Читать книгу Izabeli taassünd - Jessica Ann Redmerski - Страница 1

Sarai

Kaheksa kuud on möödunud päevast, kui ma põgenesin sellest majast Mehhikos, kus mind üheksa aastat kinni hoiti. Ma olen vaba. Ma elan „normaalset” elu, teen normaalseid asju koos normaalsete inimestega. Keegi, kes võiks endiselt minu surma soovida, pole mind rünnanud, ähvardanud või jälitanud. Mul on „parim sõber”, Dahlia. Mul on inimene, kes on mulle rohkem ema eest, kui keegi ealeski on olnud. Dina Gregory. Mida ma veel tahta võiks? Tundub isekas veel midagi soovida. Aga sellest kõigest hoolimata pole üks asi siiski muutunud: ma elan ikka veel vales.

Californias on mul sõbrad: Charlie, Lea, Alex ja Bri… Ei, oota, Brandi. Mu endine kallim Matt oli vägivaldne ja just tema pärast kolisin ma tagasi Arizonasse. Pärast lahkuminekut luuras ta tükk aega mu järel. Ma taotlesin talle lähenemiskeelu, aga see ei hoidnud teda minust eemal. Ta tulistas mind kaheksa kuud tagasi, aga ma ei saa seda tõestada, sest tegelikult ma ei näinud teda. Ja ma lihtsalt kardan nii väga, et ma ei julge teda politseile üles anda.

Muidugi on iga sõna sellest vale.

Need tükikesed aitavad varjata seda, mis minuga tegelikult juhtus. Need selgitavad, miks ma äkitselt 14-aastaselt pildilt kadusin ja kuidas ma Californias kuulihaavaga haiglasse sattusin. Ma ei saa kunagi Dinale, Dahliale ega oma kallimale, Ericule, rääkida seda, mis tegelikult juhtus: et mu enda äpardunud ema viis mind Mehhikosse narkoparuni juurde elama. Ma ei saa kunagi kellelegi rääkida, et üheksa aastat hiljem põgenesin ma sellest kohast ja et ma tapsin selle mehe, kes mind kogu mu noore täiskasvanuelu vangis oli hoidnud. Muidugi, ma võiksin sellest kellelegi rääkida, aga kui ma seda teeksin, sattuks Victor ohtu.

Victor.

Ei, ma ei saa kunagi kellelegi rääkida, et mul aitas sealt pääseda palgamõrvar, nagu ma ei saa rääkida sedagi, et ma nägin pealt, kuidas Victor tappis õige mitu inimest, sealhulgas ka prominentse ja tuntud Los Angelese ärimehe abikaasa. Ma ei saa kunagi kellelegi rääkida, et pärast kõike seda, mis ma olen läbi elanud ja näinud, tahan ma kõige rohkem ikkagi oma kodinad kokku korjata ja selle ohtliku elu juurde tagasi pöörduda. Elu juurde koos Victoriga.

Tänagi veel on tema nimel minu jaoks rahustav kõla. Mõnikord, kui ma öösiti ärkvel leban, sosistan ma tema nime lihtsalt selleks, et seda kuulda, sest mul on seda vaja. Mul on teda vaja. Ma ei suuda teda peast välja visata. Ma olen üritanud. Kurat, ma olen tõesti üritanud. Aga ükskõik, mida ma teen, möödub iga päev minu elust ikka temale mõeldes. Kas ta valvab mu üle? Kas ta mõtleb minu peale sama palju kui mina tema peale? Kas ta on veel elus?

Ma haaran kinni padjast oma pea kohal, sulen silmad ja kujutan ette Victorit. Mõnikord on see ainus viis, kuidas ma suudan lõpule jõuda.

Eric pigistab mõlema käega mu reisi, hoides mind voodil paigal, nägu sügaval mu jalge vahel.

