Читать книгу Noore Wertheri kannatused - Johann Wolfgang von Goethe - Страница 3

4. mail 1771.

Kuidas ma rõõmustan, et ma olen ära! Mu parim sõber, ütle, mis on õieti inimsüda? Jätta maha Sind, keda ma nii armastan, kellest ma olin lahutamatu, ja rõõmustada! Ma tean, Sa annad mulle andeks. Eks olnud mu teised suhted saatuse poolt nagu nimme välja otsitud, et ahistada sellist südant nagu minu oma? Vaene Leonore! Ja ometi olin ma süütu. Mis sain mina parata, et sellal, kui ta õe isemeelsed võlud mulle mõnusat meelelahutust pakkusid, tärkas tema vaeses südames kirg! Ja ometi – olen ma ikka päris ilmsüütu? Kas ei õhutanud ma ta tundeid? Kas ma koguni ei tundnud lõbu ta siiralt loomupärastest väljendustest, mis meid nii sageli naerma ajasid, nii vähe kui need olidki naeruväärsed? Kas ma ei... oh, mis on õieti inimene, et ta ennast süüdistama peab? Tõotan Sulle, kulla sõber, et tahan ennast parandada, mitte enam endistviisi nämmutada seda raasukest halba, mida saatus meile serveerib; tahan nautida käesolevat, möödunu aga olgu mulle minevik. Muidugi on Sul õigus, mu parim sõber, et inimestel oleks vähem põhjust kurvastada, kui nad oma kujutlusvõime varal – jumal teab miks nad seesugusteks on loodud – nii agaralt ei tegeleks möödunud halva elustamisega, selle asemel et ükskõikset olevikku taluda.

Ole nii kena ja ütle mu emale, et ajan ta pärandusasja nii hästi kui saan ja annan talle sellest teada esimesel võimalusel. Kõnelesin oma tädiga ega leidnud temas jälgegi sellest õelast naisest, kelleks teda meil peetakse. Ta on elurõõmus, reibas ja ülimalt heasüdamlik daam. Seletasin talle ema nõudmisi kinnipeetud pärandusosa kohta; tema tõi ette omad põhjused, asjaolud ja tingimused, millega ta valmis oleks kõik loovutama, igatahes rohkem kui meie nõudsime, – ühesõnaga, ma ei hakka sellest praegu kirjutama, aga ütle mu emale, et kõik laheneb soodsalt. Ja seda väikest asja ajades, kulla sõber, avastasin jälle, et võib-olla rohkem lahkhelisid maailmas põhjustavad vääritimõistmine ja inertsus kui kavalus ja kurjus. Vähemalt esineb kaht viimast kindlasti harvemini.

Muidu tunnen end siin päris hästi, üksildus selles paradiislikus maakohas on mu hingele kallis palsam, ja see nooruslik aastaaeg soojendab heldelt mu sageli värisevat südant. Iga puu, iga puhmas on lausa lillekimp, ja sa tahaksid olla maipõrnikas, et selles lõhnadevoos ringi hõljuda ning sellest söönuks saada.

Linn ise pole kuigi õdus, ümbruse loodus aga on kirjeldamatult kaunis. See mõjutas krahv von M-i asutama oma aeda ühele siinseist kinkudest, mis veetlevaimas mitmekesisuses ristudes moodustavad meeltülendavaid orge. Aed on lihtne ja sa adud kohe sisse astudes, et selle on rajanud tundeline, üksildust eelistav hing, mitte mõni õpetatud aednik. Kadunut mälestades olen lagunenud aiamajas, mis oli ta armsaim paik ja on seda mullegi, nii mõnegi pisara valanud. Peatselt saab minust selle aia peremees; aednik on juba selle paari päevaga mind hoidma hakanud, ja tal ei tarvitse seda kahetseda.

10. mail.

