Читать книгу Argentiinlase voodis - Jennifer Lewis - Страница 6

Kuidas panna võhivõõras inimene oma DNA-d loovutama?

Susannah Clarke’i rendiauto bensiinipaak oli peaaegu tühi. Ta teadis, et Tierra de Oro estancia asus Mendozast üsna kaugel, ja oli reisiplaanid seda arvesse võttes teinud. Aga auto ja selle bensiinipaak olid tillukesed ja kõik muu oli siin palju suurem, kui ta ette oli kujutanud.

Kaasa arvatud tema enda ärevus.

Temast paremal sädeles päike Andide kõrgetel, lumega kaetud tippudel. Tema ümber laius viljakas tasandik, kus asusid mõned maailma parimatest veinimõisatest.

Kui ta kiirteelt ära pööras, kõikus bensiininäidiku nõel nulli kohal. Ole nüüd, veel natuke. Ta ei tahtnud, et bensiin otsa saaks ja ta peaks koos oma uudisega ülejäänud tee maja juurde jala minema. “Kuulge, ma arvan, et te olete minu ülemuse abieluväline poeg – kas saate mulle galloni bensiini anda?”

Naine neelatas raskelt, kui maja tema vaatevälja ilmus.

Tõmba sügavalt hinge.

Ta võttis jala gaasipedaalilt, lootes järelejäänud bensiinitilkadest viimast võtta. Sissesõiduteed ääristasid küpresside read, mis varjasid seda ereda päikese eest. Elegantne maalitud silt suunas paremale, kust ta leidis mägede taustalt suure telliskivihoone. Tierra de Oro Bodega ehk veinimõis.

Susannah liikus maja poole. Seekord ei tulnud ta peaviinamarjakasvatajaga rääkima sellest, millised viinamarjasordid kohalikus pinnases hästi kasvasid, ega sellest, mitu kasti Hardcastle Enterprises oma lipulaevast restorani jaoks soovis.

Küpressiavenüü avanes lopsakasse aeda, mis ümbritses punase kivikatuse ja suurte kaarakendega kena vana maja.

Ongi see.

Susannah peatas manuaalkäigukastiga auto nõksatades puittahveldisega ukse ees. Ta avas ukse ja astus välja, süda tagumas.

Siis kuulis naine haukumist. Vali kurguhäälne haukumine lähenes sekunditega. Kaks tohutut valget koera sööstsid maja nurga tagant üle kruusa tema poole.

Püha...

Susannah taganes koperdades ja tiris autoukse käe pidet, tema pähe kerkisid pildid sellest, kuidas ta Amado Alvareze lävel elusalt nahka pistetakse.

Autouks ei avanenud.

Ilmselt oli kulunud käepide tänaseks juba küllalt tööd teinud.

“Appi!” karjatas naine viimaks hispaania keeles, kui esimene hiiglaslik loom tema poole hüppas, lõuad laiali.

Koer hüppas naise najale ja paiskas ta vastu autot samal ajal, kui teine koer paari jala kaugusel haukus ja urises. Susannah’ küünarnukki läbistas valujutt, kui see poollahtise autoakna vastu paiskus. “Appi!”

Välisuks lendas lahti ja ta kuulis toriseva mehehäälega antud korraldust. Koerad taganesid kohe ja võtsid süütult lõõtsutades istet. Susannah nägi ikka veel tillukese rendiauto vastu litsutult vaeva, et normaalset hingamisrütmi tagasi saada.

Pikk mees tuli kergel sammul trepist alla. “Ma vabandan oma koerte liiga innuka tervituse pärast.”

Mees rääkis hispaania keeles. Ja miks ta poleks pidanud seda tegema? Tal polnud aimugi, kes naine oli.

Mehe tumedad juuksed langesid võrgutavalt mandlikujulistele silmadele. Tema khaki-pükste pehmed voldid ja kreemikarva särk osutasid laiadele õlgadele, kitsastele puusadele ja pikkadele lihaselistele jalgadele.

Mees oli kena.

