Читать книгу Surilina - John Banville - Страница 2

Kes räägib? See on tema hääl, minu peas. Kardan, et see ei lõpe enne, kui lõpen mina. See räägib minuga, kui ma lohistan ennast mööda neid munakivisillutisega tänavaid, ja ütleb asju, mida ma kuulda ei taha. Mõnikord ma vastan, protestin valjusti, nõuan, et mind rahule jäetaks. Ilmselt ma karjusin midagi eile pagaripoes Via San Tommasol, kus ma ikka käin, võib-olla tema nime, sest äkitselt vaatasid kõik selles rahvarohkes paigas mind, nagu siin vaadatakse, mitte ärevalt ega hukkamõistvalt, vaid lihtsalt uudishimuga. Nad kõik tunnevad mind nüüd juba, pagar ja lihunik ja see mees köögiviljaleti taga, ning ka nende kliendid, hennapunaste juustega koduperenaised, enamasti prisked nagu tuvid oma lõhnaõli, koledate ehete ja suurte tumedate pettunud silmadega. Ma panen tähele nende tähelepanuväärselt saledaid jalgu, nad vananevad ülevalt alla, sest need on ikka veel samad jalad, otsekui vihjavalt pisut rangis, mis neil olid ilmselt kahekümnendates eluaastates või isegi varem. On selge, et ma pakun neile huvi. Võib-olla pakub neile huvi minu välimuse commedia dell’arte varjund, ühe silma tige pilk ja koomiliselt lombakas kõnnak, kepp ja kübar arlekiini nuia ja maski asemel. Paistab, et nad ei paneks seda pahaks, kui ma oleksin hullumeelne. Ma ei ole aga tegelikult hull, üksnes väga, väga vana. Mul on tunne, et ma olen olnud elus terve igaviku. Kui ma tagasi vaatan, näen ma midagi, mis näib olevat ürgpimedus, täis külma, kaleda valguse täppe, tohutult kaugel üksteisest ja minust. Peagi, mõne kuu pärast, jõuame selle aastatuhande lõpukümnendisse, järgmise nägemiseni mina ei ela ning see tekitab minus mõningast kahetsust, sest kaks eelmist on loonud säärast hiilgust, sääraseid rõõme.

Jah, ma olen pöördunud tagasi siia võlvide linna, võib-olla mõtlematult. Ma üürisin korteri ühel väikesel alleel kohe Duomo kõrval, põhjustel, mis pole mulle päriselt selged, ei ütle ma, millistel, kuigi tunnistan, et muretsen hooti politsei võimaliku külaskäigu pärast. See minu pelgupaik pole suurem asi: paar tuba, madalad laed, niiskus; aknad on nii kitsad ja räpased, et ma pean laskma laualambil päev otsa põleda, sest kardan, et kukun poolhämaras millegi otsa komistades. Ma ei sooviks, et mind siit surnuna leitaks ja uks maha murtaks – mu majaperenaine kisendaks ja mina oleksin kes teab kui korratus olekus. Minu majaperenaine – quella strega! – on lesknaine ja kaldub tugevasti teatraalsusele. Ta ütleb, et siin oli linna punaste laternate rajoon ning heidab mulle pilgu, mille varjatud tähenduse peale ma ei taha mõeldagi, ajab silmad pärani ja pea kaugele kuklasse, nii et mul avaneb ebameeldiv vaade tema ninasõõrmete sisemusse. Ma kahtlustasin alati, et just nii ma lõpetangi, heidikuna, kes kompsib mingi anonüümse linna kõrvaltänavatel, räägib endamisi ja laseb möödujatel ennast vahtida. Ometi otsustasin ma siia naasta, kuigi kindlasti mitte soojade tunnete tõttu. Torino sarnaneb kogu oma marmori, nende monumentide ja žestikuleerivate raidkujudega kõige rohkem suure, grandioosse kalmistuga – pole mingi ime, et vaene N. siin peast segi läks, pidas ennast kuningaks ja kuningate isaks ning peatus tänaval, et voorimehe hobust kallistada. Tema pagas läks ka kaduma nagu minu oma kunagi, see saadeti Sampierdarenasse, samal ajal kui ta ise oli teel vastassuunda ning pärast seda ei suutnud ta seda meloodilist kohanime kunagi ilma raevuuratuseta kuulata.

Nüüd aga piisab neist uitlemistest. Ma kavatsen seletada iseennast iseendale ja sulle, mu kallis, sest kui sa saad minuga rääkida, saad sa kindlasti ka mind kuulda. Ma räägin rahulikult, vaikselt, loobudes oma harjumuspärasest värvikast kõnepruugist ja žestidest, ainult sellest, mida ma tean, sellest, mille eest ma saan vastutada. Otsekohe tõstab kahtlusepolüüp oma tömpi ja koledat pead – mida ma tean? mille eest ma vastutada saan? Pole olemas ei vaimu ega mõistust, ei mõtlemist, teadvust, hinge, tahet ega tõde, kõik on fiktsioon… Nii kuulutab hullunud filosoof, vibutades oma vägevat vasarat. Ometi kummitab mind ettekujutus, et mulle on antud viimane võimalus endast midagi lunastada. Ma ei räägi hingest, nii kaugele mu vanadusnõtrus veel jõudnud ei ole. Võib-olla on aga mõned väikesed hinnalised asjad, mille ma saan tagasi osta, nagu ma ostsin kunagi pandimajast tagasi mamma Vanderi hõbedase tabletikarbi. Mulle tuleb pähe mõte, et äkki oligi see sinu tegelik eesmärk, et sa ei tahtnudki üldse mind paljastada ja endale nime teha, vaid pakkuda mulle lunastuse võimalust. Kui nii, siis oled sa juba midagi saavutanud, sest lunastus ei ole sõna, mis oleks siiamaani mu sõnavaras eriti silmapaistvalt esinenud. Sinu motiivid polnud mulle aga kunagi selged ning ma kahtlustan, et ega need polnud selged sulle endalegi. Võib-olla sa tõesti reetsid mind ning üsna varsti ühel päeval ilmub akadeemilise maailma mingi hämara kirjastuse väljaandes sinu postuumne essee minu kohta ning ma saan häbistatud, minu üle hakatakse naerma ning mind vilistatakse loenguruumis välja. Noh, pole oluline.