Mu hinge on vallanud imeline helgus nagu see veetlev kevadhommik, mida ma naudin täie rinnaga. Olen üksi ja tunnen rõõmu oma elust selles maakohas, mis on loodud sellise hinge jaoks nagu minu oma. Olen nii õnnelik, mu parim sõber, niivõrd süüvinud rahuliku oleskelu tundesse, et mu kunst selle all kannatab. Ma ei saa praegu joonistada, mitte ainsatki kriipsu, ometi pole ma kunagi nii suur maalija olnud nagu käesoleval silmapilgul. Kui kaunis org ümberringi aurab ja kõrge päike mu metsa läbitungimatu hämaruse pinnal puhkab ja ainult üksikud kiired metsa pühamusse piidlevad ning mina siis allavoolava oja kaldal kõrges rohus leban, kus maakamara ligi mulle silma hakkab musttuhat mitmesugust rohuliblet; kui ma tajun selle lugematute, äraarvamatute tõukude ja mutukate maailma kihamist kõrte vahel oma südame ligidal ja Kõigevägevama lähedust, kes on loonud meid oma näo järgi, ta otsatu armu hingust, kes ta meid igaveses õndsuses hõljudes kannab ja hoiab, mu sõber! Kui mul siis silme ees videvaks läheb ja maailm mu ümber ning taevas mu hinges sulavad otsekui armsama kujuks, siis mõtlen ja unistan sageli: ah, võiksid sa jäädvustada, paberile panna seda, mis nii täielikuna, nii elavana sinus kajastub, et sellest saaks su hinge peegel, nagu su hing on igavese Jumala peegel! Aga, ma jään sellest oimetuks, mu sõber, pean nende nähtuste ülevuse võimule alla vanduma.

12. mail.

Ma ei tea, kas selles maakohas hõljuvad lummavad haldjad või on see mu oma südame elav, taevalik kujutlusvõime, mis mulle kõik ümberringi nii paradiislikuks pühitseb. Kohe siinsamas lähedal on kaev, kaev, mille kütkes ma olen otsekui Melusine1 oma õdedega. Sa lähed väikesest kingust alla ja jõuad võlvini, kust viib veel paarkümmend astet allapoole, marmorkaljust väljavoolava selgeveelise allikani. Madal ringmüür kaevu ümber, seda piiravad kõrged puud, selle paiga jahedus – kõiges selles on midagi salapärast, koguni kõhedaks tegevat. Ei möödu ainsatki päeva, mil ma oma tunnikese seal ei istu.

Linnast tulevad sinna tütarlapsed vett viima – kõige muretum ja vajalikum toiming, mida muiste tegid isegi kuningatütred. Kui ma seal istun, saab nii elavaks kujutelm patriarhaalsest ajast, kuidas kõik nood vaarisad siin kaevul oma tulevastega tutvust teevad ja neid kosivad ning kuidas kaevude ja allikate ümber heasoovlikud haldjad hõljuvad. Oo, ep ole see kunagi pärast pikka rännakut suvelõõsas ennast kaevul kosutanud, kes seda tunnet jagada ei suuda!

13. mail.

Küsid, kas Sa ei peaks mulle raamatuid saatma. Kulla sõber, jäta mind nendega jumalapärast rahule! Ma ei taha enam juhtimist, ergutamist ega sütitamist – tormleb mu süda ju iseenesestki liialt –, ma vajan hällilaulu, seda aga olen ma külluslikult leidnud oma Homerosest. Kui sageli olen oma mäslevat meelt luilutanud, sest pole nähtud midagi heitlikumat ega püsimatumat kui mu süda. Õieti ei tarvitse ma öelda seda Sulle, kulla sõber, kes sa nii sageli oled pidanud taluma mu üleminekuid igatsevalt nukrutsemiselt hukutavale kirele! Pealegi hellitan ma oma südant nagu haiget last: iga ta tahtmine täidetakse. Ainult ära sellest kellelegi räägi: on inimesi, kes seda mulle pahaks paneksid.

15. mail.

