Читать книгу Kuidas arstid mõtlevad? - Jerome Groopman - Страница 4

Tõmbasin endale lämbel 1976. aasta juunihommikul tärgeldatud valge kitli selga, pistsin stetoskoobi musta pauna ning kontrollisin peeglisse vaadates kolmandat korda, kas lipsusõlm on korralik. Kõndisin palavusele vaatamata kärmelt mööda Cambridge Streeti Massachusettsi üldhaigla sissepääsu juurde. See oli kaua oodatud hetk, minu internatuuri esimene päev – arsti mängimine oli lõppenud, algamas oli päristöö. Olin koos oma kursusekaaslastega veetnud kaks aastat loengusaalides ja laborites, õppinud õpikutest ja käsiraamatutest anatoomiat, füsioloogiat, farmakoloogiat ja patoloogiat, kasutanud eksperimentide tegemiseks mikroskoope ja Petri tasse. Sellele järgnes kaks aastaid õpinguid patsientide voodite ääres. Meile õpetati, kuidas patsiendi haiguslugu üles ehitada: peamised kaebused, kaasuvad sümptomid, varasem haiguslugu, asjassepuutuvad sotsiaalsed andmed, varasem ja praegune ravi. Seejärel näidati meile, kuidas inimesi läbi vaadata: õpetati kuulama, kas südametöö on normis või kõrvalekalletega; maksa ja põrna palpeerima; kaelalt, kätelt ja jalgadelt pulssi otsima; võrkkestalt närvide kontuuri ja veresoonte paiknemist jälgima. Igal meie sammul hoidsid hoolega silma peal ja hoidsid meie kätt meie mentorid, raviarstid.

Ma olin kõigil neil neljal arstiteaduskonnas veedetud aastal usin ja õpihimuline tudeng, kes järgis veendumust, mille kohaselt tuli kõrva taha panna kõik faktid ja üksikasjad, kuna vastutada oli vaja patsiendi elu eest. Istusin auditooriumites esireas ja olin keskendumisest vaat et katatooniline, suutmata isegi pead pöörata. Sisehaiguste, kirurgia, pediaatria, sünnitusabi ja günekoloogia kliiniliste kursuste ajal olin täpselt niisama keskendunud. Kirjutasin loengute ja hiljem visiitide ajal rohkesti konspekte, olles otsustanud kõike meeles pidada. Igal õhtul kirjutasin oma märkmed ümber kartoteegikaartidele, mis mu kirjutuslaual endale teemade kaupa koha leidsid. Nädalavahetustel üritasin neid pähe õppida. Mu eesmärk oli endale pähe tuupida terve entsüklopeedia, et patsientidega suheldes see raamat oma peas lahti teha ning sealt õige diagnoos ja ravi leida.

Värsked internid kogunesid haigla Bulfinch Buildingu konverentsisaali. Bulfinch on 1823. aastal ehitatud elegantne hallist graniidist hoone, mida ehivad kaheksa joonia stiilis sammast ja põrandast laeni ulatuvad aknad. Selles hoones asub kuulus Ether Dome, amfiteater, milles 1846. aastal näidati esimest korda anesteetilise eetri kasutamist. 1976. aastal asusid Bulfinchis endiselt avatud palatid; koobast meenutavad ruumid mahutasid kaksteist patsienti ja voodid olid eraldatud vaid õhukese kardinaga.

Meid tervitas meditsiinivaldkonna juht Alexander Leaf. Tema kommentaarid olid napid: mees ütles meile, et internidena saab meile osaks au õppida ja teenida. Kuigi mees rääkis peaaegu sosinal, kuulsid kõik tema sõnumit selgelt ja konkreetselt: MGH internatuuriprogramm oli äärmiselt selektiivne ja meilt oodati meditsiinikarjääri ajal suuri asju. Seejärel jagas pearesident laiali internide graafikud.

Haiglas oli kolm kliinikut, Bulfinch, Baker ja Phillips ning järgneva kaheteistkümne kuu jooksul käisime rotatsiooni korras kõigist läbi. Kõik kliinikud asusid erinevates hoonetes ja peegeldasid ühiselt Ameerika ühiskonna klassistruktuuri. Bulfinchi avatud palatid olid mõeldud inimestele, kel polnud eraarsti; nendeks olid peamiselt North Endi itaallased ning Charlestowni ja Chelsea iirlased. Internid ja residendid hoolitsesid Bulfinchi palatites lamavate haigete eest raevuka uhkusega; need patsiendid kuulusid „omade“ hulka. Baker Building oli mõeldud osaliselt erateenust kasutavatele patsientidele, kes olid palatis kahe- või kolmekesi; need olid ravikindlustusega töölis- ja keskklassi esindajad. Erateenus Phillips House’is, uhkes üheteistkümnekorruselisesl Charlesi jõele vaateid pakkuvas nägusas ehitises keskendus ühekohalistes palatites või sviitides lamavatele haigetele, kel kuulujuttude kohaselt olid kunagi kaasas olnud ka toapoisid või -tüdrukud. Väga rikkaid võtsid Phillips House’is vastu valitud eraarstid, kellest paljude kabinetid asusid Beacon Hilli jalamil ja kes ise olid otsekui Bostoni brahmiinid.