Читать книгу Väike viperus - Johannes Kivipõld - Страница 4

Kosmose avarus, suuremalt jaolt tühjus – midagi väga erilist seal polnud. Ainult vaakum vist. Tumeainet ka, kui uskuda teadlaste arvutusi. Miljonite, kui mitte miljardite aastate jooksul ei olnud seal õieti mitte midagi toimunud. Paar füüsikalist, vahel isegi keemilist reaktsiooni. Ja kõik.

Kui küsida täpsemalt, et kus, saaks vastuseks õlakehituse. Äärmisel juhul ebamäärase lõua- või käeviipe, et seal kandis.

See oli nii tühi kosmosejupp, et ainult valguse footonid olid sealt miljonite aastate jooksul läbi seilanud. Ja nemadki ei peatunud, et kohalikest vaatamisväärsustest pilte teha, sest vaadata polnud seal mitte midagi!

Aga nüüd, pärast nii pikka vaikelu, toimus miskit. Esialgu kihutas tühjusest läbi noolekujuline, külgedele joonistatud leekidega kosmosemasin, ioontõukurite sinakas jutt pikalt taga. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult masinat näha ei olnud, vähemasti mitte inimsilmale, sest see liikus väga kiiresti; küll aga sai tühjus aru, et ta polnud enam päris see, mis varem – ta tundis endas oksüümoronilist auku.

Mõni aeg – raske täpselt öelda, kui pikk, sest niisuguses null kelvini lähedases külmas ei viitsiks keegi pikalt stopperiga seista; igal juhul, mõõtmata aeg (mis ei pruukinud olla üldse pikk) – hiljem kihutas leegitsevale noolele järele teine, hoopis suurem kosmoselaev. Universumis kehtivate seaduspärade järgi olid sellel vilkurid, mis Doppleri efekti kohaselt tundusid enda poole kihutavat masinat vaadates sinised ja eemalduvat vaadates punased.

Põgenevat masinat piloteeris Java Reek Jug Kith. Sellist pikka ja lohisevat nime kasutati tema puhul ainult tagaotsimiskuulutuses, ka olid teda poisipõlves nii kutsunud täiskasvanud, kui ta koerustükke tegi. Näiteks kui poetas õpetaja joogi sisse sinaka värvusega tablette, mis panid jooja seebimulle krooksuma, või vahetas tahvlilaseri dioodi ära niiviisi, et pärast terve koolimaja põlema läks. Sellised süütud naljad.

Sõbrad – ja sageli ka vaenlased – kutsusid teda lühidalt Jarekiks. Enamasti kisendava, pettunud või ähvardava tooniga. Ainult tema kuriteokaaslane, mehaanik Bleak Level, suhtus temasse pealtnäha viisakalt.

Praegu palvetas Jarek suure tähejumala Sori poole – kellesse tähelendur uskus ainult siis, kui muud üle ei jäänud –, et Bleaki parandatud ioonmootor piisavalt kaua töötaks ning nad Prima Kosmoseföderatsiooni piirialast üle jõuaksid. Bleak polnud üldsegi hea mehaanik, tõele au andes ei olnud ta isegi mitte kehv, vaid lihtsalt ainus, kes Jareki paarimeheks hakkamise vastu polnud. Õigemini oli natukene vastu temagi, aga ta ei olnud seda piisava füüsilise selgusega väljendanud.

Praegu olid nad koos plindris ja neil tuli vaeva näha, et olukorrast välja rabeleda.

Olid nad ju suhteliselt äsja varastanud hinnalise Skooni kivi, mille eest lootsid rohkelt raha saada. Skooni kivi oli maagiline – selles mõttes, et kõik asjad on maagilised, enne kui nende toimemehhanism välja selgitatakse. Pärast seda on juba tegu teadusega. Skooni kivi puhul teati täpselt, mida see teeb – võimaldab teatud seadmete abil teadvusi ühest kehast teise siirata –, aga lihtsalt polnud veel päris selge, miks nii teha saab. Praegugi tundsid lendurid, kuidas kivi nende mõistust kombib: õrnalt ja hellalt, kuid siiski täiesti tajutavalt.

