Читать книгу Ettekirjutus: muutumine - Jessica Andersen - Страница 5

Kolm kuud hiljem

„Ma ei suuda uskuda, et pean oma kontoris mantlit kandma,” torises William Caine. „Kevad on juba käes. Kas väljas ei peaks mitte soe olema?”

Ta viskas pilgu termomeetrile, mis näitas jahedat 10 plusskraadi, ning tõmbas äkilise liigutusega selga nahkjaki, enne kui pöördus tagasi kirjutuslaua juurde, kus laiutasid arvuti, telefon ja kuhi pabereid. Ühel pool lauda oli kohvitass, topitud täis pliiatseid, mis näisid mehe taskus justkui paljunevat.

„On sul mõni parem idee kulude kärpimiseks?” küsis mehe kaaslase hääl koridorist.

„Ei.” William vaatas üles ja nägi Max Vasekit, Vasek & Caine Investigationsi kaaspartnerit, kes seisis nüüd ukselävel.

Max nägi välja pikem, tõmmum ja karmim kui iial varem, kuid neil päevil olid tema järsud omadused omandanud uusi jooni, uusi muresid. William oli neidsamu muutusi märganud hommikul peeglisse vaadates. Värskelt pügatud lühikesed pruunid juuksed ja hommikune habemeajamine polnud kurnatust just kuigi palju hajutanud.

Vasekil & Caine’il ei läinud hästi ning arvutiprogrammis näha olevad arved olid nende viimane mure.

Neli kuud tagasi oli firma olnud kasvav ettevõte, tuues nädalas sisse mitmeid uusi meditsiinilisi uuringuid. Siis aga oli Max jäänud oma eksnaisega vahele naistele mõeldud seksiisu tõstva rohu Thrilleriga. Rohuga jändamine oli asetanud Vaseki & Caine’i märklauaks Üheksale, mis kujutas endast rühma võimekaid teadlasi, kes kuulujuttude kohaselt kontrollisid pististe ja väljapressimiste kaudu ülemaailmset teaduslikku progressi. Seega olid nad biotehnoloogia maffia. Paraku aga ei uskunud nende olemasolusse keegi peale Maxi, Raine’i ja Williami.

See ei võinud olla juhus, et pärast antud juhtumit hakkas Vasekil & Caine’il kliente vähemaks jääma. See oli mõeldud neile karistuseks. Paar kuud varem oli ooteruumi ukse alt sisse libistatud anonüümne hoiatuskiri.

Hoidke meie asjadest eemale ning meie jätame teid ja teie asjad rahule.

Häda oli selles, et ei Max ega ka William võtnud hoiatust hästi vastu. Pagan, seepärast nad olidki üldse koos ärisse astunud.

Nad olid kohtunud Bostoni üldhaiglas, kus endine FBI agent William oli töötanud vabatahtlikuna uuringugrupis nimega Hospitals for Humanity – HFH – ning Max nende laboris. Mõlemad vajasid tol ajal oma ellu muutust ning tahtsid midagi korda saata. Neile oli tundunud loomulik kombineerida oma erialaseid teadmisi meditsiinilise erauuringufirmaga, mis keskendus sellistele ravimiteadlastele nagu Raine Montgomery, endine alusetult süüdistuste alla langenud teadlane, kellest sai kolm kuud tagasi Maxi abikaasa.

Mõeldes naise peale, vaatas William käekella. „Praegu on reede õhtu. Kas sina ja Raine Montgomery ei peaks mitte kusagil mujal olema?” Ta küsis seda hooletult, justkui oleks tal ükskõik, millal partner kontorist lahkub.

„Olen teel sinna.” Kuid Max jäi paigale. „Kuule, ma pean sult üht teenet paluma ja see ei meeldi sulle.”

„On see vast müügitehnika. Mõni ime, et meile on jäänud veel vaid paar maksujõulist klienti.”

