Читать книгу Ülemus ja tema sekretär - Jessica Steele - Страница 4

Taryn taipas, et ta tähelepanu hajub ning ta peatas tee ääres auto. Ta istus pargitud autos, vapustatud sellest, mis äsja toimunud oli – mida Brian Mellor oli just teinud.

Ta oli viis aastat töötanud Mellori Tehnikamaailmas ning oli alates Briani isiklikuks assistendiks edutamisest mehesse armunud. Brian oli eduka ning hästi toimiva firma juht. Ta oli meeldiv tööandja ning nad sobisid kokku. Mees oli pikk, blond, rõõmsameelne, lahke – ja abielus!

Tema naine Angie oli samuti kena inimene. Mitte küll välimuselt. Tegelikult oli Angie Mellor välimuselt üsna silmatorkamatu. Kuid selle, mis tal ilust puudu oli, korvas naine oma tagasihoidliku, kuid sooja ja lahke iseloomuga. Oli selge, et naine jumaldas oma meest ning et seda tegid ka nende lapsed, seitsmeaastane Ben ja kolmene Lilian.

Nende õnnelikku abielu märkasid kõik, kes Angiet ja Brianit koos nägid. Just seetõttu oli Tarynil olnud üsna kerge oma armastust varjata.

Kahjuks oli ta aga umbes kuue kuu eest hakanud kahtlustama, et kõik Mellorite peres pole siiski nii täiuslik, kui paistab. Taryn polnud päriselt mõistnud, mis on valesti, või isegi seda, miks ta arvab, et midagi peaks üldse valesti olema. Lihtsalt mõni jutu sees pillatud sõna, ebasõbralik pilk, kui Angie kontorisse sisenes – seda tegi ta aga igal reedel, kui linnas sisseoste tegemas käis.

Ja siis, kaks kuud tagasi ta enam ei tulnud. “Kas Angie on ikka terve?” oli Taryn mitmel reedel Briani käest küsinud.

“Ikka,” oli mees ebalevalt vastanud ning liikunud kiiresti mõne tööga seotud teema juurde.

See oli pannud Taryni muretsema. Ta uskus, et tunneb Angiet piisavalt hästi, et võiks talle mingil ettekäändel helistada, kuid see tundus korraga nuhkimisena ja ka mõttetuna, sest Brian oli ju öelnud, et naisel pole viga midagi.

Olukord polnud ilmselt paranenud, ja täna oli Taryn endalegi hämmastuseks, teistest rääkimata, töölt lahkunud!

Liikumatult autos istudes ei suutnud ta ikka veel päriselt uskuda, et oli seda tõesti teinud. Ta armastas oma tööd. Ta tegi seda hästi. Taryn armastas Brianit ning talle meeldis mehe naine, aga nüüd – kord juba lahkunud – ei saa ta enam tagasi pöörduda. Ei saanud, selles polnud küsimustki, ja ta teadis seda.

Segaduses ja hajevil, püüdis Taryn meenutada päeva algust, mis oli olnud üsna harilik. Ta oli auto parkinud ja suundunud kõrghoone poole, kus koos Mellori Tehnikamaailmaga pesitsesid veel paljude teiste edukate ettevõtete kontorid.

Ta oli olnud esimene; seda juhtus vahel. Kuna Taryni kodune elu polnud nii harmooniline, nagu ta soovinuks, põgenes ta tihti varakult tööle ja jäi koduse olukorra tõttu kontorisse ka hilise õhtuni.

Brian oli tundunud kontorisse jõudes veidi hajevil olevat. Taryn polnud midagi öelnud, nad vaatasid koos läbi mõned saabunud kirjad ja siis naases ta tagasi oma töölaua taha.

Naine oli ülemust siiski silmas pidanud. Iga kord, kui nad kokku said või rääkisid, märkas Taryn, et meest, kes kogu nende tutvuse aja oli olnud rõõmsameelne, vaevab mingi suur mure.

Alles kell neli pärastlõunal, kui Taryn oli mingi asja pärast ülemuse kabinetti sisenenud, ei suutnud ta mehe õnnetut nägu nähes küsimata jätta: “Mis on, Brian?”

“Ei midagi,” alustas mees. Kuid siis upitas ta ennast vaevaliselt jalule. “Mulle aitab,” ütles ta lämbuval häälel. “Ma ei suuda seda enam taluda!”

“Bryan, kullake!” Enne kui arugi sai, sosistas ta õrnuse, mida oli varem sadu kordi kujutlenud ütlevat, kuid mitte kunagi seda teinud.

