Читать книгу Keegi ei pääse siit eluga: Jim Morrisoni elulugu - Jerry Hopkins - Страница 7

Ühel kenal päeval, kui mäed Albuquerque’ lähistel paksu lumevaiba all olid, viisid Steve ja Clara Morrison oma lapsed Sandia mäestikku kelgutama. Steve oli täitevohvitseri ametis lähedalasuvas Kirklandi lennubaasis, tähtsuselt teine mees asutuses nimega Naval Air Special Weapons Facility. See tähistas aatomienergiat, tol ajal veel salapärast valdkonda, millest ta ei tohtinud kodus rääkida.

Oli 1955. aasta talv ja Jim Morrison oli mõne nädala eest kaheteistkümneaastaseks saanud. Tema õde Anne, kes oli kujunemas pontsakaks poisilikuks tüdrukurüblikuks, pidi vähem kui kuu aja pärast üheksa-aastaseks saama. Jimist mõnevõrra turskem Andy oli vennast poole noorem.

Avanes tüüpiline talvepildike: taustal New Mexico osariigi lumised Sangre de Cristo mäed, esiplaanil õhetavad põsed ja peaaegu üleni soojade mütside alla peitunud tumedad lainelised juuksed – tervisest pakatavad, paksudes palitutes lapsed, kes parajasti puukelgule ronivad. Lund ei sadanud, vaid mägituule iilid keerutasid torkivaid lumehelbeid.

Nõlvaserval sättis Jim Andy kelgu etteotsa. Anne istus Andy seljataha ning Jim mahutas ennast kõige taha. Kinnastes kätega lükkasid nad end edasi ning hakkasid peagi sahina ja kilgete saatel alla libisema.

Sõit läks aina kiiremaks. Nad hakkasid nobedalt lähenema eemal seisvale onnile. Kelk kihutas nagu rakett külmas maailmaruumis. Andy hakkas kartma.

„Hüppame maha!” karjus ta. „Hüppame maha! Hüppame maha!”

Andy kalossid olid kelgu kumerduva otsa alla kinni kiilunud. Ta üritas end tahapoole suruda, et jalad vabaks saada, kuid tema taga istuv Anne ei saanud end liigutada. Tagaotsal istuv Jim surus end ettepoole, nii et teised ei saanud midagi teha.

Onn lähenes kiiresti.

„Hüppame maha! Hüppame maha!”

Onnisein oli kelgust vähem kui paarikümne meetri kaugusel, täpselt keset kelgutajate teed. Anne põrnitses otse ette, näol õudusgrimass. Andy nuuksus.

Kelk tuiskas käsipuu alt läbi ja viis meetrit enne onni peatas isa selle hoo. Kui lapsed kelgult pudenesid, kiljus Anne hüsteeriliselt, kuidas Jim neid aina ette surus ja kelgult maha hüpata ei lasknud. Andy nuttis. Steve ja Clara Morrison püüdsid nooremaid lapsi rahustada.

Jim seisis rahuloleva näoga. „Meil oli ju lõbus,” ütles ta.

Jimi ema Clara Clarke oli üks viiest lapsest – pisut pöörane, lõbujanuline tüdruk, kelle isa oli isepäine Wisconsini advokaat, kommunist, kes oli üritanud riigiametnikuks kandideerida. Tüdruku ema suri, kui Clara oli teismeline. 1941. aastal, kui Clara oli kahekümne ühe aastane ja isa oli kolinud Alaskale, et seal puusepa ametit pidada, läks Clara Hawaiile, külla oma lapseootel õele. Ühel mereväelaste tantsuõhtul kohtus ta Jimi isa Steve’iga.

Steve oli üles kasvanud Florida osariigi keskosa väikelinnas, kolmelapselises peres, pesumaja konservatiivist omaniku ainsa pojana. Lapsepõlves süstiti talle kasvuhormoone, et tema kasvu stimuleerida, ja keskkoolis kutsus tema nõbu ja parim sõber teda „kampuse kauboiks: paipoisiks, kes oli ühtaegu energiline metodist ja samal ajal tüdrukute seas populaarne”. Steve oli neli kuud enne tavapärast aega, 1941. aasta veebruaris USA mereväeakadeemia lõpetanud. Ta läbis kursuse kiirendatud korras, kuna tulevaseks maailmasõjaks vajati uut klassitäit ohvitsere.

Steve ja Clara kohtusid umbes samal ajal, kui jaapanlased pommitasid Pearl Harborit. Nad abiellusid kiiresti, 1942. aasta aprillis, vahetult enne seda, kui Steve’i miinilaev kuivdokist välja sõitis ja Põhja-Atlandile teenistusse naasis.

Järgmisel aastal saadeti ta Florida osariigi linna Pensacolasse piloodikoolitusele, ja juba üksteist kuud hiljem, 1943. aasta 8. detsembril sündis Florida osariigis Melbourne’is, nüüdse Cape Canaverali lähistel osana sõjaaja titeuputusest James Douglas Morrison.

Jimi isa lahkus uuesti kuus kuud pärast poja sündi, et asuda taas teenistusse Hellcatide piloodina lennukikandjal Vaiksel ookeanil. Järgmised kolm aastat elasid Clara ja tema väike poeg Steve’i vanemate juures Clearwateris. Elu otse Mehhiko lahe ääres asuvas majas käis rangete reeglite järgi ning majaelanikud järgisid viktoriaanlikke norme: laps räägib siis, kui kana pissib … kui midagi ebameeldivat ignoreerida, siis see kaob ise ära … puhas tuba, puhas hing. Jimi isapoolsed vanavanemad olid üles kasvanud usklikus Georgia osariigis. Kumbki neist ei suitsetanud ega joonud.

Abikaasa eemaloleku ajal käitus Clara laitmatult, kuid mehevanemate kitsarinnalisuse ja Clearwateri igavuse järel oli ta siiski ülirõõmus, kui Steve Atlandilt ligi aasta pärast sõja lõppu, 1946. aasta lämbel südasuvel tagasi tuli.

