Читать книгу Metssiga - Johannes Wilhelm Wolf - Страница 2

Elas kord kuningas oma kuningannaga. Neile oli sündinud üksainus poeg, kuid palju rõõmu kuningal pojast ei olnud, sest kuri nõid oli poisi metsseaks muutnud. Kuningas ja kuninganna olid väga kurvad, kuid leidsid pisut lohutust sellest, et lubasid metsseal õukonnas ja lossiaias vabalt ja rahumeelselt ringi joosta.

Kuningalossi lähedal asus teine loss, kus elas üks rikas isand, kellel oli kolm tütart, üks ilusam kui teine. Ühel päeval oli metssiga jooksnud kaugemale kui tavaliselt ning näinud kõige vanemat tütart, kui too väljal lilli noppis.

Tüdruk oli talle nii väga meeldinud, et ta armus temasse pööraselt ja tahtis teda naiseks võtta. Kuningas üritas küll poega ümber veenda, kuid see oli mahavisatud vaev ning metssiga ei võtnud kedagi kuulda. Ta ütles, et kui tütarlaps ei saa tema naiseks, siis sureb ta suurest kurvastusest.

Selle peale saatis kuningas lossiisandale sõna ja lasi talle kõik ära rääkida. Tollele ei meeldinud see ettepanek algul samuti kuigivõrd, kuid kui ta järele mõtles ega kuningapoja surma tahtnud, jäi ta nõusse.

Kogu korraldusega ei olnud sugugi mitte rahul aga tüdruk, kes ütles, et tema teeks pigemini jumal teab mida, kui et läheks mehele nii jõletule seale!

Sellest kõigest oli aga vähe abi, kuninga käsk oli seaduseks ja pulmad peeti ilmatu suure toredusega. Kui kõik voodisse läksid, heitis ka pruut magama. Metssiga tahtis tema kõrvale heita, aga kui ta voodisse hüppas, astus ta õnnetul kombel oma raske sõraga pruudile peale – ja õrn tütarlaps heitis sealsamas hinge. Kui kurvad olid metssiga, kuningas ja pruudi vanemad, seda ei suuda ükski sulg kirjeldada.