“Oh, Taryn,” karjatas mees õnnetult, ja enne kui naine mõistis, mis mehel plaanis on – just nagu oleks ühe lahke sõna kuulmine selle valla päästnud – haaras Brian ta oma käte vahele.

Taryn oli juhtuvast sedavõrd šokis, et ei suutnud ennast liigutadagi ja ta seisis paigal nagu kuju. Võib-olla, mõtles Taryn nüüd, püüdis ta instinktiivselt mehe lähedust säilitada. Brian sai naise liikumatusest ilmselt julgust juurde ning järgmisel hetkel ta suudles teda.

Esimese hooga jäi naine veel paigale, mõeldes kuskil ajusopis sellele, et mees on stressis ja vajab lohutust. Kuid hetke pärast, kui kallistus tugevnes ning suudlus muutus nõudlikumaks, mõistis Taryn, et lohutus pole ainus, mida Brian temalt tahab.

Šokis, segaduses ja natuke ka raevus – kuigi mingi hääleke sisemuses käskis tal anduda armastatud mehele – meenusid Tarynile Angie ja lapsed ning ta lükkas, kuni veel suutis, ennast Brianist eemale.

Taryn ei jäänud ootama, mida mees edasi teeb – vabandab või püüab teda uuesti suudelda – vaid mõistis paanikas olles ainult sellele, võib-olla ka kartes, et ta allub oma instinktidele ja annab järele, et ei või lasta Brianil ennast uuesti suudelda. Ta tormas oma laua juurde, haaras koti ning mantli ja kadus veel enne, kui Brian ennast koguda jõudis.

Liftiuksed olid sulgumas, kuid ta jõudis neist läbi lipsata, Taryn oleks võinud ka treppidest alla joosta. Lifti tormanud, tundis naine pisaraid silmis kipitamas, ta ei märganudki, et pole üksi. Tegelikult nägi ta teist inimest alles siis, kui lift laskuma hakkas. Taryn kahtles, kas ta oleks üldse teda märganud, kui mees poleks rääkima hakanud.

“Te paistate endast väljas olevat?” segas mehehääl Taryni mõttevoogu.

Naine pööras oma sinised tagasihoitud pisaratest tulvil silmad pika kolmekümnendates aastates mehe poole, kes oli teda kõnetanud. Mehel olid tumedad juuksed, hallid silmad ja ülikonna järgi otsustades palju raha.

“Mida?” küsis Taryn ärritunult. Ta langetas pilgu ning märkas kaaslase hinnalisena näivat portfelli. Nähtavasti oli mees külastanud hoonet mõne ärikohtumise asjus. Võib-olla oli tal siin lausa kontor? Taryn polnud meest varem kohanud ning tõrjus ta oma mõtetest välja.

“Kas ma saan teid kuidagi aidata?” ei jätnud mees teda rahule.

Anna mulle jõudu! “Kahtlen selles sügavalt,” nähvas Taryn vastuseks ja oli õnnelik, et lift lõpuks peatus ning ta sai soovimatu vestluse eest põgeneda.

Taryn sööstis välja ning istus autosse, et koju sõita, kui taipas, et ei tahagi sinna minna. Tema pensionil teadlasest isa on liiga omas maailmas, et küsida, miks Taryn nii varakult kodus on, aga kasuemal, kes oli just jäänud ilma järjekordsest majapidajast, pole valmis mitte ainult terve hulk kodutöid ja etteheiteid, vaid ka küsimusi. Vahel – tegelikult päris tihti – käis kasuema talle närvidele.

Taryn mõistis, et on ilmselt juba üsna tükk aega pargitud autos istunud ja muremõtteid mõlgutanud. Tasapisi hakkas ta aga rahunema ja saama üle šokist, mida Brian Mellori kirglik suudlus tekitanud oli.

Ta oli ikka veel üsna häiritud ning ta hakkas meenutama oma põgenemist mehe embusest. Võib-olla oli juhtunu ootamatus olnud põhjus, miks ta endast nii välja oli läinud. Oleks ta pidanud kuidagi teisiti reageerima? Oleks ta saanud kuidagi teisiti reageerida? Võib-olla.

Kui aga sellele mõelda – ainult sellele ta pärast juhtunut mõelnud oligi – mida muud oleks ta saanud teha, kui sealt kaduda? Kui ta poleks Brianisse armunud, oleks ta võinud mehe eemale lükata ning pärast paari kurja sõna juhtunu unustada. Kuid Taryn armastas teda ning valus oli tunnistada, et oleks suudlusele peaaegu vastanud. Naine teadis, et poleks suutnud selle teadmisega elada. Kuidas oleks võimalik olnud Angie Mellorile otsa vaadata. Sest ükskõik, mis nende vahel ka juhtunud oli, olid Brian ja Angie veel abielus ning Taryn oli ikka veel mehesse armunud.

