Читать книгу Puhas kättemaks - Jens Lapidus - Страница 3

1

Metalli maitse ei sobinud suhu. Nagu siis kui pärast hambapesu mahla juua. Täielik arusaamatus. Kuigi praegu – tegelikult – see isegi sobis. Segamini kartusega. Paanikaga. Surmahirmuga.

Metsatukk. Mahmud põlvili rohul, käed kuklal, nagu mingi pagana Vietnami partisan sõjafilmis. Märg maa, niiskus tungis läbi teksade. Kell ehk üheksa. Veel oli valge.

Tema ümber viis venda. Kõik eluohtlikku tüüpi. Kutid, kes risti ette ei löö. Kes on oma gängile igavest truudust vandunud. Kes pistavad Mahmudi-taolisi pisisulisid hommikusöögiks. Iga päev.

Chara.

Jahe õhk keset suve. Siiski tundis ta oma naha higihaisu. Kuidas kurat see ometi juhtus? Tema ees pidid ju kõik teed lahti olema. Lõpuks ometi vanglast väljas – vaba nagu lind. Valmis Rootsil munadest haarama ja väänama. Ja siis järsku see. Nüüd võib olla game over. Päriselt. Alati-faking-lootus.

Revolver krigises vastu hambaid. Peas kajas. Silme ees välkus. Pildid elust. Mälestus vinguvatest sotsiaaltädidest, võltsmõistvatest, kapirassistlikest klassijuhatajatest. Per-Olov, tema õpetaja põhikoolis: „Mahmud, niimoodi meie Rootsis ei tee, saad sa aru?” Ja Mahmudi vastus – mõnes teises olukorras oleks ta seda meenutades muianud: „Käi persse, meie Albys teeme küll.” Veel kaadreid: kivinäoga mendid, kes kunagi aru ei saanud, mida svenssonite hälbega riigikasvatus temasuguste kuttidega teeb. Isa pisarais silmad ema matustel. Kõik need jutud kuttidega jõusaalis. Esimene kord, kui sai sisse panna. Rõdult täpselt koerajalutajate pihta sihitud veepommid. Näppamised linnas. Vangla söökla. Mahmud: ehtne miljonär eeslinna karpmajast, teel tippu, gangster deluxe. Nüüd: abitult teel allapoole. Ära.

Ta püüdis püstolitorust hoolimata palvet lugeda. „Ash-Hadu anlailaha illa-Allah.”

Tüüp, kes talle püstolit suhu surus, jõllitas teda.

„Ütlesid midagi või?”

Mahmud ei julgenud pead liigutada. Kõõritas üles. Ei saanud ju midagi öelda. Tüüp on eilne või? Nende pilgud kohtusid. Paistis, et mees ei saanud ikka pihta. Mahmud tundis ta ära. Daniel: teel kellekski, aga veel mitte päris suurte hulgas. Kaelas 18-karaadise kuldristiga kett – ehtne süüria stiil. Praegu võib ta ju ülemust mängida. Aga kui tema aju oleks kokaiinist, siis ei saaks selle müügiraha eest isegi šokolaaditahvlit.

Lõpuks: Daniel sai aru. Tõmbas püstoli välja. Kordas: „Tahtsid midagi või?”

„Ei. Las ma lähen. Ma maksan ära. Luban. Kuule, noh.”

„Lõuad. Arvad, et võid mu lohku tõmmata või? Ootad, kuni Gürhan rääkima hakkab.”

Toru jälle suhu. Mahmud püsis vait. Palvetamisele ei julgenud isegi mõelda. Ta ei olnud usklik, aga teadis, et peaks olema.

Mõte tagus peas: kas nüüd on perses?

Tundus, et mets keerleb ta ümber.

Ta püüdis mitte paanitseda.

Fakk.

Fakk, fakk, fakk.

Viisteist minutit hiljem. Daniel hakkas väsima. Keerutas end, paistis hajevil. Tukk krigises hullemini kui vana rongivagun. Nagu oleks lõugade vahel pesapallikurikas.

„Sina arvad muidugi, et võid teha, mis pähe tuleb, jah?”

Mahmud ei saanud vastata.

„Arvasid, et võid meie tagant sisse vehkida, mis?”

Mahmud proovis vastu vaielda. Hääl tuli sügavalt kurgu põhjast. Ei tea, kas Daniel sai aru.

Tüüp ütles: „Keegi ei vehi meie tagant. Nii on.”

Kaugemal olijad said vist aru, et räägitakse. Astusid lähemale. Neli meest. Gürhan, diilerite legendaarne, eluohtlik kuningas. Tätoveeringud kuklani välja: ACAB ja kanepileht. Ühel käsivarrel laialisirutatud tiibadega assüüria kotkas. Teisel käel mustas gooti kirjas: Born to be Hated. Sama nimega gängi asepresident. Lõuna-Stockholmi kõige kiiremini tõusev grupeering. Üks ohtlikumaid inimesi, keda Mahmud teadis. Kuulujuttudest ümbritsetud, plahvatusohtlik, hullumeelne. Mahmudi maailmas: mida hullumeelsem, seda enam võimu.

Ülejäänud kolme polnud Mahmud varem näinud, aga neil oli sama tätoveering mis Gürhanil. Born to be Hated.

Gürhan viipas Danielile: tõmba tukk välja. Asepresident võttis püstoli oma kätte, suunas Mahmudile: poole meetri pealt. „Kuula nüüd. Asi on lihtne. Sebid meile raha ja lõpetad jama ära. Poleks sa nussinud niimoodi, poleks meil seda siin vaja. Capish?”

Mahmudi suu kuivas. Ta proovis vastata. Jõllitas Gürhanit. „Ma maksan ära. Sorry, et ma jama kokku keerasin. Minu viga.” Kuulis, kuidas hääl värises.

Gürhani vastus: räme laks käeseljaga. Peas kajas nagu lask. Aga ei olnud lask – tuhat korda parem kui lask. Siiski: kui Gürhan endast välja läheb, siis on päriselt perses.

Tüübi turjalihased venitasid sakilise kanepilehe nahale laiali. Nende pilgud kohtusid. Jäid pidama. Sulgusid. Gürhan: hiigelsuur – Mahmudist suurem. Ja Mahmud pole ka ometi pilbas. Gürhan: kurikuulus agressiivne bandiit, vägivalla prohvet, gangsteratleet. Gürhan: kulmud armilisemad kui mõnel Mike Tysonil. Mahmud mõtles: kui silmad tõesti hinge peegeldavad, siis Gürhanil nimetatu puudub.

Ta poleks üldse pidanud midagi ütlema. Oleks pidanud maha vaatama. Asepresidendi ees kummardama.

Gürhan lõugas: „Sa kuradi puts. Kõigepealt paned terve värgi fuuki ja kukud kinni. Siis konfiskeerivad pollarid värgi ära. Me nägime ju kohtuotsust, aru ei saa või? Me teame, et konfiskeeritud kogusest oli üle kümne tuhande ampulli puudu. See tähendab, et sa fuukisid meie tagant. Ja nüüd siis, pool aastat hiljem, hakkad sina jamama, kui meie seda pappi tagasi tahame, mille sa meile võlgu oled. Mängid nüüd kõva poissi või, sest istusid kinni? Raisk, sa panid kolm tuhat pakki Winstrolit piisdu. Meie tagant ei tõmmata. Sulle pole kohale jõudnud või?”

Mahmud paanikas. Ei teadnud, mida vastata.

Vaikse häälega: „Vabandust. Kuule, palun. Anna andeks. Ma maksan ära.”

Gürhan ahvis teda järele. „Vabandust. Vabandust. Ära ole nii pedelik. Arvad, et see aitab? Miks sa hakkasid üldse jamama?”

Gürhan haaras revolvrist mõlema käega. Tõmbas torust. Padrunid kukkusid ükshaaval vasakusse pihku. Mahmud tundis, kuidas pinge kadus. Nad oleksid võinud teda rappida. Veriseks taguda. Aga ilma relvata – siis nad vist ikka ei taha temast igaveseks lahti saada.

Üks tüüpidest pöördus Gürhani poole. Ütles midagi lühidalt türgi keeles. Mahmud ei saanud aru – kas tüüp jagab sel viisil käske või näitab austust üles?

Gürhan noogutas. Suunas tuki jälle Mahmudi poole. „Okei, nüüd on asi nii. Trumlis on üks kuul. Ma olen sinu vastu kena. Tavaliselt oleks ma su kohe maha tõmmand. Või mis? Sinusuguseid tölle pole meil vaja. Siukseid, kes hakkavad kohe tõmblema, kui asi kuses on. Sa oled meile kuradi moodi võlgu. Aga mul on täna õhtul hea tuju. Ma keerutan trumlit ja kui veab, on saatus sinu poolt. Siis võid jalga lasta.”

Gürhan tõstis trumli tumeneva taeva poole. Paistis selgelt: viis tühja auku, kuuendas kuul. Ta keerutas trumlit. Nagu ruletiratta kõrin.

Naeratas laialt. Sihtis Mahmudi meelekohta. Nipsatus, kui kuke vinna tõmbas. Mahmud sulges silmad. Hakkas jälle palvet lugema. Siis tuli paanika. Jälle välkus silme ees. Süda kloppis nii, et kõrvad pidid lukku minema.

„Saab siis näha, kas sul on õnne.”

Klõpsatus.

Midagi ei juhtunud.

MIDAGI EI JUHTUNUD.

Ta avas silmad. Gürhan irvitas. Daniel naeris. Teised kutid lausa hirnusid. Mahmud jälgis nende pilke. Vaatas alla.

Põlved olid niiskest rohust märjad. Ja veel midagi: mööda vasakut püksisäärt. Pikk nire.

Räme naer. Pilkav irvitus. Kahjurõõmsad näod.

Gürhan andis tuki Danielile tagasi.

„Järgmine kord keeran sulle äkki hoopis mustikasse. Eit oled.”

Segased tunded. Lootus segi väsimusega. Rõõm ja viha korraga. Kergendus – ja häbi. Kõige hullem on möödas. Ta võib elada.

Koos häbiga.

Eesriie.

***

Naiste kehaline väärkohtlemine

Rootsi politsei saab aastas keskmiselt 24 100 naiste vägivaldset kohtlemist puudutavat avaldust. See on kuritegevuse ennetamise komisjoni hinnangul 30 protsenti enam kui kümme aastat tagasi. Kasvu põhjustajaks võib olla nii see, et teavitamiste arv on kasvanud, kui ka see, et sellised juhtumid on muutunud tavapärasemaks. Samuti jääb paljudest juhtumitest teavitamata. Kuritegevuse ennetamise komisjoni varasematest uuringutest ilmneb, et politseid informeeritakse vaid igast viiendast kehalise väärkohtlemise juhtumist.

72 protsendil juhtumitest tunneb meessoost kurjategija oma naissoost ohvrit. Tihti on mehe ja naise vahel olnud lähedane suhe. 21 protsenti naiste vastu suunatud väärkohtlemistest on võimalik seostada kuritööga. See tähendab, et pärast eeluurimist on prokuröril kuriteos kahtlustatav isik, kelle vastu võib asitõendite alusel algatada süüasja või loobuda süüasja algatamisest (näiteks kui kahtlusalune on alla 18-aastane või kui kuritegu on tähtsusetu) või otsustada karistuse määra (trahvi ja/või tingimisi karistuse) üle.

Naiste ja laste väärkohtlemine on ühiskonna probleem, millele on viimastel aastatel pööratud päris palju tähelepanu. Seda toetab uue seaduseelnõu algatamine (mis käsitleb muuhulgas lähenemiskeelu ja naiste raske kehalise väärkohtlemise aspekte), samuti on rakendatud muid meetmeid, nagu näiteks naistele mõeldud riikliku turvakeskuse loomine ja koolituste läbiviimine. Tähtsal kohal on ka mitme organisatsiooni tegevus, näiteks on umbes pooltes maakondades loodud toimiv nõuandetelefoni süsteem. Hoolimata meetmete tarvituselevõtust ei ole probleem kadunud – igal aastal langevad kehalise väärkohtlemise ja alandamise ohvriks tuhanded naised.

Kuritegevuse ennetamise komisjon

2

Niklas oli tagasi.

Ta elas oma ema Marie juures. Püüdis õudusunenägude vahel und saada – tolles maailmas: tagaaetu, tagaotsitu, karistatu. Aga sama tihti hoidis ta ise relva käes või peksis kaitsetuid inimesi. Täpselt nagu seal. Päris elus.

Diivan oli liiga lühike, seepärast tõstis ta nahkpadjad põrandale. Jalad jäid teki alt välja, aga vahet polnud – parem kui voltida end kolmekohalisele diivanile nagu taskunuga –, kuigi ta oli sellega harjunud.

Uksepraost paistis valgust. Ema luges teises toas kindlasti naisteajakirju – nagu alati. Elulugusid, mälestusi ja keelepeksu. Lõputu huvi teiste ebaõnnestumiste vastu. Ema elas b-kategooria tähekeste tähtsusetutest lahutustest, alkoholiprobleemidest ja armulugudest kõnelevate uudiste kaudu. Võib-olla tegi tähekeste kurb elu ema enesetunde paremaks. Aga see oli ju puhas vale. Nagu ema oma elu.

Hommikuti vedeles Niklas voodis. Kuulis, kuidas ema end tööleminekuks valmis seadis. Mõtles, kuidas elu siin Rootsis minema peaks hakkama. Elu tsivilistina. Millega ta siis tegeleda võiks? Ta teadis, mis ametid talle sobiksid: turvamees, ihukaitsja, sõdur. Viimane siiski ei lähe. Tema taustaga meest kaitsevägi tööle ei võtaks. Teisest küljest: seda asja ta oskab.

Ta püsis kodus. Vaatas telekat, tegi kartuli ja vorstiga omletti. Korralik toit – mitte kuivikud, konservid ja purgimakaronid. Liivakastilobi rikkus tema võime nautida päris õiget keeduvorsti, aga ta hakkas juba taastuma. Mõnikord käis ta väljas. Jooksmas, poes, asju ajamas. Keset päeva, vähe inimesi tänaval – ta jooksis hullumeelse kiirusega. Sai mõtetest lahti.

