Читать книгу Elena - Joel Haahtela - Страница 2

1

Ta tuleb kohe. Ma ei näe teda veel, aga võin peaaegu kuulda tema samme. Need kajavad hetke tänavasillutisel, enne kui liiv need summutab. Alati ühtmoodi, alati niisama jahmatavalt.

Ma istusin siin eile samamoodi nagu üleeile. Ta näeb mind vaevalt, kuigi pargis ei ole hommikuti sel ajal ühtki inimest. Pink jääb varju ja selle kohal on kastanipuu. Mõnikord tuulisel päeval riivavad puu lehed mu nägu. Praegu, kevadisel ajal, laseb see õisi maha ja need panevad pingi kleepuma.

Ma ei jää kunagi hiljaks. Tema mõnikord jääb. Siis hakkan ma muretsema ja mõtted lähevad ekslema. Kardan, et ta ei tule enam kunagi. Ma tean, et mu hirm on asjatu, aga ma ei saa selle vastu midagi. Vahel kaldun ma tarbetusse lõplikkusse.

Nüüd ta tuleb. Ta astub kärmelt ja tema sammud kajavad tänavasillutisel. Tal on kiire. Ma vaatan kella ja see on viis minutit kaheksa läbi. Hommik on külm ja ta on endale salli ümber mässinud. See lehvib tuules. Tal on tumedad juuksed ja ta on pikk. Tema nägu on pärast talve hele. Ta on mõttes ega paista märkavat enda ees veelompi. Ega taevast, kus pilved liiguvad pärast vihma kiiresti. Ma olen kindel, et ta ei märka mind. See on imelik; kuidas inimesed kõnnivad üksteisest mööda ja kastanipuu lehed peidavad näo varjud.

Ma vaatan, kuidas ta kõnnib platsi ühest servast teise. Ma ei liigahtagi. Tema mantliserv lõpeb ülalpool põlve ja selle alt vilksatab seelik. Miski teeb talle nalja, paneb teda naeratama. Mulle meeldib tema naeratus, kuigi see ka häirib mind. See lahutab meid ja viib teda minust kaugemale. Võib-olla on hommikul juhtunud midagi, mis teda naerma ajab. Võib-olla ootab ta midagi. Mina ootan ainult teda.

2

Minu aknast paistab aed. Õigupoolest on see siseõu, millest on saanud aed. Ma ütlen selle kohta aed, sest puud küünitavad teise korruse rõdudele ja müüri vahel vingerdab luuderohi. Põõsad on metsistunud ja rohi ulatub põlvini. Müüris on raudvärav, kust keegi ei käi. See on aastaid lukus olnud.

Aknalaual on klaasvaas ja selle kõrval kuivanud puuviljad. Vaasis on vesi ja sellelt peegelduvad toa värvid. Aknaraamilt koorub värvi, sest maja on igivana. Ma isegi ei tea, kui vana see on. Selle seinad piiravad aeda, liituvad teiste seintega ja teiste aedadega ja väljastpoolt paistab, nagu koosneks hoone üksnes kivist ja raudpiirdest.

Üle tänava on park. See ei ole sama park, kus ma teda ootan, vaid park, mille keskel koliseb trammivagun. Õhtuti pilluvad selle juhtmed sädemeid. Ja kui trammi astuda, siis jõuaks väljakule. Ja kui väljak ületada, siis jõuaks jaama. Sealt lähevad rongid läände ja lõunasse. Sinna inimesed lähevad. Läände ja lõunasse.

Kui ma koju jõuan, riputan mantli esikuvarna. Loen läbi ajalehe ja keedan teed. On hiline pärastlõuna ja valgus aias juba videv. Sel ajal kaob valgus vastasmaja taha ja seinal on selle libisev piir näha. Ma pigistan käed teetassi ümber ja tunnen selle soojust. Vaatan ust, mille taga on tühi tuba. Homseks on lubatud veel külma, aga nädalalõpuks pöörab tuul põhjast itta.

3

Esimest korda nägin ma teda kolm kuud tagasi. See oli 12. detsembril. Ma olen selle seinakalendris mustaga ära märkinud. Seal on lihtsalt kirjas: täna ma nägin teda.

