Читать книгу Onu Remuse jutte - Joel Chandler Harris - Страница 2

Nüüd korjas Rebase-onu vaiku ning patsutas sellest nuku. Nuku pani ta suurtee äärde ning puges ise põõsasse peitu.

Juhtuski Jänku-onu tulema.

Vana rebane oli vait kui sukk. Kui jänku nukku nägi, tõusis ta imestusest tagajalgadele.

„Tere hommikust,“ ütles ta. „Täna on ilus ilm.“

Nukk aga vaikib.

„Kas sa kõnelda ei oskagi?“ küsib jänku.

Nukk ei vasta. Rebane on ka vait.

„Kas sa kurt oled?“ pahandab jänku.

Nukk on ikka vait.

„Oota sa puupea, küll ma sind õpetan!“ kärgib jänku.

Rebane on naerust lämbumas. Nukk on aga vagane.

„Kui sinult midagi küsitakse, siis tuleb vastata,“ õpetab Jänku-onu. „Võta kohe müts maha ja tereta. Muidu ma sulle veel näitan!“

Nukk ei lausu ikka veel sõnagi.

Nüüd andis jänku nukule kõrvakiilu. Kuid käpp jäi nuku külge kinni ega tulnudki enam lahti. Vaik on kõva hoidma.

„Lase lahti, muidu annan sulle veel teise lopsu,“ ähvardab Jänku-onu.

Andis siis teise käpaga, kuid seegi jäi kinni.

„Lase mu käpad lahti, muidu löön sul kootidega kondid katki!“ kärkis Jänku-onu.

Kuid nukk ei lausu ikka veel sõnagi, nagu ei räägitakski temaga.

Nüüd andis jänku talle kootidega, kuid needki jäid kinni.

„Lase lahti, või ma poksin sü peaga pikali!“

Ja lõigi peaga — kuid peagi jäi kinni. Nüüd hüppas Rebase-onu põõsast välja.

„Jänku-onu, kuidas käsi käib?“ küsis rebane. „Sa ei tere-tagi mind?“

Ja Rebase-onu viskus pikali maha ning naeris, nii et kõht kange.

„Täna lõunatame koos, Jänku-onu! Täna tõin ise tillid kaasa, nii et sa enam putku ei pääse...“ irvitas Rebase-onu.