Kolimine ja lahusolekud, mis iseloomustasid Morrisonide pereelu sõja ajal, jätkusid terve Jimi lapsepõlve. Tema isa esimene sõjajärgne ametipost oli Washingtonis, aga seal viibis ta vaid pool aastat, enne kui ta Albuquerque’sse saadeti, kus ta oli aasta aega instruktorina ametis sõjaväe ühes aatomirelvaprogrammis. Selleks ajaks oli nelja- aastane Jim saanud õe.

Just Albuquerque’ lähistel, sõites vanematega Santa Fe maanteel, juhtus see, mida Jim hiljem kirjeldas dramaatiliselt kui oma „elu kõige tähtsamat hetke”. Nende teel oli kummulikeeratud maastur ning nad nägid teele paiskunud, vigastatud ja surevaid indiaanlasi.

Jim hakkas nutma. Steve peatas auto, et üritada kannatanuid aidata, ning saatis ühe pealtnägija telefoni otsima ja kiirabi kutsuma. Jimmy – nagu ta vanemad teda seitsmenda eluaastani kutsusid – vaatas üha nuttes läbi autoakna kaootilist avariipaika.

Steve istus uuesti autosse ja nad jätkasid sõitu, kuid Jimmy ei suutnud rahuneda. Ta läks aina enam endast välja ja nuuksus hüsteeriliselt.

„Ma tahan aidata, ma tahan aidata …”

Clara hoidis teda süles ja Steve lohutas poissi. „Kõik on korras, Jimmy, kõik on korras.”

„Nad surevad! Nad surevad!”

Viimaks ütles isa: „See oli unenägu, Jimmy, see polnud päriselt, see oli unenägu.”

Jim nuuksus edasi.

Aastaid hiljem rääkis Jim oma sõpradele, et just siis, kui nende auto õnnetuspaigalt lahkus, suri üks vigastatud indiaanlastest ja tema hing asus Jimi kehasse.

Steve saadeti 1948. aasta veebruaris taas lennukikandja pardal merele „erirelvade ohvitseriks”. Nüüd elas Morrisonide pere Põhja-Californias Los Altoses, Jimi viiendas kodus viimase nelja aasta jooksul. Siin läks Jim kooli ja siin sündis tema vend Andy.

Seitsmeaastaselt pidi Jim taas kolima, kuna Steve’i ametikohustused viisid pere jälle Washingtoni. Aasta hiljem, 1952. aastal saadeti Steve Koreasse lennukikandjate õhurünnakuid koordineerima, ning ülejäänud pere läks tagasi Californiasse, seekord Claremonti, Los Angelese lähistele.

Mõned inimesed arvavad, et säärase pidetuse negatiivne mõju on ületähtsustatud ja et laps, kelle pere sageli kolib, on küll juurteta, kuid sellise elu positiivseks omaduseks on mitmekülgsed kogemused. Sellistele ja sellesarnastele väidetele vaatamata ei saa probleeme eitada.

Esiteks teab sõjaväelase pere, et ta ei jää kuskile pikemaks ja tal on harva võimalust valida, kuhu ja millal järgmiseks kolitakse. Mereväelase pere teab, et isegi rahuajal on pikki perioode, mil isa on laeval ja erinevalt maaväelastest ei saa ta pereliikmeid kaasa võtta. Perekond õpib vähese varaga hakkama saama, leppides vaid hädavajalikuga, nagu näiteks mööbel, lauanõud ja voodipesu. Jimil ja ta õel-vennal oli küll mänguasju, aga neid polnud palju.

Suur osa perekondi ei ürita eriti palju sõprussidemeid luua, kuna teab, et need suhted kestavad vaid aasta või paar. Teised aga pingutavad just rohkem, et sõpru leida ning kurnavad end vaimselt ära või on nii pealetükkivad, et eksivad käitumisnormide vastu.

Muidugi leevendavad sõjaväelinnakute tuttavlikkus ja kamraadlus pisut uue kogukonna võõristust. Näiteks on ohvitseri perekond alati teretulnud ohvitseride maaklubis, kus ta saab läbi käia omasarnaste sageli kolijate seltskonnaga. Eriti kehtib see mereväe kohta, mille ohvitserid moodustavad suhteliselt väikese ja lähedase rühma. Neil aastail olid Steve’i ja Clara paljud lähimad sõbrad teised mereväeohvitserid ja nende kaasad, kellega eluteed ikka ja jälle ristusid. Kuid lapsed saavad oma sõbrad tavaliselt koolist ning mereväelaste lastel tuleb sagedamini uusi sõpru otsida.

Mereväelaste äärmiselt liikuvat kogukonda uurinud psühholoogid on leidnud sealt hulgaliselt vaimseid probleeme, alates alkoholismist ja abielutülidest kuni anoomia ning „juurtetuse tundeni”. Tõenäoliselt üks tähtsamaid tegureid on isa sagedane eemalviibimine. Ema roll muutub pidevalt, sõltuvalt sellest, kas isa on parasjagu kodus või ei, ning lastes tekib autoriteedi suhtes segadus ja trots.

Kui Jim oli veel väike, leppisid Clara ja Steve kokku, et nad ei tõsta kunagi lapse vastu kätt, et nad üritavad muul moel kasvatada, lastega arutleda, teha neile selgeks, kui nad on vea teinud. Mõnikord kaasnes selle kasvatusviisiga sõnaline nahutamine, vahel aga jäine vaikimine.

„Selle tegelik tagamõte,” räägib Andy nüüd, „oli püüd panna meid nutma. Nad ütlesid meile, et me käitusime valesti ja selgitasid, miks ei tohi valesti käituda. Ma üritasin alati võimalikult kaua vastu pidada, aga nad oskasid meiega hästi manipuleerida. Jim sai lõpuks selgeks, kuidas mitte nutta, aga mina seda kunsti ei omandanud.”

Selleks ajaks, kui Steve jõudis Koreasse (1953. aasta alguseks) oli Jimist saanud pisut tüse, aga nägus poiss, kelle tarkus, loomulik sarm ja head kombed tegid temast õpetajate lemmiku ning viienda klassi vanema. Samas võis ta täiskasvanuid oma praalimise ja kõnepruugiga jahmatada. Ta sõitis rattaga käed lahti, ning visati skautide seast välja skaudijuhiga ülbitsemise eest. Ta kiusas oma venda.

