Читать книгу Mitte keegi peale sinu - Jennifer Crusie - Страница 6

Viimane, mida Nina Askew vajas, oli Fred.

„Ma tahan kutsikat,” ütles ta Riverbendi loomade varjupaiga täkkeid täis metall-leti taga seisvale pruunis vormis naisele. „Sellist krapsakat.”

„Krapsakat.” Naine ohkas. „Muidugi. Leiame krapsaka.” Ta viitas peaga halli metallukse poole teises leti otsas. „Siitkaudu, üks aste allapoole.”

„Hästi.” Nina lükkas oma lühikesed tumedad lokid kõrva taha, haaras käekoti ja läks edasi, olles otsustanud endale välja valida kõige elavama neljajalgse sünnipäevakingituse. Mis siis, et eile oli olnud tema neljakümnes sünnipäev. Naisterahva jaoks on nelikümmend hea iga. See tähendab vabadust. Nina jaoks vabadust oma üliambitsioonikast endisest abikaasast ja nende ülemakstud eeslinnalossist, mis sai lõpuks pärast aastast lahtiste uste põrgut müüdud. See oli hea: nüüd oli ta sellest neetud majast pääsenud.

Ja nüüd oli ta nelikümmend. Hästi, ta rõõmustas selle üle. Lisaks kõigele oli see põhjuseks, et endale koer soetada.

Teenindaja liitus temaga ja ütles: „Siitkaudu.” Nina järgnes naisele veel ühe raske metallukseni. Ta kavatses võtta endale kutsika. Ta oli alati koera tahtnud, aga Guy polnud seda mõistnud. „Koerad ajavad karvu,” oli mees öelnud, kui Nina pakkus, et nad võiksid endale pulmakingiks koera soetada. Ta oleks pidanud teadma, et see oli olnud Märk. Aga ei, ta oli ikkagi mehega abiellunud ja kolinud sellesse disainitud mausoleumi. Ja siis oli ta veetnud viisteist aastat, toetades oma mehe karjääri, ilma koerata, majas, mida ta oli vihkama hakanud. Kuusteist aastat selles majas, kui arvestada ka seda viimast aastat lahutatud naisena ebamäärases ootuses, et maja müüdud saaks. Aga nüüd oli tal vabadus ja oma isiklik korter ja suurepärane, kuigi ebakindel töö. Ainus, mida ta vajas, oli keegi soe ja rõõmsameelne, kes teda kodus ootaks.

Teenindaja avas ukse ja nõrk haukumine, mida Nina enne kuulnud oli, muutus pööraseks ja läbilõikavaks klähvimiseks. Ta astus betoonseintega ruumi ja peatus, hallides metallpuurides haukuvate ja tema tähelepanu püüdvate koerte poolt oma mõtetest välja raputatuna. Ta hingas kohutatult välja. „Oh jumal, see on hirmus.”

„Steriliseeri oma lemmikloomad.” Teenindaja peatus eelviimase puuri ees. „Siin nad ongi.” Ta nookas uuesti peaga. „Krapsakad.”

Nina astus naise juurde ja piilus puuri. Kutsikad olid armsad – mingit tillukest, särasilmset, täpilist segatõugu – ronides üksteisest üle, lennates uperkuuti ja vigisedes ning haukudes. Põrgulikult ülemeelikud. Nüüd pidi ta neist ühe välja valima...

Ta läks lähemale ja vaatas peaaegu kogemata viimasesse puuri. Ja kangestus.

Selles puuris oli ainult üks koer – keskmist kasvu ja rusutud, liiga suur tema korteri ja liiga melanhoolne tema psüühika jaoks. Nina püüdis uuesti keskenduda kutsikatele, kuid millegipärast ei suutnud. Koera tumedate silmade all olid suured kotid, ta oli kühmus ja tema valget kasukat katsid justkui tohutud maksa­plekid. Ta istus niiskel betoonpõrandal nagu ülekasvanud raisakotkas ja põrnitses naist haukumata, liigutamata. Koer meenutas naisele tema vanaonu Fredi, kes suri, kui naine oli kuueaastane. Talle oli onu Fred meeldinud, kuid ühel päeval oli mehe süda üles öelnud, nagu ema ütles, ja nii see läks.