Tavaliselt ma sedakaudu ei käi, vaid möödun kesklinnast põhja poolt, mööda bussidepoost, tähetornist ja juurikapoest. Astun oma maja ees trammi peale ja lähen maha seitsmendas peatuses. Ma ei tea, miks, aga sel päeval läksin ma juba viiendas peatuses maha. Olen mõelnud seletuse peale, aga asjata. Võib-olla ma vaid eksisin.

Oli hommik ja alles hämar. Kõndisin läbi pargi ja üks naine tuli mulle vastu. Vaatasin talle otsa, aga ta oli näo ära pööranud, taeva poole. Kui me teineteisest möödas olime, jäin ma seisma ja vaatasin tagasi. Ma jäin sinna kauaks, kuigi naine oli juba ammu kadunud.

Järgmisel hommikul läksin viiendas peatuses maha ja kõndisin läbi pargi. Pidin mitu korda kõndima ja olin kindel, et naine ei tule. Ehk oli ta eelmisel päeval eksinud nagu minagi või ehk oli ta linnas ainult läbisõidul. On palju inimesi, keda ma olen näinud ainult korra, pärast seda enam mitte kunagi.

Ma nägin naist hommikuvalguses. Kuulsin sillutisel samme. Mulle tundus, et ma olin tundnud teda juba kaua, kogu elu. Kuigi see oli muidugi liialdus. Kõndisin naisest mööda ja tundsin tema lõhna. Kui ma olin päris tema lähedal, oleksin võinud käe sirutada ja teda puudutada. Läksin siiski edasi ja alles hiljem pöörasin ringi. Tema tagumik õõtsus ja kott pendeldas vöö kohal, põntsus vaikselt vastu puusa.

Järgmisel hommikul ei kõndinud ma talle vastu. Istusin varakult kastanipuu varju pingile, aga jaanuaris ei olnud puul lehti, ainult tuul rabistas raagus oksi ja kiviplaadid olid vihmast niisked.

4

Täna lõhkusin ma oma kella ära ja pean uue ostma. Ma tean üht head kohta linna teises servas, päris kingavabriku kõrval. Üks mees müüb odavalt vanu kelli. Ostab ja müüb. Tema naine on lühinägelik ja väikeste näppudega. Mees ütleb, et need on head omadused kellassepale, aga halvad omadused abielunaisele.

Sõidan rattaga mööda bussidepoost, tähetornist ja juurikapoest. Lõikan ühe tänavanurga sirgeks ja pean ratta käekõrval väikesest mäest üles lükkama. Sealt näeb kivikatuseid, korstnaid ja linna piiri. Majad kerkivad õhku nagu kulissid ja nende servad lõikavad taeva küljest tüki ära. Ma seisan seal künka otsas ja ootan, kuni hingamine jääb rahulikuks. Istun jälle sadulasse ja kihutan mäest alla. Õhuvool haarab mu juustest kinni ja käratsevad lapsed jäävad selja taha. Neil on patsid peas ja sõrmedel haavad.

Mees tahab mulle moodsat kella müüa, aga ma ei taha seda. Ma tahan niisugust, mida saab üles keerata. Ta ütleb, et seda peab üles keerama iga kahe päeva tagant ja keeramine võtab aega kümme sekundit. Aastas teeb see tuhat viissada sekundit, kümne aastaga viis tundi. Pelgalt kella üleskeeramist, ütleb mees ja vangutab pead. Mina ütlen, et asi on hoopis teisiti. Kui osta vana kell, siis on teada, et aeg kulub. Muidu võiks arvata, et kõik jätkub igavesti ja miski ei muutu kunagi.

Kui ma tagasi lähen, tõusevad pilved taevasse ja hakkab sadama. Langeb suuri piisku, mis kolisevad aknalaual, jäävad klaasile sädelema. See on kummaline, kuidas talv neil päevil kevade vastu võitleb, päevast päeva tujutseb. See on nagu vaheruum, kus on ebamugav olla. Ei tea õieti, kuhu suunda minna.

5

Ma tean, kuhu ta läheb. Ta kõnnib läbi pargi ja möödub purskkaevust. Värava taga algab tänav, mida ääristavad viirpuud. Tänava lõpus on kirik. Ta kõnnib kiriku poole ja siis lööb kell pool üheksa. Enne kirikut keerab ta paremale ja jõuab väljakule. Läheduses on ülikool, kus on sambarivi. Ta läheb sammaste vahelt sisse ja kaob hoonesse.

