Читать книгу Kaksikmärklaud - Jessica Andersen - Страница 5

Sydney Westlake läks liikvele pool tundi enne valve vahetust, kui Rocky Cliffi saarel asuvat hoonetekogumit valvavate relvastatud meeste valvsus oli kõige väiksem.

Vähemalt lootis ta, et see nii on.

Tiberius oli selleks liiga tark, et nii olulises asjas kui turvalisus kellavärgi täpsusega režiimi kehtestada, seepärast töötasid härrastemaja ja selle ümbrust valvavad relvastatud üksused pealtnäha juhuslikke vahetusi tehes. Pärast ühtteist saarel veedetud kuud – kolm neist vangina – oli Sydney hakanud selles juhuslikkuses teatavat korrapära nägema.

Täna toimisisd valvurid vastavalt päevakorrale C, nagu naine selle enda jaoks nimetanud oli, mis tähendas, et valvepostil, mis asus täpselt tema eluruumide ja paadisilla vahel, toimub vahetus kell 1.40 öösel. Kui kõik hästi läheb.

„Sa saad sellega hakkama,” ütles ta endale. „Sa pead seda tegema. Celeste’i pärast.” Õe nimi oli saanud talle justkui mantraks, millekski, millest kinni hoida, kui ta vaprus vankuma lõi.

Kõigepealt oli Sydney endale sisendanud, et jäädes Massachusettsi ranniku lähedal asuvale saarele Tiberiuse heaks tööle, aitab ta oma haiget kaksikõde. Ta oli püüdnud leida ravi õde vaevavale salakavalale geneetilisele haigusele, mis Celeste’i aeglaselt hääbuma sundis. Häbitult suur tasu, mis töö eest naise offshore arvele kanti, oli olnud lisameelituseks, kuna see lasi Celeste’il elada koos isikliku põetajaga ning jääda nende viktoriaanlikku majja Marylandis, mis oli ümber ehitatud ratastoolile sobivaks. Kui Tiberius oli Sydneyga esimest korda oma varifirma Tiberius Corpi kaudu ühendust võtnud, oli see kõik paistnud kui jumala õnnistus.

Aga nüüd oli ta targem. Tiberius polnud ei filantroop ega ka mitte visionäär. Ta oli koletis, sotsiopaat, enda väitel ärimees, kes tahtis oma leiutise abil kohutavaid asju korda saata. Või pigem müüa seda teistele kurjategijatele, kes kasutaksid seda kui suitsukatet, peites oma tõelist isikut, tehes katte varjus jumal teab mida.

Ta pidi püüdma seda iga hinna eest takistada.

Lootes, et närvid teda alt ei vea, läks ta läbi kõrgtehnoloogialabori, mille Tiberius oli tellinud ja tema täpsete juhiste järgi sisustada lasknud. Kui naine oli esmakordselt seda hiiglaslikku, biotehnoloogia viimase sõna järgi varustusega sisustatud ruumi näinud, oli see tundunud talle paradiisina. Nüüd oli see muutunud vanglaks.

Istudes poole tosina üksteisega ühendatud arvuti ees, millest igaüks kontrollis mõnd suurtest masinatest ja analüüsis sisestatud andmeid, püüdis Sydney oma teadvuses blokeerida turvakaameraid, mis katsid kogu hiiglasliku ruumi ja mitte mõelda meestele, kes kahtlemata jälgisid tema kujutist ekraanil.

Ta oli ettevalmistustöö hästi teinud. Valvurid olid juba harjunud, et ta saabub laborisse tagasi õhtul kella kümne paiku ja töötab umbes kella üheni öösel. Kui kõik hästi läheb, siis ainus, mida ta jälgijad praegu nägid, oli see, kuidas nende taltsas laborirott laseb masinast välja viimast tulemustelehte ja seejärel suured masinad ööseks välja lülitab.