Ta elab laenatud elu. Emale ei sobi, et Niklas tema juures elab. Niklasele ei sobi ema juures elamine. Ei sobi, kui mõlemad teavad, et ei sobi. Ta peab survet kergendama. Teise elukoha leidma. Make a move. Küll kõik korda saab. Ta on ju tagasi – kergel, turvalisel svenssonimaal. Kõik saab korda, kui on natuke tahtmist, põrgut küll, raha või tutvusi sotsiaalvallas. Viimaseid Niklasel pole. See-eest on tal tahe – kõvem kui M1A2 Abramsi tanki relvastus. Ema ütleb, et ta on ülbe. Eks emal on omamoodi õigus, seal kaugel oli Niklas igatahes nii cocky küll, et sai hakkama tüüpidega, kel piisas mõnitamiseks vähemastki kui naljakast inglise keele veast. Ja raha? Niklasel ei olnud varandust, millega elulõpuni ära elada – aga praeguseks piisas.

Ta seisis köögis ja mõtles. Hea omleti saladus: küpseta seda kaane all. Vaata, et munad kiiresti kalgenduksid, et omlett alt ära ei kõrbeks ja pealt limaseks ei jääks. Ta lisas tükeldatud kartulid, sibula ja vorsti. Puistas juustu peale. Ootas, et juust sulaks. Lõhnas fantastiliselt. Nii palju parem kui chow, mida seal kaugel anti, isegi tänupühade ajal.

Mõtted liikusid mööda ebameeldivaid radu. Ta on tagasi – hea on olla. Aga tegelikult, kus tagasi? Ema viibib kohalgi olles eemal. Ta ei tea, keda ta Rootsis veel tunneb. Ja kuidas ta iseend tunneb? Kui ta tõesti proovib aru saada. Segadus/äratundmine/hirm. Midagi pole muutunud. Peale tema enda. Ja see tekitas surmahirmu.

Esimestel eemalolekuaastatel käis ta kodus paar korda aastas, tihti sai puhkust jõulude või lihavõtete ajal. Aga nüüd oli ta viimati käinud kolme aasta eest. Iraak oli liiga intensiivne. Ei saanud iga hetk koju tulla. Sel ajal ta emaga peaaegu ei rääkinudki. Kellelegi teisele ka ei helistanud. Ta oli, kes oli. Ilma et keegi sellest teadnud oleks. Aga teisest küljest – kas keegi oli üldse kunagi teadnud, kes ta on?

Päev venis. Kui ema koju tuli, istus Niklas teleka ees. Kõht omletist ikka veel täis. Vaatas dokfilmi kahest kutist, kes tahtsid suuskadel läbi Antarktika sõita – kõige mõttetum asi, mida ta kunagi näinud oli. Kaks jobu üritavad mängult ellu jääda – näha ju, et filmigrupp käis kaasas. Kuidas nad siis hakkama said, kui seal nii külm ja hirmus oli? Haledad tegelased, kes ellujäämisest tegelikult halligi ei tea. Veel vähem elust.

Ema nägi praegu palju vanem välja kui siis, kui Niklas viimati kodus käis. Kulunud. Väsinud. Hall, selline mulje jäi. Niklas mõtles, kui palju ema jõi. Kui palju öösiti pärast uudiseid muretses. Kui palju on ema kohtunud Selle Mehega – mehega, kes rikkus nende elu. Kui Niklas viimati kodus käis, siis väitis ema, et ei kohtu enam temaga. Niklas uskus seda umbes sama palju kui Muqtada al-Sadr seda, et USA tema rahvale ainult head soovib. Aga nüüd on sellega lõpp.

Mingil moel oli ema tugev. Oli kasvatanud üksi probleemset poega. Keeldunud ühiskonna abist. Ei andnud alla ega jäänud eelpensionile nagu kõik tema sõbrannad. Rabas läbi elu. Teisest küljest laskis ema oma ellu Selle Mehe. Laskis tal oma elu kontrollida. Alandada. Hävitada. Kuidas nad nii erinevad on?

Ema pani toidukoti maha. „No tere. Mis sa siis täna teinud oled?”

Niklas nägi, kui valus emal on. Sellest sai ta aru juba esimesel päeval Rootsis – ema selg on tuksis. Aga ta käis tööl edasi, küll poole kohaga, aga ikkagi. Mis mõttega? Ema nägu ei säranud kunagi rõõmust. Kortsud kulmude vahel olid täna sügavad, aga need olid seal alati olnud. Paistis, nagu muretseks ema kogu aeg. Laskis nagu kulmud alla, tõmbas kokku, ja tema kõige silmatorkavamad kortsud süvenesid veel sentimeetri jagu.

Niklas mõõtis ema pilguga. Roosa kampsun – ema lemmikvärv. Jalas kitsad teksad. Kaelas kuldse südamega kett. Juuksed blondid, salgutatud. Niklas mõtles, kas ema käib ikka Sonja Östergreni juuksurisalongis. Some things just never change, nagu Collin tavaliselt ütles.

Tegelikult on ema maailma parim inimene. Liiga hea. See ei ole õiglane.

Marie. Tema ema.

Keda ta armastab.

Samas põlgab.

Selle sama pärast – headuse pärast.

Ema on liiga nõrk.

See ei ole õige.

Aga kõigest rääkida ei saa nad kunagi.

Niklas tõstis toidukoti kööki. Tuli elutuppa tagasi.

„Emps, ma kolin varsti minema. Ostan üürilepingu. Mustalt.”

Jälle kortsud. Nagu praod kõrbemaanteel.

„Aga Niklas, kas see ei ole ebaseaduslik?”

„Ei, ei ole. Üürilepingut müüa ei tohi, aga osta küll. Ära muretse. Mul on raha ja kellelgi pole ütlemist. Päriselt.”

Marie pomises midagi vastuseks. Läks kööki. Hakkas süüa tegema.

Unetus ajas hulluks. Kodus magas ta kehvemini kui seal kaugel, kus kõige hullematel öödel tegid granaadid kõvemat lärmi kui ilutulestik uusaastaööl. Kõrvatropid olid tavaliselt täielik õnnistus. CD-pleier päästja. Praegu ei aidanud miski.

Ta vaatas pragu ema ukse all. Pool üks kustutas ema tule. Mingil põhjusel teadis Niklas juba ette, et und ei tule. Keeras aina külge. Iga korraga nihkus lina üha enam diivanipatjade pealt maha. Läks kortsu. Rikkus lootuse und saada.

Ta mõtles oma hiljutistele ostudele. Relvata ei olnud turvaline. Nüüd tundus rahulikum. Praegu on tal kõik vajalik olemas. Mõte liikus edasi. Ta kaalus töövõimalusi. Kui palju oma eluloost võib ta paljastada? Ta peaaegu naeris pimeduses: Rootsis nad võib-olla nii väga ei hinda põhjalikke teadmisi enam kui neljakümne relvaliigi kohta.

Ta mõtles Sellele Mehele. Siit korterist, üürimajast peab minema saama. Tal oli halb tunne. Pahad mälestused. Ohtlik lähedus.

Nüüd kavatses Niklas järgida omaenese filosoofiat. Mõttetemplit, mida ta viimastel aastatel oli hoolega ehitanud. Eetikanormidest ei hooli keegi. Kui neist loobud, oled vaba. Seal kaugel liivakastis polnud sellistel asjadel tähtsust. Moraal kuivas kokku nagu marrastus, mis paari nädalaga iseenesest kaob. Niklas oli vaba – vaba juhtima oma elu nii, nagu just talle sobib.

Ta mõtles meestele. Collinile, Alexile, teistele. Nemad teadsid, millest jutt. Sõjas saab inimene iseendast teadlikuks. Oled ainult sina. Normid on teiste jaoks.

Järgmisel päeval võttis ta ühendust musta turu kinnisvaramaakleriga. Tüübi hääl tundus torus kahtlane. Kindlasti jäle vend. Numbri oli Niklas saanud ühelt vanalt koolivennalt, Benjaminilt.

Kõigepealt rääkis ta tüübi kõnepostiga. Nelja tunni pärast helistas too salastatud numbrilt tagasi.

„Tere, mina olen maakler. Ütlesid, et tahad üht objekti vaadata. Klapib?”

Niklas mõtles: mõned saavad tulu teiste muredest. Tüüp oli ehtne limukas. Vältis järjekindlalt sõnu „korter”, „leping”, „maksuvabalt” – teadis hoiduda sellest, mida oleks saanud tema vastu kasutada.

Maakler õpetas teda: mina helistan sulle, sina ära mulle helista.

Nad leppisid kokku kohtumise järgmisel päeval.

Niklas astus McDonald’sisse. Rõvedalt väsinud, aga valmis kohtuma. Mäkk nägi välja nii, nagu ta seda mäletas. Ebamugavad metalltoolid, kirsikarva seinapaneelid, põrandal linoleum. Klassikaline Mäki hais: segu mustusest ja hamburgerilihast. Kassade juures Ronald McDonaldi korjanduskarbid, kandikutel Happy Meal’i reklaam, leti taga udusulis noormehed ja tumedanahalised neiud.

Erinevus võrreldes tema viimatise Mäkis käiguga: tervisefašism. Friikartulite asemel beebiporgandid, tavalise kukli asemel täisterasai, topeltjuustuburgeri asemel Caesari salat. Mis inimestel viga on? Kui nad tavalise toidu põletamiseks piisavalt ei liigu, siis mõelgu enne kaks korda, kui sellisesse kohta sisse astuvad. Niklas tellis mineraalvee.

Lauale lähenes üks mees. Seljas pikk, peaaegu vastu maad lohisev mantel, selle all hall ülikond ja valge särk. Lipsu ei olnud. Tahasilutud juuksed ja tühjad silmad. Naeratus nii lai, et pea kippus lõhki minema.

Kindlasti maakler.

Mees sirutas käe. „Tere, korraldaja siin.”

Niklas noogutas. Vihje: korraldaja, keda mul vaja, võid sa ju olla – aga perset ma sul sellepärast lakkuma ei hakka.

Tüübi näolt paistis üllatus. Kahtles hetke. Siis võttis istet.

Niklas asus kohe asja juurde: „Mida sa mulle pakud ja kuidas asi käib?”

Tüüp nõjatus tooli seljatoele. „Või selline kärme mees oled. Süüa ei taha midagi?”

„Ei, mitte praegu. Räägi parem, mida sul on ja kuidas asi käib.”

„Nagu soovid. Mul on kõike. Lõunas, põhjas, Östermalmil, Kungsholmenil. Kurat, ma võin sulle kuninglikul Drottningholmil korteri sebida, kui tahad. Aga sinna sa vist ei taha.” Tüüp naeris omaenda nalja peale.

Niklas oli vait.

„Aga pea meeles: kui sa kunagi tuled, et me ju nägime seal ja rääkisime sellest, millest me nüüd rääkima hakkame, siis seda pole olnud. Lihtsalt teadmiseks – ma olen praegu töökaaslastega koosolekul.”

Niklas ei kuulnud ega saanud aru, millest tüüp rääkis.

„Ma olen siis valmistunud seks puhuks, kui keegi kitub. Lihtsalt teadmiseks. Tuleb mingi jama, siis on minul tunnistajad olemas, et ma tegin praegu kuskil mujal midagi muud.”

„Okei. Tore on. Aga sa pole mu küsimusele vastanud.”

Tüüp naeratas jälle. Hakkas pihta. Rääkis kiirustades ja segaselt. Niklas pidi mitu korda paluma tal korrata. Tüübi enesekindel stiil ei sobinud tema kõneviisiga.

Ta kirjeldas üksipulgi objekte kõigis kesklinna osades. Koostöö luksuskorterite, eramute, linna üürimajade omanikega. Kesklinna apartemendid, kahetoalised Södermalmil või ühetoalised eeslinnades. Tüübi jutu järgi: kindel ja väärt kaup.

Niklas teadis, mida tahab. Kahetoalist mõnes lähemas eeslinnas. Eelistatult ema lähedal.

Maakler selgitas, kuidas asi käib. Ettevalmistused. Ajakava. Protsess. Kutt oli seda nägu, et tema meelest on kõik mäng.

„Kõigepealt kirjutame sind mingisse kaugemasse korterisse, millel on lühike järjekord. Registris on näha, et kõik klapib. Aadress läheb rahvastikuregistrisse, ja kuna sellel korteril on lühem saba, siis ei huvita kedagi, kuidas sa selle said. Mina ajan omanikuga lepingu korda. Paari kuu pärast vahetame korteri selle vastu, mida sina tahad osta. Niimoodi on vahetus täiesti puhas. Ja korteri müüja peab olema vähemalt kaks kuud sisse kirjutatud korterisse, millega vahetust tehti, see tähendab, sinu fiktiivsesse korterisse. Usutavus on minu äris A ja O, nagu sa kindlasti mõistad.”

Probleem. Nii ei lähe – Niklasel läheb korterit juba sel nädalal vaja. Ta peab ema korterist minema saama. Kiiresti.

Maakler irvitas. „Okei, ma arvan, et ma saan aru, mis mureks. Pruut viskas välja või? Purukskistud riided? Lömastatud muusikakeskus? Naistel läheb ikka suts üle võlli, kui nad kurjad on.”

Niklas ei pööranud pilku ära. Vaatas kaks sekundit kauem, kui sotsiaalne kood oleks nalja puhul lubanud.

Lõpuks sai maakler aru – naljatamiseks vale aeg. Ta ütles: „Whatever. Ma saan sind ju ikkagi aidata. Kuni sa ootama pead, organiseerime kolmeks kuuks mingi üürika. Kas sobib? Mul on kena kahetoaline, viiskümmend ruutmeetrit, Aspuddenis, kas või tuleval nädalal, kui tahad. Aga see maksab ju natuke rohkem, eks ole. Mis sa arvad?”

Niklasel oli kiiremini vaja. „Kui ma natuke veel lisaks panen, kas siis saaks rutem?”

„Veel kiiremini? No sul on tõesti tuli takus. Aga muidugi, võib ka ülehomme.”

Niklas naeratas mõttes. Nii juba läheb. Ta peab jalga laskma.

Läks paremini, kui arvata oleks võinud.

Saab kiiresti kaduda.

3

Lõunapoolsetest linnaosadest ei tulnud võib-olla küll kõige rohkem protokolle elaniku kohta, kuid alati oli seal enim raske kehalise väärkohtlemise juhtumeid. Kõik teadsid, et kesklinn on absoluutarvudes esimene, aga põhjus oli Söderist lõuna poole jäävast kandist kesklinna voolav rämps, kes saatis korda hulga pisipaska. Varastasid, virutasid mobiiltelefone, ähvardasid, sattusid baarikaklustesse.