Teadmine, et ta oli teinud seda ainsat asja, mida ta teha sai, ei muutnud Taryni enesetunnet kuigi palju paremaks. Naine teadvustas endale, et ei saa enam kuigi kaua autos istuda, kuid ta ei tahtnud ka koju minna.

Ilmselt võiks ta minna kuhugi teed jooma. Ainult ta ei tahtnud teed. Ta ei teadnudki, mida tahtis. Miks ometi oli Brian kõik ära rikkunud? Kuigi see polnud midagi erilist, oli ta oma tööd ikkagi armastanud.

Sõna “töö” tuletas Tarynile meelde tema tädi ajutiste tööde agentuuri. Taryn sai isa õe Hilaryga väga hästi läbi ning naisel oli paari tänava kaugusel agentuur Ajutised Tööd.

Hetke ajel võttis Taryn mobiili. “Kas sul on kiire?” küsis ta. Hilary oli pärinud sama töönarkomaani geeni, mis ühendas kogu Websteri suguvõsa. Taryn ise oli selles suhtes oma isasse läinud.

Hilary Kiteley elas üksi sellest ajast saadik, kui ta abikaasa umbes kolmekümmend aastat tagasi suri. Ta oli olnud piisavalt kindlustatud, et mitte töötada, kuid oma päevade sisustamiseks oli ta hakanud ärindusega tegelema ning juhtis nüüd enda asutatud lugupeetud firmat.

“Sa ei olegi oma kontoris?” küsis Hilary.

“Kas ma võin sinu juurde tulla?”

“Taryn, sa tead, et mu uks on sinu jaoks alati avatud.”

Poole tunni pärast istus Taryn juba tädi kontoris ning seletas talle, et oli just lahkunud töölt, mida ta alati oli nautinud.

“Kas sa tahad rääkida, mis juhtus?” küsis tädi lahkelt.

Taryn raputas pead. “Ma... ei saa,” vastas ta ning armastas oma tädi selle eest, et ta ei pinninud teda – mida kasuema kindlasti teeks – vaid hoopis naeratas julgustavalt.

“Võib-olla sa mõtled asjad läbi ning lähed tagasi,” pakkus Hilary.

“Ei lähe,” vastas Taryn kindlalt. See suudlus oli kõike muutnud. Ta armastab meest. Soov järele anda oli liiga suur. Brian ja Angie peavad oma abieluprobleemid lahendama. Nad peavad!

“Tundub, et sa oled selle pärast väga endast väljas.” Hilary pakkus Taryni mõttekäigust palju loogilisema mõttekäigu: “Soovid ma otsin sulle seniks, kuni sa ennast jälle kogunud oled, mõne ajutise töö?”

Taryn polnud veel mõelnud selle peale, mida edasi teha. Ta peab uue töö leidma, töötamine oli ta loomuses, kuid naine leidis, et pole veel valmis hakkama kellegi teise sekretäriks peale Brian Mellori. Ta polnud kindel, kas ta üldse kunagi selleks valmis on.

“Ma pole kindel, kas tahan jälle assistendiks minna,” tunnistas Taryn.

“Sa saad kindlasti kõigega, millega tegeled, suurepäraselt hakkama.”

“Sa mõjud alati mu enesehinnangule hästi.”

“Ja põhjusega! Mäletad seda ettekandjatööd, mida sa minu vahendusel ülikooli ajal tegid? Nemad oleksid su püsivalt tööle võtnud, oleksid ainult tahtnud.”

See hoolikalt valitud kommentaar manas Hilary vennatütre masendunud näole kerge naeratuse. “Võib-olla lähengi uuesti ettekandjaks,” ütles Taryn entusiastlikult, ja siis, mõistes, et on ilmselt kulutanud juba liiga palju tädi aega, lisas: “Ma hakkan nüüd koju minema.”

“Ma kuulsin, et proua Jennings lahkus üsna järsku?” uuris Hilary nende viimase majapidajanna järele.

“Sa oled vist isaga rääkinud.”

“Seega oled sina ilmselt täna kokatädi?”