Jim elas Claremonti kodus ühes toas Andyga ja vihkas häälekat hingamist, eriti siis, kui ta luges või vaatas televiisorit või üritas magama jääda. Andyl oli aga krooniline kurgumandlite põletik, mis öösiti hingamist raskendas.

Mõnikord ärkas Andy õhku ahmides, üritades meeleheitlikult hingata ning avastades, et ta suu on teibiga kinni kleebitud. Kõrvalvoodis teeskles Jim magamist või vappus allasurutud naerust.

Kui nad tagasi Albuquerque’sse kolisid, läks Clara osaajaga sekretäritööle. Jim astus aastatel 1955–1957 seitsmenda ja kaheksanda klassi läbimiseks Albuquerque’ koolisüsteemi. Üks pereliikmetest on märkinud, et sel perioodil liitusid kolm last „üksuseks, et võidelda pideva kolimise vastu”, kuid New Mexico osariigis elamise ajal märkasid vanemad ka seda, et Jim tõmbub endasse. Just siin kaotas ta huvi muusikakursuste vastu, keeldus osalemast perekondlikes ettevõtmistes, hakkas palju lugema. Siin toimus ka eelkirjeldatud kelgusõit.

Pärast kaheaastast New Mexico mägede karges õhus viibimist kolisid Morrisonid 1957. aasta septembris taas, seekord Põhja-Californiasse, Alamedale. Alameda on väike saar San Francisco lahes, tähelepanuväärne oma mereväelennuvälja poolest – see on suurim tööstuskompleks lahepiirkonnas ja USA mereväe suurim lennubaas terves maailmas. See oli Jimi üheksas kodukoht ja siin veetis ta oma keskkooli esimesed poolteist aastat.

Tema ainukeseks siinseks tõsisemaks sõbraks oli pikk, ülekaaluline ning unise häälega klassivend Fud Ford. Ta tutvustas Jimile Alameda keskkooli seltskonna eripärasid. Fud rääkis Jimile, et rattaga sõitmine pole lahe (Jim käis edaspidi kaks kilomeetrit kooliteed jala) ja et puhaste Levise teksastega kooliskäimisele vaadatakse viltu.

„Mu ema peseb neid iga nädal,” ütles Jim. „Mõnikord kaks korda nädalas.”

Fud kehitas lootusetult õlgu.

Jimi nägu selgines. „Mul on mõte. Ma panen teise püksipaari naabri, Rich Slaymakeri trepi alla. Siis saan püksid ära vahetada, kui kodust välja tulen.”

See oli ilmne katse üldsuse tunnustust pälvida. Seda võib öelda ka tema katsete kohta tähelepanu püüda. Kord sidus ta nööriotsa ümber kõrva, pistis teise otsa suhu, ja kui keegi selle üle imestust avaldas, siis rääkis, et tal ripub kõris tilluke ämber, kuhu ta meditsiiniliste proovide tarvis sülge kogub. Jim luges innukalt huumoriajakirja Mad ja võttis sealt mitu kildu tarvitusele. Näiteks kasutas ta fraasi „hullumeelne on võmmile altkäemaksuks valeraha anda”.

Üks esimesi võimu trotsimise demonstratsioone (mida ta hilisemas elus sageli tegi) oli siis, kui kohalikud politseinikud ta Alameda kinost ühel reede õhtul välja viskasid koos teiste lärmakate löömavendadega esireast, mille peale Jim neile lajatas: „Esitage oma dokumendid.”

Ta mõtles välja huvitavaid repliike telefonile vastamiseks, järgides Madi huumori perverssemat joont ja rassistlikumaid noote: „Morrisonide morg … teie tapate, meie matame” ja „Tere, Mo’sonide maja, Thelma kuuleb”.

Mõnikord oli Jimi huumor peenekoelisem ja veel veidram. Kui ta jäi vahele, minnes üles trepist, mis oli mõeldud vaid allaminekuks, viidi ta õpilaste „piirivalve” ette ja küsiti: „Kas sa tunnistad end süüdi või mitte?”

„Ma ei saa süüdi olla,” vastas Jim tõsiselt. „Sest, võetagu arvesse, mul pole jalgu.”

Jim ja Fud olid lahutamatud. Nad jõid esimest korda koos – näppasid pudelist Commanderi džinni ja valasid selle asemele vett. Nad simuleerisid ohvitseride klubi basseini juures lööminguid, mis nägid välja ja kõlasid nagu võitlus elu ja surma peale, ning naersid siis terve kodutee.

Nad jagasid ka seksuaalsete tungide tärkamise raskusi. Jim kutsus Fudi Joy Alleni maja juurde jõesuudme ääres, kus nad piilusid salaja, kuidas Joy ja tema ema rannarõivaid selga panid. Elamupiirkonnas, kus majad olid ehitatud lahte sirutuvatele maaribadele, kiskusid nad ujumistrikood seljast, kahlasid ühelt neeme küljelt kaldale, jooksid alasti üle neeme ja siis uuesti tagasi. Jim rääkis Fudile, et ta ameles kahe tüdrukuga oma toas, sel ajal kui ema poes käis. Fud vangutas kadedalt pead ja vastas sama vänge luiskelooga.

Paljud Jimi pärastlõunad möödusid Fudi pool, kus ta kirjutas kümneid ääretult skatoloogilisi ja ülierootilisi raadioreklaame „tagumiku torkimise ja masturbeerimise” probleemidest.

„Masturbeerimine leiab tavaliselt aset kaheteistkümnendast kuni kaheksateistkümnenda eluaastani, kuigi mõned jätkavad ka enam kui üheksakümne kolme aastasena. Te ei pruugi teada, milliseid ohte kätkeb masturbeerimine. Sageli tekib peenise delpisto väliskülje ümbruses lööve, mis raskematel juhtudel võib nõuda amputeerimist. Samuti võib kaasneda papuntasistula näärme stridopsiit ehk argikeeles – võite avastada, et teil on suur punane riist. Keegi ei sooviks selliseid vaevusi. Aga sellised on tagajärjed, kui te viivitamatult abi ei otsi. Meie (Masturbeerimise Vältimise Sihtasutus) oleme varustatud spetsiaalsete veega testitud seadmetega ja meie koolitatud õdedega töötajaskond on alati valmis appi tõttama ja abikätt ulatama.”