Tegelikult aga installeeris ta kahte programmi, mis tal oli õnnestunud salaja saarele toimetada. Üks oli arvutite lukustamise programm, mida polnud võimalik lahti murda ja mis pidi seiskama labori kõik arvutid ja masinad, kuni sisestatakse salasõna. Teine programm lülitab viie minuti pärast välja kõik Rocky Cliffi saare arvutivõrku ühendatud arvutid – kaasa arvatud need, mis vastutavad elektrivarustuse ja turvasüsteemide eest – ja jäävad siis ooteasendisse ning seejärel pole mitte kellelgi teisel peale programmeerija enda võimalik masinatega midagi ette võtta.

Celeste oli sellise süsteemi sisse viinud just enne seda, kui ta haigeks jäi – tema oli nii-öelda tehnofriik, Sydney bioveidrik. Nad tavatsesid naljatada, et kokku moodustavad nad nohikust superkangelase.

Nüüd pidi selguma, kas need programmid ka töötavad.

„Noh, lapsukesed, laske käia!” Niipea kui Sydney oli programmid võrku söötnud, lülitas ta labori arvuti välja. Kümne minuti pärast peaks tuled kustuma. Ja järgmisel korral, kui keegi need sisse lülitab, peaks ekraanile ilmuma tekst, mis nõuab salasõna.

Kui ta Rocky Cliffi saarelt minema pääseks, võiks ta salasõna kasutada vahetuskaubana, et ennast ja Celeste’i nii kaua elus hoida, kuni nad jõuaksid oma pangaarved tühjaks teha ja kaduda. Siis ja alles siis võtaks ta ühendust ametivõimudega ja räägiks neile Tiberiuse plaanidest.

Kui ta põgenemiskatsel surma saaks, jääks ainult üle loota, et Tiberius või tema tehnoeksperdid prooviks järjest kolme vale salasõna, mille peale rikuks uss iga väiksemagi andmetükikese ja põletaks arvutid läbi.

Aga kui ta ellu jääks ja kätte saadaks…

See mõte pani Sydney värisema. Ta oli näinud, mis juhtub nendega, kes Tiberiusele vastu hakkavad. Kujutlus sellest, mida ta oli teinud Jenny Mariega, pehme südamega kokaga, kui too oli tabatud salaja Sydney ja Celeste’i vahelisi meile lugemas, oli jäädvustatud Sydney võrkkestale kuni tema elu lõpuni. Kahjuks võis see päev tema jaoks saabuda palju varem, kui ta arvanud oli, sest peale Tiberiusele vastuhakkamise tal praegu teisi võimalusi polnud. Ta ei saanud lasta mehel oma teaduslikku avastust kasutada viisil, kuidas too tahtis. Tal tuli mees peatada. Ja see tähendas, et tegutseda tuli kas nüüd või mitte iialgi.

Sydney käed värisesid, kui ta oma laborikitlit õhulüüsi tüüpi koridori lähedal nagisse riputas. See oli akendeta labori ainus väljapääs. Avanud esimese rõhu all oleva ukse, vajutas ta sisetelefoni nupule teise kõrval. „Palun välja.”

Ta oli juba ammu õppinud valvuritega lobajuttu mitte ajama – see muutis nad ainult kahtlustavaks. Viimasel ajal jäi tema kindlaks oma rutiinile ja nemad jäid kindlaks omale, pisut kaheldes, kas ta neid mitte ei jälgi ja põgenemisvõimalust ei oota. Aga vahest olid nad teda kogu aeg kahtlustanud ja tema plaan on hukule määratud juba enne, kui ta alustada saab.

Uks avanes klõpsatusega. Kui see automaatselt lahti paiskus, hoidis Sydney hinge kinni, aga nähes, et koridor on tühi, hingas ta kergendatult. Kui nad oleks talle turvameeskonna järele saatnud, oleks ta pidanud oma plaanist loobuma, aga relvastatud saatjaid tuli seda harvem ette, mida korralikumalt ta iga nädala ja kuu möödudes käitus ning teeskles Tiberiusega koostööd tegevat ja tema hullu plaaniga nõustuvat.