Taryn oli selles kindel. Ta kasuema ei huvitunud eriti söögitegemisest. Ja kuigi ta oli kunagi olnud nende majapidajanna, huvitasid majapidamistööd teda õige vähe. Kui Taryni isa tahtis süüa – tema enda oskused selles vallas võib liigitada lause “ei suuda muna keeta” alla –, siis polnud muud valikutki, ja tööle tuli rakendada mehe tütar.

“Me otsime varsti uue majapidaja,” oli Taryn lootusrikas ning oli tänulik, et tädi ei maininud, milline aja raiskamine oleks pöörduda selles küsimuses Ajutiste Tööde agentuuri poole.

Selle asemel võttis Hilary üles vana teema. “Millal sa kodust välja kolid? See on sul juba ammu ju plaanis olnud,” tuletas ta Tarynile meelde.

“Ma tean ja ma tõesti tahaksin ära kolida, aga iga kord, kui ma seda mainin, läheb kodus midagi halvasti.”

“Nagu tol korral, kui su kasuema ööl vastu sinu kolimispäeva kukkus ja sa ta järgmisel päeval sidemetes ning peaaegu liikumisvõimetuna leidsid? Ja ärgem unustagem seda korda, kui ta arvas, et tal on operatsiooni vaja, kuid haigus hiljem imekombel kadus?”

“Sul on hea mälu.”

“Eva Webster on küll sinu kasuema, kuid mina tunnen teda kauem,” ütles Hilary, kes oli tõesti naist, kelle nimi enne abiellumist oli olnud Eva Brown, aastaid tundnud.

Ta oli Evat tundnud juba ammu enne seda, kui Taryni õrna hingega ema oli otsustanud, et ei suuda oma abikaasa hoolimatust enam kauem taluda ning päev pärast tütre viieteistkümnendat sünnipäeva talle seletanud, et ei armasta enam Horace Websterit ning on armunud kellessegi teise. Ta lahkus, ning Eva Brown – vaesunud lesk – oli majapidajana sisse kolinud. Päeval, mil ta Horace Websteriga abiellus, oli ta aga otsustanud, et majapidamistööd on tema jaoks lõppenud.

“See naine kasutab sind teenijana,” jätkas Hilary. “Ja loodab veel, et sa temaga ühe katuse all elamise eest tänulik oleksid.”

Kuigi Hilary jutus oli palju tõtt, tundis Taryn siiski teatud poolehoidu Eva vastu ning ei vastanud. “Kuidas mu lemmiknõol läheb?” küsis ta hoopis. “Oled sa viimasel ajal Mattist midagi kuulnud?”

“Tal on palju tegemist, kuid aeg-ajalt ta ikka helistab.”

“Tervita teda minu poolt, kui ta järgmine kord juhtub helistama.” Püsti tõustes ütles Taryn: “Ma olen juba küllalt su aega kulutanud.”

“Kas tunned ennast nüüd paremini?” uuris tädi teda ukseni saates.

“Palju paremini,” vastas Taryn pigem küll viisakalt kui siiralt.

“Usu mind, kahekümne nelja tunni pärast tunned sa ennast juba palju paremini,” lohutas Hilary.

Taryn sõitis koju, soovides, et võiks ise nii optimistlikult mõelda. Ta ajas auto garaaži, astus suurde, kuid rõõmutusse majja ning sai tervituseks kasuema nõudliku hääle: “Mis toimub?”

Hetkeks mõtles Taryn, kas tädi polnud mitte kasuemale helistanud, kuid mattis selle mõtte kohe maha. Tädi Hilary ei teeks kunagi midagi sellist. “Toimub?” uuris ta, sest oli enam-vähem tavalisel ajal koju jõudnud.

Keegi oli siiski helistanud, kuid mitte Hilary. “Brian Mellor on juba kaks korda helistanud ja tahtnud sinuga rääkida. Ta olevat su mobiilile helistanud, kuid see olevat välja lülitatud.”

“Seda küll,” vastas Taryn, meenutades, et oli pärast tädile helistamist telefoni välja lülitanud. Ta ei tahtnud Brianiga rääkida. Mida tal öelda oli? “Helista talle tagasi. Mida ta sust tahab?”

“Pole aimugi. Oled sa juba õhtusöögiga algust teinud?”

“Mul oli migreen.”

Et pääseda soovimatu teema arutamisest, uuris Taryn, kas kasuema tervis on paremaks läinud ja suundus siis kööki.

Sel ööl oli tal raske uinuda. Taryn oli oma tööga rahul olnud. Ta tundis tehnikat ning sellega seonduvaid termineid, ta oli kiire trükkija ning lahendas kõik probleemid leidlikult. Mis seisus tema karjäär nüüd oli?

