Читать книгу Ülim vastutus - Jocko Willink Ja Leif Babin - Страница 11

SISSEJUHATUS

Ramadi, Iraak: lahingujuhi dilemma

Leif Babin

Kui Humvee5 maasturite konvoi kanaliäärsel teel peatus, oli kuulda üksnes vaikset diiselmootorite mürinat. Pimeduses laiusid igas suunas Iraagi põllumaad ja datlipalmide salud. Öö oli vaikne. Läheduses asuvast Iraagi külakesest andsid aimu üksnes kaugusest kostvad koera haugatused ja üksik vilkuv tulukene. Kui luureraport vastas tõele, varjas selles külas end üks tähtis terroristide juht ning võib-olla ka tema hambuni relvastatud sõdalastest koosnenud saatjaskond. Konvoi poolt polnud näha ühtegi tulukest, kogu maantee oli mattunud pimedusse, mis varjas inimsilma eest suuremat osa ümbruskonnast. Meie öövaatlusprillide rohelises kumas võis näha toimekat tegutsemist: sõidukitest hüppasid välja kiivrite, soomus-vestide, relvade ja muu lahinguvarustusega mereväe SEALid koos käputäie Iraagi sõduritega, kes kiiresti patrullsalgad moodustasid.

Demineerimismeeskonna (EOD) tehnik kiirustas teistest ette, et üle kanali viivat truupi kontrollida. Mässulised paigutasid surmatoovaid lõhkekehi sageli just sellistesse kitsastesse kohtadesse. Mõni neist lõhke-kehadest oli piisavalt võimas, et hävitada lendavate metallitükkide ja kõrvetava kuumuse tulemöllus ühekorraga terve sõiduk koos selles istuvate inimestega. Praegu tundus tee aga vaba olevat ning SEALide ja Iraagi sõdurite ründeüksus lipsas üle silla, liikudes vaikselt majade poole, kus terrorist end andmete kohaselt varjas. See erakordselt õel mässuline, Iraagi al-Qaeda kurikuulus emiir, kelle hingel oli nii Ameerika Ühendriikide sõdurite, Iraagi julgeolekujõudude kui ka süütute tsiviilelanike elusid, oli kinnikukkumist kuude kaupa vältinud. Nüüd oli otsustav hetk tema tabamiseks või tapmiseks, enne kui tal õnnestub toime panna uus rünnak.

SEALi ründeüksus liikus mööda elumajade kõrgete aedadega piiratud kitsast tänavat oma sihtmärgiks oleva hoone ukseni.

PÕMM!

Lõhkeaine plahvatusele järgnev tugev pauk raputas öövaikust. Maja asukatele oli see põrgulik äratus, kui nende uks tükkideks lendas ja salk agressiivseid relvastatud võitlusvalmis mehi sisse tormas. Humveed sõitsid üle silla, edasi mööda kitsast tänavat, kus korraga mahtus vaid ühes suunas sõitma, ning asusid sihtmärgiks olnud maja ümber julgestuspositsioonidele. Iga sõiduki kuulipildujatorni juures viibis SEAL, valmis tuletoetust pakkuma, kui midagi peaks viltu minema.

Mina olin lahingujuht, seda operatsiooni juhtiv SEAL. Olin just meie sihtmärgiks oleva maja juures kolonni juhtivast sõidukist välja astunud, kui kuulsin hüüatust „Kargaja!“. Hüüdjaks oli meie demineerija, kes oli läheduses seistes näinud „kargajat“, ehk kedagi hoonest põgenemas. Võib-olla oli see terrorist ise või keegi, kellel oli teavet tema asukoha kohta. Igal juhul ei saanud me tal lasta minema pääseda. Ainukesed, kellel oli võimalik teda jälitama asuda, olime mina ja demineerija. Sööstsime põgenikule järele, mööda kitsast kõrvaltänavat, ümber mitme maja ja tagasi piki teist pimedat kõrvaltänavat, mis jooksis paralleelselt tänavaga, kuhu olid pargitud meie Humveed. Lõpuks saime ta kätte. See oli keskealine Iraagi mees, seljas tavapärane araablaste rüü dishdasha. Nagu väljaõppel treenitud, surusime ta kiiresti vastu maad ning võtsime ta käed kontrolli alla. Relva ta ei kandnud, kuid tal võis olla taskus granaat või – mis veelgi hullem – rüü alla võis olla peidetud pommivöö. Inimene, kellel oli kokkupuude nii kõrge kaliibriga terroristiga, võis vabalt sedasorti tapariistu omada. Meil polnud mingit alust teisiti arvata. Kindluse mõttes tuli ta kiiresti läbi otsida.

