Читать книгу Veidrad voodikaaslased - Jennifer Crusie - Страница 4

Kui Tess Newhart korteriukse lahti tegi, nägi ta Nick Jamiesoni, kes seisis lävel pika, tõmmu ja edukana ning naise nägemise üle kahtlaselt rõõmsana, kena otsekohene nägu meeldivas inimlikus vastuolus täiusliku rätsepaülikonnaga. Tess põrnitses teda kahtlustavalt, summutades naeruväärset kergendus-, õnne- ja ihalainet, mis temas jõudu kogus lihtsalt sellepärast, et mees oli tagasi.

Siis ajas Nick käed laiali, et teda emmata.

“Tess!” ütles ta säravalt naeratades. “Sa näed suurepärane välja!”

Tess vaatas oma lohmakat laigulist dressipluusi ja kulunud siniseid dressipükse, mis ulatusid tema pikkade säärte keskkohani. Nii palju siis kergendustundest, õnnest ja ihast. Ta pööritas silmi ja kahtlused said kinnitust. “Jajah.” Ta lõi ukse kinni ja lükkas mõlemad riivid ette.

“Ole nüüd, Tess,” hüüdis Nick läbi ukse. “Sellest on möödas terve kuu. Tegelikult üks kuu, üks nädal ja kaks päeva, aga kes see loeb? Olgu, mina loen. Ma igatsen su järele. Ma helistan sulle, aga sina ei helista tagasi. On see õiglane? Me peaksime sellest rääkima.”

“Ei peaks,” vastas Tess kindlalt, aga tema ilme oli ebakindel ja ta tõmbas sõrmedega läbi lühikeste punaste juuste. Kui Nick poleks olnud nii salakavalalt kalkuleeriv, oleks mees just see, keda tal praegu vaja on. Olukord oli siiski vastupidine. Nick oli salakavalalt kalkuleeriv ja kui ta ilmus meelitussõnadega Tessi ukse taha, siis tahtis ta midagi. Ja tõenäoliselt mitte Tessi. See oli kindlasti seotud raha, ametikõrgenduse, positsiooni või kõigi kolmega. Tess raputas otsustavalt pead ja läks üle halli kulunud põrandakatte tagasi tooli juurde, et pooleli jäänud jutuajamist jätkata.

“Kes see kõva mees on? Sinu majaperemees?” Gina DeCosta lamaskles Tessi muhklikul diivanil, sõnakuulmatud mustad juuksed silmadel, väike kogu tohutu suure musta T-särgi sees ja jalas liibuvad retuusid. Gina sirutas ettevaatlikult jalgu ja võpatas.

“Hullem veel.” Tess vajus logisevasse tugitooli, mis ägas tema raskuse all, ja heitis pikad jalad üle käetoe. “Tead, iga kord, kui ma arvan, et olen põhjas, laseb keegi põhja veel allapoole.”

Nick tagus uksele. “Tess, tee lahti!”

“Kes see on?” uuris Gina.

“Nick, aga ma ei taha sellest rääkida,” vastas Tess enne, kui sõbranna jõudis midagi öelda. “Ma ei tee seda ust enam iialgi lahti. Kõigepealt Nick ja varsti tuleb majaperemees.” Tess patsutas põlvi ja suur must kass hüppas talle sülle, saades tagasi koha, mille ta oli kaotanud, kui Tess ust avama läks. “Vabandust, Angela,” pobises Tess kassile.

“Tess?” hüüdis Nick. “Jäta nüüd. Käitume nagu täiskasvanud. Või sina käitu ja mina teesklen. Tess?”

Gina kortsutas ukse poole kulmu. “Miks sa Nicki väldid?”

“Hm,” ümises Tess ja pidas veidi aru. “Asi on selles.” Ta tõusis ja kass pidi taas sülest lahkuma. “Ma avasin ukse ja ta ütles...” Ta ajas käed laiali ja naeratas Ginale säravalt: “Tess, sa näed suurepärane välja!”

Gina vaatas Tessi dressi. “Oih.”

“Just nimelt.” Tess vajus uuesti toolile. “Tead, iga kord, kui ma Nicki vaatan, mõtlen ma, et jah, ta on lahe, aga ta on ka võimuahne nälkjas, nii et hoia temast eemale, ja siis vaatab teda minu keha ja ütleb: “Terekest, ilus poiss, tule emme juurde.”” Ta raputas pead. “Ma pean oma kehaga tõsise jutuajamise maha pidama.”

Gina vaatas taas dressi. “Ma ei usu, et see sind kuulab. Kui sa mind nii riidesse paneksid, ei kuulaks ma sind ka.”

“Unusta riided,” tähendas Tess. “Sa räägid juba nagu Nick.”

“Hästi. Uus teema. Miks sa majaperemeest ootad?”

“Ma kaebasin tema peale.” Tess muigas selle mõtte üle silmanähtavalt rõõmustades.

“See oli sinust küll inetu,” sõnas Gina. “Mida ta tegi?”

“Asi on pigem selles, mida ta ei teinud.” Tess sättis end istuma, valmistudes jutustama majaperemehe pattudest. “Viimase kahe kuu jooksul on selles majas kolme korterit rüüstatud ja Ray ei viitsi isegi välisukse lukku korda teha. Siia võib ju igaüks sisse astuda. Keegi pidi midagi ette võtma.” Ta muigas. “Ja ma mõtlesin, et kes veel kui mitte mina.”

