Читать книгу Izabeli taassünd - Jessica Ann Redmerski - Страница 4

Sarai

„Kui sa mind puudutad,” ütlen ma Hamburgi toa ukse taga seisvale ülikonnas turvamehele, „siis pistan ma su munad hakklihamasinasse.”

Turvamehe sõõrmed lähevad puhevile ja ta vaatab Stephensile otsa.

„Sa palusid kokkusaamist härra Hamburgiga,” ütleb Stephens minu selja taga. „See on igati normaalne, et sind enne sisse lubamist läbi otsitakse, et näha ega sul relvi kaasas pole.”

Kuradi kurat!

Rahu. Säilita rahu. Tee seda, mida Izabel teeks.

Ma hingan sügavalt sisse ja põrnitsen neid mõlemaid ähvardavalt. Siis viskan ma oma väikese musta käekoti turvamehele. Kott tabab teda rindu ja ta püüab selle kinni.

„On vist üsna selge, et ma ei saaks sellise kleidi alla mingit relva peita, kui ma just seda oma vittu toppinud ei ole,” kähvan ma, vaadates Stephensi poole. „Mu püstol on käekotis. Aga ärge isegi mõelge mind puudutada…”

„Laske ta sisse.” Ukselt kõlab tuttav hääl.

See on Hamburg, sama pekine ja groteskne kui varem, seljas hiigelsuur ülikond, mille nööbid ähvardavad lahti karata, kui ta liiga sügavalt sisse hingab.

Ma irvitan mind mõrvarliku pilguga põrnitsevale turvamehele. Seda pilku ma tean, olen sellega üsna lähedalt tuttav. Ta võtab mu käekotist püstoli välja ja ulatab koti siis mulle tagasi.

„Härra Hamburg,” ütleb Stephens. „Ma peaksin teie juurde jääma.”

Hamburg raputab pead, nii et lõualott väriseb. „Ei, hoia sina restoranil silma peal. Need inimesed pole siin selleks, et mulle otsa peale teha, nad poleks sellisel juhul nii silmatorkavad. Minuga on kõik hästi.”

„Las vähemalt Marion jääb ukse juurde,” soovitab Stephens turvamehele pilku heites.

„Jah,” nõustub Hamburg. „Jää sina siia ja vaata, et keegi meie…” – ta vaatab mind külma pilguga – „kohtumist ei segaks, kui ma just ise vahelesegamist ei palu. Kui sa pole minu häält minuti jooksul kuulnud, astu tuppa. Lihtsalt ettevaatuse mõttes muidugi.”

Ta vaatab mind ja muigab.

„Muidugi,” kordan ma ja muigan samuti.

Hamburg astub ukseavalt eest ja juhatab mind kutsuva käeviipega sisse.

„Ma arvasin, et see asi on lõppenud, preili Seyfried.”

Ta paneb ukse kinni.

„Istuge,” jätkab ta.

Tuba on küllaltki suur, ümmarguse kuju ja siledate ühtlaste seintega. Suure kivist kamina kohal ripub tohututes klaasist raamides mitu suurt maali, mis tunduvad kujutavat piiblistseene ning millele altpoolt kiirgab valgust nagu prožektoritest. Üldine valgustus on hämaravõitu nagu ka restoranis ja siin lõhnab viiruki või muskuse-lavendlilõhnalise õli järele. Minust vasakule jäävast kaugemast seinast viib avatud uks teise tuppa, mille seintelt kiirgab vastu teleriekraanide sinakashalli valgust. Ma astun Hamburgi laua ääres seisva kõrge leeniga nahktooli poole ja heidan kiire pilgu väikesesse tuppa. Täpselt, nagu ma arvasin. Ekraanidelt on näha restorani laudasid.

Hamburg suleb ka selle toa ukse.

„Ei, see asi pole kaugeltki lõppenud,” vastan ma lõpuks.

Ma panen jala üle põlve ja istun sirge seljaga, lõug enesekindlalt ette lükatud ja silmad Hamburgile suunatud, kui ta läbi toa minu poole astub. Ma sikutan kleidiserva üle reie külge kinnitatud noatupe. Käekott on mul süles.

