Читать книгу Minu suurejooneline elu - Jenny Jägerfeld - Страница 5

Minu zombisilm

Jah. Mul on nõrk silm. Ma kõõritan. See tähendab, et üks silm paistab alati nina poole vaatavat, isegi kui ma seda ei taha. Kui ma väike olin, oli mul silma peal lapp. See oli tugeva silma ees, et nõrka silma harjutada. Muidu olevat oht, et tugev silm võtab kõik üle ja aju lülitab nõrga silma välja, nii et ma jään ühesilmaliseks. Või noh, kaks silma oleks mul ju ikka edasi peas, aga üks oleks mõttetu ja peaaegu pime.

Ma vihkasin nägemisuuringuid ja ma vihkasin seda lappi ja iga kord, kui nad seda vahetasid, oli tunne, et nad rebivad mul kulmu ära.

Lapp oli nahavärvi beež. Nagu plaaster. Õudselt nõme. Osalt seetõttu, et mu nahk pole beeži värvi. Ja osalt seetõttu, et värv ei varja seda niikuinii. Nagu: halloo? Mul pole siin silma! See on võib-olla näha ka!

Ühel nädalavahetusel, kui vanaema mind hoidis, palusin tal sinna silma joonistada. Lootsin, et tänu sellele ei paista lapp nii selgelt välja. Vanaema võttis ülesannet tõsiselt ja otsis üles vanaisa väikesed värvipurgid. Need, mida vanaisa kasutas, kui värvis keldris oma armsa mudelraudtee majakeste ja plastinimeste detaile.

Tuleb tunnistada, et vanaema võttis endale päris suuri kunstilisi vabadusi. Ta joonistas sinna zombisilma. Ümmarguse nagu pinksipall, mis oli silmakoopast välja kukkumas, kui te saate aru, mida ma mõtlen. Paistis, et seda hoiab kinni üksainus õhuke lihariba. Ta värvis iirise sama värvi kui mu silmad, tumeroheliseks, kuldselt pruuni rõngaga. Kuid iirise ümber joonistas ta punaseid kriipse, nagu oleks silm verd täis valgunud. Mulle meeldis, kuigi see ei tulnud päris selline, nagu ma olin ette kujutanud. Põhjus, miks ma nii hästi mäletan, kuidas see välja nägi, oli see, et järgmisel esmaspäeval oli koolis pildistamine. Ema ei olnud kuigi rahul. Vanaema see-eest küll. Ta ostis igavese hunniku pilte ja lisaks kleepse ja külmkapimagneteid, mida jagas sõpradele ja sugulastele. Selle aasta jõulukink, ütles ta ise. Meil oli eelmises Stockholmi korteris see magnet külmkapiuksel. Vanaemal oli siin Skärblackas külmkapil kolm tükki ja suur raamitud foto elutoas. Tema meelest on see kõige parem pilt minust üldse.

Ainult üht asja vihkan ma veel rohkem kui lappi silma ees ja see on see, et ma ikka veel kõõritan. Ma ei kõõrita, kui mul on prillid ees. Või kui, siis väga vähe. Kuid minu prillidega on see probleem, et need on jube inetud. Prilliraamid on beežist plastist ja klaasid on paksud nagu pudelipõhjad ja suurendavad silmi ikka täiega. Ma näen nendega välja nagu minion. Vabandust. Ma teen nalja, nagu ikka oma kõõritamisest rääkides, aga tegelikult tahaksin ma nutta. Tahate, ma avaldan ühe saladuse? Ma tahaksin televisioonis töötada. Ma tahaksin saada saatejuhiks, näiteks „Loomakliiniku” saates. Või mis veelgi parem, mõnes leiutistest rääkivas saates. Võib-olla sellises, kus lapsed mõtlevad välja toredaid masinaid või äppe ja teevad need valmis. Aga olete te kunagi kõõrsilmset saatejuhti näinud? Ei. Ei ole. Sest selliseid ei võeta telesse tööle. Ju nemad töötavad raadios või mingis pagana laos, kus neid näha pole. Seetõttu olengi lasknud tukal silma ette kasvada, et seda varjata. Löön endale ennem kirve kintsu, kui tuka ära lõikan.