Jim tegi detailse joonistuse mehest, kes on kössi tõmbunud ja oksendab: „Rikutud neerude tagajärg”. Teisel joonistusel oli kujutatud mees, kellel oli peenise asemel Coca-Cola pudel, munanditeks ohtliku välimusega konserviavaja, üks limast tilkuv käsi püsti ja sama lima aanusest välja venimas. Kolmandal joonistusel võis näha pesapallikurika suuruse erekteerunud peenisega meest, tema ees põlvitamas poiss, keel meelalt huuli limpsamas.

Jim tegi sadu selliseid joonistusi. Kui ta oli helgemas meeleolus, lõikasid nad pühapäevasest lehest koomiksitegelasi välja ning sättisid neid paberiribadele kollaažina, lisades uued dialoogid või pildiallkirjad. Taas oli temaatika seksuaalne või skatoloogiline, kuid sellesse oli põimitud neljateistaastase kohta ebatüüpiliselt peent ja teravmeelset huumorit.

Jim istus õhtul üksinda oma toas. Ta sulges raamatu, mille lummuses oli viimased neli tundi viibinud ja hingas sügavalt välja. Järgmisel hommikul hakkas ta seda raamatut uuesti lugema. Nüüd kirjutas ta sellest lõike oma märkmikku, mida oli hakanud kaasas kandma.

See oli Jack Kerouaci biitnike põlvkonnast rääkiv romaan „Teel”, mis avaldati samal kuul, kui Morrisonid Alamedasse jõudsid – 1957. aasta septembris. Jim avastas raamatu samal talvel, umbes sel ajal, kui San Francisco ajalehe arvamusrubriigi kirjutaja andis maailmale uue sõimusõna: biitnik.

Biitnike maailma keskuseks oli North Beach, San Francisco piirkond, mis jäi Alamedast kõigest neljakümne viie minutise bussisõidu kaugusele. Laupäeviti uitasid Jim ja Fud väsimatult Broadwayl, tuulates vahepeal raamatuid City Lights Book Shop’is – raamatupoe vaateaknal oli silt teatega „Keelatud raamatud”. Ükskord nägi Jim ühte poeomanikest, luuletajat Lawrence Ferlinghettit. Jim tervitas teda arglikult ja põgenes, kui Ferlinghetti teda vastu tervitas.

Ferlinghetti oli Kenneth Rexrothi ja Allen Ginsbergi kõrval Jimi üks lemmikuid. Ginsberg avaldas suurimat mõju, sest tema oli tõeline Carlo Marx (tegelane Kerouaci romaanis „On the Road”), „nukker luuleline tumedameelne udukogu”. See oli kujutluspilt, millest Jim ei suutnud vabaneda.

Jimi paelus ka Dean Moriarty, „karm kangelane lumisest läänest”, kelle energia tõmbas Kerouaci romaani käima nagu amfetamiin. Ta oli üks Kerouaci „hull, eluhull, jutuhull, lunastushull, kes himustab kõike korraga, kes iialgi ei haiguta ega pane igapäevast teksti, vaid põleb, põleb, põleb kui suurepärane kollane ilutulevärk, plahvatades ämblikujooksul üle tähtede, ja sa näed sinist tuuma lahvatamas ja kõik teevad: ‘Ouu!’.”9

Jim hakkas Moriartyt järele aimama, isegi tema moodi „hii-hiihii” naerma.

Alamedas aeg venis. Jim kukkus „kogemata” mereväebaasi ujumisbasseini, kuulas oma Oscar Brandi ja Tom Lehreri plaate üha uuesti ja uuesti, ning nägeles emaga.

Clara oli „kisendaja” tüüpi ja kui tema tahtmist ei täidetud, ähvardas taskuraha äravõtmisega. Jim naeris talle näkku ja kui ema ükskord Jimile kallale tuli, hakkas Jim vastu, hoidis teda põrandal kinni ja kritseldas talle pastakaga käele.

„Nii pole aus,” huilgas ema. „Sa ei võitle ausalt!”

Jim vaid naeris: „Hii-hii-hii-hii, aa-hii-hii-hii-hii-hii …”

Enne teisi pereliikmeid kolis Jim 1958. aasta detsembris Californiast Virginia osariiki Alexandriasse oma vanemate mereväesõprade juurde, kellel oli temavanune poeg. Jeff Morehouse oli kleenuke, oma klassi tarkur, kes tutvustas Jimile tüdrukut nimega Tandy Martin. Tandy elas kõigest saja meetri kaugusel ruumikast majast, mille Morrisonid jaanuaris üürisid, kui Steve taas Pentagoni tööle läks.

Uhke telliskivimaja asus künklikus rohelises piirkonnas nimega Beverly Hills, kõrgema keskklassi rajoonis, mille elanike hulgas oli diplomaate, kõrgema auastme ohvitsere, valitsusliikmeid, arste, advokaate ja senaatoreid. Morrisonide elutoas oli paks lilleline vaip, funktsionaalstiilis vana mööbel (üks Clara vendadest oli antiigiärimees), paksu polstriga tugitoolid ja suur televiisor. Välistrepi najal seisid jalgrattad.

George Washingtoni nimelises keskkoolis olid Jimi ja Tandy garderoobikapid lähestikku ning tavaliselt läksid nad koos kooli ja tagasi koju.

Jimile meeldis Tandyt šokeerida. „Mulle tundub, et ma peaks minema selle hüdrandi juurde ja selle täis kus’ma,” teatas ta ühel päeval, sirutades juba kätt oma püksiluku poole.

„Ei,” hüüatas Tandy jahmunult.

Ühe hoolikamalt ettevalmistatud vembu tarvis kutsus Jim Tandyt vaatama, kuidas ta oma kurdi sugulasega tennist mängib. Ligi tund aega „rääkis” Jim sugulasega käte abil, tõlkides seda ka Tandyle, kes osavõtlikult kõrval seisis. Järsku muutus vestlus vaidluseks. Jimi ja tema sugulase käed vehklesid nagu tuuleveskid ning viimaks marssis sugulane minema.

Jim kehitas õlgu ja ütles Tandyle, et saadab ta koju. „Mille üle te vaidlesite?” küsis Tandy.

