Читать книгу Hull kuu - Jim Butcher - Страница 5

Murphy keeldus sõitmast Sinises Põrnikas, minu vanas Volkswageni putukas.

Põrnikas polnud tegelikult sinine, enam mitte. Üks ustest oli asendatud rohelise ja teine valge koopiaga, kui mingi küünistega elukas originaalid ribadeks rebis. Kapoti oli tuli šlakiks sulatanud ja minu mehaanik Mike oli selle asendanud punase auto kapotiga. Tähtis on see, et Põrnikas sõidab, olgugi et võib­olla mitte väga kiiresti, ja mina tunnen end selles autos hästi. Mike on kuulutanud, et VW põrnikas on maailma kõige hõlpsamalt remonditav auto, ja niisiis sõidan ma sellega. Ta hoiab seda käigus kaheksal päeval üheksast. See on fenomenaalne.

Võlurite läheduses kipub tehnoloogia omadega sassi minema – vajutad lülitit ja just siis põleb pirn läbi. Sõidad laternapostist mööda ja too valib just selle hetke, et vilkuma hakata ning otsad anda. Mis valesti minna saab, see läheb, autod kaasa arvatud.

Minu arust polnud Murphyl erilist mõtet riskida oma autoga, kui ta oleks võinud võtta minu oma, aga tema ütles, et katsub õnne.

Ta ei rääkinud, kui oma Saturni mööda JFK­d linnast välja Rosemonti poole juhtis. Jälgisin teda sõidu ajal ja tundsin end ebamugavalt. Tal oli kiire, liiklusvoolus sisse­välja süstides riskis ta natuke liiga palju ja mina panin turvavöö peale. Vähemalt polnud me tema mootorrattal.

„Murph,” pärisin ma. „Kus põleb?”

Ta heitis mulle kõrvalpilgu. „Ma tahan sind sinna viia, enne kui mõned teised välja ilmuvad.”

„Press?” Ma ei suutnud seda sõna välja öelda päris ilma vastiku alatoonita.

Naine kehitas õlgu. „Kes tahes.”

Kortsutasin tema poole kulmu, aga midagi muud ta ei öelnud – mis näis olevat tüüpiline. Murphy ei rääkinud minuga enam suurt midagi. Ülejäänud tee sõitsime vaikuses, lahkusime JFK­lt ja keerasime väikese poolelioleva kaubanduskeskuse parklasse. Tulime autost välja.

Lähenes reaktiivlennuk, madalalt, suundudes O’Hare’i Rahvusvahelise Lennujaama poole vaid mõni miil läänes. Ma kõõritasin seda viivu ja vaatasin siis kulmu kortsutades Murphyt, samal ajal kui vormis ohvitser meid politseilindist ümbritsetud hoone juurde juhtis. Valgust oli küllaga, kuu pea kohal erkhõbedane ja peaaegu täiuslikult ümmargune sõõr. Ma heitsin kõndides tohutu pikakoivalise varju, tolmumantel jalgade ümber laperdamas. See kõrgus Murphy tükk maad väiksema varju kõrval minu ees.

„Murphy?” tähendasin ma. „Kas me pole väljaspool Chicago linnapiiri?”

„Jep,” vastas Murphy lühidalt.

„Eh. Kas me pole siis tehniliselt võttes väljaspool sinu jurisdiktsiooni?”

„Inimesed vajavad abi, kus tahes seda on võimalik saada, Dresden. Ja mitu viimast tapmist toimus Chicagos, nii et me tahame seda oma silmaga vaadata. Ma ajasin kohalike jõududega juba asjad joonde. See tõesti ei ole probleem.”

„Mitu tapmist?” küsisin ma. „Mitu? Et nagu rohkem kui üks? Murphy, võta hoogu maha.”

Aga ta ei võtnud. Selle asemel juhtis ta mind ruumikasse hoonesse, mille ehitus oli pooleli, ehkki kõik välistööd olid lõpetatud. Osa akendest oli ikka veel vineeriga kinni löödud. Silti hoone esiustel nägin alles siis, kui lähedale jõudsime.

„Varsity?” tähendasin ma seda lugedes. „Mina mõtlesin, et Marcone põletas selle kevadel maha.”

„Mm­hm,” kostis Murphy üle õla minu poole vaadates. „Ümber paigutatud ja üles ehitamisel.”