“Tess?” hüüdis Nick taas. “Siin pole turvaline. Kui mind sinu nipsakuse pärast paljaks röövitakse, ei anna sa seda endale kunagi andeks.”

Mõlemad naised pöördusid ukse poole ja siis vaatas Gina Tessi. Tess kehitas õlgu.

“Hästi,” jätkas Gina, unustades Nicki. “Sa võtsid midagi ette. See mind ei üllata. Ent mind üllatab, et sa tegid midagi nii tagasihoidlikku.”

“Nojah, ma mõtlesin küünaldega protestimarsi korraldamisele,” nentis Tess muiates. “Kõik üürnikud oleksid võinud küünlad süüdata ja marssida Ray kodu juurde, aga see maja on nii tuleohtlik, et me poleks elusana välisukseni jõudnud. Korraks mõtlesin ka välgumihklite peale, aga see tuletas meelde vastaskorteri Stanleyt.”

“Stanleyt?”

“Kas sa pole Stanleyt näinudki?” Tessi muie venis laiemaks. “Stanleyl on alati seljas sama T-särk ja see ei kata ta kõhtu ära, aga Stanley kõht pole ilus vaatepilt. Tõtt-öelda...” Tessi näole tekkis äraolev ilme. “Tõtt-öelda pole ma kellelgi peale Stanley kõhu peal habet näinud.” Ta kortsutas kulmu. “Kas ta raseerib seda?”

Gina krimpsutas nägu. “See on ju jälk.”

“Minu meelest ka ja seepärast ma ei suutnudki Stanleyt välgumihkliga ette kujutada. Küll tõrvikuga, aga mitte välgumihkliga.” Tess naeratas taas. “Aga siis mõtlesin, et võiks Stanleyle anda sõnnikuhargi ja ta rongkäigu etteotsa panna.” Ta üritas seda ette kujutada. “Tead, Stanley meenutab väga Quasimodot.”

“Kuule, Tess, ole nüüd,” hüüdis Nick. “Ma tulin vabandust paluma. Kas see ei tähenda midagi?”

Gina kergitas küsivalt kulmu, aga Tess raputas pead, nii et Gina jätkas Stanley ja sõnnikuhargi teemal. “Quasimodol polnud ju harki,” sõnas ta. “Filmis küll mitte.”

“Igatahes pidin ma midagi ette võtma, enne kui keegi viga saab,” jätkas Tess. “Niisiis käitusin nagu täiskasvanud inimene ja esitasin kaebuse.”

“Õige valik,” nentis Gina. “Stanleyle hargi pihku pistmise eest pokri sattumine poleks su karjäärile kasuks tulnud.”

“Mu karjäär on niigi kutu.” Tess laskus tooli seljatoele. “Ma ei tahtnud sulle rääkida, sest sa oled esimest õhtut pärast ringreisi kodus ja ma tahtsin vähemalt ühe õhtu ilma jamadeta mööda saata, aga... ma jäin tööst ilma.”

“Oh ei.” Gina ajas end sirgu, näol kaastundlik ja murelik ilme. “Mis juhtus?”

“Ära ehmata,” lohutas Tess toolil kössitades. “Mul on plaan.”

“Muidugi mõista,” lausus Gina. “Mis juhtus?”

“Kulusid piirati. Haridusametnik, kelle me ise valisime, otsustas, et eraõpetajaid järeleaitajatena kasutavate sihtasutuste toetamine pole hariv. Nii et nüüd peab sihtasutus kasutama vabatahtlikke. Lõpuks võivad nad üldse uksed kinni panna.”

“Tess, mul on tõesti kahju,” ütles Gina. “Ausõna. Ma tean, kui tähtsad need lapsed sinu jaoks on.”

“No kuule.” Tess ajas end sirgu ja vaatas Ginat teeseldud karmusega. “Ma pole veel kaotanud. Lapsed ei kao kuhugi, mina samuti mitte. Ma pean lihtsalt leidma töökoha, mis raha sisse tooks ja samas pärastlõunad vabaks jätaks, et sihtasutuses vabatahtlikuna jätkata.” Ta muigas. “Vaatasin paar õhtut tagasi “Pretty Woman’it” ja Julia Roberts nautis nii väga Richard Gere’i käevangus rippumist, et ma kaalusin tõsiselt litsiks hakkamist, aga siis taipasin, et kolmkümmend kuus on tänavatööks liiga kõrge vanus.”

Nick koputas taas. “Tess? Kas tahad, et ma paluksin? Ma palun. Ma oskan hästi paluda. Sa pole seda näinud – sa lahkusid enne, kui ma seda sulle näidata jõudsin. Ole nüüd, Tess. Lase mind sisse.”

Gina nookas ukse poole. “Kui sa mõtled oma keha müümisele, siis tee parem uks lahti. Ta on ju endiselt rikas, eks?”

Tess noogutas. “Ma pole viimasel ajal kontrollinud, aga teades Nicki ja tema rahalembust, siis kindlasti.”

“Abiellu temaga,” soovitas Gina.

“Ei.”

“Miks mitte?”