„Tere,” ütles ta ja koer tõstis veidi pead. Nina kummardus ja sirutas käe läbi puurivarbade, et koera kõrvade tagant sügada. Koer vaatas teda ja sulges siis tänulikult silmad.

„Mis tal viga on?” küsis Nina teenindajalt.

„Mitte midagi,” vastas teenindaja. „Ta on poolenisti taks ja poolenisti basset.” Ta vaatas kaarti puuri küljes. „Või siis tunneb ta, et täna on tema viimane päev.”

Nina silmad läksid suureks. „Te peate silmas...”

„Jah.” Teenindaja tõmbas käega üle kõri.

Nina vaatas tagasi koera poole. Koer vaatas kõhklevalt Nina poole, tema silmades oli surm.

Oh jumal.

Ta seisis ja lükkas juuksed kõrva taha, püüdes näida asjalik ja praktiline, pingutades, et olla asjalik ja praktiline. Tal ei olnud seda koera vaja. Ta vajas ühte õnnelikku, ülemeelikut kutsikat. See koer oli tõenäoliselt isegi oma parimatel päevadel näinud välja nagu professionaalne leinaja. Ja ta ei olnud kutsikas.

Kõigi koerte hulgast just see.

Ta vaatas veel viimast korda koera poole ja tema juuksed langesid ettepoole, moodustades musta lokkis raami koera masendusele. Koer kallutas veidi pead, nagu oleks see tema jaoks liiga raske, ja tema kõrvad vajusid lonti.

Nina ei saanud seda koera võtta. Koer oli liiga masendunud, liiga suur, liiga vana. Naine astus sammu tagasi ja koer heitis ohates külmale kõvale põrandale pikali, midagi lootmata, alistudes saatusele, et keegi teda ei armasta, ja veendumusele, et hommikul ta sureb.

Nina pöördus teenindaja poole ja ütles: „Ma võtan tema.”

Talitaja kergitas kulmu. „Kas see on teie arusaam ülemeelikusest?”

Nina viipas kutsikate poole. „Nad kõik leiavad kodu, eks ole?”

„Tõenäoliselt.”

Nina heitis ukerdavatele pontsakatele kutsikatele veel viimase pika pilgu. Prozac¹ nelja käpa ja sabaga. Siis vaatas ta rusutud, üksildast koera, kes oli liiga vana, et olla ligitõmbav, kui ta seda kunagi üldse olnud oli. „Mul on selle koeraga palju ühist,” ütles ta teenindajale. „Ja peale selle, ma ei saaks enam kunagi rahulikult magada, teades, et oleksin saanud ta päästa, kuid ei teinud seda.”

Teenindaja raputas pead. „Sa ei saa neid kõiki päästa.”

„Jah, aga ma saan päästa selle ühe.” Nina kükitas koera juurde. „Kõik on korras, Fred. Ma just päästsin su tagumiku.”

Koer tõstis silmad ja põrnitses naist.

„Ei, ära täna mind. Mul on hea meel seda sinu heaks teha.” Nina tõusis ja järgnes mööda vahekäiku teenindajale. Selle lõpus ta pöördus ja Fred tuli lähemale, surudes oma nina puurivarbade vahele. „Hei, kõik on hästi,” hüüdis Nina. „Ma tulen tagasi kohe, kui saan su siit vabastada.”

Fred ägas ja komberdas tagasi puurisügavusse.

„Oh, jaa-jah, sina hakkad mind lohutama,” ütles Nina ning läks maksma ja pabereid allkirjastama.

Koer ei muutunud palju rõõmsamaks, kui teenindaja puuriukse avas ja ta uskumatult lehates välja Nina käte vahele paterdas. „Fred, sa haised,” ütles naine, tõstis koera üles ja hoidis enda vastas, öeldes endale, et tema siidkostüüm oli keemiliselt puhastatav ja see oli vähemalt pruun nagu ka suurem osa Fredist, nii et koerakarvad ei paista välja. Koer vaatas talle otsa ja naine lisas: „Ja sa kaalud terve tonni.” Koer oli tema süles surmraske, ümar ja kogukas ning enamik tema raskusest tundus koonduvat tagaossa, nii et ta vajus täiesti lonti, kui naine teda oma puusal tasakaalus püüdis hoida. Ikkagi, ükskõik kui palju ta lehkas, oli hea tunne hoida käsi tema ümber. „Ma päästsin su, Fred,” sosistas Nina koerale kõrva ja koer jõnksatas, kui naise hingeõhk teda kõditas, kannatlikult, kuid näitamata üles mingit vaimustust sündmuste sellisest pöördest.

