Читать книгу Nõiakeerus. Novell Tallinna elust - Johannes Üksi - Страница 3

„Nõõ, suksukesed!“

Kaks palgikoormat weerewad mürinal mööda Pärnu maanteed allamäge Tallinna poole.

Kuiwal ajal on Pärnu maantee, iseäranis linna pool Nõmme alewit, sile kui laud. Mõlemal pool teed kerkiwad harwa theesamblaga kaetud liiwakünkad, kust wahetewahelise tuulehooga kuiwa liiwatolmu silma tuiskab.

Esimese koorma otsas, palkide peale seotud wankrikasti ees, pehme heinamärsi peal istub tüse maamees. Ta tugewat keha katawad hallid, igapäised riided, jalas on tal pikasäärega saapad; läikiwa nokaga müts on kukla lükatud.

Lai, päewitanud nägu on rõõmsal naerul, kuna sinistes, heasüdamlistes silmades lõbutunne asub.

Teine koorem weereb ilma sõitjateta; umbes kümme sammu koormate järel põntsiwad kaks poissi, kuna nad sealjuures „Nõmme“ theemajast ostetud saiapätsisid nosiwad.

Ühel nendel, pikal, sirgel, jumeka näoga poisil, näib juba aastat kuusteistkümmend turjal olewat, kuna teine, wähem, nähtawasti weel kümnendat ootab.

See aastate wahe ei takista neid aga sugugi üksteisega sõbramehelikult läbi käimast.

Mõlemad on lihtsates maaülikondades, kirjud sitsirätid kaeas. Suurema jalas uhkeldawad säärega saapad, kuna wähem pastaldes põntsib.

Warase hommiku wilu peale waatamata on mõlemad higised, mispärast nad peakatted kaenlas hoiawad. Otse ennastsalgawa südidusega kugistawad nad suured tükid pehmet saia alla, sealjuures ise sügawasti hingeldades.

Eesweerewa koorma peal istuw mees waatas tagasi ja naeratas heasüdamliselt, wahwasti jalgu liigutawaid poisse nähes.

„Hüpake peale, poisid, nüüd wast tuleb sõit!“ hüüdis ta ohje tugewasti pingule tõmmates.

Hobused peatasid suure waewaga allamäge kippuwate koormate rõhumise all. Poisid ronisid sõnakuulelikult koorma peale, ja sõit läks edasi.

Nende palgikoormate omanik oli kuuskümmend wersta Tallinnast eemal olewa M. walla Tõnu Killam. Tal oli linna sõitmiseks iseäraline põhjus; muidu poleks ta kodust oma jalgagi liigutanud, sest loogu oli weel huk maas, kuna ka rukkilõikus warsti kaela pidi tulema.

Tõnu juures, juba wäiksest saadik, elas tema ärasurnud wenna poeg Jaan, kelle ema juba poisi ilmale tulemisel hauda oli warisenud. Tõnu laskis poisi kaheklassilise „Wene kooli“ läbi teha ja wiimasel ajal käis poiss „leeri ettewalmistuse koolis.“

Ehk kooliõpetajad Tõnule küll nõu andsid andrerikast poissi edasi koolitada, ei hoolinud Tõnu sellest midagi ja pani poisi oma juures tööle.

„Temast peab tubli koha peremees saama, aga mitte näljakannikat näriw koolmeister,“ ütles ta kõigi usutuste peale.

Kuid korraga wõttis asi teise pöörde.

Tõnu jõukas õde, kes Peterburis elas ja hiljuti leseks oli jäänud, kirjutas Tõnule, et ta nädala pärast Tallinna elama asub ja et Tõnu waeslapse Jaani seks ajaks linna tooks. Tädi tahta Jaani koolitada, kui sel õppimiseks himu; wastasel korral panna ta Jaani kuhugile ametit õppima.

Jaan oli selle sõnumi rääkimata rõõmuga wastu wõtnud. Hakkasid ju nüüd tema alatised unistused – edasi õppida – täide minema.

Kui kiri tuli, jaan kraamis ta kohe oma raamatud wälja ja hakkas õhinal kord õpitud tükka üle kordama.

Tõnu lõi käega.

„Eks sust ikka näljakannikat näriw koolmeister saa,“ tähendas ta, kuid mõttes lisas ta juurde: „Tea ühti, ehk teeb sust õde wiimaks tohtrigi walmis!...“

Ja nõnda siis tuli, et Tõnu kibedamal tööajal linnasõidu ette wõttis. Ühes Jaaniga wõttis ta ka oma wäikse poja Hansu kaasa.