Ja umbes kolmekümnene. Tarrant Hardcastle’i kadunud poja vanus.

Susannah’ süda, mis tänu surmalähedasele kogemusele juba tagus, hakkas veel kiiremini lööma.

Naine sirutas käe. “Vähemalt pole teil murdvaraste pärast muret.”

Mees naeratas. Kergelt viltune muie. Valged hambad ja päikesepruun nahk. Susannah leidis, et tema süda peksles põhjustel, mis polnud kuidagi seotud hirmuga, kui mees soojalt tema kätt surus.

Kas naine kujutas seda ette või pigistas mees tema kätt kahemõtteliselt? Need vallatud pruunid silmad särasid nurjatult.

Susannah oli hea inimestetundja ja ta nägi, et see mees oli harjunud oma tahtmist saama.

Mehe näojooned oli aristokraatlikud, suursugused. Tema pikk, veidi kongus nina kitsenes tilgakujulisteks sõõrmeteks. Kõik mehes väljendas sundimatust ja rahulolu ümbritsevaga.

Ta nipsas sõrmedega ja kaks hiigelsuurt koera tulid tema juurde ja küürutasid tema jalge ees, keeled ripakil ja jumaldav pilk peremehele suunatud. “Paluge daamilt vabandust.” Mees tõstis käe ja koerad pöörasid kohe ringi. Siis nipsas ta sõrmedega ja penid lömitasid naise jalge ette.

“See avaldab muljet.”

“Cástor ja Pólux on tavaliselt viisakate kommetega. Ma ei tea, miks nad nii endast välja läksid.” Mees vaikis ning libistas üleoleva pilgu üle naise sinise jaki rinnaesise lehviva puuvillase seelikuni. “Aga ehk siiski tean.” Tema silmad särasid vihjavalt. “Kuidas ma saan teid aidata?”

“Kas te olete Amado Alvarez?”

“Teie teenistuses.” Mees langetas pilklikult kummardades pea. “Teie nimi?”

“Susannah Clarke.” Susannah tõmbas sügavalt hinge. “Ma... ma pean teiega üht isiklikku asja arutama.”

Mehe kena laup tõmbus kergelt krimpsu. “Kui huvitav. Tulge ometi sisse.” Ta osutas laiale kivitrepile, mis viis avatud ukse juurde.

Amado tõmbus kõrvale, kui naine trepist üles astus, küünarnukk ikka veel tuikamas sealt, kus see oli koerte rünnaku eest taganedes autot tabanud.

Muidugi, tema uudis võis Amado Alvarezele palju tõsisemalt mõjuda kui marraskil küünarnukk.

Mees juhatas ta avarasse elutuppa, kus mugavad diivanid olid seatud uhke kamina ette. Üle plaatidest põranda järgnesid neile suurte koerakäppade sammud.

“Isiklik asi, ütlete te?” Amado viipas naisele, et too nahkdiivanil istet võtaks. Mees istus tema kõrvale, kuid viisakasse kaugusse. Koerad sirutasid end süütamata kamina ees mustrilisel vaibal välja.

“Jah.” Susannah põimis sõrmed vaheliti. “Kas te olete kunagi kuulnud Tarrant Hardcastle’ist?”

Veri tagus Susannah’ ajus, kui mees küsimuse üle järele mõtles.

Amado kehitas õlgu. “Ei, kas oleksin pidanud kuulma?”

“Noh...” Naine mudis sõrmi. Kui ta selle untsu keerab, võib ta oma tööst ilma jääda. “Ma ei ole kindel, kuidas seda öelda, aga ta usub, et on teie isa ja ta sooviks väga teiega kohtuda.”

Amado silmad tõmbusid pilukile ja tema suu laienes kõveraks naeratuseks. “Kas see on mingi nali? Kes teile selle ülesande andis? Tomás?”

Susannah tõmbas hinge. “Ma kardan, et see pole nali. Tarrant usub, et tal oli 1970ndate lõpus teie emaga Manhattanil armulugu ja teie olete selle suhte tulemus.”

