Читать книгу Unistuste purje all - Jocelyn Parks - Страница 4

“ÄRA MURETSE NÕNDA! Mammi on poolpime ja peaaegu kurt. Peale selle olin meie viimase kohtumise ajal aastat kakskümmend vana. Usu, inimesed muutuvad. Olen päris kindel, et vanaema ei aimagi, et sina tema lapselaps ei ole,” veenis Neville Ormond oma sõpra Lester Wodrot.

Lähipäevil pidi tema vanaemal Julia Pinkstone’il täituma kaheksakümnes eluaasta. Neville ei saanud vanaema sellise sündmuse puhul õnnitlemata jätta. Ta pidas sellist käitumist – ja täiesti õigustatult – suureks sigaduseks. Sellele, et ta oma kõige lähema sugulasega ligi kaksteist aastat kohtunud polnud, ei tahtnud ta mõeldagi.

Praegu oli Neville väga raskes seisus – sellele aukartustäratavale sündmusele minemata jätta ei saanud, samas puudus tal ka võimalus Wellingtonist lahkuda. Neville pidi astuma kohtu ette süüdistatuna kakluse käigus kellelegi John Payrnpine’ile raskete kehavigastuste tekitamises. Asja läbivaatamiseni lasti Neville Ormond kautsjoni vastu vabaks.

Olles oma kooliaegsele sõbrale advokaadiks, keelas Lester Wodro Neville’il hetkekski linnast lahkuda, samas ei jätnud lugu lapselapse järele igatsevast vanast daamist teda ükskõikseks.

Lõpuks otsustasid sõbrad, et Neville’i asemel sõidab pidustustele Lester. Nad mõlemad olid tumedapäised, hallisilmsed, ühte kasvu ja sarnase kehaehitusega. Mõlemad külastasid regulaarselt jõusaali ja esindasid kohalikku spordiklubi sellisel populaarsust võitnud spordialal nagu rannavõrkpall. Kõigele lisaks teadis Lester Neville’i elulugu peaaegu sama hästi kui enda oma. Kõige selle tõttu nõustuski ta sõbrale teenet osutama – meelitada seda vana kustuvat naist tema juubelil oma kohalolekuga, täites tema kõige pühama soovi näha lõpuks oma ainsat ja palavalt armastatud lapselast.

Üks asi oli arutleda selle asja üle Wellingtonis, teine aga olla kohal ning seista puruvana Julia Pinkstone’i maja ees.

Väljunud üüriautost, tundis Wodro end isehakanud kadunud pojana, kes peale kaheteistkümneaastast eemalolekut jälle koju on jõudnud.

Lester vaatas elegantset punastest tellistest maja, mille valged luugid aiarohelusest eredalt välja paistsid. Eemal kõrgusid künkad, mis hobuserauakujuliselt piirasid nõgu, milles asus mõis.

Neville oli kasutanud asjaolu, et Lester ilusa looduse keskele satub argumendina veenmaks sõpra enda asemel vanaemale külla sõitma. Kes siis veel kui mitte tema pidi teadma, et sõber puhkust vajab? Kuid Lesterile see ei mõjunud, mõjus hoopiski sõbra ähvardus ise Neipiri lähedal asuvasse Julia Pinkstone’i majja sõita. Wellingtonist lahkumine oli Neville’ile täiesti lubamatu.

Lester raputas murelikult pead ja torises:

“Olen vist täiesti ogaraks läinud...”

Keegi peale Neville’i ei oleks suutnud Lesterit sellisele meeletusele ahvatleda. Nad olid lähedasemad kui lihased vennad. Lisaks pani nende väline sarnasus inimesi arvama, et nendes voolab üks veri.

“Jah, semu Neville, kumb meist suurem lollpea on,” ütles Lester, “kas sina, et sellesse tobedasse kaklusesse ronisid, või mina, et nõustusin pettusega?”

Sõbra aitamine ei ole kuritegu, käis vastus läbi ta pea, tegelikult tulid sa ju siia enda kohalolekuga vana daami rõõmustama. Nii, liiguta end! Aitab postina seismisest, majja!

Hambaid krigistades võttis Lester pagasiruumist välja reisikoti ja sammus otsustavalt trepi poole. Mäng algas.

