Читать книгу Varjutus - John Banville - Страница 2

Alguses oli see mingi moodustis. Või isegi mitte seda. Raskus, lisaraskus, ballast. Ma tundsin seda tol esimesel päeval õues väljadel. Mul oli tunne, nagu oleks keegi hakanud minu kõrval või pigem minu sees hääletult minuga ühte sammu käima, keegi, kes oli keegi muu, keegi teine, aga ometi tuttav. Ma olin harjunud eri tegelaskujusid kehastama, aga see, see oli teistmoodi. Ma peatusin, hämmastunud, rabatuna sellest põrgulikust külmast, mis on mulle nii tuttavaks saanud, sellest paradiislikust külmast. Siis õhu kerge tihenemine, valguse hetkeline varjutus, nagu oleks miski päikesest püstloodis mööda langenud – võib-olla tiivuline poiss või langev ingel. Oli aprillikuu – linnud ja põõsad, läheneva vihma hõbedane helk, tohutu taevas, jäiste pilvede suurejooneline kulg. Siin ma siis olen, painatud, viiekümnele lähenev, äkitselt rünnatud keset maailma. Mul oli hirm, nagu pidigi olema. Ma kujutlesin tohutut kurbust, tohutut ülendust.

Ma pöördusin, vaatasin tagasi maja poole ning nägin enda meelest oma naist seismas akna all kunagi mu emale kuulunud toas. See inimkogu oli liikumatu, vaatas pilku pööramata minu poole, kuid mitte otse mind. Mida ta nägi? Mis see oli, mida ta nägi? Ma tundsin end põgusalt pisendatuna, väheolulisena, otsekui oleks mind riivamisi löödud või mulle pilkav õhusuudlus saadetud. Aknaklaasil peegelduv päev pani kujutise aknaavas virvendama ja vääratama – oli see tema või kõigest naisekujuline vari? Ma hakkasin astuma mööda konarlikku maapinda, tuldud teed tagasi, ning see teine, mu sissetungija, kõndis kindlalt mu sees nagu rüütel oma soomusrüüs. Minek oli ohtlik. Rohi haaras mul pahkluudest ning rohu all savis olid augud, jäänud igiammuse karja sõrgadest ajal, mil see linnaserv oli alles lage maa, ning nüüd võisid need panna mind komistama ja võib-olla murdma mõne neist lõpmata paljudest õrnadest luudest, mis väidetakse jalas olevat. Minus kerkis kabuhirmu hoovus nagu iiveldus. Kuidas, küsisin ma endalt, kuidas saaksin ma ihuüksi siia jääda? Noh, nüüd on liiga hilja, ma pean selle ära tegema. Seda ma endale ütlesingi, pomisesin valjusti: Nüüd pean ma selle ära tegema. Siis tungis mulle ninna mere kergelt soolakas lehk ja ma judistasin end.

Ma pärisin Lydialt, mis see oli, mida ta vaatas.

„Mida?” küsis ta. „Millal?”

Ma viipasin käega. „Ülakorruse aknast, sa vaatasid välja minu poole.”

Ta saatis mulle selle nüristunud pilgu, mille ta oli viimasel ajal välja arendanud, surus lõua alla ja enda poole, nagu oleks ta midagi aeglaselt neelanud. Ta ütles, et ta ei käinud ülakorrusel. Siis me seisime hetke vaikuses.

„Kas sul külm ei ole?” küsisin ma. „Minul on külm.”

„Sinul on alati külm.”

„Ma nägin eile öösel unes, et ma olin jälle laps ja olin siin.”

„Oh jaa, sa pole siit ju läinudki.”

Küll mu Lydial on ikka peen pentameetritunnetus.

o

Maja ise tõmbaski mind tagasi, saatis oma salajased kutsujad välja, et paluda mul tulla… koju, pidin ma ütlema. Ükskord talvises videvikus ilmus maanteel auto ette mingi loom, kössis, kuid ometi pealtnäha kartmatu, teravad hambad paljastatud ning silmad autolaternate pimestavas valguses välkumas. Ma olin peatunud vaistlikult, enne kui ma olin seda looma õieti märganudki, ning istusin kohkunult, ninas kummisuitsu mürgine ving, ja kuulasin omaenda vere tukslemist kõrvus. Loom liigatas nagu pagema hakates ja tardus siis uuesti paigale. Tema pilgus oli säärane raevukus, helkivad silmad ebareaalselt neoonpunased. Kes see oli? Nirk? Tuhkur? Nende jaoks liiga suur, aga mitte küllalt suur, et olla rebane või koer. Lihtsalt mingi tundmatu metsaline. Siis kadus ta, jooksis hääletult, maadligi, nagu tal polekski jalgu. Mu süda tagus ikka veel. Mets kaldus mõlemalt poolt lähemale, mustjaspruun hääbuva päeva viimase nõrga kuma taustal. Ma olin sõitnud miilide kaupa otsekui unes ning arvasin nüüd, et olen eksinud. Ma tahtsin auto ringi keerata ja tuldud teed tagasi sõita, aga miski ei lasknud mul minna. Miski. Ma kustutasin autolaternad, ronisin välja ning seisin segaduses maanteel, niiske poolpimedus mind ümbritsemas ja enda omaks tegemas. Sellelt madalalt künkalt langes videv maa eespool hämarusse ja udusse. Nähtamatu lind minu kohal okstes kraaksatas ettevaatlikult ja õhkõhuke jääkild märjal teeveerel purunes klirinal kanna all. Kui ma ohkasin, püsis hingeõhu ektoplasmavoog põgusalt mu ees nagu teine nägu. Ma kõndisin künkaveerele ja nägin siis linna, selle väheseid väikesi helkivaid tulesid ja veel kaugemal mere nõrgemat helki ning ma teadsin, kuhu ma olin endale sellest aru andmata tulnud. Ma läksin tagasi, istusin jälle autorooli, sõitsin künkaharjale, lülitasin seal mootori ja laternad välja, lasksin autol unelevalt ja rappudes vaikuses mööda pikka langust veereda ning peatusin väljakul maja ees, mis seisis oma pimeduses mahajäetuna, kõik aknad ilma tuledeta. Kõik, kõik ilma tuledeta.