“Esiteks pole ta mu kätt palunud,” vastas Tess. “Ja ta on vabariiklasest advokaat, nii et ema ütleks minust lahti. Ja lisaks...” Tess kortsutas kulmu. “...ma olen alati arvanud, et oleks mõistlik abielluda kellegagi, kes ei üritaks pulmapeol peapruutneitsile külge lüüa. Sa võid mind napakaks pidada, aga...”

“Kuna selleks oleksin mina, pole sul vaja muretseda. Abiellu temaga.”

“Sa ei tunne Nicki,” lausus Tess. “Ta suudaks ka ema Teresa ära võrgutada.” Ta kallutas pea ukse poole ja kuulatas hetke. “Ja enam ei ole see vist ka oluline. Paistab, et ta tüdines ära ja läks minema.” Tess üritas pettumust mitte välja näidata. Ta ei olnud ju kavatsenud ust avada.

Siiski polnud sugugi Nicki moodi nii kergesti alla anda, olgu seal koridoris kui tahes ohtlik. Mees vist ei igatsenudki nii väga tema järele.

Pagan võtaks.

Nick nõjatus Tessi ukse taga vastu seina ja analüüsis olukorda. Tagumine ei viinud kuhugi ja ka sarm ei mõjunud, mis oli tema jaoks uudne kogemus. Mis kurat siin toimub? Võib-olla oli Tess veel vihane, aga nii vihane ta nüüd ka olla ei saanud. Mitte Tess. Tess plahvatas ja unustas selle kohe. Ta ei mossitanud kunagi. Nii et miski muu pidi takistama teda mehe jalge ette langemast. Nick muigas sellele mõeldes. Olgu, Tess polnud kunagi tema jalge ette langenud. Aga ta polnud ka kunagi ust nina eest kinni virutanud.

Tess oli millegipärast endast väljas.

See polnud hea. Tess meeldis talle ja mõte sellest, et naine on õnnetu, häiris teda. Nick lubas endale veel ühe muremõtte ja keskendus siis taas oma probleemile.

Tess polnud tema peale pahane. Ta ei virutanud ust kohe kinni, nii et asi oli muus. Ilmselt on mõnel tema hoolealusel probleeme. Ja kui Nick talle rumalast peast ütles, et ta näeb suurepärane välja – ehkki tegelikult oli asi ikka päris hull –, oli Tess ärritunud ja ukse kinni virutanud. Olgu, see oli õigustatud. Nüüd oli vaja vaid uks uuesti lahti saada, natuke kaasa tunda ja sees ta olekski.

Kui pool tundi oodata ja siis koputada, võib Tess ukse lahti teha, arvates, et ta on ära läinud.

Kui tal oleks lilled või kommikarp või midagi... Ei. Tessi puhul see ei aitaks. Tessile ei avaldaks tavapärased meelitusvahendid mingit mõju. Nick pidas selle üle veel veidi aega aru ja lahkus, silmitsedes põlglikult räpast koridori.

“Arvan, et sa peaksid ta sisse laskma,” tähendas Gina. “Rikkad advokaadid ei kasva puu otsas.” Ta painutas ettevaatlikult paremat jalga. “On sul mingit lihasesalvi? Mu sääremarjad valutavad.”

“Mul pole praegu aega Nickiga mängida. Ma pean oma plaani kallal töötama.” Tess tõusis ja läks läbi tillukese korteri vannituppa, astudes üle mitme raamatuhunniku, sokikuhja, osaliselt hinnatud esseede pataka ja peaaegu valmis plakati, millel oli kiri “Ma loen keelatud raamatuid”. Ta jätkas samal ajal kõnelemist ja tema hääl tugevnes vastavalt sellele, kus ta parasjagu viibis. “Mul on võimalus üks õpetajakoht saada, aga ma ei tea, kas ma saan selle. Tegelikult pole mul selleks vastavat haridust ja ma peaksin õpetama rikkaid jõmpsikaid, kes peaksid mind ilmselt tulnukaks, aga palk oleks hea ja tööaeg suurepärane.”

Ta ulatas Ginale lihasesalvi tuubi ja istus uuesti tugitooli.

Gina pigistas salvi näppudele. “Tee proovi. Ikka parem kui nälgimine.” Ta võpatas, määrides salvi sääremarjadele.

Tess ajas end sirgu ja töömured ununesid. “On sul kõik hästi? Ma mõtlesin, et see on sul tavaline tantsija lihaskramp.”

“Ei, mul pole kõik hästi,” vastas Gina. “Ma olen kolmekümne viie aastane. Ma ei taastu enam nii kiiresti kui nooremana.” Ta hõõrus sääremarju ja kortsutas valu peale kulmu. “See valu hakkab mulle juba närvidele käima. See on mind algusest peale häirinud, aga nüüd käib see lausa närvidele.”

Tess ei teadnud, mida öelda. “Kuidas ma aidata saan?”

Gina naeris. “Sa ei saagi. Ma olen lihtsalt vana.”

“Ära räägi rumalusi,” alustas Tess, aga Gina sundis ta käeviipega vaikima.

“Kullake, ma olen teiste seas nagu vanaema.”

“Ära räägi rumalusi,” kordas Tess. “Sa töötad ju pidevalt. Sa pole kunagi ilma tööta. Kui paljud tantsijad seda öelda saavad?”