Uks avanes paar minutit pärast kella helistamist. Uksele ilmus täidlane naine kirevas sitskleidis. Esmapilgul tundus ta neljakümne viie aastasena, kuigi tema kastanivärvi juustes võis märgata halli. Ta naeratas viisakalt, kuid külmalt.

“Mister Ormond?”

Naise tooni arvestades ei põlenud ta soovist külalist siin näha.

Lester noogutas.

“Hilinesin pisut... Rong ei pidanud sõiduplaanist kinni...”

“Jah, me helistasime jaama!”

Naine jättis midagi ütlemata. Võib-olla tekitas hilinemine Julia Pinkstone’i majas ärevust. Järsku oli siinsetel elanikel jälle kahtlus tekkinud, et vanaema juurde sõitmise asemel on kallis lapselaps järjekordselt viimasel minutil otsustanud aega kusagil lõbusamalt veeta.

“Oleks tulnud linnast helistada,” taipas Lester hilinemisega. Tegelikult ei oleks tulnud end selle intriigiga üldse siduda, mõtles ta kibedalt.

“Oleks tore olnud,” vastas naine tagasihoidlikult.

Nähtavasti oli see Julia Pinkstone’i põetaja, kes oli Neville’ile saatnud kirju vanaema palvega teda koheselt külastada. Ilmselt hoolis naine tõepoolest oma eakast hoolealusest ja seetõttu oli iga moment valmis vana daami tundeid kaitsma.

“Kui võimalik, tahaksin vanaemaga kiiresti kohtuda,” ütles Lester lootuses, et niimoodi käituks tema asemel ka armastav lapselaps.

Peale seda märkust muutus põetaja ilme veidi pehmemaks ning seda võis isegi pingutatud naeratuseks nimetada.

“Kõigepealt näitan ma teile teie tuba, seejärel teatan missis Pinkstone’ile teie soovist teda näha.”

Naine astus edasi ja kutsus žestiga külalist endale järgnema.

“Minu nimi on missis Adamson.”

Lester tõusis naise järel mööda vestibüüli laiu trepiastmeid üles. Kuigi ümbruse jälgimiseks ei olnud mahti, jõudis Lester siiski märgata, et sisustus koosneb edukalt segamini paigutatud vanast ja modernsest mööblist. Ta nägi mitmeid keraamilisi põrandavaase, samuti seinu kaunistavaid pilte.

Üldse tundus maja väga mugav ja lahke. Siin oli tunda naise kätt – teisiti ei osanud Lester seda nimetada. Lõhnas mööbli poleerimisvedeliku, lillede, lõhnaõli ja aroomiküünalde järele.

Kunagi oli tema majaski olnud selliseid lõhnu tunda – seni kuni Marianna...

“Siin on teie tuba, mister Ormond,” sõnas naine, katkestades sellega Lesteri kurbade mõtete jada, ja avas ühe magamistubade ustest.

“Kutsuge mind Neville’iks,” tegi Lester ettepaneku.

Ta pööras majapidajannale kiiresti selja, et varjata grimassi oma näol.

Harju, sõbrake, käis tal peast läbi, järgmised kaks nädalat pead reageerima nimele Neville Ormond.

“Kui te just nõuate... Neville,” kehitas missis Adamson ükskõikselt õlgu, “missis Pinkstone’i tuba asub hoone teises tiivas, tuleb läbida hall ja tõusta teisele korrusele. Teine uks trepi poolt lugedes. Ma teatan perenaisele teie saabumisest. Te võite samal ajal end pisut värskendada, seejärel kohtute vanaemaga.”

“Tänan, missis Adamson.”

Lester astus üle päikest täis külalistetoa läve. Tuba oli hubane ja mugav, seinu kattis hele tapeet, põrandal olid eredavärvilised vaibad, pitskardinaga kaetud akna all lauakesel oli vaasis kaunis lillekimp. Vastlõigatud lilled täitsid toa meelõhnaga.

Koti maha asetanud, pöördus Lester ringi, et majapidajannat meeldiva toa eest tänada. Naisest ei olnud enam jälgegi...

Kahtlemata kiirustas ta Julia Pinkstone’ile rõõmusõnumit teatama – kadunud poeg on jälle siin! Õigem oleks küll öelda lapselaps.