Chicago kohalik krimilord Džentelmen Johnny Marcone oli agulitänavate röövelparun. Ta hoidis kogu karmi äri pärislinna piirides, jättes oma seaduslikud omandid eeslinnadesse nagu siia Rosemonti. Mullu kevadel, kui olin talle vastu astunud tema klubis, Varsity eelmises kehastuses, tänavatele jõudnud uue surmava uimasti asjus, oli asi lõppenud tolle paiga maani maha põlemisega.

Kui kogu segadus oli möödas, läks laiali jutt, et narkoärikas, kelle olin maha võtnud, olevat olnud Marcone vaenlane ja mina olla talle pommi pannud Marcone palvel. Ma polnud seda kõlakat ümber lükanud. Oli kergem lasta inimestel rääkida, kui sundida Marconet asja üles võtma.

Hoone sees olid põrandad konarlikud, viimistlemata. Keegi oli lülitanud sisse paar halogeen­töövalgustit ja need heitsid siseruumi selget erkvalget valgust. Kõikjal oli kipsplaaditolmu. Olid üles seatud mõned kaardilauad, mille peale oli kohati jäänud mõningaid tööriistu. Ühte serva kõrvalelükatuna ootasid kasutamist plastämbrid värviga, presendid ja kotitäis uusi värvipintsleid. Ma ei märganud verd enne, kui Murphy käe mulle ette pani, et ma sinna sisse ei astuks.

„Ärka üles, Dresden,” lausus ta. Ta hääl oli sünge.

Ma peatusin ja vaatasin alla. Veri. Palju verd. See algas mu jalgade juurest, kuhu küünitas pikk lärakas nagu uppuja käsi, määrides tolmuse põranda sarlakpunaseks. Mu pilk jälgis pika verepleki rada kuni lombini välja. See oli umbes kaheksandik tolli sügav ja ümbritses rebenenud rõivaist ja katkikistud lihast kuhja, mis pidi olema surnukeha.

Mu magu vappus, ähvardades varem neelatud lihasuutäied välja paisata, kuid ma sundisin selle maha rahunema. Tegin ringi ümber laiba, omajagu eemale hoides. Laip tundus olevat kolmekümnendates aastates mehe oma. See oli olnud suur mees, lühikese turris soenguga. Ta oli kukkunud külili, näoga minust eemale, käsivarred üles pea poole kõveras, jalad tõmmatud elutähtsate organite suunas. Seitsme­kaheksa jala kaugusel, kasutult väljaspool ohvri haardeulatust, lebas relv, pisike automaatpüstol.

Ma kõndisin ümber laiba, kuni võisin ta nägu näha.

Mis iganes ta tappis, inimene see polnud. Mehe nägu oli läinud, lihtsalt küljest kistud. Miski oli ta huuled ära rebinud. Ma võisin näha vereplekilisi hambaid. Nina oli ühelt küljelt üles välja lõhki tõmmatud ja osa sellest kõlkus põranda poole. Pea oli moonutatud, nagu oleks meelekohtadele avaldatud mingisugust tohutut survet, mis kolju sissepoole koolutas.

Silmad olid läinud. Peast välja rebitud. Välja hammustatud. Silmakoobaste servad olid ümberringi kaetud sakiliste kihvajälgedega.

Ma panin silmad kõvasti kinni. Tõmbasin sügavalt hinge. Veel kord. Kolmas kord. See ei aidanud. Surnukeha haises, südantpööritav roisuhais, mis kerkis lõhkirebitud sisikonnast. Mu magu tahtis end mööda kõri üles rullida, suust välja ja põrandale.

Muud üksikasjad püsisid isegi suletud silmi meeles ja ma kataloogisin need kenasti hilisemaks kasutamiseks. Ohvri kuub ja särk olid piki käsivarsi veristeks ribadeks kistud, enesekaitsehaavad. Ta käed ja käsivarred olid üksainus mass puderjat puruksrebitud liha, peopesad ja sõrmed narmendavateks tompudeks lõigutud. Kõverdunud keha varjas minu eest kõhtu, aga verelomp pärines sealt, valgudes laiali nagu tint ümber läinud potist. Hais üksnes kinnitas, et sisikond on välja kistud.

Pöördusin laibast eemale ja avasin silmad, jäädes ainiti põrandale vaatama.

„Harry?” ütles Murphy teiselt poolt laipa. Karm toon, mis oli terve õhtu ta hääles kõlanud, oli läinud. Ta polnud paigast liikunud, kui ma oma põgusat ülevaatust tegin.