Kohalik lihtrahvas juba teab mind ja suhtub minusse hästi, eriti lapsed. Alguses, kui ma neile lähenesin ja neilt sõbralikult üht-teist pärisin, arvasid mõned, et tahan neid narrida, ja tõrjusid mind küllaltki toorelt tagasi. Ma ei lasknud ennast sellest heidutada, ainult tundsin selgesti, nagu ma seda sageli varemgi olin märganud, et teatavast seisusest inimesed hoiduvad lihtrahvast jahedalt eemale, otsekui kardaksid nad lähenemisega oma tähtsusest midagi kaotada; peale selle on pealiskaudseid ülejooksikuid ja ülbeid irvhambaid, kes nagu armuliselt alamale laskuvad, et vaestele lihtsurelikele seda teravamini oma üleolekut tunda anda.

Ma tean küll, et me pole ega saagi olla võrdsed, aga minu arust on see, kes oma väärikuse säilitamiseks õigeks peab niinimetatud pööblist eemale hoida, niisama laiduväärt kui argpüks, kes vaenlase eest peitu poeb, kuna kardab talle alla jääda.

Viimati kaevul käies kohtasin noort ümmardajat, kes oli oma kannu kõige alamale astmele pannud ja vaatas ringi, kas mõni sõbratar talle appi ei tuleks kannu pea peale tõstma. Astusin alla ja vaatasin talle otsa. „Kas aitan teid, neiu?” küsisin ma. Ta läks üleni punaseks. „Oh ei, härra!” kostis ta. „Ärge häbenege!” julgustasin teda. Ta kohendas oma kandevõru ja ma aitasin teda. Ta tänas ja astus trepist üles.

17. mail.

Olen tutvunud mitmesuguste inimestega, aga õiget seltsi pole veel leidnud. Ma ei tea, minus on nagu miski tõrge inimeste suhtes; paljud näevad mind meelsasti ja avaldavad mulle poolehoidu, aga alati jõuan ma neis pettuda, kui me tee on ühine ka üürikeseks. Kui Sa küsid, millised need siinsed inimesed on, pean Sulle ütlema: nagu kõikjal! Inimsugu on ju üpris ühetaoline. Enamik rügab peaaegu kogu aja, et ära elada, ja see vabadusepisku, mis neile jääb, ahistab neid nii, et nad sellest lahtisaamiseks igasuguseid vahendeid otsivad. Oh seda inimese saatust!

Üldiselt on siin aga üsna kena rahvas! Kui ma vahel end unustan, vahel nendega koos neid rõõme maitsen, mis neile veel jäetud on, – meeldivas laudkonnas puhtsüdamlikult ja siiralt naljatada, parajal ajal mõnd lõbusõitu või tantsuõhtut või muud selletaolist korraldada –, avaldab see mulle päris head mõju, mulle ei tohi aga meelde tulla, et minus uinub veel nii palju teisi jõudusid, mis kasutamatult kuhtuvad ja mida ma hoolega pean varjama. Ah, kuidas see südant ahistab! Ja ometi on juba kord meiesuguse saatus vääriti mõistetud olla.

Ah, et mu noorusea-sõbratar jäädavalt lahkunud on! Ah, et ma teda üldse tundsin! Võiksin öelda: sa oled rumal! Sa otsid, mida siin maa peal üldse ei leidu. Aga ta oli mul olemas, ma tajusin ta südant, ta sügavat hinge, mille läheduses ma enda silmis suuremaks kasvasin, kui ma olin, kuna andsin endast kõik, mida anda suutsin. Armas Jumal, jäi mul tollal kas või ainumas jõud hinges kasutamata? Kas ma polnud tema ees suuteline arendama seda imelist võimet, millega mu süda loodust tajub? Kas polnud me suhtlemine alaline põim kõige tabamatumaist aistinguist, kõige vahedaimaist vaimukustest, mille kõiki teisendusi, kaasa arvatud vallatused, tähistas geniaalsusepitser. Ja nüüd! Ah, aastad, mille võrra ta minust vanem oli, viisid ta varem hauda. Eales ei saa ma teda unustada, ei ta meelekindlust ega ta inglikannatlikkust.