Kas ta üldse tahtis mingit karjääri. Ta tundis ennast haavatuna ega olnud Briani kõnedele vastanud. Taryn meenutas jälle seda, kuidas mees teda suudelnud oli. Sellistes asjades – ta teadis, et on ajast maha jäänud – polnud ta kuigi kogenud. Ta tegi siiski vahet sõbraliku ja veidi soojema suudluse vahel, kuid Briani suudlus oli olnud hoopis midagi muud.

Ja see oli nii ootamatult juhtunud. Taryn oli seal seisnud ja kaastundlik olnud, ning siis, nagu välk selgest taevast, oli Brian püsti tõusnud ning teda suudelnud – suudelnud nagu näljane armuke. Taryn oli paanikasse sattunud ning minema jooksnud.

Ta oli seisnud liftis, olles oma karjääri Mellori Tehnikamaailmas täiesti ootamatult ja järele mõtlemata lõpetanud... Äkki meenus talle mees liftis. Oh jumal, kas ta oli selle mehe vastu väga ebaviisakas olnud?

Vaene mees... Mingil veidral kombel nägi Taryn teda vaimusilmas üsna selgelt. Ta oli pikk ning tema hallides silmades oli olnud midagi osavõtlikku, kui ta küsis – Taryn pidi paar sekundit meenutama – “Te näite endast väljas olevat”, ja “Kas ma saan teid kuidagi aidata?”. Ning naine oli üsna nipsakalt nähvanud: “Ma kahtlen selles sügavalt.” Mis oli antud olukorras, kus mees püüdis teda lihtsalt aidata, olnud väga ebaviisakas.

Taryn tõrjus tolle kena mehe, kes oli kindlasti keegi tippjuht, oma mõtetest. Ta ei teadnud, kes see mees oli, ning isegi, kui ta seda kunagi teada saab – mida ei juhtu, sest ta ei lähe enam kunagi sinna majja tagasi – polnud ta kindel, kas tahab oma ebaviisakuse pärast vabandada.

Taryn püüdis välja mõelda, mida hommikusöögi ajal isale ja kasuemale öelda. Õnneks oli isal parajasti käsil üks projekt ning, sulgunud ühte oma töökodadest, oli ta hommikusöögi unustanud. Taryn otsustas talle hiljem kandikuga üht-teist viia. Kasuema jällegi ei tulnud enne üheksat trepist alla.

“Sa oled ikka veel siin?” uuris naine, kui nad esikus kokku põrkasid. Telefonihelin päästis Taryni vastamisest ning kasuema võttis toru. “Tere?” ütles ta. “Brian! Kas minu üleannetu kasutütar ei helistanudki teile tagasi?” Taryn žestikuleeris paaniliselt näitamaks, et ei taha mehega rääkida. Eva kõhkles, enne kui ütles: “Vabandust, aga Tarynit pole praegu siin. Kas soovite teate jätta?”

Ilmselt Brian ei soovinud. Kui Eva toru hargile asetas, tahtis ta teada, miks mees tema kasutütrele koju helistas, kui viimane oleks pidanud hoopis kontoris olema.

“Oli... ma lahkusin,” ütles Taryn.

“Kahju, et sa talle seda ei öelnud!”

“Ma jätan talle teate.”

“Sa lahkusid töölt?” See kõlas süüdistavalt.

“Ma... mmm... polnud kindel, et tahan enam sekretär olla,” vastas Taryn, tundes, kuidas valetamine ta näo punaseks värvib. Kuigi, kuna ta polnud kindel, mida edasi tahab teha, ei olnudki öeldu päriselt vale.

Ta jälgis, kuidas kasuema uudishimu lakke tõuseb. Ja siis see äkki taandus, sest Eva Webster mõtles kasutütre töötusele ja kodusele tööjõupuudusele. Ta haaras kohe härjal sarvist. “Suurepärane, sa võid saada proua Jenningsi töö!”

“Ee... ma pole kindel, et tahan sinu ja isa majapidajannaks hakata,” püüdis Taryn vastu vaielda.

Asjatult. “Sa ei kavatse ju niisama kasutult päevad läbi kodus istuda?” küsis naine, kes oli sellest kasutult kodus istumisest terve teadusharu välja arendanud.

Kuna Taryn ei tahtnud veeta ülejäänud nädalat telefonikõnesid vältides – umbes nii kaua võis Brianil kuluda mõistmiseks, et Taryn ei kavatsenud tagasi minna – otsustas naine kohe ametliku lahkumisavalduse kirjutada. Ta kirjutas oma äkilise lahkumise põhjuseks “ettenägematud asjaolud”.

