Читать книгу Sthlm delete - Jens Lapidus - Страница 6

Vestlus kriminaalinspektoriga oli Emelie und rohkem rikkunud, kui ta oleks osanud arvata. Aga kui aus olla, ei olnud asi ainult selles. Asi oli ka idioodis.

Tal ei olnud võimalik tüdrukutega Riche’is lõbutseda, oma värsket advokaaditiitlit sära ja käraga tähistada. Selle asemel jõi ta kaks sõõmu šampust, tänas neid, et nad olid nii armsad ja mõtlesid tema peale, ja teatas seejärel, et tal on üks eriti pakiline asjatoimetus ja ta peab Leijonisse tagasi minema.

Tegelikult oli ta istunud lihtsalt oma töölaua taga, suutmata mõelda muule kui sellele, mida politseinik talle rääkinud oli. Poole üheteist paiku läks ta koju.

Noor mees, keda kahtlustati mõrvas. Kes oli mingisuguses koomas. Kes nõudis teda. Ta ei olnud iial elus kriminaalasjadega tegelenud.

Ta oli öelnud politseinikule, et helistab tagasi. Kullman tahtis vastust enne kella kaheksat hommikul. Ta selgitas: „Kahtlusalune ei ole hingamisaparaadi all ega midagi ja eile rääkis ta paar minutit ning tegi üheselt selgeks, et soovib advokaadiks sind. Ma olen selle kooskõlastanud prokurör Röléniga ja me leiame, et peame tema nõudmisele vastu tulema, olenemata tema seisundist. Nii lihtne see ongi.”

Nad tahtsid kahtlusalust üle kuulata ja siis peab advokaat juures olema. Paari tunni jooksul tuleb tal otsustada.

Milles asi? Ilmselgelt oli see nogo. Pole võimalustki, et Leijon lubaks tal seda teha. Miks ta ei ütle siis, nagu asi on: „Ma ei ole kellegi kaitsmisest huvitatud.”

Ent ta ei suutnud mõtet peast heita.

Ja nüüd: öö oli üksainus pikk piin. Kortsus linad. Närvi ajav valguskiir ruloo allservas. Lihased pärast üle-eelmise päeva sparringut valusad.

Aga ta ei mõelnud sugugi ainult kriminaalinspektori küsimusele. Oli veel üks hullult häiriv moment: tema naaber. Idioot.

Kell oli kolm ja see ei olnud sugugi esimene kord. William oli kakskümmend kolm aastat vana, töötas kusagil müüjana ning fännas Aviciid ja Calvin Harrist. Heli põhjas. Keset ööd.

Tema kõlarid oli kõmisenud keskmiselt kaks korda nädalas pärast seda, kui ta poole aasta eest sisse kolis. Vahet polnud, kas argipäev või nädalavahetus. Öö või varahommik. Idioodil paistis puuduvat igasugune nägemus sellest, et tavalised inimesed peavad hommikul vara ärkama. Emelie oli varem neli korda ta ukse taga kella andmas käinud. Ta oli naabriga ka päeval rääkinud – ja too oli lubanud end parandada.

Emelie tõesti püüdis uinuda. Ta mõtles oma tudengiajale. Juba siis oli see olemas, kui ta hakkas õigusteadust õppima: mõte tööst, mille sisuks on inimesed. Aga õpinguaastate jooksul see idee murenes. Ja tema kursusekaaslased paistsid läbi tegevat sama protsessi, kriminaaladvokaatide bürood ei ilmunud iialgi tutvustuspäevadele ja pidevalt seletati, kui peen on tegeleda äriõigusega. Inimestega töötamisest ja sellest, kuidas kellegi kaitsmine tegelikult käib, ei räägitud kunagi. Ja lisandus teadmine, kui raske on saada tööd niisuguses büroos. Kui nad ülikooli lõpetasid, siis oli Emeliele ja enamikule tema kursusekaaslastest enesestmõistetav otsida tööd kas kohtus või mõnes suures äriõigusbüroos.

Ta tõusis voodist üles. Tõmbas öösärgi alla dressipüksid ja läks koridori.

Sinna kostis idioodi muusika nõrgemini.

Ta andis naabri ukse taga kella.

Keegi ei tulnud avama.

Kell oli pool neli.

Ta helistas uuesti.

Mõne aja pärast kuulis ta, kuidas lukus võtit keerati.

William tegi lahti: juuksed turris, silmad punased, ilmselgelt täis või pilves. Korterist paistis veel kaks kutti, nad istusid diivanil ja vahtisid vist arvutit. Kindla peale mingi Spotify lugude nimekiri, veel rohkem bassikäike, mõtles Emelie.

William naeratas talle.

Ausõna, on alles i-d-i-oo-t. Nii ei saa see enam kesta.

Emelie ütles: „Ma olen sinuga nii mitu korda rääkinud. Sa tead, et sinu kõlarid on täpselt minu magamistoa seina vastas. Kas sa võiksid palun heli vaiksemaks keerata?”

Mees naeratas endiselt. „Ära ole nii pirts.”

Nüüd aitab. Emeliel oli vaja magada, eriti täna öösel.

Ta virutas naabrile paremsirge otse keset nägu.

„Mida kuradit sa teed?” karjus poiss. Ninast hakkas verd tulema.

„Keera heli maha. Või tahad veel üht pauku?”

Toas istunud sõbrad said aru, et midagi on lahti. Nad tõusid püsti, haarasid Williamist kinni ja lohistasid ta tuppa.

Emelie läks oma korterisse. Ta pani ülemise luku kinni.

Kell pool seitse piiksus mobiilitelefoni äratus. Emelie helistas kohe Magnus Hasselile.