Max kirtsutas nägu. „Ei, see juhtus siis, kui avastasime, et Raine’i ravimit saboteerib teaduslik kartell, mida ei tohiks olemas olla. See omakorda toobki mind teene juurde tagasi.”

„Sa ei pea minult paluma, et uuriksin neid kaabakaid lähemalt,” ütles William. „Ma juba tegelen sellega.”

„Ma tean. Tean ka seda, et minust pole viimasel ajal just palju abi olnud,” sõna Max.

„Sul on muid asju, mille pärast muretseda, näiteks Raine’i ravimi turule tagasi toomine ilma muude tõrgeteta.” Ja veenduda, et naine oleks kaitstud, mõtles William, kuid ei öelnud seda välja.

Ehkki Max ja Raine olid lasknud arreteerida Frederick Forsythe’i, mehe, kes vastutas otseselt Thrilleri saboteerimise eest, oli vaja veel ette vaadata kaheksa rühmaliikme suhtes, lisaks nende alluvad. Ükskõik kes neist võis tahta töö lõpuni viia, mistõttu William kavatses neid takistada. Tema maailm oli korrastatud ning keerles ümber seaduste ja kategooriate. Olid olemas head ja halvad mehed ning Üheksa liikmed kuulusid viimaste hulka.

Häda oli selles, et nähtavasti oli neil piisavalt võimu mõjutamaks koguni Williami endisi ülemusi. See oli ainus loogiline seletus sellele, miks Maxi ja Raine’i kogutud tõendeid ei peetud piisavaks, et uurimist alustada. Selle asemel leiti, et Forsythe oli üksi tegutsenud, mis oli naeruväärne. Arvesse ei võetud järgnenud rünnakut Ike Rombouti vastu, surmavalt tüütu naine, kes oli aidanud Maxil Forsythe’i jälgi ajada, ning tähelepanuta jäeti ka need, kes nüüd Vasekit & Caine’i takistasid.

See ei jätnud Vasekile & Caine’ile või õigemini Williamile muud võimalust, kui teha kindlaks arvatavalt olematu rühma ülejäänud kaheksa liiget ning nad kohtu ette tuua. Mees kindlustas firma turvalisust ja tulevikku. Ta päästis teaduslikku ühiskonda nende enda organiseeritud kuritegevuse eest. Lisaks ilmus ta oma endise ülemuse juurde, kelleks oli FBI eriagent Michael Grosskill.

Mõte sellest sundis Williamit uuesti kella vaatama. „Sa jääd hiljaks, kui nüüd minema ei hakka. Me teame mõlemad, et Raine ei hiline.”

Williamile meeldis Maxi naine väga, kuid Raine jäi mehe meelest kuluka ülalpidamise kategooriasse. Mitte seepärast, et naisele meeldisid kallid riided ja kosmeetika – pagana pihta, Williamile meeldisidki ju naiselikud naised ning see nõudis hoolt. Ent Raine juhtis ka enda firmat ning abiellumisest saati oli Max näinud niisama palju vaeva ettevõttega Rainey Days kui Vaseki & Caine’iga.

William mõistis, et mees pidi kaitsma seda, mis talle kuulus, ent talle näis, et Maxi lahendus ei sobi. Otsides mõtetes tuge, ütles ta: „Lase käia, räägi sellest teenest. See ei saa nii hull olla.”

„Ma tahan kellegi sulle appi võtta. Kellegi, kes võiks töötada andmetega sel ajal, kui sina tegeled rahastajate otsimisega.”

William kehitas õlgu. „Ahvatlev, kuid me ei saa endale administraatorit lubada, pole vahet…” Ta peatus, sest taipas järsku. Ta tabas end mõttelt ühest pikast, saleda ja rabava kehaga naisest, kel ühes kõrvas kolm rõngast, õelutseja hoiak ning kiindumus liibuva musta naha vastu. Mehe veri hakkas vemmeldama, seejärel rahunes maha ning ta ütles: „Oi, ei, seda sa ei tee. Kindlasti mitte. Sa ei pane mind kokku selle kõiketeadja „Matrixi” ahvijaga.”