Vastuseks sai ta Brianilt käsitsi kirjutatud kirja, kus mees vabandas oma käitumise pärast ning ütles, et tal pole paremat vabandust pakkuda, kui see, et ta nägi naist lihtsalt soojemas valguses kui tavalist alluvat. See aga muidugi ei näita ta käitumist kuidagi paremas valguses. Kuid hoolimata lubadusest, et midagi sellist ei juhtu enam kunagi, peab ta leppima Taryni lahkumisotsusega. Kui naine peaks aga kunagi meelt muutma, siis on Mellori Tehnikamaailma uksed talle alati avatud.

Tarynil oli kirja lugedes raske pisaraid tagasi hoida. Ta tundis, et polnud meest kunagi varem nii palju armastanud kui nüüd. Kuid ta ei saanud tagasi minna. Oli valus teada, et ta meest enam ei näe. Oli kahju, et ta pole enam osa Mellori Tehnikamaailma vilkast seltskonnast. Kasuema majapidajanna elu ei saanud sellega üldse võrrelda.

Taryn oli kaks nädalat koristanud ning süüa teinud ja kasuema nõudmistega rinda pistnud, kui ta otsustas, et kui see kohe ei lõpe, lähevad nad lõplikult tülli.

Igal hommikul igatses ta Mellori Tehnikamaailma tööle minna. Läks hoopis kauem tädi ennustatud kahekümne neljast tunnist, et kõigest üle saada. Kuid ta märkas, et töökuulutusi läbi vaadates on ta juba üsna rahulik.

“Mis võileibu sa tänaseks teed?” nõudis Eva Webster tuppa astudes.

“Võileibu?”

“Mu bridžiõhtu?”

Taryn kuulis esimest korda kasuema plaanist oma bridžisõpru võõrustada.

“Ma mõtlesin lõhe ja kurk ning hiljem mõned koogikesed,” pakkus Taryn huupi, et rahu saada.

“Leiva ja saiaga?” nõudis Eva Webster.

“Muidugi,” kinnitas Taryn, mõistes, et peab poodi minema. Tabagu teda needus, kui leib ja sai ei ole värsked.

Kasuema heitis pilgu üle Taryni õla ning esitas kohe uue nõudmise: “Miks sa töökuulutuste veergu uurid?”

Taryn naeratas. “Sest ma otsin tööd.” Eva Webster surus huuled kokku, see ei meeldinud talle. Taryn aga ei kavatsenudki lasta kasuemal arvata, et ta neile püsivalt majapidajannaks jääb.

“Tundub, et sul pole siin piisavalt tegemist,” nähvas Eva, vihjates sellele, et Taryn, kes oli terve hommiku tolmu võtnud ja koristanud, nüüd lehte luges.

Kui Eva toast väljus, keeras Taryn lehte ja hakkas töökuulutuste asemel korterite üürikuulutusi lugema. Võib-olla ei anna ta seekord kasuemale oma plaanidest enne teada, kui kohvrid on pakitud.

Taryn mängis poest koju tulles mõttega minna külla oma emale. Ema ja tema uus mees töötasid vabatahtlikena Aafrikas. Kas ta oleks seal teretulnud? Või jääks neile jalgu? Ta ema kirjad olid alati soojad ja armastavad, aga...

Ta polnud veel otsusele jõudnud, kui keset kasuema bridžipidu helises telefon. Taryn võttis köögitelefoni vastu ning oli rõõmus tädi häält kuuldes.

“Mida sa teed?” küsis Hilary.

“Vaatan korraga töö- ja korteri üürikuulutusi.”

“Nii hullusti kohe?”

“Tegelikult mitte,” vastas Taryn. Tädi armastas teda ning ta ei tahtnud Hilaryt muretsema panna. “Asi on lihtsalt minus... ma arvan, et majapidajaks olemine ei kuulu mu lemmikametite hulka.”

Lühikese pausi järel ütles tädi: “Kahju.”

“On või?” küsis Taryn.

Ta sai varsti vastuse. “Mul paluti kaheks nädalaks majapidajanna leida. Paluti kedagi natuke erilist, ning ma mõtlesin kohe sulle.”

“Oi, tädi, ma olen meelitatud. Kas pole tore?”

“Aga sa ei taha seda?” Küsis Hilary ja jätkas, enne kui Taryn vastata jõudis. “See lahendaks kaheks nädalaks nii sinu töö- kui ka elamisprobleemid. Sa saaksid edasi tööd otsida, kuid pääseksid kaheks nädalaks Eva haardest.”