“Ma pole kunagi ilma tööta, sest olen alati kohal, pole kunagi haige, ei vussi midagi ära ega lahku New Jerseyst poole etenduse pealt, et mehele minna.” Gina sirutas jalgu ja tema näol peegelduv valu andis veidi järele. “Aga see ei aita mind igavesti.” Ta kehitas õlgu. “Jalad ei pea ka enam kaua vastu.” Ta vaatas neid, nagu oleks ta need odavmüügist ostnud ja kahetseks nüüd seda otsust. “Ma ei taha vist elu seeski enam ühtki plié’d teha.”

“Sa teed nalja.” Tess vaikis hetke ja küsis siis: “Mida sa teha tahad?”

“Mehele minna,” vastas Gina.

Tess vajus tooli seljatoele. “Mehele minna? See on küll uudis.”

“Tegelikult mitte. Ma olen seda alati tahtnud,” jätkas Gina igatsevalt. “Aga ma tahtsin enne karjääri teha.” Ta naeratas kergelt. “Vaat mis sellest sai. Nüüd tahan vaid rahu ja vaikust. Turvatunnet.” Ta vaatas äkitselt haavatuna Tessi. “Tead küll, armastust. Ma ei ole ringi tuuritades kedagi leidnud, aga see pole ka eriline üllatus. Ent nüüd olen ma valmis. Ma tahan maja, lapsi ja kõike muud sinna juurde kuuluvat.”

“Kas sellepärast, et sa jäid taustatantsijaks?” küsis Tess. “Mõtle kõigile neile, kes ei saanud...”

“Ma pole tahtnudki olla keegi muu.” Gina venitas taas jalgu ja võpatas. “Ma ei tahtnud staariks saada. Ma ei ole kunagi säärast tähelepanu ihanud. Tahtsin lihtsalt etenduses kaasa lüüa. Ja sama tahan ka nüüd. Ma ei vaja mingit tähtsat tegelast. Tahan leida meeldiva tähtsusetu mehe ja olla osa tema etendusest.”

“Feministina peaksin ma siinkohal midagi ütlema,” tähendas Tess. “Aga ma ei ütle, sest see on sinu elu.”

“Aitäh,” ütles Gina. “Suur tänu selle eest.”

“Ma tunnen sihtasutuses paari toredat tüüpi,” lisas Tess. “Nad on nüüd muidugi töötud, aga...”

Gina raputas pead. “Ma saan sellega ise hakkama, Tess. Ära hakka minu elu korraldama.” Ta vaatas korteris ringi. “Sa pead kõigepealt enda oma korda saama.”

“Mina? Mina ei ole valmis abielluma. Ma ei mõtlegi sellele.” Tess vaatas samuti ringi. “Noh, peaaegu mitte kunagi.”

Gina kergitas kulmu. “Peaaegu?”

“Aeg-ajalt kujutan ma ette, et kannan põlle ja ütlen: “Tere, kullake, kuidas su päev möödus?” mõnele vapustavale kutile, kes minuga sealsamas köögilaual armatseb.”

Gina oli hämmeldunud. “Kõlab nagu pornofilmi ja kokandussaate kompott.”

“Nojah.” Tess kibrutas laupa. “Ma vist ei sobi abikaasaks. Vahel tunnen end muidugi üksildasena ja hakkan mõtlema, kui tore oleks olla kodukana tüüpi ja küpsetada kellelegi kirsipirukat, aga üks asi viib alati teiseni ja lõpuks hakkan ma ikka ette kujutama, kuidas keegi kisub mul põlle eest ja limpsib minu pealt kirsimahla, ning see unistus variseb kokku.” Ta suunas tähelepanu taas Ginale. “Pealegi ei oska ma küpsetada. Nii ei mõtlegi ma eriti meheleminekule.”

Gina põrnitses teda. “Kuidas saad sina end üksildasena tunda? Sinu arvates on terve maailma päästmine sinu ülesanne. Sa tunned rohkem tänulikke inimesi kui...”

“Aga tore oleks ka muuga tegelda,” segas Tess vahele. “Mõnikord mõtlen, et oleks tore elada majas, mitte korteris, et keegi hoolitseks minu eest ja igal õhtul saaks kirglikult seksida.” Tess vakatas. “Ma pean selle seksivärgi ära unustama. See segab mõtlemist. Karjäär, Tess, keskendu oma karjäärile.” Ta vangutas pead. “Nüüd räägin ma juba nagu Nick.”

“Muide, miks sa tal ukse nina alt kinni lõid? Tema sobiks ju ülimalt hästi kodu rajamiseks.”

Tess naeris. “Näha on, et sa ei tunne Nicki. Tema rajaks kodu ainult kasusaamise eesmärgil. Muide, ta ehitas sel eesmärgil maja.” Tess toetas pea tooli seljatoele ja meenutas. “Karkass oli selleks ajaks püsti, kui mina ta maha jätsin. Me käisime korra seda vaatamas ja mina püüdsin ette kujutada, milline see võiks välja näha, aga tema üritas arvutada, kui palju selle väärtus esimesel aastal kasvaks.” Tess muigas. “See polnud meie parim hetk.”

“Oli teil üldse selliseid?”

“Jah,” vastas Tess ja muie kadus. “Oli. Päris palju.” Ta tõusis järsku ja läks magamistuppa.