Ma käisin ise samas ülikoolis, aga see jäi pooleli. Isa oleks tahtnud, et ma jätkaksin, aga mina tahtsin midagi muud. Ema arvas sedasama mis isa, aga ma ei tea, mida ta tegelikult arvas. Ta arvas sageli sedasama mis isa, kuigi ma tean, et see ei olnud nii.

Ma tean, kuhu ta läheb, aga ma ei tea, kust ta tuleb. Ta peab elama kuskil lähikonnas, sest muidu sõidaks ta trammiga. Ma ei tea ka seda, mis kell ta tagasi tuleb. Mõnikord tuleb ta hilja ja ükskord nägin ma teda viimases trammis. Ta vahtis aknast välja ja tema nägu peegeldus klaasil. Ma vaatasin teda terve tee, ja kui ta maha läks, kadus ta pimedusse, ja ma ei näinud teda enam.

Täna hommikul on ta hiljaks jäänud ja ma ootan kaua. On päevi, kui ta ei tule. Üks naine kõnnib puudliga läbi pargi ja heidab mulle pilgu. Puu otsas on hakid. On vaiksem ja valgem kui eelmisel päeval. Varsti on juba igal pool lehed. Ma ootan veel pool tundi, kuigi ma tean juba, et ta ei tule. Kell lööb üheksa ja ma hakkan pargi serva poole minema. Keeran korraks veel ringi, aga pargis ei ole kedagi.

6

Täna oli linnas meeleavaldus. Mulle näis, nagu oleksin ma inimsummas tema nägu näinud, aga võib-olla ma eksisin. Need olid tehasetöölised, kes ähvardasid tehase kinni panna. Karjusid, et tolm läheb kopsu ja teeb nad haigeks. Politsei seisis kõrval ja arvas sedasama. Paljud mehed nägid kahvatud ja haiged välja.

Õhtupoolikuks oli rahvahulk laiali pudenenud ja suurem osa koju naiste juurde läinud. Mõned läksid väljaku äärde kohvikutesse ja hakkasid jooma. Neil olid oma pudelid, kust nad klaasi valasid. Siis nad karjusid ja jäid purju. Üks tahtis endale naist ja tormas üle väljaku. Politsei haaras tal mõlema kaenla alt kinni ja tõukas musta autosse.

Ma ei näinud enam seda naist, keda olin inimsummas temaks pidanud. Siiski istusin ma kaua ja läksin alles hilja koju. Igal pool särasid linna tuled ja ma nägin trammiaknast treppi, mis viis sillale. Eelmisel nädalal lugesin lehest, et üks mees hüppas sealt alla. Tal oli taskus kiri naisele, aga tint oli laiali läinud ja sõnadest ei saanud enam aru.

7

Kui ma olin laps, rääkis ema mulle naisest, kes ratsutas valgel hobusel. Või õigupoolest naine ei ratsutanud, vaid istus liikumatult hobuse seljas. Tal oli käes valge lipp ja tema tumedad juuksed lehvisid tuules. Ka lipp lehvis tuules ja oli puhas valge. Kui ma küsisin, mida see naine tegi, raputas ema pead. Ta ütles, et naine ei teinud midagi. Seisis ainult tuule käes ja ootas. Kui ma küsisin, mida ta ootas, siis ütles ema, et ta ei tea. Aga seda ta teadis, et naine teadis midagi, mida meie ei tea.

Vahetevahel näen ma seda naist unes. Ta seisab selles kohas, mille ema on loonud. Tagapool on puid, aga ma erista mingeid värve. Ainult musta ja valget. Ma mõtlen, mida see naine teab ja mida ta ootab. Või kas ta on millegi pärast mures?

Täna öösel ei saa ma und. Tõusen voodist üles ja lähen teise tuppa. Põrand nagiseb ja kajab öös vastu. Ma istun akna alla ja joon klaasi sidrunimahla. Väljas sajab ja läbi kardinate tuleb valgust. Aed on pime ja ainult üks lamp valgustab müüri. Lehed on käkru tõmbunud ja läbi puuokste ei näe midagi. Üleval helendab tükk taevast, aknalaual on kuivanud õun. Mahl on kirbe ja ma tunnen selle hapusust suulaes. Ülakorruselt kostab kolinat. Seal elab naine, kes ärkab igal öösel sel ajal. Ta ütleb, et ta ei ole viiskümmend aastat maganud. Sellest peale, kui sõda algas.