o

Nüüd, kui me seisime koos ühe all neistsamadest akendest, üritasin ma rääkida oma naisele sellest unenäost. Ma olin palunud tal minuga kaasa sõita, et see vana maja üle vaadata, olin ma öelnud, kuuldes oma hääles lipitsevat nooti, et vaadata, ütlesin ma, kas tema meelest saaks selle uuesti elamiskõlblikuks teha, kas inimene võiks seal üksi elada. Ta naeris. „Kas sa niimoodi mõtledki ravida seda, mis tahes sul viga peaks olema,” ütles ta, „niimoodi siia tagasi joostes nagu laps, kes on millestki ehmunud ja tahab emme juurde?” Ta ütles, et mu ema naeraks selle peale oma hauas. Mina kahtlesin selles. Ema ei olnud isegi eluajal kuigi lustakas. Pill tuleb pika ilu peale, oli üks tema ütlemisi. Kui ma oma unenägu kirjeldasin, kuulas Lydia kannatamatult, jälgis rahutut aprillitaevast põldude kohal, ise kössis maja rõskes õhus, ning ninasõõrmed valgeks tõmbumas, kui ta haigutust maha surus. Unenäos oli esimese lihavõttepüha hommik, mina olin laps ja seisin lävel, vaadates hiljutisest vihmast märga ja päikesepaistes virvendavat väljakut. Linnud lendlesid vilistades, tuulehoog sööstis alla ning juba õitsevad kirsipuud värisesid kevadeootuses. Ma tundsin näol õuejahedust, tajusin majast hoovavaid pidupäeva lõhnu – kopitanud voodipesu, teeauru, eelmise õhtu kaminatule kustunud süte lõhna ning midagi emaga seostuvat, mingit seebiaroomi, mingit otsekui puiduhõngu. See kõik oli unenäos ja väga selge. Ja kui ma seal ukseavas seisin, olid ka lihavõttekingitused, need olid nagu käegakatsutav õnnehõõgus minu taga maja sügavuses – munad, mille koore mu unenäoema oli tühjendanud ja siis kuidagiviisi šokolaadiga täitnud – see oli veel üks lõhn, sulatatud šokolaadi soe ja tihke lõhn – ja kollane plastmasskana.

„Mis asi?” küsis Lydia peaaegu naeru turtsatades. „Kana?”

Jah, vastasin ma söakalt, plastmasskana, mis seisis peenikestel jalgadel ning kui ta seljale vajutada, munes ta plastmassmuna. Ma nägin seda unenäos, nägin kana vormitud lotti ja nüri nokka ning kuulsin klõpsatust, kui vedru linnu sees valla pääses ja kollane muna mööda renni alla rappus ja vankudes lauale lupsatas. Kui muna välja tuli, plagisesid klõbinal ka tiivad. Muna oli tehtud kahest õõnsast poolest ja pisut valesti kokku liimitud, nii et ma tundsin oma unenäoliste sõrmeotstega kummalgi pool liitekohta kaht teravat kanti. Lydia silmitses mind iroonilise ja põlgliku muigega, milles oli siiski kübeke hellust.

„Ja kuidas see tagasi sisse saab?” küsis ta.

„Mida?” Viimasel ajal olen ma leidnud, et mul on raske mõista isegi kõige lihtsamaid asju, mida inimesed mulle ütlevad, otsekui kasutaksid nad mingit keelevormi, mida ma ära ei tunne – ma tean sõnu, aga ei oska neid mõtestatult kokku seada.

„Kuidas sa muna tagasi kana sisse saad,” ütles ta, „et see uuesti välja võiks tulla? Selles unenäos.”

„Ma ei tea. See lihtsalt… lükatakse vist tagasi.”

Nüüd naeris ta küll ja teravalt.

„Noo, mida ütleks doktor Freud.”

Ma ohkasin vihaselt. „Mitte kõik ei ole…” Ohe. „Mitte kõik…” Ma loobusin. Ta seiras mind ikka veel hella ja laitva pilguga.

„Oh, jah,” ütles ta. „Mõnikord on kana lihtsalt kana – välja arvatud siis, kui see tähistab kodukana.”

Nüüd olime mõlemad vihased. Lydia ei suutnud mõista, miks ma siia tagasi tulla tahtsin. Ta ütles, et see on haiglane. Ta ütles, et ma oleksin pidanud maja maha müüma juba aastate eest, kui mu ema suri. Ma seisin pahuralt vaikides ega öelnud enda kaitseks midagi, mul polnud midagi öelda. Kuidas võisin ma loota seletada talle tol talveõhtul maanteel saadud kutset, kui ma ei suutnud seletada seda endalegi? Ta ootas ikka veel mind jälgides, kehitas siis õlgu ja pöördus uuesti akna poole. Ta on laiaõlgne ja nägus naine. Tema paksudes tumedates juustes voogab vasakult meelekohalt üles lai hõbedane salk, ehmatav hõbedane leek. Talle meeldivad õlasallid ja sallid, sõrmused, käevõrud, asjakesed, mis sädelevad ja kõlisevad – ma kujutlen teda kõrbeprintsessina, kes sammub keset liivamerd. Ta on niisama pikk kui mina, kuigi mulle tundub, nagu mäletaksin ma aega, mil mul oli tubli käelaiune edumaa. Võib-olla olen ma kokku kuivanud, see ei üllataks mind. Õnnetu olemine on kindel närvutaja.

„Sellel on midagi tegemist tulevikuga,” ütlesin ma. „Unenäos.” Kui ma vaid suudaksin talle edasi anda seda kiiret, teravat kohalolekutunnet, unenäo tihket kõikehõlmavust, seda, kuidas kõik selles oli nii läbitungivalt tuttav ning ma ise olin mina ja samal ajal ei olnud ka. Ma noogutasin kulmu kortsutades, tuimalt nagu tukunui. „Jah,” ütlesin ma, „Ma seisan lävel päikese käes esimese lihavõttepüha hommikul ning mingil moel on tegu tulevikuga.”

„Missugusel lävel?”

„Mida?” kehitasin ma längus õlga. „Siin muidugi,” vastasin ma noogutades, segaduses ja veendunult. „Jah, siin välisuksel.”

Lydia kergitas mulle otsa vaadates kulme, kallutas oma suure pea pisut kuklasse, käed sügaval laia mantli taskutes.