Mõni päev tagasi kohtasin noor V-d, avameelset noorukit üpris õnnestunud välimusega. Ta oli äsja tulnud akadeemiast, ei pea ennast küll veel targaks, aga arvab teistest siiski rohkem teadvat. Ühtlasi on ta usin olnud, nagu ma mitmest asjast märkan, ühesõnaga – tal on kenad teadmised. Kui ta kuulis, et ma palju joonistan ja kreeka keelt oskan (kaks ilmaimet siinkandis), võttis ta tuld ja ladus välja igasugust tarkust Batteaux’st Woodini, de Pilesist Winckelmannini ning kinnitas, et ta on läbi lugenud Sulzeri teooria esimese osa ja tal on Heyne käsikiri antiikaja uurimise kohta.2 Kuulasin teda kannatlikult.

Ja veel õppisin üht üsna tublit meest tundma, vürsti maaülemat, siirast ja puhtsüdamlikku inimest. Räägitakse, olevat lausa rõõm teda oma laste keskel näha, keda tal on üheksa; eriti kiidetakse ta vanimat tütart. Mees palus mind endale külla, ja ma kavatsen teda lähemail päevil külastada. Ta elab vürsti jahilossis, siit pooleteise tunni kaugusel, kuhu asumiseks ta loa sai pärast abikaasa surma, kuna viibimine linnas ja ametikohas mõjus talle rusuvalt.

Muidu on mu teele sattunud virilaid veidrikke, kelles kõik on väljakannatamatu, kõige talumatumad aga on nende sõpruseavaldused.

Ela hästi! Kiri peaks Sulle meeldima, sest siin on palju juttu ajaloost.

22. mail.

Nii mõnegi meelest on inimese elu üksnes unenägu, ja mindki valdab see tunne ikka ja jälle. Kui ma vaatan seda kammitsetust, millesse on suletud inimese tegevad ja juurdlevad jõud; kui ma näen, kuidas kogu toimekus kulub vajaduste rahuldamiseks, millel omakorda pole muud eesmärki kui me armetut olemasolu pikendada, ja et kogu rahuldus uurimistööst teatud küsimustes on ainult unelev resignatsioon, kuna seintele, mille vahele ollakse vangistatud, maalitakse kirevaid pilte ja selgeid väljavaateid, – see kõik, Wilhelm, lööb mind tummaks. Ma tõmbun tagasi iseendasse ja avastan terve maailma! Taas küll rohkem aimuses ja ebamäärases ihas kui konkreetselt ja elaval kujul. Ja siis voogab mu meelte ees kõik, ja ma naeratan sellele maailmale nii unelevalt.

Et lapsed ei tea, miks nad midagi tahavad, selles on ühel meelel kõik ülimalt õpetatud koolmeistrid ning kasvatajad; et aga ka täisealised laste kombel siin maamunal ringi tammuvad, ilma et nad teaksid, kust nad tulevad ja kuhu lähevad, ja tõelistest eesmärkidest niisama vähe juhinduvad nagu lapsedki ning niisamuti on prääniku ja piitsa valitseda, seda ei taha keegi hästi uskuda, aga minu meelest on see otse käegakatsutav.

Tunnistan ausalt, sest ma tean, mida Sa selle peale kostaksid, et kõige õnnelikumad on need, kes laste kombel muretult päevast päeva elavad ja oma nukke ringi tassivad, neid riidest lahti võtavad ja jälle riidesse panevad, suures aukartuses ümber laeka hiilivad, kuhu ema on koogid luku taha pannud, ja kui nad lõpuks ihaldatud maiuspala kätte on saanud, seda isukalt söövad ning hüüavad: „Veel!” Need on õnnelikud olendid. Ka neil on hea, kes oma nurjatustele või koguni himudele kõlava nimetuse annavad ja need inimsoole tema heaks ning kasuks mõeldud hiigelürituste pähe välja pakuvad. Õnnelik, kes nii võib talitada! Kes aga oma alandlikkuses ära tunneb, kuhu see kõik viib, kes näeb, kui kenasti iga kodanik, kelle käsi hästi käib, oma aialapist paradiisi oskab teha, ja kui väsimatult ka hädaline, endal koorem turjal, oma teel edasi rühib ning kuidas kõik ühteviisi huvitatud on päevavalguse nägemisest hetke võrra kauemini, – jah, see on vait ja loob endale oma maailma iseendast ja on õnnelikki, et ta on inimene. Ja nii ahistatud kui ta ongi, säilitab ta sisimas õndsa vabadustunde ja teadmise, et ta selle kitsukese kongi sedamaid maha võib jätta, kunas aga tahab.

