Читать книгу Kummitus - Jo Nesbø - Страница 7

Linases pintsakus mees väljus Oslo keskraudteejaamas lennujaamarongist. Ta veendus, et tema vanas kodulinnas oli olnud soe ja päikesepaisteline päev, õhk oli endiselt mahe ja hellitav. Ta kandis käes peaaegu koomiliselt väikest riidest kohvrit ja väljus kiirel, nõtkel sammul jaama lõunapoolsest uksest. Väljas tagus Oslo süda – mida mõne arvates linnal polnud – rahulikult. Öö rütmis. Ringteel keerlevad vähesed autod saadeti üksteise järel itta, Stockholmi ja Trondheimi poole, põhja, teistesse linnaosadesse või läände Drammenisse või Kristiansandi. Nii suuruse kui ka kuju poolest meenutas liiklussõlm brontosaurust, väljasurevat hiiglast, kes kaob peagi, asendatuna elamute ja kontorihoonetega Oslo uues nooblis piirkonnas, kus asus linna uhkus, uus ooperiteater. Mees peatus ja vaatas valget jäämäge liiklussõlme ja fjordi vahel. See oli jõudnud juba terves maailmas arhitektuuriauhindu võita. Inimesed tulid kõikjalt siia, et kõndida valgel Itaalia marmorist katusel, mis langes otse vette. Valgus hoone suurtes akendes oli sama hele kui kuupaiste, mis neile langes.

Oli see vast alles iluduskuur, mõtles mees.

Ta ei pidanud mitte silmas tulevikulubadusi uuest linnaosast, vaid minevikus olnut. Sest siin oli asunud Oslo lasketiir, narkarite pärusmaa, ja selle lobudiku õhukese seina taga olid need linna kadunud lapsed end süstinud ja kaifi nautinud. Nende ja teadmatuses, heasoovlike, sotsiaaldemokraatidest vanemate vahel oli olnud vaid õhuke sein. Iluduskuur, mõtles ta. Nüüd saavad nad kaunis ümbruses otseteed põrgusse kerida.

Ajast, kui ta oli siin viimati seisnud, oli möödas kolm aastat. Kõik oli uus. Ja midagi polnud muutunud.

Nüüd olid nad koha sisse võtnud raudteejaama ja kiirtee vahele jääval rohuribal, mis ei olnud palju muud kui vaid teepeenar. Olles samasuguse laksu all nagu toonagi. Lebades selili, silmad kinni, otsekui oleks päike liiga ere, kükitades, otsides veresoont, mis ei olnud veel puruks torgitud, või seistes, kummargil ja põlved vetrumas, tüüpilises narkari kehaasendis, seljakott seljas, teadmata, kas jääda või minna. Samad näod. Mitte samad elavad surnud nagu tookord, kui ta ise oli siin käinud, muidugi, nood olid ammu päriselt hinge heitnud. Kuid samasugused näod.

Teel Tollbugata poole nägi ta neid veel rohkem. Kuna see oli seotud tema naasmise põhjusega, üritas ta mingit ülevaadet saada. Proovis hinnata, kas neid oli rohkem või vähem. Pani tähele, et Platal käis jälle äri. See väike valgete joontega maalitud ruut keset asfalti, Jernbanetorgeti lääneserval, oli olnud Oslo Taiwan, narkovabakaubandustsoon, mis pidi andma võimuorganitele teatud ülevaate toimuvast ja aitama võib-olla püüda kinni noored esmaostjad. Kuid sedamööda, kuidas poe maht suurenes ja Plata paljastas Oslo tegeliku näo Euroopa kõige hullema heroiinilinnana, sai kohast sulaselge turistide tõmbenumber. Heroiini müük ja üledooside statistika olid ammu olnud pealinna häbiplekk, kuid vähemalt mitte nii nähtav kui Plata. Ajalehed ja televisioon toitsid ülejäänud riiki piltidega purjus noorsoost, päise päeva ajal kesklinna täitvatest zombidest. Süü aeti poliitikute kaela. Parempoolse valitsuse ajal raevutsesid vasakpoolsed. „Liiga vähe rehabilitatsiooniprogramme.” „Vanglakaristused toodavad uusi tarvitajaid.” „Uus klassiühiskond tekitab kampasid ja soodustab narkoringlust sisserännanute grupeeringutes.” Kui vasakpoolsed valitsesid, raevutsesid parempoolsed. „Politseist jääb puudu.” „Asüülitaotlejatel on liiga lihtne maale pääseda.” „Vanglas on seitsmest kümme sisserännanud.”

