Читать книгу Doktor Proktori ajavann - Jo Nesbø - Страница 5

Võimlas oli haudvaikne. Vaiksed olid nii kaksteist pruuni varbseina, vana rebenenud nahaga kits kui ka kaheksa halli kulunud ronimisköit, mis rippusid liikumatutena laest alla. Vaikselt seisid ka need kuusteist poissi ja tüdrukut, kes moodustasid Dølgeni kooliorkestri ja kes nüüd jõllitasid dirigent Madsenit.

„Tähelepanu…” hüüdis Madsen, tõstis taktikepi ja kiikas silmi kissitades laste poole läbi oma tumedate klaasidega piloodiprillide. Kui tema pilk lootusrikkalt Bullet otsis, tundis ta juba pisut hirmu. Ta teadis, et kõik orkestrilapsed narrisid seda punapäist trompetimängijat tolle kasvu pärast, poiss oli tilluke kui hernes. Aga erinevalt teistest oli pisike poiss vähemalt musikaalne ning võis orkestri au päästa. Kuna Madseni pilk Bullet ei leidnud, siis kinnitas ta selle Bulle ainsale talle teadaolevale sõbrale Lisele, kes mängis klarnetit. Too oli orkestris ainus, kes alati oma kodutöö ära tegi. Võib-olla neil siiski oli lootust.

„Valmis olla…”

Kõik tõstsid oma instrumendid huultele. Ruumis oli nii vaikne, et võis kuulda väljast tulevaid sooja oktoobrikuu pärastlõuna hääli: linnulaulu, muruniidukit ning mängivate laste naeru. Kuid võimlas oli sünge. Ja veel süngemaks läks.

„Läks!” hüüdis Madsen ja viibutas majesteetliku kaarega taktikeppi.

Esialgu ei juhtunud midagi ning kuulda oli endiselt vaid linnulaulu, muruniidukit ning laste naeru. Seejärel hakkas määgima trompet, ettevaatlikult piiksatas üks klarnet ning basstrummist kõlas kõhklev tümpsatus. Ootamatu laksatus väikese trummi poolt ehmatas metsasarvest välja prääksatuse ning orkestri tagaotsas puhkis midagi nii suurt, et Lise pähe tuli mõte sinivaalast, kes on nädal aega vee all olnud ning lõpuks pinnale pääsenud. Kuid kogu puhumisse polnud ikka veel ühtset tooni tulnud ning seetõttu hakkas Madseni nägu omandama punast värvi, mis ennustas peatset vihapurset.

„Kolm-neli!” karjus Madsen ja vehkis taktikepiga, justkui see oleks piits ning orkester orjakamp rooma galeeri aerude taga. „Mängige nüüd...! See peaks kõlama kui marseljees, Prantsuse riigihümn! Laske sel nüüd kõlada!”

Kuid ei mingit kõla. Madseni ees olevate laste pilgud olid kinnitatud statiividel seisvatele nootidele või siis olid nad silmad nii kõvasti kinni pigistanud, justkui istuksid vetsupotil ja pressiksid.

Madsen andis alla ning langetas käed ja samal ajal sai tuuba lõpuks hääle sisse ning ammus sügavalt ja üksildaselt.

„Stopp, stopp!” hüüdis Madsen ja ootas, kuni tuubast õhk kadus. „Kui prantslased oleksid teid praegu kuulnud, siis oleksid nad teil pead maha võtnud ja teid lõkkes ära põletanud. Rohkem austust marseljeesi vastu!”

Samal ajal kui Madsen edasi õiendas, kummardus Lise enda kõrval oleva tooli poole ja sosistas: „Ma võtsin doktor Proktori postkaardi kaasa. Selles on midagi kahtlast.”

Hääl, mis talle vastas, tuli lömmis trompeti tagant: „Minu meelest näeb see välja nagu üks tavaline postkaart. Lisele ja Bullele, tervitused Pariisist, tervitab doktor Proktor. See kõlas umbes nii, nagu sa rääkisid, eks ole?”

„Nojah, aga…”

„See on tegelikult täiesti ebatavaliselt tavaline postkaart, Lise. Ainuke kahtlane selle kaardi juures on see, et selle kirjutas hullult ebatavaline tüüp nagu doktor Proktor.”