Nimi, mu nimi on Axel Vander, seda väidan ma kindlalt. Vähemalt seda, kui mitte rohkemat. Tema kirja tõi mulle ühel hommikul terve maailma jagu aega tagasi kenas Arcady linnas kiivri ja kaitseprillidega Hermes mootorrattal. Selles leiduvat sõnumit olin ma oodanud ja kartnud terve oma elu, kogu selle aja, millest ma mõtlen kui oma elust, oma päris elust. Nüüd oli see lõpuks tulnud ning esimene asi, mida ma tundsin, oli piinlikkus. Nagu oleks mulle teatatud, et ammu surnud õde või vend, keda peaaegu enam ei mäletatagi ja keda pole kunagi armastatud, ei olegi surnud, vaid labaselt ja tarmukalt elus, elab naabruses asuvas äärelinnas ja kavatseb võimatut küllatulekut. Mida ma leiaksin pärast nii pikka aega vastuseks sellele iseenda kõrvaleheidetud versioonile? Ma jõin terve päeva viskit, hirmust ja paanikast eufoorias, ning ärkasin keset ööd, leides end vanalt pöördtoolilt kabinetis, kustunud sigaretikoni ikka veel sõrmede vahel. Väljast, sumedast California pimedusest tungisid mu ninna lõhnad, mis mulle ikka veel, pärast paljusid aastaid, eksootilised näisid: eukalüpt, endiselt päikesesoe tolm, terav söehõng, mis kandus heledatelt küngastelt, kus tuled olid mitu kuud tusaselt rohus hõõgunud. Ma lasksin kirjal põrandale kukkuda ning naersin joobnu tühja naeru. Üks auto särises mööda Cedar Streetil, väga aeglaselt, nagu loendaks selle juht majanumbreid, ning mulle tuli mõttesse mask, mille varjus vidukil silmad uksi ja ruloodega aknaid seiravad. Ma tõstsin käe, kõverdasin pöidla päästikuks ja sihtisin sõrmega pimedusse, kus asus uks. Naersin uuesti, seekord loiumalt, pöörasin käe ringi, pistsin väljasirutatud sõrme suhu ja lasksin pöidlal langeda nagu püssikukel. Ma oleksin ise padruni rauda pannud, kui… kui mida?

Põmm!

Üritasin tõusta, aga ei jaksanud ning kukkusin kolinal tagasi, tool vingus minu all vaevast ja mu jalg veeres nagu puupakk. Ma vihkan seda jalga, mu põdurusaastate vältimatut kaaslast, vihkan isegi rohkem kui pimedat silma, mis vahib mind liikumatult hommikusest peeglist, hägune ja värvitu, nagu on mu kujutluses surnud albatrossi silm. Just see ma olengi, inertne koorem omaenda kaelas. See ei jää nii enam kauaks. Viimasel ajal olen ma hakanud tundma, et vajun enda küljest lahti, et mu ploomirasvaga sarnanev vana liha sulab luustiku küljest ja on varsti täielikult kadunud. Mul pole selle vastu midagi, ma rõõmustan, siis tõusen ma kõigest tarbetust katmatuna üles, üleni üksainus läikiv luu ja küünlavahana siledad kõõlused, uus, tundmatu, lõpuks ometi päris mina ise. Purjusolekus või isegi sellest kaugemal on üks hetk, mis, nagu räägitakse, tuleb ette ka südamerabanduse korral, ja mil näib, et ma eraldun kehast ja hõljun ülespoole, jään rippuma ja silmitsen iseennast seal all erapooletu tähelepanuga. See on nüüd juhtunud. Ma nägin, kuidas ma olin seal siruli ning nihutasin ennast siis järsku ägedalt nagu selili hobune, kes püüab end jalule ajada, vehkisin abitult kätega ja pomisesin midagi. Ma haarasin laualt pudeli ja jõin otse sellest ahnelt ja lurinal. Mu suu oli pikast päevasest joomisest hell. Kui ma lasksin käsivarre tooli kõrvale rippu, libises pudel mul sõrmede vahelt ja veeres kõhklevalt ja rappudes poleeritud puupõrandal, valades priiskavate mulksatustega kõik hinge pealt välja. Las kallab. Tegelikult burbooni suitsu-tuhane maitse mulle ei meeldi, kuid ma olin juba varakult otsustanud, et see on minu jook kui osa teistest erinemise strateegiast, veel üks viis valvel olla nagu näitlejal, kes paneb kinga sisse kivikese, mis tuletab talle meelde, et tegelaskuju, keda ta mängib, lonkab. See juhtus ajal, mil ma andsin endale uue näo. See oli väga raske, tuli täpselt otsustada, sepistada need peened eristusjooned, hoida tasakaalu – keegi ei võinud teada, kui raske. Kui see oleks olnud kunstiteos, mida ma lõin, oleks mu meisterlikkusele aplodeeritud. Võib-olla mu viga seisneski selles, et ma tegin seda kõike salaja, mitte aga avalikult ja ekstravagantselt. See oleks rahvast lõbustanud, mulle oleks andeks antud – arlekiinile antakse alati andeks, ta jääb alati ellu.

Ma kuulsin ühe toolirulliku all paberikrabinat nagu noomiva naeru kihinat. Seal oli see kiri. Näete: ma kummardun, ma mühatan, ma võtan selle üles ja silun seda rusikaga tooli käetoel ning loen uuesti kullatolmulise valguse koonuses, mis ujutab mind üle teenimatu heatahtlikkusega, ujutab üle mu vana, pöörase, viltuse pea, mu längus õlad, mu esile tungivate soontega küünise. Masinakirjas read vilguvad ühes rütmis oimukohas taguva pulsiga ning terve silm jookseb vett pingutusest, millega ma püüan hoida sõnu paigal ja sirges reas. Ta oli Antwerpenis – Antwerpenis, Jumal küll! Tema kaalutletud, õpetlaslik toon tegi mulle nalja. Pingsalt, üritades keskenduda, mõtisklesin ma, kui palju ta võib teada. Olin arvanud, et olen oma kauge mineviku karvkatte maha ajanud, aga ometi oli siin tõend, et sellest ei ole päriselt lahti saadud, vaid see lohiseb mul ikka veel järel, ikka veel paari kuivanud limaniidiga mu küljes kinni.

Siis tuli mulle purjus selgusega pähe, mida ma teen. Veider, kuidas see plaanitu maailm oma riuklikke vihjeid annab. Ma tuhnisin laual olevates paberites ja leidsin reljeefkirjaga kaardi, mis oli seal nädal aega lebanud, ning lugesin põlgusest jäigana selle uhkeldavas kirjas pompoosseid meelitusi. Chiarissimo Professore! Il Direttore del Convegno considera un altissimo onore e un immenso piacere invitarla ufficialmente a Torino… Ma olin kavatsenud muidugi napi ja põlgliku sõnumiga keelduda, kuid mõistsin nüüd, et pean minema ja sundima teda sinna minu juurde tulema. Kus oleks veel parem oma hävingule vastu astuda, kui just häving mulle osaks pidi saama?

