Читать книгу Geniaalsed linnud - Jennifer Ackerman - Страница 5

Metsas on jahe, pime ja enamasti vaikne, kui välja arvata üksi-kud linnuhääled kusagil pea kohal – tihedas erinevat tooni võlvis, nagu smaragd-, sambla-, avokaado- ja tume, pronksjas, peaaegu säravroheline. See on tüüpiline mägine vihmamets UusKaledoonia saarel, kaugel troopilisel maatükil Vaikse ookeani edelaosas, poolel teel Austraaliast Fidžile. Parc des Grandes Fougères on oma nime saanud hiiglaslike puusõnajalgade järgi, mis kasvavad seitsme korruse kõrguseks ja muudavad metsa tõeliselt ürgseks. Rada, mida mööda ma liigun, tõuseb mõnda aega, langeb siis alla oja poole, kus linnulaul ja -hüüded valjenevad.

Tulin sellele saarele, et näha lindu, kes on väidetavalt kõige targem maailmas – uuskaledoonia varest (Corvus moneduloides), levinud, kuid ebatavaliselt intelligentse vareslaste sugukonna liiget. Liigi tegi kuulsaks Betty – vares, kes näis mõne aasta eest spontaanselt keeravat traadijupist konksu, et saada kätte raskesti ligipääsetavat toitu. Ning nutikas lind, kelle hüüdnimi on 007 ja kes sai kuulsaks 2014. aastal, kui BBC kaamera jäädvustas tema kiire lahenduse peadmurdvale kaheksaastmelisele mõistatusele.

Mõistatuse loojaks oli Alex Taylor, Uus-Meremaa Aucklandi Ülikooli vanemteadur. Ülesanne koosnes kaheksast erinevast osast, hõlmates kambrikesi ning kepikeste ja kividega „tööriistakaste“, mis kõik olid lauale laiali asetatud. Lind 007 oli varem näinud ülesande üksikuid osi, kuid mitte kunagi sellises järjestuses. Võitmaks viimases erilises toidukambris asuvat lihakuubikut, tuli tal lahendada mõistatus aste-astmelt õiges järjekorras.

Videos lendab vaatevälja tume kena (sobiva nimega) lind, seab end oksale ja hindab mõne hetke olukorda. Siis laperdab ta oksa juurde, mille küljes ripub nööriga kepike – ülesande esimene osa. Ta tõmbab keppi nöörist üles, jupp-jupi haaval, kuni saab kepist nokaga kinni võtta. Ta hüppab oksalt alla laua peale, hüpleb toidukambrini ja kasutab kepikest selleks, et sorkida toidukambri sügavas horisontaalses augus, üritades preemiat kätte saada. Kuid kepp on liiga lühike, nii kasutab ta seda hoopis kolmest erinevast kastist kolme kivi kättesaamiseks. Vares kukutab kivid üksteise järel sisse karbi peal asuvast august, milles on kiigele asetatud pikem kepp. Kolme kivi raskus tõstab karbis oleva kiige üles, vabastades pika kepi, mille lind viib toidukambri juurde, et oma liha välja kangutada.

Protsess on hämmastav ning linnul kulub selleks tervelt kaks ja pool minutit. Tõeliselt nutikas selle juures on, et tööriista saab kasutada peale otseselt toidu kättesaamise ka teise tööriista hankimiseks, mis aitab toiduni jõuda. Tööriista spontaanset suunamist esemele, mis ei ole toit, kuid mis võib osutuda kasulikuks järgmise tööriista hankimisel – seda tuntakse metatööriista kasutamisena –, on täheldatud ainult inimestel ja inimahvidel. „See viitab asjaolule, et varestel on abstraktne arusaam tööriista otstarbest,“ ütleb Taylor. Ülesanne eeldab ka töömälu olemasolu – see on võime pidada meeles fakte või mõtteid ja kasutada neid lühiajaliselt – umbes paari sekundi jooksul – probleemi lahendamiseks. Töömälu abil suudame raamaturiiulilt pilguga kindlat pealkirja otsides mäletada, mida me otsisime, või meenutada telefoninumbrit, võttes välja paberitüki, et see üles kirjutada. See on oluline intelligentsuse osa, mida sellel varesel näib olevat kuhjaga.

Kusagilt jõe äärest kuulen ühe uuskaledoonia varese häält – uak-uak, võib-olla kutsub ta mõnda liigikaaslast – see on üsna sarnane ameerika varese kau-kau’le, ainult tagurpidi esitatud. Linde kohatakse väga sageli sellisel moel, häältena, millel pole keha. Kaugusest kostev vaikne kaeblik vuu-vuu-vuu võib olla turdtuvi väike roheline udupasun – see lind on eksootiline arlekiin, kelle tiibu ja kere tagaosa katavad valged ja tumerohelised triibud. Kuid oksavõlv on siin nii tihe, et ma ei suuda näha ühtegi lindu.

Päike läheb pilve taha ja metsas läheb pimedamaks. Ootamatult kuulen alumistelt okstelt kummalist sisinat. Piilun lagendikule. Sisin läheneb. Seejärel näen rohelises kumas enda poole jooksmas suurt kahvatut lindu nagu vaimu, mis on maapinnalt lahti pääsenud: see on linnu ja kummituse hübriid. See sarnaneb haigruga, põlvekõrgune, kakaduututiga, kuid suitsuhalli värvi: lennuvõimetu kagu (Rhynochetos jubatus), oma perekonna ainus esindaja, kes kuulub maailma saja haruldasima linnu hulka.

Olin otsinud ühte ülimalt arukat lindu, kes on siinkandis levinud. Nüüd aga olin kogemata sattunud väga haruldasele linnule, kes näis olevat ... kuidas öeldagi ... mitte just kõige teravam pliiats. Kagud on peaaegu välja surnud, populatsiooni suuruseks peetakse mõnisada lindu. Pole ka ime, mõtlesin ma. Lind, kes jookseb võimaliku vaenlase poole?