“Tess?” hüüdis Gina.

“Juba tulen,” vastas Tess tagasi tulles. Ta istus Gina kõrvale diivaniservale ja näitas talle ühte fotot. Sellel oli Nick, lõug mullane ja juuksed silmadel, vana äralõigatud varrukatega dressipluus seljas. Ta istus maas, käed tema ees istuva Tessi ümber, lõug naise õlal. Tess oli veelgi räpakam: punased juuksed olid turris, nägu oli porine ning ta oli täiesti meikimata. Ta naeratas laialt ja nägi välja nagu kümneaastane plika.

“Mida te tegite?” küsis Gina arusaamatult.

“Me kohtusime sel päeval esimest korda.” Tess naeratas fotot vaadates. “Piknikul. Mängisime jalgpalli. Tal olid jalas tõeliselt närused teksad ja seljas dressipluus, mis oli vanem kui minu oma, ja ma arvasin, et ta on vaene ja rõõmsameelne nagu minu muinasjutuprints.” Ta naeris. “Mööda panin.”

Gina võttis foto ja uuris Nicki tähelepanelikumalt. “Ta on isegi määrdununa vapustav, Tess.”

“Ma tean,” nentis Tess. “Aga välimus pole veel kõik. Mul võtsid jalad nõrgaks need neetud kortsukesed silmade ümber, kui ta naeratab, aga ta oli päris kindlasti vale prints.” Ta raputas pead ja ohkas. “Ma sain sellest varsti aru. Me polnud täiuslik paar. Käisime lahkumineku õhtul ooperis ja meist tehti pilti. Tegelikult tehti pilt Nickist ja mina jäin kogemata peale, sest seisin tema kõrval. See jõudis alles paar päeva tagasi seltskonnaleheküljele.” Ta muigas seda meenutades. “Nick meenutas Kennedyte suguvõsa liiget ja mina juustega kaalikat. Riverbendi inimesed vaatasid seda fotot ja mõtlesid: “Mida ta selles naises näeb?”” Tess vangutas pead. “Me ei sobi kokku.”

Gina andis foto tagasi. “Ma ei saa aru, mis printsist sa räägid.”

Tess istus tagasi oma toolile ja vaatas nukralt fotot. “Mäletad, ma rääkisin sulle, et elasin lapsena kommuunis,” alustas ta foto serva silitades. “Ema ei lubanud mul Tuhkatriinu lugu ja muid muinasjutte lugeda. Ta ütles, et need on patriarhaalsed ja seksistlikud, ning ma olin tõsiselt pettunud. Aga Lanny, üks tema sõber kommuunis, mõtles minu jaoks välja Tuhka-Tessi loo.” Tess naeris selle peale.

“Väga armas,” tähendas Gina. “Aga ma ei saa ikkagi printsivärgist aru.”

“Tuhka-Tess jõudis ballile haldjast ristiema abita, päästes inimesi ja loomi, kes teda omakorda aitasid,” selgitas Tess. “Aga ta tundis end nende probleemide eest vastutavana ja ta oli parim tantsija...”

“Mitte kõige ilusam?” küsis Gina muiates.

“Välimus pole tähtis. Tõelised naised saavad elus hakkama raske töö ja oskuste abil,” vastas Tess nipsakalt ja muigas samuti. “Kuhu ma jäingi?”

“Ta oli parim tantsija...”

“Kui teda parima tantsijana tähele pandi, rääkis ta neist probleemidest. Ta rääkis keskkonnast ja vaestest. Ma ei pööranud muule erilist tähelepanu, vaid kuulasin seda osa, mis puudutas printsi.” Ta naeratas meenutades. “Mul oli poliitilisest korrektsusest kama. Tahtsin ainult printsiga muinasjuttu.”

Gina naeris. “Kes ei tahaks? Kus see prints siis nüüd on?”

“Kõigepealt oli kaks printsi, keda need kõned ärritasid, aga kolmas ütles, et Tuhka-Tessil on õigus, ta aitas Tessi ja – see koht meeldis mulle algusest peale – tal oli need kortsukesed...” Tess krimpsutas nägu, et silmanurkadesse kortsukesi tekitada “...nendes kohtades ning ta lubas aidata Tuhka-Tessil olukorda parandada ja ütles, et Tess naerab iga päev, kui nad abielluvad, nii et Tuhka-Tess teadis, et see on õige prints.” Tess vaatas taas fotot. “Olen kindel, et Lanny mõtles sellega ainult head, aga need kortsukesed on minu elu põrguks muutnud sellest saadik, kui ma Nickiga kohtusin.”

Keegi koputas.

“See on kindlasti majaperemees,” ütles Gina. “Ära talle väga haiget tee.”

Tess viskas foto lauanurgale ja tõusis, lükates pahase kassi taas sülest maha, aga ukse taga seisis hoopis Nick.

“Ma tean, et sa oled endast väljas, nii et ma ei tüüta sind kaua.” Mees naeratas, tumedates silmades enesekindlalt sarmikas pilk, mis Tessi jaoks oli vaheldumisi vastupandamatu ja upsakas, sõltuvalt põhjusest. Silmanurkades olid kortsukesed ja ühele silmale oli vajunud juuksesalk, mis muutis mehe keigarlikult armsaks.