Kive oli olemas teadmata arv, avastatuid ainult seitse ja kolm neist juba tühjaks kasutatud. Nimelt sai iga kivi vastavalt selle suurusele kasutada teatav arv kordi. Oma täisvõimsuses oli kivi säravalt oktariinikarva, tühjemaks saades aga hakkas tuhmuma. Tähelendurite Skooni kivi oli väljaveninud pöördellipsoidi kujuga ja värvi erksuse järgi hinnates võimeline teadvusi liigutama umbes kakskümmend kaks korda. Seega piisavalt, et mõni rikas vanur saaks oma eluiga kakskümmend korda pikemaks teha.

Kivi kaitsti hoolega – kuigi mitte piisavalt – ja Suur Merdor, kurjategijate ja rikaste kollektsionääride sidemees, oli Jarekile vaevatasuks lubanud hiiglasliku varanduse. Ainus ebaloogilisus kogu ettevõtmise juures oli see, et kui Merdorile see kivi nõnda oluline on, miks ta siis ometi üpris niru CV-ga Jareki palganud oli.

Aga Jarek selle üle pead ei murdnud, praegu tuli tal hoopis korravalvurid maha raputada. Vahistamise korral oleksid põgenejad sattunud Ontondrisse, simulatsioonivanglasse, kus spetsiaalsete seadmete abil pannakse vangid tundma, nagu kestaks iga vahi all veedetud sekund terve tunni.

Praegu sai aga üha selgemaks, et tagaajajate eest lihtsalt ärasõitmine pole võimalik, ja seega lootis Jarek ennast kuskile Keelualale peita. Loodetavasti ei julge korravalvurid teda sinna otsima tulla.

Keeluala oli Prima Kosmoseföderatsiooni äärde veidi sissesopistunud piirkond, kus kasvav tsivilisatsioon polnud veel piisaval tehnoloogilisel ja kultuurilisel tasemel, et neid kosmoseföderatsiooniga liituma kutsuda. Vastavalt „Isekasvu aktile“ oli piirkonnas areneva planeediga igasugune kontakt keelatud seni, kuni Nõukogu kunagi otsustab, et nood seal on selleks valmis. Sarnane protsess oli kunagi läbi tehtud ka Jareki koduplaneedi Flesianiga, tõsi, väga ammu. Igal juhul enne tema sündi.

Flesian oli ilus, pooleldi tume, pooleldi punakates toonides, pisikese tähe ümber tiirlev planeet, mis tundis erilist uhkust oma kahekümne nelja kuu üle. Originaalis oli neid muidugi kõigest kolm. Aga pärast seda, kui nad liitusid Prima Kosmoseföderatsiooniga ja said teadlikuks rohkematest tsivilisatsioonidest ja rassidest, kellest mõne koduplaneedi ümber tiirleb lausa kümme kuud, asusid nad usinalt oma päikesesüsteemis tiirutavaid asteroide kaaperdama. Tirisid need suured kivikamakad Flesiani oribiidile, nimetasid ümber kuudeks ja olid väga rahul.

Flesianlased liikusid kombitsatel, neil oli kollakas nahk ja käte asemel haaratsid. Pead katsid miljonite aastate jooksul evolutsiooni tõttu arenenud juuksetaolised vurrud, mis olid loodud tunnetama madalaid lagesid pea kohal. Nimelt oli Flesian pidevalt ainult ühe poolega oma päikese poole – planeet küll pöörles ümber oma telje, aga umbes-täpselt paraja kiirusega nii, et üks Flesiani külgedest oli igaveses pimeduses ja teine alati päikesepaisteline. Pimeduse pool oli külm ja seal said flesianlased oma planeedi pinnal elada. Päikeselisel poolel aga oli nii kuum, et ainus võimalus tsivilisatsiooni arendada oli teha seda maapinna all, hiiglaslikes tunnelites ja käikudes. Nende pimeduses on lihtsam orienteeruda, kui pea ümber on tundlad, mis ei lase pead alatasa ära lüüa.

„Mis me teeme, boss?“ küsis Bleak Level, peanupp Jareki seljataguse ukse vahelt sisse pistetud. Ta polnud flesianlane nagu Jarek, vaid pärit Kreoonilt. Ta oli poole pikem ja liikus kahel jalal, ta nahk – kui toda kivistist niiviisi võis nimetada – oli lillat värvi ja kõrvade asemel olid tal augud peas. Ta oli väljanägemiselt väga tüüpiline kreoonlane. Üldiselt olid nad kõik ühesugused.