Teatud mõttes näib kagu olevat varese vastand, saadik intelligentsuse skaala hämarast, teisest otsast. Kuidas saab see olend kuuluda samasse fülogeneetilisse klassi arukate varestega? Mõlemad linnud elutsevad samal saarel maailma ääres. Kas uuskaledoonia varesed on evolutsioonilised anomaaliad, üliintelligentsed hälbed, kes on arenenud oma sulisugulastest palju kaugemale? Või asuvad nad lihtsalt lindude geniaalsuse kõrgemais tipus? Kuid samas võib küsida, kas kagu on tõesti selline tobu? Selge see, et kõik linnud ei ole ühtviisi nutikad ega võimekad – vähemalt praegustele andmetele tuginedes. Tuvid näiteks ei ole eriti osavad lahendama ülesandeid, mis nõuavad neilt paljude lihtsate probleemide lahendamiseks mingit üldreeglit – oskus, mille varesed kergesti ära õpivad. Kuid tagasihoidlik tuvi on osav teisel moel: ta suudab pikka aega meeles pidada sadu erinevaid esemeid, teha vahet erinevate maalimisviiside vahel ja saada aru, kuhu ta minema peab ka siis, kui on tuttavast ümbruskonnast sadade kilomeetrite kaugusel. Rannikulindude, nagu jämejalgade, rüdide ja tildrite puhul on täheldatud õppimist märkide kaudu – seoste mõistmist, mis võimaldab uuskaledoonia varese sarnastel lindude kasutada tööriistu või käitada inimeste loodud seadmeid, saades vastutasuks nutikuse eest toitu. Rannikulind hõbetüll on aga meisterlik näitleja, kes suudab kiskjaid oma madalast, loodusjõududele avatud pesast eemale meelitada, teeseldes murtud tiiba.

Mis muudab ühe linnu intelligentsemaks kui teise? Kuidas üldse mõõta linnu intelligentsust?

Nende küsimuste uurimiseks rändasin Uus-Kaledooniast poole maailma kaugusel asuvasse paika – Kariibi saarele, Barbado­sele, kus Louis Lefebvre enam kui kümme aastat tagasi leiutas esimese lindude intelligentsuse skaala.

Lefebvre, McGilli Ülikooli bioloog ja võrdlev psühholoog, on oma karjääri pühendanud linnuaju omaduste ja selle mõõtmise uurimisele. Ühel hiljutisel talvel käisin ma temal ja ta lindudel Bellairs’i uurimisinstituudis külas – see on neljast väikesest hoonest koosnev kompleks Barbadose läänerannikul Holetowni lähedal. Instituut on väike maavaldus, mille Suur­britannia mereväeohvitser ja poliitik komandör Carlyon Bellairs annetas McGilli Ülikoolile mereuuringute keskusena kasutamiseks. Tänapäeval kasutavad seda peale Lefebvre’i ja tema meeskonna vaid vähesed teadlased. Barbadosel oli veebruar, kuivaperioodi keskpaik, kuid mussoonisarnased vihmasajud käisid siiski sageli üle saare, leotades märjaks instituudi hoovi ja moodustades veelompe Seabourne’i, otse Kariibi mere rannikul seisva eluhoone, kus Lefebvre uuringuid läbi viies peatub, terrassi aukudes ja lohkudes.

Veidi üle kuuekümnene Lefebvre, kellel on lai naeratus ja tihe musta-hallisegune juuksepahmakas, õppis evolutsioonibioloogi Richard Dawkinsi käe all. Kõigepealt uuris ta, kuidas loomad enese eest hoolitsevad – kaasasündinud, „programmeeritud“ käitumist, nüüd püüab ta mõista lindude keerulisemat käitumist – kuidas nad mõtlevad, õpivad ja uuendusi ellu viivad, kasutades selleks armetu välimusega linnuliiki omaenda tagahoovist.

Erinevalt Uus-Kaledooniast ei ole Barbados koht, kuhu kõik hirmsasti tulla ihkaksid. Troopikas tavalise lopsaka liikide erinevusega võrreldes valmistab saar pettumuse. Ekspertide sõnul iseloomustab seda ülikehv avifauna, kus elab ainult kolmkümmend kohalikku ja seitse sissetoodud liiki, kes siin sigivad. Osaliselt on see tingitud füüsilistest tingimustest. Barbados on tilluke madal noore korall-lubjakivi kuhi Väikeste Antilli saarte peamisest rühmast idas, vihmametsa kasvamiseks liiga lame ning ojade ja luhtade jaoks liiga poorne. Veelgi enam, paari viimase sajandi jooksul on saare looduslikele väljadele, metsadele ja märgaladele istutatud suhkruroogu. Tänapäeval on Barbadose linnade ja asutuste areng suunatud turismile, hotellide ja randade vahel edasi-tagasi sõeluvate värviliste busside avatud akendest paiskuvad kalüpsohelid. Siin löövad õitsele vähesed linnuliigid, kes inimarengu laienedes pigem edenevad, kui tagasi tõmbuvad. Linnuhuvilise jaoks, keda huvitab haruldaste liikide, nagu kagu leidmine, on Barbados kõnnumaa. Kui teile pakub aga huvi näha, kuidas linnud teevad midagi nutikat ja võluvat, on see paradiis. „Siinsete lindude taltsus teeb eksperimenteerimise lihtsaks,“ ütleb Lefebvre. Otse tema korteri ees asuv lai kiviterrass on omamoodi improviseeritud labor, kus antilli ruugetuvid – Barbadose tavalised tuvid – ja Kariibi värvulised väike-händturpialid (Quiscalus lugubris) tegevuse ootel mõtisklevad. Värvulised on läikivmustad, erksa kollase silmaga, väiksemad ja kompaktsemad kui Ameerikas elav lodisaba variant. Nad teavad, et Lefebvre on „krõbina- ja veemees“, nagu ta ise ütleb, ja sammuvad terrassil edasi-tagasi nagu rahutud vaimulikud, oodates, millal ta neile toitu pakub. Lefebvre tühjendab veepoti terrassile, tekitades väikese järve, ja viskab kui-vaks jäänud osale pisut kõvu koeratoidukrõbinaid. Värvulised haaravad krõbina noka vahele ja tatsavad lombi juurde, kastavad krõbina tseremoniaalselt ja ettevaatlikult vette ning lendavad siis rabinal eemale pehmeks tehtud toitu sööma.