Tess oli kindel: mees teab, et ta näeb keigarlik ja armas välja.

Ent ta teadis ka, et Tessil on muresid, ja see oli liigutav.

Kuni Tess kõhkles, venis mehe naeratus laiemaks. “Ma tõin sulle midagi, mis su tuju tõstab,” ütles Nick talle Hiina toidu karpi ulatades.

“Mis see on?” küsis Tess karpi vastu võttes, kuigi teadis, et ei tohiks seda teha, aga andis ometi alla.

“Pelmeenid,” vastas Nick. “Topeltkogus.”

“Oh.” Tess pilgutas silmi. “Sa mäletasid.”

“Ma mäletan kõike,” kinnitas Nick ja Tessi ebakindel ilme muutus põlglikuks.

“See kõlab klišeelikult,” tähendas ta. “Kas sa tulid tõesti vabandust paluma või oled sa koos oma vastiku bossiga mingi lepingu saamiseks mõne triki välja mõelnud?”

“Park? Naljakas, et sa tema jutuks võtsid...” alustas Nick ja Tess virutas ukse taas kinni, läks tagasi oma tooli juurde ja pani pelmeenid lauale.

“Ta on lootusetu,” ütles ta ja võpatas, kui Nick ukse avas, seejärel enda järel sulges ja riivid ette lükkas.

“Pane uks lukku, totu,” ütles ta. “See on jube piirkond. Igaüks võib sisse astuda.”

“Näha on.” Tess pani käed puusa, teeseldes nördimust. “Mine minema.”

Nick suundus köögi poole, peatudes Ginat pealaele patsutama. “Tere, lapsuke. Tore sind jälle näha. Sa näed hea välja.”

Gina lõi särama ja tahtis midagi öelda, aga mees oli juba läinud. Gina vaatas ennast, tema naeratus kustus ja ta otsis käekotist nätsulehe.

“Vabandust,” hüüdis Tess Nickile. “Ma ei kutsunud sind sisse.”

Nick tuli kohe tagasi ja suudles teda. Tess liibus ainult hetkeks tema vastu, lubades endal vaid korraks mehe soojust tunda, et siis talle koht kätte näidata. Ent enne, kui ta jõudis midagi öelda, lasi mees temast lahti ja võttis uuesti suuna tillukesele köögile. “Jumaluke, on siin alles segadus,” nentis Nick. “Kas mõni mu õlu on veel alles?” Ta astus üle kassi, kes asutas end taas Tessile sülle hüppama. “Tere, Angela. Ära mind karvaseks tee.”

Tess vaatas Gina poole.

“On tõesti aeg see jutuajamine kehaga maha pidada,” tähendas Gina. “Kui sul oleks põll ees, oleksid sa selle ise ära kiskunud.”

Tess sikutas dressipluusi serva ja langetas pea, püüdes end koguda. “Sinu ettepanek on tagasi lükatud,” hüüdis ta Nickile. “Mine ära.”

“Sa ei saa tagasi lükata ettepanekut, mida sa pole kuulnudki,” vastas Nick köögist.

“Sa teed ettepaneku?” küsis Tess hämmeldunult. “Ma ei suuda seda uskuda.”

Gina kergitas kulme. “Abielu?” sosistas ta Tessile nätsu närides. “Ole nõus.”

“Muidugi mitte abielu,” ütles Tess Ginale. “Mis ettepaneku sa teed?” küsis ta Nickilt. “Vastus on igal juhul ei, aga ma tahaksin teada, mille ma tagasi lükkan.”

“Igatahes mitte abieluettepaneku.” Nick nõjatus vastu uksepiita, õllepudel peos. Ta naeratas, olles tõeliselt ahvatlev, poisilikult enesekindel ja lõputult ihaldusväärne. Lõpeta, keelas Tess ennast ja kissitas silmi.

“Mul on nädalavahetuseks kaaslast vaja,” teatas mees ja muigas. “Mõtlesin kohe sinu peale.”

“Miks?” päris Tess, püüdes summutada kerget ärevust, mille mehe naeratus temas tekitas.

“Sest ma vajan sind,” vastas Nick. “Minu elu on olnud tühi sellest saadik, kui sa mu maha jätsid.” Ta korkis õllepudeli lahti ja jõi.

“Sinu elu pole kunagi tühi olnud, ka mitte pärast minu lahkumist.” Tess pöördus Gina poole. “Ma käisin tal ühel päeval lennujaamas vastas ja stjuardess suudles teda hüvastijätuks. Nagu oleks sõtta minemas. Palju ei puudunud, et ta oleks Nicki sealsamas maha murdnud.”

Nick hakkas läkastama. “Ta oli kõigest sõber,” selgitas ta neelatades. “Ma olen sõbralik inimene.”

“Ma tean,” sõnas Tess käsi rinnale risti pannes. “Kao siit.”

“Tess, kullake.” Nick kummardus ettepoole ja naeratas talle. “Kallike. Musike.”

“Pagan võtaks, sa oled vist tõsises hädas,” tähendas Tess.

“Kaelani,” kinnitas Nick. “Ma vajan sind. Üks nädalavahetus. Ilma tagamõtteta.”

“Ilma seksita,” lisas Tess oma kehast välja tegemata. “Seda pakkumist ma kordama ei hakka.”