„Ike on arvutitega kuradi osav,” vaidles Max. „Ta teab meist mõlemast andmete otsimise kohta kõvasti rohkem ja tal on allikaid, millest meie võime vaid unistada. Ta võiks sul aidata nimesid leida. Võib-olla koguni järgmise sihtmärgi kindlaks teha.”

Mul on juba nimi olemas, mõtles William. Mul on koguni kohtumine paika pandud. Ent selle hoidis ta enda teada ning ütles hoopis: „Üheksa püüdis juba Ike’i tabada. Mis takistab neil uuesti proovimast, kui Ike on jälle asjasse segatud?” Mees võis Ike’i küll tüütuks pidada, kuid naine on siiski naine ja tema nahas kuuliaugule kohta polnud. Mis veelgi hullem, surma oli saanud hoopis üks mees, kui Üheksa oli püüdnud Ike’i tappa. Vermonti politseinikud olid kuulutanud selle juhuslikuks mõrvajuhtumiks ning Grosskill ja ülejäänud FBI nõustusid sellega, kuid Max, William ja Ike teadsid paremini. Nad teadsid, et see oli olnud hoiatus Üheksalt. Hoia meie asjadest eemale või muidu…

Max krimpsutas nägu. „Usu mind, mina ka ei taha, et ta oleks asjaga seotud. Aga temal on teine arvamus.”

„Vaat kus üllatus,” pomises William, toetudes tooli seljatoele. Nii palju kui tema Ike’i tundis, oli naisel iga asja kohta oma arvamus. „Kui sa juhuslikult enne aru ei saanud, siis minu vastus on ei. Mind ei huvita, kui osav ta tehnikaasjades on, ma ei taha teda Üheksaga seotud asjadesse pühendada.” Ega ka mitte enda lähedale.

William ei teadnud, kust selline mõte oli talle pähe karanud, kuid siis taipas ta midagi. Ike polnud tema tüüpi naine, tegemist oli liiga ninaka ja tüütu inimesega. Samuti ei vastanud ta Williami ettekujutusele kaastöötajast võimalikul ohtlikul operatsioonil, sest tal olid rinnad.

William polnud oma šovinistliku mõttemaailma üle uhke, kuid leidis, et tal on selleks hea põhjus.

„Ta jääb Bostonisse, ma luban sulle,” käis Max peale. „Anna talle midagi, mille kallal töötada, mingeid juhtnööre, mis viivad tupikusse, ükskõik. Lase tal lihtsal asjaga seotud olla. Tal on seda vaja, William. Nad tapsid kellegi, kellest ta hoolis.”

See avaldas küll mõju, kuid William polnud tobuke. „Kui sa tahtsid talle ainult andmete kallal töötamist pakkuda, oleksid võinud talle vabad käed anda. Kurat, niiviisi leidis ta sulle Forsythe’i. Anna siis talle midagi. Mida sa minust tahad?”

Max krimpsutas nägu. „Mul on vaja, et sa talle tegevust annaksid ja et ta jääks Bostonisse.”

Williamist käis judin läbi. „Ega sa ometi arva, et ta otsib…” Ta peatus ning pomises vandesõnu. „Muidugi otsiks. Kurat. Mul pole selleks aega.” Ta vahtis Maxi. „Ja sinul ka mitte. Ometi püüad sa Ike’i tema enda käest päästa, kas pole nii?”

Max kehitas õlgu, tema huultele ilmus riukalik lõbusus. „Ike nimetab seda HPPS-iks. Hädas preilide päästmise sündroomiks. Ma ei saa parata, et püüan neid aidata.”

William sai sellest aru, ent kui Max püüdis neid ükshaaval päästa, keskendus William hoopis üldpildile, mis nõudis mõnikord ohvreid üldsuse hüvangu nimel.

Nagu Sharilee? turgatas talle pähe, meenutades vere lõhna, tulistamist ning pehme keha mütsatust põrandale.