Thomas mõtles: lõunapoolne kant – keerulised getod, millele poliitikud sülitavad. Fittja, Alby, Tumba, Norsborg, Skärholmen. Põhjapoolses mülkas olid probleemsete piirkondade nimed ju teada: Rinkeby ja Tensta. Vähemusrahvuste toetused ja kultuuriühingud. Toetusi suunati vajaduspõhiselt. Projektiraha muudkui tuli. Integratsiooni sihtasutused tungisid peale. Päriselt võimutsesid gängid hoopis lõunapoolsetes linnaosades. Iraaklased, kurdid, tšiillased, albaanlased. Bandidos, Fucked For Life, Born to be Hated. Probleeme võis loetlema jäädagi. Rootsi suurim määr: tulirelvi, politsei eest kõrvale hoidvaid kutte, esitatud avaldusi väljapressimiskatsete kohta. Kriminaalid organiseerusid, matkisid motoklubide hierarhiat, ehitasid üles oma karme gänge. Tiinekad käisid mööda vanemate pangaröövlite/narkodiilerite/vägivallatsejate sisse käidud radu. Teada suund. Elu perse keerama. Fakte võis loetlema jäädagi. Thomase silmis – vahet pole, mis sildi ruberoididele ja luuseritele külge kleebid – rämps on nad kõik.

Ta teadis kõiki teooriaid, millest sotsiaaltädid ja noortepsühholoogid patrasid. Aga mis neist kognitiivsetest, dünaamilistest, biheivioristlikest, plää-plää-pläistlikest teooriatest tegelikult kasu on? Niikuinii ei toimi ükski meetod. Gänge tuleb muudkui juurde. Laienevad. Koguvad liikmeid. Jagunevad. Vahetavad pooli. Kunagi ta võib-olla isegi uskus, et sellele saab piiri panna. Aga see oli ammu.

Varem oli parem. Klišee. Aga nagu laulab Lloyd Cole: see on klišee, sest tõsi on see.

Veel üks öö patrullis. Thomas sõitis rahulikult. Toetas käed roolile. Teadis, et kodus hakatakse jälle vinguma, miks ta nädal otsa on öövahetusi teinud. Tal polnud ju seda vaja, kuigi Åsale väitis vastupidist. Politseiinspektori tavaline palk ei ole kümnendikkugi narkotsist, mille ta ühe tavalise õhtuga konfiskeeris. Tema palk on solvang. Mõnitamine. Lärakas tatti näkku kõigile ausatele meestele, kes teavad, mida tegelikult teha tuleb. Enam kui õiglane on natuke tasa teha.

Neid ringe tegid nad viie-kuuekesi, kordamööda. Tiirutasid Skärholmeni, Sätra, Bredängi ümbruses. Neetud arengu saatsid põrgu. Ajasid poliitiliselt korrektset pläma ja võltsmõistvat kommunistlikku mula. Kõik nad teadsid, mis teema on: anna neile tappa või heida ise maha ja sure ära.

Täna õhtul istus Thomase kõrval autos kolleeg Jörgen Ljunggren. Tavaliselt vahetasid nad kella kahe paiku kohad.

Thomas proovis arvutada. Mitu korda on tema ja Ljunggren hämarduva suvetaeva all niimoodi tasakesi sõitnud. Vahetades ainult hädavajalikke lauseid. Ljunggren oma kohvitopsiga, alati liiga kaua – kuni kohv ära jahtus ja ta lähima putka juurde uut ostma kihutas. Thomasel tihti mõtted mujal. Enamasti kodus auto juures: viimati ostetud originaaljupi tsinkimine, tagatelje diferentsiaali osad, uus tahhomeeter. Isiklik projekt, mida igatseda. Või siis igatses ta lasketiiru. Ta oli äsja muretsenud uue püstoli – Strayer Voigt Infinity, tema soovi järgi duunitud. Selles mõttes Thomasel vedas, tal oli enam kui ainult kodu. Esmalt patrullauto koos poistega. Siis kodus oma auto. Siis laskeklubi. Ja siis, võib-olla, kodude kodu – villa Tallkrogenis.

Jörgen Ljunggren sobis Thomasele hästi – talle meeldisid inimesed, kes liiga palju ei lobise. Enamasti on nende jutt täiesti mõttetu. Nii et Thomas ja Jörgen olid vait. Vahetasid aeg-ajalt mõistvaid pilke, noogutasid või kommenteerisid midagi lühidalt. Neile piisas. Nii oli hea. Nad olid ühel nõul. Üks maailma nägemise viis. Ei midagi keerulist: nad on siin, et puhastada Stockholm sitast, mis kipub tänavaid üle ujutama.

Ljunggren oli meeste hulgast üks paremaid. Kellest oli abi, kui asi teravaks läks.

Thomas tundis end mõnusalt.

Politseiraadio sülitas käsklusi. Stockholmi politsei kasutas ühe asemel kahte sagedust: 80. lainepikkus kesklinnas/lõunapoolsetes/läänepoolsetes linnaosades, ülejäänutes 70. lainepikkus. See iseloomustas kogu organisatsiooni. Ebaefektiivsus oli vaid täpe – et kasutati kahte lainepikkust ühe asemel. Ei pandud tähelegi, et käes on uus aeg. Ei saa vanadele rööbastele jääda. Ikka ja jälle mõtles ta sama: rämps on juba täiesti teistel radadel. Tüüri juures ei ole enam paar jugoslaavlast ja vanad väsinud sommid. Sitt on uuenenud. Professionaalsed, internatsionaalsed, multikriminaalsed. Vaja on uusi vahendeid. Kiiremaid. Nutikamaid. Karmimaid. Ja niipea kui keegi tahtis midagi ette võtta, hakkas ajakirjandus uute seaduste kallal vinguma, nagu oleks need rahva kahjuks välja mõeldud.

Raadios krõbises. Keegi ootas Sätras abi seoses vargusega ööpäev läbi avatud toidupoes.

Thomas ja Jörgen vaatasid teineteisele otsa. Irvitasid. Unustagu ära, nemad taolise jamaga ei tegele – jäägu see mõne kollanokast konstaabli teha. Nad ei hakanud vastamagi. Sõitsid edasi.

Lähenesid Skärholmenile.

Thomas lükkas teise käigu sisse, pidurdas. „Me kavatseme jõuluks jälle ära sõita.”

Ljunggren noogutas. „Väga hea. Kuhu siis?”

„Ei tea. Proua tahab kuhugi soojale maale. Eelmisel aastal käisime Sitsiilias. Taorminas. Kuradi mõnus koht.”

„Ma tean. Sa pärast kolm kuud ju muust ei rääkinudki.”

Naerupaus.

Thomas keeras Skärholmeni keskuse lähedal Storholmi kooli poole. Koolihoovi on alati kasulik pilku heita. Nolgid kogunevad õhtuti sinna – istuvad pingi seljatoel, keeravad jointi, nagu nad ise ütlevad, tõmbavad seda ja naudivad oma lühikest elu.

Iroonia missugune: noored, kes tavaliselt koolist poppi panevad, parvlevad nüüd kooli õuel – et oma ajud katki suitsetada. Oma viga, kui viie aasta pärast töötuna ikka samal kohal istuvad. Kaeblevad, et ühiskond on süüdi. Jätkavad raskemate asjadega: salaviina, hašiši, amfiga. Hullemal juhul: heroiiniga. Tulemus on alati sama. Haigused, depressioon, elu on rikutud. Nad on omadega täiesti läbi. Toetused ja sotsiaalabi. Väiksemat sorti narkovahendus ja sissemurdmised ridaelamurajoonides. Vanemad süüdistagu iseennast – nad oleksid pidanud juba ammu vastutuse võtma. Politsei süüdistagu iseennast – oleks pidanud kohe meetmeid rakendama. Ühiskond süüdistagu iseennast – kui nii palju saasta ühte kohta kogutakse, siis tulebki probleeme.

Eemalt paistsid koolihoovi laternad. Aia taga pimeduses laius hall betoonhoone nagu hiiglaslik legoklots.

Nad peatasid auto. Ronisid välja.

Ljunggren võttis kaasa valge kumminuia. Vajadus küll puudus – aga õigesti tegi. Peenikesest teleskoopnuiast alati ei piisa.

Kooliõu oli tühi.

„Maria tahab ju alati nii kuradi kultuurne olla. Et sõidame aga Firenzesse, Kopenhaagenisse, Pariisi ja kurat teab veel kuhu. Seal pole ju midagi ilusat vaadata.”

„No aga Mona Lisa?”

Jälle naer.

„Jah, muidugi, see on täpselt sama nunnu kui kott sitta.”

Thomas mõtles: Ljunggren peaks vähem ropendama ja oma naisele rohkem näitama, kelle jalas on püksid.

Ta sõnas: „Minu meelest on ta armas.”

„Kes, Mona Lisa või minu naine?”

Veel naeru.

Seekord oli kooliõu tõesti tühi. Aga ühe korvilaua all seisis auto. Punane Opel.

Thomas süütas taskulambi. Hoidis seda üleval. Valgustas registrinumbrit: OYU 623.

Ta sõnas: „Kent Magnussoni oma, ei pea isegi registrist otsima. Kas me tema oleme kunagi kinni nabinud?”

Ljunggren torkas kumminuia vööle tagasi. „Ära tee nalja. Minu meelest oleme ta vähemalt kümme korda kinni võtnud. Seniilsus kallal või?”

Thomas ei vastanud. Nad läksid auto poole. Seest paistis nõrka valgust. Esiistmel liikus keegi. Thomas kummardus. Koputas aknale. Valgus kustus.

Autost öeldi: „Laske jalga!”

Thomas köhatas kurgu puhtaks. „Me ei lähe kuskile. Oled see sina, Magnusson? Siin politsei.”

Autost kostis: „Persse. Täna ei ole mul midagi. Ma olen puhas nagu piiritus.”

„Hea küll, Kent. Tasa nüüd. Aga välja tule ikka, ajame juttu.”

Vastuseks arusaamatud vandesõnad.

Thomas koputas veel kord, sedapuhku katusele. Natuke kõvemini.

Uks avanes – hais autost: tubakas, õlu, kusi.

Thomas ja Ljunggren seisid harkisjalu. Ootasid.

Kent Magnusson tuli välja. Habe ajamata, juuksed pulstis, hambad kollased, suu ümber ohatis. Kulunud teksad, mis rippusid rebadel – tüüp pidi neid vähemalt poole meetri jagu üles tõmbama, et mitte ninali kukkuda. Stockholmi Veefestivali reklaamiga särk pidi olema vähemalt saja-aastane. Särgi peal lahtiste hõlmadega ruuduline pluus.

Pesueht narkar. Veel viletsam kui viimati, kui Thomas teda kohtas.

Thomas suunas valgusjoa Kentile silma.

„Terekest, Kent. Kui pilves oled ka?”

Kent pomises: „Ei-ei, üldse pole. Ma katsun maha jätta.”

Silmad paistsid tal tõesti selged. Pupillid normaalsed – kitsenesid taskulambi valguses.

„Ei no muidugi, jätad sa jee. Palju sul on?”

„Päriselt ka. Mul ei ole eriti midagi. Ma katsun maha jätta. Raudpolt.”

Ljunggren ärritus. „Ära aja paska, Kent. Lao parem kama välja, pääsed kergemalt. Pole vaja midagi seletada, välja mõelda või valetada. Ma olen täna kuradi väsinud. Eriti sittadest valedest. Võib-olla võime sinu vastu isegi kenad olla. Arusaadav?”

Thomas mõtles: Ljunggren on huvitav kuju, kriminaalidega räägib rohkem kui temaga terve õhtu jooksul samas autos.

Kent krimpsutas nägu. Paistis kaaluvat.

„Äh, päriselt. Mul pole midagi.”

Narkar tegi asja enda jaoks raskeks. Thomas sõnas: „Kent, me otsime su auto läbi. Et sa teaksid.”

Kent krimpsutas veel rohkem nägu. „Mida kuradit, ilma loata te ei tohi läbiotsimist teha. Te ei näinud midagi. Te teate, et te ei tohi minu autos tuhnida.”

„Teame, ja meil on sügavalt suva. Sa tead küll.”

Thomas vaatas Ljunggreni poole. Nad noogutasid vastastikku. Nad võivad vabalt pärast raportisse kirjutada, et Kent peitis midagi, kui nad autoukse avasid. Või et nad nägid, et Kent on narkouimas. Või ükskõik, mida – nende põhjendused on alati usutavad. Kõik on korras. Stockholmi puhastamine on tähtsam kui vinguva narkari väited.

Ljunggren ronis autosse ja hakkas seda läbi otsima. Thomas juhatas narkari natuke kaugemale. Hoidis tal silma peal.

Kent õiendas: „Raisk, mis toimub? Te ei tohi nii teha. Te ju teate küll.”

Thomas püsis rahulik. Polnud põhjust erutuda. Ütles ainult: „Rahune maha.”

Narkar sisistas midagi. Võib-olla: „Türaimeja.”

Thomas ei kannatanud temasuguseid. „Mida sa ütlesid?”

Kent pomises edasi. Üks asi, et tüüp vingus ja vaidles. Aga türaimeja ei lähe.

„Ma küsisin, mida sa ütlesid.”

Kent keeras pea tema poole. „Türaimeja.”

Thomas virutas talle kõvasti põlveõnnaldesse. Kent vajus kokku nagu tuletikkudest laotud torn.

Ljunggren vaatas autost välja. „Kõik korras?”

Thomas keeras Kenti ümber. Kõht vastu maad, käed seljal. Lõksas käerauad kinni. Jäi seisma, üks jalg tüübi seljal. Hüüdis Ljunggrenile: „Muidugi, ei miskit häda.”

Siis kummardus ta narkari poole.

„Kuradi värdjas.”

Kent lamas vaikselt.

„Palun, kas võiks rauad lõdvemale lasta. See tähendab, kuradi valus on.”

Nüüd võis siis tujutseda.

Viis minutit hiljem kutsus Ljunggren Thomast. Muidugi oli ta leidnud kaks kotikest hašišit. Nagu võiski oodata. Ljunggren ulatas kotikesed Thomasele. Thomas vaatas – ühes kümme ja teises umbes nelikümmend grammi.

Ta kergitas Kenti pead.

„Ja mis nüüd öelda on?”