Neid katkestas Madseni mürisev hääl: „Bulle, oled sa siin?”

„Kohal, härra seersant!” kõlas lömmis trompeti tagant.

„Tõuse püsti, Bulle, et me sind näeksime!”

„Saab tehtud, oo, elava muusika ning terve universumi helide komandant!”

Ning noodistatiivi tagant hüppas toolile pisike punapäine poiss, kellel olid suured tedretähnid ja lai naeratus. Ta polnud lihtsalt pisike, vaid imeväike. Ning tal polnud lihtsalt punased juuksed, vaid leekivpunased. Ning naeratus ei olnud lihtsalt lai, vaid lausa kõrvuni. Ning tedretähnid polnud lihtsalt suured, vaid... nojah, need olid tegelikult lihtsalt suured.

„Mängi meile marseljeesi, Bulle!” müristas Madsen. „Nii, nagu seda tuleb mängida.”

„Nagu käsite, kõigi dirigentide ema ja kõigi nende janitšaride kuningas, kes marsivad Saharast põhja pool ning ...”

„Lõpeta nüüd jampsimine ja mängi!”

Ning Bulle hakkas mängima. Mahe ja soe heli tõusis võimla lae alla ja kandus aknast välja sooja sügisesse pärastlõunasse, kus linnud häbenedes lõpetasid oma laulu, kui kuulsid seda kaunist pillimängu. Vähemalt nii mõtles Lise, kui ta seal istus ja kuulas, kuidas tema tilluke naaber ja kõige parem sõber puhub oma vanaisa trompetit. Lisele meeldis oma klarnet, aga trompet oli hoopis midagi muud. Ja seda polnudki nii keeruline mängida. Bulle oli talle õpetanud selgeks ühe laulu, nimelt riigihümni. Muidugi ei mänginud ta nii hästi kui Bulle, kuid tal oli salajane unistus, et ta mängib ühel ilusal päeval trompetil hümni suure publiku ees. Mõelda vaid! Kuid mõtted on mõtted ja unistused lihtsalt unistused.

„Hästi, Bulle!” hüüdis Madsen. „Ja nüüd kõik Bulle järel! Üks-kaks-kolm!”

Ja Dølgeni kooliorkester tuli kaasa. See kolises, veeres ja koperdas. Trummid, saksofonid, metsasarv, ksülofon ja taldrikud – see kõlas, nagu keegi oleks köögi tagurpidi keeranud ja nüüd kukkusid kõik asjad sahtlitest ja kappidest välja. Siis said basstrumm ja tuuba hoo sisse. Terve ruum hakkas värisema. Varbseintel lõgisesid hambad, ronimisköied rippusid viltu justkui tugeva tuule käes ning kulunud kits hüppas põrandal ja nihutas end sentimeeter sentimeetri järel ukse poole, justkui saalist põgeneda püüdes.

Kui nad lõpuks marseljeesiga ühele poole said, oli kõik surmvaikne. Nii võimlas kui ka õues. Ei mingit linnulaulu ega laste naeru. Vaid kaksikute Trulsi ja Trymsi viimased meeleheitlikud löögid vastu trumminahku ja trummikilesid kajasid saalis.

„Tänan,” oigas Madsen. „Ma usun, et tänaseks piisab. Kohtume esmaspäeval.”

„Tõepoolest, selles kaardis on midagi kahtlast!” ütles Lise, kui tema ja Bulle mööda Kanonveienit kodu poole jalutasid. Õhtuti hakkas varakult pimenema ja see meeldis neile mõlemale. Eriti Bullele, kelle arust valged suveööd olid pisut alla keskmise head leiutised. Ja et pimedad soojad sügisõhtud oma paljude peidukate ja õige vähese õunaraksus käimisega olid lausa geniaalsed leiutised, peaaegu doktor Proktori väärilised. Sest Bulle meelest oli professor maailma parim leiutaja. Tõsi küll, ülejäänud maailma arvates polnud doktor Proktor kunagi midagi erilist leiutanud, aga mida nemad ka teadsid? Kes näiteks oli leiutanud maailma võimsaima puuksupulbri? Veel tähtsam oli loomulikult tõsiasi, et doktor Proktor tegi maailma parimat karamellipudingit ning oli maailma parim sõber ja naaber. Doktor oli õpetanud Bullele ja Lisele, et nad ei hooliks teistest, kelle arust olid nad üks hale kamp, kuhu kuulusid tibatilluke punase põskhabemega poiss, kergesti ehmuv hiiresabapatsidega tüdruk ja hullumeelne tahmaste mootorratturiprillidega professor.