„Ah, ei midagi,” vastas Jim. „Ta küsis, kas võib meiega kaasa tulla, kui ma sind koju saadan, ja ma polnud nõus.”

Tandy ütles Jimile, et ta on julm ja puhkes nutma. „Oi, Jim, kuidas sa võisid …”

„Oh issand jumal,” kostis Jim seepeale, „ta pole päriselt kurt.”

Tandy lõpetas nutmise ja hakkas vihaselt karjuma. Ta oli Jimi Alexandrias veedetud kahe ja poole aasta jooksul tema ainuke sõbratar ja pidi kõige rohkem kannatama. Jim pani ta pidevalt proovile.

Ühel laupäeval sõitsid nad bussiga lähedalasuva Washingtoni Corcorani kunstigaleriisse. Üle Potomaci jõe loksumise ajal langes Jim põrandale põlvili ja haaras Tandyl jalgadest.

„Jim!” kähistas Tandy ehmunult. „Mida sa ometi teed? Lõpeta, kuuled, lõpeta kohe.”

Kärmelt võttis Jim tal ühe kinga jalast ja hakkas valget sokki sikutama.

„Jim, palun.” Tandy sõlmis sõrmed oma plisseeritud seeliku süles nii kramplikult kokku, et sõrmenukid läksid valgeks. Ta palged värvusid tumepunaseks ning puna levis edasi kaelale ja kuklale, kuni hobusesabas patsini välja.

„Ma’i taha muu-u-u-ud, kui musutada su kalleid taldu-u-u-u,” ütles Jim oma „väärakal” õlisel häälel, mida ta tüdruku ärritamiseks kasutas. See hääl oli täpselt selliseks kujundatud, et keegi ei saanud aru, kas ta teeb seda meelega või mitte. Jim tõstis palja jala oma kätega üles, andis sellele kiire musi ja hakkas oma nasaalset naeru kihistama.

Buss peatus sahinal natuke maad enne galeriid. Galerii avamiseni oli jäänud veel pool tundi, nii et Jim ja Tandy läksid selle lähedale parki. Nad jõudsid alasti kummarduva naise suure kuju juurde.

Jim sosistas Tandyle kõrva: „Kui sa kuju tagumikku musutada ei julge, oled argpüks.”

„Jim …”

„Noh, anna musi.”

„Ei.”

„Kas sa tahad öelda, et pelgad täiesti ordinaarse marmortaiese tuharatele ligineda?” küsis Jim, eputades oma sõnavaraga nagu tavaliselt.

„Jäta järele, Jim.” Tandy vaatas kartlikult ringi. Mõned turistid tegid kujust pilte.

„Ära nüüd punni, Tandy, pane oma suu sõõrlihas tööle. Suudle tuharalihast!”

Tandy ägestus. „Ma ei suudle selle kuju mitte mingisuguseid osi, ükskõik mida sa ütled!”

Tema käratusele järgnes vaikus. Tandy vaatas ringi. Kõik vaatasid teda. Jim istus mitu meetrit eemal, tehes nägu, nagu ei teaks ta, kes see tüdruk on, ja püüdis kõigest väest mitte naerma pahvatada.

„Ma küsisin temalt, miks ta kogu aeg tola mängib,” räägib Tandy nüüd.

„Ta ütles ‘Ma poleks sinu jaoks enam huvitav, kui ma seda ei teeks’.”

Tandy polnud Jimi vimkade ainuke ohver. Ka tema õpetajad pidid seda taluma – eriti eakas, naiivne ja konservatiivne bioloogiaõpetaja. Jim spikerdas tema tunnis varjamatult, ja kord eksami ajal hüppas laborilauale ning vehkis metsikult kätega, tõmmates kõigi tähelepanu endale.

„Härra Morrison!” ütles õpetaja vihaselt. „Mida te teete!”

„Ma tahtsi’ vaid mesilast püida-a-a-a,” vastas Jim ikka laual seistes. Klassikaaslased hakkasid naerma.

„Mesilasel on õigus segamatult oma asju ajada, härra Morrison. Palun istuge oma kohale.”

Jim hüppas maha ja sammus võidukalt oma tooli juurde. Klassiruumile laskus vaikus. Siis aga kargas Jim üle laborilaua ja ajas „mesilast” lauaridade vahel taga ning klassiruumist välja.

Kui Jim tundi hilines, rääkis ta detailseid lugusid sellest, kuidas teda ründasid bandiidid või röövisid mustlased. Kui ta ühtäkki klassiruumist minema kõndis ning õpetaja talle järele jooksis, siis rääkis Jim talle, et peab pärastlõunal ajukasvaja operatsioonile minema. Clara oli järgmisel päeval hämmingus, kui direktor koju helistas ja lõikuse tulemuse kohta päris.

Jim lähenes kenadele tüdrukutele, kummardas, deklameeris kümmekond päheõpitud rida sonetist või kaheksateistkümnenda sajandi romaanist, kummardas uuesti ja jalutas minema. Pärast kooli läks ta koos sõpradega golfiväljakule (kuigi ta ise ei mänginud) ning kõndis mööda väljakuid ümbritsevat viiesentimeetrise läbimõõduga piiret, kõõludes all tormleva Potomaci jõe kohal kümne meetri kõrgusel. Kooli koridorides tervitas ta semusid: „Hei, värrrrrrrrdjas”.

Mõnikord olid tema vembud kibestunud ja julma alatooniga. Koolist bussiga koju sõites märkas ta kord, et üks vanem naisterahvas teda vaatab. „Mida te elevantidest arvate?” küsis Jim temalt.

Naine vaatas kohe mujale.

„Noh,” ütles Jim, „mida te ikkagi arvate elevantidest?”

Kui naine ei vastanud, hõikas Jim valjult: „Mis teema nende elevantidega on?”

Selleks ajaks, kui buss Alexandriasse jõudis, olid naisel silmad märjad ja mitu täiskasvanut käskis Jimil ta rahule jätta.

„Ma küsisin kõigest elevantide kohta,” vastas ta.

Teinekord kohtasid nad koos Tandyga üht ratastoolis istuvat halvatut ning Jim hakkas narrimiseks tõmblema ja rapsima ning ilatsema.