Narkari hääl tõusis tooni võrra. Nagu Vanhedenil „Jönssoni kamba” filmides. „Inspektor, kuule, noh, keegi pani selle sinna. Mina ei teadnud, et mul midagi autos on. Kust ta selle üldse leidis? Palun olge inimesed.”

Pole probleemi. Viiskümmend grammi on ju selles mõttes väga vähe. Seekord sobis. Thomas sõnas: „Olgu.”

Ta võttis kotikesed. Torkas põuetaskusse.

„Aga vaata, et sa mulle enam ei valeta. On selge?”

„Ei valeta. Mitte kunagi. Palju tänu. Kuradi kena teist. Oi, kui tore. Te olete nii head.”

„Lõpeta nüüd ära. Sa lihtsalt ära valeta. Ole ikka mees.”

Kaks minutit hiljem. Kent korjas end maast kokku.

Thomas ja Ljunggren läksid tagasi auto juurde.

Ljunggren pöördus Thomase poole: „Viskasid sita minema?”

Thomas noogutas.

Kent istus jälle Opelisse. Käivitas mootori. Keeras raadio kõvemaks. Ulf Lundell: „Oh la la, jag vill ha dej.” Narkar pääses just paarikuisest istumisest – hoolimata konfiskeeritud narkotsist oli ta rõõmus nagu laps jõuluõhtul.

Jälle patrullautos. Thomas võttis kindad käest. Ljunggren tahtis uut kohvi osta.

Raadiost kostis: „Teine piirkond, kas keegi saab Axelsbergis võtta teadvuseta mehe? Rasked vigastused. Arvatavasti joobes. Gösta Ekmani tee 10 keldris. Side.”

Väga must töö. Vaikus eetris. Nad kulgesid mööda teed edasi.

Kutsungile ei vastanud keegi. Hull ebaõnn.

Jälle hääl raadiost: „Ei ole saanud vastust Gösta Ekmani tee kohta. Keegi peab sinna minema. Side.”

Kurat, nii toredad politseiinspektorid nagu Thomas ja Ljunggren ei pea täna õhtul rohkem jama küll kaela võtma. Sellest piisas, et Ljunggrenil tuli narkari sitases autos ringi roomata. Nad pidasid lõuad. Sõitsid edasi.

Raadio käsutas: „Okei. Keegi ei taha Gösta Ekmani teed võtta. Siis läheb 2930, Andrén ja Ljunggren. Kas on arusaadav? Side.”

Ljunggren vaatas Thomase poole. „Tüüpiline.”

Midagi polnud vaielda. Thomas vajutas mikri nupu sisse. „Arusaadav. Me läheme. On veel infot? Alkašš, jah? Ei tea, kas meile ka viina jäi? Side.”

Korrapidaja oli igav tšikk. Thomase arvates pipravitt. Temaga ei saanud nalja visata nagu enamiku teiste korrapidamise tibidega.

„Ära seleta, Andrén. Hakka parem liikuma. Ma annan teada, kui mingit infot tuleb. Side lõpp.”

Mõni minut hiljem seisis nende auto Gösta Ekmani teel maja number 10 ees. Ljunggren kurtis, et pole ikka veel kohvi saanud.

Inimesed seisid maja ukse ees reas, nagu käiks mingi etendus. Palju rahvast – majal oli kaheksa korrust. Taevas hakkas heledamaks tõmbuma.

Nad ronisid autost välja.

Thomas läks ees. Välisuksest sisse. Ljunggren ajas rahvast laiali. Thomas kuulis veel teda ütlemas: „Armsad inimesed. Teil ei ole siin midagi vaadata.”

Majas sees: väga kuuekümnendad. Põrandal betoonplaadid. Lifti uks sobinuks „Star Treki” kosmoselaeva. Väikesest eeskojast viis uks aeda ja trepp üles. Trepi metallist käsipuu ulatus esimesele korrusele. Ta nägi, et keegi seisis ülal. Üks hommikumantli ja sussidega naine, prillide ja dressidega mees, noorem mees, kes paistis olevat nende poeg.

Naine osutas allapoole.

„Küll on hea, et te tulite. Ta on seal all.”

Thomas vastas: „Oleks kena, kui te nüüd korterisse tagasi lähete. Me tegeleme asjaga. Ma tulen pärast ja räägin teiega.”

Naine paistis rahul olevat, et on täitnud oma kodanikukohuse. Tema võib-olla helistaski politseisse.

Thomas läks alla. Trepp oli kitsas. Prügišahtil silt: Elanikud – aidake meie prügifirmat – siduge kotid kinni!

Ta mõtles jälle oma autole. Nädalavahetusel ostab aknatõstukile võib-olla uue mootori.

Ta uuris keldriukse lukku. Üheksakümnendate alguse Assa Abloy. Peaks muukraud ometi töötama, muidu tuleb tolle pere käest võtit küsida.

Mõni sekund: elektriline muukraud surises. Lukk klõpsatas lahti. Keldris oli pime. Ta pani taskulambi põlema. Parema käega kobas lülitit.

Veri põrandal, keldribokside ustel, boksides asjadel.

Thomas tõmbas kindad kätte.

Uuris lamajat. Meesterahvas. Räpased riided, nüüd ka väga verised riided. Lühikeste varrukatega pluus ja velvetpüksid. Üleni täis oksendatud. Kingapaelad lahti. Käsivars imelikus asendis. Thomas mõtles: jälle üks väike Kent.

Ülakeha painutatud. Nägu vastu põrandat.

Thomas sõnas: „Hallo, kuuled sa mind?”

Mees ei reageerinud.

Thomas kergitas mehe kätt. See tundus raske. Reaktsioon puudus endiselt.

Thomas võttis ühe kinda ära. Katsus pulssi – kustunud.

Ta kergitas mehe pead. Nägu oli täiesti sodi – tundmatuseni segi pekstud. Nina ei olnudki enam. Silmad nii paistes, et neid polnud näha. Huuled meenutasid rohkem makarone hakklihakastmes kui suud.

Aga midagi ei klappinud. Lõug oli nagu sisse vajunud. Ta torkas kaks sõrme mehe suhu, katsus. Pehme nagu beebil – surnul puudusid hambad. See polnud ilmselt mingi narkar, kes oli omal jõul meelemärkuseta olekusse jõudnud – see oli mõrv.

Thomas säilitas külma vere.

Ta kaalus, kas keerata mees külili, aga jättis niisama. Ei viitsinud üritadagi elustada. Sel polnud nagunii mõtet.

Ta järgis reegleid. Teavitas päästekeskust. Tõstis raadiomikrofoni suu juurde, rääkis vaikse häälega, et mitte tervet maja ära hirmutada. „Mul on siin üks mõrv. Palju verd. Gösta Ekmani tee 10. Side.”

„Selge. On sinna autosid juurde vaja? Side.”

„Jah, vähemalt viis. Side.”

Ta kuulis, kuidas teade Söderi patrullidele edasi anti.

Jälle korrapidaja hääl: „Kas välijuhti on vaja? Side.”

„Jah, ma arvan küll. Kes täna valves on? Hansson? Side.”

„Jah. Me saadame ta välja. Kiirabi? Side.”

„Jah, palun. Ja pane kõvasti majapidamispaberit kaasa. Siin peab koristama. Side lõpp.”

Järgmine reeglikohane tegevus. Thomas võttis raadio teel ühendust Ljunggreniga. Palus tal ala ära piirata, tuvastada kohalolevad isikud, küsida neilt aadress ja telefoninumber, et pärast tunnistust võtta. Siis tuli lasta inimestel oodata, kuni autod kohale jõuavad ja politseinikud tavapärase küsitlusega alustavad. Thomas vaatas ringi. Kuidas tüüp tapeti? Mõrvarelva ta ei silmanud, aga selle võttis mõrvar kindlasti kaasa.

Mida nüüd teha? Ta uuris uuesti laipa. Kergitas kätt. Ta teadis küll reegleid, aga ei jaksanud neid täita – tegelikult peaks tehnikud ja kiirabi ära ootama.

Ta vaatas tüübi käsi. Need olid kuidagi imelikud – sõrmed olid kõik alles, kõik normaalsed, ei liiga puhtad ega liiga mustad – ei, seal oli midagi muud. Ta keeras käe teistpidi. Nüüd ta nägi – surnud mehe sõrmeotsad olid katki. Iga sõrm eraldi: verine. Nagu oleks sõrmi lõigatud, lõhutud, viilitud, hävitatud.

Ta laskis käel kukkuda. Veri oli põrandal hüübinud. Kui kaua oli laip seal olnud?

Ta kobas kiiresti mehe taskuid. Rahakotti ei olnud, mobiili samuti mitte. Ei raha ega isikut tõendavaid dokumente. Ühes tagataskus: paberitükk raskesti loetava mobiilinumbriga. Ta pani sedeli taskusse tagasi. Jättis numbri meelde.

Särk oli keha küljes kinni. Thomas vaatas lähemalt. Keeras laipa natuke, ehkki poleks tohtinud. Ilmselgelt reeglivastane. Tegelikult peaks politsei sündmuspaika enne pildistama ja selle läbi otsima, kui laipa liigutati – aga tal tekkis huvi.

Siis hakkas silma järjekordne kummaline asi, käsivarrel. Kanüüli torkejäljed. Iga täpi ümber väikesed sinikad. Selge see: tema ees põrandal lamas mõrvatud narkar.

Keldriukse tagant kostsid hääled.

Abi oli teel.

Ljunggren astus sisse. Sabas kaks nooreminspektorit. Thomas tundis neid, head poisid.

Nad vaatasid laipa.

Ljunggren ütles: „Ossa raisk, kus keegi on verd kallanud, pidi aga libe olema tal siin.”

Nad irvitasid. Politseinike naljad – mustemad kui pimedus keldris enne tule põlema panemist.

Raadiosaatjad hakkasid käsklusi pritsima – välijuht Hansson oli kohal, suunas mehi ala sulgema. Tegi nagu tavaliselt: kirus, korraldas, karjus. Siiski oli see vaid väike harjutus. Oleks narkari asemel olnud keegi teine, oleks kohale kamandatud kõik kättesaadavad patrullid. Pool linna kinni pandud. Rongid, autod, metrood peatatud. Praegu polnud erilist kiiret.

Seitse minutit hiljem jõudis kohale kiirabi.

Laipa esialgu keegi ei puutunud. Alla tuli tehnik, tegi digitaalse kaameraga pilte. Uuris verepritsmeid. Kogus asitõendeid. Vaatas kuriteopaiga üle.

Kiirabitöötajad avasid kanderaami. Tõstsid laiba kanderaamile. Katsid tekkidega.

Kadusid.

Tore on, kui on tegemist. Õhtud lähevad kiiremini, kui on tore. Aga võtta ei olnud midagi. Ljunggren ohkas: „Miks me siia üldse kohale tulime. Lihtsalt üks peen tegelane vähem, kes mingil hetkel oleks nagunii mingi jama korraldanud, kui viinapood laupäeva hommikul kolm minutit hiljem lahti tehakse ja tõesti seletada ei jõua.” Thomas mõtles: Ljunggren ajab mõnikord täitsa mõistlikku juttu.

Nad kuulasid mõned naabrid üle. Pildistasid keldrit. Sulgesid ligipääsu majale. Saatsid kaks tüüpi metroojaama. Kirjutasid üles naabermajade inimeste nimed ja telefoninumbrid, lubasid järgmisel päeval tagasi tulla. Tehnikud otsisid keldrist sõrmejälgi ja võtsid DNA-proove. Mõned patrullautod blokeerisid tänava ja peatasid korraks liikluse Hägerstensvägenil. Sel kellaajal pole niikuinii kedagi liikvel.

Teel tagasi Skärisesse politseijaoskonda olid nad vait. Väsinud. Kuigi midagi ei olnud juhtunud, oli see ikkagi tugev üleelamine. Saaks duši alla.

Laip ei läinud Thomasel meelest. Sodiks tambitud nägu ja sõrmeotsad. Tal ei olnud süda paha, juhtunu ei vaevanud teda – ta oli näinud liialt palju jäledusi, see teda rööpast välja ei viinud. Asi oli muus. Kahtlane tundus see, et narkar oli mõrvatud natuke liiga peenel viisil.

Aga mis asi tegelikult imelik oli? Keegi oli mehe mingil põhjusel maha löönud. Võib-olla kaklesid mõne milligrammi narkotsi või maksmata võla pärast, või mõrvati mees tugevas narkouimas. Tüüpi polnud vist raske ära kustutada. Ta oli kindlasti kivis nagu sfinks. Aga et mehel hambad puudusid? Vahest selles ei olegi midagi erilist? Parmu keha ütleb üles juba varakult – liiga magus elu söövitab hambaid. Neljakümneaastastel on proteesid tavaline asi.

Siiski: nägu tundmatuseni üles taotud, sõrmeotsad lõigutud, vist ka proteesid eemaldatud. Seda venda identifitseerida võib olla üsna keeruline. Keegi oli asja läbi mõelnud.

Selge see: töö on teostanud poolproff. Võib-olla isegi päris proff.

Sealkandis pole kümne miili raadiuses ühtegi parmusarnast venda.

Kahtlane.

4

Erika Ewaldsson ajas Mahmudi närvi. Ta häiris ja kiunus. Ei lõpetanud ära ka. Tegelikult ta Mahmudi ei huvita, ta pole midagi väärt. Ja kui Mahmud kriminaalhooldusreeglite vastu natuke ka eksib, ei juhtu mitte midagi. Probleem on selles, mida nad ette kujutavad. Lühidalt: nad arvavad, et nad võivad teda juhtida. Otsustada, millal ta linna tohib minna ja millal tänaval tšillida. Mõni võib arvata, et ta laseb neil töllidel endale pähe istuda. Tingimusi kehtestada. Austust väärt tumedanahalist kontrollida – lakkugu panni.

Siiski: ta on punase liini metroorongis. Teel Albyst Hornstulli, kriminaalhooldusosakonda. Sõprade Babaki, Roberti, Javieri, teiste juurest järelevalveinspektor Erika, tujurikkuja, komanussija juurde. Erika ei jäta teda üldse rahule. Ei taha aru saada, et Mahmud kavatseb ausaks hakata, või vähemalt tõesti mõtles seda siis, kui Erikale ütles. Erika on tal kukil hullemini kui tugiõpilane, kes talle koolis kolmeteistaastaselt määrati – svenssonikene, kelle meelest oli Mahmud kooli riiukukk number üks.

Bitch.