„Ma tunnen ta ära,” sõnasin ma. „Vähemalt arvan, et tunnen. Et kindel olla, pead hambaravikaarti kontrollima või midagi.”

Kulmukortsutus oli ta häälest kuulda. „Jah? Kes ta oli?”

„Ta nime ma ei tea. Mina hüüdsin teda ikka Ogalikuks. Juuste pärast. Ta oli üks Johnny Marcone ihukaitsjatest.”

Murphy oli viivu vait ja märkis siis lühidalt: „Perse.”

„Mis on, Murph?” Ma heitsin pilgu tema poole, vaatamata alla Ogaliku moonutatud jäänustele.

Murphy näol oli mure minu pärast, sinistes silmades õrn pilk. Ma nägin, kuidas ta selle ilme minema pühkis, sama kiiresti kui vari üle põranda käib, kurrud siluti, jättes näojooned neutraalseks. Küllap ta polnud oodanud, et tema poole pööran. „Vaata veel veidi ringi,” sõnas ta. „Siis räägime.”

„Mida ma otsin?” küsisin talt.

„Sa saad aru,” kostis ta. Lisas siis sosinal, mida ma ilmselt ei pidanud kuulma: „Loodetavasti.”

Asusin uuesti oma töö juurde ja vaatasin ruumis ringi. Ühel pool oli üks akendest katki. Selle lähedal oli laud. See lebas viltu põrandal, jalad kõveraks painutatud. Läksin selle juurde.

Kokkukukkunud laua ümber oli põrand klaasikildudest üle külvatud. Et klaas oli maja sees, pidi miski olema tulnud läbi akna. Mitmel klaasikillul oli verd. Võtsin ühe suurema üles ja vaatasin seda, kulm kortsus. Veri oli tumepunane ja veel mitte täiesti kuivanud. Võtsin taskust valge taskuräti, voltisin klaasikillu selle sisse ja libistasin oma tolmumantli taskusse.

Tõusin ja sammusin üle põranda, pilk maas, uurisin tolmu. Ühes kohas oli see põrandalt peaaegu täiesti maha pühitud, nagu oleks siin toimunud võitlus, aga verd valamata. Teises kohas, kuhu halogeenlambid päriselt ei ulatunud, oli akna ees hõbedane kuuvalguse lomp. Põlvitasin selle kõrvale.

Lombi keskel oli tolmus käpajälg, peaaegu minu harali sõrmedega käe suurune käpajälg. Koerlane. Täpid käpaotstes kõnelesid tugevatest küüntest, peaaegu küünistest.

Ma vaatasin läbi akna üles ümara hõbedase peaaegu­täiskuu poole.

„Oh põrgut,” hingasin ma. „Oh põrgut.”

Murphy tuli minu poole ja vaatas mind hetke vaikides, oodates. Ma tõmbasin keelega üle huulte, tõusin ja pöörasin tema poole. „Sul on probleeme.”

„Ära sa märgi. Räägi mulle, Dresden.”

Ma noogutasin ja osutasin siis akna poole. „Arvatavasti sisenes ründaja sealt. Ta läks ohvrile järele, ründas teda, sai püstoli talt kätte ja tappis ta. Aknal on ründaja veri. Nad võitlesid mõnda aega, võib­olla seal selle puhta koha juures ja Ogalik põgenes ukse poole. Sinna ta ei jõudnud. Enne kisti ta tükkideks.”

Ma pöörasin Murphy poole ja vaatasin tõsiselt tema poole alla. „Sul on samamoodi toimunud teisigi mõrvu. Tõenäoliselt umbes nelja nädala eest, kui viimati täiskuu oli. Need olid need teised tapmised, millest sa rääkisid.”

Murphy vaatas viivu mulle otsa, pilku mu silmadest eemal hoides, ja noogutas pead. „Just. Neli nädalat tagasi, peaaegu täpselt. Aga täiskuu asja ei tabanud keegi ära. Ainult mina.”

„Mhmh. Siis peaksid seda ka vaatama,” ütlesin ma. Ma viisin ta akna juurde ja näitasin käpajälge selle all tolmus. Ta tunnistas seda vaikides.

„Harry,” lausus ta minuti pärast. „Kas on olemas sellised asjad nagu libahundid?” Ta lükkas juuksesalgu põselt ära, väike ja kummaliselt haavatav liigutus. Ta pani käed üle kõhu risti, nagu oleks tal külm.

Ma noogutasin. „Jah. Mitte nagu filmides, aga jah. Ma arvan, et see sul siin lahti ongi.”