Nimelt polnud kreoonlaste ühiskonnas tüdrukuid, ainus vastassoo esindaja oli kuninganna, kes oli ühtlasi ka kõikide meeste ema. (See tegi teismeeas kreoonlaste seksuaalfantaasiad psühholoogilisel tasandil väga probleemseks ja vastuoluliseks.) Isasid neil ei olnud, vähemasti mitte teadaolevaid – kuningannaga said paarituda ainult väljavalitud silmapaistvad sõdalased. Üldiselt aga ei saanud väga suur osa Kreooni elanikest kunagi järglasi. Kreoonlastel olid ainult vennad. Vanemad ja nooremad. Ühesõnaga, emadepäeval sai kuninganna terve hunniku kehvasti joonistatud kaarte ja miljon kärsanud röstsaia.

Kreoonlased olid tuntud kui suurepärased sõdalased. Ja tegelikult ainult kui sõdalased. Kõik kosmoseföderatsiooni eluvormid teadsid, et kui sul läheb tarvis sõdalast, pole paremat hinna-kvaliteedi suhet, kui üks korralik kreoonlane. Veel parem variant oleks muidugi kaks või rohkem.

Bleak Levelil, kes oli isegi oma liigikaaslastega võrreldes suurt kasvu, olid olemas kõik eeldused saamaks väärtuslikuks sõjameheks. Ent Bleakil olid teised huvid. Kui vanemad vennad õppisid võitluskunste ja relvade käsitsemist, luges tema noid üksikuid tekstiallikaid, mille ta tänu kosmoseföderatsiooni teadmise jagamise programmile saanud oli. Kreoonlased ise kirjakunstist ja lugemisest eriti lugu ei pidanud, kui just polnud tegu strateegiaõpikutega. Kunagi ammu olid nad muidugi ka teadlasi ja muid seesuguseid ametimehi kasvatanud, aga üsna ruttu sai selgeks, et palju lihtsam on teisi maid vallutada ja neilt sobiv tehnoloogia ära võtta. Tehnoloogia asjatundjaid – töölisi ja mehaanikuid – sai võtta sõjasaagiks.

Seda teades oli Jarek väga üllatunud, et Bleak on erialalt mehaanik. Tõenäoliselt ainus niisugune terves universumis. Oma suure ja võimsa kehaga polnud tal kuigi mugav olla kitsastes tingimustes, kus mehaanikud seadmeid sageli putitama pidid, ja tema näpud kippusid peene tehnikaga ümberkäimiseks liiga jämedad olema, aga Bleaki see ei takistanud. Ega ka asjaolu, et ilmselt vaatas kogu tema ühiskond niisugusele karjäärivalikule viltu. Kõiki töid, mis ei olnud otseselt seotud relva käeshoidmisega, tegid seal teised rahvad. Pärast kosmoseföderatsiooni tulekut polnud nad küll enam orjad ja said töö eest raha, aga kreoonlased vaatasid neile endiselt ülevalt alla. Mehaanikuna ei kujutaks kreoonlasi mitte keegi ette. Või üldse tööriista käes hoidvana. Kui see tööriist just mutrivõti pole, aga seegi peaks olema niisugune hästi kobakas, millega pole tarvis üle ühe korra^[1.] virutada.

„Reaktor on juba üle kuumenemas,“ jätkas kreoonlane närviliselt. „Ma juhtisin fluksaatorist jahutusaine sinna, aga seda ei jagu lõputult.“

„Ära muretse,“ rahustas Jarek. „Mul on plaan. Või noh, varuplaan.“ Ta vajutas konsoolil paari nuppu, millest üks muutis istme nimmetoe kõvemaks ja teine nullis kellaaja ära. Seda tegi ta lihtsalt seepärast, et talle tundus, et sellises olukorras tuleb tähtsat nägu teha ja nuppe vajutada. Tähelendur mudis pisikest augukest oma kuklas. „Nüüd tulevad meil need kalli raha eest paigaldatud implantaadid mängu. Sina vaata lihtsalt, et suundistuti töökorras oleks.“

„Aga ma pole seda mitte kunagi kasutanud. Üleüldse väga vähesed on. Ma tean ainult teooriat,“ vastas Bleak. See oli tavapärasemast ausam ülestunnistus, sest enamasti uskus ta põhimõttesse „Teeskle, kuni vahele jääd“. „Sa tead, see ei ole eriti … see ei ole lihtne värk ja kui seal midagi nihu läheb, siis tõenäoliselt ei lähe enam kunagi mitte midagi nihu.“

Jarek muretses, sest esialgse plaani järgi pidid korravalvajad nad kohe rahule jätma, kui kosmoseföderatsiooni piiridest välja jõutakse. Miskipärast aga ei andnud jälitajad järele ning jõudsid üha lähemale. Tuli vist tõesti varuplaan kasutusele võtta.