Ma tõukan puusadega tema poole, lükates end õrnalt vastu ta noolivat keelt, kuni kogu mu keha kangestub ja mu reied tema pea ümber värisema hakkavad.

„Issand küll…” Ma vappun lõpule jõudes ja mu käed vajuvad jalge vahele ning ma libistan oma sõrmed tema tumedatesse juustesse. „Issake…”

Ma tunnen Ericu huuli mu kõhul, kohe vaagnaluu kohal.

Ma vaatan üles lakke, nagu ma alati pärast orgasmi teen, sest süütunde tõttu on mul liiga häbi, et Ericule otsa vaadata. Ta on tore kutt. Mu seksikas tumedapäine ja sinisilmne kallim, 27 aastat vana, heasüdamlik, sarmikas, naljakas ja täiuslik. Minu jaoks oleks ta täiuslik, kui ma poleks kunagi kohanud Victor Fausti.

Ma olen igaveseks rikutud.

Ma pühin tillukesed higipiisad otsmikult ära ja Eric roomab tagasi ning heidab minu kõrvale pikali.

„Sa teed seda alati.” Ta müksab mind mänglevalt sõrmenukkidega ribidesse.

Kuna ma olen väga kõdikartlik, tõmbun eemale ja keeran end küljele, et talle otsa vaadata. Ma naeratan soojalt ja libistan sõrmega mööda ta juuksepiiri.

„Mida ma alati teen?”

„Seda vaikimise asja.” Ta võtab mu lõuast pöidla ja nimetissõrmega kinni. „Ma viin su lõpule ja sa jääd tükiks ajaks täiesti vait.”

Ma tean ja mul on kahju, aga ma pean Victori näo peast välja saama, enne kui suudan sulle otsa vaadata. Ma olen üks kohutav inimene.

Eric suudleb mu laupa.

„Seda nimetatakse taastumiseks,” ütlen ma muigega ja suudlen tema sõrmi. „See on täiesti ohutu. Aga sina peaksid seda võtma kui head märki. Järelikult sa tead, mida sa teed.” Ma torkan ka teda ribidesse.

Ja ta tõepoolest teab, mida ta teeb. Eric on voodis suurepärane. Aga mina olen emotsionaalselt ikka veel liiga seotud… sõltuvuses Victorist ja mul on tunne, et nii jääb see igaveseks.

Pärast Victori lahkumist kulus mul viis kuud, enne kui suutsin oma eluga edasi minna selles osas, mis puudutas teisi suhteid. Ma kohtusin Ericuga töö juures toidukaupade poes. Ta ostis koti kartulikrõpse ja energiajoogi. Pärast seda hakkas ta minu poes käima kaks või kolm korda nädalas. Ma ei tahtnud temaga mingit tegemist teha. Ma tahtsin Victorit. Aga hakkasin lootust kaotama, et Victor võiks veel kunagi minu juurde tagasi tulla.

Eric hakkab oma käsivart üle mu palja kõhu sirutama, aga enne kui ta seda teha jõuab, ajan ma nagu muuseas ennast üles ja tõmban püksikud jalga. Ta ei kahtlusta midagi ja hea ongi. Mul ei ole kallistamise tuju, aga veel vähem tahan ma tema tundeid riivata. Ta sirutab käed välja, põimides sõrmed pea taga kokku. Ta vaatab mulle toa teisest otsast võrgutava naeratusega otsa. Ta teeb seda alati, kui ma pole täies riides.

„Sarai?”

„Jah?” Tõmban T-särgi selga ja kohendan oma patsi.

„Ma tean, et see tuleb väga äkki,” ütleb Eric, „aga ma tahaks koos sinu ja Dahliaga homme Californiasse tulla.”

Kurat.

„Aga sa ei pidanud ju töölt vabaks saama?” Tõmban lühikesed püksid jalga ja libistan plätud varba otsa.

„Siis, kui sa küsisid, kas ma tahaks tulla, ma ei saanudki,” ütleb ta. „Aga nüüd on meil töö juures abilisi ja mu ülemus otsustas mulle puhkust anda.”