Alla kolme tunni und. Ta ei suutnud mõeldagi, mida ta öösel oli teinud – ta oli ületanud kõik normaalsuse piirid. Ent kõige rohkem tekitas temas küsimusi see, et ta üleüldse julges – et ta oli nii endast välja läinud ja rünnanud. Võib-olla peaks võtma pudeli veini ja minema vabandust paluma.

„Kes on?” Magnuse hääl oli unine.

„Emelie Jansson, palun väga vabandust, et ma nii vara helistan, aga mulle on tulnud üks väga kummaline pakkumine.”

„Kas me seda paari tunni pärast kontoris ei või arutada?”

„Ei, nad tahavad vastust enne kaheksat.”

„Ah nii, aga mõne osanikuga ei soovinud nad rääkida?”

„Ei, ilmselt mitte, tegu on kuriteo süüasjaga. Keegi mõrvas kahtlustatav on mind kaitsjaks soovinud.”

Emelie kuulis telefonist omaenda hingetõmbeid, või olid need Magnuse ohked. Ta seisis oma voodi juures ja vaatas aknast välja. Vastasmaja katusel istus musträstas ja vahtis teda.

„Ma võin öelda seda,” ütles Magnus. „Leijoni-sugune büroo ei pea selliste ülesannetega tegelema. See ei kuulu meie kompetentsi, ja mis veel hullem – see võib meie nime määrida. Meie kaubamärki määrida. Panna meie kliente arvama, et me oleme pättidega mestis. Sa saad ju aru?”

„Seda ma kahtlustasingi. Aga ma tahtsin ikkagi küsida. Ma tunnen, et mingil moel oleks selle juhtumi võtmine mulle oluline. See paistab olevat väga eriline.”

Kostis, nagu oleks mees südamest ohanud. Ta oli kas väsinud või soovis anda märku, et aitab jamast.

„Emelie, see, mis sinu arvates on eriline ja oluline, ei mängi siin mingit rolli. Sa töötad Leijonis advokaadina. Mitte mingi võitleva inimõiguslasena.”

Metalluks asus küll Stockholmis, keset Kungsholmeni politseimaja tohutut kompleksi Bergsgatanil, aga muidu oli see võrdlemisi ilmetu. Ainsana viitas faktile, et selle taga asub Rootsi suurim arestimaja, väike valge silt sissekäigu kõrval kivimüüril. „Kriminaalhooldus, Kronobergi arestimaja”.

Emelie ei olnud kunagi isegi mõelnud, et siin on mingi vangla. Keset linna: hoone, mis on täis võimalikke mõrtsukaid ja röövleid, vägistajaid ja narkodiilereid.

Pärast vestlust Magnusega oli ta voodi kõrval edasi seisnud ja vastasmaja katusel istuvat lindu vahtinud. Mingil põhjusel tundis ta, et tal ei ole valikut, mida iganes ülemus ka ütleb.

Kuulikindla klaasiga ümbritsetud koridor. Neli kõige raskema kategooria metallust. Üle kümne valvekaamera. Emelie seisis väikeses vastuvõtulaadses ruumis, mida nimetati valvekeskuseks.

Klaasi taga seisval mehel olid lähestikku asetsevad silmad ja ta vahtis Emelied nii pingsalt, et algul võinuks arvata, nagu oleks tal tõsine nägemispuue ja ta ei näe läbi selle klaasi midagi.

Mees vajutas mingit nuppu ja kõlar hakkas ragisema.

„Ja kes sina oled?”

„Mina rääkisingi uksetelefonis. Ma olen advokaat. Emelie Jansson. Ma pean arestimajas ühe kliendiga kokku saama.”

„Kas sul dokumenti on?”

Emelie koukis oma juhiloa käekotist välja.

„Kas sul on määrus ka?”

„Ei, ma peaks olema üles antud lepingulise kaitsjana.”

„Lepingulise kaitsjana?”

„Jah, inspektor Johan Kullman pidi teatama.”

„Ah nii …” pobises valvur, klõbistades klaasi taga oma arvutit. „Vaata aga … lepinguline kaitsja …”

Emelie nägi teistel ekraanidel mustvalgeid valvekaamerapilte. Liftid, uksed, koridorid. Õige pea kohtub ta mõrvas kahtlustatavaga.

Ruumid meenutasid haiglat, ainus erinevus oli see, et siin oli teistsugune lõhn ja et kõik uksed olid kinni. Ta oli ulatanud külastusloa järgmisele valvurile ja seejärel olid nad ta veel kolmest neljasajakilosest uksest sisse lubanud. Ta mõtles, mis küll juhtub kõikide nende elektrooniliste lukkude ja kõikide inimestega, kes siin kinni istuvad, kui tulekahju peaks puhkema.

Kuues osakond: haiglaosakond. Seinal rippus vana plakat, millel oli info endiste vangide ühenduse KRIS kohta. Üks naine, kelle nimi oli rinnasildi järgi Jeanette Nicorescu, tuli talle uksele vastu, Emelie ei saanud aru, kas ta on kriminaalhooldaja, õde või arst.

Mees lamas toas, kus ei olnud aknaid. Põrand ja seinad olid plastisarnasest materjalist, aga värvitud heleroheliseks ja valgeks. Oli raske ette kujutada, et omal ajal võis see ruum värskena mõjuda. Keset tuba oli haiglavoodi ja selle kõrval kaks polstriga tooli. Laes oli plafoon. Emelie võis oletada, milleks selline lambivalik. Keegi ei saaks ennast siin üles puua või lambijuhtmega mõnele valvurile viga teha. Või advokaadile. Kuigi praegu oli see mõte ajuvaba – voodis lamav noor mees ei olnud küll suuteline kellelegi viga tegema.