„Minule kõlab see küll rohkem mineviku moodi,” lausus ta, kaotades selle vähesegi huvi, mis enne oli olemas olnud.

Minevik või tulevik, jah, oleksin ma võinud öelda – aga kelle oma?

o

Cleave on minu nimi, Alexander Cleave, hüütakse Alexiks. Jah, just seesama Alex Cleave. Võib-olla meenub teile mu nägu, need kuulsad silmad, mille tuline välkumine võis tungida poole parterini välja. Viiekümneaastaselt olen ma, isegi kui ma ise seda ütlen, ikka veel ilus mees, ehkki pisut kõhnunud ja laialivalguv. Mõelge oma ideaalsest Hamletist ning te näete mind: blondid sirged juuksed – nüüd veidi hallisegused –, läbipaistvad kahvatusinised silmad, põhjamaised põsesarnad ning see õieli lõug, mis on küll tundlik, kuid vihjab ka rafineeritud brutaalsuse sügavikele. Ma mainin seda asjaolu üksnes seetõttu, et murran pead, mil määral võib mu teatraalne välimus seletada seda sallivust, õrnust, ammendamatut ning suuresti teenimatut lahkust ja armastust, millega on minusse suhtunud paljud – noh, mitte paljud, isegi kõige ustavam Leporello ei saaks öelda, et paljud – naised, keda on aastate jooksul tõmmatud minu elu orbiidile. Nad on minu eest hoolitsenud, nad on mind toetanud – ükskõik kui tormakas mu käitumine mõnikord ka oleks, nad on alati olnud mu kukkumist pehmendamas. Mida nad minus näevad? Mida üldse on minus näha? Võib-olla on see ainult pealispind, mida nad näevad. Kui ma noor olin, suhtuti minusse sageli eelarvamusega kui tühisesse naistelemmikusse. See oli ülekohtune. Tõsi küll, kui olukord nõudis, võisin ma tõesti olla, nagu öeldakse, linalakk kangelane, aga kõige paremini mängisin ma morne vaimseid tüüpe, neid, kes nagu ei kuulunudki tegelaste hulka, vaid näisid tänavalt sissetooduna, et tegevusele usutavust lisada. Ohtlikkus oli minu valdkond, ohtlikkust oskasin ma väga hästi mängida. Kui oli vaja mürgitajat või brokaati kandvat kättemaksjat, siis olin mina just õige mees. Ka kõige päikeselisemates rollides, nagu õlgkübaraga tolvan või kokteile kummutav teravmeelitseja, kiirgasin ma välja midagi rahutut ja ähvardavat, mis sundis isegi kübaraga vanaprouad esiridades vaikima ja kommikotti kõvemini pihus pigistama. Ma võisin ennast ka suureks mängida – kui inimesed mind tagaukse juures silmasid, leidsid nad alati jahmudes, et selles, mida nad päris eluks nimetavad, ei olegi ma mingi ootuspärane looberdav ja karune raskekaallane, vaid heas vormis ja nõtke inimene, kellel on tantsija ettevaatlik kõnnak. Vaadake, ma olin selle endale pähe tuupinud, olin uurinud suuri mehi ning mõistnud, et see, mis neid määratleb, ei ole mitte lihaseramm, jõud või vägi, vaid nende olemuslik haavatavus. Väikesed mehikesed on pealetükkivad ja valitsevad ennast, kuid suured, kui nad on üleüldse esinduslikud, kiirgavad mingit võluvat segadust, kimbatust ja isegi ahastust. Nad on pigem muserdatud kui muserdajad. Keegi ei liigu graatsilisemalt kui hiiglane, kuigi just tema prantsatab alati oavarrelt alla või tal torgatakse hõõguva rauaga silm välja. Kõike seda ma õppisin ja õppisin ka mängima. See, et ma oskasin ennast suureks teha, oli üks minu edu saladusi nii laval kui ka mujal. Ja rahu, täielik rahu isegi keset kaost oli veel üks mu võtetest. Seda just kriitikud püüdsidki sõnastada, kui nad rääkisid mu õudustäratavast Jagost või pingul Richard Kõverseljast. Hüppevalmis elajas on alati paeluvam kui see, kes hüppab.

Mulle ei jää muidugi märkamata kõiges eelnevas kasutatud minevikuvorm.

Oh, see lava, see lava, ma tean, et hakkan sellest puudust tundma. Pean teatama, et kõik need vanad jutud teatrirahva sõbramehelikkuse kohta vastavad tõele. Meie, öölapsed, pakume üksteisele seltsi pealetungiva pimeduse ees ning mängime täiskasvanuid. Ma ei arva, et mu ligimesed on eriti armastusväärsed, aga ma pean näitetruppi kuuluma. Meile näitlejatele meeldib nuriseda viletsate aegade, provintsi repertuaariteatrites mängitud rollide, laguneva lavakujunduse ja vihma nahka läinud rannatuuride üle, aga ma armastasin salaja just selle välise hiilguse maailma armetust. Kui ma mõtlen oma karjäärist, mis näib olevat nüüd lõppenud, meenutan ma kõige suurema hellusega nimelt seda mingis pärapõrgus asuva räpase ja kitsa saali õdusust, mis hoiab eemal sügisõhtu savika pimeduse ning lehkab sigaretisuitsust ja märgadest mantlitest – meie, näitlejad, kõnnime uhkeldavalt ringi ja ilukõneleme oma valgusekastis, naerame ja nutame, samal ajal aga ripub meie ees säbrulises hämaruses ebamäärane paljusilmne rahvamass iga meie möiratud sõna küljes, ahhetab iga meie ülevoolava žesti peale. Kui me olime lapsed, ütlesime siin kolkas kooli mänguväljakul kehklemise kohta, et nad ainult poosetavad, ning sellest harjumusest ma ei vabanenudki, vaid tegin sellest oma elatusvahendi, tegelikult tegin sellest oma elu. Ma tean, et see pole tegelikkus, aga minu jaoks oli see parim aseaine – mõnikord ainus, reaalsem kui reaalsus. Kui ma põgenesin sellest inimeste maailmast, polnud mul kedagi peale minu enda, kes oleks hoidnud mind hätta sattumast. Ja just hätta ma sattusingi.