Ta elavnes veidi, kui naine tassis ta välja maikuise päikesevalguse kätte, kuid näis pahandavat, kui Nina püüdis teda puusal tasakaalus hoida, üritades oma valge Civicu ust avada.

„Ma kavatsesin... võtta... kutsika,” ütles naine hingeldades, kui püüdis teise puusaga auto ust rohkem lahti lükata. „Ma ei kavatsenud... võtta... osaliselt bassetit... osaliselt taksi... osaliselt tinatagumikku.” Tal õnnestus koer istmele vinnata ja uks sulgeda, siis nõjatus ta vastu autot, et hinge tõmmata. Fred kiikus edasi-tagasi, kui ta ennast sinisel istmepolstril paika sättis, siis ta pöördus ja toetas nina vastu akent. „Hästi.” Nina ohkas. „Tunne ennast koduselt.”

Ta istus Civicusse ja keeras süütevõtit. Fred toetas käpad aknaservale ja tõstis nina kõrgemale. Nina mõtles igatsevalt kutsikatest. „Sa ajad mul südame pahaks.” Ta sirutas üle koera ja hakkas akent lahti kerima. „Ära välja hüppa. Nii on sul lihtsalt parem.”

Nina hääle peale Fred pöördus ja kui naine endiselt aknalingi kallal pusis, vaatas talle sügavalt silma. Naise käsi peatus lingil ja ta vaatas ainiti neisse soojadesse pruunidesse sügavikesse. Fred oli tõepoolest armas koer. Muidugi ei olnud ta särtsakas. Tema olukorras oleks ka naine ise ettevaatlik olnud. Koer ei teadnud temast midagi. Tema ei teadnud midagi sellest, kus koer varem olnud oli. Võib-olla olid tema eelmised omanikud teda halvasti kohelnud. See polnud tähtis. Tähtis oli, et ta vajas armastust. Igaüks vajas armastust. Isegi tema ise vajas armastust. Ja nüüd oli tal Fred.

Fred.

Nina sulges silmad. Kohutav. Tal oli Fred. Isegi tema parim sõber hakkab arvama, et ta on põrunud. „Kelle sa ostsid?” küsib Charity ja kui ta näeb keskealist rõhutud ja väsinud Fredi, hakkab ta... Nina vaatas uuesti Fredi kannatlikesse pruunidesse silmadesse ja tundis häbi. „Kõik on korras, Fred.” Ta silitas koera pead. „Sa oled nüüd minu koer. Kõik on hästi.”

Fred kohtas naise pilku, ajas selja sirgu ja sirutus naise poole, tõmmates tal märja keelega lõuast otsmikuni üle näo.

„Oh, Fred.” Nina puhkes nutma ja mähkis käed ümber koera. Koera keha oli paks ja soe ja vingerdav ning Nina kallistas teda kõvemini, õnnelikuna, et tema elus on jälle elusolend, ja nii kergendatuna, et suutis lõpuks välja nutta oma pettumuse ja üksinduse, ning ta ei hoolinud üldse, et sellel elusolendil oli neli jalga ja ta lõhnas nagu räpane koer. „Me saame väga õnnelikuks, Fred,” ütles ta nuuksudes. „Tõesti saame. Meil on koos imehea.”

Fred ohkas ja hakkas Nina näolt pisaraid ära limpsima, mis pani naise veel rohkem nutma. See oli parim tunne üle nädalate.

Nina nuuksatas veel viimast korda ja lasi siis Fredi lahti, et panna autole käik sisse ja näidata Fredile tema uut kodu ning kutsuda tema tädi Charity temaga kohtuma.

„Sul on nüüd perekond, Fred,” ütles ta koerale. „Sa lähed koju.”