Metsikus looduses kastab ühel või teisel põhjusel toitu vedeliku sisse enam kui kakskümmend viis linnuliiki – määrdunud või mürgiste tükkide pesemiseks, kõvade või kuivade palade pehmendamiseks või raskesti neelatava saagi karvade või sulgede silumiseks (nagu viljavares, keda on nähtud vette kastmas surnud varblast). „Tegu on algtööriista kasutamisega, omalaadse toidutöötlemisega,“ selgitab Lefebvre. Vettekastmine muudab krõbina kergemini söödavaks. „Kui ma krõbinaid eelnevalt leotasin, lõpetasid linnud nende vettekastmise. Nad kõndisid lombi juurde, aga ei pistnud krõbinat vette. Nii et nad teavad, mida teevad!“

Kariibi värvulistel on vettekastmine suhteliselt harva esinev käitumine, kuna see on riskantne. „Meie uuringud näitavad, et 80–90 protsenti nendest värvulistest on selliseks käitumiseks võimelised, kuid nad teevad seda vaid siis, kui tingimused on sobivad,“ ütleb Lefebvre, „toidu kvaliteet, sotsiaalsed tingimused – kas läheduses on keegi konkureerimas või varastamas.“ Toidukäitlemisaja pikenemine suurendab varguse riski, kui teised värvulised toitu manguvad või selle pihta panevad. „Vargus on vettekastmise juures oluline kadu,“ selgitab ta. Kuni 15 protsenti toidust varastavad konkurendid. Eksisteerib kulude ja tulude suhe ning linnud on piisavalt arukad, et määrata, kas asi on seda väärt. See näib igast küljest olevat intelligentne käitumine.

Lefebvre räägib mulle, et loodusteadlased pelgavad üldiselt mõistet intelligentsus, kuna see on mõtteliselt seotud inimesega. Aristoteles kirjutas oma „Loomade ajaloos“, et loomadel esineb meie inimlikke omadusi ja hoiakuid, nagu raev, leebus või pahur tuju, julgus või pelglikkus, kartus või enesekindlus, ülev meeleolu või riuklikkus, intelligentsusega seoses aga midagi taipamise sarnast. Tänapäeval aga väidetakse, et linnul ei ole midagi inimese intelligentsuse, teadlikkuse ega subjektiivsete tunnete sarnast, ning teid võidakse süüdistada antropomorfi­seerimises, linnu käitumise tõlgendamises, nagu oleks tegu sulgedega kaetud inimesega. Loomulikult on inimlik impulss projitseerida omaenda kogemusi teiste olendite loomusele, kuid see võib meid viia – ja viibki – õigelt teelt kõrvale. Linnud, nagu inimesedki, kuuluvad riiki loomad, hõimkonda keelikloomad, alamhõimkonda selgroogsed. Siin ühine põlvnemine ka lõpeb. Linnud kuuluvad rühma linnud, meie oleme imetajad. Ning selles lahknevuses peitub mäekõrgune bioloogiline erinevus.

Kuid kas poleks ekslik oletada, et kuna linnud ja nende ajud on meist ja meie ajust nii põhimõtteliselt erinevad, siis ei ole meie ja nende vaimsete võimete vahel midagi ühist? Nimetame oma liiki Homo sapiens’iks – arukaks, et eristada endid ülejäänud elusolenditest. Ometi väitis Darwin „Inimese põlvnemises“, et loomade ja inimeste vaimujõud erineb vaid määra, mitte olemuse poolest. Darwini arvates ilmutavad isegi vihmaussid teatud intelligentsust, kui nad sikutavad männiokkaid ja juurviljatükke, mida panna oma urgude kaitseks ette varase linnu eest, kes ikka tera leiab. Kuigi võib tekkida kiusatus tõlgendada teiste loomade käitumist inimese mõtlemisprotsessi alusel, on võimaliku suguluse kõrvalejätmise kiusatus võib-olla veelgi suurem. Primaatide uurija Frans de Waal nimetab seda antropoeitamiseks, pimeduseks teiste liikide inimesesarnaste omaduste vastu. „Antropoeitajad,“ ütleb de Waal, „üritavad ehitada kivimüüri, et eraldada inimesi ülejäänud loomariigist.“

Igal juhul, ütleb Lefebvre, tuleb sõnavaliku juures olla ettevaatlik. Ta viitab hiljuti avaldatud hiirte empaatiavõime uuringule ja teisele, mis käsitles lindude vaimset ajarännet, pannes nii kulme kergitama, kui tekitas kahtlusi. „Ma ei sea küsimärgi alla eksperimente – need on vettpidavad ja tegu pole antropomor­fiseerimisega,“ ütleb ta. „Kuid võib-olla läheme liiga kaugele sõnades, millega kirjeldame seda, mis meie arvates toimub.“

Enamik linde uurivaid teadlasi eelistab nagu Lefebvre’gi kasutada intelligentsuse asemel mõistet tunnetus. Loomade tunnetusena määratletakse üldiselt igasugust mehhanismi, mille abil loom omandab, töötleb, talletab ja kasutab informatsiooni. Tavaliselt viitab see õppimise, mälu, taju ja otsustamisega seotud mehhanismidele. Esineb nn kõrgemat ja madalamat tunnetust. Taipamist, arutlemist ja planeerimist näiteks peetakse kõrgema taseme tunnetusvõimeteks. Madalama taseme tunnetusoskuste hulka kuuluvad tähelepanu ja motivatsioon.