Näitlemine oli paratamatu. Minule tähendas elu kõige varasematest päevadest saadik pidevat võõraste pilkude tajumist. Isegi kui ma olin üksi, käitusin ma varjatud ettevaatlikkusega, tegin nägu, näitlesin. See on näitleja kõrkus, et ta kujutleb, nagu oleks maailmal üksainus ja innukas silm, mis on ainuliselt ja alati temale suunatud. Ja tema muidugi arvab näideldes, et ta on ainus, kes on reaalne, kõige tõelisem vari viirastuste maailmas. Mul on üks iseäralik mälestus – kuigi mälestus pole õige sõna, see, millest ma mõtlen, on liiga elav, et olla päris mälestus – ma seisan poisipõlves hiliskevadisel hommikul maja kõrval tänaval. Päev on niiske ja värske nagu kooritud kepp. Ebareaalselt selge valgus katab laialt kõike ning ma suudan eraldada üksikuid lehti isegi kõige kõrgematel puudel. Põõsa küljes sätendab kastepiisku täis ämblikuvõrk. Mööda tänavat komberdab peaaegu kahekorra kõveras vana naine, tema kõnnak kujutab endast korduvat valulist õõtsumist haige puusa telje ümber. Ma jälgin, kuidas ta läheneb. Ta pole ohtlik, see vaene Peg, ma olen teda sageli linnas näinud. Iga vaaruva sammu juures saadab ta minu poole viltu terava ja kaalutleva pilgu. Ta kannab salli ja vana õlgkübarat ning tal on jalas kummikud, mis on pahkluude kohal sakiliselt maha lõigatud. Tal on korv käevangus. Kui ta minuga kohakuti jõuab, ta peatub ja vaatab mulle viltuse irve saatel innukalt otsa, keel suust paistmas, ning pomiseb midagi, millest ma aru ei saa. Ta näitab korvi, milles on põllult korjatud seened, mida ta mulle võib-olla müüa pakub. Ta silmad on luitunud, peaaegu läbipaistvat sinist värvi nagu minu silmad nüüd. Ta ootab, et ma ütleksin midagi, hingeldab pisut, ning kui ma ei lausu sõnagi, ei paku midagi, ohkab ta, raputab oma vana pead ja komberdab jälle vaevaliselt edasi, hoidudes rohtunud tänavaserva. Mis oli selles hetkes sellist, mis mulle säärast mõju avaldas? Kas see oli see virvendav õhk, see külluslik valgus, see kevade rõõmsameelsus kõikjal mu ümber? Kas asi oli selles vanas kerjusnaises, tema arusaamatus sealolekus? Minus voogas miski, sihitu rõõm. Minus rabeles väljendust ihates musttuhat häält. Ma näisin endale terve rahvahulgana. Ma toon need hääled kuuldavale, sellest saab minu ülesanne, ma saan nendeks, neiks hääletuteks! Nii sündiski näitleja. Neli aastakümmet hiljem suri ta viimase vaatuse keskpaigas ning vaarus lavalt minema higisena ja häbiväärselt just siis, kui tegevus hakkas haripunkti jõudma.

o

See maja. See on kõrge ja kitsas ning asub väikese skvääri nurgas, otse Halastajaõdede kloostri kõrge valge müüri vastas. Tegelikult ei ole meie skväär üldse skväär, vaid koondub ja keskendub kaugemas otsas maanteeks, mis tõuseb mäkke ja suundub välja maale. Ma määratlen oma huvi minu elukutses tavatu teoreetilise mõtlemise vastu – mõtleva inimese komödiant, veel üks asi, mida kriitikud nähtavalt üleoleva muigega minu kohta märkisid – sellest hetkest lapsepõlves, kui mulle tuli pähe imestada, kuidas ometi hakati kolmnurkset ala skvääriks nimetama. Naabermaja pööningul oli hull naine. Päriselt, see on tõsi. Hommikuti, kui ma hakkasin kooli minema, pistis ta sageli oma otsekui nukupea mansardkorruse aknast välja ja hõikas mind, kisendades mingit jama. Tema juuksed olid väga mustad ja ta nägu oli väga valge. Ta oli kas kahekümne või kolmekümne ringis ning mängis nukkudega. Tundus, et keegi ei teadnud kindlalt, mis tal viga on, või siis ei öelnud seda, aga räägiti ka intsestist. Ta isa oli jämedakoeline ja lillakaspruuni näoga mees, kelle suur ümmargune pea asus ilma kaelata otse õlgadel nagu kivipall. Ma näen teda vaimusilmas kedridega, aga see on kindlasti kõigest kujutlus. Pange tähele, parkimata nahast kingad ja kanepised püksid ei oleks sugugi kohatud, sest need päevad on nüüd minust nii kaugel, et neist on saanud mingi muinasaeg.

Näete, kuidas ma pareerin ja põiklen nagu kaotusseisu jäänud poksija? Ma hakkan rääkima suguvõsa majast ning juba paar lauset hiljem olen ma liikunud edasi naabermajja. Just niisugune ma olengi.

See juhtum loomaga hämaral maanteel mõjus määratlevalt, kuigi ma ei osanud öelda, mida see määratles. Ma mõistsin, kus ma olen, mõtlesin sellest majast ning teadsin, et pean elama seal uuesti, kas või vähest aega. Nii saabuski aprillipäev, kui ma sõitsin koos Lydiaga mööda neid tuttavaid teid ja leidsin võtmed, mille oli jätnud läve kõrvale kivi alla tundmatu käsi. Selline näiline inimtegevuse puudumine mõjus samuti kohaselt, jäi mulje nagu…

„Nagu mis?” küsis mu naine.

Ma pöördusin õlakehituse saatel temast eemale.