„Te võtsite minult juba mu abikaasa.” Ta hääles on põlgusenoot. „Kas sellest teie arvates veel ei piisanud?”

„Kahjuks mitte.” Ma naeratan salakavalalt. „Kas sellest ei piisanud, et sina ja su naine võtsite elu ühelt inimeselt? Ei piisanud,” vastan ma tema eest. „Te võtsite elu päris paljudelt.”

Hamburg hammustab põske ja istub oma laua taha, näoga minu poole. Ta asetab oma singitaolised käed enda ette mahagonist lauaplaadile. Ma näen, kui väga ta tahaks mulle siinsamas otsa peale teha. Aga ta ei tee seda, sest usub, et ma pole üksinda. Ükski terve mõistusega inimene ei saaks millegi sellisega hakkama, et tuleks siia ihuüksinda, kogenematu ja ettevaatamatuna.

Mitte keegi peale minu.

Ma pean lihtsalt hoolitsema selle eest, et ta jätkuvalt usuks, et mul on abilisi, kuni ma välja nuputan, kuidas ta vagaseks teha ja siit ilma kinni kukkumata minema saada. See, et Hamburg andis turvamehele käsu tuppa sisse hüpata, kui too minuti jooksul tema häält ei kuule, lõi sellesse plaani, mis oli juba algselt kanajalgadel, suure mõra.

„Noh, ma pean tunnistama,” ütleb Hamburg pisut teisel toonil, „et te olete jalustrabav, ükskõik, millist parukat te kannate. Aga tõtt-öelda meeldis mulle see punane rohkem.”

Ta pidas mu tumedaid kastanpruune juukseid parukaks. Väga hea.

„Sa oled üks haige tüüp, tead jah?” Ma klõbistan küüntega vastu tooli käetuge.

Hamburg naeratab ja see ajab mulle judinad ihule, aga ma ei tee teist nägugi.

„Ega ma neid inimesi meelega ära ei tapnud,” ütleb ta. „Nad teadsid, mis toimub ja et asja käigus võib kontroll olukorra üle kaduda.”

„Palju neid oli?” nõuan ma.

Hamburg ajab silmad kissi. „Mis vahet sellel on, preili Seyfried? Üks. Viis. Kaheksa. Jõuame parem selleni, miks te siia tulite? Raha? Informatsioon? Välja pressitakse igasugusel erineval moel ja see poleks esimene kord, kui ma sellega kokku puutun. Ma olen veteran.”

„Räägi mulle oma naisest,” ütlen ma, üritades aega võita ja teha nägu, nagu oleks kõik kaardid ikka veel minu peos. „Enne kui ma asja juurde asun, tahaks ma paremini aru saada, mis suhted teil olid.”

Osa minust tahab seda tõesti teada. Ma olen kohutavalt närvis, mul on tunne, nagu lendleks mu kõhus ringi terve mesilaspere. Võib-olla aitab mõttetu lobisemine mu närve rahustada.

Hamburg kallutab pead. „Milleks?”

„Lihtsalt räägi.”

„Ma armastasin teda väga,” kostab ta tõrksalt. „Ta oli kogu mu elu.”

„See oli armastus?” küsin ma uskmatult. „Sa lased lihtsalt oma naha päästmiseks tema mälestusel kuhtuda, maalides temast pildi kui narkomaanist, kes sooritas enesetapu, ning nimetad seda armastuseks?”

Ma näen ukse alt valveruumi põrandal valgust liikumas. Enne ei olnud seal toas vähemalt pealtnäha kedagi.

„Nagu väljapressimist, on ka igasugust erinevat armastust.” Ta toetub vastu krudisevat nahktooli, pannes vorstjad sõrmed kõhu peal risti. „Me olime Maryga lahutamatud. Me polnud nagu teised inimesed, nagu teised abielupaarid, aga meie erinevus ei tähendanud, et me oleks üksteist vähem armastanud kui teised inimesed.” Ta silmad peatuvad hetkeks minul. „Meil vedas, et me üksteist leidsime.”

„Vedas?” küsin ma, tema sõnavalikust üllatunud. „Oli see siis vedamine, kui kaks haiget inimest teineteist leidsid ja üheskoos oma haigeid tegusid teiste inimeste kallal toime panid? Ma ei saa aru.”