Samal hetkel jõudis mulle äkki terava selgusega kohale, et me olime seal ihuüksinda, oma rühmast täiesti ära lõigatud. SEALi ründeüksuse ülejäänud liikmed ei teadnud, kus me oleme. Me polnud jõudnud neile märku anda. Ma ei teadnud isegi seda, kus me nende suhtes täpselt asusime. Meie ümber olid üksnes mustavad aknaraamid ja võõraste hoonete katused, kus võisid varitseda vaenlase võitlejad, valmis meid järgmisel hetkel ründama ja põrgutulega üle külvama. Meile oli selge, et peame otsekohe tagasi pöörduma ja oma rühmaga liituma.

Veel enne, kui me jõudsime mehe käed raudu panna ja teda läbi otsima asuda, kuulsin ma aga mingit liikumist. Läbi öövaatlusprillide tänava lõppu vaadates, nägin ma äkki seitset-kaheksat meest ümber nurga pööramas. Nad polnud meist kaugemal kui 35 meetrit. Nad olid täies relvis ning liikusid kiirel sammul meie poole. Murdosa sekundi jooksul ei saanud ma hästi aru, mida mu silmad nägid. Siis ma aga mõistsin: selgelt joonistusid välja AK-47 automaatide kontuurid, RPG-76 granaadiheitja ja vähemalt üks kuulipilduja. Need inimesed polnud meid tervitama tulnud. Need olid rünnakuks valmistunud relvastatud vaenlase võitlejad.

Niisiis olime kahekesi – mina ja demineerija – jäänud kaunikesti täbarasse olukorda. Maha surutud iraaklane, see võimalik kinni nabitud terrorist polnud veel läbi otsitud ning olukord oli väga riskantne. Meil oli vaja kiiresti taganeda ning ülejäänud rühmaga liituda. Nüüd, kui meie poole liikus relvastatud vaenlaste rühm, olime kahekesi vähemusse jäänud. Lisaks oli mind hädasti vaja tagasi lahingujuhi ülesannetesse, tegelema vangide asjakorralduse, ründeüksuse ning sõidukite juhtimise ja julge-oleku tagamise ja suhtlusega kaugemal asuvate tugijõududega. Kõike seda oli vaja teha otsekohe.

Ma olin Iraagis ka varem teeninud, kuid sellisesse olukorda polnud ma kunagi sattunud. Kuigi filmides ja videomängudes näeb lahinguid sagedasti, polnud siin tegemist mingi filmiga ja kindlasti mitte ka mänguga. Need mehed olid hambuni relvastatud ja ohtlikud ning nende eesmärk oli tappa Ameerika Ühendriikide ja Iraagi vägede sõdureid. Nende kätte vangi langedes võisime arvestada jõhkra piinamise ning pea maha-raiumisega videokaamera ees, nii et seda võiks näha terve maailm. Meie tapmine oli nende kõige suurem soov ning selle saavutamiseks olid nad ise valmis kümnete kaupa elusid loovutama.

Veri tormas mu soontes ja adrenaliin hüppas lakke. Ma teadsin, et kaalul on iga nanosekund. Selline olukord võis jalust nõrgaks võtta ka pädevaima juhi ja kogenuima lahinguveterani. Mu peas kõlasid mu otsese ülema, meie sihtüksuse ülema kaptenmajor Jocko Willinki sõnad, mida olin aastase intensiivse väljaõppe ja ettevalmistuse käigus korduvalt kuulnud: „Võta rahulikult. Vaata ringi. Langeta otsus.“ Meie SEALi rühm ja sihtüksus olid väljaõppe käigus kümnetest muserdavatest, kaootilistest ja ränkrasketest olukordadest välja tulnud, et just täpselt sellisteks hetkedeks valmis olla. Ma teadsin, kuidas rakendada lahinguseadusi, millest Jocko meile rääkinud oli: julgestamine ja liikumine, lihtsustamine, prioriteetide paikapanek ja elluviimine ning hajutatud juhtimine. Lahinguseadused polnud tähtsad mitte lihtsalt selleks, et niisugusest täbarast olukorrast välja tulla, vaid selleks, et hoopis ise peale jääda, vastase üle täielik kontroll saavutada ja võita. Need reeglid määrasidki mu järgmised käigud.

Prioriteedid paika: kõigist pakilistest ülesannetest esimesena tuli järgmise paari sekundiga kontrolli alla võtta pealetungivate vaenlase võitlejate rühm, vastasel juhul polnud muudel asjadel enam mingit tähtsust. Meid löödaks lihtsalt maha. Mis veelgi hullem, vaenlase võitlejad jätkaksid rünnakut ja võiksid tappa ka ülejäänud SEALi ründeüksuslased. Kontrolli saavutamine oli minu esimene prioriteet.

Elluviimine: pikemalt kõhklemata avasin ma meie poole liikuvate vaenlase võitlejate pihta Colt M4 automaadist tule, tabades esireas sammunud RPGga mässulist kolme-nelja lasuga otse rindu. Ta vajus pikali ning ma suunasin relva kiiresti järgmisele vaenlasele ja siis veel järgmisele. Relvatorust paiskuvad sähvatused ja automaadivalangud andsid kõigile läheduses viibijatele teada, et käimas oli tulevahetus. Vaenlase võitlejate rühm polnud sellega arvestanud. Puhkes paanika. Need, kes veel joosta suutsid, taganesid kiiresti tuldud teed pidi. Mõni roomas, teised vedasid endaga nurga taha kaasa haavatuid ja surevaid kaaslasi, et kaduda mu vaateväljast, samal ajal kui mina tulistamist jätkasin. Ma teadsin, et olin tabanud neist vähemalt kolme või nelja. Kuigi lasud olid olnud täpsed ja olid vaenlaste rakukest otse keskmesse tabanud, olid 5,56millimeetrised padrunid lihtsalt liiga väikesed, et nendega suurt inimhulka maha võtta. Praegu olid vaenlased nurga taga, mõni neist kindlasti surnud või rängalt haavatud ja peatselt hinge heitmas. Need aga, kes polnud pihta saanud, kavatsesid kindlasti end pisut koguda ja siis uuesti rünnata, kaasates ilmsesti oma ponnistustesse veelgi rohkem võitlejaid.

Meil oli vaja sealt minema saada. Keerulise plaani väljamõtlemiseks polnud aega. Samuti polnud mul seda luksust, et oma kaaslasele, demineerijale enda kõrval mingeid konkreetseid näpunäiteid jagada. Liikuda tuli otsekohe. Nüüd, kui olime lahendanud kõige tähtsama ülesande – peatanud rünnakule liikuvad relvastatud vaenlase võitlejad – ning selle ohu vähemalt ajutiselt kontrolli alla saanud, oli meie järgmine prioriteet taganeda ja taasliituda oma ründeüksusega. Selleks kasutasime koos demineerijaga – meeskonnatöös – taktikat „kata ja liigu“. Samal ajal, kui mina julgestasin, jooksis tema positsioonile, kust sai mind julgestama asuda. Siis liikusin mina uuele positsioonile, kust teda julgestada. Sedasi, vangi endaga kaasa tirides, kalpsasime tagasi oma rühma poole. Lõpuks jõudsime ristuval kõrvaltänaval asuva betoonseina varju. Hoidsin relva laskevalmis, et vajaduse korral katet teha, samal ajal kui demineerija kiiresti vangi läbi otsis. Temalt relvi leidmata jätkasime taganemist, kuni jõudsime tagasi oma rühma juurde, kus andsime vangi üle nendega tegelema määratud meeskonnale. Seejärel sain ma taas lahingujuhi ülesanded üle võtta ning andsin masinarühma ülemale käsu liigutada meie 0,50kaliibrilise raskekuulipildujaga Humvee positsioonile, kust suudaksime tõrjuda edasisi rünnakuid suunast, kust vaenlase võitlejad tulnud olid. Järgmisena käskisin SEALi sidemehel informeerida meist mitme kilomeetri kaugusel asunud lahingukeskust, et nad koordineeriksid õhuväge meile appi tõttama.

Järgmise poole tunni jooksul üritasid mässulised meile peale tungida, tulistades meie poole sadu laske. Meie püsisime neist aga sammu võrra eespool ning lõime nende rünnakud ikka ja jälle tagasi. Selgus, et mees,kelle me kinni nabisime, ei olnud see, keda olime tabada üritanud. Ta peeti küsitlemiseks kinni, viidi kinnipidamisasutusse, kuid lasti siis vabaks. Oma sihtmärki me tollel ööl ei tabanudki. Väidetavasti oli see Iraagi Al Qaeda rakukese emiir lahkunud mõnda aega enne meie saabumist. Ometi õnnestus meil tappa vähemalt käputäis tema võitlejaid ning koguda väärtuslikku luureteavet tema operatsioonide ja organisatsiooni kohta. Kuigi operatsioon ei täitnud oma esmast otstarvet, näitasime nii terroristile kui ka tema käsilastele, et polnud ainustki peidupaika, kus nad võinuksid ennast turvaliselt tunda. Tõenäoliselt sundis see teda (vähemalt mõneks ajaks) järgmise rünnaku sepitsemise asemel omaenese naha päästmisele keskenduma. Ja sellega olime me juba aidanud kaitsta ameeriklaste elusid, samuti Iraagi julgeolekujõudude ja süütute kodanike omasid. See oli vähemasti mingigi lohutusauhind.

Minu puhul seisnes suurim kasu saadud juhtimisalases õppetunnis. Osa sellest oli elementaarne, nagu mõistmine, et edaspidi tuli enne iga lahinguoperatsiooni palju tähelepanelikumalt kaarti uurida, et objekti põhiline asukoht ja seda ümbritsev ala meelde jätta – olukordadeks, kus kaarti polnud parasjagu käepärast. Osa oli protseduuriline, näiteks pandi rühma kõigi liikmete jaoks paika selged juhtnöörid, kui kaugele võis kargajaid ilma ülejäänud rühmaga koordineerimata jälitada. Osa õppetunnist olid strateegilised teadmised: lahinguseaduste mõistmise ja rakendamise abil oli meil õnnestunud mitte üksnes raskest ja ohtlikust olukorrast välja tulla, vaid see ka oma kontrolli alla saada. Terve põlvkond SEALi lahingu-juhte sai koos minuga selgeks, et need reeglid kehtisid sama tõhusalt nii ägedates tulevahetustes kui ka tunduvalt rahulikumates ja vähem pingelistes olukordades. Need reeglid aitasid mind kuudepikkuse Ramadi linna-lahingu ajal, kogu mu SEALi ohvitseri karjääri vältel ning hiljemgi.

Needsamad põhimõtted on edu tagamisel otsustava tähtsusega ükskõik millisele meeskonnale, lahinguväljal või ärimaailmas – igas olu­korras, kus on tegemist inimeste rühmaga, kes peab ülesande täitmiseks ja operatsiooni õnnestumiseks koostööd tegema. Mis tahes tiim, rühm või organisatsioon neid rakendab – nende lahinguseaduste mõistmine ja rakendamine toob alati võidu.

JUHTIMINE: KÕIGE OLULISEM TEGUR

Leif Babin ja Jocko Willink

See raamat räägib juhtimisest. See on kirjutatud juhtidele nii suurtest kui ka väikestest kollektiividest, meestele ja naistele ning üldse igaühele,kes püüab areneda. Kuigi siin on põnevaid lugusid SEALi lahingu-operatsioonidest, pole tegemist sõjamälestuste raamatuga. Pigem on see meie kogemuste varal saadud teadmiste kogumik, mis peaks aitama teistel juhtidel võitjaks tulla. Kui see osutub kasulikuks käsiraamatuks juhtidele, kes üritavad koostada, välja õpetada ja juhtida tulemuslikke ja võidukaid meeskondi, siis on see oma eesmärgi täitnud.

Juhtimisraamatuid on ilmunud kuhjade kaupa ning enamik neist keskendub meie hinnangul individuaalsetele meetoditele ning isiksuse­omadustele. Meile on silma jäänud, et sama tehakse ka paljude ettevõtete juhtimiskoolitustel ning juhtimis- ja konsultatsioonifirmades. Ilma meeskonnata – kollektiivita, kus kõik ülesande õnnestumise nimel töötavad –ei saa aga olla ka mingit juhtimist. Ainus loogiline mõõt, millega juhi tööd hinnata, on tema meeskonna edu või ebaedu. Kõikvõimalikest juh­tide kohta käivatest mõistetest, kirjeldustest ja iseloomustustest on olulised ainult kaks: efektiivne ja ebaefektiivne. Efektiivsed juhid juhivad edukaid kollektiive, kes viivad oma missiooni täide ja võidavad. Eba-efektiivsed juhid seda ei tee. Selles raamatus kirjeldatud põhimõtete ja ideede mõistmine ja õige elluviimine võimaldab igaühel saada efektiivseks juhiks ja oma lahinguvälja valitseda.

Iga juht ja iga meeskond võib mingil hetkel seista silmitsi eba-õnnestumisega. Ka sellest on siin raamatus palju juttu. Meie pole kindlasti ilmeksimatud juhid. Keegi ei ole seda, olgu ta nii kogenud kui tahes. Samuti pole meil vastuseid kõigile küsimustele – neid ei ole ühelgi juhil. Oleme teinud suuri vigu. Sageli õpetasid need vead meile midagi olulist, tõid meid maa peale tagasi, võimaldasid meil areneda ja paremaks saada. Oskus vigu tunnistada, omaks võtta ning planeerida, kuidas neid ületada, on juhtidele õnnestumise korral ülimalt tähtis. Parimaid juhte ei tiivusta endi ego või isiklikud põhjused. Nemad keskenduvad lihtsalt oma üles-andele ja sellele, kuidas seda võimalikult hästi sooritada.

Juhtidena kogesime nii triumfe kui ka tragöödiaid. Suurem osa meie lahingukogemustest ja siin raamatus jutustatud lugudest on pärit meie sõjaväekarjääri hiilgeajast: Bruiseri sihtüksuse SEAL Team Three lahingu-päevilt 2006. aastal Ar-Ramādīs, Iraagis, mis sai tuntuks Ramadi lahinguna. Jocko oli ametis Bruiseri sihtüksuse ülemana. Leif ja Charlie rühma SEALid, kelle hulgas oli ka juhtsnaiper ja point man, „Ameerika snaipri“autor Chris Kyle, ning nende relvavennad Delta rühmast tegid kaasa ühe kõige rängema ja pikemaajalise linnalahinguoperatsiooni SEALide ajaloos. USA armee 1. brigaadi 1. soomusdiviisi Ready Firsti brigaadi lahingurühmal oli oma strateegia – „Hõiva, puhasta, hoia ja ehita“ –, millega sõja ja mässuliste küüsis vaevlev Ramadi järk-järgult vabastati ning vägivald radikaalselt kontrolli alla saadi ja Bruiseri üksuslastel oli selles tähtis roll. Nende operatsioonidega tagati turvalisus tolle aja kõige ohtlikumas ja tulisemas Iraagi piirkonnas ning pandi alus Anbari ärka­mise liikumisele, mis lõpuks USA jaoks Iraagi sõja kulgu muutis.

2006. aastal, kui Bruiseri sihtüksus Ramadisse jõudis, oli Al-Anbāri provintsi sõjast räsitud pealinn Iraagi ülestõusu ohtlikuks epitsentriks. 400 000 elanikuga Ramadi linn oli täielik sõjatander, tulvil rusu-hunnikutest maju ja pommiauke – arme, mida jätkuv vägivald oli endast jätnud. Tollel ajal oli USA vägede kontrolli all üksnes umbes kolmandik linnast. Ülejäänud osa linnast hoidsid oma kontrolli all hästi relvastatud ja otsusekindlad jõhkrate mässuliste jõugud. Iga päev valati vaprate USA sõdurite ja merejalaväelaste verd. Camp7 Ramadi raviasutusest liikus läbi peaaegu katkematu rängalt haavata saanute ja hukkunute vool. Kangelaslikud USA sõjaväekirurgide tiimid võitlesid meeleheitlikult iga elu eest. Ajakirjandusse lekkinud USA luureraportis öeldi Ramadi ja Anbari provintsi kohta süngelt, et need on meie jaoks „põhimõtteliselt kadunud“. Ei leidunud peaaegu kedagi, kes pidanuks võimalikuks, et USA väed suuda­vad selle olukorra enda kasuks pöörata ning sellest võitjana välja tulla.

Terve 2006. aasta suve ja sügise juhendas Jocko Bruiseri sihtüksust, kui tema SEALi rühm Ready Firsti brigaadi jõupingutustele kaasa aidates USA maaväe sõdurite ja merejalaväelastega õlg õla kõrval võideldes vaenla­se kontrolli all olevaid alasid puhastas. Leifi juhtimisel osalesid Charlie rühma SEALid paljudes ägedates tulevahetustes ja snaiprite ülimalt efektiivsetel julgestusoperatsioonidel. Ka Delta rühm osales lugematuis ränkades lahinguis. Üheskoos tapsid Bruiseri SEALid – snaiprid, laskurid ja kuulipildurid – sadu vaenlase võitlejaid ning takistasid sellega USA sõdurite, merejalaväelaste ja Iraagi julgeolekujõudude pihta suunatud rünnakuid.

Bruiseri SEALid olid kõige ohtlikumatesse vaenlase kontrolli all olevatesse linnaosadesse suunduvatel Ready Firsti brigaadi operatsioonidel sageli USA maaväe sõduritena esirinnas. Me hõivasime hooneid, varitsesime katustel ning tegime katet, kui sõdurid ja merejalaväelased lahingupiirkondadesse liikusid ning sõjaväe lahingupioneerid palehigis rabasid, et vaenlase territooriumile kindlustatud tugipunkte püstitada. Bruiseri SEALide ning Ready Firsti brigaadi sõdurite ja merejalaväelaste vahel tekkis side, mida seal teeninud mäletavad kogu oma elu. Vere, higi ja vaevaga viisid Ready Firsti lahingurühm ja Bruiseri sihtüksus oma missiooni ellu. Ramadi verine ülestõus suruti maha, hõimude šeigid ühinesid USA vägedega ja nii sai alguse Anbari ärkamine. Bruiseri sihtüksuse lahkumisele järgnenud kuude jooksul õnnestus Ramadis lõpuks kontroll saavutada ning langetada vägivald tasemele, mis varem näis kujuteldamatu.

Traagiline oli aga see, kui kõrget hinda Bruiseri sihtüksus nende operatsioonide õnnestumise nimel maksis: kaheksa SEALi said haavata ning kolm kõige paremat SEALi, keda võib ette kujutada, kaotasid elu. Marc Lee ja Mike Monsoor langesid lahingus, Ryan Job jäi vaenlase snaipri-lasust pimedaks ning suri hiljem haiglas operatsioonist taastudes lahingus saadud haavadesse. Need kaotused olid meile korvamatud. Ja need olid kõigest kolm meest peaaegu sadakonnast Ready Firsti brigaadi lahingurühma kuulunud USA sõjaväelasest, kes sõjas elu kaotasid. Igaüks neist oli kohutav, meeletu kaotus.

Kahtlejatest-kõhklejatest hoolimata saavutati Ramadis võit, linn saadi kontrolli alla, elanikkonnale tagati turvalisus. 2007. aasta alguseks olid vaenlase rünnakud 2006. aasta keskmisest, 30–50 rünnakult päevas kahanenud umbes ühele nädalas, siis juba ühele rünnakule kuus. Stabiilsus jäi Ramadis püsima aastaiks, ning kui ajalooliselt rahulik kurdide kontrolli all olev Iraagi põhjaosa välja arvata, oli Ramadi üks riigi turvalisimaid alasid.

Need operatsioonid olid võidukad, aga ka ülimalt mõtlemapanevad. Sealt saadud kogemuste pagas – nii heas kui ka halvas mõttes – oli tohutu.Ramadi lahingu õppetundidest moodustus terve pikk nimekiri, mille suutsime kõik talletada ja edasi anda. Neist olulisim oli arusaam, et lahingu­väljal on kõige tähtsamaks teguriks juhtimine. Ükskõik millise meeskonna edu puhul on see kõige tähtsam põhjus. Juhtidest rääkides ei pea me silmas mitte üksnes tipus troonivaid väeülemaid, vaid iga tasandi juhte – vanemallohvitsere, neljaliikmelise või kaheksaliikmelise all-üksuse juhte ning ka nooremveebleid, kes võtsid vastutuse, haarasid ohjad ja juhtisid. Kõik nad mängisid meie rühma eduloos suurt rolli. Meil vedas, et saime võimaluse juhtida niivõrd imelist SEALide kollektiivi, kes selles raskes võitluses võidu saavutas.

Lahingust koju saabudes asusime juhtimisinstruktoritena teist tähtsat ülesannet täitma. Palju aastaid koosnes mereväe SEALi väljaõpe peaaegu ainult töö käigus õppimisest ja mentorlusest. Noorte ohvitseride koolitus olenes täielikult neid juhendavate mentorite tugevusest, kogemustest ja kannatlikkusest. Mõni mentor oli suurepärane, teised mitte. Kuigi heade juhtide mentorlus on otsustava tähtsusega, jäävad juhtimisalased teadmised ja arusaamad selle meetodi puhul siiski märkimisväärselt lünklikuks. Meie abiga hakkas see aga muutuma, kui me arendasime välja õppekava juhtide koolitamiseks, et kõik SEALi ohvitserid saaksid alla tugeva põhja.

Terve lääneranniku SEALide väljaõppe eest vastutava ohvitserina oli Jocko suunata üks realistlikemaid ja keerulisimaid lahinguväljaõppe-programme maailmas. Ta hakkas rohkem rõhku pöörama ohvitseride lahingu­valmidusele, õpetades neile kriitiliste otsuste langetamist pinge-olukordades ja tõhusat infovahetust. Leifi juhtida oli SEALi noorem-ohvitseride kursus, mis on SEALi väljaõppe läbi teinud sõdurite põhiline juhtimiskoolituse programm. Leif kohendas ja täiustas seda väljaõpet, et lahingus edu saavutamiseks vajalikke tähtsaid juhtimise põhitõdesid SEALi uutele juhtidele veelgi efektiivsemalt edasi anda. Neis rollides aitasime kaasa SEALi juhtide uue põlvkonna kasvule ja nende jätkuv hiilgav edu lahinguväljal annab tunnistust meie õpetatud juhtimispõhimõtete õigsusest.

Kuidas aga sobivad need mereväe SEALide lahingujuhtimise põhimõtted ikkagi väljaspool militaarmaailma eri valdkondade eri kollektiivide juhtimiseks – see küsimus võib arvatavasti tekkida nii mõnelgi. Ent lahing peegeldabki päriselu, üksnes võimendatult ja intensiivsemalt. Seal on otsustel kohesed tagajärjed ja kaalul on kõik – absoluutselt kõik. Isegi kui kõik paistab olevat kadunud, võib õige otsus pöörata kaotuse võiduks. Ja isegi kui võidukas resultaat on käega katsuda, võib vale otsus lõppeda surmatoova ja kohutava läbikukkumisega. Selles suhtes võib lahingujuht üksnes mõne missiooniga omandada nii palju juhtimisalaseid teadmisi, milleks teistel kulub terve eluaeg.

Loodetavasti õnnestub meil lükata ümber müüt, et sõjaväeline juhti­mine on lihtne, sest alluvad täidavad käsku masinlikult ja pimesi. Vastu­pidi, USA sõjaväes teenivad targad, loomingulised ja vabalt mõtlevad töötajad – päris inimesed. Missiooni õnnestumiseks peavad nad sõna otseses mõttes panema oma elu ja tervise kaalule. Just sellepärast peab neil olema usku eesmärki, mille eest nad võitlevad. Neil peab olema usku sellesse plaani, mida neil ellu viia palutakse ning – mis kõige tähtsam – neil peab olema usku ja usaldust juhi suhtes, keda nad järgima peavad. See kehtib eriti SEALi meeskondade puhul, kus uusi ideid ja panust oodatakse kõigilt (ka päris noorliikmeilt).

Lahingutegevuse juhtimisel on vaja saavutada, et eri rühmadest koosnev kirju kollektiiv täidaks strateegiliste eesmärkide nimel ülimalt keerukaid ülesandeid – see kehtib üks ühele kõikides ettevõtetes ja organisatsioo­nides. Samu põhimõtteid, mis SEALide lahingujuhid ja üksused sõjas nii tõhusaks muudavad, saab sama edukalt rakendada ka ärimaailmas.

Pärast SEAList lahkumist oleme teinud koostööd ettevõtetega väga erinevatest valdkondadest – finants-, energeetika-, tehnoloogia- ja ehitus­sektorist kuni kindlustus-, autotööstuse-, müügi-, tootmise-, ravimi- ja teenindussektorini välja. Oleme firmajuhte ja ettevõtete juhtkondi koolitades ja nendega koos töötades olnud tunnistajaks erakordsele tootlikkuse, loomingulisuse ja kasumlikkuse suurenemisele, mille nende põhimõtete mõistmine ja õige ellurakendamine kaasa toovadki.

Siin raamatus tutvustatud juhtimis- ja meeskonnatöö ideed ei ole mingid abstraktsed teooriad, vaid igati praktilised ja rakendatavad. Me julgustame juhte tegema kõiki neid asju, mida nad enda arvates oletatavasti tegema peaksid, kuid pole millegi pärast veel käsile võtnud. Kui nad neid asju ei tee, siis on nad kehvad juhid ning veavad alt ka oma meeskonda. Kuigi need põhimõtted lähtuvad tervest mõistusest ning põhinevad päriselu praktilistel kogemustel, on nende elluviimiseks ikkagi vaja teatavaid oskusi. Need ideed on lihtsad, aga mitte kerged8, ning kehtivad põhimõtteliselt igas olukorras – iga rühma, meeskonna, organisatsiooni või üksikisiku puhul, kes tahab oma tulemusi parandada, suutlikkust ja efektiivsust kasvatada ja meeskonnatööd tõhustada. Mõnikord tunduvad need ebaratsionaalsed ning nende praktikas elluviimiseks läheb tarvis konkreetseid pingutusi ja kogemusi. See raamat pakubki selleks vajalikke juhtnööre, nii et kõik võivad neid põhimõtteid rakendada ning pühendumuse ja distsipliiniga need aegamisi nii hästi omandada, et saada tõeliselt edukaks juhiks.

ORGANISATSIOON JA STRUKTUUR

Kõiki meie SEALi-aastaid ja -kogemusi kokku liites on meil tohutu hulk teadmisi. Selles raamatus keskendume üksnes olulisimatele tahkudele: juhtimise põhilistele ehituskividele. Selle raamatu pealkiri lähtub kõige põhilisemast printsiibist – mõtteviisist –, millele kõik tugineb: ülim vastutus. Juhid peavad oma maailmas kõige eest vastutust kandma. Süüd ei saa kellegi teise kaela veeretada.

See raamat koosneb kolmest osast: I osa „Sisemise sõja võitmine“; II osa „Lahinguseadused“ ja III osa „Võidust kinnihoidmine“. „Sisemise sõja võitmine“ keskendub juhtimiseks ning võiduks vajaliku põhilise vundamen­di rajamisele ja mõtteviisi väljaarendamisele. „Lahingu-seadustes“ vaatleme nelja tähtsat (juba varem kirjeldatud) ideed, mis võimalda­vad tipus olles tulemusi saavutada ja olukorda kontrollida. Viimaks, „Võidust kinnihoidmise“ peatükis arutleme selle üle, kuidas hoida juhtimiseks vajalikku nüansirohket ja keerukat tasakaalu, et konku­rentsis püsida ning ka oma meeskonda pidevalt esmaklassilisel tasemel hoida.

Iga peatükk keskendub erinevale juhtimispõhimõttele, mis on kõik küll eraldiseisvad, ent siiski omavahel tihedasti seotud ja sageli ka üksteist toetavad. Igas peatükis on omakorda kolm alajaotust. Esimeses käsitle­takse juhtimisalast õppetundi SEALi kogemuste kaudu lahingus või väljaõppel. Teises alajaotuses selgitatakse see juhtimispõhimõte lahti. Lähtudes koostööst, mida oleme teinud paljude väga erineva valdkonna ettevõtetega, näitame kolmandas alajaotuses, kuidas seda põhimõtet ärimaailmas rakendada.

Me usume neisse juhtimispõhimõtetesse, sest oleme ikka ja jälle olnud tunnistajaks, kuidas neist on olnud kasu nii lahinguväljal kui ka äri­-maailmas. Nende mõistmine ja korrektne kasutus muudavad juhtimise efektiivsemaks ja meeskonnatöö tõhusamaks, aidates saavutada era­kordseid tulemusi. Need põhimõtted aitavad kollektiividel lahingutes valitsejaks jääda, võimaldades nende juhtidel saavutada oma eesmärk: juhtida ja võita.

5 HUMVEE – USA sõjaväemaasturi suupärane nimetus (High Mobility Multipurpose Wheeled Vehicle – otsetõlkes „suure liikumisvõimega mitmeotstarbeline ratassõiduk“) (tõlkija märkus).

6 RPG-7, venelaste loodud õlalt tulistatav granaadiheitja, mis on oma surmava efektiivsuse tõttu Ameerika Ühendriikide vaenlaste ridades laialt levinud ja ülipopulaarne. Kuigi laialdaselt levinud arvamuse järgi tähendab RPG „reaktiivpropelleriga granaati“, pole see tegelikult tõsi. RPG on hoopis lühend venekeelsest nimetusest Rutšnoi Protivotankovõi Granatamjot, mis on tõlgituna „kaasaskantav tankitõrje granaadiheitja“.

7 Camp – iseseisev USA sõjaväebaas (tõlkija märkus).

8 „Lihtne, aga mitte kerge“ on väljend, mida kasutas sageli endine vabavõitleja ja Brasiilia ju-jutsu maailmameister ja musta vöö omanik Dean Lister, kolmekordne lukumaadluse maailmameister.