Taryn naeratas tahtmatult. “No ma ei tea,” pomises ta. Samas ei saanud eitada, et väljavaade olla veel kaks nädalat kasuema käsualune oli palju hirmutavam, kui teha sarnast tööd kellegi teise heaks. Vaevalt on olemas veel mõni Eva-sugune. “Kelle heaks?” uuris ta. “Ja kus?”

“See on kena vanem härrasmees Herefordshire’i ja Walesi piiri ääres,” vastas Hilary.

“Oled sa kindel, et ta on kena vanem härrasmees?”

“Täiesti. Kas ma saadaksin su mõne sellise juurde, kes poleks kena? Ta praegune majapidajanna proua Ellington helistas just. Tuleb välja, et üks tuttava tuttav soovitas meid talle, kas pole tore? Igatahes, ta on härra Osgood Comptoni juures kümme aastat töötanud ning väitab, et ta on väga armas inimene. Ta olevat umbes kaheksakümneaastane ja nähtavasti tõeline džentelmen.”

Taryn pidi tunnistama, et mõte hakkas talle meeldima. “See tema majapidajanna proua Ellington läheb puhkusele?”

“Proua tütar jäi haigeks. Ta tahab nii umbes nädalaks tema juurde minna, et näha, kuidas tema eest hoolitsetakse. Võib-olla ei peagi sa kaheks nädalaks jääma,” meelitas Hilary. “Kui mind lausa soovitati, siis tahan anda endast parima .”

“Kas ma võin natuke mõelda?”

“Tal on kohe kedagi vaja.”

Kui oli vaja kohe otsustada, polnud eriti midagi, mille üle mõelda. Taryn oli leppinud reedeks kokku kohtumise paari sõbraga. See oli punt, mis koosnes põhiliselt ülikoolikaaslastest, kellest mõni oli kaugeks jäänud ja mõni juurde tulnud. Kuid selle kokkuleppe tühistamine pole kuigi suur probleem. Ja mõte, et ta juba kahe päeva pärast pääseb kaheks nädalaks kasuema käest, oli meeldiv. Tarynil polnud vaja pikemalt mõelda.

“Anna siis aadress,” oli ta nõus.

“Suurepärane!” rõõmustas Hilary. “Millal sa lähed?”

“Homme,” vastas Taryn kiiresti, et mitte meelt muuta. Evale teatamist ta just ei oodanud.

Taryn pidi järgmisel hommikul minema Knights Bromleysse. Nagu ta oligi oodanud, polnud kasuema sugugi rahul, et peab majapidamistööd enda õlule võtma. Kuid mitte mingil juhul ei saanud ta tädile antud lubadust rikkuda.

Proua Ellington ootas suure vana maja juures ning viivitas lahkumisega ainult nii kaua, et tutvustada Tarynile oma hulgalisi märkmeid ning uut tööandjat.

Osgood Compton oli tõesti, nagu proua Ellington oli kinnitanud, tõeline džentelmen. Juba paar tundi pärast proua Ellingtoni lahkumist tundis Taryn ennast üsna koduselt.

Poole nädala pärast tundis ta ennast nii hästi ja mugavalt, nagu oleks seda meest kogu elu tundnud. Nädala lõpus leidis naine, et oli just veetnud oma elu kõige rahulikuma nädala. Osgood Compton oli oma kaheksakümne kahe aasta kohta väga särav ning terava mõistusega.

Taryni kohustused ei piirdunud aga majapidamistöödega. Osgood Compton, aheldatud kepi külge, armastas jalutada, ning kepp polnud tema kilomeetritepikkustel jalutuskäikudel ainus kaaslane. Teisel nädalal nägi Taryn tihti töö kohalt pead tõstes tööandjat ukseavas seismas.

“Äkki teed väikese pausi?”

Tarynil polnud iial midagi väikese pausi vastu. Nii nad siis kõndisid, ja kuna mehele meeldis ka rääkida, siis vestlesid igasugustel teemadel. Osgood oli enne pensionile jäämist olnud insener ning ta rõõmustas selle üle, kui palju Taryn selle kohta teadis.

Taryn kiindus oma tööandjasse kiiresti ning oli kindel, et meenutab tema seltsis veedetud aega kahe nädala möödudes rõõmu ja rahuloluga.

Kuid tuli välja, et proua Ellingtoni tütar vajas kiiresti operatsiooni ning naine helistas härra Comptonile, et küsida, kas ta võiks veel neli nädalat vabaks saada. Mees loomulikult, härrasmees nagu ta oli, palus tal jääda nii kauaks kui vaja.