Hamburg raputab pead, nagu oleks tema vana tark mees ja mina lihtsalt liiga noor, et seda mõista.

„Inimesed, kes on teistsugused, nagu mina ja Mary…”

„Haiged ja nõdrameelsed,” parandan ma. „Mitte teistsugused.”

„Kuidas iganes te seda nimetada tahate,” ütleb ta alistunud toonil. „Kui erinetakse nii palju ühiskonnast, sellest, mis ühiskonnas on aktsepteeritav, saab harva osaks õnn, et leiad kellegi täpselt omasuguse.”

Mõttesse vajunult krigistan ma hambaid. Mitte sellepärast, et ta mind vihale ajab, vaid sellepärast, et ma poleks iialgi arvanud, et see jälk tüüp võib öelda midagi sellist, mis paneks mind mõtlema minu ja Victori olukorrale – või et ta ütleks üldse midagi, millega ma tegelikult nõusse jään.

Ma raputan selle mõtte peast.

Valveruumi ukse alt kumav nõrk valgus liigub taas. Ma teesklen, et pole seda märganud, sest ei taha anda Hamburgile põhjust arvata, et ma otsin siit mingit pääseteed.

„Ma tulin siia nimede järele,” purskan ma läbimõtlematult.

„Mis nimede?”

„Sinu klientide nimede.”

Hamburgi silmades läigatab mingi muutus, kontroll on tema kätte libisemas.

„Te tahate minu klientide nimesid?” küsib ta kahtlustavalt.

Raisk…

„Ma mõtlesin, et teil ja Victor Faustil on juba minu klientide nimekiri?”

Ära näita välja. Ära kaota tasakaalu. Raisk!

„Jah, on küll,” ütlen ma, „aga ma räägin neist, kes sul kunagi kuskile nimekirja kantud polnud.”

Mul läheb vist süda pahaks. Mul on tunne, nagu süttiks mu pea kohe põlema. Ma hoian hinge kinni ja loodan, et mul õnnestus olukorda päästa.

Hamburg silmitseb mind uurivalt, otsides mu näost ja hoiakust märke kaduma kippuvast enesekindlusest. Ta lükkab oma suure topeltlõua ette.

„Miks te arvate, et kuskil on veel mingi salanimekiri?”

Üle mu huulte lipsab väike kergendusohe, kuigi ma pole veel päriselt pääsenud.

„Mingi salanimekiri on alati,” vastan ma, kuigi mul pole õrna aimugi, millest ma räägin. „Ma tahan vähemalt kolme nime, mis pole selles nimekirjas, mis meil olemas on.”

Ma naeratan, tundes, et olukord on taas minu kontrolli all.

Vähemalt senimaani, kui ta rääkima hakkab. „Teie öelge mulle kolm nime, mis teie valduses olevas nimekirjas on, ja ma teen, mis te palute.”

Ma olen selgelt kontrolli kaotanud.

Ma neelatan kramplikult ja jälgin püüdlikult oma näoilmet, enne kui sealt sissekukkumist välja lugeda võiks.

„Kas sa arvad, et see nimekiri on mul käekotis kaasas või?” küsin ma sarkastiliselt, üritades mängu kaasa mängida. „Mingit kauplemist või kompromisside tegemist ei ole ega tule, härra Hamburg. Sa pole just sellises olukorras, kus võiksid mingeid tingimusi esitada.”

„Ei ole või?” küsib ta muigega.

Ta on asja läbi hammustanud. Ma tunnen seda. Aga enne, kui ta mingi käigu teeb, tahab ta selles kindel olla.

„Selle üle ei vaielda.” Ma tõusen nahktoolist püsti, torkan käekoti kaenla alla ja tunnen oma püstoli loovutamise üle suuremat pettumust kui enne.

Ma panen sõrmeotsad mahagonist lauaplaadile ja toetun kergelt kummardudes üle laua tema poole.

„Kolm nime,” nõuan ma, „või ma jalutan siit välja ja Victor Faust jalutab sisse ning laseb su ajud välja sellele armsale jeesuslapsukest kujutavale pildile su selja taga.”