„Hästi,” ütles ta enne, kui meenutus võttis täpsema kuju. „Sa jääd mulle kõvasti võlgu, aga hoian Ike’il sinu heaks silma peal, alustades homsest.”

Tänaseks õhtuks olid tal plaanid olemas.

Lootes, et teda polnud märgatud, hiilis Ike üle pimeda hüljatud mänguväljaku ning ronis mööda hoone telliskiviseina ülespoole, hingeõhk valgete aurupahvakutena udule lisa andmas.

Ta ei suutnud uskuda, et tegutseb nüüd omaette, kuid mis valikut tal oli? Tubli mõistatustöö ning salaja loetud e-kirjad andsid alust arvata, et mitmed Üheksa liikmed kohtusid siinses Tõllakuuris, uhkes kantristiilis klubirestoranis, mis asus väljaspool Greenwichi, Connecticutis. Alguses oli Ike tahtnud Maxiga kohtuda, kuid mõeldes mehe viimase aja neandertallasliku ja patsuta-väikest-naist-pea-peale käitumisele, oli ta ideest loobunud ning üksinda Bostonisse sõitnud.

See oli ju kõigest luuramine.

Ent kui ta sikutas end kitsale servale, mis ümbritses enamikku kivimaja teisest korrusest, hiilisid ligi kahtlused. Ta oli ju ikkagi arvutinohik; ta polnud selliseid asju õppinud. Varem oli ta küll õppustel osalenud, kuid seda vabatahtlikuna ja abiorganisatsioon HFH-le. Ka oli ta paar korda juhtunud peaaegu sündmuste keskele ja seda koguni enne, kui Max oli komistanud tõendite otsa, et Üheksa on tõepoolest olemas.

Seekord aga oli Ike siiski omapäi. Tema taga polnud ühtki tööandjat, keegi ei oodanud tema saabumist.

Sul on ju relv, ütles ta endamisi. Sa saad sellega hakkama. Veelgi olulisem – ta pidi sellega hakkama saama. Zed vääris enamat kui õiglus, mis oli talle seaduse silmis osaks langenud. Naine oli talle võlgu.

Hingates sisse niisket õhku, mis ennustas vihma, nihkus ta mööda kiviseina edasi. Hoone ülemisel serval olevad valgustid olid kallutatud nii, et need valgustasid eemal olevat golfiväljakut, valguskiired tungisid läbi udu. Seesama udu muutis toetuspinna libedaks, Ike surus end vastu lamedat seina ning alustas liikumist, kasutades pea kohal olevast peenikesest torust kinni hoidmiseks nahkkinnastatud sõrmi sel ajal, kui klammerdus kummitallaga jooksukingade ninaosaga kitsale kiviservale.

Tema sihiks oli pooleldi avatud aken, mis asus umbes viieteistkümne meetri kaugusel. Tuginedes alla laetud e-kirjadest saadud plaanidele, pidi aken avanema kohtumispaigale. Veelgi parem, hoone tagatiib oli akna juurest ülejäänud maja sellise nurga all, et võimaldas naisel varju jääda.

Panusta alati mustale värvile, mõtles Ike, tundes end oma kaubamärgiks saanud tumedates kitsastes riietes mugavalt. See oli üks väheseid püsivaid asju tema elus.

„Siiapoole,” ütles mehehääl ootamatult.

Ike kangestus. Ta kuulis märjal kõnniteel kajavaid samme liiga hilja.

Surudes end vastu hoonet, hoidis ta hinge kinni ning püüdis telliskiviseinaga sulanduda.

Ära vaata ülespoole, mõtles ta. Palun ära vaata ülespoole.

„Kas said asjad kätte?” küsis teine meeshääl, kõrgem ja pisut nasaalne.

„Kas sul sularaha on?”

