Читать книгу Väike mees - Johannes Wilhelm Wolf - Страница 2

Elasid kord kolm õde. Kaks vanemat, kes olid hirmsad hädaldajad, olid koos ühes majas ja noorim, kes kunagi millegi üle ei kurtnud, elas teises majas.

Ühel õhtul juhtus aga nii, et üks väike vanamees tuli ja koputas selle maja uksele, kus elasid kaks vanemat õde. Koputamise peale pistis vanim õde pea aknast välja ja küsis: „Mis vaja on?“

„Ma sooviksin ööseks ulualust, sest ilm on nii külm, et ma ei saa väljas magada,“ vastas väike mees.

„Meil pole ruumi,“ ütles seepeale tüdruk, „ja kui ma teid sisse laseksin, siis toriseks mu õde kaheksa päeva järgemööda ja see mulle ei meeldiks, seepärast otsige endale kusagilt mujalt ulualust.“

Nende sõnadega lõi ta akna kinni ega kuulanud enam väikest vanameest.

Kuna tema palve esitati kurtidele kõrvadele, siis läks väike vanamees majakese juurde, kus elas noorim õde, ja koputas uksele. Tüdruk avas akna ja küsis: „Mida te soovite, armas sõber?“

„Ma sooviksin ööseks ulualust, sest väljas on nii kõva külm,“ vastas väike mees.

Sedamaid kiirustas noorim õde ukse juurde, tegi selle lahti ja viis mehikese sooja kambrisse. Ta keetis mehele piimast ja jahust putru ning murendas sinna sisse viimase leivaraasukese, mis ta kapist leidis. Siis tõi ta õlgi ja soputas need hästi kohevaks, et väiksel mehel oleks pehme nende peal magada.