Vähem üksmeelt valitseb selle kohta, millise kuju tunnetus linnu ajus võtab. Mõned teadlased leiavad, et lindudel on kindlad tunnetuse tüübid – ruumiline, sotsiaalne, tehniline ja vokaalne – mis tingimata ei kattu. Lind võib olla ruumiliselt arukas, ilma et ta oleks andekas sotsiaalsete probleemide lahendamisel. Selle arvamuse puhul nähakse aju erinevate spetsialiseerunud protsessorite või „moodulite“ kimbuna, selle eraldiseisvad piirkonnad on kohandunud ja pühendunud kindlale eesmärgile – nagu linnulaulu õppimise või ruumis orienteerumise skeem. Igas moodulis leiduv teave on oma olemuselt teistele moodulitele kättesaamatu. Lefebvre aga esitab väiteid sellise nähtuse, nagu üldine tunnetus, poolt – üks kõigeks kasutatav protsessor, mis on ebakorrapäraselt jaotatud ja mõeldud erinevate valdkondade probleemide lahendamiseks. Ta juhib tähelepanu sellele, et kui lind saab kõrge tulemuse ühes tunnetusvaldkonnas, siis saab ta üldjuhul kõrgeid tulemusi ka teistes. „Kui loom lahendab probleeme,“ ütleb ta, „on erinevad ajupiirkonnad tõenäoliselt seotud vastastikku toimivate lülituste võrgustikus.“

Lefebvre väidab, et mõned moodulileeri teadlased hakkavad kalduma tema nägemuse poole, kuna uuringutes tuleb ilmsiks tõendeid, et linnud võivad kasutada üldisi tunnetusmehhanisme erinevat liiki probleemide lahendamiseks. Ta ütleb, et mõnedel lindudel näiteks näib sotsiaalne intelligentsus käivat käsikäes ruumimälu või episoodisarnase mäluga – võimega mäletada, mis juhtus kus ja millal.

Samal ajal arutletakse ka inimintelligentsuse üle. Enamik psühholooge ja neuroteadlasi nõustub, et esineb erinevat liiki inimintelligentsust – emotsionaalne, analüütiline, ruumiline, loominguline, praktiline, kui nimetada vaid mõned. Ometi vaieldakse ka selle üle, kas need liigid on sõltumatud või vastastikku seotud. Oma mitme intelligentsuse teoorias määratleb Harvardi psühholoog Howard Gardner kaheksat liiki intelligentsust ja väidab, et need on sõltumatud. Nendeks on kehaline, keeleline, muusikaline, matemaatiline või loogiline, naturalistlik (tundlikkus looduse vastu), ruumiline (teadmine, kus inimene asub kindlaks määratud punkti suhtes), isikutevaheline (teiste tunnetamine ja nendega samal lainel olemine) ja enesetunnetuslik (omaenese tunnete ja mõtete mõistmine ning kontrollimine). Sellel nimestikul on lindude maailmas huviäratavad sarnasused: kujutlege vaid koolibri akrobaatilist kehakasutust või ekuadori käbliku hämmastavat muusikaliste duettide annet või tuvi võimet teada, kuhu ta peab minema.

Teised teadlased esitavad tõendeid inimeste üldise intelligentsuse kasuks: ollakse igakülgselt arukas, tuntud kui g-faktor. Viiekümne kahest teadlasest koosnev rühm, kes mõne aasta eest probleemi käsile võttis, jõudis ühiselt järeldusele, et intelligentsus on väga üldine võime, mis muuhulgas hõlmab võimet argumenteerida, planeerida, probleeme lahendada, abstraktselt mõelda, keerukaid ideid mõista, kiiresti ja kogemuspõhiselt õppida.

Kui juba lindude intelligentsuse määratlemine probleeme teki-tab, siis on selle mõõtmine arvatavasti veelgi raskem. „On tõsi, et lindude tunnetuse mõõtmiseks mõeldud katseseeria väljatöötamine on alles lapsekingades,“ ütles Lefebvre. Lindudel puudub standardne IQ-test. Nii püüavad teadlased lindudele välja mõelda ülesandeid, mis tooksid esile nende tunnetusvõimed, võrreldes tulemusi liikide vahel, aga ka sama liigi üksikute esindajate vahel.

Lefebvre’i viimastes uuringutes on kriitilise tähtsusega üks mittemidagiütleva välimusega väike pruun lind. Samal ajal, kui mina istun märkmeid üles tähendades Lefebvre’i korteri taga verandal vaatega asuursinisele merele, vilksatavad need väikesed pruunid linnud lähedal asuvate austraalia kasuariinide ja mahagonipuude okstel. Siis kargavad nad otse terrassi käsipuule. Jälgin pingsalt ühte neist, kes istub käeulatuses. Ta hüpleb ringi, kallutab pead ja vaatab mulle otse silma.

Millest nii suur huvi? näib ta küsivat.

Sest sa oled siinkandis tuntud oma nutika käitumise ja varastamise poolest – ja selle poolest, et avastasid uue toiduallika.

Loxigilla barbadensis – Lefebvre’i sõnul on need barbadose leevikesed saare koduvarblased. Enne kui hoonele paigaldati dengue palaviku kaitseks võrgud, lendasid leevikesed mereõhule avatud korteriakendest ja -ustest sisse, laastates köögiletil olevaid banaane või viies kaasa leiva- ja koogitükke. Kuid kuulsaks tegi nad uue toiduallika avastamine Kariibi merd ääristavatest välirestoranidest. Hiljem näitab Lefebvre mulle nende erilist toidutrikki. Kahe Holetowni kaldaäärse klubi vahel kitsal põiktänaval seisab kivimüür, mis ümbritseb mereäärset Pallase stiilis härrastemaja. Lefebvre asetab kivile suhkrupaki ning paneb siis müürile ritta veel neli tükki. Leevikesel kulub aarde leidmiseks mõni sekund. Ta maandub müüril ja uurib väikest valget paberikuubikut, pöörab selle ümber, otsides ilmselt auke ning tassib selle siis lähedal asuva puu oksale. Kolmekümne sekundiga on ta paberist läbi nokkinud ja sööb suhkrut, valged kristallid väikest nokka katmas nagu piimavuntsid lapse suu ümber. See on ainulaadne anne, mida ei ole omandanud käputäis teisi saart oma koduks pidavat sagrissuliseid liike. See leevike teab, mida ta teeb. Ta on vapper, jultunud ja kärme leidma uusi toiduallikaid.