Nende kahe äärmuse vahel kõikudes langetas linnavalitsus lõpuks möödapääsmatu otsuse: ennast säästa. Jama kinni mätsida. Plata sulgeda.

Linases ülikonnas mees nägi ülal trepil seismas punases Arsenali särgis noormeest, kelle ees tammusid kannatamatult järjekorras neli inimest. Arsenali mängija pea käis küljelt küljele nagu kanal. Nelja teise pead olid liikumatud, nemad põrnitsesid üksisilmi poissi Arsenali särgis. Parv. Müüja trepil ootas, et neid oleks piisavalt palju, et parv saaks täis, võib-olla oli see viis, võib-olla kuus inimest. Siis võtab ta tellimuste eest tasu ja viib nad sinna, kus on narkots. Nurga taha või tagahoovi, kus ootas tema käsilane. Lihtne põhimõte: see, kelle käes oli narkots, ei puutunud kokku rahaga ja see, kelle käes raha, narkotsiga. See raskendas politsei tööd hankida käegakatsutavaid tõendeid narkoäri kohta. Ometigi jäi linases ülikonnas mees mõttesse, sest see, mis ta nägi, oli vanaaegne meetod, kaheksa- ja üheksakümnendatest. Sedamööda, kuidas politsei tänavamüüjate tabamisest loobunud oli, olid müüjad sellistest põhjalikest rutiinidest ja parve kogumisest lahti öelnud, ajades otse äri nendega, kes kohale ilmusid, raha ühes ja uimastid teises käes. Kas politsei oli hakanud jälle diilereid tänavalt püüdma?

Ratturirõivais mees veeres lähemale, kiiver peas, oranžid prillid ees ja eredates toonides puhevil särk seljas. Liibuvate lühikeste pükste all paisusid musklid ja sõiduvahend tundus olevat kallis. Sellepärast ta vist võttiski selle kaasa, kui koos ülejäänud parvega Arsenali mängijale maja nurga taha järgnes. Kõik oli uus. Mitte midagi polnud muutunud. Kuid neid oli vähem, kas polnud?

Libud Skippergata nurgal kõnetasid teda viletsas inglise keeles – hey baby!, wait a minute, handsome!, kuid ta raputas vastuseks vaid pead. Tundus, nagu oleks kuuldus tema vooruslikkusest või siis rahatusest liikunud kiiremini kui ta ise, tüdrukud eespool tänaval ei näidanud tema vastu üles mingit huvi. Tema ajal olid Oslo lõbunaised kandnud praktilist rõivastust, teksasid ja tuulepluusi. Neid oli olnud vähe, turgu valitsesid müüjad. Kuid nüüd oli konkurents ägedam, seelikud lühemad, kontsad kõrgemad ja sääri katsid võrksukad. Aafrika naised näisid juba külmetavat. Oodake vaid, kuni detsember kätte jõuab, mõtles ta.