Ta hingas sügavalt sisse. „Olgu siis peale. Olgu peale. Mida sa mulle öelda saad? Mida ma teadma pean?”

Avasin suu, et rääkida, kuid ei saanud võimalust sõnagi öelda. Väljast kõlas korraks kisa ja siis prahvatasid hoone esiuksed pärani. Murphy tõmbus pingule ja ma nägin ta suud kurjaks kitsaks kriipsuks kiskuvat. Ta ajas selja sirgu, võttis käed enda ümbert ja lõi rusikad puusa.

„Kuradi päralt,” ütles ta. „Kuidas need persevestid nii kiiresti igale poole jõuavad?”

Astusin sammukese ettepoole, et näha. Sisenes ülikondades nelik, peaaegu sõjaväelaste moodi rombina laiali hargnenult. Eesotsas olev mees polnud päris minu pikkune, aga siiski väga pikk, kuus jalga ja kolm või neli tolli. Ta juuksed olid süsimustad, kulmud samuti, silmad aga puusuitsu karva hallid. Tema tumesinine ülikond istus hästi ja mulle jäi mulje, et see varjab atleetlikku kehaehitust, vaatamata asjaolule, et mees oli ilmselt üle neljakümne. Ühel revääril lipendas sinine ametimärk tohutu suure jultunud kirjaga „FBI”.

„Turvake sündmuskoht,” ütles ta sügaval häälel, pinevalt. „Leitnant Murphy, mida põrgut te teete oma jurisdiktsioonist väljaspool asuval kuriteopaigal?”

„Kena teid ka näha, agent Denton,” lausus Murphy ühetooniliselt.

„Te liigute kiiresti.”

„Ma ütlesin teile, et te pole selles juurdluses teretulnud,” sõnas Denton külmalt. Ta hallid silmad välkusid ja ma nägin üht veeni ta laubal rütmiliselt paisumas. Ta pilk nihkus minule. „Kes see on?”

„Har...” hakkasin ma ütlema, aga Murphy turtsatus lõikas üle mu sõnade.

„Ei keegi,” ütles ta. Ta saatis mulle pilgu, mis käskis väga selgelt suu pidada. See vihastas mind põrgu moodi.

„Harry Dresden,” laususin ma valjult ja selgelt. Vahetasime Murphyga vihase pilgu.

„Aa,” märkis Denton. „See šarlatan. Ma lugesin teist Tribune’ist.” Ta selge pinevil pilk pöördus uuesti Murphyle. „Teie ja teie selgeltnägijast sõber võiksite ehk eest ära minna. Siin tehakse politseitööd. Reaalset, sellist, kus me muretseme sõrmejälgede, kiudude, geneetiliste vastete – sedalaadi tobeduste pärast.”

Murphy silmad tõmbusid vidukile ja minu omad samamoodi, aga kui kaks vihast pilku Dentonit ka mõjutasid, polnud seda näost näha. Murphy ja Denton pidasid maha kiire põrnitsemismatši, naise raev vastamisi mehe terastugevusega.

„Agent Benn!” kutsus Denton.

Üks naine, mitte veel kolmekümnendates, enneaegu halliks läinud õlgadeni juustega, jättis süvenenud laibavaatluse ja pöördus meie poole. Tal oli oliivikarva nahk, sügavad rohelised silmad ja õhuke range suu. Ta kõndis meie poole mingi lihaselise sensuaalsusega, liikudes nagu keegi, kes suudab vajadusel olla kiire ja ohtlik. Neljast ruumi sisenenud FBI agendist oli tema ainus, kes ilmselgelt kandis relva. Ta pintsakunööbid olid lahti ja ma võisin näha õlarakmete rihmu valge pluusi taustal.

„Just nii, söör,” sõnas Benn. Ta hääl oli väga vaikne. Ta pilk sättis end poolele teele minu ja Murphy vahele, vaatamata kumbagi meist, ent jälgides mõlemaid.

„Palun saatke need kaks tsiviilisikut,” Denton rõhutas seda sõna, „kuriteopaigalt minema.”

Benn noogutas korra, aga ei ütelnud vastuseks midagi. Lihtsalt ootas. Asutasin end minema, kuid peatusin. Murphy surus jalad vastu maad ja laskis kätel hooletult külgedele langeda. Ma tundsin ära tema lõua tõrksa ülespoole­nurga. Tal oli samasugune ilme nagu siis, kui ta oli mõnel oma võitluskunsti turniiril punktidega taha jäänud. Murphy oli valmis võitlema. Neetud. Ma pidin ta kõigepealt maha jahutama, alles siis võime midagi saavutada.