Alguses, kui ma olin seda kirja lugenud, oli mu esimene mõte olnud kaduda, lihtsalt tõusta püsti ja kõndida oma elust minema, nagu ma olin kõndinud juba kord varem tähelepanuväärse, ennekuulmatu eduga. Seekord poleks see nii kerge, tookord olin ma eikeegi, nüüd on inimesi – valitud salk, kuid ikkagi salk – kõigil mandritel, ükskõik kui palju neid on, kes teavad Axel Vanderi nime, aga sellegipoolest oleks seda võimalik teha. Mul olid kaardistatud põgenemisteed, raha salajastel pangaarvetel, varjupaigad pitseeritud ja ootel… Ma liialdan muidugi. Minuti või paar mängisin ma aga mõttega põgenemisest ning see mäng kiskus mind kaasa. See tekitas minus tunde, et ma olen uljas ja ohtlik, pani mind tundma ennast noorena. Ma mõtlesin, kas see mürgise kirja kirjutaja oli teadnud, millist mõju see mulle avaldab – kas oli võimalik, et ta andis mulle jalgalaskmiseks aega? Kuhu ma aga tegelikult läheksin? Ükskõik milliseid plaane ma ka ei oleks teinud, ei oleks ma saanud pageda kaugemale sellest kollakaspruunist rannast, mulle tuntud maailma kõige viimasest äärest. Ei, ma ei tee seda, ma ei valmista talle seda rahuldust, et ta kuuleb mu põgenevate savijalgade müdinat ja komistamist. Palju parem on talle vastu astuda, tema süüdistustele näkku naerda – haa! ma muidugi valetan talle, valelikkus on mu varjatud, ei, varjamatu külg. Ma olen valetanud kogu oma elu. Valetasin, et pääseda, valetasin, et mind armastataks, valetasin töökoha ja võimu saamiseks ning valetasin valetamise pärast. See oli minu eluviis, vale on peaaegu elu anagramm. Ja nüüd olid mu esimesed katsetused selles kunstis, mu õpipoisilikud pettused pöördunud tagasi mind hukutama.

Ma ärkasin kell viis viirastuslikus vihmavalguses mitte veel päris kainena. Hetke vältel ootasin, et Magda laseb kuuldavale oma tuttava ja leebelt etteheitva ägina ning pöörab ennast voodis otsekui ookeanilaine. Sirutasin käe enda kõrvale, kus teda ei olnud – lina oli seal eriliselt, pisut kleepuvalt külm ning kuigi ma teadsin, et see on ilmselt pelk kujutlus, olin ma siiski veendunud, et tunnen seda. Lebasin ikka veel suletud silmadega ja süütasin oma äratussigareti, seejärel tõusin ja läksin paljajalu elutuppa, surnud jalg vahtralaudadel tümpsumas. Mul ei ole kalduvust apokalüptilisteks meeleoludeks, sest olen näinud, kuidas nii paljud maailmad paistavad lõppevat, kuid jäävad ometi ellu, aga sel hommikul oli mul kindel tunne, et ma olen ületanud – või mind on sunnitud ületama – mingi nähtamatu piiri ning ma olen seisundis, mis on igavesti millegi järgne, mis on igavesti pärast midagi. See piiriületuskoht oli muidugi see kiri. Nüüd olin ma lõhestatud põhjalikumalt kui kunagi enne, mina, kes ma olin alati enam kui mina ise. Ühel pool oli see mina, kes ma olin olnud enne kirja saabumist, ning nüüd oli seal see uus mina, see neljatäheline sõna, viltu kõigi tuntud asjade suhtes, mis olid äkitselt muutunud harjumatuks. Majal oli pinev ja valvas ilme, otsekui paneks ta pahaks minu sekkumist tema vargsetesse toimingutesse sel harjumatult varasel tunnil. Varjude viirastused hõljusid kõikjal, püüdes jääda märkamatuks. Mööda akent voolas alla vihm ning selle vastas virvendas üks laik seinal nagu tume siid. Ma jäin paigale ja vaatasin hämarusse, otsides fookust – kunagi oli siin Magda, käegakatsutav ja kohal, aga nüüd mitte, ning varjud olid üksnes varjud. Ma kuulsin, kuidas vihm aias vastu lehti ja savisse trummeldas ning ma kujutlesin, kuidas see langeb alla otse ja säravana nagu traadid tuuletus koidikus.

Kohvimasin korises ikka veel vaevaliselt nagu kõhulahtisuse käes, kui vihm järsult lakkas. Ma ei harjunudki ära sealse ranniku ilmaga, see on alati liiga korrapärane, liiga ettekavatsetud, sealse kevade tagasihoidlikes hommikustes vihmavalingutes, millele järgnesid ühtlase päikesepaistega päevad, ei olnud midagi mu nooruse kevadete ennustamatusest, nende õhetavast palavikulisusest. Arkaadialased nurisevad kliima üle oma rahulikul, iroonilisel moel, aga minule ei kujutanud need tingimused endast peaaegu üldse mingit ilma, sest mina olen pärit Euroopa kõledatelt põhjamadalikelt nende jäätormide, viltuse vihma ja taevaga täis mäslevaid pilvi, mis rulluvad lõputult itta. Viisin aurava kruusi hommikusööginurka ja nihutasin ennast kohmakalt istepingi ja laua vahele. Läbimärjal, sasitud ja sätendaval aial oli häbelik ilme nagu inimesel, kes kogub end pärast näotut kähmlust. Udu jääb pooleks hommikuks lahele, kuni päike on küllalt tugev, et see ära põletada, nagu ütleksid ilmaennustajad. Mulle meeldib see väljend – udu ära põletada – selle kujundlik ja reibas kindlus. Seal, sellel rannikul, on loodusjõud midagi, millesse üleolevalt suhtuda ning isegi üsna sagedased maavärinad on üks suur, kohalik naljanumber. Esimestel kuudel pärast seda, kui me majja kolisime, oli mul kombeks hommikul nõnda istuda, vaadata oma avokaadopuud, oma pirnipuud, koolibrisid, kes toimetasid põõsa kallal, mida minu meelest nimetatakse hibiskiks, ning kuulata õnnesurinas varahommikusi uudiseid raadiost, oodates kärsitult saate lõppu, mil naeruväärselt tõsise häälega teadustaja annab mulle teada, mida päeval on minu jaoks varuks, kõrgemad ja madalamad temperatuurid – mitte kunagi liiga kõrged, mitte kunagi liiga madalad –, tuul vaikne ja mahe nagu hingeõhk, udu püsiv miraaž. Jäi mulje, nagu sulle pakutaks rida pillavaid ja täiesti teenimatuid maiuspalu.