Rong kolises rööbastel. Mahmud oli vagunis peaaegu üksi. Proovis uurida vastasistmete katte mustrit. Mida seal õigupoolest kujutatakse? Okei, ta tundis ära väikse palli. Globen. Ja kolme krooniga torn – linnamaja, mingi Stadshuset, või mis see nüüd oligi. Aga muud asjad. Kes üldse nii halvasti joonistab? Ja keda metroorongide haldaja petta üritab? Rongis on kõle ja see ei muutu kunagi.

Siiski on kuradi mõnus vagunis tšillida. Vaba olla. Võid oma tahtmist mööda peale ja maha minna. Kahe tagapool istuva tibiga vabalt flirtida. Kinniistuja elu erineb elust väljaspool vaid selle võrra, et kulgeb kiirendatult. Aeg läheb nobedamalt, kõik on kuidagi kompaktsem – viimast korda poleks nagu olnudki. Häiris ainult üks asi: kahe viimase öö õudusunenäod. Vene rulett. Kuseojad, mis mööda Mahmudi jalgu üles ronisid. Gürhani välkuvad kuldhambad. Peab unustama. Born to be Hated.

Rong jõudis jaama. Ta astus maha. Isutas nagu millegi järele. Ta läks šokolaadiautomaadi poole. Kümne meetri pealt nägi, et automaat oli segi pekstud. Amatöörid. Kui röövida, siis ikka suurelt. Mis kasu on kommiautomaadi paarist viiekast? Kindlasti narkarid. Haledad luuserid. Miks Erika ei võiks hoopis nendega tegeleda? Mahmud ei torgi ju kedagi, kuni keegi teda ei torgi. Prioriteedid täitsa sassis.

Ta siirdus eskalaatori poole. Metroojaama valged telliskiviseinad meenutasid Asptunat. Poolteist kuud tagasi sai ta välja – pool aastat luku ja riivi taga. Ja nüüd peab ta kord nädalas sinna kuradi Hornstulli sõitma ja ennast alandama. Istuma ja valetama – tundma end jälle nagu koolis. See asi ei lähe. Osad tüübid sitsivad pärast väljasaamist sotsiaalameti üüritud ühetoalistes. Neile ei meeldi suured korterid, nad tahavad, et elamine oleks võimalikult samasugune kui kong. Teised kolivad koju ema juurde. Ei saa väljas hakkama, vajavad kedagi, kes neile söögi ette kannaks ja nende tagant koristaks. Mahmud ei ole niisugune – tema tuleb toime. Muretseb korteri, reisib, liigub ringi. Paneb naisi, teenib rämedat pappi. Näitab KLASSI. Keset mõttelõnga: Gürhani nägu rikkus unistamise hoobilt.

Ta läks üle Långholmsgatani. Tagaplaanil: liiklusmüra. Taevas oli hall. Tänav oli hall. Majad veel kõige hallimad.

Kriminaalhooldusel oli ühine sissekäik kommunaalhambaravi ja haigekassaga. Ta mõtles: need kohad on kõik ühtemoodi sitad. Koristaja poonis põrandaid. Oleks võinud samahästi olla tema isa, Beshar. Aga tema abu ei pea enam niimoodi elama. Selle ta korraldab ära. Promise.

Valvelauas ei tõmmatud tema jaoks isegi klaasi eest. Selle asemel pidi ta mikrofoni juurde kummarduma.

„Tere-tere. Ma pidin Erika Ewaldssoni juurde tulema. Kümne minuti eest.”

„Ahah. Istuge, ta tuleb varsti.”

Mahmud võttis ooteruumis istet. Miks ta peab alati ootama? Nad on täpselt nagu mendid türmis. Võimunäljas alanduseksperdid: peded.

Ta viskas pilgu mõttetutele ajalehtedele. Dagens Nyheter, Café ja Sköna hem. Irvitas enda ette: milline idioot tuleb kriminaalhooldusosakonda ja loeb sisustusajakirja?

Siis kuulis ta Erika häält:

„Tere, Mahmud. Tore, et sa lõpuks kohal oled. Tegelikult peaaegu täpselt.”

Mahmud tõstis pilgu. Erika nägi välja nagu tavaliselt. Kollased püksid, ülakeha katmas pruunikas pontšotaoline asi. Naine polnud just sale – perse suur nagu Saudi Araabia. Erikal olid rohelised silmad ja kaelas peenike kuldrist. Raisk, jälle metallimaitse suus.

Mahmud läks Erika kannul tema kabinetti. Kabinetis: ribakardinate vahelt langes triipudena valgus. Seintel plakatid. Kirjutuslaual hunnikute viisi pabereid, kaustu ja kiletaskuid. Kui palju tüüpe tegelikult tema hoole all on?

Kumbki oma tugitoolis. Nende vahel väike ümmargune laud. Tugitoolide kate paistis topiline. Mahmud nõjatus seljatoele.

„No nii, kuidas sa siis elad?”

Mahmud tahtis ainult, et see ruttu mööda saaks. Vaatas ette, mida ütleb.

„Mul läheb hästi. Kõik läheb hästi.”

„Tore. Kuidas isal läheb? Beshar on tema nimi, eks?”

Mahmud elas endiselt kodus. Nõme, aga rassistidest korteriomanikud ei suhtu vangist tulnud värvilisse just hästi.

„Temal läheb ka hästi. Parema meelega ma muidugi ei elaks seal. Aga ei ole hullu.” Mahmud ei tahtnud sellest enam rääkida. „Ma otsin tööd ja käisin sel nädalal paaril intervjuul.”

„Oi kui tore! Kas oli edu?”

„Ei tea, nad helistavad. See on muidugi tavaline jutt.”

Mahmud mõtles viimasele tööintervjuule. Ta läks sinna meelega varrukateta särgis. Tätoveeringud kõik näha. Tekst: ühel käel Usalda ainult ennast ja teisel Alby Forever. Tätokad kõnelesid selgelt agressiivset keelt: kui mölised – läheb jamaks. For real.

Millal Erika ometi mõistab? Ükski töö ei hakka temalt vabadust röövima. Tema ei ole üheksast-viieni-elu-mees, ta teadis seda juba väiksena Rootsi tulles.

Erika vaatas teda. Liiga kaua.

„Mis põsega juhtus?”

Väga vale küsimus. Tavalisel juhul poleks Gürhani kõrvakiil põsele midagi teinud – aga tüübil oli jäme klotser sõrmes. Kündis pool nägu üles. Haaval on plaaster peal. Mida tal öelda on?

„Mitte midagi. Noh, tegin sõbraga väikse sparringu.”

Mitte just kõige parem seletus, aga ehk läheb Erika õnge.

Naine paistis mõtlevat. Mahmud katsus kardinate vahelt välja kiigata. Rahulik välja näha.

„Mahmud, ma loodan, et sa ei ole ohus. Kui oled, siis kindlasti räägi mulle. Ma saan sind aidata.”

Mahmud irooniliselt oma peas: jajah, õudselt palju saad sa mind aidata.

Erika vahetas teemat. Jahvatas edasi. Rääkis tööotsinguprojektist, mida veab tööturuettevalmistusturutöötuskassa või midagi taolist. Mahmudi-sarnaste meeste tarvis. Ta lülitas tähelepanu välja. Aastatepikkuse treeningu tulemus. Kõik need vestlused kuraatoritega, kohtumised sotsiaaltädidega ja ülekuulamised mentidega olid oma töö teinud. Ta oli meistrite meister kõrvad sulgema, ent nii, et nägi ikka huvitunud välja.

Erika muudkui rääkis. Plää, plää, plää. Niiii igav.

„Mahmud, kas sind ei huvitaks näiteks töö spordi vallas? Sa ju treenid väga palju. Me oleme sellest kunagi rääkinud. Muide, kuidas trenniga läheb üldse?”

„Ei, ikka hästi. Mulle meeldib seal.”

„Ja sul ei ole kunagi tulnud tahtmist tegeleda sellega, noh sellega, tead küll?”

Mahmud teadis, millega. Erika võttis selle teema iga kord jutuks. Tuli lihtsalt ära kannatada.

„Ei, Erika, sellega ma enam ei tegele. Me oleme sellest ju sada korda rääkinud. Lahja kana, tuunikala ja proteiinijoogid sobivad sama hästi. Ebaseaduslikke asju ma enam ei vaja.”

Ei tea, kas Erika teda üldse kuulas. Ta kirjutas midagi paberile.

„Kas ma võin veel midagi küsida? Kellega sa tavaliselt suhtled?”

Kohtumine hakkas venima. Selle ajuvabaduse mõte: lühike vestlus, kus ta võib arutada vaba eluga seotud probleeme. Aga päris probleemist ei võinud ta ju iitsatadagi.

„Trennikaaslastega suhtlen palju. Normaalsed poisid.”

„Kui tihti sa trenni teed?”

„Ma panen täiega. Kaks korda päevas. Kõigepealt enne lõunat, siis ei ole nii palju rahvast. Teise korra teen hilja õhtul, umbes kümne ajal.”

Erika noogutas. Ja muudkui laterdas. Kas see ei lõpegi kunagi?

„Ja kuidas su õdedel läheb?”

Mahmudi õed on pühad, osa tema väärikusest. Rootsi ühiskond võib teda karistada ükskõik kuidas – aga keegi ei saa teda takistada õdesid kaitsmast. Kas Erika kahtlustab tema õdesid milleski?

„Mis mõttes?”

„Et kas sa kohtud selle, noh, oma vanema õega? Tema mees istub ju kinni?”

„Erika, olgu üks asi selge. Minu õdedel ei ole minu pahategudega mitte mingit pistmist. Nad on puhtamad kui lumi, süütud nagu lambatalled. Saad aru? Minu vanem õde alustab uut elu. Abiellub ja nii edasi.”

Vaikus.

Ehmatas Erika nüüd ära?

„Aga Mahmud, ma ei mõelnud midagi halba. Katsu aru saada. Minu jaoks on tähtis, et sa kohtud oma õe ja oma perekonnaga. Vanglast välja saades on tihti kasu sellest, et sind ümbritsevad usaldusväärsed inimesed. Mina olen nii aru saanud, et sul on oma õdedega väga head suhted, ei midagi muud.”

Erika tegi väikse pausi, vaatas teda uurivalt. Kas ta vahtis jälle Gürhani löögi jälge? Mahmud otsis tema pilku. Hetk hiljem asetas Erika käed põlvedele.

„Okei, oleme siis tänaseks vist valmis, ma arvan. Ma rääkisin enne tööturuameti projektist, võta see voldik kaasa. Nende kontor on Hägerstenis, ja ma usun küll, et neist on sul abi. Neil on kursused, kuidas tööintervjuul hakkama saada ja nii. Annavad julgust juurde.”

Väljas tänaval. Kõht ikka tühi. Närvis. Metroojaama tunneli 7-Elevenisse. Ostis Fanta ja kaks energiatahvlit. Need murenesid suus. Ta mõtles Erika häirivatele küsimustele.

Telefon helises. Eranumber.

„Jah, hallo.”

Hääl teisel pool: „Kas ma räägin Mahmud al-Askoriga?”

Mahmud mõtles, kes see on. Keegi, kes ei ütle oma nime. Kahtlane.

„Yes. Ja milles asi?”

„Minu nimi on Stefanovic. Me oleme vist mõne korra kohtunud. Ma treenin mõnikord Fitness Centeris. Sa olid varem meie koostööpartner.”

Mahmud pani kaks ja kaks kokku: Stefanovic – see nimi ütles peaaegu kõik. Toru otsas ei olnud mingi suvaline vend: seal oli keegi, kes treenib saalis, keegi, kes kõlab külmemalt kui jää Gürhani veresoontes, keegi, kes on serblane. Häält Mahmud ära ei tundnud. Ei viinud näoga kokku. Aga siiski, see tähendab ainult ühte: temaga tahab rääkida keegi kõvadest tüüpidest. Nüüd on ta kas sügavamas pasas, kui ta aimas, või toimub midagi huvitavat.

Ta ei kiirustanud vastama. Kas Stefanovic muud ei ütlegi?

Lõpuks sõnas ta: „Su nime ma tean. Kas sa töötad tead-küll-kelle juures?”

„Nii võib öelda küll. Me tahaksime sinuga kohtuda. Me arvame, et sa saad meid ühes tähtsas asjas aidata. Sul on hea võrgustik. Oskad hästi seda, mida sa varem tegid.”

Mahmud katkestas Stefanovici.

„Mul pole kavas jälle kinni kukkuda. Et sa teaksid.”

„Rahu, rahu. Me ei taha, et sa teeksid midagi, mille eest peaks kinni minema. Üldse mitte. See on hoopis teine asi.”

Üks mis kindel: mingi normaalne töö see nüüd küll ei ole. Teisest küljest kõlas nagu lihtne raha.

„Okei. Räägi edasi.”

„Mitte praegu. Mitte telefonis. Teeme nii. Me panime sulle postkasti pühapäevaks pileti. Tule kella kuueks sinna, siis seletame. Näeme seal.”

Jugoslaavlane lõpetas kõne.

Mahmud läks trepist alla metroojaama. Sõitis eskalaatoriga perroonile.

Mõtles: persetki ma jälle kinni kukun. Jugoslaavlased panevad ta mingit lollust tegema – kindel laks. Aga temasugusele profile ei tee siiski paha nendega kokku saada. Kuulata, mida nad tahavad. Palju pappi välja käivad.

Ja kõige peamine: jugoslaavlaste poolel võib ehk pääseda välja sellest pasast, kuhu ta Gürhani pärast on sattunud. Tuju hakkas tõusma. See võib olla millegi algus.

5

Miski ei läinud nii, nagu Niklas oli mõelnud. Ema oli platsis juba päev pärast seda, kui ta uude korterisse kolis. Palus öömaja.

Selles ju asi oligi – et nad teineteisele närvidele ei käiks, teineteise isiklikku ruumi ei tükiks, teise piire ei ületaks. Aga ta ei saanud keelduda. Ema kartis, kartis väga. Ja õigusega. Ema helistas Niklase mobiilile kohe pärast tööd.

„Niklas, oled see sina?”

„Ema, muidugi olen mina, sa ju helistad minu numbril.”

„Jah, aga ma pole seda asja veel päriselt selgeks saanud. Nii hea, et sa tagasi oled. Juhtus hirmus asi.”

Ema häälest kostis, et juhtunud on midagi ebatavalist.

„No mis siis?”