„Murphy,” ütlesin ma vaikselt. „Kas me saame väljas rääkida?”

„Põrgutki,” teatas Murphy. „Kes tahes see tapja on, viimase kuu aja jooksul on ta pool tosinat inimest vagaseks teinud. Ma olen siin ja ma jahin seda meest. Rosemonti jaoskond on minu siin olemiseks nõusoleku andnud.” Murphy vaatas altkulmu Benni poole üles. FBI agent oli temast haardeulatuse ja lihaste poolest arvestataval määral üle. Ma nägin, kuidas Benni silmad ahenesid, õlad pingule tõmbusid.

„On teil see kirjalikult?” nõudis Denton. Veen ta otsaesisel tuksles veel vihasemalt. „Ja kas te tõesti soovite, et ma sellest teie ülemustele ette kannaksin?”

„Ära avalda mulle survet, Denton,” ütles Murphy ägedalt. Ma võpatasin.

„Kuule, Murphy,” laususin ma. Panin talle käe õlale. „Lähme lihtsalt korraks välja.” Ma pigistasin, hästi natuke.

Murphy pööras uuesti minu poole. Ta riskis mulle korraks silma vaadata ja lõtvus siis natuke. Üle ta näo käis ebakindluse vari. Ta hakkas järele andma ja ma hingasin välja. Ma ei tahtnud kindlasti mitte, et see vägivallaga lõppeks. See ei annaks midagi.

„Toimeta nad siit minema,” ütles Denton ja tema hääles oli noot, mis mulle ei meeldinud.

Benn ei hoiatanud meid kuidagi. Ta lihtsalt liikus, kiiresti ja järsult, astus Murphy poole ja sähvas tema suunas mingi minu jaoks võõra võitluskunsti löögi. Järgnes kiire pahvak liigutusi. Murphy käed olid kohal enne, kui löök maandus, ja ta pöördus, kangutas Benni massi kuidagimoodi jalult ning virutas hallilakalise naise kõvasti vastu seina.

Benni ilme muutus poole sekundiga šokeeritust ja üllatunust maruvihaseks. Ta käsi sukeldus pintsaku alla, kõhkles pool sekundit ja liikus siis edasi. Ta tõmbas relva asjatundja täpsusega, sujuvalt ja kiirelt, näiliselt kiirustamata. Ta rohelised silmad leegitsesid. Ma heitsin end Murphy poole, põrkasin temaga kokku, lükates ta eest ja maha, kui püstol lahti läks, kajades poolvalmis restoranis valjemalt, kui oleks kostnud läheduses kõmisev kõu. Me maandusime hunnikus tolmusel põrandal.

„Benn!” karjus Denton. Ta sööstis tulirelvast hoolimata teise poole ning sai relvastatud naise ja meie vahele. Võisin kuulda, kuidas ta tollega madalal tungival häälel räägib.

„Sina hull eit!” karjusin ma. „Mis sul viga on?”

Kaks teist FBI meest ja mitu väljas olnud patrullohvitseri tulid jooksuga. Murphy uratas ja virutas mulle tungivalt küünarnukiga kõhtu. Ma uratasin vastu ja tulin ta otsast ära. Ajasime mõlemad end vigastamata üles.

„Mis pagan siin juhtus?” nõudis üks ohvitseridest, vanem hõrenevate hallide juustega mees.

Denton pöördus ohvitseri poole, rahulikult ja jahedalt. „Relvatõrge. Tekkis arusaamatus ja agent Benni relv läks kogemata lahti.”

Ohvitser hõõrus pead ja silmitses Murphyt. „On see tõsi, leitnant?”

„Põrgut ta on!” ütlesin mina. Ma näitasin sõrmega Benni poole. „See hull eit...”

Murphy rammis oma küünarnuki mulle makku ja põrnitses mind kurjalt. „See on tõsi,” lausus Murphy, kuni mina kõhtu hõõrusin. „See juhtus just nii, nagu agent Denton ütles. Õnnetusjuhtum.”

Ma jõllitasin talle otsa. „Murph, jäta nüüd järele. See naine...”

„Tal juhtus relvaga äpardus,” teatas Murphy karmil häälel. „Oleks võinud juhtuda igaühega.” Murphy pööras oma vihase pilgu vananeva ohvitseri poole, too pilgutas selle peale leebelt silmi ja kehitas siis õlgu.