Siin, selle leevikese kodumaal, leiutas Lefebvre intelligentsuse skaala, mis tugineb põhimõttele, et nutikad linnud leiavad uusi lahendusi. Nagu leevike ja piimakoort riisuvad tihased, teevad nad midagi uut. Vaimselt vähem võimekad linnud on oma käitumisviisides kinni ja vaid harva leiutavad, uurivad või pistavad pea tundmatusse.

Juhtumisi on leevikesel saarel tuhmim teisik, tema lähedane sugulane tangaralane, kes pakub huvitava võrdluse. Linnud on sarnased peaaegu kõiges, kui välja arvata üks asi. Intelligentsuse skaalal on leevike kiire õppija, kuid tema suguõde aeglane ja vajab tagant torkimist. Nende kahe tagahoovis elava liigi vaheline kontrast avas Lefebvre’ile akna linnuaju olemuse mõistmiseks. „Need kaks lindu on geneetilised kaksikud, kellel on sama esivanem ning kes lahknesid ilmselt alles mõne miljoni aasta eest,“ selgitab Lefebvre. „Mõlemad elavad samas keskkonnas. Mõlemad kaitsevad oma territooriumi ning jagavad sama suhtlussüsteemi.“ Ainus erinevus on see, et leevike on arukas, kartmatu ja kasutab ära kõik avanenud võimalused, tangaralane aga tujukas, äärmiselt konservatiivne ja kardab peaaegu kõike.

Selgituse võib anda leevikese evolutsiooniline ajalugu. Kui lind Barbadosele jõudis, lahknes ta värvikamast antilli leevikesest. Selle liigi isased ja emased on dimorfse sulgkattega – emased on lihtsa pruuni sulestikuga, isased aga uhkeldavad seksuaalselt ligimeelitava soliidse musta sulgkattega, millel on erepunane kurgualune. Siin, Barbadosel, on leevikesed aga monomorfsed, mõlema soo sulestik on tagasihoidlikult pruun.„Selle evolutsioonilise muutuse üheks selgituseks on, et Barbadosel puudusid karoteenirikkad toidud, mis andsid lindude sulestikku punast ja kollast tooni,“ ülteb Lefebvre. „Kuid selgub, et lindude punane sulestik ei vaja karoteeni. Võimalik, et emased valivad millegi muu kui sulestiku järgi. Võib-olla meeldivad neile isased, kes leiavad uuenduslikke toiduallikaid – nagu suhkrupakikesi.“ Teisisõnu – võib-olla meeldivad Barbadose emastele leevikestele need isased, kes on keskmisest arukamad. „Ma ei tea ühtegi teist lähisuguluses olevate liikide paari, kes oleksid nii sarnased ja ometi nii erinevad selles, kuidas nad võimalusi ära kasutavad või milline on nende toiduotsingustrateegia,“ ütleb Lefebvre. Folkestone’i merepargi väikesel metsade ja väljade alal teeb ta oma väite tõestuseks mitteametliku katse. Vaateväljas on mitu tangaralast, kes tuhnivad kolmekümne meetri kaugusel rohus, toitudes seemnetest. Kaugemal puude otsas on veel mõned linnud. Lefebvre viskab maha peotäie linnutoitu ja kükitab siis rohu sisse. Tangaralased märkavad sööki esimesena. Poole minutiga kogunevad nad hääleka parvena kokku. Nende prääksatused tõmbavad ligi tuvisid, veel tangaralasi ning eskaadrite kaupa leevikesi. Tangaralased ei liigu paigast. Nad hoiavad lihtsalt pead madalal, pöörates tähelepanu ainult oma väikestele rohulappidele. Lefebvre tasandab hääle peaaegu sosinaks ja ütleb Briti aktsendiga: „Perfektne tulemus, otsekui oleks see lavastatud ja kaadriservas peidaks end David Attenborough.“ Ta lisab, jäljendades kummastavalt kuulsat loodusteadlast: „See lind saab hakkama hämmastavate asjadega ...“

Ta tõuseb järsult püsti ja osutab tangaralastele. „Neil puudub igasugune oportunism,“ ütleb ta. „Neid ei tõmba ligi ei seemned ega seemneist toituvad linnud. Nad lihtsalt ei otsi alternatiivseid toiduallikaid.“

Lefebvre eiras tangaralasi viisteist aastat, sest nad tundusid, kuidas nüüd öeldagi, nii ... nii igavad. Kuid nüüd kujutavad nad endast leevikeste täiuslikke katsepaarilisi, kuna nad on geneetiliselt nii lähedased. „Miks on tangaralane just selline, nagu ta on?“ imestab Lefebvre. „Tema eellaste genotüüp on täpselt samasugune nagu leevikesel, ta elab samas keskkonnas. Mis sunnib teda toidule täiesti teistsugusel moel lähenema?“ Miks on üks lind nii palju vapram, arukam ja oportunistlikum kui teine? „Uuringud näitavad, et liigid, mis erinevad toitumis­ökoloogia poolest, erinevad ka õppimisvõime poolest – samuti õppimise aluseks oleva ajuehituse poolest,“ ütleb Lefebre. Niisiis on järjekorras esimene katse, mis annab mõlemale linnule nende tunnetusvõimeid mõõtvad ülesanded. See on samm, et siduda omavahel loomulik käitumine, mida teadlased näevad looduses, erisustega, mida on võimalik mõõta laboris.