Hommik oli üks ilusamatest.

Augusti-kuu oli waewalt alanud ja suwi oli weel täies hoos. Praegu alles tõusnud päike raputas looduse oma kiirtekullaga üle, paitas õrnalt rohuliblede peal sätendawaid kastetilke, neid nägemata auruna sinawasse õhumerre hõljuma meelitades.

Kõrgemale tõustes tõrjus päike hommikuse wilu; maapinnal ärkas elu : ilmusid oma öökorteritest lugemata putukad; tihtipeale kuuldus wuhinal möödalendawa metsmesilase sumin; ka põiklewa lennuga mitmewärwilised liblikad ilmusid nähtawale.

Tee jäi ühetasasemaks; siis pidid hobused koormad ülesmärge tirima.

„Linn! Linn“ hüüdis korraga wanem poistest, Jaan, sõrmega ettepoole näidates.

Eemal, taewasinaga nagu ühte sulades, hiilgasid päikesekiirte helgil kõrged tornid, wabrikute korstnad ja lugemata majade räga. Iseäranis silmapaistwalt sätendasid kõrge mäe otsas Wene kiriku kullatud ristid ja kuplid. Tornid, puude salgad, majad – kõik näisid nagu sula, wirwendawa kulla sees ujuwat.

Poistele oli see esimene linnasõit. Pärani silmadega waatasid nad ennenägemata imepilti. Päewitanud, ärewil näod tardusid liikumatusesse.

„Isa,“ hüüdis korraga Hans, „kas see on linn?“

Hüütaw pööras oma naerul näo poiste poole.

„See on linn jah, poja! Warsti jõuame sinna, külli siis imet näed.“

Wanem poiss müksas wähema külge.

„Küll sa, Hans, oled aga rumal, küsid niimoodi! Ega’s ometi saunaurtsikutel tornisid peal ole!...“

Hans sai aru, et ta rumalasti oli küsinud ja muheles süüdlaselt.

„Aga küll on ikka tore...näe, see seal!...“ Ta näitas Wene kiriku hiilgawate kuplite peale.

„See on Wene kirik,“ seletas Jaan, „ja see koht, kus peal ta on, nimetatakse Toompea mäeks. Seal on sakste lossid. Koolmeister rääkis, et sealt pidada nii sügawasse alla wõima waadata, et pea pidada ümber käima hakkama. Näe, seal on wist Olewiste kirik, näed, see pikk torn... See olewat nii kõrge, et alt ei pidada saama tippu waadatagi, - pidada sellili kukkuma... Ja näe, need kõrge... need on wabrikute korstnad...“

Hns kuulas tähelepanelikult. Äkisti kostis linna poolt pikk, wali ürgamine.

„Isa, mis seal hüüab?“ kisendas Hans.

„Lutre wabriku toru, poja, see kutsub mehi tööle.“

„Kes seda nii waljusti puhub?“ päris poiss edasi, kuid rataste mürin mattis ta heale kinni.

„Ää küsi nii rumalasti!“ müksas Jaan jälle. „Ega’s inime nii waljusti jaksa puhuda, seda teeb masin!...“

Nad jõudsid heinamaade wahele, kus hein juba saadudes oli. Paremat kätt teed oli kõrge plank-aed, mille kõrwal wulisew allikasoon jooksis. Poisid hüppasid koormalt maha ja läksid janu kustutama. Siis sammusid nad jala koormatele järele.

Warsti jõudsid nad linna majade wahele.

Poisid ajasid silmad õige pärani, et midagi waatamata ei jääks. Esimene asi, mis neile silma puutus, olid raudrööpad mis wäikese laudadest putka juurest alates mööda uulitsat ühte järge edasi läksid kaugemale linna sisse minnes muutus ka maapind: lihtsa kruusa asemele ilmusid tihedasti üksteise kõrwale kiilutud munakiwid.

Koormad weeresid kolisedes ja nagisedes nende kiwide peal, kuna poisid mööda kõnniteed sammusid, uudishimulikult igast aknast ja hoowiwärawast sisse piiludes.

