Отрывок из книги
Pühendatud lugupidamise ja tänuga Patricia Holt-Schoolingile kirjastusest Merton Books, kelle visioon, ettevõtlikkus ja südidus andsid tõuke nende raamatute esmaseks avaldamiseks.
Pered olid suured, mõnikord hiigelsuured, elutingimused ahtad. Õigupoolest võiks tänapäevaste standardite järgi pidada tollaseid tingimusi väga armetuks. Suuremas osas majades oli külm kraanivesi, aga sooja vett polnud. Umbkaudu pooltel oli tualett majas, ent ülejäänutel oli kemps hoovis ja nad jagasid seda tavaliselt teiste peredega. Vannituba oli väga vähestel. Ennast pesti plekkvannis, mis asetati köögi- või elutoapõrandale, ehkki sageli käidi ka linnasaunas. Enamikus majades oli elektrivalgus, aga tavaline oli ka gaasivalgus ja ma olen nii mõnegi lapse ilmale aidanud võbeleva gaasitule valgel, nagu samuti tõrviku ja tormilaterna paistel.
.....
Saabus esimene jõulupüha. Tulime hommikul kirikust ja sättisime söögitoa jõuluks valmis. Laua keskel toretsesid inglid. Kinke vahetati lõuna ajal ja need pandi lõunalaual iga inimese taldriku kõrvale. Mul oli raske saada pilku lahti õde Julienne’i taldriku kõrval olevalt karbikeselt, mis oli pakitud hõbedasse paberisse ja kaunistatud punase paelaga. Mis küll saab?
Meid oli neliteist, kes me esimesel jõulupühal koos lõunatama pidime, teiste hulgas kaks külalisnunna Põhja-Aafrikast, kaunid oma valgetes rõivastes. Loeti söögipalve, meenutades eraldi tänuga kolme hommikumaa tarka Jeesusele toodud kinkide eest, siis istusime kõik lauda, et oma kingid lahti teha. Laua äärest kostis ohhetamist ja ahhetamist, itsitamist ja kihistamist, kui omavahel tänutäheks musitati. Õde Julienne võttis hõbedase karbi, öeldes: „Mis see küll olla võiks?”, ja mu süda võpatas. Ta võttis paberi ära ja tegi karbi lahti. Ainult viivuks reetis teda kerge kulmukergitus, siis oli see läinud. Ta pani kaane karbile tagasi ja pöördus Jane’i poole särava naeratusega, pilgus rõõm.
.....