Kuigi Jim võis vahel ebameeldiv olla, polnud tal raske seltsilisi leida. Tegelikult kuulus enamik tema Alexandria seltskonnast kooli koorekihti, nende hulgas oli mitu silmapaistvat sportlast, koolilehe toimetaja (kes valiti oma klassis kõige intelligentsemaks) ja õpilasnõukogu president. Kõik nad püüdsid tema tähelepanu köita, alateadlikult jäljendades tema kõnepruuki ja kasutades tema lemmikväljendeid: „Vinge värk!” ja „Aiiii … panid mulle ära, otse munadesse!”, kutsusid teda topeltkohtingutele (millest ta alati keeldus) ja rääkisid omavahel jutte, mida kutsuti juba siis „Jim Morrisoni lugudeks”. Jimi ligitõmbavus muutus aina ilmsemaks, kuigi mitte lihtsalt seletatavaks.

„Me olime nii kuradima korralikud,” meenutab üks tema sõpradest ja klassikaaslastest, „et kui keegi päriselt julges teha neid hulle tükke, mida meie tahtsime teha, tundsime mingis mõttes rahuldust, ja Morrison tõmbas meid ligi. Ta oli kesksel kohal.”

Tandy Martin pakub teistsugust vaatenurka. „Kui inimene on keskkoolis ning teistest erinev … noh, näiteks mina tahtsin korporatsiooni astuda, kuna soovisin „lahe” olla, aga kuna samas teadsin, et see on lollus, siis ma ei suutnud seda teha. Mind soovitati tippkorporatsiooni ja ma läksin koju ning nutsin öö läbi, kuna teadsin, et ma pean sellest keelduma. Sain sellest hingelise haava. Kui inimene arvab, et tal on õigus ja kõik teised teevad teisiti, ja ta on kõigest viieteistaastane, noh, siis läheb nii, et ta süda murdub ja armistub. Kõik tahavad mingisse kampa kuuluda, kui nad on viieteistaastased. Jimi kutsuti astuma AVO-sse – korporatsioonide korporatsiooni – ja tema keeldus.”

George Washingtoni nimelises koolis veedetud aastatel suutis Jim suurema vaevata hoida hinnete keskmist taset 88,32 juures ja ta sai kaks korda kiituskirja. Tema IQ oli 149 punkti. Ülikooli matemaatikatestidel oli tema tulemus üle riikliku keskmise (528, keskmine oli 502) ja veel kõrgema tulemuse sai ta suulistel eksamitel (630, riiklik keskmine oli 478). Kuid statistika ei näita eriti midagi. Rohkem näitavad raamatud, mida Jim luges.

Ta luges ahnelt Friedrich Nietzschet, poeetilist saksa filosoofi, kelle nägemust esteetikast, moraalist ja apollonlik-dionüüsoslikust duaalsusest võis täheldada ikka ja jälle Jimi vestlustes, luuletustes, lauludes ning elus. Ta luges Plutarchose teost „Paralleelsed elulood” ja hakkas imetlema Aleksander Suurt, kuna hindas tema intellekti ning saavutusi. Jim jäljendas ka tema hoiakut: „… pea kallutatud natuke küljele, vasema õla poole …” Ta luges suurt prantsuse sümbolistlikku poeeti Arthur Rimbaud’d, kelle stiil hakkas mõjutama Jimi lühiproosalike luuletuste vormi. Ta luges kõike, mida avaldasid Kerouac, Ginsberg, Ferlinghetti, Kenneth Patchen, Michael McClure, Gregory Corso ja kõik teised biitnikest kirjanikud. Norman O. Browni „Life Against Death” asus tema raamaturiiulis kõrvuti James T. Farrelli „Studs Loniganiga”. Viimase naabriks oli Colin Wilsoni „Outsider” ja tolle kõrval „Odüsseia” (tema lõpuklassi emakeeleõpetaja arvas, et Jim oli ainuke klassist, kes seda luges ja ka mõistis). Balzac, Cocteau ja Molière olid talle tuttavad, samuti suurem jagu prantsuse eksistentsialistidest filosoofe. Jim näis intuitiivselt mõistvat, mida need keerulised mõtlejad pakuvad.

Kakskümmend aastat hiljem räägib Jimi lõpuklassi emakeeleõpetaja endiselt tema lugemusest: „Jim luges sama palju ja tõenäoliselt enamgi kui kõik ta kaasõpilased. Aga kõik, mida tema luges, oli nii ebaharilik, et ma lasin ühel õpetajal, kes läks parajasti Kongressi Raamatukokku10, järele vaadata, kas need raamatud, millele Jim viitas, on ka tegelikult olemas. Ma kahtlustasin, et ta mõtles need välja, kuna need olid Inglismaa kuueteistkümnenda-seitsmeteistkümnenda sajandi demonoloogiaraamatud. Ma polnud neist eales kuulnud. Aga need olid olemas ja tema kirjutatud töö põhjal olen veendunud, et ta neid luges ning ainuke koht, kus ta neid lugeda sai, oli Kongressi Raamatukogu.”

Jim hakkas kirjutama. Ta oli hakanud pidama päevikut, märkmikke, mis täitusid tema igapäevaste tähelepanekute ja mõtetega, ajakirjareklaamlausete ümberkirjutustega, dialoogijuppidega, raamatutest võetud ideede ning lõikudega, ja mida lähemale koolilõpule, seda rohkem hakkas sinna lisanduma luulet. Talle hakkas mõju avaldama luule romantiline külg: tema teadvusse oli jätnud jälje „Rimbaud’ legend”, ettemääratud tragöödia, Ginsbergi, Whitmani ja Rimbaud’ enda homoseksuaalsus; Baudelaire’i, Dylan Thomase, Brendan Behani alkoholism ja paljude teiste kannatavate visionääride hullumeelsus ning uimastisõltuvus. Leheküljed muutusid peegliks, milles Jim nägi iseennast.