Hiljem tunnen põse vastas lina ja vihma hääl on lakanud. Ma kuulan vaikust ja uinun korraks. Unes olen talle lähemal, aga ärgates taas üksi. Ja suus tunnen sidruni kirbet maitset.

8

Täna olen näinud teda kaks korda. Hommikul kõndis ta minust mööda, aga nüüd istub ta väljaku servas ja loeb. Tal on seljas talvemantel, mis on eest lahti. Kael on paljas ja seal ei ole ehteid. Üksnes valge nahk.

Kui ta seal istub, sammaste vahel, pahkluud varjus, näen ma temas jooni, mis kerkivad mällu kuskilt kaugelt. Ehk on see teatud asend või viis, kuidas ta käele toetub, raamatult pilgu tõstab ja taevast vahtima jääb. Selles kõiges on midagi tuttavat ja samal ajal rusuvat, tema käsivarte liikumises, neis raamatu aeglaselt pöörduvates lehtedes.

Järsku tema silmad selginevad ja ta hüüatab midagi. Ma vaatan väljaku serva, kus üks naine kätt lehvitab. Ta jätab raamatu trepile ja jookseb naisele vastu, komistab äärepealt. Ma ei kuule, mida nad räägivad, aga ma näen nende ilmet, jällenägemisrõõmu. Nad naeravad ja embavad teineteist.

Mu ümber on kisa-kära ja keegi tõukab mind õlast. Ma vaarun ja jään vahtima raamatut, mis lebab trepil. Ma näen neid veel vilksamisi, kui nad nurga taha inimsumma kaovad. Ootan silmapilgu ja astun raamatu poole. Keegi ei pööra sellele tähelepanu ja ma võtan selle kätte. Vaatan ringi. „Idioot“. Esimene osa. Kirjutanud F.M.Dostojevski. Siseküljele on kirjutatud:

Elena

Tema nimi. Ma olen tihti mõelnud, mis see olla võiks, aga Elena peale ei ole ma kunagi tulnud. Tuul keerab mõne lehekülje raamatus edasi ja ma jään kirikutorni põrnitsema. Linnuparved tiirutavad selle ümber. Nad teevad ringi ja pöörduvad tagasi alguspunkti, nagu oleks nende tee ette määratud.

9

Ma ei tea temast õieti midagi. Nüüd tean tema nime. Elena.Tean, kuidas ta kõnnib ja kuidas riides käib. Ma olen näinud tema nägu, mis teeb maailma paremaks. Tema nina on sirge, või õige pisut kumer. Kõrvadel on nibud. Vaevalt on ta üle kahekümne viie.

Ma kujutan ette Elena elu. Vanemad elavad teises linnas, tal on õde või vend. Ta elab üksi ja on lohakas. Tal on toalilli, mida peaks kastma kaks korda nädalas. Ta toetub aknalauale ja mõtleb, kellele täna õhtul helistaks. Dostojevski tekitab temas tülpimust. Ega ta muidu oleks raamatut trepile unustanud.

Aga mitte miski sellest ei pea paika. Elena on keegi teine ja ma ei tunne teda üldse. Tal on saladusi, mida keegi ei tea. Kust on ta oma naeratuse saanud? Mida ta häbeneb? Keda on ta armastanud?

Raamat on köögilaual ja ma ajasin sellele teed peale. Loen nime ikka ja jälle. See on kirjutatud hariliku pliiatsiga ja tähed on läbipaistvad, haprad. Ma kardan, et need kaovad. Tema nimi teeb ta olemasolevaks, toob ta mulle lähemale. Nagu oleks ta just laua äärest tõusnud ja teise tuppa läinud. Ma peaaegu kuulen tema häält, ettevaatlikke samme puupõrandal. Teetass on pooltühi ja lusika kõlksatus jätnud õhku kaja.

10

Lähen trammi peale ja seitsmendas peatuses jälle maha. Kõnnin edasi ja möödun bussidepoost, tähetornist ja juurikapoest. Postkontor on teisel pool tänavat. Pean tükk aega ootama, enne kui üle tänava pääsen. Autod sõidavad mõlemas suunas, ja need ei peatu, kuigi kõik kindlasti näevad mind.