Alex Moore oli Riverbendi üldhaigla kiirabiosakonna tühjas läbivaatusruumis ennast voodile sirutanud, püüdes unustada oma perekonda ja enne järgmist hädajuhtumite puhangut veidi magada, kui sisenes tema vanem vend ja viskas tema kõhule pruuni paberkoti õlle kuuspakiga.

„Kuule!” Alex tõmbus hoobi leevendamiseks kõverasse, kuid nähes, et see oli Max, sirutas ennast uuesti välja. Valu tema perekonnaga seoses polnud midagi uut. „Ma magan. Mine minema. Ja võta see neetud õlu kaasa, enne kui keegi seda näeb.”

Max tõmbas õlled kotist välja ja haaras ühe purgi. Ta klõpsas selle lahti ja jättis ülejäänud viis purki Alexi kõhule, varisedes oranžile plasttoolile. Tool kriiksus ja kraapis põrandat ning Maxi purpurne siidsärk lausa karjus rohelise seina taustal. Alex võpatas ja sulges silmad, lootes, et Max mõistab vihjet ja läheb ära.

Max ei läinud. „Tead, kui sa ei veedaks oma öid naisi jahtides, ei oleks sa töö ajal nii väsinud,” ütles ta õlut rüübates.

Alex ei vaevunud silmi avama. „Ma ei veetnud ööd naisi jahtides. Ma viisin Debbie õhtusöögile. Ta hakkas lastest rääkima. Viisin ta koju. Niipalju minu armuelust.”

„See on sellepärast nii, et sa näed välja selline blond paipoiss,” ütles Max. „Sulle on „kena kutt” otsaette kirjutatud. Aga mina, mina näen välja nagu pätt.”

Alex hoidis vihjena silmi kinni. „Jah, näed küll. Kao minema, pätt.”

„Muidugi on sinul nüüd juba liiga hilja pätti teeselda, kuna kõik su ümber tunnevad sind. Sa oleksid pidanud teemat vahetama. „Rääkides lastest, Debbie, kuidas oleks väikese seksiga?” Sa peaksid õppima asju lõdvemalt võtma.”

Alex mõtles, kas kärkida temaga, et ta ära läheks, kuid otsustas seda mitte teha. Talle meeldis Max ja arvestades tema perekonda, oli sugulane, keda tal oli harilikult hea meel näha, haruldus. „Ma ei taha asju lõdvemalt võtta. Ma tahan veeta lihtsalt mõned kenad vaiksed õhtud naisega, kes tahaks mind rohkem kui lapsi või abielusõrmust. Kõigil naistel, keda ma tunnen, on bioloogilised kellad ja põletav vajadus pühenduda. Ma tahan naist, kellel oleks põletav vajadus olla minuga koos ja vaadata vanu filme ja naerda. Aga praegusel hetkel tahan ma ainult magada ja sellepärast lahkud sa nüüd.”

Max võttis veel lonksu õlut. „See on sellepärast, et sa oled arst. Naised tahavad alati arstidega abielluda.”

Alex avas ühe silma. „Sina oled ka arst. Kuidas sinuga nii ei ole?”

„Ma püüan kellegagi mitte üle kahe korra kohtuda,” ütles Max. „See hoiab selliseid teemasid üles kerkimast.”

„See on sinust tõeliselt küps, Max.” Alex pani silma uuesti kinni. „Mine nüüd ära. Ükskord ometi pole hädalisi ootamas ja ma pean natuke magama.”

Max rüüpas jälle õlut. „See on sinu viimane päev olla kahekümnendates aastates, vennas. Mis tunne on vana olla?”

„Ütle sina mulle,” ütles Alex. „Sina oled see, kes läheneb neljakümnele.”

„Kolmkümmend kuus ei ole nelikümmend,” ütles Max väärikalt. „Ja sina jääd oma juustest ilma enne mind. Su juuksepiir roomab juba praegu otsmikust eemale. Ma näen seda isegi nii kaugelt.” Ta võttis suutäie õlut ja jõi siis purgi tilgatumaks.

„Ütle, et sa ei pea rohkem ringkäike tegema.”