Ike tundis veidi kergendust, kuuldes paberi ja kilekoti krabinat. Tegemist oli kõigest narkootikumiäriga, mõtles ta, siis kõverdas kõigest peale suud. Mõnes teises olukorras oleks ta ehk sekkunud ja püüdnud neile idiootidele mõistuse pähe hirmutada. Ent praegu jättis ta nad sinnapaika.

Tal oli midagi tähtsamat ees.

Kui äri oli lõpetatud, kadusid mehed minema. Üks suundus jalgsi golfiväljakule ja möödus golfipoest, mille juurde Ike oli oma džiibi peitnud. Teine kadus lihtsalt nurga taha. Mõni hetk hiljem paukus autouks ning käivitati mootor, auto kiirendas ning kadus kaugusesse.

Minut hiljem julges Ike taas hingata, ehkki tema pulss oli olnud peaaegu ülemise piiri peal. Ta jätkas ettevaatlikult teekonda, haarates kitsast kiviservast, kuni jõudis pooleldi avatud akna varju. Seejärel ta peatus ning kuulatas.

Ruumist kostus madalahäälset vestlust, mida ilmestas klaaside kokkulöömise heli. Vaiksed ja viisakad hääled vihjasid sellele, et koosolek polnud veel alanud. Täiuslik.

Kõrgusest häirimata, nõjatus Ike ühenduskividest moodustunud võlvi alla ning toetas jalad simsile. Kui ta oli end suhteliselt kindlalt sisse seadnud, keeras ta nahast kõhukoti ettepoole ning otsis sealt välja peopesasuuruse teleskooppeegli, mida kasutas töö juures, et raskesti juurdepääsetavaid arvutiühendusi näha.

Palvetades, et ta ei peegeldaks ühtki valguskiirt tagasi tuppa, nihutas ta peegli külmunud aknaklaasist mööda avatud kohani, kus soe toaõhk niiske ja jaheda välisõhuga segunedes kerge udu moodustas.

Peegel läks otsekohe uduseks, seejärel selgines, näidates Ike’ile kallilt sisustatud tuba, mis oli üleni puidust seintega, tumepunast värvi naha ja suure idamaise vaibaga, mida naine pidas Herizi tööks, tuginedes lapsepõlves ema ja isaga Vermonti antiigipoodides veedetud ajast saadud kogemustele, enne kui…

Ta katkestas meenutuse enne, kui see võttis selgepiirilisi jooni, ning keskendus käesolevale ülesandele, kallutades peeglit ning üritades kätt paigal hoida, kui tegi kindlaks asukoha kolmel hallipäisel mehel, kes istusid suure laua ääres, kuhu oodati veel kuut inimest.

Kõik kolm olid valgenahalised ning hilistes viiekümnendates, vahest ka varastes kuuekümnendates, hoolitsetud välimusega ning riietunud sinistes ja hallides toonides kallitesse ülikondadesse. Neist kõigist kiirgas midagi ühesugust, mingit sarnasust, mida Ike mõnes muus olukorras poleks nii kõhedusttekitavaks pidanud. Praegu aga tundis naine viha. Kättemaksuvalu. Õiglusjanu.

Need kaabakad olid tapnud Zedi temale mõeldud kuuliga ning nüüd tahtis ta, et nad maksaksid selle eest.

William jõudis Tõllakuuri paar minutit pärast koosoleku algust, kõik Maxi ja tema „teene” tõttu, lisaks veel reedeõhtune liiklus New Yorgi ja Connecticuti lääneosa vahel.

Ta parkis oma sõiduki – jääsinise BMW, mille oli laenanud tuttava tuttavalt ning asetanud sellele vale numbrimärgi, mis kuulus ARK kohaselt Emmett Grantile. Maskeering oli korralik. Parem oleks, mõtles William nägu krimpsutades. Ma maksin selle eest piisavalt palju.