Postkontoris on järjekord ja tööl üksainus ametnik. Tal ei ole kuskile kiiret. Üks naine karjub, et ta kiirustab juuksurisse. Ametnik raputab pead ega ütle midagi. Naine karjub, et kui ta jääb juuksurisse hiljaks, siis jääb ta hiljaks ka teatrisse ega kohtu seega inimesega, kellega on kohtumise kokku leppinud. Ametnik karjub, et kui ta annab ühele järele, siis tuleb kohe järgmine ja jälle järgmine ja nii edasi igavesti. Mees, kes parajasti leti ees asju ajab, pöördub karjuvat naist vaatama. Nad vaatavad hetke teineteist ja naine punastab. Järsku mees naeratab ja naine võpatab kergelt. Nii. Tihti mõeldakse, et asjad lähevad teatud viisil, kuni korraga juhtub midagi, mis keerab kõik pea peale.

Pärast lähen ma kohvikusse, mis jääb kodutee äärde. Istun aknaalusesse lauda ja kuulan raadiost tulevat muusikat. Mulle meeldib ettekandja, mulle meeldib tema hääl. Ta keerab oma juuksed krunni, aga ükskord nägin teda lahtiste juustega. Ta küsib, kas ma soovin teed või kohvi. Ütlen, et teed, ja ta noogutab. Siis libiseb tal krunnist juuksesalk põsele.

Vaatan aknast välja. Siis vaatan jälle ettekandjat. Ta naeratab. Mõtlen, kuhu ta läheb, kui on kohviku kinni pannud. Ta ei jõua kunagi enne keskööd koju. Kardinate vahelt paistab riba raamaturiiulist. Seal on reas fotod puhkusereisidelt või kaugest lapsepõlvest. Seal on foto mehest, kes öösiti tema juuksed lahti teeb.

11

Siin linnas võib ennast üksildasena tunda. Kui kuskile minna ja ei tunne kedagi, saab rahus olla. Nad ei küsi, kes sa oled või kuhu lähed. Elavad oma elu ja poevad klaasi taha peitu. Siiski meeldib mulle linn ja selle tänavakivid. Mulle meeldivad tänavanurgad ja jõgi, mis linna servas voolab. Ma olen näinud raudväravaid, millel kasvavad roniroosid. Keset väljakut on kirik, millel on kaarsillused. Nende kõrgust võib ainult imetleda. Suvel on kirikus jahe ja pingid lõhnavad pöögi järele. Kui välja tulla, siis on valgus pimestav ja võtab natuke aega, enne kui silmad harjuvad. Talvel on külm ja tihti kaovad katused lumme.

12

Kujutan õhtut niimoodi ette. Elena seisab koos võõraste inimestega toa teises otsas. Nad naeravad ja nende klaasid kõlisevad. Kui ma tuppa astun, näen ainult teda. Näod ümberringi jätavad mind ükskõikseks. Tema kleit ulatub maani. See on ümber vöökoha pingul ja lõheneb selja peal kaheks.

Elena vaatab korraks minu poole, kogemata. Ta vaatab teist korda minu poole ja muutub hajameelseks. Kui ta oma sõrmkinda maha pillab, kummardun ma tema kõrvale ja püsti tõustes puudutan tema kätt. Mees, kes seisab tema ligi, räägib edasi. Ta ei tea, et kaotas just naise.

Me kulgeme läbi aastate ja leiame end mälestustest, mis saavad tõelisteks nagu tõelisus ise. Ja kas lõpuks ei tõmbugi kõik kokku ainult üheks hetkeks, kus on kõik, mida oleme tahtnud ja millest oleme ilma jäänud? Tema käsi laskub mu õlale ja pigistab sõrmede vahel kangast. Ma ei kuule muusikat, kuulen ainult sõnu, mida ta mulle kõrva sosistab. Kas seesugusele küsimusele saab üldse vastata?

Kujutan niimoodi üht õhtut ette ja vaatan aknast välja. Aeda ilmub nõrk valgus ja öö hämarus teeb toa teraliseks. Ma joon klaasi veini ja panen klaasi lauale. Kallan teise klaasitäie, aga ei joo seda veel. Mu ees on valge sõrmkinnas. See hiilgab pimedas ja näib kerge, nagu oleks õhust tehtud. Ja kui ma sellest kinni haaran: tühjus.