„Ma ei tea.”

o

Kui ma olin kord juba ettevalmistusi teinud – järsult katkestatud leping, suvetuurist loobumine –, siis ei võtnud see peaaegu üldse aega, et kolida ühel pühapäeva õhtupoolikul siia mu asjad, vähesed hädavajalikud asjad selleks, mida ma nimetan mõttes visalt pelgaks põgusaks hingetõmbamiseks elust, vaheajaks vaatuste vahel. Ma laadisin oma kotid ja raamatud sõnagi lausumata auto pagasiruumi ja tagaistmele, samal ajal kui Lydia vaatas pealt, käed rinnal vaheliti, ja naeratas pahaselt. Ma käisin lohinal ja pausi tegemata majast auto juurde ja jälle tagasi, kartes, et kui ma korra peatun, ei alusta ma uuesti, vaid sulan kõnniteel kõheluseloiguks. Nüüd oli juba suvi, üks selliseid juuni alguse ebamääraseid häguseid päevi, mis näisid koosnevat poolenisti ilmast ja poolenisti mälestusest. Mahe tuuleke liigutas sirelioksi välisukse kõrval. Teisel pool teed arutasid paar paplit erutatult midagi kohutavat, lehed tilisemas. Lydia oli süüdistanud mind sentimentaalsuses. „See kõik on lihtsalt mingi naeruväärne nostalgia,” ütles ta ja naeris ebakindlalt. Ta peatas mind koridoris, sättis enda ja oma vaheliti käsivartest tõkke minu ette ega lasknud mind mööda. Ma seisin hingates, asjad käes, silmitsesin tusaselt põrandat ta jalge juures ega öelnud midagi. Ma kujutlesin, kuidas ma võtan hoogu ja löön teda. Sedalaadi asjad tulevad mulle nüüd pähe. See on imelik, sest ma pole kunagi olnud kakleja, sõna oli alati piisav relv. Tõsi küll, kui Lydia ja mina olime nooremad ja meie suhted olid tormilisemad, võtsime mõnikord erimeelsuste lahendamisel appi rusikad, aga see polnud niivõrd vihast kui teistel põhjustel – oh kui erootilist vaatepilti pakub rusikahoobiks hoogu võttev naine! – ent sellegipoolest võis emb kumb meist tulla sellest löömingust välja kumiseva kõrva või murtud hambaga. Need uued vägivaldsed mõtted on ärevusttekitavad. Kas ma ei tee siis õigesti, kui paigutan ennast ohutusse kohta? See tähendab teiste jaoks ohutusse kohta, sinna, kus mina ei ole teistele ohtlik.

„Ütle ausalt,” lausus Lydia. „Kas sa jätad meid maha?”

Meid.

„Kuule, mu kallis…”

„Ära ütle mulle mu kallis,” hüüatas ta. „Kuidas sa julged minuga niiviisi rääkida?” Ma mõistsin, et ma olin tüdinud. Tüdimus on õnnetu olemise vend – see on asi, mida ma vähehaaval avastasin. Ma viisin pilgu temalt kõrvale mahedasse rahutusse õhku. Isegi siis oli veel hetki, kui näis, et valgus ise kubises mingitest kogudest. Lydia ootas, aga ma ei kavatsenud ikkagi midagi öelda. „Ah, eks sa siis mine,” lausus ta ning pöördus vastikustundega kõrvale.

Kui ma aga autos olin ja pidin parajasti sõitma hakkama, tuli ta majast välja, mantel seljas ja võtmed käes, ning istus sõnatult minu kõrvale. Peagi veeresime mööda hooletult ja hoolimatult kaunist maastikku. Me möödusime meile vastu sõitvast tsirkusest, niisugusest vanamoodsast, mida näeb nüüd üksnes harva ning kus hobused veavad silmatorkavalt värvitud vankreid ja ohje hoiavad mustlase moodi kaelarättidega ja kõrvarõngastega tegelased. Vaata aga, tsirkus on kindlasti hea märk, mõtlesin ma, ning mu tuju hakkas päris lõbusaks minema. Puud olid rohelised tupsud, taevas oli sinine. Ma meenutasin üht lehte oma tütre kodutööde vihikust, mida olin alles hoidnud tema lapsepõlvest ning mis oli peidetud mu kirjutuslauasahtli tagumisse otsa koos esietenduste kollaseks tõmbunud kavalehtede patakaga ja paari salajase armastuskirjaga. Õis on puhkenud, oli ta kirjutanud viieaastase suure, päranisilmse käekirjaga. Pori on pruun. Ma olen terve nagu purikas. Võib ka viltu vedada. Magusavõitu nukrusekramp närtsitas mu meelt ning ma mõtlesin, et võib-olla on Lydial õigus, võib-olla ma olengi sentimentaalne. Ma mõtisklesin sõnade üle. Sentimentaalsus: teenimatu tunne. Nostalgia: millegi igatsus, mida pole kunagi olemas olnud. Ma kommenteerisin valjusti seda, kui sile oli tee. „Kui ma noor olin, kulus selleks teekonnaks peaaegu kolm tundi.” Lydia tõstis silmad taeva poole ja ohkas. Jah, minevik, jälle. Ma mõtlesin oma esimese lihavõttepüha hommiku unenäost. Ma tundsin ikka veel nagu tookord seal väljas põllul, just nagu oleks minusse tungitud, nagu oleksin ma raskejalgne millestki, mis oli minusse sisenenud. See on endiselt alles, ma tunnen, nagu oleksin ma rase ning see on väga isemoodi olemine. Enne sisaldasin ma omaenda blastomeeri, selle kõige keerdus palavat tuuma, kes ma olin ja kelleks võisin saada. Nüüd on mu põhiolemus jõhkra hooletusega kõrvale tõugatud ning ma olen nagu maja, milles kõnnib edasi-tagasi selle vastupandamatult üle võtnud võõras. Ma olen üleni sissepoole suunatud ning vaatan üha süveneva nõutusega maailma, milles miski ei ole päriselt tõenäone, miski pole päriselt see, mis see on. Ja see asi ise, mu väike võõras, kuidas on sellega lugu? Olla ilma minevikuta, ilma ennustatava tulevikuta, üksnes muutumatu oleviku korrapärase tuksega – mis tunne see oleks? Niisugune on olemine sinu jaoks. Ma kujutlen endas seda asja, mis täidab kogu mu naha, ootab iga mu liigutust ja matkib seda, ahvib püüdlikult kõige pisemaid üksikasju sellest, kes ma olen ja mida teen. Miks ma ei vingerda vastikusest, kui ma tunnen, et miski on nii jubedalt minusse asunud? Miks ei ole minus jälestust selle sulni ja melanhoolse igatsustunde ja kadunud lootuse taju asemel?