Amado nägu tõmbus lõbusalt kurruliseks. “Manhattanil? New Yorgis?”

“Jah. Teie ema õppis seal kunsti. Vähemalt Tarrant mäletab seda nii.”

Amado vahtis naist, nagu oleks selle näkku just ilmunud kolmas silm. “Minu ema... õppis New York Citys kunsti?” Ta puhkes naerma.

Amado pööras pead. “Mamá!” Tema hääl kaikus läbi toa. Susannah kohkus, kui mees oma ema hüüdis. Ilmselt praegu viiekümnendates naine, kes elab auväärset elu, peab kohe silmitsi seisma paljude aastate taguse eksisammuga, mis võib nende kõikide elud pea peale pöörata.

Susannah surus end sügavamale diivanisse.

“Mis on, kullake?” vastas vaikne hääl. Susannah tõusis, kui mehe ema tuppa astus. Kohevate hallide juuste, paksude raamidega prillide ja tumesiniste ortopeediliste kingadega lühike ümar naine.

Susannah pilgutas silmi. Proua Alvarez moodustas terava kontrasti Tarranti endisest iluduskuningannast kolmanda naisega.

Amado tõusis ja suudles naist. “Mamá, see peaks sulle meeldima. Luba, ma tutvustan teid kõigepealt. Susannah Clarke, see on minu ema Clara Alvarez.”

“Rõõm teiega kohtuda.” Clara surus õrnalt Susannah’ kätt. Tema nahk oli pehme nagu tema häälgi. Naise helesinised silmad särasid soojalt. “Kas te tulite kaugelt?”

Susannah neelatas raskelt. “New Yorgist.”

“Mamá, oled sa kunagi New Yorgis käinud?”

Susannah oleks võinud vanduda, et vanem naine – ja ta nägi välja peaaegu seitsmekümnene – muutus korraga. Tema hoiak muutus jäigaks ja ilme karmiks. “Ei iial.”

“Susannah paistab arvavat, et sa õppisid seal 1970ndatel kunsti.”

Clara Alvarez puhkes naerma. Aga see polnud loomulik, vaid terav ja sunnitud naer. “Milline lollus. Ma pole kunagi Buenos Airesest kaugemal käinud. Miks ta peaks midagi nii hullumeelset mõtlema?”

Naise pilgus helkis kahtlus – ja etteheide –, kui ta Susannah’t vihaselt üle prilliraamide põrnitses.

Susannah kõhkles. Oli võimatu kujutleda Tarranti armulugu selle... väikese vana naisega. Isegi kolmkümmend aastat tagasi oleks ta olnud keskealine. Tarranti praegune naine oli mehest vähemalt poole noorem.

“Vabandage, mul on pott pliidil.” Clara vabandas ja lahkus kiirustades.

“Näete nüüd, mida ma silmas pidasin?” Amado kergitas kulmu. “Mul on valus seda öelda, aga kardan, et ma pole see Amado Alvarez, keda te otsite.”

Susannah kortsutas kulmu. Alvarez oli levinud nimi... Kas uurija võis eksida?

Aga Tierra de Oro oli õige koht. Ja talle oli antud käsk ilma selle Amado Alvareze DNA-ta Hardcastle Enterprisesesse mitte tagasi minna.

Aeg oli määrava tähtsusega. Tarrant Hardcastle oli juba arstide prognoosidest kauem elanud ja kui ta tahtis oma kadunud pojaga kohtuda enne, kui on hilja...

“Asja saab lahendada lihtsa analüüsi abil. Kui te oleksite nii lahke ja annaksite mulle oma DNA proovi, laseksin seda viivitamatult analüüsida ja tõde selguks.”

Amado silmad läksid pärani. “DNA? Te tahate minu verd?”

“See ei pea veri olema. Tegelikult oleks kaabe teie suu sisepinnalt ideaalne.”

Amado lõi oma suure käe põsele, nagu üritaks keegi seda peitliga õõnestada. “Ei.”