Luuletajaks olemine tähendas enamat kui luuletuste kirjutamist. See nõudis stiilselt (ja mis veelgi tähtsam – nukralt) elamisele ja suremisele pühendumist; igahommikust palavikus ärkamist, teadmisega, et see palavik kaob vaid surres, kuid olles samas kindel, et see kannatus on ka suur au. „Poeet on nähtamatute preester,” kirjutas Wallace Stevens. „Luuletajad on maailma tunnustamata seadusandjad,” kirjutas Shelley, „… tabamatu inspiratsiooni hierofandid; nende hiiglaslike varjude peeglid, mida tulevik heidab olevikule …”11

Rimbaud kirjeldas seda oma kirjas Paul Demenyle kõige paremini: „Poeet saab visionääriks läbi kõigi meelte pika, piiramatu ja süstemaatilise segipaiskamise. Kõigis armastuse, kannatuste või hullumeelsuse vormides uurib ta enda hinge, ta kurnab ennast kõigi mürkidega ja säilitab nende kvintessentsi. Kirjeldamatus piinas, kus ta vajab suurimat usku, üleinimlikku jõudu, kus temast saab kõigi inimeste keskel suur invaliid, äraneetu – ja Ülim Teadlane! Sest just tema tunneb tundmatut! Mis siis sellest, et ta ise oma ekstaatilisel lennul läbi ennekuulmatute, sõnulseletamatute nähtuste hävib …” Poeet kui tulevaras.

Jim on kirjutanud kunagi „Pony Expressi”, mida ta ise kirjeldab kui „ballaadi tüüpi poeemi”, aga nüüd ta n-ö tulistas lühikeste valangutega, täitis märkmikke ülestähendustega, millest ammutati hiljem suur osa materjali või inspiratsiooni paljude Doorsi laulude tarvis. Üks poeem, mis on säilinud, oli „Horse Latitudes”. Jim kirjutas selle pärast seda, kui nägi võigast raamatukaaneillustratsiooni, mis kujutas hobuseid, keda heideti üle Hispaania galiooni parda, kui alus oli Sargasso merel tuulevaikuse lõksu jäänud:

Kui vaikne meri loob soomusrüü

ja ta mornid ning katkendlikud

hoovused sigitavad tillukesi koletisi,

purjetus ei edene

kummaline hetk

ja esimene loom heidetakse,

jalad raevukalt sõudmas

nende jäik roheline galopp

ja pead kerkivad pinnale

kanged

haprad

peatus

leppimine

hääletud sõõrmed agoonias

hoolikalt viimistletud

ja suletud.

Paljud Jimi luuletused rääkisid nii tol perioodil ning hiljemgi veest ja surmast. Kuigi ta oli esmaklassiline ujuja, väidavad lähimad sõbrad, et Jimil oli vee ees suur hirm.

Jim oli keskkooli eelviimasel kursusel, kui Tandy Martin läks tema koolist üle lähedalasuvasse St Agnese tütarlastekooli. Jim nägi teda, kui Tandy koduteel tema majast möödus, ning tihti jooksis ta tüdrukule järele ja nad vestlesid usalduslikult tundide kaupa.

„Milline on sinu esimene mälestus?” küsis Tandy.

„Olen ühes toas, minu ümber on neli-viis täiskasvanut ja nad kõik ütlevad: ‘Tule minu juurde, Jimmy, tule minu juurde …’ Ma alles õpin käima ja nad kõik ütlevad: ‘Tule minu juurde’.”

„Kust sa tead, et see mälestus su ema jutust ei pärine?” ütles Tandy.

„See on liiga triviaalne. Ta ei räägiks nii tähtsusetut lugu.”

„Noh, jah, Freud aga ütleb, et …”

Võib-olla Jim pidaski seda tühiseks, aga järgnevatel aastatel rääkis ta veel sarnastest mälestustest. Enamik olid esitatud unenägude vormis ja kõik need sisaldasid täiskasvanuid, kes sirutavad käsi väikese Jimi poole.

Tandy ja Jim rääkisid teineteisele sellest, mis neid hirmutab, mis neid ühendab ja kelleks nad loodavad saada. Jim ütles, et ta tahab saada kirjanikuks, et ta tahab kõike kogeda. Kord või paar teatas ta, et tahab saada maalikunstnikuks, ning ta andis Tandyle kaks enda tehtud väikest õlimaali. Üks neist kujutas Tandyt päiksena, teine oli autoportree Jimist kuningana.

Jimi maalis, nagu ka luuletas, peaaegu salaja. Ta sai vähe taskuraha, nii et ta varastas oma värvid ja pintslid, ning pärast maalide valmimist kadusid tema maalimistarbed sama salapäraselt, nagu olid ilmunud. Erootilised maalid loomulikult peideti, hävitati või kingiti ära. Kooningi12 aktimaalide koopiad värviti üle ning hiiglaslike madude sarnaseid peeniseid ning suuseksi kujutavad joonistused sokutati klassikaaslaste õpikute vahele, kust, nagu Jim väga hästi teadis, õpetajad need üles pidid leidma. Nagu ikka, jälgis Jim kõiki reaktsioone, õppides, mis mõjub ehmatavalt, mis lummavalt, ja mis ajab vihale.

Jimi vend oli temalt kord küsinud, miks ta maalib. „Ei saa ju kogu aeg lugeda,” vastas ta Andyle. „Silmad väsivad ära.”

Andy jumaldas oma vanemat venda isegi siis, kui Jim väga õelalt käitus. Ta mäletab kahte-kolme korda, kui nad üle välu kõndisid ja Jim korjas maast kivi ning ütles: „Ma annan sulle kümme sekundit aega …”

Andy vaatas hirmunult Jimi, kivi ja uuesti Jimi.

Jim ütles: „Üks …”

„Ei,” hüüdis Andy, „ei, ei …”

„Kaks …”

„Ära jama, Jim, palun, Jim, palun …”

Kui kõlas „kolm”, pistis Andy jooksma ja Jim karjus „neliviiskuusseitsekaheksaüheksakümme,” sihtis ja viskas venda kiviga.

Tol korral oli Jim kuueteistkümneaastane. Seitsmeteistkümnene oli ta siis, kui ligines Andyle halvaendeliselt, rätikuga üles korjatud koerasitt käes. Ta ajas kisendavat Andyt mööda maja taga. Viimaks sai Jim venna kätte ja surus junni talle näkku. See oli kummist. Andy nuuksus kergendatult.