o

Ka majja oli tungitud, keegi oli sisse pääsenud ning siin elanud, mõni hulgus või põgenik. Köögilaual olid saiakoorukesed ning valamus kasutatud teekotid – nilbed lötsis pruunid plönnid. Elutoas oli tuld tehtud, koldes olid riiulilt haaratud ja küttematerjaliks kasutatud raamatute söestunud jäänused. Mõned pealkirjad ja pealkirjade osad olid ikka veel loetavad. Ma kummardusin ja püüdsin pinevalt nagu klaaskuuli uurija neid välja lugeda: „Kodukäija”, „Mu ema maja” – need olid kohased küll –, raamat, mille nimi oli „Südamenõel”, ja kõige hullemini põlenud „Tarvilik…”, mille viimast sõna varjas kõrbenud laik, kuid ma arvasin, et see võis olla olnud „ingel”. Nähtavasti mitte just kõige labasem raamatupõletaja. Ma laskusin kandadele ja ohkasin, tõusin siis püsti ja käisin ettevaatlikult ühest toast teise, kortsutasin kulmu mustuse, luitunud sisustuse ja päikeses pleekinud kardinate peale – kuidas saaksin ma siia jääda? Lydia hõikas mind. Ma läksin ja leidsin ta seismas Donatello Taaveti poosis, ranne puusale toetumas, lubjalõhnalises tualetis trepi all ning osutamas vastikustundega potile, kuhu oli kinni jäänud tohutu junn. „Eks ole inimesed ikka armsad,” ütles ta.

Me koristasime kõik ära nii hästi, kui saime, kogusime prügi kokku, tegime aknad lahti, valasime tualetti ämbrite kaupa vett. Ülakorrusele polnud ma julgenud veel minna.

„Cass võttis ühendust,” lausus Lydia mulle otsa vaatamata ning käänas pungil kilekotil kaela kahekorra.

Ma tundsin tavalist pitsitust rinnus. Cass on mu tütar. Ta elab välismaal.

„Ah soo?” pakkusin ma ettevaatlikult.

„Ta ütleb, et ta tuleb koju.”

„Harpüiad kogunevad, mis?” Ma ütlesin seda enda meelest kergel toonil, aga Lydia otsmik tõmbus punaseks. „Harpazein,” lisasin ma kiirustades, „haarama. See tähendab kreeka keeles.” Mängisin vana norivat professorit, kes on eemalolev, aga lahke – kui oled kimbatuses, siis tegutse.

„Tema on muidugi sinu poolt,” ütles Lydia.

Ma läksin tema järel elutuppa. Suured tumedad kogukad mööblitükid seisid sünge toa hämaruses tusaselt valveseisangus nagu peaaegu elusolendid. Lydia astus akna juurde ja läitis sigareti. Ta kandis oma õrnade kahvatute pikkade jalgade otsas karmiinpunaseid sametist tuhvleid, mis viisid mõtted Araabiale. Ma imestan, mõeldes, et kunagi oli aeg, mil ma oleks heitnud tema ette liivale näoli ning katnud need araabia jalad suudluste, hellituste ja jumaldavate, abitute pisaratega.

„Ma ei teadnudki, et on olemas mingid pooled,” vastasin ma liiga süütult.

Lydia naeris valjusti ja külmalt.

„Oh jah,” ütles ta, „sina ei tea ju midagi.” Ta pöördus, tuhasinine sigaretisuits mähkus ümber ta pea, aknasse tema taga tungis aia ähvardav rohelus ning selle vahelt paistis lapike õrna suvist taevasina. Selles valguses oli hall kahl ta juustes rabav, voogav ja särav. Ühe meie tüli ajal nimetas ta mind musta südamega lurjuseks ning ma kogesin selle toreda väikese meelituse peale sooja tundevõbinat – vaat niisugune musta südamega lurjus ma olengi. Nüüd vaatas ta mind hetke vaikides ja raputas aeglaselt pead. „Jah,” ütles ta jälle kibedalt ja väsinult ohates, „sina ei tea midagi.”

Saabus hetk, mida ma olin ühtaegu kärsitult oodanud ja peljanud – hetk, mil tal polnud teha enam midagi muud peale äramineku. Me viivlesime kõnniteel välisukse juures õhtupooliku piimjas valguses, koos, aga ometi juba lahus. Kusagilt ei kostnud mingit inimhäält, nagu oleksid kõik teised maailmas kuhugi ära läinud (kuidas saan ma siia jääda?). Siis kihutas üle väljaku auto ja möödus meist, juht vahtis meid korraks otsekui vihase imestusega. Vaikus pöördus tagasi. Ma tõstsin käe ja puudutasin õhku Lydia õla juures.

„Jah, olgu peale,” ütles ta, „ma lähen.”

Ta silmad hakkasid läikima, ta istus kummardudes autosse ja tõmbas ukse kinni. Kummid libisesid, kui ta minema sõitis. Kui ma viimane kord tema poole vaatasin, kummardus ta rooli kohale, üks sõrmenukk silma surutud. Ma pöördusin tagasi maja poole. Cass, mõtlesin ma. Nüüd Cass.