Sundides ennast rahulikult hingama, astus ta koridori ja suundus oma eluruumide poole, püüdes jätta muljet, nagu suudaks ta mõelda vaid mõnele tunnile unele, mis talle ette oli nähtud. Kui ta jõudis halli värvi tundemärkideta ukseni, mis viis tema kahetoalisse elupaika, vajutas ta järgmist sisetelefoni nuppu. „Palun sisse.”

Uks klõpsatas ja avanes, aga selle asemel, et kohe siseneda, küünitas Sydney ümber nurga ja kohmitses otsida peenikest traati, mille ta varem samal päeval oli seinapaneelile paigaldanud, kasutades ära aega, kui ta „kogemata” oli varjanud oma elutoa ainsa kaamera vaatevälja, sellele käterätiku riputades. Selleks ajaks, kui üks turvameestest luba küsimata tema eluruumidesse sisenes, et kaameralt solvav ese eemaldada ja nuriseda tema pideva lohakuse pärast – millega ta oli oma valvureid viimaste kuude jooksul tasapisi harjutanud – , oli ta teinud kõik, mis vaja, et vooluring katkestada.

Peenike traat jooksis peidetuna simsi kohalt väikese vidinani, mille ta oli laborist näpatud tükkidest ise kokku pannud, kasutades diagrammi, mille Celeste talle Jenny Marie kaudu saatnud oli. Järsk sikutus peaks moodustama ukse kõrval seinal paikneva kahe peamise voolujuhtme vahel silla ning tekitama lühiühenduse, mis ei anna Tiberiuse inseneridele mingit alust kahtlustada, kust elektrikatkestus on alguse saanud.

Vähemalt pidi see teoreetiliselt nii olema.

„Siin ei juhtu midagi,” sosistas ta südame pekseldes. Ta kontrollis kella. Üheksa minutit ja viiskümmend viis sekundit tagasi oli ta surmava programmi arvutisse söötnud. Viiskümmend kuus. Viiskümmend seitse. Kui uks hakkas hääletu mehhanismi abil sulguma, tõmbas ta järsu nõksatusega traati ja hüppas tagasi. Kostis sisinat ja tema toas sähvatas pimestav valgus. Kaks sekundit hiljem kustusid koridoris tuled, jättes naise täielikku pimedusse.

Sydney ei mõelnud. Vaid jooksis.

Ta kuulis summutatud hüüdeid ja sammumüdinat, kui ta mööda koridori sööstis ja lõi lahti selle lõpus oleva ukse, mille luku ta samal päeval ära oli rikkunud.

Ta oli väljas!

Öö oli külm ja vihmane. Seda ei olnud ta osanud ette näha. Tõmmates kopsud täis Atlandi ookeani äärse kevade niisket, lõikavalt külma õhku, tormas ta lühikesest tsementtrepist alla ja kaetud basseinist mööda. Valides kõige otsema tee, mille ta oli pärast igapäevaseid turvameestest saadetud jalutuskäike ümber majadeploki enda mällu joonistanud, suundus ta künka jalamil oleva paadisilla poole. Paatidest polnud peaaegu näha muud kui vaid hulk varje udus, fooniks vihm ning kuuvalguseta öö paistis läbi vihmasabina mustemast mustem.

Ta oli juba poolel teel, kui varugeneraatorid tööle hakkasid, tema rikutud süsteemi üle trumbates. Hädatuled lahvatasid tööle ja alarmid hakkasid undama, lärm tundus tulevat korraga kõikjalt ja ei kusagilt.

Sydney jooksis elu eest, süda puperdamas, jalad hirmust ja adrenaliinist värisemas.