Denton pööras end uuesti meie poole ja uuris sekundikese pingsalt Murphyt. Siis ta noogutas. „Hästi, George. Äkki vaatad, kas leitnandiga on kõik korras, ja aitad ta auto juurde?”

„Muidugi, muidugi, Phil,” kostis kõhn poiss punaste juuste, suurte kõrvade ja tedretähnidega. „Uh, härra Dresden, leitnant Murphy. Läheksime ehk välja ja hingaksime veidi värsket õhku? Mina olen Roger Harris ja see on agent Wilson.”

Teine FBI tüüp, kogukas ülekaaluline mees hilistes neljakümnendates, taanduva juuksepiiri ja üle vöö rippuva kõhuga lihtsalt viipas meid endale järgnema ning kõndis ukse poole. Murphy jõllitas hetke vihaselt Dentonit, pööras siis kannalt ümber ja marssis priskele Wilsonile järele. Mina järgnesin talle.

„Ma ei suuda seda uskuda. On sinuga kõik korras? Miks pagan sa neile ei öelnud, mida ta tegi?” pärisin ma Murphylt vaikselt.

„See mõrd,” kostis Murphy kaugeltki mitte nii tasa. „Ta üritas mind oimetuks lüüa.”

„Ta üritas sind maha lasta,” ütlesin ma vastu.

Murphy hingas hammaste vahelt välja, kuid kõndis edasi. Ma heitsin pilgu seljataha jäänud ruumi poole ja nägin, kuidas ümber Ogaliku lõhki kistud ja moonutatud laiba veel politseilinte veetakse. Kriminalistid olid kohale jõudnud ja meeskond seadis end ruumi ülekäimiseks valmis. Denton põlvitas Benni kõrval, kes hoidis nägu käte vahel ja tundus nutvat. Denton jälgis mind, hallid silmad arvestavad ja ilmetud, paigutades mind kartoteeki – „pikk, sale, tumedad juuksed, tumedad silmad, haukalikud näojooned, nähtavaid arme ei ole”.

Ma põrnitsesin teda minuti ja siis tuli äratundmine, tugev intuitsioon, milles olin täiesti kindel. Denton varjas midagi. Ta teadis midagi ega kavatsenud rääkida. Ärge küsige, kuidas ma seda teadsin, aga miski tema juures, selles, kuidas veenid ta otsaesisel paisusid, või viisis, kuidas ta oma kaela nii kangelt hoidis, pani mind nii mõtlema.

„Äm,” poetas see poiss, Harris. Ma pilgutasin silmi ja pöörasin tema poole. Ta avas mulle ja Murphyle ukse ja me kõndisime välja. „Annate ehk Deborah’le väheke armu. Ta on nende Lobo­mõrvade pärast tõesti närvis. Ta pole viimasel kuul eriti und saanud. Ta tundis üht kutti, kes surma sai. Ta on sellest peale pingul olnud.”

„Pea suu, Harris,” ütles ülekaaluline agent Wilson vastikust väljendaval toonil. „Lihtsalt pea suu.” Ta pöördus meie kahe poole ja sõnas rahulikult: „Kerige siit kus kurat. Ma ei taha näha mitte kumbagi teist ühegi sündmuskoha lähedal, mis pole teie mängumaa, leitnant Murphy. Siseasjade osakonnal on tööd küllalt, kas pole?”

Ta pööras ümber ja läks majja tagasi. Punapäine poiss saatis meile vabandava kohmetu naeratuse ja kiirustas siis ülekaalulisele agendile järele. Ma nägin, kuidas ta mõtlikul ilmel minu poole tagasi kiikas. Siis oli ta läinud. Uks sulgus, jättes meid Murphyga õue, eemale juurdlusest ja kuriteopaigal leiduvast tõendusmaterjalist.

Ma vaatasin läbi selge öö peaaegu­täiskuu poole. Libahundid poolvalmis restoranides läbi akende gangsterilakeidele kallale kargamas. Moonutatud laip keset verest läbiimbunud põrandat. Raevukad FBI väliagendid, kes tõmbavad relva ja tulistavad, et tappa. Natuke kung fu’d, natuke John Wayne’i ja mõned argised ähvardused.

Ainult veel üks töine õhtupoolik senimaani, mõtlesin ma, tundes, kuidas pingul närvid pillikeeltena tinisevad.