o

Vaja teha, vaja teha. Paigutada kööki toiduvarud, seada paika raamatud, raamitud fotod, õnnetoov küülikukäpp. Liiga kiiresti sai kõik tehtud. Ülakorrusele minemist polnud võimalik enam vältida. Ma läksin mornilt trepist üles, nagu oleksin tõusnud minevikku endasse ning aastad rõhusid mind, nagu oleks atmosfäär järsku raskem. Siin ongi skvääripoolne tuba, mis oli kunagi minu oma. Alexi tuba. Tolm, hallituslõhn ja lindude väljaheited toas aknalaual, kus linnud olid katkisest aknaruudust tuppa pääsenud. See on kummaline, kuidas kunagi nii lähedased paigad võivad aja tolmukorra all neutraalseks muutuda. Kõigepealt toimub pehme äratundmise plahvatus ning hetkeks tuksleb objekt äkilises ainulaadsuse tajus – see tool, see kole pilt –, siis korrastab kõik ennast üksluiselt tuttavaks, tuntud maailma osadeks. Tundus, nagu oleks kõik seal toas mulle pahuras vastuseisus selja keeranud, pööranud end ära mu soovimatust tagasitulekust. Ma viivitasin hetke, aga ei tundnud midagi muud peale raske tühjuse, otsekui oleksin ma hinge kinni hoidnud – ja võib-olla olingi –, pöördusin siis, läksin trepist alla teisele korrusele ja astusin seal suurde tagumisse magamistuppa. Väljas oli veel valge. Ma seisin kõrge akna all, kus ma olin eelmisel päeval näinud oma mitte-naist mitte-seismas, ja vaatasin väljas seda, mida tema oli mitte-näinud – aeda, mis kasvas üle ebamäärasteks väljadeks, siis tuli korratu puudetukk ning selle taga, seal, kus maailm viltu kaldus, üks miniatuurse liikumatu lehmakarjaga kõrgem aas ja kõige kaugemal olid silmapiiri ääristavad mäed, tuhmsinised ja lamedad taeva taustal, kus päike pilvekuhjade taga õhu kahkjalt liikuma pani. Kui ma olin kogu väljas avaneva ammendanud, pöörasin pilgu tuppa sisse – kõrge lagi, vasknuppudega ja lohkuvajunud voodi, koiaukudega öökapp, üksik solvunud ilmega ja painutatud puidust tool. Lillemustriga linoleumil – kolm kuivanud vere varjundit – oli voodi kõrval kulunud laik, kus mu ema kunagi, ühel pikal ööl teise järel, surra üritades alla andmata sammus. Ma ei tundnud midagi. Kas ma üldse olin seal? Tundus, nagu haihtuksin ma silmitsi nende märkidega, lohuga madratsis, kulunud linoleumiga, nii et aknast sissevaataja enam õieti ei näekski mind, pelka viirastust.

Ka siin oli sissetungija jälgi – keegi oli maganud mu ema voodis. Solvumine lahvatas korraks ja hääbus siis: miks ei peaks mõni Kuldkihar asetama oma väsinud pea sinna, kuhu mu vaene ema oma pead enam kunagi ei pane?

Nooruses meeldis mulle niimoodi mööda maja ringi hulkuda. Õhtupoolikud olid mu lemmikaeg, toas veedetud õhtupoolikutes oli midagi erilist, mingi hõllanduslikkus, unelev kaugus, ühtaegu rahulik ja ärevusttekitav tunne, otsekui oleks ümberringi piiritu õhk. Kõikjal olid varjatud ended. Mu tähelepanu paelus miski, ükskõik mis – ämblikuvõrk, niiskuselaik seinal, sahtlit vooderdava vana ajalehe tükk, kõrvaleheidetud pehmes köites raamat –, ning ma võisin peatuda ja seista, vahtides seda kaua liikumatult, süvenenult, millestki mõtlemata. Mu emal olid majulised, kontoriametnikud ja sekretärid, kooliõpetajad ja proovireisijad. Nemad, nende varglikud ja mingil moel valusad rendielud paelusid mind. Elades paigas, mis ei saanud olla kodu, olid nad nagu näitlejad, kes on sunnitud mängima iseennast. Kui keegi neist välja kolis, lipsasin ma tühjaks jäänud tuppa ja hingasin selle summutatud tähelepanelikku õhku, pöörasin asju ümber, suskisin nurkades, sorisin sahtlites ja mõistatuslikult õhuta kappides usinalt nagu juhtlõngu otsiv detektiiv. Ja oh millise mahajäetud süüdistusmaterjalini ma jõudsin: jubedalt irvitav valehammaste komplekt, paar aluspükse, mis oli verest kõva ja rabe, nõutukstegev kaadervärk, mis nägi välja nagu punasest kummist, turritavate torude ja otsakutega torupilli lõõts, ning mis kõige parem, riidekapi kõige ülemise riiuli tagumisse otsa lükatud kinni pitseeritud ja kollakat vedelikku täis purk, milles hõljus konserveeritud konn, mustav suu avali nagu lõikehaav, läbipaistvad varbad laiali ja õrnalt vastu selle haua häguseid klaasseinu surutud…

Anaglüpt! Nii nimetati vanamoodsat tapeeti, mis oli jäik kollakaks tõmbunud valge värvi kihtidest, millega on kaetud maja kõik teised seinad paneelikõrguseni. Huvitav, kas seda ikka veel toodetakse? Anaglüpt. Ma otsisin terve pärastlõuna seda nime ja leidsin nüüd. Miks glüpt, aga mitte glüüf? Nõnda, ütlesin ma endale, ongi mulle mu püsikindla hääbumise ajal määratud päevi mööda saata – pöörates ümber sõnu, üksikuid ridu, mälufragmente, et näha, mis peitub nende all, nagu oleksid need lamedad kivid.

Kell on kaheksa. Eesriie kerkib, aga mind ei ole seal. Veel üks puudumine. Minust tuntakse puudust. Kui mõni näitleja etendusest minema kõnnib, ei suuda ükski dublant päriselt tema kohta täita. Ta jätab endast maha millegi varju, osa tegelasest, kelle üksnes tema oli suutnud esile manada, oma ainulaadse loomingu, mis on sõltumatu pelkadest tekstiridadest. Ülejäänud trupp tunneb seda, publik tunneb ka. Asetäitja on alati asetäitja, tema jaoks on seal alati keegi teine, keegi eelnev, kes teda asendab. Kes siis veel on Amphitryon kui mitte mina?

Ma kuulsin allkorruselt mingit müra ning mind läbistas ehmatusešokk, pannes mu abaluud võbisema ja pea korraks kuumama. Hoolimata sellest, kui must on mu süda, olen ma alati olnud arglik hing. Ma läksin põranda kriuksudes trepimademele, seisatasin keset püstiseid varje ning kuulatasin, hoides kinni trepikäsipuust, tajudes vana laki kleepuvniisket tekstuuri ja kõva puidu veidrat järeleandlikkust. Müra kerkis taas nõrgalt mööda trepikäiku üles, katkendlik ja rabe kraapimine. Mulle meenus see tolleöine kummaline loom maanteel. Siis pani nördimuse ja kärsituse sööst mind kulmu kortsutama ja pead raputama. „Oh, see kõik on täiesti…!” hakkasin ma ütlema ja peatusin – vaikus võttis mu sõnad ja itsitas nende üle. Seal all laskis keegi kuuldavale vaikse kurguhäälse vandesõna ning ma jäin uuesti liikumatuks. Ma ootasin – kraaps, kraaps – ja astusin siis ettevaatlikult tagurpidi magamistoa ukseavasse, ajasin selja sirgu, hingasin sisse ning sammusin uuesti mademele, kuid seekord teistmoodi – kellele ma enda meelest seda tumma etendust andsin? –, virutasin ukse enda taga kinni täieliku blufitud asjalikkusega nagu end oma maailmas koduselt tundev inimene. „Hallo?” hõikasin ma uhkelt, näitleja moodi, kuigi mu hääl kippus murduma. „Hallo, kes seal on?” See tõi kaasa ehmunud vaikuse, milles oli aimata naeru. Siis kõlas jälle ülespoole hõikav hääl:

„Ah, see olen ainult mina.”