„Me teame nimelt midagi, mida nemad ei tea,” tavatses Proktor öelda. „Me teame, et kui sõbrad üksteist alati aidata lubavad, siis teeb üks pluss üks pluss üks kokku palju rohkem kui kolm.” Nii see tõepoolest oli. Aga mis puutus professorisse, siis ta ei olnud just eriline sulesepp. See õnnetu postkaart oli ainus, mille nad olid saanud nende kolme kuu jooksul, mis olid möödunud hetkest, mil professor end mootorrattale sättis, nahast kiivri pähe tõmbas ja hüvasti jättis, et sõita Pariisi Juliette Margariini, oma elu armastust, otsima. Naine oli palju-palju aastaid tagasi, kui professor veel Pariisis üliõpilane oli, väga müstilistel asjaoludel õhku haihtunud ja Lise ja Bulle olid Juliette’i näinud vaid fotol, mis rippus professori laboratooriumi seinal. See oli pärit ajast, mil tema ja Proktor olid armunud. Nad nägid pildil nii õnnelikud välja, et Lisele tõusis klomp kurku. Jah, tegelikult oli see Lise, kes veenis doktor Proktorit tagasi minema, et naine üles otsida.

„See on kahtlane,” ütles Lise. „Vaata ise.”

Bulle vaatas postkaarti, mille Lise talle ulatas.

„Hmm,” ümises Bulle. Ta peatus täpselt järgmise tänavalaterna all ning uuris kirja, lastes samal ajal kuuldavale veel mõned targad ja mõtlikud mühatused.

„See on Pariisist,” ütles Lise ja osutas mustvalgele pildile, mis oli üles võetud justkui udusel hommikul. See oli suur avatud väljak ning hoolimata paljudest inimestest, kes seal päikesevarjude ja kaabudega ringi patseerisid, näis väljak imelikult tühi olevat. Ainus, mis reetis, et tegu on maailmakuulsa Prantsusmaa pealinnaga, oli pildi alla trükitud kiri PARIIS.

„Kas sa näed sama, mis minagi?” ümises Bulle mõtlikult.

„Mida siis?”

„Et midagi on justkui väljakult puudu. Tegelikult lausa tervelt pildilt.”

„Võib-olla,” vastas Lise, ja kui ta järele mõtles, siis ta sai aru, et Bullel on õigus. Ometi ei osanud ta täpselt öelda, mis puudu oli.

„Pealegi on pilt natuke mullitanud...” lisas Bulle ja pigistas ettevaatlikult postkaarti. „See oleks justkui märg olnud ja siis jälle ära kuivanud. Ütle ausalt, kas sa lugesid seda duši all?”

„Muidugi mitte,” vastas Lise. „Sellisena ta kohale tuligi.”

„Ahhaa!” hõikas Bulle ja tõstis imeväikese nimetissõrme, mille küüs oli ära näritud. „Meisteraju Bulle on jällegi osavalt lahendanud keerulise mõistatuse. Kaart sai Pariisis vihma käes märjaks!”

Lise pööritas silmi. „Kust sa seda tead?”

„Elementaarne, mu kallis Lise. Sest nii seisab kaardil kirjas. Loe ise.” Bulle andis kaardi tagasi Lisele.

Kuid Lisel polnud vaja seda lugeda, ta oli lühikest kirja lugenud juba kaksteist korda ja teadis seda peast. Kuid kuna sina pole veel kaarti lugenud, siis saad seda siit vaadata:

„Pariisis sajab ja kõik ujub, või pakud sa midagi veel?” küsis Bulle rahulolevalt, andis kaardi tagasi ja uuris oma näritud küüsi, et leida mõni uus koht, kuhu hambad sisse lüüa.