Hamburg irvitab.

„See pole jeesuslapsuke.”

Ta ajab end püsti. Ta on pikk, tohutu suur ja hirmuäratav.

Mu mõtted töötavad palavikuliselt, üritades leida seda niidiotsa, millest ta aru sai, et ma olen omadega rappa jooksnud, kuid ta on sammukese võrra minust eespool ning annab esimese hoobi.

„See on kummaline, Izabel, et te tulete siia ja küsite nimesid, mis ei seisaks tolles nimekirjas, mida teil kaasas ei ole…” Ta osutab mu käekotile. „Aga kuidas te siis teate, et nimed, mis ma teile annan, pole juba selles nimekirjas?”

Minuga on lõpp.

„Laske ma ütlen, mida mina arvan,” jätkab ta. „Ma arvan, et te olete siin ihuüksinda ja et te tulite siia mingi isikliku kättemaksusooviga.” Ta raputab nimetissõrme. „Sest ma mäletan tollest ööst iga kuradi üksikasja. Igakuradiüksikasja. Eriti seda ilmet teie näol, kui mõistsite, et Victor Faust polnud sinna tulnud tapma mitte mind, vaid minu naist. See ilme näitas, et te olite pahviks löödud ja teil polnud vähimatki ettekujutust sellest, miks te seal olite. See ilme andis tunnistust sellest, et kogu see mäng on teile võõras.”

Ta huulil on pehme naeratus, mis peaks justkui väljendama kaastunnet minu olukorra üle, aga see jätab üksnes sardoonilise mulje.

„Ma arvan, et kui keegi siin teiega kaasas oleks, siis oleks nad teid juba praeguseks päästma tulnud, sest te olete ilmselgelt kõrvuni pasas.”

Kõrvaltoa uks avaneb ja tuppa astub turvamees, keerates ukse enda järel lukku. Sekundi murdosa jooksul lootsin ma, et see on Victor, kes täpselt õigel hetkel mind päästma on tulnud. Aga see oli üksnes mu soovunelm. Turvamehe muigvel silmad on täis vihkamist. Hamburg noogutab talle ja mees hakkab pükstelt rihma maha võtma.

Mul vajub süda saapasäärde.

„Teate mis,” sõnab Hamburg, teiselt poolt lauda minu poole astudes. „Sel esimesel korral, kui ma teid kohtasin, mäletan ma, et me Victor Faustiga tegime ühe kokkuleppe.” Ta viipab käega. „Te ju mäletate?”

Naeratades toetab ta oma pontsaka käe selle tooli seljatoele, kust ma just püsti tõusin, ja keerab selle ringi.

Kogu mu keha väriseb, mul on tunne, nagu oleks mu soontes voolav veri happeks muutunud. See kihutab läbi südame ja tõuseb mulle pähe sellise kiiruga, et mind tabab äkiline nõrkusehoog. Ma tahaks noa haarata, aga nad on mulle liiga ligidal, lähenedes mulle mõlemalt poolt. Ma ei suuda nende mõlemaga korraga hakkama saada.

„Mida sa silmas pead?” küsin ma kogeledes, üritades natuke aega võita.

Hamburg pööritab silmi. „Oo, jätke nüüd, Izabel.” Ta keerutab sõrmega õhus. „Hoolimata sellest, mis tol õhtul juhtus, olin ma väga pettunud, et te kaks lahkusite meie kokkuleppest kinni pidamata.”

„Ma ütleks, et pärast seda, mis aset leidis, oli meie kokkulepe tühistatud.”

Ta naeratab mulle ja istub nahktooli. Ma näen, kuidas ta turvamehele pilgu heidab, ning juba üksnes selles pilgus on käsk.

Enne kui ma jõuan ringi pöörata, on turvamees mu mõlemad käed selja taha surunud.

„Sa teed seda tehes väga suure neetud vea!” karjatan ma, üritades end turvamehe haardest lahti rabeleda.

Ta tõukab mind neljakandilise laua juurde ja lükkab mind selle peale pikali. Ma ei jõua nii kiiresti reageerida ning mu lõug põrkab vastu kõva marmorplaati. Suus on vere metalne maik.