Ma läksin vannituppa ning kui ma huupi raseerituna ja lipsu ette sidudes tagasi pöördusin, oli Magda kohal, seljas vana hall, kulunud vööga hommikumantel, istus seal nurgas, kus mina olin istunud. Ta nägi välja toekas nagu tugitool, käed olid lapiti reitel, meetrijagu flanelli pingul laiali põlvede vahel, ning mu süda hüppas rinnus kõrvale ja hetkeks kartsin ma, et kukun. Just nõnda meenub ta mulle kõige paremini seal majas, kindlalt paigas varahommikuses neuralgilises valguses, raudhallid juuksed rangelt keskelt lahku kammitud ja rasked palmikud peadligi rõngas nagu kaks erakordselt suurt kõrvaklappi, mõhnalised jalad paljad, mõtisklev ja ilma igasuguse ootuseta pilk suunatud minust pisut mööda. Täna oli ta nägu kergelt kõrvale pööratud, talle iseloomulikult valvsa nurga all. Tundus, et kui ma piisavalt kaua ootan, võib ta midagi öelda. Siis aga pilgutasin ma silmi ja ta kadus ning mu süda sai tõredalt tagasi oma harjumuspärase kõikuva rütmi. Mispärast ta mind rahule jätta ei võinud? Ta oli tahtnud minna, selles olin ma kindel, nii et miks peab ta nõndaviisi tagasi tulema? Mu kohvikruus seisis kohas, kuhu ta oli ilmunud, selle kohal oli ikka veel nõrk aurujuga, mis nägi välja nagu suitsev revolvritoru.

Heidutatuna läksin tuppa, mida tunti, ma ei tea miks, salongina. See oli maja kõige hämaram ruum, seal tuli hoida päeval ja ööl lampi nõrgalt põlemas. Võib-olla just sellepärast ei tahtnud inimesed kunagi seal pikemalt viibida, hoolimata diivanist, tugitoolidest ja kutsuvalt segi paisatud raamaturiiulitest. Inimesed? Millest ma räägin? Seal ei käinud kunagi mainimisväärselt inimesi peale minu ja Magda. Me ei julgustanud kedagi meid külastama, me ei olnud seltskondlikud, me teadsime vaevu lähimate naabrite nimesid – just nii see minu nõudmisel pidi olema ja Magda oli meelsasti minuga nõustunud või vähemalt ma arvan, et ta nõustus meelsasti. Ma istusin kušetile, olin veel poolpurjus, väsinud ja lirtsusin ootamatust, imalast enesehaletsusest. Ma ei taju oma elu paatost ja ohte kunagi teravamalt kui varahommikuti, mil ma peaksin olema tulvil uuenenud lootust ja jõudu. Mu otsustavus lõi korraks kõikuma: miks ma lähen sellele reisile, mida ma enda arvates saavutada saan? Haarasin käega põlve alt, vinnasin oma surnud jala üles ja mürtsatasin selle ühele väikesele lauale, nii et lambipirn hüppas ja vilkus. Mida muud mul peale minemise üle jäi?

Toal oli üksainus aken, suur ja pikk, mis avanes kitsale jalgteele ja vastu kõrvalmaja vooderdist. Päev oli ennast nüüd täielikult maksma pannud ja aken oli suur niiskevõitu päikesevalguse ristkülik, mida lõikasid indigosiniste varjude diagonaalid – selle hämaruse taustal, milles istusin mina, oleks see võinud olla maal, niisama räige ja elutu nagu troopilise vaate primitiivne kujutis. Ma täheldasin jälle sisimas, kui pealetükkimatu oli päikesevalgus maailma selles nurgas, see oli pigem matt kiirgus, ühtlane ja rahulik, mis täitis päeva iga ruuttolli nagu särav ja värvitu gaas, nii et jäi mulje, nagu polekski selle allikas taevas, vaid see paistaks nendest samadest asjadest, millele see langes – hoonetest, mis olid valged nagu suhkrutükid, pastelsetest autodest, häilitud mustjasrohelistest puudest, mis ääristasid kõiki tänavaid nagu arvukad unelevad vardjad. Ma märkasin ka vahetumalt, et tuba on tolmune. Magda minekust saadik ei olnud ma üritanudki maja eest hoolt kanda, ma polnud isegi kindel, kus puhastusvahendid asuvad, kuigi ma mõtlesin, et kindlasti on olemas hari, mopp, ämber…? Mulle oli jäänud mulje, et Magdal oli olnud keegi koristaja, kes oli käinud majas siis, kui mind seal ei olnud, aga kuigi ma ootasin mitu hommikut järjest, ei ilmunud kedagi. Võib-olla ma üksnes kujutlesin läikivmusta, silmi pööritavat Jemimat, kellel oli muljetavaldav rind ja pealael sõlme seotud valge puuvillane rätik. Kas Magda tegi siis kõik kodused toimetused ise? Ma ei tea, miks peaks see võimalus olema üllatav, aga on. Nüüd, kui Magdat ei olnud enam, lebas tolm kõikjal häirimatult, peenike, pehme mutikarva karusnahk, mida lõikas radade labürint, mis tähistas mu leseelu mustrit majas – ukse juurest esikusse, köögis laua juurde, vannitoast magamistuppa. Mu maailma piirjooned hakkasid kaduma, need murenesid sellesse pehme mustuse halli poolvarju.

Lesestunud või lesetunud? Kas niisugust sõna on olemas? Mõnikord sirutab keel ikka veel välja jala, et ma selle otsa komistaksin.