See küll hea uudis ei ole. Mitte sellepärast, et ma teda enda läheduses ei tahaks näha – ma tõesti hoolin Ericust, hoolimata sellest, et ma ei suuda Victor Fausti unustada –, aga mu homne „puhkus” Californias ei tähenda vaatamisväärsustega tutvumist, pidutsemist ja rahakulutamist Rodeo Drive’il.

Ma lähen sinna selleks, et tappa üks mees. Õigemini, ma lähen sinna selleks, et proovida tappa üht meest.

On juba piisavalt halb, et Dahlia kaasas on ja et ma pean seda ühe inimese eest varjama, mis siis veel kahest rääkida.

„Sa… ei tundu just rõõmustavat,” ütleb Eric, naeratus aeglaselt kustumas.

Ma naeratan laialt ja raputan pead, tagasi tema juurde kõndides ja voodi äärele istudes. „Ei, ei, ma olen rõõmus. Ma lihtsalt ei osanud seda oodata. Start on kell kuus hommikul. See on vähem kui kaheksa tunni pärast. Kas sul on pakitud?”

Eric puhkeb naerma ja küünitab üle voodi minu poole, tõmmates mind uuesti enda juurde. Ma naaldun tema vöökoha vastu, üks käsi vastu madratsit teisel pool teda, jalad üle voodiääre rippu.

„Noh, ma sain sellest teada alles täna pärastlõunal, enne töölt lahkumist,” ütleb ta. „Nigel ajastus, ma tean, aga mul on vaja ainult paar asja kotti visata ja ma olen valmis.”

Ta sirutab käe ja lükkab patsist lahti pääsenud juuksesalgu mu näolt ära.

„Lahe!” valetan võltsi naeratusega. „Siis on vist kõik paigas.”

Dina tõuseb enne mind, kell neli. Mind äratab peekoni lõhn. Ma ronin voodist välja ja hüppan duši alla ning maandun siis köögilaua taha. Tühi taldrik juba ootab mind.

„Ma tõesti tahaks, et sa oleks valinud puhkuse jaoks mõne teise koha, Sarai,” ütleb Dina.

Ta istub teisele poole lauda ja hakkab toitu taldrikule tõstma. Ma tõstan peekonikuhjast mõned tükid taldrikule.

„Ma tean,” ütlen ma, „aga nagu ma ütlesin, ei kavatse ma lasta oma eksil mind takistada sõpru külastamast.”

Ta raputab oma hallijuukselist pead ja ohkab.

Kuskil olen ma oma valedega ummikusse jooksnud. Pärast seda, kui Victori vend Niklas oli mind tulistanud, tõi Victor Dina Los Angelesse minu juurde haiglasse. Dinal polnud aimugi, mis juhtunud oli. Ta teadis üksnes, et mind oli tulistatud. Alles mitu kuud hiljem tundsin ma ennast piisavalt enesekindlalt, et temaga sellest juttu teha. Igatahes pärast seda, kui olin lagedale tulnud looga, mida ma tahtsin talle rääkida. Just siis mõtlesin välja vägivaldse ekskallima loo. Ma oleks pidanud talle lihtsalt ütlema, et mind taheti paljaks röövida. Võhivõõra poolt. Selle vale juurde oleks olnud tunduvalt lihtsam jääda. Nüüd, kui ta teab, et ma lähen tagasi LA-sse, muretseb ta end selle pärast haigeks ja seda juba viimased kaks kuud. Ma poleks pidanud talle rääkima, et ma sinna tagasi lähen.

Ma söön oma peekoni ja väikese munaportsu lõpuni ning loputan selle klaasi piimaga alla.

Dahlia ja Eric ilmuvad koos kohale just siis, kui ma hambapesu lõpetan.