“Nagu soovid,” nõustus Nick. “Kui sa tahad, siis ilma seksita.”

Tess pöördus Gina poole. “Asi on vist tõesti hull. Ma usun tõepoolest, et ta on hädas.”

“Muidugi pead sa talle appi minema.” Gina naeratas Nickile häbelikult. “Mina olen poolt. Nüüd on tal sellest teistele head tegemisest mingit kasu.”

“Sa oled mulle alati meeldinud,” ütles Nick Ginale ja viimane punastas heameelest.

“Mul on tõtt-öelda kama, kas ma päästan ta või ei, aga kui ma kaasa lähen, saan seda kõike pealt vaadata,” tähendas Tess. “Kui asi on väga hull, siis saan ma selle stjuardessiloo eest isegi oma kättemaksu.”

“Oled sina alles õilis,” nentis Nick.

“Aga seda korda, kui sa sihtasutuse heategevusüritusele tulemata jätsid, see ei heasta.” Tess krimpsutas nägu. “Ja kindlasti mitte seda õhtut, kui sa mulle kontserdimaja parklas ei ütlesid. Tunnen naisi, kes lõhuksid su auto rehve ja mürgitaksid su õlut ainuüksi selle õhtu pärast.”

Nick võpatas ja piidles õllepudelit.

Tess silmitses teda kõheda tunde ja kasvava ihaga. Mees oli tema korteris kõige ilusam asi. Tõtt-öelda oli ta kõige ilusam asi tema elus. Aga välimus ei loe. Eriti Nicki puhul, kel oli igaks puhuks eri nägu.

Tess heitis diivanil pikutavale Ginale kõhkleva pilgu.

Gina puhus nätsumulli katki. “Tee seda.”

“Võib-olla.” Tess pöördus taas Nicki poole. “Räägi täpsemalt. Ja et see lugu oleks minu vaeva väärt.”

“See on kohutav,” alustas Nick.

Gina tõstis jalad põrandale, võpatas ja tõusis. “See on minu lahkumismärguanne.”

“Ei ole,” väitis Tess. Nick lausus samal ajal: “Tänan sind. Sul on vapustav vaist.”

“Oota nüüd,” keelitas Tess, aga Gina võttis oma käekoti.

“Ma pean nagunii minema,” ütles ta Tessile. “Sa oled mulle kallis, aga ma ei taha selles kandis pimedas ringi liikuda ja peale selle pean ma lihasesalvi ostma. Helista pärast ja räägi kõigest.”

“Vaat, see on üks tark naine,” tähendas Nick, kui ta oli läinud.

“Sa ütlesid, et ta raiskab tantsides oma elu,” tuletas Tess talle meelde.

Nick võpatas. “Ma ei öelnud päris nii. Ütlesin, et tantsimine pole mingi eriline karjäär ja et ta on ühel päeval veel hädas, kui ta tulevikku ei planeeri.”

“Mõned inimesed elavad käesolevas hetkes,” porises Tess. Ta vajus tooli seljatoele ja püüdis unustada, et Gina ongi hädas, kuna ta ei ole tulevikku planeerinud. Nicki juures oli lisaks muule häiriv seegi, et tal oli tihti õigus.

“Ma eksisin. Anna andeks.” Nick kavatses jätkata, aga Tess raputas pead.

“Unusta ära. Ma olen pahas tujus ja valan selle sinu peale välja. Selgita nüüd seda segadust.” Ta vaatas üles mehe poole. “Aga mitte niimoodi seistes.” Tess osutas põrandale. “Istu.” Ta silmitses, kuidas mees mööda seina tema tooli kõrval põrandale libises ja ta jalgade juurde istus, suur kere seejuures äärmiselt nõtke. Tess muigas. “Nii on hea. Sa saad põhilistest käskudest aru.”

“Tule siia minu juurde ja ma viskan selili,” ütles Nick ja Tess tundis, kuidas pulss kiirenes.

“Mine ära,” ütles ta.

“Unusta, et ma seda ütlesin,” lausus Nick. “See oli minu kuri kaksikvend.”

“Sinu ainus kuri kaksikvend on see tobu, kelle juures sa töötad,” märkis Tess.

“Naljakas, et sa Parki jutuks võtsid...” alustas Nick taas.

Kui Nick mõni tund varem Pattersoni ja Pattersoni advokaadibüroos oma kabinetti oli astunud, polnud miski lähenevat katastroofi ennustanud. Firmasse saabumine tekitas temas alati hea tunde. Hirmkallis imporditud mahagontahveldis, hirmkallid imporditud idamaised vaibad, hirmkallis antiikmööbel ja suhteliselt kõrgepalgaline sekretär tekitasid temas tunde, nagu oleks ta mõni röövelparun. Ja sel päeval oli elu eriti mõnus: tähtis ja ootamatult kiire võit kohtus, tänulik klient ja vaba pärastlõuna, mida endale meeldival viisil veeta. Kui uksel oleks kiri “Patterson, Patterson ja Jamieson”, oleks elu täiuslik olnud.

Siis oli kõik hakanud allamäge veerema.

“Ma olen tagasi, Christine,” ütles ta oma sekretärile. Christine oli kõigutamatult rahulik ilus tumedapäine kolmekümneaastane naine, kes polnud algusest peale Nicki vastu huvi tundnud.