Magda viimastel eluaastatel oli mulle mõistatuseks, kuidas ta veetis aega, kui mind kodus ei olnud, ning ma hoolitsesin üha enam selle eest, et mind seal poleks. Majapidamistööd olid vaevalt et kogu vastus isegi nii aeglaselt liikuva ja kaalutleva inimese puhul, nagu tema alati oli. Iga kord, kui ma küsisin, mida ta oli päeva jooksul teinud, ilmus ta näole ikka see nurkaaetu ilme, ta hoidis nägu kolmveerandise nurga all minust eemal ja laskis ühe õla längu, nii et mul oli tunne, nagu mind piiraks mingi suur ettevaatlik mäletseja. Need tema lömitavad reageeringud pahandasid mind alati, kuigi ma ei osanud mõelda, kuidas täpselt protestida ning pidin rahulduma sellega, et saatsin talle oma kõige teraskaledama, kahvatuhuulisema naeratuse ja tõmbasin järsult ja kiiresti õhku ninasõõrmetest sisse, lastes kuuldavale roomajaliku sisina, mis pani ta võpatama. Pärast sääraseid vastasseise valmistas mulle heameelt, et ta käis terve õhtu majas ringi, ohates kergelt ja häiritult või siis liikudes eriti vaikselt, nagu kuulataks ta ärevalt mu viha leevenemist. Kui me olime koos seltskonnas, mõnel vältimatul peol või kolledži vastuvõtul, ei suutnud ma loobuda kuivadest kõrvalmärkustest, ahvatledes ettevaatamatuid liituma naljadega Magda sobimatu, halvasti rõivastatud ja tumma kogu arvel minu kõrval. Need minu tema pihta suunatud teravmeelsused moodustasid vähemalt osa sellest, mis tegi temast avaliku naljanumbri – aastate jooksul kuulsin ma pealt, kuidas temale viidati kui Vanderi Mädchenile, Mutter Vanderile ja mõistatuslikult kui Vanale Eevale. Näis, et ta ei pannud pahaks neid väikesi avalikke julmusi, millel ma lasksin talle osaks saada, ning ta isegi naeratas kergelt ja ujedalt, nagu oleks ta tundnud uhkust selle üle, kui kohutavalt ma võin käituda – suured nööpmustad silmad säramas ja täidlane ülahuul ette ulatumas. Ja muidugi ajas see rõõmus sallivus mind veelgi enam marru ning ma tahtsin teda lüüa, kui ta seisis seal rahvahulgas, mantel seljas, laiad, madala kontsaga kingad jalas, käes veiniklaas, millest ta unustas juua, rahulolevalt eraldunud omaenda äraarvamatutesse sügavikesse – mu suur, aeglane, mõistatuslik paariline, keda ma ilmselt suurema osa neljakümnest aastast olin armastanud, sest muidu oleksin ma ju ära läinud.

Ma tõusin kušetilt ja läksin uuesti magamistuppa, kus ma avastasin ehmatusega, et olin juba kohvri pakkinud. Ilmselt tegin ma seda varahommikul purjuspäi. Ma ei mäletanud seda. Mulle meenus, et ma helistasin lennukompaniisse ja oma üllatust, kui mulle ei vastanud mitte masin, vaid täiesti virge ja ärritavalt rõõmus inimhääl – ma ei suuda kohaneda maailma üha kasvava ootusega –, kuid pärast seda tuli üksnes joobnud une ähmane, nõrgalt sumisev tühjus. Võib-olla oli see midagi enamat kui burboon, võib-olla hakkan ma mõistust kaotama. Kuidas saaks märgata seniilsuse sissetungi, kui rünnatakse just nimelt märkamise võimet? Kas on mingid ajutised kergendushetked, kohutava selguse sähvatused keset jampsimist, judinaid tekitavad äratundmishetked peegli ees, kus vahitakse õudusega täisilastatud särgiesist, kuseplekilist püksiauku? Tõenäoliselt mitte, tõenäoliselt tatsan ma täies teadmatuses seniilsusesse. Raugaea algus, nagu mina seda praegu kogen, on järkjärguline akumulatsiooniprotsess, pehme halli aine kogunemine, nagu koguneb tolm koristamata majja, mille all lähevad ähmaseks mu mina kunagised teravad servad. Käima läheb ka vastupidine protsess, milles kõik muutub jäigaks ja liikumatuks, mu väljaheitest saavad hõõguva raua känkrad, mu liigesed kuivavad, kuni need kraabivad üksteist nagu pimsskivid, ning mu varbaküüned lähevad kõvaks nagu sarved. Minust väljaspool asuvad asjad, need oletatavasti elutud objektid, liituvad minu vastase vandenõuga. Ma panen asju valesse kohta, kaotan neid, prille, raamatu, mida ma minuti eest lugesin, mamma Vanderi tagasisaadud hõbedase tabletikarbi – jälle see nipsasjake –, mida ma hoidsin kui talismani rohkem kui pool sajandit, kuid mis näib nüüd kadunud, kukkunud ajaprakku. Esemed kukuvad mulle kõrgetelt riiulitelt pähe ja mööblitükid seavad end mu teele ette. Ma lõikan end korduvalt habemenoaga, puuviljanoaga, kääridega, ei möödu õieti nädalatki, ilma et ma leiaksin end mõnel hommikul kummargil valamu kohal, kus ma püüan hammastega kohmakalt plaastrit lahti koorida, samal ajal kui katkisest sõrmest tilgub veri šokeeriva asjalikkusega portselani peale. Kas need äpardused ei olnud varemalt teistsugused? Ma ei olnud kunagi, isegi mitte nooruse kõige väledamatel aegadel kuigi osav, aga mõtlen nüüd, kas mu praegune kohmakus võib olla midagi uut, mitte lihtsalt füüsiline käpardlikkus, vaid katkestuse radikaalne vorm, sügaval ajus toimuvate komistuste ja lõpetuste väline ilming. Kõige väiksemad asjad on alati kõige kindlam hoiatus, kui neid vaid kuulda võetaks. Magda haiguse esimene märk, mida ma tähele panin, oli tema äkitselt tekkinud isu igasuguse laste toidu, popkorni ja kartulikrõpsude, iiriste, šerbeti ja odavate pulgakommide järele.

Väljas tänaval hirnatas autopasun – minu jaoks on autopasuna hääl selle kuulsusrikka vabariigi kõige iseloomulikum häälitsus, täiest kõrist kostev, kamandav ja lõbusalt pilkliku alatooniga. Ma kahmasin kohvri ja kepi ning liipasin ukse poole nagu pikaajaline vang, kes on kuulnud riivide avanemist.