57 päeva veel

Kuik ja kummikommid

Vanaema võttis Ica eest käru ja tõstis Bobo sinna sisse. Bobo ei tahtnud kunagi istuda lapsele mõeldud istmel, vaid seal, kuhu kaup pannakse. Vanaema tegi paar jooksusammu, vinnas end käruservale ja sõitis edasi, nii et jalad kerkisid maast lahti. Nii nad poodi veeresid. Bobo naeris laginal. Mina käisin paar sammu tagapool. Natuke piinlik oli, aga noh, ma ei tundnud siin ju kedagi. Vähemalt mitte veel. Vanaema aga küll. Või vähemalt ta tervitas igaüht, kes mööda juhtus minema. Mõni tervitas vastu, teised lihtsalt jõllitasid. Nägin, kuidas nad omavahel sosistavad. Aga vanaema sihuke asi ei kõiguta.

„Maailmas on ainult üks asi hullem kui see, et inimesed sinust räägivad, ja nimelt see, et nad sinust ei räägi,” ütles vanaema ükskord.

Kui vanaemaga korra kokku juhtud, siis jääb ta meelde. Ta ei näe välja päris tavaline kuuekümne viie aastane tädike. Tol päeval olid tal jalas liibuvad mustad nahkpüksid, kõrge kontsaga rohelised kingad ja seljas hõbedaste litritega lendurijakk. Pikad hallid juuksed, vähemalt viis tilisevat kuldkaelakeed ja punane huulepulk.

„No nii,” ütles vanaema, kui jalad jälle maha sai. „Mis meil vaja on?”

Bobo näitas maasikate poole.

„Maasikaid, kahtlemata,” ütles vanaema.

Bobo näitas tumerohelise arbuusi poole, mis oli peaaegu sama suur kui rannapall.

„Arbuusi tuleb kindlasti ka võtta,” ütles vanaema ja tõstis selle kärusse. See maandus raske mütsuga Bobo jalgade vahel.

Mulle väga meeldib vanaemaga poes käia. Meile kõigile meeldib, Majkenile ja Bobole samuti. Seetõttu läksimegi alati kaasa. Majken, kes võiks kerge vaevaga võita võistluse „Rootsi kõige energilisem”, oli juba ees poodi jooksnud. Ju ta seisis juba kaalukommide juures ja sõi põrandale kukkunud komme. Seda ta tavaliselt tegi. „NEED VISATAKSE JU NIIKUNII ÄRA!” ütles ta ikka. Ema läks marru, kui Majken nii käitus, aga vanaema ei teinud märkamagi.

Üks põhjus, miks meile meeldib vanaemaga poes käia, on see, et ta ei tee kunagi enne nimekirja. Ta ostab lihtsalt seda, mille järele isu on. Emal on alati väga täpne nimekiri. Need kaubad, milleta saab hakkama, kui liiga kalliks peaks minema, on sulgudes. Ema on võimatu veenda ostma midagi sellist, mida nimekirjas pole. Eriti praegu, kui tal tööd ei ole. Vanaema käest ei pea isegi küsima. Tuleb lihtsalt kärusse panna kõik, mida soovid. Ja kuni neis asjades pole imelikke lisaaineid nagu näiteks E314, siis ostab ta need ära.

Ma olin selles poes ju varemgi käinud, aga ainult siis, kui me vanaema juures külas olime. Nüüd pidime siia elama jääma ja edaspidi hakkamagi siin poes käima. Mul hakkas peaaegu suu vett jooksma, kui mõtlesin kõigele heale, mida võiks süüa.

Lisasin selle oma nimekirjale asjadest, mis kolimise juures head olid. 1. Oma tuba. 2. Osta söögiks, mida tahad. Kuid kõige olulisem punkt oli: 3. Uus algus.