Clara tuli uuesti tuppa, tirides enda järel hõbehallide juustega meest, kes Susannah’t põrnitses. Clara sosistas nii kiiresti, et Susannah ei suutnud sõnu eristada.

Koerad ajasid end õhus pinget tajudes jalule.

Vanem mees tuli Susannah’ juurde ja noogutas järsult tervituseks. “Noor daam, mina olen Ignacio Alvarez ja Amado on minu poeg. Teie asjad siin on aetud. Lubage mul teid autoni saata.”

Sel mehel olid pruunid silmad nagu Amadol, aga Tarrantil olid sinised silmad. Kui Tarrantil ja Claral oli armulugu, peaksid Amadol ju sinised silmad olema?

“Ma... ma,” Susannah otsis õigeid sõnu. Kui ta ilma DNA-ta koju läheb, saab Tarrant maruvihaseks.

Ilmselt laseb mees ta lahti.

Või saadab kohe siia tagasi.

Või mõlemat.

“Papá, sa šokeerid mind.” Amado kortsutas kulmu ning astus isa ja Susannah’ vahele. “See noor daam võib olla oma otsingutes eksinud, aga ta tuli siia New Yorgist ja me pole talle isegi suupisteid pakkunud.”

Susannah vaatas ühe mehe otsast teise otsa. Amado oli pikk, üle kuue jala – nagu Tarrant –, kuid Ignacio oli ilmselt ainult viis jalga kaheksa tolli või nii. Ikkagi...

“Poeg, ma arvan tõesti, et...”

Amado tõstis käe. “Lubage endale suupisteid ja kohvi pakkuda. Või eelistaksite veini?”

Susannah tõmbas õhku kopsudesse. “Ma olen Hardcastle Enterprisese veiniostja.” Ehk oleks mõtet püüda see ärireisiks muuta ja hiljem isiklikumate asjade juurde tagasi tulla. “Mulle meeldiks proovida teie veine mõttega neid meie restoranide jaoks osta.”

“Suurepärane. Mamá, palu Rosal meie külalisele kerge eine valmistada. Ja alustuseks klaas 2004. aasta Malbeci.”

Susannah pööras end ringi ja leidis Ignacio end põrnitsemas, kulmud kipras. Naine rebis pilgu lahti. Polnud imestada, et meest pahandas naise vihje, nagu polekski mehe poeg tema oma.

Clara oli kadunud, võib-olla läinud 2004. aasta Malbeci klaasi mürki segama.

“Milliseid sorte te siin Tierra de Oros kasvatate?” küsis Susannah vaprat ametialast naeratust näole manades.

“Suuremas osas Cabernet Sauvignoni ja Malbeci, aga meil on vedanud hulga erinevate kõrguste ja mikrokliimaga, nii et me katsetame pidevalt uute sortidega.” Amado ilme oli leebemaks muutunud. Ta paistis end jälle mugavalt tundvat. “Läheksime ehk välja ja ma näitan teile?”

Ta juhatas naise läbi elutoa, vihaselt põrnitsevast Ignaciost mööda kivipõrandaga siseõuele, kust avanes vaade veinimõisa lõunapoolsele osale. Üksteise kõrval märkisid viinapuude read maa õrnu kumerusi, mis kerkisid majesteetlike Andide jalami suunas. Lopsakad taimed ei vihjanud millegagi pingutusele, mida nõudis viljakandvate taimede väljameelitamine piirkonna suhteliselt kuivast pinnasest.

“See on eriline koht.”

Sõnad libisesid Susannah’ suust, ilma et ta oleks kavatsenud neid öelda. Valgusel oli kummaline omadus, mis teda hämmastas. Ere, kuid mingil moel pehme.

Karm, ometi... armastav.

Võib-olla oli see pikk reis tema aju mädanema pannud.

Amado vaatas rulluvat maastikku. “Jah. See on eriline paik.” Tema uhkele laubale tekkis korts. “Ma ei kujuta ette, et elaksin kusagil mujal.”