“Kas ma võiksin teilt paluda veel kuu aega mind välja kannatada?” küsis ta Tarynilt.

“Mulle meeldib siin väga,” vastas Taryn kohe. “Veel üks kuu sobib hästi.”

“Ainult üks kuu, ma luban,” ütles vanahärra särava naeratusega. “Te peaksite vist agentuuri helistama ja neile sellest teatama,” pakkus ta.

Samal õhtul kuulis Taryn, kuidas vanahärra oma tütrele helistas. Tütar oli abielus ameeriklasega ning elas Ühendriikides. Nad pidasid üsna tihedat telefoniühendust ning Tarynile jäi mulje, et nende vahel valitseb soe suhe.

See tegi teda mõneti kurvaks ja ta oleks soovinud, et ka tema isa veidi rohkem hoolivust üles näitaks. Kuid see polnud tema loomuses ning peagi asendus Taryni nukrus rõõmuga, kui ta kuulis härra Comptonit tütrele rääkimas, et oli vahetanud oma kalliskivist majapidaja tõelise teemandi vastu.

Kuigi Taryn arvas, et tegu on meeletu liialdusega, meeldis talle siiski seda kuulda.

Hiljem helistas Taryn koju ning kuulis rõõmusõnumit, et kasuema oli leidnud uue majapidajanna. Sellest järeldas ta, et koju pole vaja kiirustada.

Järgmiste nädalate jooksul oli ilm peaaegu pidevalt suurepärane, ning härra Compton, kes teatas, et toas istuda oleks lausa kuritegu, õhutas Tarynit piknikke korraldama. Veenmist polnud väga vajagi, kõik majapidamistööd, mida hommikul teha ei jõudnud, võisid oodata õhtuni.

Nii möödusid Taryni päevad: hommikuti küürides ja lõuna ajal mõnda piknikupaika jalutades. Vahel peatusid nad janu kustutamiseks külakõrtsis, ja ühel kõige meeldejäävamal korral lõid kaasa lausa noolemängus. Kokkuvõttes veetsid nad koos palju nauditavaid suvepäevi.

Kui kuus nädalat Knights Bromleys lõpule lähenes, oli Taryn endiselt kindel, et ei lähe tagasi Mellori Tehnikamaailma. Kuid selle eest tundis ta, et on jälle valmis kontoritööks. Ta mõistis, et oli vajanud aega, et ennast koguda.

Nüüd tuleb uuesti karjääri peale mõelda. Ta oli selleks valmis. Taryn otsustas, et hakkab esmaspäeva hommikul tõsiselt oma karjääriga tegelema. Ja teises järjekorras tuleb otsida uus elamispind.

Tema otsusekindlus pandi aga proovile. Proua Ellington helistas järgmisel päeval ning ütles, et kuigi ta tütrel läheb üsna hästi, on esinenud mõningaid tagasilanguse märke ning ta sooviks veel natukeseks tema juurde jääda. “Kas sa võiksid veel nädalaks või kaheks jääda?” palus ta Tarynit. “Ma tean, et härra Compton peab sust väga lugu.”

Mida saigi Taryn vastata, ka tema austas meest väga. Ning proua Ellingtoni tütrel oli ema tuge vaja. “Ärge üldse muretsege,” vastas ta. “Olete härra Comptoniga juba rääkinud?”

“Ta palus mul jääda nii kauaks kui vaja, kuid tal on vist veidi ebamugav teilt edasist jäämist paluda. Kuuldavasti oli ta teile lubanud, et võite selle nädala lõpus lahkuda.”

“Ma lähen ja ütlen talle, et olen valmis kauemaks jääma,” kinnitas Taryn ning proua Ellington sai kerge südamega jääda oma kõige olulisema ülesande – tütre eest hoolitsemise – juurde.

“Olete kindel?” küsis Osgood Compton, kui Taryn talle uudisest rääkis ning vanahärra püüdis oma säravat laia naeratust alla suruda.

Laupäeval, teades juba, et tööandja armastab pärastlõunati tukastada, tegi Taryn ettepaneku õues teed juua. Ta oli just hommikul küpsetanud vanahärra lemmikkoogi.

Taryn viis parajasti kandikut aeda, kui tema tähelepanu köitis sisehoovi pöörav auto. Ta ei teadnud, et härra Compton külalisi ootaks. See ei tähendanud muidugi, et tema külalised teretulnud poleks.