Lester otsustas vanakesele jätta pisut aega kohtumise ettevalmistamiseks ning pakkis lahti reisikoti, asetades asjad tühjadele kapiriiulitele. Ta otsustas jätta selga sama ülikonna, millega oli saabunud. Talle ei meenunud, et Neville oleks kunagi samasugust riietust kandnud. Jah, täpselt! Esimene kord nägi ta Neville’i ülikonnas oma pulmas, teine kord... Marianna matustel. Kuidas võiks Julia teada, milliseid riideid tema lapselaps kannab? Arvaku, et Neville eelistab riietumisel ametlikku stiili. Peale selle kohtusid nad kaksteist aastat tagasi väga kurva sündmuse tõttu – Neville’i vanemate matustel, kes olid hukkunud ebavõrdses võitluses haidega. Kõige kurvem oli see, et tragöödia leidis aset täiesti kalda lähedal. Pealtnägijad rääkisid, et kõigepealt ründasid haid poi juurde ujunud Neville’i ema, seejärel isa, kui viimane naist päästma tõttas.

Peeglisse vaadanud ja kurva ilme näost peletanud, astus Lester koridori. Aitab venitamisest! On aeg lõpuks vanakesega kohtuda. Julia toa ukse leidis Lester kiiresti. Ta koputas vaikselt uksele.

“Sisse!” kostus ukse tagant naisterahva hääl, milles võis aimata rõõmunoote.

Tundes jällegi suurt põlgust enda vastu, pööras Lester ümmargust ukselinki ja astus üle läve.

Lesteri tähelepanu paelus kohe sisustuse peamine detail – suur tumesinisest sametist baldahhiiniga lai voodi, mille üks pool oli kaetud pitsidest ja väljaõmblustest valge atlasskattega. Kõik see kokku jättis mulje talvisest lumisest maastikust. Selle toreduse keskel lebas paljudele patjadele toetudes väike elatunud vandlikarva nahaga naine. Naise kahvatutel huultel oli naeratus. Naeratus sarnanes sedavõrd Neville’i omaga, et Lesteril tekkis soov silmi hõõruda. Julial olid korrapärased, võiks öelda klassikalised näojooned, milledest hoovas õilsust. Valged lokkis juuksed olid korralikult soengusse seatud.

Lester mõtles tahtmatult sellele, et Julia Pinkstone on säilitanud oma veetluse ja paistab nooruslikuna isegi oma kaheksakümnenda sünnipäeva lävel. Naisel oli seljas valge siidhalatt pitsidega kaela ja randmete ümber.

Julia sirutas käe sisenenud Lesteri poole. Tundus, nagu oleks inimesesuurune jaapani nukk ellu ärganud. Julia hüüatas:

“Minu Neville!”

Tema suurtes pruunides silmades hiilgasid õnnepisarad. Seda nähes tundis Lester tohutut soovi korraks Wellingtoni põigata, et anda sugulasekohustuste eiramise eest üks tugev jalahoop Ormondi kehaosale, mis seljast allpool asetseb. Selle asemel astus Lester aga otsustavalt mööda paksu vaipa üle toa ja kummardus voodi kohale, lubades Julial end embusesse haarata.

“Lõpuks ometi kohtusime, Jul!” ütles Lester, sest viimasel minutil meenus talle, et nii oli Neville palunud vanaema hüüda. “Sa näed suurepärane välja!”

Ormond oli Lesterile näidanud Julia kümne aasta tagust fotot ja rääkinud tema hädisest tervisest. Nüüd oli mees üllatunud, sest vana naise õitsev välimus viitas sellele, et ta mitte kurt ja pime ei ole. Soovides kontrollida elatanud leedi kuulmist, ütles Lester vaikselt:

“Kuidas elad? Kuidas tervis on?”

“Suurepärane! Parem jalg kuulab küll halvasti sõna ja ma ei ole veel täielikult toibunud põetud kopsupõletikust, aga ülejäänuga on kõik hästi.”

Lesteri endast veidi eemale tõuganud, vaatas Julia teda. Suure vaevaga suutis Lester säilitada naeratuse oma näol. Ta kartis kohest paljastust. Sel pingelisel momendil tundis noormees ennast väga ebamugavalt ning pinge temas kasvas. Tegelikult tahtis ta, et Julia pettuse avastaks, sest ta vihkas valet. Kuid naine puudutas oma jahedate sõrmeotstega tema põski.

“Oled veel ilusam kui enne, mu poiss!”