Plaan oli igast küljest halb. Ainus tõeline boonus või põhjus, miks seda üldse kasutada, seisnes asjaolus, et tõenäoliselt pikendab see nende vabaduses veedetud päevi, samuti jätab see neile õhkõrna lootuse, et Skooni kivi saab maha müüdud. Aga see oli ka kõik, sest Jareki lennumasin pidi peagi hävima ning selle sündmuse ja kivi müümise vahele jääv etapp oli kohutavalt hägune. Liiga palju muutujaid ja teadmatust. Aga see oli hetkel ainus reaalne võimalus pääseda.

Jarek hakkas mootori võimsust vähendama, et kiirust aeglustada. Ta ei tahtnud Maa-nimelise planeedi päikesesüsteemi valguse kiirusest mitu korda kiiremini sisse põrutada, sest see oleks kohalike planeetide orbiidid segamini ajanud. Olgugi et kurikael, ei tahtnud Jarek oma õlule miljardite elusolendite surma.

„Kas kivi ja suundistuti on valmis?“ uuris Jarek veidi kõrgemal häälel kui vajalik.

„Kohe-kohe oleme lukustuskauguses,“ kuulutas mehaanik. „Kas see on ikka hea mõte?“

Flesianlane mõtles hetke, enne kui ausalt vastas.

„Ei, aga paremat meil pole. Ma loodan, et kõikvõimas jumal Sor aitab meid. Ühenda oma neuraalimplantaat keskarvuti külge, ma laadin meile populaarsemate Maal räägitavate keelte paketid alla.“

Kõiki paari tuhandet keelt ei saanud nad endale lubada; esiteks oli nende ajumaht siiski piiratud ja teiseks olid samasugused piirangud ka Jareki rahalistel ressurssidel. Rahanappuse tõttu ei saanud nad osta ka kohalikke teadmisi. Kuna Maa oli keeluala, koguti sealt informatsiooni väga aeglaselt ja mitteinvasiivselt – seetõttu olid kõik teatmikud poolikud ja kallid. Jarek mõtles, et sellest pole lugu: mis seal ikka rasket olla saab, Maal elavad mõistuspärased olevused on ju väga madalal arengutasemel.

Ta vajutas veel paari nuppu ja rohkem väitis kui küsis:

„Oled valmis!“

„Jah!“

Mõlema keha tõmbles paar sekundit, kui nende aju informatsiooniga üle koormati. Jarek pidi tõeliselt pingutama, et kosmoselaeva üle kontrolli säilitada. Silme ees virvendasid tundmatud sümbolid ja sõnad, kui mitme keele jagu sõnavara ning grammatikat ta peas endale pesa otsisid. Toibumiseks polnud aega.

Ta vaatas veel korra lootusrikkalt radari poole; korravalvurid ei jätnud ikka veel jonni. Uskumatu!

„Sihtmärgid olemas!“ hüüdis Bleak paaniliselt, taustaks masina piiksumine. „Aga mida me seal üldse teeme? Ma ei tea sellest kohast midagi. Saad aru, kui suurde pahandusse me satume?“

„Me juba oleme suures jamas, hullemaks ikka ei lähe,“ arvas flesianlane. „Hoiame veidi madalat profiili, siis otsime kivi uuesti üles, ehitame laeva, lendame minema, müüme kivi maha, hangime endale uued kehad, saame rikkaks. Lihtne.“ Ta ise ka ei uskunud oma sõnu. „On sihtmärgid lähestikku?“

„Jah, valmis.“

„Sa lase ennast teele, ma tulen kohe järele,“ käsutas Jarek.