Taksojuht oli karikatuurne immigrant idast, karune ja sõnaaher, kõige tõenäolisemalt venelane, nagu nii paljud näivad olevat neil värske vabaduse päevadel. Ta võttis tõrksalt mu koti, pöördus ja kobistas sellega verandatrepist alla. On aegu, mil terve see rannariba näib filmi võtteplatsina ja kõik sellel viibijad karakternäitlejatena. Tänaval sätendasid lopsakad puud päikese käes ning igas eesaias olid värvilised õied, ometi oli aga isegi nüüd, kevade kõrgaja varahommikul, õhus kopitanud, kuhtunud tunnet, mis on veel üks ilma üldise puudumise tagajärg, ning sudu, mida isegi koiduaegne vihm ei suuda päriselt hajutada. Taksojuht ei avanud mulle autoust ning mul oli raskusi madalasse sõidukisse istumisega, nii et ma viskasin kõigepealt sisse oma kepi, siis pöördusin, keerasin oma rindkere kahekorra, surusin ennast tagurpidi uksest sisse istmele, haarasin mõlema käega oma kasutust jalast ja vinnasin selle enda järel sisse. Raske on olla graatsiline, kui oled pooleldi sant. Kõigi nende vaevaliste manöövrite ajal istus karvaste kõrvade ja jämedate, küürus õlgadega venelane esiistmel nagu kivikuju ja vahtis loiult enda ette. Nüüd liigutas ta kusagil mingit kangi – ma ei õppinudki juhtima selle maa suuri ja hirmutavaid autosid –, vajutas gaasipedaalile, mootor möiratas ja takso sööstis kõnnitee äärest minema nagu nõelatult. Pöördusin ja nägin, et üks mu naaber seisis verandal, nöörvest seljas ja lühikesed püksid jalas, ning jälgis mu lahkumist otsekui kinnitust saanud kahtlusega, otsekui oleks ta üksnes oodanud, kuni takso nurga taha pöörab, et joosta telefoni juurde, helistada võimudele ja teatada, et kahtlane linnuke naabermajast on minema lennanud. Ta on üks neid kõhna kehaehitusega ja pikki kohalikke, kellel on hallinevad lokid ja sorgus bandiidivuntsid. Nende rohkem kui kahe aastakümne jooksul, mil ta meie kõrval on elanud, olen ma vahetanud temaga üksnes peotäie valvsalt viisakaid tervitusi, kuigi ükskord ta tuli meile, et nuriseda hulkuva koera üle, kelle Magda oli majja võtnud, ning ma muidugi vabanesin koerast. Nüüd tuli mulle esimest korda pähe mõelda, kas see sell ei ole äkki heebrealane. Pidasin seda võimalikuks – need vetruvad lokid, see nina. Pool Arcady ja selle ümbruse elanikkonnast näis kuuluvat äravalitud rahva hulka, kuigi mitte selle hulka, kellega mina olin kunagi harjunud, need Luftmenschen olid kõik liiga enesekindlad, liiga ründavad ja rahulikud.

Me jõudsime kaldale ja keerasime silla poole. Mul oli olnud õigus, lahel oli ikka veel udu, kuigi päikesepaiste muutus järjekindlalt tugevamaks. Maantee oli hommikusest liiklusest ummistunud, kuus sõidurida sööstis edasi nagu hullunud loomakari. Ma surusin käed näo ette. Olin väsinud, mu mõistus oli väsinud, see hakkab kuluma nagu mu ülejäänud osad, kuigi mitte nii kiiresti. Ja ometi ei suuda see lakata töötamast isegi hetkeks, isegi kui ma magan – selle kohutava tõigaga ei suuda ma kuidagi leppida. Nüüd juba korduvalt, eriti öösel, pöördun ma tagasi jubeda võimaluse juurde, et mõistus võib keha surma üle elada. Räägitakse, et Dantoni maharaiutud pead kuuldi Robespierre’i needmas. Sattuda niimoodi kas või minutiks lõksu, tunda, kuidas süsteem ennast välja lülitab, näha, kuidas valgus lõpuks kustub – ah! Takso rappus üle rambi ja hakkas silla pikast tõusust üles ronima, taarus pingutusega kuuekümnese tunnikiirusega, kummid undamas ja mootor kolisemas nagu rikkis õhukonditsioneer. Ma nõjatasin pea vastu istme võidunud tehisnahka ja sulgesin taas silmad. Pimeduses kihasid vanad küsimused. Mida ma tean? Praegu vähem kui eile. Aeg ja vanus ei ole toonud mitte tarkust, nagu need oleksid pidanud tooma, vaid segadust ja üha laienevat arusaamatust, nii et iga aasta seab paika teadmatuse järjekordse ringi. Mida ma tean? Kui ma silmad lahti tegin, olime jõudnud silla esimesele harjale ning linn laius meie ees, kulges rahulikult madalatest küngaste reast üles ja alla, turris hooned sel ikka veel varasel tunnil lamedad ja ilmetud nagu lava taustdekoratsioonil. Tilluke lennuk hõljus bensiinisinise sudu kõrgel vallil. Kogu siin elatud aja jooksul polnud ma kordagi käinud sel teisel, kuulsal roostepunasel sillal ning ma ei teagi päriselt, kust see tuleb või kuhu see viib? Mis läheb mulle korda pelk topograafia? Vaat meele topograafia on hoopis iseasi… Meele topograafia – kas ma tõesti ütlen sääraseid asju valjusti, inimeste kuuldes?

Üks mõlgitud valge auto, mida juhtis habras mustanahaline nooruk, kaldus äkitselt meie ette sõidurajale, venelane vajutas pidurit ning takso ägas ja õõtsus ohtlikult, mina paiskusin ettepoole ja lõin oma terve põlve valusasti ära millegi kõva vastu istme seljatoes. Liiklusõnnetus, see täiuslikem Ameerika rändetendus, oli alati üks mu elavamaid hirme, kogu selle lärmi, kuumuse, sisiseva auru ja valu talumatu absurdsus. Vihale aetud venelane hakkas oma koha nimel manööverdama, tõmbas auto lõpuks rooli vägevalt väänates vasakpoolsesse sõiduritta, jõudis valgele autole järele, avas kaasreisija poolse automaatselt avaneva akna ja saatis teele paljusilbilise kasakasõimu. Mustanahaline poiss, kondine käsivars uksel puhkamas, pikad peened sõrmed autoraadios mürtsuva muusika rütmi tagumas, pöördus ja saatis meile laia naeratuse, paljastades võimatult suured, võimatult valged hambad, siis ta rögistas sügavalt ja sülitas veniva rohelise laraka, mis nätsatas mu näo kõrvale, tagumise akna nurka, nii et ma vastikusega eemale võpatasin. Poiss heitis oma egiptlasepea kuklasse ja hirnus naerda, nii et ma seda küll nägin, kuid ei kuulnud liiklusmüra ja raadiotümpsu taustal, seejärel kihutas ta rõõmsalt mustas heitgaasipahvakus minema. Venelane ütles raevukalt midagi, mille mitte mõistmine mind sugugi ei häirinud.