26. mail.

Sa tead juba ammust ajast mu pruuki kuhugi pidama jääda, ehitada endale kuskil vaikses kohas peavari ja elada seal siis omaette äärmises lihtsuses. Siingi leidsin järjekordse paiga, mis mind tõmbab.

Umbes tunni tee linnast on koht, mida kutsutakse Wahlheimiks3. Ta asupaik mäekingul on üpris huvitav, ja kui ülal jalgrada mööda külasse minna, võib korraga kogu orgu näha. Kõrtsiperenaine, oma ea kohta veel küllaltki nägus ja elurõõmus, pakub lahkelt veini, õlut ja kohvi; üle kõige aga on kaks põlist pärna, mis oma vägevate võradega on haljaks katuseks kirikuesisele väikesele väljakule, mida ringis piiravad talutared, saraalused ja õued. Nii kena ja kodust kohakest on harva leida, ja sinna lasen ma oma lauakese ning järi tuua, joon seal kohvi ja loen oma Homerost. Esimesel korral, kui ma juhtumisi ühel kaunil pärastlõunal pärnade alla sattusin, tundus väljak mulle nii üksildasena. Kõik olid põllul, ainult üks väikemees, aastat neli vana, istus maas, hoides mõlema käega oma rinna najal teist, umbes pooleaastast last, kes istus ta jalge vahel, nii et vanem oli väiksemale tugitooli eest, ja kuigi ta tumedais silmades ringivaatamisel välgatas elevus, istus ta üsna rahulikult. Mind paelus see vaade; istusin vastasolevale adrale ja visandasin selle vennaliku asendi suure lõbuga. Lisasin veel ligema tara, rehevärava ja mõned lagunenud vankrirattad, kõik, nagu need järjestikku seal üksteise taga paiknesid, ja tunni möödudes leidsin, et olen valmis teinud üpris huvitava hästilahendatud joonistuse, ilma et ma omalt poolt sinna midagi juurde oleksin pannud. See ainult kinnitas mu otsust piirduda edaspidi ükspäinis loodusega. Ainuüksi tema on lõpmata rikas, ainuüksi tema kasvatab suuri kunstnikke. Võib paljugi kõnelda reeglite kasuks, umbes sedasama, mida võib öelda kodanliku ühiskonna kiituseks. Inimene, kes kasvatab ennast nende järgi, ei saa eales hakkama millegi taktitu või halvaga, nii nagu ei kujune iialgi talumatuks naabriks ega arvestatavaks kurjategijaks seegi, kes laseb ennast vormida seadustel ja hüvedel; seevastu hävitavad reeglid, öeldagu mis tahes, tõelise loodusetunde ja selle tõelise avalduse! Nõustu, et nad on liiga valjud! Nad ainult suruvad raamidesse, kärbivad lopsakaid kasve jne. Mu hea sõber, kas pean Sulle mõne võrdluse tooma? Sellega on sama lugu nagu armastusega. Nooruki süda tuksub jäägitult oma neiule, ta veedab kogu päeva temaga, pillab kogu oma jõu, kogu oma vara, et tõestada tütarlapsele, et ta on täielikult temale andunud. Siis aga tuleb mõni väikekodanlane, mees, kes peab mõnd riigiametit, ja ütleb talle: „Kulla noorsand, armumine on inimlik, aga armastama peate te inimlikult! Jaotage oma päev nii, et teatud osa sellest jääks töö päralt, puhketunnid aga pühendage oma piigale. Võtke oma vara arvele, ja sellest, mis teil hädaliste vajaduste rahuldamisest järele jääb, võite talle ju mõne kingituse teha, ainult mitte liiga sageli, üksnes sünni- ja nimepäevaks, jne.” Talitab nooruk nüüd selle nõuande järgi, saab temast mõistlik mees, ja ma olen valmis igale vürstile soovitama määrata ta mõnda kolleegiumi, ainult et ta armastusel on lõpp, kui ta aga on kunstnik, siis ta loomingul. Oo, mu sõbrad, miks murrab nii haruharva endale teed geniaalsus ja tungib nii haruharva peale vägevate voogudena, vapustades te imetlevaid hingi? Kallid sõbrad, aga mõlemal kaldal elavad ju mõõdukad isandad, kelle aiamajakesed, tulbipeenrad ja viljaväljad häviksid, kui nad ähvardavat ohtu õigel ajal tammide ja kraavidega tagasi ei oskaks tõrjuda.