Ta kuulis, kuidas selja taga käis vaikne surin, kui Bleaki teadvus kehast eemaldati ja planeet Maa poole paisati. Varsti on tema kord. Kõigepealt pidi ta veel hoogu vähendama ja masina otse planeedi atmosfääri sisse suunama, et see lutsukivina atmosfäärilt kosmosesse ei põrkaks. Seejärel lisas ta automatsiooni, et enne masina lõplikku hävimist paisataks kivi lennumasinast välja ohutus suunas ja fikseeritud trajektooril, nii et nad saaksid seda pärast ära tooma minna. Ta patsutas heldinult lennuvahendi konsooli, oli ta ju selle eest kunagi suurt raha maksnud ning sõiduk oli teda pikalt ja truult teeninud. Nüüd aga pidi see atmosfääri õhutakistuse tõttu pea täielikult ära põlema.

Koos Bleaki ja Jareki kehaga. Jarek ei teadnud, kuidas Bleaki kreoonlase aju sellesse suhtub, aga tema oli küll kurb. Aastate jooksul oli ta oma kehasse täitsa kiindunud. Seda vaatamata asjaoludele, et ta aeg-ajalt sellesse uimastavaid mürke kallas ning mõnikord oma peegelpilti endamisi liigkriitiliselt kommenteeris (keha polnud Jareki kohta küll kunagi ühtainustki halba sõna vastu öelnud). Ent paremat põgenemisvarianti praegu justkui polnud.

Jarek vajutas teadvuse eemaldamise nuppu.

See oli esimese hooga veidi ebameeldiv tunne, nagu keegi imeks nina kaudu aju välja. Kui ta oleks egiptlastest ja mumifitseerimisest teadlik olnud, andnuks see talle päris hea võrdlusmomendi, aga praegu meenutas tunne talle marmelaadi nuuskamist.

Järgmine hetk oli pime ja segane. Jarekil oli maru kitsas, ta ei saanud ennast hästi liigutada. Talle tundus, et ta on keras nagu pall. Flesianlase teadvust polnud kunagi kellegi teise pähe siiratud, nii et ta polnud kindel, kas ta pidigi ennast niiviisi tundma või mitte. Kui nad enne Skooni kivi röövimist Rotundia planeedilt läbi hüppasid, et oma laevale suundistutamise funktsiooniks tarvilik jubin varastada, polnud keegi talle öelnud, et pärast on pime ja kitsas. Aga võib-olla pidigi maalastega sedasi olema?

Tegelikult teadis Jarek ühest paari tuhande Maaaasta tagusest juhusest küll, kui üks Sausage´i-nimeline tüüp oli piirivalvet eirates ennast kuidagi ühe naisolevuse kõhtu siirata lasknud – tollal polnud veel Skooni kivi avastatud ja teadvuse distantsilt siirdamine oli olnud võimatu. See oli käinud hoopis labasemal ning vahetumal viisil. Uinutamine, kosmoselaevale viimine ja nii edasi. Sausage oli nimelt ühenduse Piirideta Tehnoloogid liige ja nende arvates oli Maa juba ammu Prima Kosmoseföderatsiooniga liitumiseks küps. Või vähemasti esmakontaktiks valmis. Igal juhul polnud inimesed teda kuigi hästi vastu võtnud; juba mõni aasta hiljem lintšiti Sausage ära ning pärast seda võttis Maa tehnoloogiline areng väikese hingamispausi. Et ringi vaadata ja kohaneda. Hulk veriseid sõdu maha pidada ja ennast hingeliselt otsida. Pärast seda intsidenti rauges ka Piirideta Tehnoloogide ind oma missiooni galaktikas edasi viia.

Aga praegu oli Jarekil kuidagi mõnus ka. Turvaline, kui nii võib öelda. Arvestades, et ta oli võõral planeedil, mille kultuurist ta pea midagi ei teadnud, ja veel Prima Kosmoseföderatsiooni korravalvurite poolt tagaaetuna. Aga tõesti, kogu maailma halb tundus kuidagi hoomamatus kauguses olevat.

Kuna midagi näha polnud, keskendus Jarek oma teistele meeltele. Tal oli soe. Kusagilt kostis mõnus rütmiliselt rahustav heli, selline omajagu summutatud. Ja ta tajus, et liigub hellalt hõljudes läbi pimeduse. Kas tõesti olid maalased abitud pimeduses hõljujad? Seda oleks tähelendur oma mahamagatud koolitundidest ikka mäletanud. Niisuguse eluga võiks isegi ära harjuda, aga alles pensionipõlves. Praegu tahtis ta teha tegusid!