„Mitte see pole kahtlane, kuidas kaart märjaks on saanud,” vastas Lise. „Kahtlane on see, mis siia kirjutatud on! Kes on näiteks Esil ja Ellub?”

„Võib-olla on ta meie nimed unustanud,” lausus Bulle.

„Ei usu, ta on ju aadressi kohale täiesti õigesti Lise Pedersen kirjutanud,” ütles Lise.

„Hmm,” ümises Bulle, kuid seekord ei kõlanud see enam nii targalt kui eelmised mühatused.

„Esil on tagurpidi Lise,” sõnas Lise.

„Elementaarne,” ütles Bulle ja hakkas tagantpoolt ette lugema. Ning Esil oligi täitsa Lise. „Kuid mis on Ellub?”

„Arva ära!” oigas Lise ja pööritas silmi.

„Lise ülevalt allapoole?”

„See on Bulle tagurpidi!”

„Hee-hee,” ütles Bulle ja näitas oma tillukesi siksakilisi hambaid. „Aga muidugi. Elementaarne.” Kuid tema kõrvalestad tõmbusid pisut punaseks. „Aga siis on ju probleem lahendatud, nii et mis sa hädaldad?”

„See ei ole ju see, mis on kahtlane!” hüüdis Lise ärritatult.

„Mis siis on?”

„Ülejäänud tekst!”

Bulle laiutas oma lühikesi käsi. „Ta kirjutab meile, et Pariisis sajab. Oktoobrivihm on kõige tavalisem asi. Isegi Kalahari kõrbes sajab oktoobris vihma. Seal sajab tegelikult nii palju, et terve kõrb ujutab üle ja tahmaplekiline Namiibia ninasarvik – see vana väänik, kes ei taha ujuma õppida – peab hinge kinni hoides vee all kuni novembrikuuni seisma nagu ujok või õigemini ujuk. Niisiis pole midagi kahtlast selles, et Pariisis pisut tibutab.”

„Tahmaplekiline Namiibia ninasarvik?” Lise nägi pisut skeptiline välja.

„Jepp,” vastas Bulle. „Temast on juttu leheküljel 620 raamatus „Loomad, kelle olemasolust sa teada ei soovi”.

Lise ohkas. Bulle viitas tihti sellele suurele teosele, mis nähtavasti tema vanaisa raamatu­riiulis seisis. Aga ei Lise ega tema tuttavad polnud kunagi näinud raamatut nimega „Loomad, kelle olemasolust sa teada ei soovi”.

„Aga EOL?” küsis Lise. „Mida see tähendab?”

„Lihtne,” vastas Bulle. „EOL on prantsuse mõõt­ühik. Sama mis millimeeter Norras. Raadios öeldakse näiteks, et ööpäeva sademete hulk on kümme milli­meetrit, mis tähendab, et vihma on sadanud kümne millimeetri jagu. Pariisis öeldakse kümme EOL-i, ehk sademed on laes.”

Lise vaatas kahtlevalt Bulle poole. „Ja mida tähendab sõna „ajav”?”

Bulle kehitas õlgu. Natuke nagu peenutsev kõnepruuk. Nagu „ma teid ajan” või nii.”

„Oh sa pühademuna!” turtsatas Lise. „Esiteks pole Proktor mingi peenutseja ja teiseks pole mingit mõtet niiviisi kirjutada.”

„Pole või?” lausus Bulle ja sügas enda vasakut põske, kus ta kasvatas põskhabet.

Lise ohkas lohutult. „Ja mida tähendavad need nahad?”

Bulle ümises kannatlikult. „Aga kallis puupea, sellest on ju nii lihtne aru saada. Kümme EOL-i vihma on küllalt, et terve Pariis üle ujutada. Gröönimaa hülged tulevad Põhjamerest ja ujuvad pariislastel jalge vahelt läbi, kui nood nahaparkali juurde lähevad, eks ole. Natuke vastik, aga üleüldse mitte ohtlik.”

„Nüüd aitab, Bulle!” hoiatas Lise.

