Оглавление
Jo Nesbø. Lumememm
I OSA
1. PEATÜKK. Kolmapäev, 5. november 1980. Lumememm
2. PEATÜKK. 2. november 2004. Esimene päev. Kruusakividest silmad
3. PEATÜKK. 1. päev. Košenill
4. PEATÜKK. 2. päev. Kadumine
5. PEATÜKK. 4. november 1992. Tootemisammas
6. PEATÜKK. 2. päev. Cellular phone
7. PEATÜKK. 3. päev. Varjatud arvud
8. PEATÜKK. 3. päev. Luigekael
9. PEATÜKK. 3. päev. Soohaud
II OSA
10. PEATÜKK. 4. päev. Kriit
11. PEATÜKK. 4. päev. Surmamask
12. PEATÜKK. 7. päev. Vestlus
13. PEATÜKK. 8. päev. Paber
14. PEATÜKK. 9. päev. Bergen
III OSA
15. PEATÜKK. 9. päev. Number kaheksa
16. PEATÜKK. 10. päev. Jääkeegel
17. PEATÜKK. 14. päev. Head uudised
18. PEATÜKK. 15. päev. Vaade
19. PEATÜKK. 16. päev. Telekas
IV OSA
20. PEATÜKK. 17. päev. Päikeseprillid
21. PEATÜKK. 18. päev. Ooteruum
22. PEATÜKK. 18. päev. Kokkulangevus
23. PEATÜKK. 19. päev. Mosaiik
24. PEATÜKK. 19. päev. Toowoomba
25. PEATÜKK. 19. päev. Deadline
26. PEATÜKK. 19. päev. Vaikus
27. PEATÜKK. 20. päev. Algus
28. PEATÜKK. 20. päev. Haigus
29. PEATÜKK. 20. päev. Pisargaas
30. PEATÜKK. 20. päev. Patuoinas
31. PEATÜKK. 21. päev. Lõunapoolus
32. PEATÜKK. 21. päev. Vannid
V OSA
33. PEATÜKK. Kolmapäev, 5. november 1980. Lumememm
34. PEATÜKK. 21. päev. Sireenid
35. PEATÜKK. 21. päev. Koletis
36. PEATÜKK. 21. päev. Torn
37. PEATÜKK. 22. päev. Isa
38. PEATÜKK. Detsember 2004. Luiged
Отрывок из книги
Oli see päev, kui lumi tuli maha. Kell oli üksteist hommikul, kui suured lumeräitsakad otsekui kosmosearmaada kahvatust taevast ootamatult alla pudenesid ning Romerike põllud, aiad ja muruplatsid hõlvasid. Kell kaks olid Lillestrømi lumesahad kibedalt ametis, ja kui Sara Kvinesland kell pool kolm oma Toyota Corolla SR5-ga aegamisi ja ettevaatlikult Kolloveieni eramajade vahelt läbi tüüris, kattis novembrikuine lumi lainjat maastikku otsekui suletekk.
Talle paistis, et päevavalgel näevad majad välja hoopis teistsugused. Niivõrd teistsugused, et ta oleks äärepealt sõitnud mööda teeotsast, mis viis mehe garaaži juurde. Rattad jooksid loha, kui ta pidurdas, ja tagaistmelt kostis ägamist. Peeglis nägi ta poja rahulolematut ilmet.
.....
Hommikune nõupidamine sai kiiresti läbi. Gunnar Hagen – politseipeainspektor ja mõrvarühma ülem – tegi ülevaate käsilolevatest juhtumitest. Mida oli kasinalt, sest parajasti ei olnud uurimise all ühtki värsket mõrva, ja mõrv oli ainus, mis sundis üksuses pulsi kiiremale löögile. Thomas Helle kriminaalvalve kadunud isikute töörühmast oli kohal ja kandis ette naisest, kes kadus oma kodust aasta tagasi. Ei mingeid jälgi vägivallast, kurjategijast ega naisest endast. Ta oli kodune ja viimati nähti teda lasteaias, kuhu ta hommikul viis oma poja ja tütre. Abikaasal ja kõigi lähematel tuttavatel oli alibi ning nad olid asja uurimisest kõrvale jäetud. Lepiti kokku, et mõrvarühm tutvub juhtumiga.
Magnus Skarre andis edasi tervituse Ståle Aunelt – mõrvarühma põhikohaga psühholoogilt –, keda ta oli Ullevåli haiglas vaatamas käinud. Harryt hakkas südametunnistus vaevama. Ståle Aune ei olnud üksnes tema nõuandja kriminaalasjades, vaid ta isiklik tugi võitluses alkoholiga ja otsekui usaldusväärne sõber. Aune oli juba rohkem kui nädal aega tagasi mingi segase diagnoosiga haiglasse võetud, aga Harry ei olnud veel suutnud oma vastumeelsusest haiglate suhtes võitu saada. Kolmapäeval, mõtles Harry. Või neljapäeval.
.....