Ta sisenes Kvadraturenisse, mis oli olnud Oslo esimene keskus, kuid oli nüüd asfaldist ja kivist kõrb veerandsajale tuhandele töösipelgale mõeldud kontorihoonega, need kihutasid koju, kui kell oli neli või viis, jättes linnaosa öötöölistele. Ajal, kui kuningas Christian IV selle renessansi korrapäraste geomeetriliste ideaalide järgi kandiliste kvartalitega linnaosa lõi, hoidsid tulekahjud Kvadratureni elanikkonna kontrolli all. Rahvasuu rääkis, et igal liigaasta ööl võis siin leida leekides inimesi läbi majade jooksmas, kuulda nende karjeid ning näha, kuidas nad ära põlesid ja õhku haihtusid, jättes asfaldile õhukese tuhakihi. Kui see kätte saada ja ära süüa enne, kui tuul selle minema puhub, ei põle maja, milles sa elad, kunagi ära. Tuleohutuse tagamiseks ehitas Christian IV tookordse vaese Oslo standardi kohta laiad tänavad. Lisaks püstitati majad ebanorralikust materjalist – telliskividest. Ja just niisuguse telliskiviseina äärt pidi kõndides möödus ta ühe baari avatud uksest. Väljas suitsetajad ujutas üle Guns N’ Rosesi singli „Welcome to the Jungel” värskelt vägistatud versioon, tantsuks toodetud reggae, mis sülitas nii Marley, Rose’i, Slashi kui ka Stradlini peale. Ta peatus väljasirutatud käe ees.

„Tuld?”

Talle vaatas otsa prullakas, koguka rinnaga naine kolmekümnendate lõpus. Suits hüples väljakutsuvalt punaseks võõbatud huulte vahel.

Mees kergitas kulmu ja silmitses naise selja taga seisvat naeratavat sõbrannat, kellel oli käes hõõguv sigaret. Koguka rinnaga naine avastas selle ja naeris ka, astudes sammu kõrvale.

„Ära ole pidur,” ütles naine samasuguses Lõuna-Norra murdes, mida rääkis kroonprintsess. Mees oli kuulnud, kuidas üks lõbunaine oli sellega rikkaks saanud, et rääkis, nägi välja ja riietus nagu kroonprintsess. Ning et viis tuhat krooni tunnis sisaldasid ka plastist valitsuskeppi, mida klient võis laenata ja üsna vabalt kasutada.

Naise käsi langes ta käsivarrele, kui ta tahtis edasi minna. Naine kummardus lähemale, suust tõusmas punaveini hais.

„Sa oled vist iga asja peale mihkel. Kas sa ei annaks mulle ... välgumihklit?”

Mees keeras naise poole oma näo teise poole. Halva külje. Mitte-just-iga-asja peale-mihkel-külje. Tundis, kuidas naine võpatas ja lahti lasi, kui nägi Kongo naelast jäänud jälge, mis jooksis nagu halvasti kinnitraageldatud rebend suust kõrvani. Mees astus edasi, kui Nirvana hakkas mängima „Come as you are”. Originaalversiooni.

„Kanepit?”

Hääl tuli kangialusest, kuid mees ei peatunud ega pöördunud ringi.

„Spiidi?”

Ta oli olnud kolm aastat puhas ega kavatsenud uuesti hakata.

„Violiini?”

Praegu eriti mitte.

Tema ees kõnniteel oli kahe narkoärika juures peatunud üks noormees, kes nendega rääkis ja neile midagi näitas. Noormees tõstis pilgu, kui ta lähenes, puuris teda kahe halli, uuriva silmaga. Politseipilk, mõtles mees, langetas pea ja ületas tänava. Ta oli võibolla natuke paranoiline, ei ole tõenäoline, et nii noor politseinik ta ära tunneks.

Oligi hotell. Võõrastemaja. Leons.

Tänava see ots oli peaegu inimtühi. Teisel pool teed oli tänavalambi all harkis rattal narkoostja koos veel ühe ratturiga, samuti profiratturi kostüümis. Too aitas tal süstalt kaela torgata. Linases ülikonnas mees vangutas pead ja vaatas enda ees oleva hoone fassaadi.

Sama, mustusest hall silt rippus neljanda ja viimase korruse akna all. „Nelisada krooni öö!” Kõik oli uus. Midagi polnud muutunud.

Leoni registraator oli uus. Noor poiss, kes tervitas linases ülikonnas meest ülevoolavalt viisaka naeratusega ja – Leoni kohta – hämmastavalt olematu umbusklikkusega. Ta soovis talle ilma igasuguse irooniakübemeta hääles welcome ja palus passi näha. Mees oletas, et teda peeti pruuniks parkunud naha ja linasest ülikonna tõttu välismaalaseks, ning ulatas registraatorile oma punase Norra passi. See oli kulunud, paljude templitega. Liiga paljudega, et ta elu oleks võinud heaks pidada.