„Politsei leidis meie majast mõrvatud mehe. See on nii jube. Surnud inimene oli terve öö meie keldris.”

Niklas kangestus. Mõtted teravnesid. Samal hetkel: mõtted läksid segi. Paha lugu.

„Täiesti haige ju, ema. Mis nad ütlevad?”

„Kes? Naabrid või?”

„Ei, politsei.”

„Nemad ei räägi midagi. Ma seisin pool ööd väljas külma käes. Me kõik seisime. Berit Vasquéz oli täiesti läbi.”

„Kurat küll. Aga kas sa politseinikega rääkisid veel midagi?”

„Ma lähen täna pärast tööd ütlusi andma. Aga ma ei julge öösel üksi kodus olla. Kas ma sinu juurde ei võiks tulla?”

Niklas ei olnud niimoodi plaaninud. See polnud hea.

„Muidugi. Ma võin siis madratsil või välivoodis magada. Miks sa üldse läksid tööle? Oleksid võinud paariks päevaks haiguslehe võtta.”

„Ei, nii ei saa. Ja ma ei taha seal majas olla. Tööl on hea.”

Küsimus Niklase peas. Ta pidi selle esitama.

„Kas nad teavad, kes mõrvati?”

„Selle kohta ei öelnud politsei midagi. Mina igatahes ei tea. Nad ei öelnud midagi. Kas ma siis võin pärast tööd sinu juurde tulla?”

Niklas ütles, et pole probleemi. Rääkis, kuidas tulla. Ohkas sisimas.

Niklas tõmbas sortsid jalga ja särgi selga. Must DynCorpi logo rinnal. Ta armastas oma varustust. Ilma õmblusteta jooksusokid, et vältida hõõrumist. Kumm külje peal, et need alla ei vajuks. Tossud: Mizuno Wave Nirvana – lollakas nimi, aga parimad jalanõud, mis jooksupoest saada olid.

Esimene asi, mis ta pärast kojujõudmist tegi – ja üks vähestest kordadest, kui ta kodust natuke kaugemale jõudis –, ta läks ja ostis tossud ja muu jooksuks vajaliku. Proovis tosse poe jooksulindil, arutas müüjaga liistu laiuse, ülepronatsiooni mõju sammule ja jalavõlvi ehituse küsimusi. Paljud arvavad, et jooksmine on hea ala, sest see on lihtne, odav, ei mingit tarbetut nänni. Niklas arvas teisiti: varustus teeb jooksu lõbusamaks. Sokid, lisalõhikutega šortsid, mis ei hõõru jalgu, pulsikell, ja otse loomulikult jooksukingad. Rohkem kui tuhat viissada krooni. Aga iga krooni väärt. Tagasitulekust peale oli ta juba üle kümne korra jooksmas käinud. Rätipeade juures oli ta ka mõnikord jooksnud, aga harva. Kui eksisid paari meetri jagu valele tänavale, siis võis jooksuring kurvalt lõppeda. Kaks tema rühma britti olid leitud, kaelad läbi lõigatud. Kingad ära varastatud. Sokid jala otsas veel soojad.

Ta astus peegli ette, et pulsimõõtja rinna ümber tõmmata. Vaatas end. Treenitud keha. Värskelt lõigatud lühike soeng – juuste värv ei paistnud peaaegu üldse. Aga tema sinised silmad reetsid, kui blond ta tegelikult on. Peeglis vilksas veel teinegi nägu: silmade alla tõmmatud mustad triibud, räpased juuksed, teraspilk. Lahinguvalmis.

Lõpuks pani käele pulsikella. Seadis selle nulli. Kell andis jõutunde, õige rütmi. Ja mis kõige parem: kell andis trennist kohe tagasisidet.

Ta läks välja. Sörkis trepist alla. Avas välisukse. Ilus päev.

Jooks: tema viis üksindust valitseda. Tema ravim. Tema viis toibuda segadusest, mille tekitas kojutulek.

Ta alustas aeglaselt. Reielihased olid viimasest Örnsbergi ringist veel natuke valusad. Ta jooksis Aspuddeni kooli poole. Suur kollastest tellistest hoone, lipuvarras õuel. Kõrval madal puitehitis, võibolla pikapäevarühma või algklasside maja. Möödus koolist. Puud hakkasid lehte minema. Rohelus on kaunim kui miski muu. Hea on kodus olla.

Tee läks järsult mäest alla. Omamoodi orgu. Teisel pool: metsane küngas. Oru põhjast paistis aianduskooperatiiv – kõigi üürimajaemade suur unistus: saaks ka ühele säärasele maalapile käpa peale panna. Väikesed majakesed, veevoolikud ja peenrad, kus taimed olid juba nina mulla seest välja pistnud. Rootsis on rohelus nii roheline.

Ta pidi tahes või tahtmata maastikku analüüsima. Nagu oleks see FEBA – Front Edge of Battle Area. Lahinguteater. Suurepärane varitsuseks, ootamatuks kallaletungiks oru põhjas liikuvale vaenlasele või vaenulikule konvoile tagant külgedelt. Kõigepealt: AH-64 Apache’i helikopterid – 30-millimeetrised M230 pardakuulipildujad, tulekiirus enam kui kaks tuhat lasku minutis. Tõmbavad maha nii veoautod kui ka džiibid. Hävitavad need. Panevad seisma. Pärast helikopteritelt lastud Hellfire rakette on enamik tanke hävitatud. Siis: granaadimeeste kord anda oma panus 20-millimeetrise soomust läbistava laskemoona ja granaadiheitjatega. Löövad tankid ühe pauguga rivist välja. Ja viimaste, kuid mitte vähem tähtsatena: jalaväelased – vaatavad, et džiibid korralikult põleksid, tekitavad veel aktiivsete vastaste ette tulemüüri, hoolitsevad, et mõni tegelane jooksu ei pääseks. Kannavad hoolt selle eest, mis on alles jäänud. Vrakid. Vangid.

Nii tuleks toimida. Koht oli suurepärane. Keset suvilakooperatiivi. Ta igatses peaaegu tagasi.

Niklas jooksis edasi, järgmise künka poole. Nägi ikka sõjastseene. Teistsuguseid pilte. Veriseid inimesi. Põletushaavadega nägusid. Plahvatuses rebitud jäsemeid. Katkistes, poolsõjaväelistes mundrites mehi, kes kisavad araabia keeles. Nende juhte, püstolid käes ja embleemid õlgadel, kes lõugavad: „Imshi!” – edasi.

Roomavaid sõdureid. Haavatud inimesi. Suitsevaid laipu.

Igal pool.

Paanika.

Väändunud ilmeid. Lahtiseid haavu. Tühje silmi.

Shit.

Ta jooksis. Alla vee poole.

Oksad kaardusid jalgtee kohal nagu katus. Ta jooksis elamurajooni poole.

Tundis, kuidas väsimus võimust võtab. Vaatas kella. Ta oli jooksnud kakskümmend üks minutit. Jättis aja meelde. Tuleb tagasi minna. Hingamine jooksu rütmis. Kas ta jaksab veel kord aianduskooperatiivist mööda joosta?

Mõtles: kuidas ma end tegelikult tunnen? Ta teadis, et DynCorpis oldud aeg on jätnud oma jälje. Leidub küllalt lugusid tüüpidest, kes kodumaa rahulikku elu välja ei kannata.

Kõige rohkem kakssada meetrit välisukseni. Ta aeglustas tempot. Viimase otsa läks käies. Laskis veresuhkrul tasakaalustuda. Hingamisel rahuneda. Ta armastas oma varustust. Hingav materjal – särk oli peaaegu kuiv.

Taevas kirgassinine. Taimede lehed kirgasrohelised.

Siis nägi ta seda. Elektrikapi peal.

Raisk.

Ta ei teadnud, et neid Rootsis ka on.

Seal kaugel oli neid massiliselt. Aga see polnud sama – siis olid tal jalas kuulikindlad püksid, sääred topitud kõrgetesse tugevatesse sõjaväesaabastesse. Ja tal oli relv – kui nad liiga ligidale tulid, siis ta ei halastanud. Laskis nende väikesed ajud välja. Siis võis neid veel kuidagi kannatada.

Aga praegu.

Rott jõllitas.

Niklas seisis paigal.

Polnud saapaid – ainult Mizuno madalad tossud.

Polnud saabastesse topitud kuulikindlaid pükse – ainult šortsid.

Polnud püstolit.

Rott ei liikunud. Suur nagu kass, mõtles Niklas.

Paanika hiilis ligi.

Ukse taga liigutas end keegi.

Rott reageeris. Hüppas kapi pealt alla.

Kadus maja seina äärt pidi.

Niklas avas ukse ja läks sisse. Sees viskas üks neiu parasjagu prügikotte šahti. Võib-olla kakskümmend viis, pikad tumedad juuksed, süsimustad kulmud, pruunid silmad. Armas. Võib-olla on ta haij, nagu Ameerika sõdurid seal kaugel tsiviilisikuid nimetasid.

Niklas hakkas trepist üles minema. Higine. Aga tundus, et see polnud jooksmisest. Pigem rotišokist.

Neiu tuli tema järel. Niklas õngitses taskust võtmeid.

Neiu peatus oma ukse juures, samal korrusel. Heitis tema poole pilgu. Avas ukse.

Jalas trikotaažpüksid ja sandaalid, seljas suur dressipluus.

Siis Niklas taipas – neiu on ju tema naaber. Ta peaks tervitama, ehkki ta ei tea, kauaks ta siia jääb.

„Tere, ma peaksin end ehk tutvustama,” sõnas ta.

Ise veel midagi taipamata, kuulis ta oma häält ütlemas: „Salam aleykum. Keifa halek?”

Neiu näole ilmus hoopis teine ilme – lai, üllatunud naeratus. Samal ajal: ta vaatas maha. Niklas tundis seda käitumisviisi. Seal kaugel ei vaadanud naine mehele kunagi silma, erandiks olid vaid hoorad.

„Kas sa oskad araabia keelt?”

„Jah, natuke. Naabriga saan igatahes kõneldud.”

Nad naersid.

„Meeldiv tutvuda. Minu nimi on Jamila, me ju näeme veel, näiteks pesuköögis.”

Niklas ütles oma nime.

Jamila hakkas ust sulgema. Ütles: „Nägemiseni.” Siis kadus oma korterisse.

Niklas jäi oma ukse taha seisma.

Kuidagi rõõmus. Äsja kohatud rotist hoolimata.

Neli tundi hiljem köögis: Niklas ja ema. Niklas jõi kokakoolat. Emal oli olnud kaasas pudel veini. Laual: kott mandlipräänikuid, ka ema toodud. Ema teadis: Niklas armastab neid, suulakke kleepuva küpsise kuiva magusat maitset. Meeste präänikud, ütles ema ikka. Niklas naeris.

Korter oli kasinalt sisustatud. Köögis seisis kulunud puulaud. Täis kuumade tasside jäetud rõngaid. Neli äärmiselt ebamugavat tooli. Niklas oli ema tooli seljatoele pehmenduseks T-särgi riputanud.

„Räägi nüüd. Mis siis tegelikult juhtus?”

Nagu oleks ta nupule vajutanud. Ema nõjatus üle laua ettepoole, nagu tahaks, et Niklas paremini kuuleks. See lihtsalt voolas emast välja. Seosetult ja tundeküllaselt. Laialivalguvalt ja hirmunult.

Ema rääkis, kuidas üks naaber ta äratas. Naaber ütles, et keldris on midagi juhtunud. Siis ilmus välja politsei. Teavitas kõiki. „Ärge muretsege.” Nad esitasid imelikke küsimusi. Naabrid seisid väljas tänaval. Rääkisid omavahel vaiksel, hirmunud häälel. Politsei pani ümbruse kinni. Tänaval sireenid. Relvastatud politseinikud. Pildistasid trepikoda, keldrit, hoovi. Palusid näha ema isikut tõendavat dokumenti. Palusid kirjutada telefoninumbri. Hiljem nägid majaelanikud, kuidas keldrist lükati välja peidetud laibaga kanderaam.

Sõnade vahel rüüpas ema veini. Pea kõlkus klaasi kohal. Ema halb kehahoiak paistis välja isegi siis, kui ta istus.

Ja täna kutsuti ta ütlusi andma. Nad esitasid küsimusi. Kas tal on aimu, kes too tundmatu võis olla? Miks lebas mõrvatud mees tema majas? Kas ta on midagi kuulnud või näinud? Kas mõni naaber on viimasel ajal imelikult käitunud?

„Kas see oli ebameeldiv?”

„Väga. Mõtle ise. Politsei kuulab sind üle, nagu sa oleksid mõrvaga seotud. Nad küsisid kogu aeg uuesti, kas ma tean, kes see mees võib olla. Miks ma seda teadma peaksin?”

„Nii et nad ei tea, kes see on?”

„Mul pole õrna aimugi, aga ega vist ei tea. Siis nad ju poleks nii palju küsinud. See on nii hirmus. Kuidas nad sellist asja ei tea? Politseist pole praegusel ajal mingit kasu.”

„Nägid sa seda laipa?”

„Jah. Või ei, ikka ei näinud. Ma nägin midagi, mis oli nagu näo moodi, aga nad olid selle nii kinni katnud. Ma ei tea. Ma arvan, et see oli meesterahvas.”

„Ema, ma tahaksin sinult ühte asja paluda. Võib-olla kõlab natuke imelikult, aga ma tahan tõesti, et sa selle peale mõtleksid. Tead, minu tausta pärast oleks kõige parem, kui…”

Ta peatus. Kallas veel kokakoolat. Jook mulksus purgist välja.

„Ma ei taha, et sa politseile minust räägid. Ära ütle, et ma kodus olen. Ära ütle, et ma sinu juures elasin. Võid sa mulle seda lubada?” Niklas tõstis pilgu.

Ema oli vait. Vaatas Niklast.

6

Nad võtsid ühed kohvid – Thomas ja Ljunggren, nagu tavaliselt. Kuigi kell oli alles kaks, oli Ljunggrenil sel päeval käsil juba kaheksas tops. Thomas mõtles: kas Ljunggreni magu on terasest?

Kohvik: taksojuhtide lemmikkoht Liljeholmenil. Nurgas telekas, mis näitas häälekalt Itaalia liiga jalgpallimatši. Ebamugavad metalltoolid ja ruudulise kattega lauad. Laudadel vedelesid Expresseni ja Aftonbladeti numbrid ning Clas Ohlssoni kataloogid. Õige koht politseinike puhkepausiks – nad ootasid mõnda korralikku väljakutset.