Warase aja pärast oli uulitsal weel wäga wähe rahwast liikumas. Kojamehed kastsid uulitsaid, mõned pikkadest gummitorudest, mõned suurtest plekk-kannudest. Piimamehed kloppisid toobipõhjadega wastu piimanõusid ja hüüdsid:

„Piimale! Prouad piimale!“

Ilmusid suurtes rätikutes, ehk lihtsalat laia warrukatega hommikujakkides, uniste silmade- ja kordaseadmata juukstega naesterahwad, kellel mitmesugused nõud: - purgid, kannud toobid ja wäiksed plekk-ämbrid – käes olid.

Ühe kahekordse puumaja ees, kus ka pood oli, pidas Tõnu hobused kinni.

„Noh, pojad, läheme wäheks ka kaupmehe-saksa waatama. Ega’s loomad seeaeg kuhugi lähe.“

Tõnu ja Jaan sidusid heinamärsid aiste otsa. Siis astusid nad hoowiwärawast sisse, sest poe uks oli weel kinni. Üle hoowi, otse wärawate kohal, oli pikk katusealune; sinna alla olid paar-kolm maameste wankert asetatud. Uniste nägudega mehed rakendasid hobuseid ette.

„Tere, tere!“ terwitas Tõnu.

„Jumalaime!“ wastati lühidalt.

„Kas ka kuiwawa ajaga wäljas?“ päris Tõnu wäikselt kamsolis wanamehelt, kes wankris istudes noore tüdukukesega hommikueinet – peenikest leiba, räimi ja külmi kartuleid – wõttis, kuna nad kordamööda lähkrist piima peale rüüpasid.

„Jah jah!“ wastas wanamees sõbralikult. „Ajasin wälja jah! näe, heinateoga sain walmis – paljukse mul teda ongi, paar tiinu – ja rukis tahab weel mõned päewad walmida... Tõin wõid ja mune... kas kaugelt, wõi...?“

Meeste wahel algas jutt, misajal Jaan ja Hans hoowis ümber nuuskisid. Ühest wihmatõrrest leidsid nad surnud nahkhiire, kes üleni tõrwane oli. See wõitis kõik nende tähelepanemise, kuni Tõnu nad wiimaks tuppa kutsus. Lahke, jutukas kaupmees mõõtis nendele Tõnu tellimise peale suured tükid liha ja sepikut ja tegi kaks pudelit kwassi lahti; sel ajal awas kaupmehe sulane ka poeuksed.

Kui liha ja kwass kõhus warjul olid, ostis Tõnu poistele weel „niki-näkkisid“ ; lahke kaupmees andis Tõnule wana tuttawa poolest jämeda sigari, mille see suure heameelega tossama pani. Siis läksid nad kõige lõbusamas meeleolus edasi.

Tõnismäest üles minnes kuulsid poisid äkiste kõlinat, millel mõisa lõunale kutsuwa kella kõlaga sarnadust oli. Suur oli aga nende imstus, kui eemalt üksik raudtee-wagun, mida wilets hobusekronu wedas, neile wastu wuras. Waguni eespool otsas seisis wasknööpidega mees, kes hobust tihtilugu piitsaga plaksis.

„Isa, mis see on?“ ruttas Hans küsima.

„See on konka,“ wastas Tõnu. „Selle peal sõitmine maksab wiis kopikat. Oota poja, kui palgid müüdud ja hobused uluall, siis sõidame sellesamaga tädi juure. Siis läheme ka Kadrintali, näete merd ja laewu.“

Nad jõudsid heina- ja palgi-turule, kus juba mitmed koormad ees olid. Tõnu ja teiste koormaomanikkude wahel tekkis warsti sõbralik jutuajamine.

Poisid waatasid ümber. Otse üle turu walgendas kirik, mis oma torni kõrgele üle puude latwade sirutas. Kiriku ümber oli mitmeharuline puiestee, mida laialadwalised kastanid ümbritsesid. Pahemat kätt paistis teine, kahe torniga kirik ja jälle puiestee; sealt läks ka maantee järsult mäe otsa. Jalakäijate jaoks olid laiad kiwitrepid, mille mõlemal pool ääres suures imelikud (nagu mõisa pere theemasin, - wõrdles Jaan) kiwiriistad ilutsesid. Edasi läks lai, uhke uulits, mille algul mõned woorimehed seisid.

Poistel tuli kange tahtmine mitmeid asju, iseäranis kiwitreppi, lähemalt waadata.

„Onu, kas sa ei lubaks meid natukeseks siia ligidale käima minna?“ palus Jaan.

Tõnu lubas, kuid hoiatas, et nad mitte wäga kaugele ei läheks ja ära ei eksiks.