„Lõpetasin tund aega tagasi.” Max viskas purgi prügikorvi ja vajus, niivõrd kui see võimalik oli, mugavamalt plastiktooli. „Saad sa varsti vabaks?”

„Kolm tundi veel. Mine ära.”

„Oled sa homseks valmis?”

„See on minu sünnipäev,” ütles Alex silmi avamata. „See ei ole midagi, mille jaoks ma peaksin valmistuma. Teised inimesed peaksid selleks valmistuma. Näiteks sina. Mine osta mulle midagi hinnalist. Sa teenid head raha.”

„Täpselt,” ütles Max. „Ja sa tead, miks.”

Alex ägas ja veeretas end vennast eemale ning Max hüppas põrandale kukkuvat õllepakki haarama.

„Kuule!” hüüatas Max. „Väldi reaalsust, kui pead, aga ära õlut maha pilla.”

Alex püsis seljaga venna poole. Ma ei väldi reaalsust. Ma väldin sind. Mine minema.”

„Mina olengi reaalsus, sõbrake,” ütles Max ja Alex kuulis plastiktooli kriiksatust, kui vend uuesti istus, ja kolksatust, kui ta purgid põrandale pani. Ma sain just papsiga kokku. Ta otsis sind.”

Alex ägas jälle.

Maxi hääles oli kaastunne. „Jah, ma tean. Ta tahab homme koos sinuga õhtust süüa.”

„Ei,” ütles Alex.

„Ma ütlesin talle, et sa tuled. Põrgusse, sa ei saa sellest kõrvale hiilida. Ta ütles, et kohtub sinuga kell seitse Levee juures. Kõigepealt mõned joogid.”

„Oh, põrgusse.” Alex keeras uuesti selili ja põrnitses värvitud akustilist lage. „Sa oleksid võinud talle öelda, et ma olen haige. Sa oleksid võinud talle öelda, et diagnoosisid mul midagi vastikut ja nakkavat.”

„Ma olen günekoloog,” ütles Max. „Mida ma oleksin pidanud talle ütlema? Et sa ei saa õhtusöögile tulla, sest sul on tupeseen?”

„Kas ta oleks tähele pannud?”

„Jah,” ütles Max. „Ta töötas, nii et ta oli kaine.”

„Suurepärane. Just see, mida ma oma sünnipäeval teha tahtsin – toppida vanameest keskööl taksosse.”

„Ma hoolitsesin selle eest,” ütles Max. „Ma ütlesin, et meil on kella üheksast plaanid. Ta sai aru.”

Alex heitis vennale hävitava pilgu. Nii et ma topin ta taksosse kell üheksa. Aitäh sulle.”

„Läheb veel hullemaks.” Max säras rõõmsameelselt, nagu alati. „Ta ütles, et sinu ema tuleb homme linna.”

Alex tõusis istuli. „Mu ema lendab minu sünnipäevaks kohale?”

„Ei,” ütles Max. „Ta tuleb ühepäevasele uue lasertehnoloogia seminarile. See lihtsalt sattus sinu sünnipäev olema.”

„Jumal tänatud.” Alex potsatas tagasi padjale. „Ma mõtlesin, et ta kavatseb emalik olla.”

„Ta rääkis papsile, et tahab sinuga lõunat süüa,” ütles Max. „Keskpäeval Hiltonis. Ole õigel ajal kohal, tema ettekanne on kell üks.” Ta võttis põrandalt uue õllepurgi ja klõpsas selle lahti. „Kahju, et sa ikka veel tööl oled. Sa oleks võinud ka ühe õlle võtta.”

„Mu ema,” ütles Alex lae poole. „Terve tund koos emaga.”

„Sa saad tunni ka minu emaga,” ütles Max tubli lonksu järel. „Ta tahab kell neli sinuga koos ühe dringi teha. Tal on kell üks operatsioon ja ta arvas, et on selleks ajaks vaba.”

„Ma suudan sinu emaga ühe tunni vastu pidada,” ütles Alex. „Ma arvan.”

„Ja ma kujutan ette, et Stella kavatseb helistada,” alustas Max.

„Ta juba helistas.” Alex hõõrus käega silmi. „Hommikusöök, enne kui ta ringkäiku alustab.”