Ljunggreni raadiosaatja lebas laual. Korrapidaja teadaanded olid läbi jalgpallireporterite erutatud kommentaaride vaevu kuulda. Fiorentina tahtis ilmselgelt Itaalia liiga tippu pääseda ja tegi parasjagu Cagliarile tuule alla. Taanlane Martin Jørgensen lõi just värava, 2: 1. Täpselt ja elegantselt.

Thomas ja Ljunggren lugesid ajalehte. Nagu alati – juttu eriti ei ajanud. Neile oli tähtis säilitada meelerahu.

Aga Thomas oli hajevil. Ajaleheartiklid vilksasid silme eest mööda. Ta lappas lehte ilma igasuguse huvita. Fiorentina mula ka ei viitsinud kuulata. Keldriteema ei läinud meelest. Tavaliselt unustas ta sellised asjad juba jaoskonda naastes. Käis duši all, kuivatas end, pani erariided selga. Peksmised, mõrvad, vägistamised või mis iganes voolas koos dušigeeliga minema. Aga see asi muudkui näris. Purustatud näo pilt tuli jälle silme ette. Igal leheküljel nägi ta naharibasid, sisselöödud, katkist nina, paistes silmi. Kanüülijälgi käel. Veriseid, kooritud sõrmeotsi. Tühja suuõõnt.

Thomase meelest kehtis päris politseinike jaoks imelik kord – niipea kui huvitavaks läks, anti värk krimiosakonna rottidele üle. Kirjutuslauapolitseinikele, see tähendab kriminaalinspektoritele – tüüpidele, kes on pugenud tänavalt jaoskonna paberihunnikutesse. Need olid tavaliselt seljavalu või põlveprobleemidega vanemat sorti politseinikud – nagu saaks selg päevad läbi kirjutuslaua ääres istumisest tervemaks. Või tõid nad ettekäändeks läbipõlemise. Kõik ju teadsid, et see on jama. Aga mõnikord: noored, äsja politseikõrgkooli lõpetanud kollanokad, kes olid liiga hädised, et päriselt töötada. Need arvasid, et on kohe Kurt Wallanderid või Martin Beckid. Thomas teadis – üheksakümmend protsenti uurimistest käsitles näppamisi ja jalgrattavargusi. Hästi põnev tõesti.

Raadiost öeldi: „Kas Liljeholmeni kandis on keegi? Maanteel E4 on üks roolijoodik, kes peab ennast Ayrton Sennaks. Side.”

Jalgpallis oli vaheaeg. Teade kostis selgelt.

Thomas nägi Ljunggreni ilmest, et ka tema oli kuulnud.

Nad muigasid oma tavalist muiet.

Vastasid: „Me ei saa seda võtta. Me oleme Älvsjös. Side.”

Väike hädavale. Keskus ei tea, kui lähedal nad sellele kohale tegelikult on. Thomas mõtles: on see siis halb töömoraal. Või laiskus. Või petmine. Aga neil on selleks õigus – kui politseisse ei panustata, siis ei saa midagi vastu ka. Ja kui maanteed ringrajaks pidavale joodikule niikuinii rohkem ei anta kui kuu aega, siis – mis mõte asjal nagu oleks?

Ljunggren võttis üheksanda tassitäie kohvi. Luristas.

Ljunggren pidi patrulli viimased tunnid üksi tegema. Thomast ootas uurimiskoosolek. Mitteametlikult väljendatuna raporti esitlemine. Ta pidi rääkima kolmanda juuni öösel avastatust. Andma krimiosakonnale laiema, parema, täiuslikuma pildi. Nad vajasid enamat kui tehnikute fotod, kirjalikud raportid ja ülekuulamisprotokollid.

Teda oodati peamajas, Kronobergil. See tähendab: krimirottide/paberimäärijate/tüdrukute paradiisis. Naiskonstaabel, keda ta ei tundnud, võttis ta peale. Ei viitsinud rääkida. Tervitas viisakalt – ülejäänud aja olid nad vait.

Thomas oli kirjutanud pool A4 lehekülge, raporti juhtumi kohta. See oli täielik ila, standardväljendid, lühendid. Insp. Andrén ja insp. Ljunggren said kõnealusel ööl väljakutse kl 00.10. Gösta Ekmani teele maja nr 10 juurde jõuti kl 00.16. Mõnevõrra rahvast välisukse ees, u 8 isikut trepikojas. Kellaajad, kohale jõudnud inspektorite ja välijuhi nimed, ala ümberpiiramine, informatsiooni kogumine ja nii edasi. Seejärel lühikesed kirjeldused: Allakirjut. mõrvapaigal kohal esimesena. Katse esmaabi osutada läbi viidud. M. paik pildistatud. Vaatlusandmed: seintel/põrandal vere- ja oksejäljed. Nägu vastu põrandat, tugev paistetus ja rasked haavad. Pükste tagumises taskus: poetšekid, identifitseerimatud paberitükid. Kiirabi kohal u kl 00.26. Tehnikud kohal u kl 00.37.

Thomas vihkas taoliste raportite kirjutamist kahel põhjusel. Esiteks: ta ei saanud hakkama arvuti klaviatuuriga. Tekkisid lihtsad probleemid. Vajutas kogemata Caps Lock’i nuppu. Kolm minutit läks aega, enne kui ta aru sai, mis lahti. Vajutas Insert’i, kui tahtis teksti kustutada – uued sisestatud tähed hävitasid järjest teksti, mis ta juba valmis oli kirjutanud. Ta ei osanud midagi teha. Läks närvi. Kirjutas pool raportit uuesti, sest see kadus järjest eest ära. Ärritus hakkas üle ääre ajama. Kes kurat selle klaviatuuri üldse välja mõtles?

Teiseks: oluline pole see, mis tegelikult juhtus. Sa pead hoopis näitama, et järgisid reegleid. Esmaabile oli ta ju tegelikult sülitanud. Aga igaüks oleks ju sülitanud. Sa pead iseennast kaitsma, selline see politseiniku elu on – mis pärast raportisse kirjutatakse, on teine asi.

Polhemsgatani peasissekäik oli äsja renoveeritud. Läikiv marmorpõrand, puhastatud metall ja hiiglaslikud valged disainlambid. Thomas ei mõistnud, mille järgi nad valivad, millele raha kulutada. Mõned Söderi piirkonna politseinikud kasutavad kakskümmend aastat sama teenistusrelva, aga siin, ilupolitseinike juures, pannakse fuajee remondi alla magama miljoneid. Mil moel muudab luksuslikult renoveeritud sissekäik selle koha Rootsi kodanikule paremaks? Valed prioriteedid ei tunne piire.

Ta näitas valvelauas ametimärki. Ütles, et tal on kohtumine uurimise juhi Martin Hägerströmiga, ja palus talle helistada. Kabinet 547. Viies korrus. Kindlasti hea vaade.

Lift oli täis kirjutuslauarahvast, peamiselt naisi. Thomas ei tundnud neist kedagi. Kas politseisse värvatakse nüüd ainult naisi? Ta naelutas pilgu korrusenuppudele, täpsemalt ühele, mille peal oli number viis. Järgis ranget Rootsi liftietiketti – astu sisse, libista pilk üle seesolijate, seejärel naeluta pilk seinal asuvale punktile, nuppudele või tehnilise järelevalve tunnistusele. Seejärel hoia pilku paigal. Ära liiguta. Ära pööra pead. Ära vaata rohkem ringi. Ennekõike: ära mitte mingil juhul vaata kaassõitjale silma.

Kõik nupud helendasid. Igal korrusel läks keegi maha. Reis venis pikale.

Viies korrus: ta otsis kabinetti. Uks oli kinni. Ta koputas. Keegi hüüdis: „Astu sisse.”

Sees: kaos – niisugune segadus, et siia oleks võinud kerge vaevaga peita kas või mootorratta. Ühe seina ääres riiulil raamatud, ajalehed ja loomulikult kaustad. Paberit lõhkemiseni täis toimikud põrandal hunnikutes. Ülejäänud põrandapinnal raportid, asitõendite protokollid, teabematerjalid, ülekuulamisprotokollid, uurimisaruanded, kiletaskutes ja niisama. Kirjutuslauda kattis samalaadne praht: pealtnägijate tunnistuste väljaprindid, eeluurimise memod ja muu pask. Igal pool kohvitassid, poolikud mineraalveepudelid ja apelsinikoored. Arvutiekraani ees kuhjas Dumle kommid, huuletubakatopsid ja pastakad. Kuskil paberihunniku all pidi olema klaviatuur. Kuskil segaduse sees pidi olema kriminaalinspektor.

Nähtavale ilmus kõhn kutt. Tüüp oli vist ukse taga seisnud.

Sirutas käe välja.

„Tere tulemast. Thomas Andrén, eks ole? Minu nimi on Martin Hägerström. Kriminaalinspektor.”

„Uus?” Thomasele ei meeldinud klouni stiil: velvetpüksid, roheline pluus, kaks ülemist kraenööpi lahti, segamini kabinet, tüübi sassis juuksed. Ametivormita vabadus.

„Tegelikult mitte. Sisekontrollist toodi üle, kuus kuud tagasi. Siin oli tööd ülepeakaela. Vajasid abi, saad aru. Kuidas teil? Skärholmen, jah?”

Hägerström võttis tooli pealt mõned toimikud. Viipas Thomase istuma. Thomase peas kajas üks sõna: sisekontroll – Martin Hägerström on üks Neist. Viienda kolonni mees, kvisling, reetur – sisekontrolli uurija. Kes panevad kinni teisi politseinikke, kolleege, vendi. Osakond, kuhu korjatakse mehi riigi teistest piirkondadest, et neil ei oleks sõpru seal, kus nad parasjagu töötavad. Iga mendi murekoht number üks. Iga normaalse mehe põhivaenlane. Iga ametiredeli alumine pulk.

Thomas vaatas meest rangel pilgul.

„Ahah. Et oled sellest kambast.”

Hägerström vaatas vastu, veel rangemalt.

„Just. Olen sellest kambast.”

Hägerström võttis kuskilt puhta ploki ja pastaka.

„See ei võta kaua. Ma tahan, et sa räägid mulle lühidalt, mida sa üleeile nägid, kellega rääkisid, milline tundus olukord trepikojas ja keldris. Mul on muidugi sinu raport ka, aga tehnikud ei ole oma tööga veel lõpule jõudnud ja majaelanikest on üle kuulatud umbes kolmandik. Pole ju kindel, et mõrv keldris toimus. Mõnikord on pildi saamiseks natuke täiendust vaja.”

Thomas istus samuti. Vaatas aknast välja.

„Mida sa täienduse all mõtled? Mina rohkem ei tea, kui raportis kirjas on.”

Raportiesitluse venimist aitas tavaliselt kõige tõhusamalt vältida raportile viitamine. Thomas tahtis ära, see siin oli ajaraisk.

„Alustame äkki sellest, mis siis juhtus, kui te kohale jõudsite. Kuidas sa laiba avastasid?”

„Kas seda raportis ei olnud?”

„Siin on kirjas, et sa – ma nüüd tsiteerin, „leidsid surnu keldrist boksi nr 14 eest”. See on kõik.”

„Aga nii oligi. Trepikojas, esimesel korrusel, seisis väike hommikumantlites perekond ja küsis, et mis juhtus. Nemad ütlesid mulle, et ta on keldris. Mina läksin alla. Uks oli lukus ja ma muukisin luku lahti. Kõigepealt nägin keldripõrandal verd ja okset. Siis nägin laipa. Laibal oli nägu vastu põrandat. Aga selle kohta on ju fotod?”

Kriminaaluurija ei jätnud jonni. Esitas täpsustavaid küsimusi. Kuidas too perekond välja nägi? Milline oli kelder? Millises asendis oli laip? Thomas mõistis, et ta kasutab vale taktikat – oleks pidanud algusest peale üksikasjalikumalt seletama. Kurat, see võtab terve õhtu aega. Tund aega hiljem tõusis Hägerström toolilt.

„Kohvi tahad?”

Thomas keeldus. Jäi istuma. Hägerström läks välja.

Thomas laskis mõttel lennata. Ta mõtles laskeklubile. Oma Infinity püstolile, oma teistele püstolitele. Ta tahtis ära – igatses seda võimsat eraldatuse/keskendumise tunnet, kui ta, kõrvaklapid peas, pappfiguurile kümme valangut otse pähe kõmmutab. Thomas võis seda häbenemata öelda: ta on üks parimaid laskureid Stockholmi politseis.

Hägerström tuli tagasi. Paistis, et ta tahab natuke niisama jutustada.

„Teid, välipolitseinikke, küll alahinnatakse. Minu meelest on teie esmamulje väga tähtis. Kinni paneme ju enamiku rasketest kurjategijatest tänu uurimisele. Meie kogutud informatsioon aitab mul siin toas koti kokku siduda ja ongi võimalik neile süüdistus esitada. Kirjutuslaua äärest nagu. Aga selle jaoks on vaja andmeid tänavalt, tegelikust elust. Teilt.”

Thomas ainult noogutas.

„Mul on mõte, kuidas koostööd uut moodi korraldada. Kirjutuslauarahvas koos päriselt väljas olijatega. Kriminaaluurijad koos konstaablitega. Võiks teha näiteks tiimid, kuhu kuulub mehi mõlemalt poolt. Praegu läheb nii palju teadmisi kaotsi.”

„Kas nüüd on kõik? Kas ma võin minna?”

„Ei, veel mitte. Ma tahan sinuga veel üht asja arutada.”

Thomas ohkas.