Lester kohmetus, ta ei osanud midagi vastata. Samal ajal köhatas keegi tema selja taga viisakalt. Lester pöördus ja nägi ebatavaliselt ilusat tüdrukut, kelle tähelepanu oli pööratud Juliale. Tüdrukul olid jalas sinised teksad ja ketsid, seljas punane T-särk. Neiu hoidis käes kandikut, millel olid õhukesest hiina portselanist teekann, piimanõuke ja kahe väikese võileivaga taldrik. Lester ajas end sirgu, olles hämmeldunud tüdruku salapärasest saabumisest, sest neiu sisenemist ta ei märganud.

“Neville, kallis,” ütles Julia, “tutvu minu kompanjoni ja abilise Jennifer Willowiga. Jennifer, see on minu lapselaps.”

Tütarlaps vaatas Lesterile otse silma.

“Tere, mister Ormond.”

Neiul oli pehme, veidi kähisev hääl. Ta kõndis mööda vaipa nagu selle kohal hõljudes. Lester avastas, et ei suuda pilku kaunilt põetajalt teisale keerata. Neiu pikad, ühtlased, peaaegu mustad juuksed lebasid õlgadel, puudutades iga liigutuse juures tema põski. Kummalisel kombel lummas see vaatepilt meest. Lähemale tulnud, vaatas Jennifer Lesterile otsa. Ta silmad olid ebatavaliselt hallikaspruunid, justnagu suitsuga looritatud. Kusagil nende sügavate järvede põhjas märatses torm.

“Vabandage mind, mister Ormond,” ütles Jennifer armastusväärse naeratusega.

Lester taipas hilinemisega, et seisab neiul tee peal ees. Ta astus kõrvale.

“Pole midagi, ärge muretsege,” ütles kaunis põetaja, kiirustades oma hoolealuse juurde.

“Aprikoosikeedis sai kahjuks otsa, missis Pinkstone,” teatas ta, eemaldades hõbedase kaane kristallvaagnakeselt. “Loodan, et teil ei ole midagi maasikakeedise vastu.”

“Loomulikult mitte,“ hüüdis Julia innukalt, külvates õhku kellukeste helinaga sarnanevat naeru ja surudes veel tugevamini Lesteri sõrmi.

“Täna meeldib mulle kõik. Ma lausa lõhken õnnest, minu Neville tuli lõpuks tagasi!”

Lester sundis end pilku ilusalt tütarlapselt “vanaemale” pöörama. End täieliku lurjusena tundes surus Lester Julia väikest käekest, kuid naeratada ta ei suutnud.

“Mul on hea meel,” ütles Jennifer.

Erinevalt Lesterist suutis ta nii Juliale kui ka mehele naeratada. Järsku puudutas see naeratus midagi Lesteri hingesügavuses – ta ei olnud peale Marianna surma midagi sellist kogenud.

“Loodan, et veedate siin meeldivalt aega, mister Ormond,” ütles Jennifer.

See oli öeldud peaaegu sosinal, kuid Lesteri peas kajas see vaikne rinnahääl valjult vastu.

“Hüüdke mind Neville’iks,” tegi ta ettepaneku, tundes end samal ajal kohmaka kuuenda klassi õpilasena.

“Tänan,” ütles Jennifer uuesti Julia poole pöördudes, “toon ma teile veel midagi?”

“Ei, lapsuke, puhka nüüd!”

Elatunud leedi valas endale tassikese teed ning tardus järsku.

“Oh, issand jumal küll, kus mu head kombed küll on?”

Ta naeratas Lesterile ärevalt.

“Mu kallis poiss, tahad sa teed? Või soovid hoopis midagi süüa?”

Vastust ootamata lõi Julia käega ja sõnas:

“Loomulikult tahad! Jenny, lapsuke, palu Lisal veel teed ja võileibu valmistada.”

“Otsekohe, missis Pinkstone!”

Jennifer pöördus lahkuma.

“Kui majas leiduks kohvi...” ütles Lester kiiresti ja tundis pettumust, et neiu kohe lahkub. “Võiksin need ka ise siia tuua, aga ma ei taha süüa.”

Jennifer vaatas mehe poole.

“Ärge nähke vaeva, sir. Toon teile kohe kohvi.”

“Mulle ei oleks see ka raske.”

Lester pöördus Julia poole: “Tulen kohe tagasi.”

Ta ei tahtnud, et Jennifer lahkuks.