Max võpatas. „Mis sa arvad, kas ta teeb sellepärast kõike hommikul, et ta on vanim?”

„Ei, ta teeb kõike hommikul sellepärast, et tal on ora tagumikus,” ütles Alex. „Sellegipoolest on ta mu lemmiksugulane.”

„Kuule!” Max ajas ennast toolil sirgu. „Aga mina? Ma säästsin sind terve õhtu vanamehele oma karjääri puudumise õigustamisest. Sa oled mulle võlgu.”

„Mul on karjäär,” ütles Alex miljonendat korda. „Ma olen arst.”

„Jah, aga sa valisid vale eriala,” sõnas Max. „Sa oleksid pidanud valima millegi tulusama, mitte kiirabiosakonna. Nad panid minu paika ja panevad ka sinu. Kardioloog, onkoloog, günekoloog...”

„Ei,” ütles Alex. „Mulle meeldib see, mida ma teen. Mine minema. Ma püüan magada.”

Tumedapäine õde pistis pea ukse vahele. „Kuule, Alex, meil on sind vaja. Õnnetus tuli sisse.” Ta kadus enne, kui mees istuma tõusis.

Alex heitis jalad voodilt ja põrnitses Maxi. „Kui sind ­poleks siin olnud, oleksin saanud tervelt viisteist minutit magada.”

„See on teine teema,” ütles Max. „Kui sa poleks kiirabiarst, oleks ta sulle öelnud dr. Moore.”

Õde pistis pea uuesti ukse vahele. „Alex, tule juba. Oi, tere, Max. Ma ei märganud sind.” Ta kortsutas mehe poole kulmu. „Peida see õlu kohe ära.”

„Tere, Zandy.” Max kergitas tervituseks oma õllepurki. „Sa näed hea välja.”

Enne, kui ta lause lõpetas, oli naine kadunud.

„Ta paistab sinust kõvasti lugu pidavat,” ütles Alex. „Sina ju ei ole kiirabiarst.”

„Ma käisin temaga kunagi kohtamas,” ütles Max.

„See selgitab asja.” Alex tõusis ja suundus ukse poole. „Mine minema. Mul on vaja tööd teha.”

„Ära homset unusta,” hõikas Max talle järele. „Perepäeva. Kogu Farkle’i pere päeva.”

„Olgu,” pomises Alex endale nina alla, kui ta pikkade sammudega mööda roheliseruudulise põrandaga koridori eemaldus. „Dr. Farkle ja dr. Farkle ja dr. Farkle.”

„Mida?” küsis Zandy, püüdes talle järele jõuda.

„Ära kunagi astu esivanemate jälgedes, Zan,” ütles Alex. „Madalaima positsiooniga mees dünastias on põrgulik olla.”

„Kas nad püüavad sind veenda kiirabiosakonnast lahkuma?” Zandy keksles paar korda, et temaga sammu pidada, tema jalad olid tubli tosin sentimeetrit lühemad kui mehel ja Alex aeglustas sammu.

„Jah,” ütles Alex.

„Ära tee seda.”

Alex vaatas naist üllatunult. „Miks mitte?”

„Sa vajad seda kohta,” ütles Zandy, „ja see koht vajab sind. Ära tee neist välja. Nad kõik on ennast täis.”

Alex muigas. „Isegi Max?”

„Max on ahv,” ütles Zandy. „Aga sina oled hea kutt. Jää meie juurde.”

„Olgu, ma mõtlen selle peale,” alustas Alex, kuid kuulis siis sireene ja liikus uste poole, unustades Zandy ja Maxi ja kogu Farkle’i perekonna, minnes tormijooksul tegema seda, mida ta üle kõige armastas – päästma elusid.

„Mille sa said?” Charity seisis keset Nina kõrgete lagedega korterit ja põrnitses hämmastusega Fredi.