Hägerström jätkas: „Tavaliselt räägitakse, et vägivallakurjategijaid on eri tüüpi. Politseikoolist kindlasti mäletad. Elukutselised ja psüühilise kõrvalekaldega kurjategijad. Elukutselised kavandavad oma tegusid hoolikalt, manipuleerivad, mõnikord on neil psühhopaadile omaseid jooni. Tihti suhteliselt intelligentsed, vähemalt nii-öelda tänavaharidusega. Psüühilise kõrvalekaldega on jällegi tihtipeale üksikud hundid, neil on noorena olnud probleeme või on nad ise ohvrid olnud. Nad võivad aastaid elada nii, et midagi ei tee, aga siis miski murdub ja nad saadavad korda raske seksuaal- või vägivallakuriteo. Point on selles, et nende kuriteod on erinevad. Nad liiguvad erinevates piirides, saadavad korda erinevat jama. Täiesti erinevat tüüpi mõrvad. Elukutselised kriminaalid, majanduslikel põhjustel tegutsevad kurjategijad tapavad tihti kiiresti ja puhtalt, jätavad oma ohvri kuskile, kus neid ei saa mõrvaga seostada, väldivad üleliigset verevalamist. Psüühiliselt haigetel on teised motiivid. Need võivad olla seksuaalse alatooniga, nad võivad endast tõelise sopa maha jätta, ründavad tihti oma lähikondlasi või kahjustavad paljusid korraga. Nad võivad jätta ohvrid nähtavasse kohta – nagu sõnumi. Või nagu appikarje. Sa aimad juba kindlasti, mida ma küsida tahan. Täitsa spontaanselt, kes sinu meelest selle sooritas – elukutseline kriminaal või psühhopaat?”

Küsimus tuli üllatusena. Thomas tundis end mingil imelikul põhjusel meelitatult – see krimirott peab tema arvamust, arusaama ja intuitsiooni oluliseks. Siis tõrjus ta selle mõtte eemale. Tüüp poeb talle. Ta vastas, nagu pidi – ebamääraselt.

„Noh, rõõmus ta just välja ei näinud, ju oli asi päris piinarikas.”

Hägerström ei saanud naljale pihta.

„Mis mõttes?”

„No ma mõtlen, et ta ei paistnud rõõmus, näol oli imelik ilme. Verine, oleks vast õigem öelda.”

Pilgud kohtusid jälle. Kumbki ei löönud silmi maha.

„Andrén, mulle ei meeldi sinu naljad. Vasta küsimusele palun.”

„Kas ma just ei vastanud? Kelder oli nii kuradi verine, et seal tegutses kindlasti mingi päris psühh.”

Kolmkümmend sekundit vaikust – pikk aeg kahe mehe kohta, kes ei ole tuttavad.

„Varsti saad minema, ära muretse. Mul on ainult üks küsimus veel. Mis on sinu esimene, spontaanne arvamus – mis võis olla surma põhjus?”

Polnud mõtet vaielda. Sel juhul hoiab uurijahärra teda võib-olla lihtsalt jonni pärast veel kauem kinni. Ta ütles oma siira arvamuse: „Ausalt öeldes ma ei tea. Surnul olid ju käsivarrel vägevad nõelajäljed, nii et peale peksmise võis ta kustuda ka üledoosist.”

Hägerströmi lõug nõksatas, sekundi vältel nägi ta tõeliselt üllatunud välja. Kogus end. Oli jälle ülbe. „Kas ma ei öelnud, et mulle ei meeldi sinu naljad?”

Nüüd oli Thomase kord üllatuda. Et mis mõttes? Ta ei visanud ju nalja.

„Hägerström, ma olen nüüd sinu vastu aus. Mulle ei meeldi sisekontrolli inimesed. Minu arvates peaksime kokku hoidma ja lõpetama heade töötajate elu rikkumise. Aga ma tulen sulle vastu ja vastan sinu küsimustele lihtsalt selleks, et siit minema saada. Probleem on selles, et praegusel hetkel ei saa ma aru, mida sa mõtled.”

„Ei saa aru? Ma mõtlen, et tahan vastust oma küsimusele. Mis on sinu esimene, spontaanne arvamus – mis võis olla surma põhjus? Ja ära aja mingisuguste torkejälgede mula.”

„Ma ju ütlen, ma ei tea. Arvatavasti peksmine, aga võib-olla ka üledoos. Kui mõelda nõelajälgedele.”

Hägerström nõjatus ettepoole. Sõnas selgelt artikuleerides: „Seal polnud mingeid nõelajälgi ega torkehaavu. Laibal puudusid sedasorti kahjustused.”

Jälle vaikus. Mõlemad hindasid olukorda. Nende näod olid teineteisele lähemal kui meeter.

Lõpuks sõnas Thomas: „Ma saan aru, et sa ei ole mu raportit lugenud. Laiba parem käsivars oli nagu sõel. Kui ta ise või keegi teine läbi nende aukude talle narkotsi sisse pumpas, siis võis ta samahästi ka üledoosi kätte kustuda. Arusaadav?”

Hägerström sahmis laual olevates paberites. Tõmbas ühe välja, see oli Thomase raport. Ulatas Thomasele. Pool lehekülge. Ta tundis ära oma lühikesed laused. Aga lõpus midagi ei klappinud. Sõnu oli puudu. Kas ta ei salvestanud viimaseid ridu? Kas need kuradi klaviatuurikäsklused kaotasid teksti ära või oli mõne inimese käsi mängus?

Ta raputas pead. Raportis ei olnud nõelajälgede kohta sõnagi.

Thomas tõstis pilgu.

„See on vale.”

***

Lahkamisaruanne Kohtumeditsiini labor, 4. juuni Kohtumeditsiini osakond Retziuse tn 5

171 65 SOLNA E07-073, K 58599-07

A. Sissejuhatus

Stockholmi lääni politsei korraldusel on teostatud põhjalik kohtumeditsiiniline lahkamine tundmatule surnukehale (edaspidi „X”), mis leiti 2. juunil Stockholmis, aadressil Gösta Ekmani tee 10.

Lahkamise teostas allakirjutanu lahkamisarst Christian Nilssoni juuresolekul Stockholmi kohtumeditsiini laboris.

Stockholmi politsei andmeil ei ole surnu isikut veel suudetud tuvastada, aga on teada järgmised andmed:

1. X on meessoost;

2. X kuulub europiidsesse rassi;

3. X on 45-55 aastat vana;

4. X on surnud 2. juunil kl 21.00 ja 24.00 vahel.

B. Muud asjaolud

Muid juhtumiga seonduvaid asjaolusid on kirjeldatud Stockholmi lääni politsei esmases aruandes, dok nr K 58599-07, alla kirjutanud vanemkonstaabel Martin Hägerström.

C. Välise vaatluse tulemused

1. Surnu pikkus on 185 cm ja kaal 79 kg.

2. Üldine koolnukangestus.

3. Näol, oimukohtadel ja kaelal laiaulatuslikud sügavad nahakahjustused.

4. Juuksed on 10 cm pikkused, valged, oimukohtadel kergelt hallikad. Juustes kuivanud verd.

5. Paremal oimukohal 10×10 cm suurune ala kraabitud.

6. Vasak kõrv on tugevas turses. Kõrvanibust puudub 1×1 cm suurune tükk. Kõrvalestade servad narmendavad. Kõrva ülaosas kraabitud 0,5×0,3 cm suurune osa nahast. Kraabitud on ka 1×0,3 cm suurune osa parema kõrva alapoolel.

7. Otsmikul 16×6 cm alal kuni kulmujoone alaservani tugev paistetus, põikisuunalised sinakaspunased sügavad nahakahjustused. Kulmude kohalt kraabitud selgepiirilise servaga 3×1,5 cm suurune ala.

8. 1 cm kõrgusel parema kulmu kohal on sügav haav suurusega 4×4 cm, mille ümber hajus sinakas toon.

9. Silmalaud on tugevas turses ja sinakaspunased. Mõlemal ülalaul on sakilise servaga haavad.

10. Põsed on tugevalt kahjustatud, neil on haavad, sügavad marrastused ja tursed ning muutunud nahatoon, mis jätkub alalõualt kaelale.

11. Silma sidekestal näha suuri, üksteisega ühendatud tumepunaseid verevalumeid. Sidekest on kahjustunud.

12. Ninaluu on kolmest kohast murtud. Ninajuur purustatud. Nina ülaosas on 4×2 cm suurusel alal kraabitud nahka. Vasak sõõre on täielikult hävinenud. Asemel on 1 cm sügavune haav.

13. Üla- ja alahuul on tugevas turses. Limaskestal osaliselt hüübinud tumepunased verevalumid. Ülahuulel kaks 1×0,5 cm suurust sakilise servaga haava sügavusega paar millimeetrit. Alahuulel ja limaskestal on näha rida sakilise servaga haavu, mille ümber on verevalumid.

14. Puuduvad kõik hambad peale kolme purihamba vasakus ülalõuas ja kahe purihamba vasakus alalõuas. On väga tõenäoline, et X on kasutanud hambaproteese. Suus näha verist vahtu ja okset.

15. Mõlema käe kõigi sõrmede otsad on hävitatud. Iga sõrme otsas on umbes 0,7 cm sügavune haav, mis lameneb, nii et teises servas on haava sügavus 0,2 cm.

Stockholm, nagu ülal mainitud

Kohtumeditsiini osakonna peaarst Bengt Gantz

7

Abbou– Mahmud oli meeldivalt üllatunud. Tema enda arvamus: ta pole selline tüüp, kel suured autod, bling-blingid või puhas füür pea segi võiksid ajada. Enne kui asi persse käis, sõitis ta Audiga. Diilis ainet saja tonni eest kuus. Musklimägi. Sugumürsk. Magalarajooni miljonär.

Aga siin tundis ta end kui algaja. Nad istusid ringi ääres kõige kallimatel kohtadel. Selliste piletite ostmiseks pead olema vabavõitluse maailmas nimi. Kuningas, kes selle korraldas, oli kohe kindlasti keegi – kuningate kuningas Radovan himself.

Kõik peab olema viimase peal, kui kohal viibib jugode boss isiklikult. Täna õhtul toimub paar kõva matši. Panused on kõrged, teisisõnu: mängus mõnusalt füüri. Pole ime, et boss tahab lähedalt näha, kuidas kuttidel otsmikuluid sisse taotakse ja pappi voolab.

Masters Cup, K-1 ühine sari. Nimetus K-1 hõlmab nelja k-d: karated, kung fud, kikkpoksi ja knockdown karated, kus kõigis kehtivad samad reeglid. Aga tegelikult on lubatud enamik stiile. Kivikõvad elukad, koduklubi ringi valitsejad, tehakse siinsel matil pihuks ja põrmuks. Palja ülakehaga vabavõitlejad tagusid üksteist nii kõvasti, et seda oli tunda ülemiste tribüünideni välja. Ida-Euroopa hiiglased nokautisid Rootsi sisserändajaid jooksval lindil: virutasid põlvega lõuahaake, väänasid käsi liigesest välja, panid küünarnukiga vastu nina. Publik ulgus. Võitlejad karjusid. Kohtunikud üritasid katkestada löögiseeriaid, mis oleksid kustutanud ka ninasarviku.

Võitlejad olid pärit Rootsist, Rumeeniast, endisest Jugoslaaviast, Prantsusmaalt, Venemaalt ja Hollandist. Nemad jagasid tiitlid – ja otsustasid selle, kes pääseb suurele K-1 turniirile Tokyosse.

Kaheksa kohta eemal samas reas nägi Mahmud vilksamisi Radovani. Põnevil nagu kõik teisedki. Siiski säilitas il padre rahu ja väärikuse – ta ei näidanud oma erutust välja. Jugod tunned ära väärikuse järgi, ja väärikus võrdub austusega. Punkt ja valmis.

Mahmud oli varakult kohal, kakskümmend enne kuute. Rahvas seisis tagastatud piletite ootel järjekorras. Turvakontroll hullem kui lennujaamas. Ainuke eelis: siin ei huvitanud neid, et ta on moslem. Ta pidi minema läbi turvaväravate, panema püksirihma, võtmed ja mobiili lindile, turvamehed käisid ta metallidetektoriga üle. Pigistasid kubemest nagu lillad.

Kell kuus jõudis ta õige numbriga kohale. Ümberkaudsed toolid olid veel tühjad. Liiga vara. Serblased lasid tal oodata. Mahmudi mõtted ekslesid sündmuse ümber, mida ta meenutada ei tahtnud. Metsapõrgust oli varsti möödas nädal. Põsehaav paranes ilusti. Aga haavatud au – see polnud nii kindel. Kuigi tegelikult ta teadis, et on olemas ainult üks viis. Mees, kes laseb end teisel alandada, ei ole mingi mees. Aga kuidas kurat vendetat korraldada? Gürhan on Born to be Hatedi asepresident. Peaks Mahmud ka ainult üleolevalt köhatama, siis oleks ta juba sama kutu nagu Luca Brasi.

Pealegi: kahe päeva eest helistas Daniel, süürlane, kes talle püstoli suhu torkas. Küsis, miks Mahmud ei ole veel võlga maksma hakanud. Vastus oli ju tegelikult selge: pole lootustki, et Mahmud suudaks kolme päevaga kuskilt piisava hunniku rulli kokku ajada. Daniel soovitas tal türa imeda – see ei olevat Gürhani probleem. Mahmud võiks ju laenata? Mahmud võiks ju oma ema, õed maha müüa? Talle anti nädal. Siis tahavad nad esimest, sajatonnist osamakset. Sellest pole pääsu. Mahmudi seis oli väga sitt. Võib-olla on jugod tema väljapääs.

Samal ajal: vastumeelsus. Ta meenutas mõni nädal tagasi isaga peetud vestlust. Beshar oli eelpensionil. Enne seda oli ta kümme aastat rabanud metrooinseneri ja koristajana. Rikkunud oma põlved ja selja. Näinud svenssonite jaoks asjata vaeva. Uhkelt. Nii uhkelt. „Ma olen kõik maksud ausalt maksnud, seetõttu tunnen ma ennast hästi,” ütles ta ikka.

Mahmudi tavaline vastus: „Isa, sa oled luuser. Kas sa aru ei saa? Svenssonid ei ole sinu heaks midagi teinud.”

„Sina mind nii ei nimeta. On selge? Asi ei ole rootslastes. Otsi omale töö. Ela nagu korralik inimene. Sa teed mulle häbi. Kas sa selle kriminaalhoolduse kaudu ei leia midagi?”

„Üheksast viieni orjata on nõme. Vaata mind, ma ei pea hirmsasti rabelema, et kellekski saada.”

Beshar vangutas ainult pead. Ta ei saanud aru.

Mahmud teadis seda juba siis, kui nad Babakiga oma esimesed šoksid pihta panid. Ta tundis seda terves kehas, kui nad seitsmendikelt kooli koridoris mobiiltelefone ära tõmbasid ja kui ta noortekeskuse taga oma esimese jointi tegi. Ta polnud teistsuguse elu jaoks loodud. Tema ei kooguta kellegi ees. Ei kriminaalhoolduse ees. Ei Gürhani ees. Mitte kellegi ees siin svenssonite Svenssonimaal.