“Oled tõeline džentelmen, mu poiss!” naeratas Julia tassi tõstes. Ta rüüpas lonksukese teed ja vaadates üksisilmi Jenniferi, lausus:

“Neville on tõeline aare!”

Tütarlaps naeratas perenaisele ja suundus käratult ukse poole. Lester järgnes talle, hingates sisse neiu juustest levivat meeldivat lillelõhna.

Korraga tahtis Lester veelkord Jenniferi silmi näha, tunda tema naeratuse erutavat mõju. Niisugust soovi ei olnud ta tundnud Mariannaga tutvumisest saadik. Lester ja ta tulevane naine armusid esimesest silmapilgust. Nad abiellusid kuu aja pärast. Tähtsa sündmuse paikapanekuks kulus esimene õhtusöök restoranis. Magustoidu ajaks olid nad juba kihlatud. Peale naise kaotust ei pööranud Lester ühelegi naisele tähelepanu. Sõbrad hakkasid teda peaaegu jõuga õhtusöökidele ja piknikutele tassima. Lõpuks ilmusid ka sõbrannad, aga ta jäi kaugele sellisest paadunud naistemehest nagu Neville.

Praegu üllatas ta iseennastki ületamatu sooviga selle tütarlapsega vestelda.

“Jenny!” hüüdis Lester ja lisas sammu.

“Te ju lubate end niimoodi kutsuda?” küsis ta naeratades. “Tähendab teie oletegi Jennifer Willow, kes mulle kirju kirjutas...”

Jenny peatus ja keeras end Lesteri poole. Kütkestavate silmade ilme hämmastas ootamatu muutusega, kaunitari pilk oli täis raevu ja vihkamist.

“Õige, just see Jennifer!”

Hääl, mis hetk tagasi oli olnud lausa hellitav, kõlas nüüd järsult ja külmalt.

“Kuidas te julgesite selle vana daami pikkadeks aastateks unustusse jätta? Teate, kes te olete? Te olete... egoistlik elukas!”

Lester oli jahmunud. Sellist vastulööki ei osanud ta oodata.

“Missis Pinkstone’i rahu pärast,” jätkas Jennifer vilistava sosinaga, “olen teiega armastusväärne. Teesklen, mis teha! Vanaema juuresolekul hakkan teid isegi eesnimega kutsuma, ja ka teie võite mind nimepidi kõnetada. Muul ajal, mister Ormond, hoidke minust eemale!”

Lester seisis nagu sammas ja vaatas, kuidas looritatud silmadega kaunitar tulivihase fuuriana trepist alla tormab. Sel momendil tundis Lester end nagu välgust rabatud. Masinlikult lipsu õgvendades pobises ta endamisi: “Niisiis rääkisimegi...”

Mida sa tegelikult ootasid? käis mõte läbi Lesteri pea.

Oli ju tütarlaps ligi kaks aastat anunud Neville’i, et see Juliat külastaks, kuid vastuseks saanud ühe keeldumise teise järel. Milline mulje pidi tal jääma inimesest, kelle poole ta pöördus?

Oli kuidas oli, aga miks pean just mina lõikama nende suhtlemise vilju?

“Suur tänu, sõber...” lausus Lester, “kogu südamest...”

Lester jooksis mööda treppi alla, võttes kaks astet korraga. Kohvisoov oli kusagile kadunud, kuid et mitte üllatada Juliat tassita sisenedes, tuli ikkagi köögist läbi astuda. Tegelikult, võib-olla aitab lonksuke aromaatset jooki varjutada mõru maitset, mis peale vestlust Jenniferiga suhu oli jäänud.

Esimesele korrusele jõudes sukeldus Lester majasügavusse just seal, kus asus köök. Ta lootused täitusid. Üle köögiläve astudes nägi ta ligipääsmatut miss Willowit teise noore laiapuusalise ja suurerinnalise blondiini seltsis. Ka tema oli veetlev, kuid kütkestava Jenniferiga teda võrrelda ei saanud.

Lesterit märgates kergitas blondike imestust väljendades musta pliiatsiga toonitatud kulme. Siis mõõtis ta külalist tähelepanelikult pealaest jalatallani. Jennifer tegi aga hoopis vastupidi, pööras mehele selja ja näitas kogu oma olemisega, et tal puudub soov külalisega suhelda.

“Tervist!” tervitas blondiin semulikult.