„Charity, see ei ole lihtsalt mingi koer.” Nina tõmbus pingule, ikka veel kaheldes koera lohutuseks ostmise mõistlikkuses. Charity poleks trööstiks koera ostnud. Tema oleks ostnud uue punase nahast miniseeliku kauplusest, mida ta juhatas, tõmmanud oma punased kiharad musta kummiga pealaele sõlme, läinud välja ning leidnud uue mehe. Vähemalt oli ta seda teinud viimati, kui üks tema suhe purunes, enne kui ta leidis Seani, oma Ainsa Tõelise Armastuse. Tegelikult oli Sean tema Kaheteistkümnes Tõeline Armastus, aga nagu Charity ütles, kes neid ikka loeb.

Kuna Nina võimalused kanda nahast miniseelikut olid nullilähedased, ta ohkas ja pööras tähelepanu uuesti Fredile, kes istus nagu õnnetusehunnik keset puitpõrandat, vaadates segadusse ajavalt jumaldades tema poole. Fred oli parem kui nahast miniseelik. Ta ei saanud pakkuda naisele uut meest, aga ta pakkus tingimusteta armastust. Kahtlemata oli Fred parem.

Charity ei vaadanud sellele samamoodi. „Sa kolid Lehigh Terrace’i häärberist sellesse viktoriaanlikku lobudikku, selle viktoriaanliku lobudiku kolmandale korrusele ja siin ei ole isegi lifti...”

„Kui sa ei käi kümnesentimeetristel kontsadel, ei ole kaks trepijärku probleem,” pomises Nina.

„...aga see ei ole veel piisavalt halb, sa pead endale koera võtma.” Charity heitis Fredile pilgu. „See on ju koer, eks ole?”

Fred tõusis, pööras naisele selja ja jalutas üle põranda eemale, tagumik majesteetlikult õõtsumas.

„Charity, ma vajan Fredi,” ütles Nina. „Ma juba tunnen ennast paremini. Temas on isikupära.”

Charity noogutas. „Selle lõhna ma tunnengi. Tema isikupära.”

„Ma ei tahtnud teda kohe pesema hakata.” Nina jälgis, kuidas Fred elutuba avastas, peatudes tema viigipuud uurima. „Ära isegi mõtle sellele, Fred,” hoiatas ta. Nina pöördus Charity poole. „Ma tahtsin, et ta kõigepealt ennast koduselt tunneks. Ta on siin ainult ühe tunni olnud, aga ma lihtsalt pidin sulle kohe helistama. Ma teadsin, et sa tahad temaga kohtuda.”

„Ainult ühe tunni kohta paistab ta küll end koduselt tundvat.” Charity silmitses korterit vastikusega. „Kuidas sa said kolida oma elukohast sellisesse...”

„Ma ei kolinud oma elukohast, vaid Guy omast.” Nina vaatas toas Charity pilku järgides ringi, libistades silmadega üle tammepuust seinatahvlite, tihedamustrilise beeži tapeedi, ülevõõbatud kamina, rubiinpunase polsterdatud diivani ja vildaka tooli. „See on minu koht, esimene, mis on täiesti minu oma. Ma armusin sellesse esimesest pilgust. Ma olen siin elanud kuu aega ja tunnen ennast rohkem kodus kui pärast kuutteist aastat tolles Guy mausoleumis.” Mõte Guyst pani ta pead raputama. „Me poleks pidanud kunagi abielluma. Me ei tahtnud kunagi samu asju. Mina ei tahtnud iialgi seda maja Lehigh Terrace’il. Tema ei tahtnud kunagi koera.” Fred hakkas uuesti liikuma ja Nina tundis, kuidas pinge tema õlgades väheneb, jälgides ebaühtlast komplekti koera kehaosadest, mis moodustas Fredi, kui see teel diivani juurde temast möödus. „Ma olen alati koera tahtnud. Ja nüüd on mul Fred.”

Fred nuusutas jälle diivanit. Ta oli seda saabumisest saadik juba mitu korda nuusutanud, kuid nüüd jõudis ta otsusele. Tema kintsud võbelesid ja tõmbusid hoogu võttes pingule ning siis viskus ta võimsa hüppega ületopitud patjadele, jäi sinna pikaks hetkeks võidukalt rippuma, kuid libises siis aeglaselt tagasi põrandale ja maandus pehme mütsatusega tagumikule.

Asjaolusid arvestades suhtus ta sellesse üsna hästi.