Sillalt laskusime mööda väljasõiduteed, mida ma polnud kunagi varem märganud, järsult bensiinijaamade, odavate motellide ja ookerkollase võsa tundmatule kõnnumaale. Ma kahtlesin ähmaselt, kas venelane ikka tõesti teab teed lennujaama – see poleks esimene kord, kui üks neist vihastest Moskoovia pagulastest mind valesse kohta oleks viinud. Ma jälgisin seda masendunud maastikku, mille kaldus varjud vilksasid mööda, ning mind rabas taas kord siin olemise, ükskõik kus, kõigi nende petlike iseärasuste seltsis viibimise kummalisus. Venelane oli pikkade käte ja karvaste kõrvadega venelane, mustanahaline poiss oli mustanahaline poiss, kellel oli seljas rebenenud särgik ja kes oli meie peale sülitanud, ning isegi mina olin see mina, kes oli teel lennujaama ja lennujaamast teise, vanemasse maailma. Kas me olime, ükskõik kes meist, isegi iseendale midagi rohkemat kui meie tunnuste summa? Kas ma olin midagi rohkemat kui kihude, hirmude, juhuslike tujude liikuv kogum? Ma veetsin suurema osa sellest, mida ma ilmselt oma karjääriks pean nimetama, püüdes taguda nende pähe, kes mind ümbritsevas üldises vastu seisvas sentimentaalses rahvamassis mind kuulata tahtsid, lihtsat õppetundi, et pole olemas mingit mina, mingit ego, mingit väärtuslikku sädet, mille on hinganud meisse kõigisse habemega patriarh taevas, keda pole ka olemas. Kuid ometi… Hoolimata kogu mu toonitamisest ja mu salajaseks häbiks, tuleb tunnistada, et isegi mina ei suuda täielikult vabaneda veendumusest, et keset maailma segadikku on olemas üks kestma jääv iseduse tuum, seemnetera, mis paneb vastu igale tormihoole, mis võib rebida lehed mandlipuult ning panna tugioksad kõikuma ja rappuma.

Ongi lennujaam hommikuses, pimestavas, killustunud valguses, ähmi täis reisijad tassivad oma kotte, taksod nuusivad üksteise tagumist osa nagu sagivad jahikoerad, nokkmütsiga mustanahaline mees naeratab ja ütleb tohutu, võltsi ja rõhutatud rõõmsameelsusega: „Tere hommikust, härra!” Ma maksin venelasele sõidu eest – see jõhkard naeratas! – võtsin oma kohvri, pöördusin ümber kepi ja läksin oma paadimehekõnnakuga vastu oma viirastuslikule teisele minale väljuvate lendude saali suitsuklaasist ustel, mis viimasel minutil, just siis, kui näis, et mina ja mu peegeldus peavad kohtuma teineteist vastastikku hävitades, äkitselt järele mõtlesid ja minu ees kuuma õhu pahvaku saatel avanesid.

Lenda! Lenda!

Ta asetas kaks habrast ajaleheväljalõiget väikesele lambivalguses lauale voodi kõrval, laskis end kandadele istuma, käed lapiti lauaserval ja lõug kätel, ning uuris neid ühe pika hetke – kord uudist mehe ammusest surmast ja kord kõrvuti fotosid sellest mehest ja tollest teisest, kõik aja jooksul luitunud. Iga tema hingetõmme tegi laua klaasplaadi korraks uduseks ja liigutas seepiakarva paberitükke. Need olid rabedad ja kerged nagu liblikatiivad. Teda valdas erutav süütunne, ta oli lõiganud artiklid välja küünekääridega, kummargil ajalehekausta kohal ja oodates, et raamatukoguhoidja näeb, mida ta teeb, tuleb ja sõitleb teda kurguhäälses raevus ja keeles, millest ta ei saa aru ainsatki sõna. Ta pani jälle imeks viga foto allkirjas – Axel Vandel – selle seletamatut sobivust. Küll ta nägi noor välja, peaaegu poisike, väga nägus, aga nõnda äreva ilmega – küllap oli välklambisähvatus teda lihtsalt ehmatanud, aga ta nägi paratamatult neis silmis kartust ja eelaimust. Sel teisel tema kõrval oli näol ülbe, kuid ometi eneseirooniline muie. Ta võttis sõrmeotstega ja õrnalt kaks riisipaberi nelinurka, mille ta oli täpselt sobivaks lõiganud, ning asetas ühe kumbagi väljalõike peale, kõigepealt mehe surmateate ja siis fotode peale. Sulepea, mille ta oli ostnud, oli vanamoodne, keskelt jäme ja otsast peenem, see oli maksnud ärevust tekitavalt suure summa. Selle sees ei olnud mitte kummiballoon, mida ta oli oodanud – võltsvana mulje piirdus väliskestaga –, vaid jäik plastist tindipadrun. Nii oligi parem, ballooni oleks ta pidanud välja võtma kartusest, et see lekib või lõhkeb, aga padruni sai ta sisse jätta, see on turvaline ja piisavalt väike, et jätta lahedalt ruumi, mida ta tahtis sulepeas oma eesmärgil kasutada. Nii töötaks sulepea edasi ning see oleks hea – usutavus on detailides, selle õppetunni oli ta saanud meistri põlve kõrval. Nüüd liigutas ta kaks ajalehetükki laua eesmisele servale ning rullis need tihedalt tindipadruni ümber, algul ühe, siis teise, riisipaberi lehed kaitseks nende vahel, ning kinnitas need peene niidi silmusega, mille ta oli ettevaatlikult oma pluusipalistusest tõmmanud. Sõlme tegemine oli raske, sest ajaleheväljalõiked ja riisipaberi lehed kippusid lahti vajuma ning tal õnnestus asi alles kolmandal katsel. Ta oli ettevaatlik ka sulepea uuesti kokku keeramisel – ühe keerme juures jäi see kuidagiviisi tema niitidesse kinni ja praksatas ning tal oli tunne, nagu oleks tal südame all midagi pehmet ja sooja nipsatanud. Siis aga sai see tehtud. Tüsedana ta sõrmede vahel puhkav sulepea näis niisama täis nagu laetud püstol. Selle katsetamiseks kirjutas ta oma voodi kõrval olevale kirjutusplokile hoogsalt oma nime, aga suleots oli tema jaoks pisut liiga peenike. Ta kruvis sulepea uuesti kinni, kinnitas selle pluusitasku külge, läks ja seisatas riidekapi peegli ees ja silmitses ennast kaua. Tema peegelpilt paelus teda alati ja hirmutas ka – see vältimatu inimene, kes seal seisis, nii teada, nii teadja ja nii imelik.