Bulle vaatas tüdrukule arusaamatuses otsa, kuid pani suu kuulekalt kinni.

„Siin on midagi viltu,” lausus tüdruk.

„Ah nii?” ütles Bulle. „Ja mis see oleks?”

„Ma ei tea, aga midagi on valesti. Vaata näiteks seda postmarki. Kas see ei tundu sulle imelik?”

„Ei, ma peaksin ütlema, et üks nelja­kandiline sakiliste servade ja tõsise mehenäoga postmark ei pane mind just üllatusest toolilt maha kukkuma.”

„Aga kas sa nägid, mis postmargil kirjas on?”

„Ei,” pidi Bulle tunnistama. Lise andis taas postkaardi poisi kätte.

„Feeliks Lammas,” luges Bulle. „See peaks vist selle mehe nimi olema. Ja 1888 on aastaarv. Fui!”

„Fui?” küsis Lise.

„Jah, mõtle ise, mis tunne oleks lakkuda saja aasta vanust postmarki...”

„Nojah aga kas see näeb sinu arust saja-aastane välja?”

Bulle uuris tähelepanelikult postmarki. Ja pidi tunnistama, et Lisel oli täielik õigus. Hoolimata sellest, et postmark oli vahepeal märjaks saanud, nägi see oma säravate värvide ja teravate servadega tuttuus välja.

„Võib-olla on see trükiviga,” lausus Bulle, aga seekord enam mitte nii veendunult.

„Usud ka või?” küsis Lise.

Bulle raputas pead. „Midagi on viltu.”

„Kõik on pea peale pööratud,” lausus Lise.

„Minu arust ütlesid sa just, et tagurpidi,” ütles Bulle.

„Mida sa ütlesid?” küsis Lise.

„Seda, mida sinagi.”

„Ja mis see oli?”

„Et kõik on tagurpidi,” vastas Bulle.

„Täpipealt,” ütles Lise ja napsas kaardi taas enda kätte. „Täpipealt!”

Ta uuris seda ja ahmis õhku.

„Mis on?” küsis Bulle murelikult.

„M-ma usun, et Proktor on ohus,” kokutas tüdruk ning oli näost järsku valgeks läinud. „Loe kirja tagurpidi.”

Ja Bulle luges. Ning seda saad nüüd ka sina teha.

...

Valmis? Kas said aru?

Okei, ega Bulle ka ei saanud. „Loe seal,” luges Bulle. „Dahan koju! Vaja Bulle ja Lise.”

„Täpselt nii seal seisab,” oigas Lise. „Midagi on hirmus valesti.”

„Jah,” lausus Bulle. „See on kirjavigu täis.”

„Mitte see!” katkestas Lise. „Kas sa ei saa millestki aru?”

„Ei,” tunnistas Bulle ja sügas põskhabet. „Ma ei saa aru, mida ta mõtleb lugemise all?”

Lise jõllitas postkaarti. „Vaata seda noolt. See näitab postmargi poole.”

Bulle lükkas parema nimetissõrme oma paremasse kõrva ja keerutas seda ringiratast, pigistades samal ajal oma parema silma kinni. Bulle mõte liikus nõnda paremini. See oli nagu süütevõtme keeramine autol, aju justkui käivitus. Kui ta sõrme kõrvast välja tõmbas, kõlas vali plumps.

„Käes!” hüüatas Bulle ja uuris huviga sõrmeotsa. „Postkaart on salajane teade meile, millest keegi teine teada ei tohi. Proktor teadis kindlasti, et minusugune tarkpea saab kohe aru, et midagi on valesti kirjutatud.”

Lise pööritas silmi, kuid Bulle ei teinud märkamagi.

„„Loe seal” ja nool postmargi suunas,” jätkas ta. „See tähendab, et ülejäänud teade on postmargi all! Me peame selle lihtsalt lahti saama.”

„Täpselt sedasama olen minagi juba tükk aega mõelnud,” sõnas Lise.

Bulle andis postkaardi Lisele tagasi ja nohistas rahulolevalt: „Päris hea, et sul olen olemas mina, kes selliseid salajasi koode lahendab, eks ole?”