27. mail.

Nagu näha, langesin ma ekstaasi, võrdlustesse ja deklamatsiooni ning unustasin seetõttu Sulle lõpuni jutustamast, mis lastest edasi sai. Jäägitult süüvinud oma maalijaaistinguisse, mida mu eilne kiri esitab Sulle üpris katkendlikult, istusin tollel adral oma kaks tundi. Õhtu poole tuli lastele, kes vahepeal paigastki polnud liikunud, järele noor naine, korv käe otsas, ja ta hüüdis juba kaugelt: „Küll sa oled tubli, Philipps!” Naine teretas mind, mina teretasin vastu, tõusin püsti, astusin ligemale ja küsisin talt, on ta nende laste ema. Ta jaatas, andis vanemale pool saiakuklit, võttis väikese sülle ning suudles teda kogu emaliku armastusega. „Jätsin väikese oma Philippsi hooleks,” ütles ta, „ise aga läksin kõige vanema poisiga linna saia ja suhkrut tooma, uut savist pudrupotti oli kah tarvis.” Nägin kogu seda kraami korvis, millelt kaas ära oli tulnud. „Ma tahan oma Hansule (nii oli noorima nimi) õhtuks tummi keeta, aga see suur poiss, va pahandusekott, tegi mul eile vana poti katki, kui ta Philippsiga pudrukaape pärast riidu läks.” Küsisin, kus see kõige vanem praegu on, ja ema jõudis vaevalt vastata, et temast jäi ta aasale hanedega ringi kihutama, kui poiss ise hüpeldes tuli ja vennale sarapuuoksa kaasa tõi. Naisega edasi vesteldes sain teada, et ta on koolmeistri tütar, mees aga on tal Helveetsiasse läinud lellepoja pärandust ära tooma. „Sugulased tahtsid teda petta,” seletas ta, „ja jätsid ta kirjadele vastamata, sestap läks ta ise järele. Kui temaga ainult mõni õnnetus pole juhtunud, mul pole temalt mingit teadet.” Mul oli raske naisest vabaneda, kinkisin igale lapsele ühe kreutseri, noorima osa aga andsin ema kätte, et ta väikesele tummikõrvaseks saia tooks, kui ta linna läheb, ja siis läksime kumbki oma teed.

Ma ütlen Sulle midagi, kulla sõber: kui mu meeled on väga ärevil, siis vaigistab tormi mu hinges sellise olendi nägemine, kes rahumeeli ja kannatlikult oma väikese maailmaga lepib, päevast päeva edasi rühib ja lehtede langemist nähes millelegi muule ei mõtle kui sellele, et talv on tulemas.

Sestsaadik kui ma siin olen, viibin sageli väljas. Lapsed on minuga ära harjunud, saavad minult tükksuhkrut, kui ma kohvi joon, ja jagavad minuga õhtuti võileiba ning hapupiima. Pühapäeviti ei jää nad iialgi ilma oma kreutserist, ja kui mind pärast jumalateenistust kohal ei ole, on perenaisel korraldus neile raha välja maksta.