Susannah kangestus. Talle torkas pähe, et kui Amado polnud Ignacio poeg, võis ta kaotada õiguse veinimõisat pidada.

Korraga tundus pärastlõunane valgus pimestav.

“Kui kaua teie perekond siin on elanud?”

“Igavesti.” Mees naeratas. “Noh, nii see vähemalt tundub. Esimene Alvarez tuli siia 1868. aastal Cádizist ja abiellus kohaliku tüdrukuga. Sellest ajast peale oleme siin olnud.”

“Ma saan aru, miks. Siin on imekaunis.”

Päike peegeldus lumemütsidega kaetud mäetippudelt. Suurte ja kindlatena ulatusid need peaaegu maakera ääreni.

Susannah polnud kunagi elanud ühes kohas kauem kui kolm aastat. Ta ei saanud selles enam isegi oma misjonäridest vanemaid süüdistada. Ta oli täiskasvanuna omapead olleski piisavalt ringi liikunud.

“Sellest ajast alates on siin muidugi palju muutunud, aga me anname oma parima, et maad kaitsta ja selle eest hoolitseda.”

“Kas te olete siin alati viinamarju kasvatanud?” Su sannah vihjas meelega sellele, et Amado kuulus Alvareze perekonda.

“Siin on alati paarsada viinapuud kasvanud, enamasti perekonna tarbeks. Suurem osa neist...” ta viipas aakritesuuruste ridade poole “... on istutatud viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul, kui ma veensin oma isa karjakasvatuselt viinamarjadele üle minema.”

Uks nende selja taga avanes ja väikest kasvu muldvana naine, kelle kõrval Clara lausa nooruslikuna mõjus, astus siseõuele koos kandikuga, millel oli kaks klaasi veini ja taldrik kookidega.

“Aitäh, Rosa.”

Amado võttis kandiku ja pani selle siseõue ümbritsevale müürile. Susannah naeratas Rosale, kes vastas sellele ränikivise pilguga.

Neelatus.

“2004. aasta Malbec on üks meie parimaid müügi artikleid. See on mitu auhinda võitnud ja meile rahvusvahelist tähelepanu toonud. Vaadake, mida te arvate.”

Amado ulatas naisele klaasi. Tema tumedates silmades säras ootus, mis paljastas tema uhkuse oma veini üle.

Susannah võttis klaasi ja imetles veini tumedat rubiinpunast värvust valgete mäetippude ja kahvatusinise taeva taustal. Ta nuusutas buketti – noor, puuviljane – tema maitse jaoks ehk liigagi. Siis ta maitses. Tillukese sõõmu, et tunda maitset ja äratada maitsenäsad sellele kogemusele.

Amado seisis vaikselt oodates tema kõrval.

“Suurepärane.” Ausalt. See oli vapper ja imeline.

Mehe vildakas naeratus paljastas ühtlased valged hambad, kui ta oma klaasi tõstis ja jooki maitses. “Olen nõus. Oma lapse üle võib ju uhke olla, eks ole?”

“Loomulikult.” Susannah ei suutnud naeratust alla suruda. Ja edasisest maitsmisest loobuda. Nautis päikeses küpsenud pinnase ja hästi kastetud viinamarjade rikkalikku sooja maitset, mis olid kasvanud sel imelisel maastikul. “Mitu kasti teil müügiks pakkuda on?”

Amado viskas pea selga ja puhkes naerma, näidates naisele oma päevitunud kaela, mille lihased pinguldusid kreemikasvalge särgi krae all. “Juba lähete äriasjade juurde? Ma olen kuulnud, et ameeriklased ei armasta aega raisata. See polnudki nali.”

Susannah pilgutas silmi. Kas tema professionaalne huvi veini vastu oli praegu kuidagi sobimatu?

Ta oli kindel, et Tarrant Hardcastle tahab seda oma viietärnirestorani Moon jaoks, mis asus tema Manhattani jaemüügihoone katusekorrusel. See vein sobiks suurepäraselt koka kuulsa osso bucco ja boeuf en croute’ga. “Kas te pole müügist huvitatud?”