„Ma ei jõua kokku lugeda neid kordi, kui ma vaatasin televiisorit ja tema tuli, istus mulle näkku ja peeretas,” rääkis Andy. „Või neid kordi, kui ta oli joonud kakaod või apelsinimahla, mis teeb sülje hästi paksuks, surus oma põlved minu õlgadele, nii et ma ei saanud liigutada ja lasi süljenire mu näo kohale rippuma. Ja siis hakkas ta seda allapoole laskma. Muudkui allapoole, allapoole, allapoole … kuni see rippus otse mu nina kohal. Ja siis imes ta selle uuesti üles.”

Kui nad koos oma kodu naabruses kõndisid ja kohtasid kedagi, kes oli Andyst vanem ja suurem, ütles Jim talle: „Kuule … mu vend tahab sinuga kakelda-a-a-a … mu veli tahab sulle moll-l-l-li anda. Mis sa sellest arva-a-a-ad?”

Washingtoni loomaaias tegi Jim Andyle ettepaneku kõndida kitsal serval sügava kraavi veerel, mis eraldas loomi külastajatest. Teine kord meelitas ta Andyt kõndima sarnasel eendil, kust võis paarkümmend meetrit allpool olevale maanteele kukkuda.

„Kui ma seda ei teinud,” räägib Andy, „sõimas ta mind eideks, kuna ta ei käskinud mul kunagi teha asju, mida ta ise poleks teinud.”

Jim tegi palju selliseid trikke ning sarnaselt aastatetaguse kelgusõiduga ta ei kukkunud ega saanud kunagi viga. Jim on millalgi öelnud: „Noh, sa kas usud endasse või kukud.”

Jim tegi oma õe ja vanematega Alexandrias vähe tegemist, kodunt lahkus ta sageli hommikust söömata ja sõnagi lausumata. Õde Anne oli kõigest järjekordne lakkamatu õrritamisobjekt. Isa oli niisugune nagu ikka: kas mõtetes või päriselt eemalviibiv – külastamas Cape Canaverali enne Vanguardi kosmoselende, golfimängul mereväelaste maaklubis, piloodipaberite säilitamiseks tarvilikke lennutunde tegemas või kodus matemaatiliste probleemide üle pead murdmas, selle asemel, et pöörata Jimile nii palju tähelepanu, kui Jim soovinuks.

Selleks ajaks oli Jimi emast kujunenud domineeriv vanem. Isegi kui Steve oli kodus, tegeles Clara pere eelarvega. Ta oli eeskujulik mereväelase abikaasa, kes tegi kõike hästi, alates lauahõbeda poleerimisest kuni bridžipidude võõrustamiseni. Üks sugulane kirjeldas teda nii: „Ta oli peo hing, inimene, kes võis kuni üheni hommikul kaasa lüüa, samas kui Steve läks õhtul üheksast voodisse.” Jimi arvates oli tema ema ülihoolitsev näägutaja. Ema käis talle närvidele, alati oli tal õiendamist poja juuste pikkuse või särgi seisukorra üle.

Jim kandis sama särki nädalate kaupa, kuni see oli nägi kohutav välja. Kord küsis üks õpetaja, kas tal oleks ehk rahalist abi vaja. Ükskord andis Clara Jimile viis dollarit, et ta uue särgi ostaks – Jim soetas Päästearmee poest rõivatüki kahekümne viie sendi eest ja kulutas ülejäänud raha raamatutele. Lõpuks üritas Jimi ema Tandy Martini ema kaudu panna tüdruku Jimi veenma. Tandy loomulikult keeldus.

Ühel pärastlõunal oli Tandy Jimil külas, kui nad kuulsid, et poisi vanemad jõuavad koju. Jim tassis Tandy kiiresti ülakorrusele oma vanemate magamistuppa ja heitis ta seal voodisse, ajades voodiriided sassi. Tandy punnis vastu. Ta hüppas püsti ja püüdis toast välja pääseda, Jim jooksis tema kannul. Ajastus oli ideaalne. Tandy, kelle särk oli rabelemisega vöö vahelt välja tulnud, ja Jim jõudsid allkorrusele just sel hetkel, kui vanemad elutuppa astusid.

„Tere, ema, tere, isa,” ütles Jim irvitades.

Clara muretses Jimi „veidruse” pärast, ta kartis, et poeg on pärinud samasugust ekstsentrilisust, mis oli naise arvates iseloomulik tema vendadele. Ta ei teadnud, mida arvata, kui Jim tema poole pöördus ja ütles: „Tegelikult sind ei huvita mu hinded, sa soovid mulle häid hindeid vaid selleks, et nendega oma bridžiklubis uhkeldada.” Teinekord jahmatas ta kõiki sellega, et viskas söögiriistad oma taldrikule ja nähvas emale: „Sa matsutad süües nagu siga.”

Ka teised imestasid Jimi kummaliste kommete üle. Ta jõlkus Alexandrias oma Clarke’i seemisnahast saabaste, puuvillaste pükste ja särgiga ringi, juuksed lõikamata, ning jättis teesklematult eemalviibiva, halvemal juhul isegi tõrjuva mulje. Mõnikord käitus ta täiesti mõistatuslikult. Kuna perekonna autot lubati Jimil kasutada väga harva, lasi ta sageli mõnel sõbral end Washingtoni kesklinna sõidutada ning jalutas lihtsalt minema, andmata mingeid selgitusi.

Kuhu ta läks? Mida ta seal tegi? Mõned arvavad, et ta sai kokku sõbraga, keda oli kohanud mõnes neist kummalistest väikestest raamatupoodidest, mida ta sageli külastas. Teised väidavad, et ta käis salaja räpases baaris vanal Route 1 aadressil, Fort Belvoir’ lähistel mustanahalisi bluusmuusikuid kuulamas. Viimane oletus tundub tõenäolisim. Talle meeldis ja oma keldriruumis mängis ta kõige sagedamini bluusi ja spirituaalseid palasid, mis olid talletatud Kongressi Raamatukogus (samas ta väitis, et vihkab rock’n’rolli). Samuti meeldis talle jalutada Alexandria allakäinud kaldapiirkonnas ja vestelda kaide peal õngitsevate mustanahalistega. Mõnikord võttis Jim õhtuti Tandy kaasa nende „sõpradega” kohtuma.