See, et me Skärblackasse kolisime, tähendas nimelt, et mul on võimalus endale restart teha. Uueks inimeseks saada. Mul oli plaan populaarseks saada. Tohutult populaarseks. Ma tahtsin, et inimesed kisendaksid ja minestaksid, kui ma mööda lähen, tahtsin autogramme kirjutada, tahtsin, et inimesed teeks minuga selfisid ja jookseksid itsitades minema. Tahtsin saada selliseks nagu Kanye West või Beyoncé.

Okei, see oli ehk pisut liiga optimistlik variant. Realistlikum soov oli see, et ma tahtsin inimestega rääkida, ilma et nad vahiksid mind nagu imelikku. Ma tahtsin, et mind valitaks kehalise tunnis meeskonda. Ma tahtsin, et teised kuulaksid, kui ma räägin, ja tahaksid sööklas minu kõrvale istuda.

Stockholmis päris nii ei olnud. Mul oli iseenesest küll üks sõber, Valter, aga ta ei viitsinud väga kuulata, mida ma räägin. Me läksime teinekord koos koolist koju. Saatsime vahel sõnumeid. Kohtusime paar korda nädalavahetusel. Aga kui päris aus olla, siis ma tegelikult arvan, et ta oli minuga ainult sellepärast, et tal polnud kellegi teisega olla, mitte sellepärast, et ta oleks arvanud, et ma olen nii jube äge. Ema on alati öelnud, et ma olen „haruldane inimene”, et ma olen „teistsugune” ja „eriline”. Kuigi tegelikult on see lihtsalt leebem viis, kuidas öelda „imelik”.

Mul oli täpselt kuuskümmend päeva aega, et uueks inimeseks saada. Või noh, nüüd juba viiskümmend seitse. Siis saab suvepuhkus läbi ja ma pean hakkama uues koolis käima. Mosstorpi koolis. Viiekümne seitsme päevaga oma elu muuta pole kindlasti lihtne, aga päris võimatu see vast ka ei ole. Kui inimene suudab Kuu peale lennata, siis on ju ometi võimalik ka populaarseks saada? Või mis?

Me polnud veel aedviljaletist möödagi jõudnud ja Bobo juba uppus kõigi nende arbuuside, salatipeade, maisitõlvikute ja maasikakarpide vahel, mis vanaema oli kärusse ladunud.

„Kuik!” hõikas Bobo ja näitas elevusega suurt kurgikuhja.

Bobo armastab kurki ja see on ka üks väheseid sõnu, mida ta tõepoolest oskab öelda. Tüdruku kohta, kes saab detsembris neli, ei ole see ehk just väga hea näitaja, aga meid rõõmustab iga sõna, mida ta ütleb. Bobo armastab kurki üle kõige maailmas. Või tegelikult armastab ta muidugi ema ja Majkenit ja mind. Aga siis tuleb küll kohe kurk. Vahel tundub mulle lausa, et ta armastab kurki rohkem kui oma isa.

Bobol ja Majkenil on teine isa kui minul. Svedrik. Tal ongi selline nimi. Selle peale kõik alati: sa ütlesid Fredrik või? Ei, Svedrik! Ja kuigi ta on nende elus osalenud võrreldamatult rohkem kui minu isa minu elus (kuna mina olen oma isa näinud täpselt null korda), siis aasta isaks teda just ei hääletataks. Svedrik on lahke ja rõõmus ja kallistab soojalt. Aga ta pole eriline tegudemees. Näiteks tööotsimine tundus talle jube raske. Samuti nõudepesemine. Koristamine ka. Ja söögitegemine. Ja poeskäimine ja Bobol mähkmete vahetamine ja isegi diivanilt püsti-tõusmine, et Majkenile kooli või Bobole lasteaeda järele minna. Lõpuks sai emal mõõt täis. Sest ta pidi kõik ise ära tegema. Ta ütles, et tal oleks nagu neli last, ainult et üks on habemega ja joob õlut. Nii et ta otsustas lahku minna. Mis oli minu meelest hea. Aga korter oli nagu Svedriku oma ja emal polnud just võimalik uut soetada. Kui oled haiglaõde ja sul on kolm last, hiigelsuur ühe munandiga koer, kaks merisiga Tarzan ja Frasse ning kilpkonn, ei taha pank just lahkel käel laenu anda. „Kuigi ma olen eluaeg kõik arved õigel ajal ära maksnud!”, nagu ema pettunult karjus.