Korraga jõudis flesianlase ajusse mõistmine, et lisaks sellele, et ta ei näinud midagi ega saanud ennast õieti liigutada, ei hinganud ta ka. Mitte, et ta oleks olnud lämbumas, ei. Kui lihtsalt oled terve oma elu midagi iga paari sekundi tagant teinud ja siis järsku ei ole seda enam tarvis, tekib täiesti loomulikult paanika. Ta proovis tõmmata paar sõõmu õhku, kuid midagi ei toimunud. Kopsud ei töötanud. Inimestel on ju kopsud? See ei saa olla tavapärane maalase elu, siin peab mingi jama olema, oli Jarek kindel.

Kuradi Bleak Level, mõtles Jarek. Mehaanik oli raudselt midagi vussi keeranud ja nüüd oli flesianlane enam-vähem kõige hullemas mõeldavas olukorras. Tal polnud kombitsaid ja isegi oma käsi ega jalgu ei saanud ta kasutada. Ent see polnudki kõige hullem. Suurimatest jamadest oli Jarekil alati õnnestunud välja pääseda just tänu oma suule, aga seegi – kui see tal üldse olemas oli – oli praegu täiesti kasutu organ. Ta sundis ennast mõtlema. Analüüsima. Liikuma mälestustes tagasi, koolipõlve. Mida sellist talle selle planeedi kohta räägitud oli, mida praegu kasutada saaks?

Siin elasid kahejalgsed paljad tegelased, kes sisustasid oma vaba aega suremise, teiste tapmise ja järglaste saamisega. Peale inimeste olid maal veel ühed mõistuslikud olevused – kassid –, kes paar tuhat aastat tagasi, pidevate reetmiste tagajärjel, täiesti eraklikeks arenesid. Ja veel terve plejaad igasugu vähem intelligentseid olevusi, kellest suuremat osa inimesed toiduks tarvitasid või neid, keda süüa ei passinud, vähehaaval, aga järjekindlalt välja suretasid. Inimeste pragmaatilisus oli eemalt vaadates väga selge, kuigi ise nad seda kuigivõrd ei taibanud.

Korraga läks aga rappumiseks. Tõesti, vägivaldseks rappumiseks. Rütmiline tuksumine kuskilt eemalt muutus tempokamaks. Jarek proovis ennast liigutada, keerata. Tema inimkeha hormoonid hakkasid mõjule pääsema ja tal oli tükk tegu, et neid kontrolli alla saada. Tsiviliseeritud rasside üks esimesi samme peadpööritavalt kiire arengu suunas oligi keha reguleerivate ainete teadlik kontroll. See vabastas nad looduse seatud ahelatest.

Rappumine jätkus ja Jarekit ümbritsev muutus iga hetkega üha kitsamaks. Juba igatses ta ennist toimunud rahulikku hõljumist. See oli igal juhul etem, kui talle nüüd osaks saav litsumine. Ja see jätkus. Kaua-kaua. Vahepeal tundus endisele tähelendurile, et selle rahutusega võib ära harjuda. Nii jube pikalt oli see kestnud.

Ja siis, kui juba tundus, et Sor annab Jareki hingele rahu ja puhkust, haaras miski flesianlase peast kinni ja pitsitas seda kõvasti. Pigistamise tunne levis üle tema näo õlgadest alla ja hops! sama ootamatult, kui oli tulnud, tunne ka kadus.

Nüüd oli lihtsalt külm. Ja valge. Jarek püüdis jooksu pista, aga ta ei saanud endiselt mitte millestki aru. Tema kopsud tahtsid tööle hakata, keha ei allunud kontrollile, vaid väänles juhitamatult. Ja silmad, mis nüüd tõesti avanesid, nägid ainult pimestavat valgust.

1 Tõenäoliselt siiski oli vaja mitu korda virutada, sest kardetavasti oli pihtasaajaks teine palgatud kreoonlane (hea hinna-kvaliteedi suhe ikkagi), kelle pikalilöömiseks läks tarvis mitut hästi sihitud hoopi isegi kogenud mutrivõtmekeerutaja puhul. [ ↵ ]