Charity vaatas teda, nagu oleks ta nõdrameelne. „Ja sa kavatsed joosta kakskümmend kuus korda öö jooksul trepist üles ja alla, et seda looma pissitada, eks ole? Aga mis päeval saab? Sa töötad, jumala pärast. Ma võin ette kujutada Jessica nägu, kui sa Fredi kontorisse kaasa võtad.” Ta raputas pead ja tema punased kiharad hüplesid edasi-tagasi kiikudes. „Sa oled peast põrunud. Ma armastan sind, aga sa oled peast põrunud. Sa oled äsja lahutanud, sa oled toimetajana töötanud ainult kuus kuud, nii et see tekitab veel pingeid, ja sa oled uude kohta elama asunud. Milleks võtta oma ellu veel lisamuresid?”

Nina ohkas ja istus. „Rääkides lisamuredest, Jessica andis mulle uue raamatu toimetada. See on hullem, kui viimane oli.”

Charity paistis tülgastust tundvat. „Kas ta püüab seda kirjastust pankrotti ajada? Tal oleks vaja välja anda midagi, milles oleks särtsu.”

„Ei, ta teeb seda, mida tema isa tegi enne teda.” Nina vaatas, kuidas Fred nende poole paterdas, diivanihäbi ilmselgelt unustatud. „Ta püüab traditsioone järgida.”

Charity noogutas. „Otse veega alla. Ta võiks seda samahästi nimetada Igavuse Kirjastuseks.”

Nina sulges silmad. „Ma tean. See koht variseb kokku ja mina jään ilma tööta ja Jessica võib ennast tappa, sest viis perekonna ettevõtte hukule. Ma ei tea, kuidas midagi päästa ja see masendab mind. Ja ma armastan seda kohta siin, aga see oli üksildane. Ma tulen koju töö ja Jessica pärast nii vaevatuna, et ma lihtsalt vajan kedagi sooja ennast lohutama.” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Ja see keegi on Fred. Ta on mulle juba tröösti pakkunud. Lihtsalt tema kohalolek tõstab mu tuju.”

Charity vaatas Fredi, kelle lõug vajus põrandale lähemale. „Ma kujutan ette, kuidas ta seda tegi. Väike särtsakas seltsiline.”

Nina ignoreeris teda. „Ja mul on plaan tema pissitamiseks. Tule siia.” Ta läks suure akna juurde diivani kõrval ja kergitas rasket vana aknaruutu. „Näed?”

Charity järgnes talle ja Nina viipas väljas oleva musta metallist tuletõrjetrepi poole.

„Tuletõrjetrepp on ainult mõnikümmend sentimeetrit aknast madalamal.” Nina pistis pea aknast välja. „See on kolmas korrus ja maja tagakülg on aiaga piiratud ning värav on alati kinni, välja arvatud prügiveo ajal. Ma kavatsen harjutada Fredi tuletõrjetreppi kasutama.” Ta tõmbas pea sisse tagasi. „Kas see pole tore?”

Charity noogutas ja patsutas Nina kätt. „See on tore, Nina. Tõepoolest on.”

„Ära haletse mind.” Nina ristas käed kõhul. „Ma olen saanud kõik, mida tahtsin. Mina olin see, kes Guy maha jättis, mäletad? Mina olin see, kellel sai kõrini kõrgseltskonna elust ja tema karjääri nimel elamisest. Ja ma tegin õigesti. Ma armastan seda korterit ja ma armastan oma tööd. Lihtsalt... ma tunnen end üksildaselt.”

„Ma tean.” Charity noogutas. „Kõik on korras. Ma tean.”

„Ma olen nelikümmend,” ütles Nina. „Ma tean, et see on parim iga, ma tean, et alles nüüd elu algab, ma olen lugenud kõiki artikleid, aga ma olen nelikümmend ja ma olen üksi ja...”

„Ma tean.” Charity võttis tal ümbert kinni ja kaisutas teda. „Ma tean. Sinuga saab kõik korda.”

Nina noogutas sõbra õla vastas. „Ma tahaksin lihtsalt kellegagi õhtuti rääkida ja kaissu pugeda ja koos vanu filme vaadata. Kas sa mõistad? Niisiis võtsin ma Fredi.”

Fred pööras taarudes neile selja.