„Ah soo,” ütles registraator ja andis talle passi tagasi. Pani lauale blanketi ja pakkus talle pastakat.

„Ristiga märgitud kohtadest piisab.”

Registreerumisleht Leonis, mõtles mees. Ehk on midagi tõesti muutunud. Ta võttis pastaka vastu ja nägi, et registraator põrnitses ta kätt. Seda, mis kunagi oli olnud keskmine sõrm ja mis oli otsast lõigatud ühes majas Holmenkollenåsenil. Nüüd asendas esimest lüli hallikassinine titaanist protees. Seda ei saanud suurt millekski kasutada, kuid pakkus nimetissõrmele ja sõrmusesõrmele tasakaaluks toetust, kui ta pidi midagi haarama, ega jäänud oma lühiduse tõttu ette. Ainus ebameeldivus oli pikad seletused lennujaamade turvakontrollis.

Ta kirjutas oma nime First name ja Last name taha.

Date of Birth.

Ta täitis blanketti ning teadis, et nägi nüüd rohkem neljakümnendate keskpaigas oleva mehe moodi välja, kui kolm aastat tagasi, mil oli siit lahkudes vigastatud vanake. Ta oli allutanud end rangele tervisliku toitumise, trenni, piisava une ja muidugi sajaprotsendilise karskuse režiimile. Režiimi eesmärk ei olnud mitte noorem välja näha, vaid ellu jääda. Pealegi meeldis see talle. Kindel rutiin, distsipliin ja kord olid talle tegelikult alati sobinud. Miks oli ta elu siis sellest hoolimata olnud kaos, enesehävitus ja ebaõnnestunud suhted, mida ta elas vaheldumisi hämaraks jäävate meelemürkide seltsis veedetud perioodidega? Tühjad kohad vaatasid talle küsivalt otsa. Kuid nad olid nõutavate vastuste jaoks liiga kitsad.

Permanent Address.

Noh. Sofies gate korter müüdi kohe pärast seda, kui ta oli kolm aastat tagasi lahkunud, samuti vanemate maja Oppsalis. Tema praeguses ametis kaasneks kindla, ametliku aadressiga teatud risk. Nii et ta kirjutas sama, mis teistesse kohtadesse registreerudes: Chung King Mansion, Hongkong. Mis polnud tõest sugugi kaugemal kui muu.

Profession.

Tapmised. Seda ta ei kirjutanud. Koht ei olnud märgitud.

Phone Number.

Ta kirjutas fiktiivse. Mobiiltelefonid paljastavad. Nii kõne sisu kui ka asukoha.

Phone Number Next of Kin.

Lähedased? Milline abielumees annab Leoni registreerudes vabatahtlikult oma naise telefoninumbri? Tegu oli siiski Oslo sellise kohaga, mis oli kõige lähem bordellile.

Registraator luges ilmselgelt ta mõtteid: „Ainult puhuks, kui sul hakkab paha ja me peame kellegi kohale kutsuma.”

Harry noogutas. Juhuks, kui süda peaks keset toimingut seisma jääma.

„Sa ei pea seda täitma, kui sul pole ...”

„Ei,” ütles mees ja jäi sõna vaatama. Lähedane. Tal oli ju Søs. Õde, kellel oli, nagu ta ise ütles, kübeke Downi sündroomi, kuid kes oli eluga alati paremini hakkama saanud kui ta vanem vend. Peale Søsi mitte kedagi. Tõesti mitte kedagi. Ja siiski, lähedased.

Ta tegi maksmisviisi juures risti cash’i kohale, allkirjastas lehe ja ulatas registraatorile. Kes selle kiiresti läbi luges. Ja siis nägi Harry, kuidas see lõpuks ometi näole ilmus. Umbusk.

„Sa oled ... sa oled Harry Hole?”

Harry Hole noogutas. „On see probleem?”

Noormees raputas pead. Neelatas.

„Hästi,” ütles Harry Hole. „Kas ma saaks võtme?”