13

Täna on tuuline. Puuladvad painduvad tuule käes ja aknad kolksuvad. Kui uks avada, siis tungib tuul trepikotta ja mühiseb jalgade vahel, see käsitamatu aeg, mida me elame. Pilved liiguvad üle taeva ja kuhjuvad linna serva. Tänaval lendab kübar. Kui ma õhtupoolikul koju tulin, seisid inimesed tänaval ja vaatasid üles. Neil kõigil oli mantel seljas, pruun või hall, üherealine või kaherealine. Küsisin, mis on juhtunud, ja nad ütlesid, et osa katust on minema lennanud. Kõige ülemise korruse elanikud olid nüüd lahtise taeva all ja kartsid vihma. Aga kui öö on selge, ütles üks poiss, siis näevad nad köögist tähti.

14

Ma olen juba minekul, kui näen Elenat. Ma ei saa enam ringi pöörata, sest kõnnin otse talle vastu. Ta tuleb niisama ootamatult nagu alati, ja seekord ma ei kuule tema samme. Löön silmad maha ja näen mantli all paljaid sääri, musti kitsaid kingi, ja kui ma pilgu tõstan, vaatab ta mulle silma, ja korraga ei ole mul kohta, kuhu põgeneda, ei ole kastanipuud, mis kaarduks mu kohale.

Elena naeratab mulle, aga see on naeratus võõrale, kauge ja viisakas. Nii nagu inimesed naeratavad, kui kõnnivad üksteisest mööda, naeratus, mis ei tähenda midagi. Kui ta on päris mu ligi, tunnen ma tema keha liikumist, nagu oleksime ühes ja samas ahtas ruumis, ning olemine muutub ühtaegu vaevaliseks ja õndsaks. Tunnen tema lõhnaõli lõhna ja kuulen tema mantli kahinat. Tunnen seda talumatut vaikust ja kahinat, kui kaks maailma teineteisest mööduvad.

Ma peatun alles tüki aja pärast. Süda taob ja särk on higist märg. Märkan, et olen kõndinud sihitult ja ära eksinud. Keegi mees müüb kioskis vorsti ja torust tuleb auru. Ma küsin, kus me oleme, ja mees vaatab mind nagu kummitust. Ta ütleb, et oleme väljakust kaks kilomeetrit põhja pool, ja ega siin keegi vorsti ei osta. Enne oli siin kõrval kingavabrik, aga enam ei ole ja nüüd on kõik kadunud.

Mul hakkab mehest kahju ja ma küsin, kas putkat ei saa kuskile mujale viia, kas või kraanaga. Mees raputab pead ja ütleb, et vist saab, aga kuhu seda viia, kui on nelikümmend aastat samas kohas oldud.

15

Tahaksin rääkida millestki muust, aga maailmas ei liigu miski. Päevad kuluvad ja kõik puud on juba lehes. Iga päev on valgem ja õhtuti tuleb kardinad ette tõmmata. Esmaspäeval oli Elena selga pannud kergema mantli, teisipäeval ei tulnud teda üldse. Kolmapäeval varjas vihmavari tema näo, ent neljapäeval oli ta mõttes ja tema ilme äraolev.

Ma istun hommikul pargis ja naasen koju õhtupoolikul enne kella viit. Valmistan õhtusöögiks kanamune ja liha. Praen neid pannil ja keedan potis kartuleid. Kui ma peeglisse vaatan, märkan oma näol haava. Ilmselt sain selle hommikul, kui habet ajasin. Keegi ei öelnud mulle midagi, kuigi kaelal oli peenike kuivanud verenire.

Sel nädalal on kõik nii nagu enne. Ma panen Elena väikestest tükkidest kokku, võtan tema naeratuse, sammude kaja, tähed paberil, kingade piirjooned pärast vihma. Õhtuti ma räägin temaga, aga kõrvaltuba on kinni ja tühi. Räägin talle tavalistest asjadest, sellest, mida olen lehest lugenud või kuidas ma lapsena koos vennaga jõe äärde ujuma jooksin ning vesi oli külm ja sügav. Ma tahan teda puudutada. Ei, sellest ei ole mõtet mõelda, nii et parem ma mõtlen, et juba varsti on suvi ja siis aed mu akna all metsistub. Südasuvel peaaegu ei näegi okste vahelt välja ja öösiti liigub seinal puu vari.