Tasuta maskeeringud oli üks vähestest asjadest, mille järele ta FBI-s töötamisest saati puudust tundis, ent seekord oli ta raha asja eest kulutanud. Põhjalik taustauuring näitas, et Emmett Grant oli veidi kahtlane eraettevõtja, kes oli oma firma maha müünud enne uudiste puhkemist Internetis ning tahtis nüüd uuesti farmaatsiaturgu investeerida. Williamil oli Emmettile vastav auto ja isikutunnistus, ta oli riietunud rühmale sobilikku ülikonda, mis oli samuti laenatud, ning kandis head käekella, mille oli saanud isalt mereväest lahkumise puhul. Hoolitsetud habe ja veidi hõbehalli meelekohtades andsid maskeeringule viimase lihvi.

William arvas, et näeb välja nagu uus rahatäht, ning oli teinud piisavalt uurimistööd, et end täielikult maskeerida. Selleks ei pidanud olema meditsiini- või teadusekspert, ta pidi oskama vaid ärijuttu ajada ning sellest oli saanud üks tema parimaid oskusi pärast kattevarju all töötatud aastaid Treherni organisatsioonis.

Kui meenutused tollest ülesandest pinnale ilmusid, surus William need alla ning ronis sportautost välja, paugutades ust tavalisest kõvemini. Seejärel hingas ta sisse ja vaatas üles Tõllakuuri poole, mille esiosa oli tahutud kividest ning küljed luuderohuga kaetud.

Erinevalt tema maskeeringu loost lehkas see maja vana raha järele.

William sättis lipsu sirgeks, see oli sidrunkollane. Siis ütles ta: „Mina olen Emmett Grant.”

Identiteet langes tema üle nagu keep, mis jäi sinna, kuni ta teise isiksuse endalt teadlikult maha heitis. Temast sai Emmett Grant, terava mõistusega sahkerdaja, kel oli tagasihoidlik päritolu ning kes ei pidanud parima saavutamiseks paljuks astuda üle mõnest seadusest.

Kui William kõndis üle parkla, möödus neljast kallist autost, lasi ta mõttes silme eest läbi kirjavahetuse oma kontaktisiku, dr Paul Berryville’iga.

Pärast Frederick Forsythe’i arreteerimist oli William teinud katset hoolikalt varjatud e-postiaadressiga, teeseldes end olevat ärimees, kes oli kuulnud jutte, nagu oleks Üheksa päriselt olemas. Aja jooksul oli ta välja sõelunud mitu vastajat, kuni jäi Berryville’i juurde, kes oli teda juhatanud läbi ettevaatlike mõistaandmiste ja kahemõttelisuste keerise, tipnedes kutsega. Kohtume sel reedel Tõllakuuris kell 20.00. Mõned inimesed soovivad sinuga kohtuda.

Berryville ootas teda ukse juures. Hallipäise teadlase karjäär oli olnud paari aasta eest ohus, kuid ilmnesid tõendid, mis vabastasid ta eetikarikkumise süüdistustest. Nüüd oli ta R & D grupi juht, seda tänu Üheksa võimule.

Berryville kortsutas kulmu, mis venitas tema iluoperatsiooniga pingule tõmmatud nahka. „Sa jäid hiljaks.”

„Vabandust,” ütles William. „Liiklus mängis mäkra.”

„Nad ootavad meid.” Berryville kiirustas ees, kiired sammud ja vaikus reetsid närvilisust. Ta juhatas Williami läbi eesruumide puitseintega Tõllakuuri, kus seisid tühjad lauad ja kokteililetid.

„Kas te reserveerisite selleks kohtumiseks kogu restorani?” uuris William, peatudes vaibaga kaetud trepi alguses ning vahtides üles järgmise korruse poole, mis paistis olevat sama tühi.

„Me hindame privaatsust,” vastas Berryville. Seejärel ta peatus ning pööras ringi, et vaadata kuuendale trepiastmele jõudnud Williami poole. „Kui me sinna jõuame, ära ütle sõnakestki. Räägi, kui sinult seda tahetakse, ja mõtle enne, kui vastad küsimustele. Hea mulje jätmiseks on vaid üks võimalus.”