„Oh, vabandust! Palun, 301.”

Harry võttis selle vastu ja täheldas, et noormehe pupillid olid laienenud ja hääl oli pinges.

„Seda et ... minu onu,” ütles noormees. „Ta juhib seda hotelli ja istus tavaliselt siin minu asemel. Ta on sinust rääkinud.”

„Eeldan, et vaid meeldivat,” sõnas Harry, naeratas, haaras väikese lõuendkohvri ja suundus trepi poole.

„Lift ...”

„Liftid ei meeldi mulle,” vastas Harry ümber pööramata.

Tuba oli nagu vanasti. Kulunud, väike ja enam-vähem puhas. Ei, kardinad olid siiski uued. Rohelised. Kanged. Kindlasti kortsumatud. Mis tõi talle midagi meelde. Ta riputas pintsaku vannituppa ja keeras duši lahti, et kortse sirgeks saada. Pintsak oli talle Nathan Roadil Punjab House’is läinud maksma sada Hongkongi dollarit, kuid tema töös oli see oluline investeering, keegi ei austanud räbalais meest. Ta läks duši alla. Soe vesi pani naha õhetama. Seejärel sammus ta alasti läbi toa akna juurde ja avas selle. Kolmas korrus. Tagahoov. Avatud aknast kostis teeseldult entusiastlik oigamine. Ta võttis kardinapuust kinni ja kummardus välja. Vaatas otse lahtisesse prügikonteinerisse ja tundis, kuidas sellest tõusis imalat lehka. Ta sülitas ja kuulis, kuidas see tabas pabereid konteineris. Kuid sellele järgnev krabin polnud paber. Samal hetkel käis raksatus ja rohelised kanged kardinad langesid kahele poole maha. Neetud! Ta tõmbas peenikese riidepuu kardinatest välja. See oli vanaaegne, puidust, sibulakujuliste otstega ning oli juba enne murdunud ja seda oli üritatud teibiga parandada. Harry istus voodile, avas öökapisahtli. Sinisest kunstnahast kaantega piibel ja õmbluskomplekt, mis koosnes papitüki ümber keritud mustast niidist ja sellesse torgatud nõelast. Veidi mõeldes jõudis Harry järeldusele, et see oli täiesti omal kohal. Külalised võisid kinni õmmelda eest tulnud püksinööbid ja seejärel lugeda pattude andeksandmisest. Ta heitis pikali ja vaatas lakke. Kõik oli uus ja midagi ... Ta sulges silmad. Polnud lennukis maganud ja olgu ajavahega või ilma, kardinatega või ilma, ta jääb magama. Ja näeb sama unenägu, mida oli näinud kolm viimast aastat igal jumala öösel. Ta jooksis piki koridori, põgenedes mürinal tormava lumelaviini eest, mis imes endasse kogu õhu, nii et ta ei saanud hingata. Oluline oli vaid jätkata, hoida silmi veel natuke kinni.

Ta kaotas kontrolli mõtete üle, need libisesid tal käest.

Lähedased.

Olla lähedal. Tunda lähedust.

Lähedased.

See ta oligi. Sellepärast ta oligi tagasi.

Sergei sõitis piki E6 linna poole. Igatses voodi järele Furuseti korteris. Ta ei lasknud kiirusel tõusta üle saja kahekümne, kuigi nii hilja öösel oli tee üsna tühi. Mobiiltelefon helises. See telefon. Vestlus Andreiga oli lühike. Ta oli rääkinud onuga ehk atamaniga – juhiga, keda Sergei kutsus onuks. Kui nad olid kõne lõpetanud, ei pidanud Sergei enam vastu. Ta vajutas gaasipedaali põhja. Röökis rõõmust. Mees oli kohale jõudnud. Just äsja, täna õhtul. Ta oli siin! Sergei ei pidanud esialgu midagi tegema, võib-olla laheneb olukord iseenesest, oli Andrei öelnud. Kuid ta pidi olema nüüd veel rohkem valmis, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Pidi noa kasutamist harjutama, magama, püsima valvel. Kuni hädavajalik osutub hädavajalikuks.