Nii et me kolisime ära. Vanaema suurde kollasesse puumajja siin kolkas, mille nimi on Skärblacka ja mis asub Norrköpingi lähedal ja kus kõik räägivad … jah … kuidas nüüd öeldagi. Natuke omamoodi. Murraku nimi on Östergötlandi keel. Ma ei teagi, kuidas seda järele teha, aga pehme l-iga sõnades ütleb vanaema mõnikord tugeva l-i ja vahel venitab täishäälikud ka jube pikaks, näiteks nagu sõnas „pooolitsei”. See vist ongi Skärblacka ainus puudus. Lisaks see, et siin on tohutu paberivabrik, mille tõttu on kogu küla vahel kakahaisu täis.

Kui me maiustuste osakonda jõudsime, seisiski Majken seal. Aga ta ei söönud kommi. Nägime hoopis, kuidas ta valas väikesest karbist midagi otse ühte läbipaistvasse kommikasti.

„Mida sa teed?” küsisin ma.

Majken pööras end meie poole. Tema tedretähniline nägu säras rõõmust. Ta üritas sosistada, aga ta nagu ei oskaks. Tema hääl pole sosistamiseks mõeldud.

„MA TEEN PÄTTUST!”

„Ahah,” ütles vanaema huvitatult, „ja mis pättus see siis on ka?”

Majken itsitas ja sirutas karbi meie poole, nii et võisime lugeda: Bertie Botts Every Flavour Beans.

„No kuule, Majken!” ütlesin mina.

„MA VALASIN NEED KUMMIKOMMIDE KASTI!”

„Mis asjad need on?” küsis vanaema ja sirutas käe kommikarbi järele.

„NEED ON HARRY POTTERIST, NEID ON KÕIKIDE MAAILMA MAITSETEGA! ROHELINE VÕIB OLLA TATI VÕI ÕUNA MAITSEGA, SÕLTUB, MILLINE SULLE SATUB. SEDA EI TEA KUNAGI ETTE! NEED ON ÜHESUGUSED. MÕNIKORD ON NEIL VIHMAUSSI, KÕRVAVAIGU VÕI OKSE MAITSE. AGA VAHEL VEAB JA SIIS ON SIDRUNIMAITSE! MA SAIN NEED ÜHELT SÕBRALT STOCKHOLMIS. TA OSTIS NEED LONDONIST HARRY POTTERI MUUSEUMIST!”

„Oh dear. Kõrvavaik ja okse, ei tundu just isuäratav,” ütles vanaema ja ulatas karbi tagasi.

„JAH, MA TEAN! SELLEPÄRAST MA NEED SIIA PANINGI!”

„Sa oleksid võinud need mulle anda,” ütlesin. „Ma ju armastan kummikomme. Kui need on vastikud, võib ju lihtsalt välja sülitada?”

„MA VÕIN OMA KUMMIKOMMIDEGA TEHA, MIDA ISE TAHAN!”

„Aga ikkagi,” ütlesin pahaselt.

„See on täiesti mõttetu tüli,” ütles vanaema. „Ma võin sulle uued osta, Sigge.”

Silmitsesime läbipaistvat kommikasti, mis oli ääreni täis vikerkaarevärvilisi kummikomme. Astusin ligi, avasin kaane ja segasin natuke plastkühvliga. Kuidagi polnud võimalik aru saada, millised Majken oli sinna valanud.

„Äkki ma võin mingit teist tüüpi kommid valida?” küsisin lootusrikkalt vanaema poole vaadates.

„Anna aga minna, darling,” ütles vanaema ja noogutas julgustavalt kommiriiuli poole, kuigi polnud isegi laupäev.

Me läksime Majkeniga puhta pööraseks! Kumbki võttis vist mingi pool kilo. Bobo oli aga igati rahul oma kuigiga.

Nagu öeldud. Meile väga meeldib vanaemaga poes käia!