Tal oli käes puust labidake, millega ta äsja midagi seganud oli. Labidakeselt tilkuva olluse värvuse järgi otsustades võis tegu olla tomatisoustiga.

Sarnaselt Jenniferile oli ka see tütarlaps teksastes, kuid tema teksad olid tunduvalt rohkem prinkide puusade ümber pingul. Ka tema meestesärk oli mõõtmatu büsti ümber pakatamas. Osa nööpe olid nööpaukudest välja hüpanud ja moodustunud praost vilksatas punane rinnahoidja.

“Sina oledki siis see nurjatu poisinolk, kellest me kõik üsna palju kuulnud oleme?” jätkas blondiin, märkamata labidakeselt kahhelkivile kukkuvaid tomatisousti tilku.

“Lisa, vaata, mis sa tegid!”

Jennifer osustas tüdruku käes olevale labidakesele. Blondiin ei pilgutanud silmagi, ta jätkas hoopis külalise uudistamist.

“Vean kihla, et selliseid iludusi varem meie köögis viibinud ei ole!”

Mis puudutab Lesterit, siis oli ta juba teist korda hämmingus. Seekord põhjustas selle avalik flirt täiesti tundmatu isiku poolt.

“No, Lisa!”

Jennifer ei suutnud rohkem vastu pidada, ta võttis blondiinilt labidakese ja asetas taldrikule.

“Pärast libised veel ja kukud!”

Alles nüüd vaatas kokapiiga põrandale.

“Tõesti...”

“Lisa,” sosistas Jennifer küllaltki valjult, ise Lesteri poole kõõritades, “sul on pluus eest lahti!”

Ootamata, millal sõbranna nööpidega midagi ette võtab, tõttas ta ise neid kinni panema.

“Kõik, lähen aeda...”

“Aitäh, emme!” naeris blondiin, silmi Lesterilt pööramata.

Jennifer kõndis üle köögi ja kadus ilmselt siseõue viiva ukse taha. Peale neiu lahkumist tekkis Lesteril tunne, nagu oleks ta midagi väärtuslikku kaotanud.

“Pole küll ilus sõbrannat taga rääkida, aga ma ei ole Jenniferi kunagi näinud sellise... sellise...”

Lisa vehkis sobivat väljendit otsides kätega.

“Lahingut löövana?” aitas Lester õigeid sõnu leida.

Blondiin tunnistas teda hetke ja puhkes siis naerma.

“Täpselt!”

Naerdes kohendas ta kõrva taha soengust välja libisenud juuksesalgu.

“Lugu on selline, et meie Jennifer käib õhtuti meditsiiniõdede kursustel. Ta tahab protsessi lõpuni selgeks saada. Ma olen kindel, et see tal õnnestub, sest ta on harukordselt kannatlik ning tähelepanelik kõigi inimeste suhtes. Täna oleks nagu kuri kärbes teda hammustanud... Ja kõik sinu saabumise pärast, poisu!”

Teiste sõnadega, miss Willow on armas ja lahke kõigiga välja arvatud üks inimene – Neville Ormond.

“Ehk oleks ta minusse paremini suhtunud, kui oleksin talle kingituse toonud?”

Lisa hakkas valjusti naerma.

“Oled sina ikka naljakas!” Lisa pilgutas Lesterile silma. “Ja sümpaatne! Mulle meeldivad sellised mehed.”

Lester köhatas ja mõtles, kuidas vestluse teemat muuta. Blondiini pealetükkivus viis ta endast välja. Kuni mees mõtles, tuli naine tema poole ja sirutas välja oma käe.

“Meid ei ole teineteisele esitletud... Mina olen Lisa Preston.”

Neiu pilgutas Lesterile uuesti silma.

“Kui midagi vaja on, siis pöördu minu poole!”

Lester surus Lisa kätt.

“Olen Neville Ormond.”

“Tean seda, kogu ümbruskond on sinu saabumisest teadlik.”

Suur Jumal! Sõbra reputatsioon oli enne Lesterit kohale jõudnud. Kõigil, sealhulgas ka kokapiigal, oli piisavalt aega Julia Pinkstone’i lapselapse psühholoogilise portree kokkupanekuks. Hajameelselt ringi vaadates märkas Lester pliidil klaasist kohvikannu. Õnneks oli selles kohvi veel pea poole jagu. Lester osutas kannule ja lausus: