Читать книгу Hemingway võltsing - Joe Haldeman - Страница 7

Sylvester Castlemaine teadis, et ausat meest ei saa petta, aga kunagi ei tule kahjuks uurida, kui ausad inimesed on. John Baird keeldus pettusest naljatlevalt, aga kui Castle peale käis, muutus ta sarkastiliseks ja ehk isegi pisut haavunuks. Ta andis järele ja vahetas teemat, rääkis pool tundi kaubanduslikust kalapüügist Key Westi piirkonnas ja väitis siis, et oli sunnitud lahkuma. Väljudes libistas ta Johni särgitaskusse oma visiitkaardi (seal seisis «Sylvester Castlemaine, konsultant»).

Peagi astus ka John baarist välja ja lonkis aeglaselt läbi pärastlõunase leitsaku. Ta rõõmustas, et polnud tulnud jalgrattaga – oli nii mõnus jalutada suurte lõhnavate puude varjus, kerge meretuul põski paitamas.

See oleks võimalik. Tõesti oleks. Probleem oli kolmeosaline: tuli kirjutada poolik romaan, võltsida käsikiri ja mõelda välja veenev lugu selle leidmisest.

Kõige raskem oleks kirjutada. Hemingwayd on lihtne parodeerida – neljandik tema inglise keele kursuse kodueksamist oli kirjutada leheküljepikkune Hemingway pastišš ja mõned tudengid said sellega üsna kenasti hakkama – aga paroodiat tuleks sellises ettevõtmises vältida.

Kolm kujunemisaastat, mida kadunud käsikirjad esindasid, olid Hemingway arengus kriitilise tähtsusega periood. Sellest ajast oli säilinud kaks arusaamatult erinevat lugu. Sahtli vahele kukkunud «Minu vana», loomult pastišš, meenutas mõnd head Sherwood Andersoni lugu O. Henry moodi puändiga – midagi täiesti erinevat lihtsast trööstitust stiilist, mis Hemingway hiljem kuulsaks tegi. Teine lugu, «Meil Michiganis», oli postis kaduma läinud. See oli hilisemale Hemingwayle sarnasem ja oma aja kohta lausa pornograafiline kirjeldus naise esimesest seksuaalsest kogemusest.

John sirvis oma kollast märkmikku, aga pigem ebausklikust harjumusest, sest ta mäletas iga viimast kui lehekülge. Mõnikord aitas sõnade silmitsemine ja paberi silitamine tal mõelda.

Ühest muidugi ei piisaks. See kõlbaks vaid väikeseks mõtteharjutuseks, aga mitte kellelegi näitamiseks ja ammugi mitte kasumi teenimiseks.

«Minu vana» polnud kindlasti hea eeskuju. Keegi ei tahaks avaldada pastišši Andersoni pastišist, eriti kuna see kirjanik oli teenimatult unustusse vajunud. Jäi veel «Meil Michiganis». Kasulikuks võis osutuda ka «Väljaspool hooaega», esimene lugu pärast käsikirjade kaotust. Selles oli palju Hemingwayle omast jõudu.

Poolik romaan olnuks kindlasti liiga suur suutäis lihtsaks harjutuseks, üle saja lehekülje pikk...

Ise seda taipamata vajus John läbi räämas kvartali lonkides endale omaselt mõttesse. Ta süvenes oma haiglaselt täpsesse mälusse ja lasi jalgadel end omasoodu kanda. Niimoodi ta tavaliselt teksti meelde tuletaski. Ta läks mõttes tagasi läinud novembrisse, Bostoni JFK raamatukogu Hemingway osakonda, kus suurte akende taga sadama kohal keerles lumi ja ruum oli nii külm, et ta kandis mantlit ja kindaid ja tema hingeõhk muutus auruks. Tavaliselt ei lubatud sinna mantliga sisse, kardeti, et külastajad smugeldavad hõlma all mõne käsikirja minema, aga seekord pidid nad erandi tegema, sest soojuspump ei töötanud.

Ta lehitses kapsaks loetud koopiat Carlos Bakeri intervjuust Hadleyga. Lehekülg 52: «Varastatud kohver,» uuris Baker. «Kadunud romaan?» Hadley trükitud vastus kerkis ta silme ette selgemalt kui mõranenud kõnnitee, mida mööda ta kõndis: «See oli põnev romaan Nickist, kes elas põhjas, Michiganis: käis jahil, püüdis kala ja muud sellist. Nagu «Suur kahe südamega jõgi», ainult tempokam. Tüdruku elamused olid ka hästi kirjutatud.» Mõistatuslikul kombel oli käsitsi, ilmselt Hadley poolt juurde lisatud: «Tüdruku elamused liiga hästi kirjutatud.»

Huvitav. John polnud sellele varem mõelnud, sest ta oli alati keskendunud novellidele. Liiga hästi kirjutatud? Kaheksakümnendatel räägiti palju Hemingway ebamäärasest seksuaalsusest, õigemini ebamäärasest sootunnetusest. Kas Hadleyd oli veel kuuskümmend aastat hiljem häirinud, et Hemingway selle looga midagi paljastas, mõne tüdrukute saladuse, mida poisid poleks tohtinud teada? Kas ta kavatses seda mänglevat uitmõtet hiljem oma loomingus pruukida?

Ta kasutas oma elu just niimoodi. Hea kirjanik jättis kõik meelde, et see siis kirjutama asudes unustada ja uuesti välja mõelda, nii et looming saaks tõelisem kui mälestus. Kogemused oli tähtsad, kujutlusvõime veel olulisem.