“Muidugi olen. Veini müümine on mu töö.” Mehe ilme vihjas sellele, et tema meelest oli kogu see teema tohutult lõbus.

“Te olete nii tõsine.”

Amado võttis taldriku. “Proovige Rosa alfajores’eid.”

Susannah võttis ühe küpsetise. See oli midagi küpsise ja võileiva vahepealset. Kaks tainakihti, mida hoidis koos...

Naine hammustas. Karamell. Või täpsemalt, dulce de leche.

Mmmm.

Susannah pistis keele suust välja, et raasukesed ära limpsata.

Amado tumedate silmade pilk peatus naise suul. “Rosa on parim kokk kogu Mendozas.”

“Ma ei hakka vastu vaidlema. Mitu kasti ma neid võin osta?”

Amado naeris ja Susannah tundis kergendust, et nüüd naeris mees vähemalt koos temaga, mitte tema üle. Aga oli aeg pöörduda tagasi oma siin viibimise tegeliku põhjuse juurde. “Teie vanemad paistsid nördinud olevat.”

Amado kortsutas kulmu. “Jah.”

Susannah tõmbas sügavalt hinge. “Nagu nad teaksid midagi.”

Ta kõhkles, oodates, et mees ise oma järeldused teeks.

Amado silmitses eredate mägede siluette selge sinitaeva taustal. Ega öelnud sõnagi.

“Nad tahtsid minust lahti saada, sest ei soovinud, et te kuuleksite, mis mul öelda on.” Susannah vaatas mehele otsa. “Te teate seda, eks ole?”

Amado pilgutas silmi. “Ma olen nõus, et nad käitusid kummaliselt.”

Susannah tajus, et segadus oli Amado Alvareze jaoks haruldane ja keerukas tunne. Mees ei osanud sellega toime tulla. Ta tahtis öelda, ei, te eksite.

Aga ei suutnud.

Amado jälgis, kuidas suvine tuulehoog naise pikkade tumedate juustega mängis ja tema kleidi hõljuvat seelikuosa sikutas. Sale ja närviline, kena Susannah paistis tema privaatsuse rikkumise pärast piinlikkust tundvat.

Ja paras talle.

Mis hull jutt see oli? Muidugi peaks ta selle kohe unustama. Tal oli kabinetis sünnitunnistus, millel seisid vanematena kirjas Clara ja Ignacio. Ignacio oli selle üleandmisest suure numbri teinud ja käskinud tal seda kindlas kohas hoida.

Aga miks olid ema ja isa Susannah’ saabumisele nii kummaliselt reageerinud? Neil oli varemgi tüütuid külalisi käinud; inimesi, kes olid liiga palju veini nautinud, aga ta polnud iial näinud oma vanemaid käituvat kuidagi teisiti kui viisakalt.

Mis siin toimus?

Amado astus lähemale, kuni tundis naise lõhna. Õrn lillelõhn, mis sobis tema tagasihoidliku ja asjaliku isikuga. “Miks te selle kummalise ülesandega siia tulite?”

“Tarrant Hardcastle on mu ülemus. Ma reisin firma nimel veine varudes. Olen üsna kindel, et mind valiti, kuna ma oskan vabalt seitset keelt, kaasa arvatud hispaania keel. Tarranti tütar Fiona oli valmis tulema, aga nad polnud kindlad, kas te räägite inglise keelt.”

“Teate, räägin küll,” vastas Amado inglise keeles.

“Ma näen jah.” Susannah’ naeratus paljastas kauni hammasterea. “Siis neil polekski tarvitsenud mind saata, aga siin ma olen.” Ta kehitas õlgu. “Ma armastan oma tööd ja tahaksin seda edaspidigi teha.”

“Ja selleks on teil vaja paar untsi mulle elu andnud verd.”

Amadol polnud kavaski naise soovile vastu tulla, aga Susannah oli nii tõsine, et mees ei suutnud võitu saada kiusatusest teda õrritada.