Ülesanne ei ole lihtne. Väljakutse on juba ainuüksi tangaralaste kinnipüüdmine. Leevikeste puhul kasutab Lefebvre lõkse, mis siseneja järel kinni langevad, kuid olles siin kakskümmend viis aastat töötanud, pole ta ühtegi tangaralast sellesse lõksu püüdnud, kuna linnud on selleks liiga pelglikud. Seetõttu kasutab meeskond uurimisaluste vangistamiseks ülipeent püüdevõrku. „Järgmine raske ülesanne on leida midagi, mida tangaralased teeksid,“ ütleb Lefebvre. „Nad on nii tujukad ja kui katseseade on pisut liiga kummaline, siis nad lihtsalt ei osale.“ Välitöödel mõõtis üks Lefebvre’i magistriõpilastest, Lima Kayello, kui kiiresti mõlemad liigid avatud seemnetopsist söövad. Leevikesed avastavad ebahariliku toiduallika umbes viie sekundiga, ütleb ta. Tangaralastel kulub selleks viis päeva. „Seemnetega täidetud jogurtitops on nende jaoks lihtsalt liiga imelik,“ ütleb Kayello.

Tunnetuskatseteks tutvustab Kayello mõlemale liigile midagi, mida nad pole kunagi varem näinud: väikest läbipaistvat toidusilindrit, mille kaas käib pealt ära. Ta mõõdab aega, kui kaua läheb lindudel, et seadmele läheneda, seda puudutada, seejärel kaas pealt tõmmata ja seemneid sööma hakata. Tulemused on erinevad, isegi leevikeste seas. Üks leevike lendleb ümber linnumaja mitu minutit, siis ripub nahkhiire kombel kõige alumisel õrrel veel mitu minutit, enne kui viimaks silindri juurde suundub ja selle avab. Ülesande lahendamiseks kulub tal kokku kaheksa minutit. Teine lind läheb otse uue riistapuu juurde ja avab selle peaaegu kohe. „Tubli poiss!“ ütleb Kayello. Katsele kulunud aeg on seitse sekundit.

Kolmekümnest Kayello katseleevikesest täitsid kakskümmend neli kiiresti takistuse eemaldamise ülesande. Mitte ükski viieteistkümnest tangaralasest ei läinud silindrile isegi mitte lähedale.

Mõned leevikesed, nagu kirjeldatuist teine, näivad suutvat kiiresti välja mõelda, kuidas probleemi lahendada, tehes minimaalselt katseid. Kas see annab tunnistust taipamisest? Lefebvre nii ei arva. Võrdlevas uuringus kontrollis tema magistriõpilane Sarah Overington iga nokalööki, mida värvulised tegid sarnase probleemi lahendamisel. Olles sadu tunde tähelepanelikult videoid uurinud, tegi Overington järelduse, et linnud nokkisid kahel eri moel. Esimesel viisil üritasid nad otse toiduni jõuda, teine nokalöök oli külje peale, see pani kaane liikuma ja andis linnule märku, et nokkimist tuleb jätkata. Lindu võib suunata ka vähene visuaalne või kombatav tagasiside. „Kui tegu oleks taipamisega,“ ütleb Lefebvre, „võiks probleemile oodata kiiret lahendust, omalaadset heurekat.“ See aga sarnaneb rohkem katse ja eksituse meetodil õppimisega, mis on nn madalam tunnetusvõime.

Asi on selles, et käitumine, mis näib erakordne või intelligentne, võib tekkida lihtsa või refleksiivse protsessi tulemusena.

Ere näide sellest on kobarasse kogunemine – linnud või teised olendid, kes mõnikord liiguvad suurtes hulkades näiliselt ühtsena. Kord meelitas mind aeda meie põldmurakapõõsast mustade siristavate õitena kaunistav kuldnokkade kakofoonia. Korraga lendas üle kulli vari ning mustlinnud paiskusid peaaegu nagu üks mees üles ja keerlesid minema. Jälgisin taeva taustal nende mustavat võbelevat lina, mis pöörles, väänles ja keerles keerukate manöövrite abil kooskõlas ühtse organismina – efektiivne strateegia kiskjate, nagu kull või pistrik, eemale peletamiseks. Suur loodusteadlane Edmund Selous, kes linde kirglikult armastas ja neid teadusliku innuga vaatles, nägi parvena liikumises mõtete telepaatilisel teel ülekandumist ühelt linnult teisele. „Nad keerlevad, kord tihedalt nagu läikima löödud katus, kord laiali lagunenult nagu mõne tohutu, kogu taevast hõlmava võrgu silmad, kord tumenedes, kord paisates välja miljon valguskiirt ... – hullumeelsus taevas,“ kirjutas ta. „Nad peavad mõtlema kollektiivselt, kõik üheaegselt, või vähemalt kiirte või salkadena – umbes üks idee ühe kohta, sähvatus nii paljudes ajudes korraga.“

Hiljem on selgunud, et parvlevate lindude (ja parvlevate kalade, karjaloomade, pesadesse kogunevate putukate ning inimhulkade) imetlusväärne kollektiivne käitumine organiseerib ennast ise ja tekib lihtsatest indiviidide suhtlusreeglitest. Linnud ei kanna üle mõtteid ega suhtle oma parvekaaslastega telepaatiliselt, et ühtsena tegutseda, nagu Selous oletas. Iga lind suhtleb hoopis kuni seitsme lähedase naabriga, langetades otsuseid omaenda liikumise kohta selle põhjal, kuidas säilitada parvekaaslaste suhtes kiirust ja kaugust ning jäljendades pööramisnurga teravust naabrilt nii, et näiteks umbes neljasajast linnust koosnev rühm võib kalduda teise suunda veidi enam kui poole sekundiga. Ilmneb peaaegu samaaegsete liikumiste laine, mis jätab mulje ühest elavast linnukardinast.

