Oli kord üks kaunis printsess, kes elas lossis, mida ümbritses tohutu aed imekaunite rooside ja orhideedega. See on aga hoopis üks teine lugu. Käesolev, seevastu, räägib puuksutamisest. Mitte sellistest hiilivatest puuksudest, mida sa loodad, et keegi ei märka. Oh ei! Siin tuleb juttu kahuripaukudest, puuksudest, mis kõrvetavad pükstesse augu ning lennutavad väikesed poisid kosmosesse ja tagasi. Peale selle tuleb raamatus natuke juttu kurjadest kaksikutest, Mongoolia vesirottidest, pikkadest karamellipudingutest ja veel pikematest kägistajamadudest. Aga kõige põhjalikumalt käsitleb raamat seda, mis juhtub siis, kui tibatilluke punapäine poiss Bulle kolib Kanonveieni tänavale ning kohtab Liset ja peaaegu pöörast professorit ühel päikesepaistelisel päeval veidi enne 17. maid. Lugu sõpruse puuksutamise tõelisest väärtusest. Jo Nesbø (sünd 1960) on enim tuntust kogunud Harry Hole kriminaalromaanide sarja autorina ning muusikuna ansamblis Di Derre. Doktor Proktori raamatud on seni ilmunud 22 riigis.
Оглавление
Jo Nesbø. Doktor Proktori puuksupulber
Peatükk 1. Uus naaber
Peatükk 2. Merehaiged kitsed
Peatükk 3. Esimene pulbriproov
Peatükk 4. Uus poiss proua Strobe klassis
Peatükk 5. Bullel tuleb väärt mõte
Peatükk 6. Dirigent Madsen ja Dølgeni kooliorkester
Peatükk 7. Sel ööl Oslo kanalisatsioonis
Peatükk 8. Bulle tegeleb lihtsa matemaatikaga
Peatükk 9. Puuksunaut
Peatükk 10. Bulle saab tüssata ja Juliette Margariin
Peatükk 11. Suur puuksupulbrimüük
Peatükk 12. Truls ja Trym saavad hoo sisse
Peatükk 13. Ideaalne päev?
Peatükk 14. Kolm jubedat tüüpi ja üks plaan
Peatükk 15. Surmaauk
Peatükk 16. Suur põgenemine
Peatükk 17. Kanalisatsioonielu ja toru
Peatükk 18. Veel suurem põgenemine
Peatükk 19. Patendiamet
Peatükk 20. Ülestunnistus
Peatükk 21. 17. mai
Peatükk 22. Viimane peatükk
Отрывок из книги
Käes oli maikuu. Kui päike oli juba mõnda aega Jaapani, Venemaa ja Rootsi peale paistnud, tõusis see ka Oslo kohale taevasse. Oslo on üks üsna väike pealinn ühes üsna väikeses riigis, mille nimi on Norra. Päike hakkas otsekohe särama kollasele ja parajalt väiksele lossile, kus elab kuningas, kelle võimuses on just niivõrd vähe otsustada, et sellest kellelegi mingit kahju ei sünni, ning Akershusi kindlusele.
See paistis vanadele kahuritele, mis osutasid Oslofjordile, ning paistis ka läbi komandandi kontoriakna ja kõige välimisele uksele, mis viis linna kõige hirmuäratavama vangikongi, Surmaaugu juurde, kus istusid vaid kõige ohtlikumad ja hirmsamad kurjategijad.
.....
„Hästi,” naeratas poiss. „See riimub sõnaga „hulle”, aga jätame selle nüüd sinnapaika. Nõus?”
Lise noogutas. Poiss pistis parema käe nimetissõrme vasakusse kõrva. „Ja mis sinu nimi on?”„Lise,”vastasLise.