“Nagu ma enne ütlesin, kaabe teie põse siseküljelt...”

Amado krimpsutas nägu, kuid siis torkas talle pähe lõbus mõte. “Kas seda saaks suudlusega võtta?”

Susannah’ silmad läksid pärani ja Amado märkas, kuidas värv naise põskedel tumedamaks muutus. Kaunis.

Naine sai enesekontrolli tagasi ja kergitas kulmu. “Te mõtlete, et ma võtan oma keelega rakukultuuri?”

Mõte sellest kiirest roosast keelest tema suus manas mehe näole kiskjaliku naeratuse. “Sellele ma võiksin end allutada. Kui te selleks muidugi valmis olete.”

“Ma kardan, et see poleks väga teaduslik. Minu DNA seguneks teie omaga.”

“Seda parem.”

Amado põrnitses naise huuli, kuni need paotusid.

“Ha ha ha.” Susannah’ naer kõlas tinaselt ja võltsilt. Tore. Mees muutis ta närviliseks.

Amado kallutas pea viltu. “Mina olen valmis ja innukas. Kui soovite, võite kohe oma proovi võtta.”

Susannah tõmbas kenad tumedad silmad pilukile. “Mu parim sõber hoiatas mind Argentina meeste eest.”

“Oo?” Amado libistas pilgu üle naise näo ja kaela. Nautis tema sensuaalset suujoont ja lõua uhket hoiakut.

Susannah lõi käed puusa. “Ta ütles, et nad on väga ülbed. Ennast täis.”

Amado võitles sooviga öelda Jah, ja siis?

Aga mees ei takistanud oma pilku allapoole rändamast, kus naise rüht tõmbas jaki pingule tema kõvadel kõrgetel rindadel ja kus puusa löödud käed tema talje liigagi kenasti esile tõid.

Naise puusad võpatasid kergelt mehe pilgu all. Läbi mehe keha hiilis iha. Ta ei suutnud pilku ära pöörata, kui ootamatu tuulehoog naise õhukese seeliku vastu pikki saledaid jalgu surus.

Susannah võttis käed puusast ja pani käsivarred kaitsvalt rinnale risti.

“Ükski kaunis naine pole varem minult DNA-proovi küsinud. Ma kaalun kõiki oma võimalusi.”

Amado tõstis uuesti pilgu ja vaatas naisele varjamatu imetlusega otsa.

Susannah’ range ja kombeline käitumine tekitas soovi näha teda riieteta ja hingetuna. Amadole oleks meeldinud ta oma voodisse viia ja talle naudingut pakkuda. Sundida naine unustama DNA ja kellegi laps ning kogu see hullumeelne mõte.

“Miks teie ülemus arvab, et just mina olen tema poeg?”

“Ta palkas paar kuud tagasi uurija. Ma usun, et ta rääkis uurijale kõik, mida teadis emadest ja sellest, millal nad lapsed said.”

Amado sisemusest kerkis vastikustunne. “See mees arvab, et tal on rohkem lapsi, kellega ta kunagi kohtunud pole?”

Naine noogutas. “See on ebamugav. Ma pole uurijaga kohtunud, aga mulle räägiti, et nad leidsid teid siit. Võib-olla nad lihtsalt kobavad ringi lootes, et te olete õige inimene.”

“Ma ei saa olla, teate.”

See polnud lihtsalt võimalik.

Naine kehitas õlgu ja kerge naeratus kergitas tema suunurki. Äratades mehes soovi neid suudelda. “See tundub ebatõenäoline. Ma olen ainult sellepärast siin, et mul kästi tulla.”

“Kas te täidate alati käsku?”

Mees kergitas kulmu.

“Sõltub, kes käsu annab ja kui palju ma seda inimest usaldan.”

Naise aus vastu paelus meest veelgi enam.

“Kuidas siis oleks, kui ma annan sulle oma DNA-proovi – lihtsalt tõestamaks, et sa eksid –, kui veedad öö minu voodis.”