Читать книгу 7 kava rikkuse ja õnne saavutamiseks - Jim Rohn - Страница 3

Olin just saanud kahekümne viie aastaseks, kui kohtasin meest, kelle nimi oli Earl Shoaff. Ma ei osanud tookord aimatagi, mil määral see kohtumine minu elu muudab …

Olin elanud tolle ajani halli elu nagu enamik inimesi – vähe saavutusi ja veel vähem õnne. Mul oli seljataga suurepärane lapsepõlv väikefarmeri armastavas perekonnas Idaho osariigi edelaosas, mõne sammu kaugusel Snake River’ kaldast. Kodust lahkudes olin täis lootust saada ameerika unelmast oma priske osa.

Tegelikkus osutus aga ootustest hoopis teistsuguseks. Peale keskkooli lõpetamist astusin kohe kolledžisse, kuid juba aasta pärast pidasin ennast küllalt targaks ja katkestasin õpingud. See oli suur viga, üks paljudest, mis neil aastail tegin. Ma kibelesin raha teenima, arvates, et leian raskusteta korraliku töö. Ja see osutuski tõeks. Tööd leida polnud raske. (Ma ei osanud siis veel vahet teha elatisvahendite hankimise ja oma elu loomise vahel.)

Peagi ma abiellusin ja nagu iga mees, andsin oma naisele hulganisti lubadusi suurepärase tuleviku osas, mida teadsin ees ootavat. Olin ju auahne ja väga siiralt edu ihaldav ning tegin kõvasti tööd. Edu pidi olema kindlustatud!

Vähemalt nii ma mõtlesin …

Kui sain kahekümne viieseks ja olin juba kuus aastat töötanud, otsustasin oma saavutatut kriitiliselt hinnata. Mind oli hakanud närima kahtlus, et mu elu ei kulge õigesti. Nädalas teenisin ma kokku viiskümmend seitse dollarit. See jäi kaugelt allapoole minu lubadusi ega katnud isegi aina kasvavaid arveid, mis mu köögilauale kogunesid.

Olin nüüd juba kohustustega koormatud pereisa ja tundsin üha suuremat vastutust oma kasvava perekonna ees. Kuid eeskätt mõistsin ma, et hakkan tasapisi oma haleda saatusega leppima.

Tõele näkku vaadates märkasin, et mu majanduslik olukord halveneb iga päevaga. Midagi tuli kindlasti muuta … aga mida?

Üksnes kõva tööga ma võib-olla oma eesmärke ei saavuta, mõtlesin endamisi. See avastus šokeeris mind, kuna olin uskunud, et edu saavutatakse ränga tööga, higipull otsaees.

Nüüd sai selgeks, et kuigi rügan tööd “higipull otsaees”, lõpetan kuuekümneselt läbipõlenult ja puuduses nagu nii paljud mulle tuttavad inimesed.

See kohutas mind. Ma ei suutnud leppida sellise väljavaatega. Ja veel siin, maailma rikkaimal maal!

Aga mul oli rohkem küsimusi kui vastuseid. Mida peaksin tegema? Kuidas saaksin oma elu suunda muuta?

Kaalutlesin õpingute taasalustamist. Vaid üks aasta kolledžiharidust ei andnud mulle tööturul häid väljavaateid. Kuid kooliminek tundus ebapraktiline, sest pidin hoolitsema pere vajaduste eest.

Nii otsustasin alustada oma äriga. See mõte erutas mind, kuigi mul puudus vajalik algkapital. Rahapuudus oligi mu suurim mure. Raha sai otsa ammu enne kuu lõppu. (Kas see on sulle tuttav?)

Kord kaotasin ma kümme dollarit. See viis mind nii endast välja, et olin kaks nädalat peaaegu haige selle kümnedollarilise rahatähe pärast!

Üks mu sõber püüdis mu tuju tõsta. “Kuule Jim,” ütles ta, “võib-olla leidis selle mõni hädasolija.”

Kuid see ei lohutanud mind. Mina just olingi see, kes pidanuks leidma, mitte kaotama kümme dollarit. (Pean tunnistama, et tol ajal ei olnud heategevuse idee mulle veel omane.)

Niisiis olin kahekümne viie aastane, kaugel oma unistustest ja teadmatuses, kuidas muuta elu paremaks.

Siis aga astus minu teele õnnelik juhus. Miks just selles elujärgus? Ma tõesti ei tea, miks head asjad nii juhtuvad. Minu jaoks jääb see elu saladuste kilda …

Igatahes tuli õnn minu õuele, kui kohtasin meest nimega Earl Shoaff. Me kohtusime esmakordselt ühel müügialasel konverentsil, kus ta juhatas seminari. Ma ei mäleta, millise jutuga ta mind tol korral kütkestas, kuid tean täpselt, et soovisin teha kõik, et saada tema sarnaseks.

Seminari lõpul võtsin kokku kogu oma julguse, et minna tema juurde ja esitleda ennast. Vaatamata minu kohmakale pöördumisele, sai ta kohe aru minu suurest edusaavutamissoovist. Ta oli lahke ja suuremeelne ning tundus väga sümpaatne. Mõne kuu pärast võttis ta mind tööle oma müügikorraldusfirmasse.

Järgneva viie aasta jooksul õppisin ma härra Shoaffilt mitmeid elutarkusi. Härra Shoaff suhtus minusse kui pojasse ja õpetas mulle oma elufilosoofiat, mida ma nüüd nimetan “rikkuse ja õnne saavutamise seitsmeks kavaks”.

Kuid siis suri neljakümne üheksa aastane härra Shoaff täiesti ootamatult.

Üle saanud oma juhendaja kaotusest, püüdsin hinnata tema mõju oma elule. Mõistsin, et parim, mis ma temalt olin saanud, ei olnud töökoht ega isegi võimalus tõusta müügijuhist firma tegev-asepresidendiks. Kõige väärtuslikum oli see, et ma olin omandanud tema põhilised eduprintsiibid, mis aitavad rikkaks ja õnnelikuks saada.

Järgnevatel aastatel rakendasin ma need ideed ellu … ja sain edukaks inimeseks. Ma teenisin tõesti muljetavaldava rahasumma. Suurimat rahuldust pakkus mulle aga nende ideede jagamine oma ärikaaslastele ja kaastöötajatele. Nad võtsid need vaimustusega vastu ja saavutasid märgatavaid tulemusi.

Kuigi pidasin end eelkõige ärimeheks, mitte kirjameheks ega lektoriks, tundsin vajadust edastada teistelegi lihtsalt ja vahetult neid ideid, mis võivad inimese elu täielikult muuta.

* * *

Kui sa loed seda raamatut, kujutle, et teed sisseoste. Rakenda ainult neid ideid, mida täna vajad. Sul pole vaja osta korraga kõike, mida sulle soovitatakse. Kuid anna endale võimalus. Loe järgnevat eelarvamusteta. Kui miski tundub sulle oluline, kasuta seda. Kui ei, ära pööra sellele tähelepanu.

Jäta meelde, et mida iganes sa ka ei tee, tuleb olla õppija, mitte lihtsalt töörügaja.