Vihmasadu oli kõik õhukese veekihiga katnud ja libedaks kastnud, muutes ka tsemendist kõnnitee tema tossude all libedaks. Terav tuul tungis läbi ta teksade ja kõrge kaelusega džempri, mida ta kliimaseadmetega varustatud laboris kandnud oli. Ta ei olnud tihanud turvameestes kahtlust äratada, midagi paksemat selga pannes, ja nüüd tuli tal selle eest maksta, kui ta mööda väikest kallakut vette kihutas. Hambad juba plagisesid, kui ta esimese paadi juurde jõudis.

„Seis!” hüüdis hääl ta selja taga. Saabastatud jooksusammud lähenesid külje pealt ja valvurid piirasid ta ümber. Püssituli ragises tema ümber, kiskudes betoonist tema ees ja mõlemal pool külgedel lahti valusalt torkivaid kilde.

Nad ei plaaninud teda tappa. Vähemalt veel mitte.

Hoiatuslaskudest välja tegemata tegi Sydney kaks jooksusammu üle paadisilla ja viskus lähima mootorpaadi suunas, mis juhtus olema üks neist väikestest kiiretest kaheistmelistest, mida valvurid kasutasid rannapatrulli jaoks. Ta päästis aluse kai küljest lahti ja laskus vaevaliselt ukerdades paati, karjatades hirmust ja püüdes kõrvale põigelda paadi külge tabanud kuulirahe eest.

Sydney süda jättis lööke vahele ja ühe sekundi murdosa jooksul tahtis ta alla anda, käed üles tõsta ja öelda: „Teie võit. Ma tegin ainult nalja. Viige mind laborisse tagasi.”

Aga seda ta ei teinud. Ta ei tohtinud seda teha. Ikka veel värisesid ta käed, kui ta süütenupule vajutas – tema kuulekus oli muutnud turvamehed piisavalt lohakaks, et jätta paat ööseks lukustamata, jumal tänatud – ja mootor hakkas möiratades tööle.

Sydney kuulis, kuidas saare teisest otsast kaljupoolse härrastemaja juurest kuuldus tiiviku tümpsuvat häält, kui Tiberiuse helikopter valmistus õhku tõusma. Naine polnud kindel, kas mees valmistus evakueeruma või teda jälitama, aga helikopteri hääl lisandus sireenide huilgamisele ja turvameeste hüüetele, kui kaksteist valvurit jõudsid kaini ja jooksid otse teiste paatide suunas. Automaadituli vaikis hetkeks, viidates sellele, et turvaüksusel oli ülesanne ta vaid kinni püüda, mitte tappa.

Sydney mõistis, et Tiberius peab teda pigem varaks kui kohustuseks… vähemalt seni, kuni selgub, kas tal põgenemine õnnestub. Siis peavad mehed päriselt tulistama hakkama.

Tänu jumalale vihma eest. See takistab nähtavust ja loodetavasti keerab tuksi nende eesmärgi. Mõte sellest, et teda hakatakse laskma – et ta lastakse maha –, tekitas temas õudu, aga enam ei võinud ta tagasi pöörduda.

Ta surus drosseli ettepoole, tänades mõttes suve, mil nad olid Celeste’iga viibinud kasuperes Mooseheadi järve ääres, kus nad olid paadijuhtimise põhitõed selgeks saanud. Mootorpaat sööstis edasi, kastes paadisilla veejoaga märjaks ning pani turvamehed karjuma ja vanduma, kuid hääled kadusid kiiresti mootorpaadi mürinasse ja helikopteri kiirenevasse tümpsumisse.

Sydney heitis pilgu tahapoole, kus saare kõrgeimal tipul paistis vaevu läbi udu hiiglasliku tumeda varjuna härrastemaja. Siis tõusis kopter kaarega üles ja lendas üle maja. Selle otsingutuled lõikasid läbi uduvihma ja raketipesad olid mõlemal küljel hästi näha.

See andis Sydneyle vastuse: Tiberius ei põgenenud. See värdjas asus teda jälitama.