16

Sõber tuli täna külla. Ma olin üllatunud, kui ta mu ukse taga seisis. Ma ei olnud märganud kirja, mis oli juba nädal aega tagasi maja postkasti tulnud. Ta kirjutas, et jääb mõneks päevaks, kõige rohkem nädalaks. Kuna ma ei olnud talle vastanud, otsustas ta lihtsalt tulla.

Tema nimi on Jan ja ta elab koos oma naisega mere ääres. Neil on suur maja, kus on liiga palju tube. Nad kolisid sinna majja aasta tagasi ja ma ei ole seal kunagi käinud. Jan on rääkinud, et ühelt poolt maja näeb merd ja teiselt poolt maja põlde. Põllud ulatuvad silmapiirini ja sel aastaajal on need rohelised. Meri on sinine ja näib kestvat igavesti.

Ta võtab mantli ära ja haarab mind oma käte vahele. Ta lõhnab värvi järele, sest ta maalib pilte. Ta naeratab ja küsib, kuidas mul läheb. Ma ütlen, et hästi läheb, ja ta noogutab. Märkan, et ta on kõhnemaks jäänud. Enne oli ta turske ja tegeles maadlusega. Mäletan, et ta võitis mingi rahvusvahelise võistluse ja sai isegi riigilt treeninguteks stipendiumi.

Istume elutoas ja sööme eelmise päeva ülejääke. Ta räägib,et tema maja on merele nii lähedal,et kui lained kaljudele löövad, siis pritsib aknale piisku. Naabreid ei ole ja lähim maja on seitsme kilomeetri kaugusel. Seal elab üks riigi juhtivaid aerodünaamika uurijaid, ütleb Jan. Kujutad sa ette? Siis ta joob. Ta räägib palju ja joob. Kallan veini juurde ja tunnen, et jään ka ise purju. Jan ütleb, et maalib iga päev. Naine kaebab, et maalid on liiga suured ega mahu enam majja ära.

Ma toon pööningult välivoodi ja teen Janile elutuppa aseme. Istume poole ööni, sest õhtu on soe. Aknad on lahti ja aiast tuleb sirelilõhna. Jan ütleb, et linn on talle alati meeldinud. Siin võib ajalugu ninaga tunda, ütleb ta ja jagab pudeli põhjast viimase tilga. Klaasid kõlksuvad ja siis on täiesti vaikne.

17

Jan magab, keerab elutoas külge. Vana vedrumadrats nagiseb ja tema hingeõhk pahiseb. Ülakorruselt kostab kolinat, naine, kes kunagi ei maga. Ka mina ei saa und. Mõtted on mujal ja mulle tuleb meelde suvi enne seda, kui Jan oma naist kohtas. Me peame maailma muutma, ütles Jan. Iga hetk tuleb võidelda ebaõigluse vastu, näidata inimestele nende olemasolu mõtet. Seejärel kõndis ta mööda sillakaart, püüdis kitsal piirdel tasakaalu säilitada, ja all voolas must vesi. See oli hommiku poole ööd ja ma kartsin. Ma ei taibanud, kuidas maailm muutuks, kui Jan vete kukuks. Pealegi ei teadnud ma, mis oli olemasolu mõte või kuidas seda inimestele näidata. Tahtsin ainult maailma näha.

18

Nädalavahetusel ei tule Elena parki ja ma ootan kolm ööd. Olen tähele pannud, et juba pühapäeval on tema pilt ähmastunud, tuhmim, ja ma hakkan otsima tõendeid tema olemasolu kohta. Ja kui ma püüan tema näo üksikasju meelde tuletada, põgenevad need mu peast. Ma ei suuda neid endasse vangistada.

Olen lubanud viia Jani kohtadesse, kus me alati kõndisime. Ta astub pika sammuga ja ma jään kergesti maha. Jan ei märka seda, räägib ainult ja vehib kätega. See näeb naljakas välja, nagu oleks dirigent hulluks läinud. Palun, et ta kõnniks aeglasemalt, aga varsti upub ta jälle oma mõtetesse ning hakkab edasi lahmima ja kätega vehkima.