Nad usaldavad mind, jutustavad igasugustest asjadest, eriti aga lõbustavad mind nende vallatused ja lihtsad mängud, kui külast rohkem lapsi kokku tuleb.

Nägin palju vaeva muretseva ema veenmisega, et nad mind põrmugi ei häiri.

30. mail.

See, mida ma Sulle hiljuti rääkisin maalikunstist, kehtib muidugi ka luule kohta: asi seisab üksnes ilu olemuse tabamises ja julguses seda avaldada, ja siis on vähesega tõepoolest palju öeldud. Mul oli täna elamus, mis täiuslikult kirjapanduna tooks silme ette kauneima idülli maailmas, aga mis on õieti luule, elamus või idüll? Peab see siis alati nii voolitud olema, kui me mõnest loodusenähtusest osa juhtume saama?

Kui Sa selle sissejuhatuse järel ootad midagi ülevat ja õilsat, siis oled jälle kurjasti petta saanud: mängus pole muud kui keegi talupoiss, kes pani mind oma loole õhinal kaasa elama. Jutustan nagu ikka halvasti ja Sina leiad nagu ikka mind liialdamas; see on Wahlheim ja ikka jälle Wahlheim, mis selliseid haruldusi pakub.

Väljas pärnade all jõi mingi seltskond kohvi. Kuna ta polnud mulle täiesti vastuvõetav, tõmbusin mingil ettekäändel eemale.

Naabermajast tuli üks talupoiss ja hakkas korda seadma atra, mida ma hiljuti olin joonistanud. Kuna ta olemine mulle meeldis, siis kõnetasin teda, pärisin üht-teist ta eluolu kohta, me saime peagi tuttavaks, ja – nagu mul tavaliselt sedalaadi inimestega läheb – ma võitsin ta usalduse. Ta rääkis mulle, et ta on sulaseks ühe lesknaise juures ja et too kohtleb teda väga hästi. Naisest pajatas ta nii palju ja kiitis teda nii innukalt, et ma peagi mõistsin – ta on ihu ja hingega tollesse kiindunud. Naine pole enam noor, ütles ta, esimene mees oli teda halvasti kohelnud, sestap ei taha ta enam abielluda, ja poisi jutust kumas selgesti läbi, kui kaunis ja veetlev too naine tema meelest on, kui väga ta tahaks, et naine ta omaks valiks, et kustutada mälestust oma endise mehe jõhkrusest, nii et mina peaksin selle inimese liigutava poolehoiu, armastuse ja ustavuse esiletoomiseks Sulle ta juttu sõna- sõnalt kordama. Jah, ja mul peaks olema suurima luuletaja anne, et Sinu jaoks elustada ta ilme ja liigutuste väljendusrikkust, ta hääle meloodilisust ja ta pilkude varjatud tuld. Ei, sõnad ei suuda edasi anda seda õrnust, mida kiirgas kogu ta olemusest ja ta eneseavaldustest; see kõik on kohmakas, mida ma siin esitada suutsin. Eriti liigutas mind see, kuidas ta kartis, et mina võiksin ta vahekorda naisega vääriti tõlgendada ja naise heas käitumises kahelda. Kui kaasakiskuv see oli, kui ta kõneles naise välimusest, ta kehast, mis teda ilma noorusliku veetlevusetagi võimsalt ligi tõmbas ja köitis, seda võin taastada ainult oma hingepõhjas. Pole ma elades kohanud nii vallutavat iha ega nii palavat, kirglikku igatsust sellises puhtuses, võin koguni öelda, et ma pole sellisest puhtusest osanud mõtelda ega unistadagi. Ära minuga tõrele, kui ma Sulle ütlen, et meenutades seda süütust ja tõemeelt, süttib mu hing, ja mälestus sellest saadab mind kõikjal, ja et ka ma ise, otsekui sütitatud sellest, ihkan ja igatsen.