Hirmust ja adrenaliinist värisedes, hing kopsudes kinni, juhtis ta väikese paadi lääne poole, sinnapoole, kus pidi asuma Põhja-Massachusettsi rannajoon. Sadu muutus aina tugevamaks ja ta ei suutnud läbi tuule ja vihma linnatulesid näha. Tsemendikillud kipitasid ta näos ja kaelas ning vihm tungis kiiresti läbi ta õhukese riietuse ja kleepis märja tsemendi nagu kipsmähise vastu ta keha.

„Pea vastu,” kordas ta endale sisendavalt. „Sa saad sellega hakkama. Sa saad temast jagu.” Naine polnud kindel, kas ta ütles seda endale või paadile, aga see mantra tekitas temas natuke parema tunde.

Ta ei suutnud peaaegu isegi uskuda, et oli nii kaugele jõudnud. Aasta tagasi poleks Sydney Westlake olnud võimeline võitlema oma töö pärast ülikoolis ega oma projekti rahastamise eest, poleks olnud võimeline enda kaitseks välja astuma oma ekssõbra korraldatud räpase kampaania vastu, mis oli olnud alatutest alatum akadeemiline poliitika.

Aga kuidagi ja millalgi oli temast saanud naine, kes suutis põgenemist planeerida ja selle plaani ellu viia.

Kahjuks oli temast kõige selle käigus saanud ka kurjategija, sest kas Tiberius sundis teda või ei – ja pagan võtaks, muidugi ta sundis –, oli tema olnud üks neist, kes lõi selle DNA koodi, mida mees pidas oma viimase aja parimaks müügiartikliks. Nüüd pidi naine vastutama selle eest, et too ei saaks seda väljatöötatud ohtlikku viirust mitte kellelegi müüa ega kellegi peal kasutada.

Juhtinud paadi pimedusse, kus jälitajate hääled jäid kaugele tema taha, tärkas ta rinnus õrn lootuskiir, tuues pisarad kurku. Ta hakkas uskuma seda, mida ta enne tegelikult uskunud ei olnud, ükskõik, mida ta endale sisendanud oli – et tal ongi tegelikult võimalik sellest segadusest välja pääseda ning et tema ja Celeste’iga saab kõik korda.

Siis plärtsatas miski valjult tema taga, kuuldus sisinat ja helikopteri tiivikumüra tugevnemist. Ta pöördus ja tardus hirmust. Kopter oli täpselt tema taga ja siis märkas ta vees tumedat varju, mis kiiluvee vahutades tema suunas liikus. Torpeedo.

Tiberius oli nähtavasti otsustanud, et ta on pigem kohustus.

Ei, mõtles Sydney. See on võimatu. Siis suunati kopteri otsingutuled paadile ja seda ümbritsevale veele, valgustades tema poole kihutavat surmavat raketti ja tõestades, et see pole sugugi võimatu. Ta sureb, kui ta ennast liigutama ei hakka ja liigutada tuli otsekohe.

Karjatades viskus Sydney merre. Šokk, mille soolane jääkülm vesi temas tekitas, surus kopsud õhust tühjaks, aga tal ei olnud lisahingetõmbeks aega. Pikemalt mõtlemata ta sukeldus ning ujus paadist kaugemale ja sügavamale, liigutades käsi ja jalgu nii kiiresti kui vähegi suutis.

Hetke pärast muutus kogu maailm oranžiks ja kõmisev lööklaine lajatas vastu ta keha, veeretades teda siia-sinna, kolkides ta hingetuks, muutes ta oimetuks ja pannes kõrvad pilli lööma.

Ta lebas liikumatult, kaotanud täiesti suunatunnetuse, kuuldes ainsa helina peas ja kontides oma südametukseid.

Talle tundus ähmaselt, et ta tõuseb pinnale ja miski temas ütles, et see on halb. Aga ta ei olnud võimeline ei käsi ega jalgu oma käsule allutama. Ta suutis vaid triivida, tundes, et ta vajab õhku ja et vesi tema ümber muutub soojemaks või muutus tema ise külmemaks, ta ei saanud enam aru.

