Populaarse norra kirjaniku Jo Nesbø doktor Proktori sarja teises raamatus on lugemist nii lastele kui täiskasvanutele. Raamat on tulvil mahlakat huumorit, uskumatuid seiklusi ja värvikaid tegelasi. Leiutajast doktor Proktor ja tema sõbrad Lise ja Bulle rändavad ajaloos ringi ajavanniga, otsides professori noorusaja armastust. Nad väisavad ajaloo kuulsamaid sündmusi, mis tänu nende sekkumisele võtavad ootamatuid pöördeid. Sõbrad kohtavad oma rännakutel Napoleon Bonaparte´i ja Jeanne d´Arci, prantsuse jõehobusid ja Peruu seitsmekoivalist ämblikku ning salakavalat puujalaga naist. Nad osalevad Tour de France´il ja Waterloo lahingus ning kobavad pimedas keskajas, kust ei puudu vangikongid ega timukad. See on raamat pöörastest seiklustest aga eelkõige armastusest ja sellest, kui tähtis on tõeline sõprus. Varem on Varrakus ilmunud Nesbø lasteraamat „Doktor Proktori puuksupulber”.
Оглавление
Jo Nesbø. Doktor Proktori ajavann
Esimene peatükk
Postkaart Pariisist
Teine peatükk
Doktor Proktori kelder
Kolmas peatükk
Pikamantli kellapood
Neljas peatükk
Teel Pariisi
Viies peatükk
Kankaan, teod ja margariin
Kuues peatükk
Juliette Margariini kummalised memuaarid
Seitsmes peatükk
Juliette jätkab oma lugu
Kaheksas peatükk
Bulle kohtub Juliette’iga ja vastupidi
Üheksas peatükk
Doktor Proktori ajavann
Kümnes peatükk
Tuur dö fraans
Üheteistkümnes peatükk
Sild Provence’is
Kaheteistkümnes peatükk
Raspa lugu
Kolmeteistkümnes peatükk
Waterloo
Neljateistkümnes peatükk
Gustave Eiffel
Viieteistkümnes peatükk
Prantsuse revolutsioon
Kuueteistkümnes peatükk
Ülepeakaela
Seitsmeteistkümnes peatükk
Kus on Juliette?
Kaheksateistkümnes peatükk
Nõiaöö
Üheksateistkümnes peatükk
Tagasi tänapäeva
Kahekümnes peatükk
India
Kahekümne esimene peatükk
Creme Bullé
Kahekümne teine peatükk
Tokyo
Kahekümne kolmas peatükk
Tagasi kodus
Отрывок из книги
Võimlas oli haudvaikne. Vaiksed olid nii kaksteist pruuni varbseina, vana rebenenud nahaga kits kui ka kaheksa halli kulunud ronimisköit, mis rippusid liikumatutena laest alla. Vaikselt seisid ka need kuusteist poissi ja tüdrukut, kes moodustasid Dølgeni kooliorkestri ja kes nüüd jõllitasid dirigent Madsenit.
„Tähelepanu…” hüüdis Madsen, tõstis taktikepi ja kiikas silmi kissitades laste poole läbi oma tumedate klaasidega piloodiprillide. Kui tema pilk lootusrikkalt Bullet otsis, tundis ta juba pisut hirmu. Ta teadis, et kõik orkestrilapsed narrisid seda punapäist trompetimängijat tolle kasvu pärast, poiss oli tilluke kui hernes. Aga erinevalt teistest oli pisike poiss vähemalt musikaalne ning võis orkestri au päästa. Kuna Madseni pilk Bullet ei leidnud, siis kinnitas ta selle Bulle ainsale talle teadaolevale sõbrale Lisele, kes mängis klarnetit. Too oli orkestris ainus, kes alati oma kodutöö ära tegi. Võib-olla neil siiski oli lootust.