Võib-olla saaks minust parem kirjanik, kui ma õpiksin unustama, mõtles John. Nagu alati, kahetses ta juba kümnendat korda päevas, et polnud üritanud kirjanikuna läbi lüüa, kui ta oli veel majanduslikult sõltumatu. Noorena olid teda paelunud õpetamine ja uurimistöö, rikka poisi ennastunustavad hobid, aga käesoleva majandusaasta lõpus pidi ta saama oma viimase igakuise tšeki isiklikust fondist. Bostoni ülikooli palk poleks siis enam ohter lisaraha, vaid kuluks üürile ja toidule äkki kulukaks muutunud linnas.

Kirjutamine oleks kõige raskem. Ka käsikirja võltsimine poleks lihtne. Kogu maailma teadurite käsutuses oli tuhandete lehekülgede kaupa Hemingway loomingut, nii käsikirjade kadumisele eelnevat kui hilisemat. Kas oleks võimalik leida trükimasin, mida Hemingway kasutas? Kas oleks mõeldav jäljendada tema omapärast trükkimisstiili? Hetkega kerkis ta silme ette näidis: tühikud enne ja pärast komasid ja punkte...

Mõtisklus katkes, kui ta parem jalg laskus nende üürikorteri tagatrepi esimesele astmele. Ta astus masinlikult üle viienda, kõdunenud astme ja unistas ust avades juba mõnusast kõrgest klaasist jääteest.

«Skorpionid!» karjus ta naine otse talle näkku.

«Mida?»

«Meil on skorpionid!» Lena haaras tal käest ja tiris kööki.

«Vaata!» Ta osutas läbipaistvast plastikust katuseaknale. Kolm umbes viieteist sentimeetri pikkust skorpioni, teravad siluetid piimjal plastikul. Üks neist liigutas.

«Heldene aeg.»

«Heldene aeg!» Lena lõi tuttaval kombel käed puusa ja põrnitses skorpione. «Mida nüüd teha?»

«Võiksime neile nimed panna.»

«John.»

«Ei tea.» Ta avas külmkapi. «Kutsume kahjuritõrje.»

«Nad käisid eile. Nemad ilmselt skorpionid välja sussutasidki.»

John valas endale klaasi külma jääteed ja lisas kaks pakki kunstlikku suhkruasendajat. «Ma räägin Julioga, aga sa ju tead, et nad on alati siin olnud. Nad ei sega kedagi.»

«Mind segavad nad küll ikka päris korralikult.»

Ta naeratas. «Olgu, ma räägin Julioga.» Piilus ahju. «Oled sa õhtusöögile mõelnud?»

«Tee, mida tahad, kullake. Mina ei mõtlegi seal seista, kui kolm... mürgist... lülijalgset mu pea kohal varitsevad.»

«Valmis kaela kargama,» tähendas John ja vaatas veel kord üles. Nüüd olid ainult kaks skorpioni nähtaval ja see võttis ebamugavusest võdisema.

«Juliot polnud kodus, kui ma neid umbes tund aega tagasi märkasin.»

«Ma lähen vaatan.» John läks alumisele korrusele ja leidis, et majaomanik Julio oli tõesti kodus, aga ei hoolinud nende probleemist suuremat. Ta nõustus, et ilmselt oli kahjuritõrje nad välja ajanud, arvas, et küllap nad peagi oma urgu tagasi ronivad, ja andis Johnile kärbsepiitsa.

John jättis kärbsepiitsa Lenale, andis talle kindla käsu vange mitte võtta ja kõndis paari kvartali kaugusel asuvasse Hiina restorani. Ta naasis paari karbitäie toiduga, nad sõid elutoas ja klõbistasid vaikides pulkadega, kuulatades väikeste jalakeste tatsumist.

«Kohtasin täna päris ehtsat petturit.» Ta poetas visiitkaardi nende vahele diivanilauale.

«Konsultant?» luges Lena.

«Tal oli hullumeelne plaan kadunud lugude võltsimiseks.» Lena teadis neist lugudest rohkem kui üheksakümmend protsenti elukutselistest hemingwaytajatest. Johnile meeldis valjusti mõelda.

«Ah need lood,» sõnas Lena end ette valmistades.

«Mõte polnudki nii halb, ehkki minu jaoks pisut kuritegelik.» Ta keskendus hetkeks libedale Moo Goo Gai Pan’ile. «Sellega võiks teenida miljoneid.»

Ta oli toidukarbi kohale kummardunud. Lena põrnitses tema kiilanevat pealage. «Mida ta täpselt silmas pidas?»

«Me ei hakanud seda kuigi üksikasjalikult läbi mõtlema. Tuleks leida...» Ta silmad kiskusid pisut kõõrdi ja Lena teadis, et ta loeb mõnd tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvat lehekülge. «Jah. 1921. aasta kaasaskantav Corona, selline, mille Hadley talle enne abiellumist kinkis. Tuleks otsida vana paberit ja lood kirja panna. Sotheby kirjastusse viia. Siis oleks elu lõpuni raha laialt. Ongi kõik.»

«Sa jätsid vangla mainimata.»

«Kõigest pisiasi. Muidugi tuleks ka lood valmis teha. See võtaks mitu nädalat. Äkki saaks kõigepealt vangi minna, seal lood kirjutada ja need vabanedes maha müüa.»

«Sa oled imelik, John.»

«Mina teda igatahes ei julgustanud.»

«Võib-olla oleksid pidanud. Paar miljonit kuluks järgmisel aastal marjaks ära.»