See ei ole hea, mõtles ta, aga ta ei jõudnud sellest mõttest kaugemale.

Äkki lõikas paadimootori vali mürin läbi tema vapustuse ja ta tuli jõnksatades teadvusele. Tiberiuse valvurid olid kohale jõudnud! Paanika lahvatas temast läbi, ajades šokist saadud letargia minema ning ta rabeles metsikult selles suunas, kus tema arvates võis veepind olla. Sekundite pärast murdis ta pinnale ja tõmbas kopsud hingeldades õhku täis. Ja siis ta ujus, vehkides käte ja jalgadega kõigest jõust, et mootorimürinast kaugemale ujuda, süda kõrvus tagumas ja kannustajaks paanika.

Ta kuulis enda taga plärtsatust, kui vähemalt üks valvuritest vette hüppas, et teda kätte saada.

„Ei!” Sydney ujus veel kiiremini, adrenaliin sundis teda tagant, samal ajal kui ta lihased hirmust ja väsimusest ning teda ümbritseva vee tuimestavast külmusest värisesid.

Sydney pea tuikas ja ta tundis teravat valu oma silma kohal, kuhu arvatavasti mõni vette paiskunud paadirusudest teda haavanud oli. Ujudes põrkas ta kõikjal hulpivate paaditükkide vastu ja õhk tema ümber lõhnas bensiini ja suitsu järele. Ta oleks tahtnud köhida, aga ei võinud ühtki hingetõmmet raisata, sest ta ujus kõigest väest. Ta pidi põgenema saama, ta pidi…

Kellegi käsi haaras ta pahkluust, hoidis sellest kõvasti kinni ja tõmbas teda allapoole.

Sydneyt haaras paanika, ta karjus, siis neelas vett ja hakkas tugevasti läkastama. Ta peksles kõigest jõust, võideldes vaevaga pinnale rabeledes oma vangistaja vastu ja ahmis õhku, püüdes vabaneda veest kopsudes ja õhku saada. Maailm ta ümber hakkas tiirlema ja seejärel tõmbus see Sydney ümber kokku, kui tema vangistaja haaras jala asemel ta kõrist, klammerdus ühe käega ümber ta rindkere ja hakkas vaba käega tugevaid tõmbeid tehes ja jõuliselt jalgadega tõugates ujuma.

„Lase mind lahti!” Sydney püüdis võidelda, ajades mehe rütmi sassi ja tõmmates neid mõlemaid sügavamale, aga mees ei võidelnud vastu. Ta lihtsalt ootas, kuni nad jälle pinnale tõusid, siis haaras uuesti naise kõrist ja pigistas nii kaua, kuni naise maailm muutus halliks ja tiirles nööpnõelapea suuruseks.

Pooleldi teadvusetuna ja vaevalt hingates lebas ta lõdvana mehe vastas ka pärast seda, kui mees oli oma haaret lõdvendanud. Kaotus vasardas naise teadvuses kõrvuti kindla teadmisega, mida Tiberius temaga nüüd ette võtab.

Tiberius mitte lihtsalt ei tapa teda. Ta sunnib naist teda aitama, et müüa kohutavat võimalust kohutavatele inimestele. Ja siis tapab ta nad mõlemad, nii tema kui Celeste’i väga aeglaselt. Seda oli ta lubanud teha, kui naine teda petab ning tal ei olnud mingit põhjust mehe sõnades kahelda. Ta sureb ja sureb hirmsasse surma.

Selle mõistmine sundis teda tegema viimast meeleheitlikku katset põgeneda. Teades, et talle on jäänud vaid üksainus võimalus, ootas ta, kuni ta vangistaja jõudis kõrge valge paadi libeda küljeni ja hüüdis teistele, et nad allapoole kummarduksid ja naise vastu võtaksid. Samal hetkel, kui mees ta teistele üle andis, leidis naine endas viimase energiaraasu ja ründas, rabeledes ja kriimustades kahte meest, kes temast kinni hoidsid. Need hüüdsid talle midagi, aga ta oli sõnade mõistmiseks liiga endast väljas.