Üldlevinud arvamus on, et näiliselt keeruline käitumine peab lähtuma keerulisest mõttetegevusest. Kuid mainitud lihtsates tunnetuskatsetes on leevikeste ja värvuliste kiire probleemilahendamise võime seotud ilmselt rohkem sellega, et ollakse võimelised pöörama tähelepanu visuaalsele tagasisidele ja oma tegevust protsessi vältel ise parandama, mitte ei nuputata lahendust hetkega välja.

Ühes teises tunnetuskatses püüab Kayello panna linde unustama seda, mida nad on õppinud ja õppima midagi uut. Ta asetab iga linnu ette kaks topsi, ühe kollase ja ühe rohelise, mis on täidetud söödavate seemnetega ning laseb linnul valida ühe, kust ta sööma hakkab, et teada saada tema värvieelistust. Seejärel asendab ta söödavad seemned selles topsis söödamatutega, mis on liimitud topsi põhja külge. Ta mõõdab aega, kui kaua igal linnul kulub, et valida eelistatud värvi topsi asemel (milles nüüd on söödamatud seemned) teine, mitte-eelistatud värvi tops (kus on söödavad seemned). Kui see on tehtud, vahetab ta uuesti värvid, mis märgivad söödavaid ja söödamatuid seemneid.

Seda tehnikat, mida nimetatakse ümberpööratud õppeks, kasutatakse sageli põhinäitajana, kui kiiresti suudab lind oma mõtlemist ümber lülitada ja uue seaduspära selgeks õppida. „See on paindliku mõtlemise näitaja,“ selgitab Lefebvre. „Seda nii inimestel kui lindudel. Vaimse puudujäägi või Alzheimeriga inimestele antakse sageli lahendada ümberpööratud õppe ülesandeid, et selgitada välja nende mõtlemise paindlikkust.“

Pole kahtlustki – leevikesed on kiired õppijad. Enamik saab peale paari katset vahetusele pihta. Tangaralastel aga kulub aega. Nad on aeglased, ettevaatlikud. Kuid lõpuks saavad nad nõksu kätte ja valivad leevikestest harvem vale värvi. „Üllatav,“ ütleb Lefebvre, „kuid mingis mõttes julgustav: vähemalt leidsime ühe katse, mida tangaralased suurepäraselt sooritavad. Kui üks liikidest, mida oma eksperimendis kasutad, kõigis ülesannetes läbi kukub, võib probleem olla sinus, uurijas, mitte loomas. Sa võisid mitte taibata, mis on oluline selles, kuidas lind maailma mõistab.“

See on üks moodus, kuidas teadlased üritavad lindude intelligentsust mõõta – uurides laboris, kui kiiresti ja edukalt lind ülesandeid lahendab. Nad püüavad välja mõelda probleeme, mis sarnaneksid nendele, millega lind võib vastamisi seista oma loomulikus keskkonnas – näiteks võime takistusi kõrvaldada või orienteeruda tõkete vahel, jõudmaks peidetud toiduni. Nad lasevad avada lindudel toiduanumaid, vajutades kangile, tõmmates nöörist, lükates kõrvale kaane. Nad mõõdavad aega, kui kaua neil selleks kulub ning kui varmalt linnud ülesannet lahendada püüdes oma taktikat muudavad. (Kui x ei tööta, proovi y-t.) Nad katsetavad taiplikkust, üritades kindlaks teha, kas linnu leitud lahendus on ootamatult tekkinud arusaam (heureka!) või järk-järguline ja refleksiivsem (katse ja eksituse meetod).

Ometi on see keeruline. Linnu edu või ebaedu võivad laborikatsetes mõjutada väga erinevad muutujad. Indiviidi probleemilahendamise võimekust võivad mõjutada julgus või kartus. Linnud, kes lahendavad probleeme kiiremini, ei pruugi olla arukamad, nad on võib-olla vähem ebakindlad uut tegevust alustama. Seega võib katse, mis on loodud tunnetusvõimete mõõtmiseks, tegelikult mõõta hoopis kartmatust. Kas tangaralane on lihtsalt arem lind? „Kahjuks on nn puhast tunnetusvõimete taset, mida ei mõjutaks lugematu hulk teisi tegureid, väga keeruline mõõta,“ ütleb Neeltje Boogert, Lefebvre’i endine õpilane, kes uurib praegu St. Andrewsi Ülikoolis lindude tunnetust. „Lindude, nagu ka inimeste motivatsioon teha tunnetuskatseid on erinev, samuti erineb see, kui suurt stressi tekitab katseolukord, kui palju segab ümbruskond neid keskendumast ja kui palju on neil olnud kogemusi sarnaste katsetega. Tuline debatt käib käitumisökoloogias selle ümber, kuidas tuleks loomade tunnetust kontrollida – seni ei ole selge lahenduseni jõutud.“

Mõne aasta eest tuli Lefebvre’ile pähe võimalik teine mõõtmisviis – selline, mis hindaks linnu tunnetusvõimeid mitte laboris, vaid metsikus looduses. Idee sündis juhuslikult ühel jalutuskäigul Barbadose rannal. „See juhtus kohe peale ägedat tormi,“ ütleb ta. „Läksin Hole’i lähedal üle ranna, laguun Holetowni lähedal ajab peale tugevat vihma üle kallaste merre, ning märkasin, et mitusada gupit oli jäänud leetseljakule väikestesse lompidesse lõksu.“ Samal ajal, kui kuivalejäänud kalad hüplesid ühest lombist teise, nägi Lefebvre hall-türanntikateid alla sööstmas ja kalu napsamas, neid puu otsa viimas ja vastu oksa tagumas, enne kui nad kalad ära sõid.