„Tule nüüd, me peame minema hakkama,” ütleb Dahlia mind uksest välja puksides. Tema liivakarva juuksed on pealaele lohakasse krunni kinnitatud ning see näeb välja nii, nagu oleks ta just ärganud.

Ma kallistan Dinat hüvastijätuks.

„Minuga ei juhtu mitte midagi,” ütlen ma talle. „Ma luban. Ma ei lähe selle koha lähedalegi, kus ta elab.” Rääkides kellestki, keda pole tegelikult olemas, kujutan ma selle mehe nägu isegi elavalt ette. Aga ma olen seda osa ka nii kaua mänginud, et „Matt” ja kõik need teised minu LA „sõbrad”, kellest olen kõigile juba mõnda aega rääkinud kui elavatest inimestest, ongi ilmselt kuskil alateadvuses elama hakanud.

Dina murelikule näole ilmub sunnitud naeratus ja ta käed libisevad mu küünarnukkidelt maha.

„Helista mulle, kui sa sinna jõuad.”

Ma noogutan. „Helistan kohe, kui hotelli jõuan.”

Ta naeratab ja ma kallistan teda veel korra ning järgnen siis teistele Dahlia auto juurde. Eric paneb mu kohvri pagasiruumi teiste kottide kõrvale ja hüppab tagaistmele.

„Hollywood, siit me tuleme!” ütleb Dahlia.

Ma teesklen samasugust entusiasmi. Hea vähemalt, et kellaaeg on veel nii varajane, muidu võiks Dahlia mu ükskõiksest suhtumisest tõtt välja lugeda. Ma sirutan käed selja taha välja ja haigutan, pea seljatoel puhkamas. Ma tunnen Ericu käsi selja taga oma kaelal, kui ta mu lihaseid mudima hakkab.

„Arusaamatu, miks sa tahad LA-sse autoga minna,” ütleb Dahlia. „Lennukiga minnes ei peaks nii vara üles tõusma ja sa poleks siis nii väsinud ja turtsakas.”

Mu pea vajub vasakule küljele. „Ma pole turtsakas. Ma pole veel sinuga vaat et sõnagi vahetanud.”

Ta vaatab mind muiates. „Täpselt. Kui Sarai ei räägi, võrdub see turtsakusega.”

„Ja taastumisega,” lisab Eric.

Mu nägu lahvatab punaseks ja ma küünitan üle pea selja taha ning annan mängleva laksu ta käele, kui see taevalikult mõnusalt mööda mu kaela liigub. Sulen silmad ja näen enda ees Victorit.

Ma ei tee seda meelega.

Saabume Los Angelesse pärast neljatunnist sõitu. Ma ei saa sinna minna lennukiga, sest siis poleks mul võimalik endaga relvi kaasa võtta. Seda ei saanud ma muidugi Dahliale öelda. Tema arvab lihtsalt, et ma tahtsin maalilist teed mööda sõita.

Mul on seitse päeva aega, et teha seda, mida ma siia tegema tulin. Muidugi juhul, kui ma sellega hakkama saan. Ma olen oma plaani mitu kuud pununud, mõelnud, kuidas seda teha. See oli mulle algusest peale selge, et Hamburgi villasse ei pääse ma mingil juhul. Selleks on vaja kutset ning kõigi silme all tema külaliste ja Arthur Hamburgi enesega suhtlemist. Ta on mu nägu näinud. Noh, tegelikult on ta küll näinud rohkemgi kui mu nägu. Aga mul on tunne, et see, mis tol õhtul juhtus, kui me Victoriga petsime Hamburgilt välja kutse tema magamistuppa, et me saaks tema naise ära tappa, on miski, mis püsib Hamburgil elu lõpuni meeles kuni väikeste üksikasjadeni välja.

Loodetavasti suudab lühike plaatinablond parukas ja tugev tume meik varjata seda pikkade kastanpruunide juustega tüdrukut, keda Hamburg mäletaks tuppa astumise esimesest hetkest.