Sydney karjus ja karjus, kuni ta hääl oli kähe ning siis, kui nad teda rahustasid, haarates tema kätest ja jalgadest ning hoolimata metsikust rabelemisest temast kõvasti kinni hoidsid, vaibus ta hääl nuuksatusteks. Kui ta keha viimaks lõdvestus, vinnasid nad ta üles ja üle paadiääre ning asetasid ta vihmast libedale paaditekile.

Mõne hetke pärast maandus tema kõrval tekil ka mees, kes talle järele oli hüpanud, veest tilkudes ja tugevalt hingeldades.

Sydney keeras end kaitsvalt kerra, oodates, et karmid käed tulevad ta käsi kinni siduma, et ta minema ei pääseks, kuni nad ta tagasi saarele tema eluruumidesse või – mis palju hullem – otse Tiberiuse juurde veavad.

Aga nööri asemel heideti talle hoopis raske villane tekk, mis peatas lõikavalt külma õhu torkimise märjal nahal.

Ta nuuksatas ja haaras tekist, tõmmates selle endale üle pea. Paari minuti pärast, kui teki soojus hakkas mõjuma ja mehed polnud ikka veel midagi ette võtnud, piilus ta välja, kiskudes tekki endale ümber ja püüdis vihmast libedal tekil ennast püsti ajada.

Sydney hambad plagisesid ja ta tumedad õlgadeni juuksed olid kleepunud otsmikule, kattes ta silmad. Ta lükkas juuksesalgud näolt ja kui vaateväli selgines, leidis ta end vaid meetri-paari kaugusel mehest, kes ta ookeanist välja oli tõmmanud.

Mees toetus vastu parda külge paari meetri kaugusel temast ja oli kaetud samasuguse halli jämedakoelise tekiga nagu temagi. Ta märjad juuksed olid lühikesed ja tumedad, nägu nurgeline ja korrapärane, sinised silmad hindavad. Isegi läbimärjana õhkus temast teatud otsusekindlust.

Sydney ei tundnud teda ära, aga see ei tähendanud midagi. Ta oli väheseid Tiberiuse valvureid näost näkku näinud, aga kuulnud paljude teiste samme. Mis talle aga siiski kummaline tundus, oli see, et mees vaatles teda täieliku rahuga, millesse oli segatud mõningast kahtlust. Ta tundus ootavat, et naine ise rääkima hakkab, mis ei paistnud olevat loogiline.

Siis peatusid naise silmad tekil mehe ümber, millele oli midagi mõne sentimeetri suuruste tähtedega kirjutatud: Ameerika Ühendriikide Ranna...

Kiri katkes, kui mees sikutas teki ühe poole teise alla, aga sellest piisas, et naise rinnas tärkaks meeletu lootus.

Nad ei olnud teda ikkagi kinni võtnud.

Ta oli hoopis päästetud!

Sydney ahmis õhku ja vaatas kahe teise mehe poole, kes sealsamas lähedal seisid. Need olid tursked, lokkis juustega mehed, kelle näod olid nii sarnased, nagu oleks nad vennad ning nende jakiselgadel olid rannavalve embleemid.

Kui ta vaatas uuesti mehe poole, kes oli ta päästnud, noogutas too tervituseks, aga ei naeratanud. „Ma olen eriagent John Sharpe FBI raskete kuritegude osakonnast ja sina oled rannavalvekaatril Valiant.” Ta vaikis hetke, vaadates naist uurival ilmel. „Kas see on sinu jaoks hea või halb uudis, oleneb sellest, mida sa Rocky Cliffi saarel tegid ja miks Tiberius sind tappa tahab.”