Quirke.

Ta oli elutoas, kükitas kamina ees, tahmunud puutükk käes. Ta oli torkinud söestunud raamatute jäänuseid. Ta pööras pead, üks kulm sõbralikult kergitatud, ning jälgis mind, kui ma tuppa astusin.

„Ilmselt on mingi hulkur siia sisse pääsenud,” ütles ta ilma vimmata. „Või põletasid sa ise raamatuid?” See tegi talle nalja. Ta raputas pead ja laksutas keelt. „Ei saa ikka midagi hooletusse jätta.”

Olin seisatanud trepijalamil ja noogutasin, oskamata midagi paremat teha. Quirke’i sardooniline meelerahu on ühtaegu ärritav ja ümberlükkamatu. Tema ongi see pensionil käskjalg, kelle linnakese üks advokaat minu palvel maja eest hoolitsema pani. See tähendab, ma palusin majahoidjat, ma ei leppinud kokku, et see on Quirke. Ta viskas puutüki kaminasse ja tõusis käsi pühkides üllatavalt väledalt püsti. Ma olin juba märganud neid temaga sobimatuid käsi – need olid kahvatud, ilma karvadeta, ümara peo ja pikkade, otsast ahenevate sõrmedega nagu prerafaeliitliku neidise käed. Tema ülejäänud keha on nagu lonthülgel. Ta on suur, pehme nahaga, liivakarva juustega, tublisti üle neljakümne ning temas on mingit uulitsapoisi eatust.

„Siin elas keegi, mingi sissetungija,” ütlesin ma, rõhutades tugevasti etteheidet, kuid see oli tema peale raisatud, nagu ma tema häirimatut ilmet nähes mõistsin. „Ta jättis maha rohkem kui põletatud raamatud,” mainisin ma vastikusiiveldusega seda, mille Lydia oli tualetist leidnud. Quirke’ile tegi see üksnes veel rohkem nalja.

„Majahõivaja õigus,” ütles ta ja muigas.

Ta tundis end täiesti vabalt seal kaminavaibal – seal oli veel üks vagu, samasugune nagu ülakorrusel voodi kõrval – ja vaatas kelmika skeptitsismiga ringi, otsekui oleksid asjad toas seatud nii tema petmiseks, aga ta ei lase ennast petta. Tema pungis heledad silmad meenutasid mulle üht väga levinud keedetud maiustust, mis meeldis mulle lapsepõlves väga. Ta lõual, seal, kus habemenuga oli hommikul liiga tugevasti kraapinud, oli marraskil laik. Oma kulunud velvetpükste taskust tõi ta lagedale pruuni paberkoti. „Soolaleivapidu,” ütles ta viltuse irvega ja näitas viskit.

o

Me istusime köögis vakstuga kaetud laua taga ja jõime, samal ajal kui päev hääbus. Quirke’ist ei olnud võimalik lahti saada. Ta niheles oma suure taguotsaga köögitoolile istuma, pani suitsu põlema ja toetas küünarnukid lauale, vaadates mind kogu aja ülimalt ootusrikka ilmega ning tema purjus silmade pilk rändas mõtlikult üle mu näo ja keha nagu mägironijal, kes otsib käele toetuspunkti mitte väga rängal, kuid riukalisel kaljuseinal. Ta rääkis maja ajaloost enne minu perekonna aega – ta oli seda uurinud, ütles ta, see oli tema hobi, tal olid olemas dokumendid, otsingud, kirjalikud vandetunnistused ja notariaalsed lepingud, kõik tumepruuni kalligraafilise kirjaga, paeltega kaunistatud, tembeldatud ja pitsatijäljega varustatud. Mina meenutasin samal ajal esimest korda, mil ma olin leidnud end kinos nutmas, hääletult ja pidurdamatult. Kõigepealt tajusin ma tuikamist oma kokkutõmbunud kurgus, siis soolaseid pisaraid, mis imbusid sisse suunurkadest. Oli südatalv, lörtsise õhtupooliku keskpaik. Ma olin hiilinud kõrvale matineest – noore Snivelingi, mu dublandi võimatu unistus täitus – ja lasknud üksi jalga kinno, tundes end tobedalt ja elevil. Kui film algas, tulid need seletamatud pisarad, luksumine, lämmatatud nutt, ja ma istusin seal värisedes, rusikas käed süles, palavad tilgad lupsamas lõua küljest ja niisutamas särgi rinnaesist. Ma olin hämmeldunud ja muidugi ka alandatud ning kartsin, et teised pärastlõunased viirastuslikud piilujad minu ümber märkavad mu häbiväärset kokkuvarisemist, ometi oli niisuguses minnalaskmises, niisuguses lapsikus üleastumises ka midagi hunnitut. Kui film lõppes ja ma punetavate silmadega välja külma ja varasesse pimedusse hiilisin, tundsin ma end tühjendatuna, kosutatuna, loputatuna. Siis sai sellest häbiväärne harjumus ning ma tegin seda kaks või kolm korda nädalas, eri kinodes, mida räpasemad need olid, seda parem, kuid mul polnud ikka veel aimu, mida ma taga nutsin, millist kaotust ma leinasin. Ilmselt on kusagil minu sees mingi salajane kurbuseallikas, millest voolasid need ojad. Lebaskledes seal selles viirastuslike asukatega pimeduses, nuuksusin ma ennast kuivaks, samal ajal kui minu kohal kaldu seisval tohutu suurel ekraanil etendusid mingi pöörane jantlik vägivald ja võimatud kired. Siis saabus õhtu, mil ma jäin laval sõnatuks – külm higi, tumm, abitu maigutamine, kogu krempel – ja ma teadsin, et ma pean minema pääsema.