Hall-türanntikatid on tavapärane Lääne-India kärbsenäppide liik. Nad on hästi tuntud, kuna püüavad lennult putukaid, kuid mitte kalu. See oli esimene teadaolev tähelepanek, kuidas linnud kasutasid oma tavapäraseid jahioskusi täiesti ebahariliku jahisaagi püüdmiseks.

Lefebvre imestas: „Miks oli türanntikat ainus lind, kes seda suurepärast uut toiduallikat ära kasutas?“ Kas tegu oli eriti intelligentse või uuendusliku liigiga, nagu tihased, kes lahendasid mõistatuse, kuidas saada piimapudelitest kätte koort, õppides avama korke saamaks lahti piimapudelite korkide koodi?

Võib-olla oleks hea vaadata lindude tunnetuse mõõtmiseks selliseid juhtumeid, mõtles Lefebvre – linde, kes teevad looduses ebaharilikke uusi asju. Selle arvamuse esitasid kolmekümne aasta eest Jane Goodall ja tema kolleeg Hans Kummer. Kahekesi esitasid nad argumendid selle poolt, et mõõta looma intelligentsust, uurides tema võimet leida lahendusi probleemidele oma loomulikus keskkonnas. Nad väitsid, et intelligentsusel on vaja ökoloogilist, mitte laborinäitajat. Seda on võimalik leida looma oskuse kaudu luua uuendusi omaenda keskkonnas, leida lahendus uudsele probleemile või ebaharilik lahendus vanale probleemile.

Lefebvre avaldas oma tähelepanekud hall-türanntikatite kohta Wilson Bulletini märkmete rubriigis, see väljaanne avaldab ebatavalise linnukäitumise kirjeldusi nii amatöör- kui elukutselistelt linnuvaatlejatelt. Talle tuli mõte, et juhuslike märkmete kogumine ornitoloogiaajakirjadest võiks pakkuda just nimelt selliseid ökoloogilisi tõendeid, nagu Kummer ja Goodall vajalikuks pidasid. Millised linnud on metsikus looduses kõige innovaatilisemad? Tunnetuse eksperimentaalsed ja vaatlusuuringud on olulised, ütleb Lefebvre, kuid säärased taksonoomilised analüüsid annaksid ainulaadse võimaluse ja nende abil saaks vältida mõningaid loomade intelligentsusuuringute puudujääke – näiteks katsevahendite kasutamist, mis erinevad väga suurel määral sellest, mida loom oma loomulikus keskkonnas teeb.

Lefebvre lappas läbi seitsmekümne viie aasta jagu linnuajakirju, otsides kirjeldusi, kus esineksid märksõnad, nagu ebatavaline, uuenduslik või esmane kirjalikult tõendatud juhtum, ning sai kokku üle kahe tuhande kolmesaja näite sadadest erinevatest liikidest. Mõned neist olid kartmatud tundmatute uute toiduainete avastused: jooksurkägu istumas katusel koolibri toituri kõrval ja nokkimas süüa, suuränn poetamas end Antarktikas hülgepoegade vahele ja rüüpamas nende imetavalt emalt piima, haigrud kugistamas alla jäneseid või vesirotte, pelikan Londonis, kes neelas alla tuvi, kajakas söömas siniraagu või Uus-Meremaal nähtud tavaliselt putuktoiduline moohua pöögilind (Mohoua ochrocephala), kes sõi esmakordselt põõsasliilia vilju.

Teised näited olid sellest, kuidas geniaalsel viisil toiduni jõuti. Lõuna-Aafrikas kasutas turpial lehmakoogi sortimiseks oksaraagu. Mitmed vaatlejad tõid välja juhtumeid, kus väikehaigur kasutas söödana putukaid, asetades nad kalade ligimeelitamiseks ettevaatlikult veepinnale. Hõbekajakas mugandas oma tavapärast munakukutamise tehnikat jänese püüdmiseks. Novaatorlikemaks näiteks olid valgepea-merikotkad, kes Põhja-Arizonas jäält kala püüdsid. Linnud olid avastanud surnud karpkalade varu, mis oli külmunud jäätunud järvekaane alla. Nähti, kuidas nad toksisid jäässe auke, hüppasid seejärel üles-alla, kasutades oma keharaskust karpkalade aukudest üleslükkamiseks. Üks Lefebvre’i lemmikuid oli kirjeldus Zimbabwe raisakotkastest, kes kükitasid vabadussõja ajal miiniväljade läheduses okastraadiga ääristatud taradel, oodates, et gasellid ja teised rohusööjad ligi jalutaksid ja lõhkeaineid õhiksid. See pakkus lindudele valmis toidukorra, mis oli juba pulbriks tehtud. Vahel juhtus siiski, ütleb Lefebvre, et raisakotkas langes omaenese lõksu ja pomm laskis ta õhku.

Kui kirjeldused olid kokku kogutud, rühmitas Lefebvre need lindude sugukondade kaupa ning arvutas välja iga sugukonna uuendusmeelsuse määra. Ta korrigeeris ka oma analüüsi, võtmaks arvesse võimalikke segadust tekitavaid muutujaid, eriti uurimispanust – mõnesid liike vaadeldakse lihtsalt sagedamini, seega on suurem ka tõenäosus, et neid nähakse tegemas midagi uuenduslikku. „Ausalt öeldes ei uskunud ma alguses, et see võiks töötada,“ ütleb ta. Kirjeldusi peetakse mitteteaduslikeks, need on teaduskõnepruugis nn nõrgad andmed. „Kui üks kirjeldus on mitteteaduslik, siis kuidas saab kaks tuhat kirjeldust teaduslikuks muutuda? Kuid mina võtsin andmeid sellistena, nagu need olid. Kui andmebaasis oli nõrk koht, siis oli see arvatavasti jaotunud juhuslikult kõigi taksonoomiliste rühmade vahel ega mõjutanud tulemusi. Olen oodanud, et miski süsteemi ümber lükkaks, kuid midagi sellist ei ole esile kerkinud.“