Читать книгу Onu Remuse jutte - Joel Chandler Harris - Страница 1

Rebase-onu kiusas alati Jänku-onu. Kuid see oli kaval ja Rebase-onu ei saanud teda kuidagi kätte.

Juhtusid teised jälle kord kokku.

„Hei, Jänku-onu!“ hüüdis rebane.

„Pole aega, Rebase-onu.“

„Tahan sinuga vähe juttu vesta, Jänku-onu.“

„Hea küll, Rebase-onu. Kuid kõnele sealt, kus oled. Ära sa lähemale tule!“

„Nägin eile Karu-onu,“ ütles rebane. „Ta andis mulle mööda kõrvu, et sind alati kiusan. „Olete naabrid ja peate rahus elama,“ ütles ta. Lubasin talle, et sinuga ära lepin.“

Jänku sügas käpaga kõrvatagust ja ütles:

„Hea küll, Rebase-onu. Tule siis homme minu poole lõunale.“

„Tulen meeleldi.“

„Ma siis ootan.“

Juba vara hommikul läksid Jänku-onu ja Jänku-tädi aeda, korjasid kapsaid, porgandeid, spargleid ja keetsid Rebase-onu jaoks maitsva söögi. Hakkasid siis teda ootama.

Lõpuks tuli Siili-onu ja ütles:

„Rebase-onu palus end vabandada. Ta on haige ja ei saa tulla. Kuid ta palus Jänku-onu enda poole lõunale.“

Jänku jooksis kohe rebase poole. Kuulatas algul ukse taga, et kas kuuldub haige oigamist. Vaatas siis ukse vahelt sisse ja nägi, et rebane istub toolil, ise üleni tekkidesse mähitud.

Lõunat pole aga kusagil näha. Ainult tühi kauss on laual ja selle kõrval terav nuga.

„On sul lõunaks praetud kanapoeg?“ pärib jänku.

„On jah, ja värske,“ kiitleb rebane.

Nüüd silus jänku vurre ja sõnas:

„Ega sa teda ometi tillita küpsetanud? Mina küll kana tillita ei söö.“

Jänku hüppas uksest välja ja lippas põõsastikku.

Rebane istus veidi ja ootas; viskas siis tekid ümbert ning jooksis jänkule järele. Jänku karjub:

„Hei, Rebase-onu, ma panin tillid kännule. Võta ruttu, enne kui need ära närtsivad!“

Hüüdis ja lippas minema. Ning Rebase-onu kavalus läks tühja.