Christine vaatas teda ükskõikselt.

“Ei, ära tõuse,” sõnas Nick kabinetti minnes. “Ma leian ise ukse üles.”

Christine tõusis ja järgnes talle, jättes mulje, nagu kavatsenuks ta seda nagunii teha. “Härra Patterson käis täna siin,” teatas ta. “Ja Park tahab sinuga rääkida.”

“See on hästi öeldud.” Nick heitis pintsaku toolile. Ta istus laua taha, vaatas hajameelse naeratusega raamitud fotot ja nõjatus lipsusõlme lõdvendades tooli seljatoele. “Isa ajas Parki kindlasti maruvihaseks, aga sa oled liiga taktitundeline, et seda öelda. Pole ime, et me sulle terve varanduse palgaks maksame.”

“Mul on palgakõrgendust vaja,” ütles Christine ilmet ja hääletooni muutmata. “Ja ma ei ütleks selle kohta maruvihane, pigem tardunud paanika.”

Nick sai lipsusõlme lahti ja ohkas kergendust tundes. “Ma vihkan lipse. Mõni naine mõtles need vist kättemaksuks välja.” Ta piidles Christine’i. “Ega sul sellega midagi pistmist olnud?”

“Jah,” ütles Christine. “Sulle on ka mitu teadet eri naistelt. Tessilt mitte.”

Nicki pilk eksles korraks laual olevale fotole ja pöördus siis tagasi Christine’ile. “Miks ma peaksin temalt teadet ootama?”

“Sest sa helistad talle ja tema vastu ei helista,” sõnas Christine äärmiselt kannatlikult. “Teated on laual, Park on oma kabinetis. Marsib närviliselt ringi.”

Nick ei vaadanud teateid. “Kas ma peaksin enne temaga kohtumist midagi teadma?”

“Kust mina tean?” sõnas Christine väljudes. “Mina olen kõigest sekretär.”

“Just,” kinnitas Nick. “Ja ära seda unusta.”

Christine ei teinud temast väljagi.

“Nick!” Park oli oma massiivse laua tagant välja tulnud, et talle laks seljale anda. Park oli Ivy League’i loodri võrdkuju, neljakümneaastane mees, kes punnis oma vanusele igal võimalusel vastu. “Semu! Sõber! Compadre!”

“Compadre?” Nick vangutas pead ja heitis Parki laua vastas olevale nahkdiivanile. “Asi on hull. Sa ei oska hispaania keelt.”

“Kuidas oleks partner?” küsis Park siis.

Nick pani jalad idamaisel vaibal risti, püüdes säilitada muretut ilmet, ent pulss kiirenes. “Partner oleks hea,” ütles ta. “Kas see tähendab, et me saime Welchi lepingu endale?”

“Me pole seda tegelikult veel saanud.” Park istus lauanurgale ja nõjatus ettepoole, et Nickile laks vastu õlga anda. “Aga probleeme pole. Sa saad sellega hakkama. Sa pead korda ajama vaid paar väikest asja ja...”

“Mis asja?” küsis Nick kahtlustavalt ja ta süda muutus Parki hääletooni kuuldes raskeks.

“Hea, kui sa oleksid abielus,” tähendas Park.

“Ma ütlesin sulle, et sa poleks tohtinud seitsmekümnendatel narkotsi panna,” torises Nick. “Sa näed viirastusi.”

“Väga naljakas.” Park vaikis hetke. “Welch helistas isale. Ta tahab meie peredega kohtuda. Eriti sinu omaga. Sa meeldid talle.”

“Meil pole perekondi,” väitis Nick. “Õigemini minul pole. Sul on vähemalt kaks lapsevanemat ette näidata. Milles asi?”

“Mul pole aimugi,” vastas Park. “Meid on kutsutud reede õhtuks ja laupäevaks tema koju Kentuckysse tema uue raamatu ettelugemisele ja isa ütles – Welch rõhutas seda eraldi – et me peame oma naised kaasa võtma. Eeskätt sina. Mida sa üldse Welchile ütlesid?”

Nick kehitas õlgu. “Ma ei tea. Kindlasti ei öelnud ma talle, et olen abielus. Ta tuli minu kabinetti hetke ajel, nagu ta ise väitis, ja oli mingil põhjusel eriti tige ja närviline. Ma lasin oma sarmi käiku, püüdes seda lepingut talle pähe määrida, kui ta järsku...” Nick vakatas, püüdes meenutada, mis täpselt juhtus. “Ta sulas. Naeratas, noogutas, muutus ülimalt meeldivaks.” Nick kortsutas jutuajamist meelde tuletades kulmu. “Ma olen seda mõttes aina korranud, aga jumala nimel, ma ei suuda meelde tuletada, mida ma täpselt ütlesin. Selgitasin lihtsalt plaane, mis meil on uue raamatulepingu sõlmimiseks, ja järsku sai temast sõbralikkuse võrdkuju. Ja nüüd tahab ta minu perega kohtuda? See on ju tobe.”

“Ei, see on Norbert Nolan Welch, suur Ameerika kirjanik,” sõnas Park. “See on leping, mida mu isa tahab, on alati tahtnud ja mille saamise nimel ta elab. Seda tahame ka meie nii väga, et kui peame selleks abielluma, siis teeme sedagi.”