Poisid jooksid wõidu treppide juurde. Wähe aega imetlesid nad iseäralisi kiwinõusid, siis pööras mühinal möödasõitew mootorratas nende tähelepanemise oma peale, mis paarkümmend sammu nendest eemal kõrge kiwimaja ees seisma jäi. Poisid jooksid seda waatama. Selle järele kütkestas nende pilkusid suure klaasruudu taga seisew päkapiku-mees, kes muhedal naerul kahte suurt pudelit kaenlas hoidis; jalge ees oli tal terwe wirn teisi pudeleid. Siis jooksid nad üle uulitsa, kus akna peal wahast kujud just kui elusad, toredad riided seljas, seisid. Nõnda sammusid nad edasi, waadeldes, imetledes ja arutades.

Linnas läks aegajalt ikka elawamaks. Woorimehed kihutasid – poiste arwates tuhatnelja – edasi-tagasi ja mitugi korda pidid poisid üle uulitsa jookstes surmahirmus nende eest kõrwale põikama. Uhked saksad kõndisid, ruttasid läbisegamini.

Kui poisid wiimaks tagasimineku peale hakkasid mõtlema, said nad aru, et ära olid eksinud. Usu peale sammusid nad aga edasi, lootes niiwiisi palgiturule wälja jõuda.

Nõnda sattusid nad wiimaks kuhugile raudtee äärde, kus wedurid edasi-tagasi sõitsid ja hulk inimesi ülemineku-koha lahtitegemist ootasid.

Jaan ja Hans wahtisid kohkunult üksteise otsa. Nad olid hoopis eksinud. Ümber waadates nägid nad oma seljataga suurt rohuplatsi, kus kari poissa jooksis. Nad läksid sinnapoole.

Jaani ja Hanssu nähes hüüdis üks suurematest poistest:

„Poisid, waadake, kus maamatsid on! Waadake maamatsa!“

„Kas te ei teaks juhatada, kus palgiturg on?“ küsis Jaan kohmetult.

„Mis? Mis on?“ hüüdis üks wähem, tatise nina ja lõhkise pluusega poiss, kellel suur walge pall käes oli, ligi jookstes.

„Mats küsib, kus palgiturg on! Poisid, juhatage palgiturgu!“

Jõnglased kogusid kõik hunnikusse maa „imeloomi“ waatama.

„Palju säärikud maksawad?“ küsis üks punase mütsi ja walge kraega uhke poiss, Jaanile kepiga wastu jalga lüües.

„Kas te siis ei tea, kus palgiturg on?“ küsis Jaan uuesti, waewaga oma pahameelt alla suruda püüdes.

„Sa ütle enne, palju säärikud maksawad!“ kärkis poiss kepiga jaani nina all wehkides.

„Mine metsa!“ ütles nüüd Jaan päris pahaselt. „Tule, Hans, oskame ise üles otsida.!“

Kuid uulitsajõnglased ei tahtnud nõnda lühikese naljaga leppida.

„Poisid, mats saatis meid metsa! Kas jätame! Anname matsidele kiwa!“ kisendas üks.

„Anname kiwa, anname kiwa!“ kordasid kõik ja hakkasid kiwa korjama.

Jaan ja Hans, nähes, et asi kirjuks ähwardab minna, pistsid jooksu. Nendele järele lendasid mõned kiwid, mis aga õnneks ei trehwanud.

„Mis on, poisid, kas linna nooredherrad kipuwad naha kallale?“ küsis sammu sõitew woorimees naerdes.

„Me ei teinud neile midagi, küsisime ainult, kus palgiturg on,“ ütles Jaan. „Kas te ehk wõiksite teed juhatada?..“

„Palgiturg? Oo, sinna on keeruline tee!“ ütles woorimees. „Wõite aasta läbi ümber kõmpida, enne kui sinna juhtute.“

Poisid waatasid kohkunult üksteise otsa. Hansul oli juba nutt kurgus.

„Kas teate, poisid,“ jatkas woorimees, „kui teil kakskümmend kopikat maksta on, siis wiin teid natukese ajaga sinna! Kakskümmend kopikat ja – uhti!“

Jaanil oli wiiskümmend kopikat, mille ta linnatulles Tõnu käest oli saanud – lubaga, et ta selle ükskõik mis asja peale wõib kulutada. Jaan maksis rõõmuga woorimehele nõutud summa; siis ronisid nad troskasse, woorimees naksutas keelega, lahutas ohje ja sõit läks...