Täna õhtul hääled tema peas vaikisid.

Nüüd ei olnud enam midagi teha, ta oli teinud kõik võimalikud ettevalmistused. Nüüdseks on Axel Vander seal maailma teises otsas juba tema kirja kätte saanud, sest nii oli talle postkontoris kinnitatud. Ta oli palunud kõige kiiremat võimalikku kättetoimetamist ning see oli nõudnud veel ühe jahmatavalt suure peotäie tema rahatähtede kahanevast varust. Ta läks ja nõjatus akna kõrval vastu seina ja vaatas ööpimedusse. Väljakul olid vihmaveelombid, läikivad ja mustad nagu nafta, ning rida puid, plaatanid, oletas ta, mis heitsid sillutisele piklikke, sakilisi varje. Ta kuulis, kuidas kusagil mängis mehaanilise ja kurjakuulutava rõõmsameelsusega väntorel – väntorel, niisugusel kellaajal keset ööd? – ja õhus oli kerget imalat aroomi, milles ta hetke pärast vanillilõhna ära tundis. Talle meeldis siin tundmatus linnas olla, meeldis see eraldatus. Ta oli kindel, et mees tuleb. Võib-olla juba homme. Ta võib olla juba teele asunud. Ta kujutas meest ette, püüdis ette kujutada, kuidas ta ähmis ja turtsakalt läbi lennujaama kiirustab, rusikaga vastu piletikassa letti virutab ja oma nime karjub, nõuab tähelepanu ja tahab saada piletit juba järgmisele lennule, sest tema ägedus oli kuulus. Teda läbistas erutusvärin ja ta judistas ennast. Ainus nägu, mida ta oskas mehega seostada, oli selle noorusliku muigega nägu ajaleheväljalõikelt. Ta on ilmselt vihane ja hirmul ka, võib-olla pakub ta talle raha või isegi ähvardab teda. Ta aga ei kartnud. Väljavaade, et mees on raevus ja ähvardab, ei ajanud teda ärevile, vastupidi, see tegi ta rahulikuks, nagu oleks ta lennanud, püsinud kuidagi kindlalt õhus ja oleks kättesaamatu, eemal igasugusest ohust. Mida ta mehest tahtis? Ta ei teadnud. Kindlasti oli midagi soovida, ta tundis seda iseendas nagu mingit ähmast ja mitte just ebameeldivat ängi, ta kujutles, et niisugune tunne on äsja rasedaks jäänuna. Ta hoidis oma kätes mehe saatust, tema tulevikku, ta oli mehe avastanud. Jah, mees tuleb, ta oli selles kindel.

Kell oli üle kesköö, kui ma viimaks linna jõudsin. Lennud olid edasi lükkunud, olin järgmistest maha jäänud ning limusiin, mis oleks pidanud mul lennujaamas vastas olema, ei olnud seal, sest juht oli ootamisest tüdinud ja ära läinud. Siis öeldi mulle, et mu kohver ei olnud kohale jõudnud, ilmselt oli see kuhugi mujale saadetud. Kadunud pagasi leti juures teeskles tõmmu ametnik, müts kuklasse lükatud ja süütamata sigaret kõrva taha pistetud, et ta ei saa aru mu itaalia keelest – mille, oleksin ma võinud talle öelda, õppisin ma Dantelt –, kehitas siis õlgu ning ütles, et kohver võib olla kus tahes, ja andis mulle pataka arusaamatuid blankette, mille ma pidin täitma. Ma viskasin paberid tagasi talle näkku ning üheks jubedalt erutavaks hetkeks näis sellest, kui metsikult ta langetas oma juba niigi madala lauba ja tõmbas kulmu kortsu, et ta võib minna vägivaldseks, ning ma astusin sammu tagasi ja kergitasin kaitsvalt keppi. Ta kehitas aga üksnes õlgu, patras midagi telefoni, ütles mulle, et keegi tuleb, ja pöördus põlglikult kõrvale. Siis tuli veel oodata. Vihast keedes lükkasin ma ennast saabuvate lendude saalis edasi-tagasi, trügides nagu tank läbi tunglevate turistide, lärmakate perekondade ja ennasttäis ärimeeste nende õhukeste käsikohvrite ja liiga läikivate, tuttidega kingadega. Lõpuks saabus lennukompaniist üks vormiriietuses noor naine ja teatas mulle kerge meloodilise naeru saatel, et jah, Professore pagas oli läinud tõesti teise sihtkohta, kuid et see tuuakse peagi tagasi ja saadetakse otse mu hotelli. Naisel oli suur rinnapartii ja vurruudemed ning ebameeldivalt pungis silmad ning ta meenutas mulle üht sõjajärgsete aastate kuulsat ooperidiivat, kelle nime ma ei suuda praegu meenutada. Ma sõimasin teda ning ta pilgutas kiiresti silmi ja riskis klaasjalt naeratada, sest ta polnud kindel, kas ta oli ikka õigesti kuulnud. Ta läks ära ja otsis mulle takso ning mind viidi hämmastava kiirusega – see läheb alati meelest, kuidas siin sõidetakse – läbi niiske öö linna, kus laupäevaõhtu viimased rahvahulgad ikka veel kiviarkaadide all promeneerisid.

Siis leidsin ma hotellis, et mu tuba oli ära antud. Registratuuris teeseldi, et neil ei ole minu broneeringust mingit märki, aga vana paksu tegelase vilavast ja tühjast pilgust vastuvõtulauas sain ma aru, et see on vale. Ma tõstsin häält, ähvardasin ja surkisin vestibüülipõrandat kepiga. Kutsuti kohale hotelli administraator, naeruväärselt nägus, raskepärane ja vananev dändi mahagonikarva ja läikivate juustega, kellel oli kangelasliku tenori kummis rind – kogu see asi hakkas muutuma opera buffa’ks – ja ta lähenes mulle libedalt naeratades, käed ette sirutatud, ning kinnitas, et kõik saab korraldatud, kõik saab korda aetud kohe natukese aja pärast, kui ma ainult oleksin kannatlik. Nii ma siis läksingi ja istusin kriuksuvale nahktoolile tühjas baaris väsinud baarimehe vimmaka pilgu all ja jõin liiga palju punast veini ning kui mind lõpuks juhatati minu tuppa viiendal korrusel, vaheseinaga eraldatud pruuni kongi, mille nurgas seisis alasti kraanikauss, olin ma liiga svipsis ja väsinud, et veel õiendada. Küll aga otsustasin ma hoolimata kurnatusest ja hilisest tunnist, et pean viivitamatult, praegu rääkima kirja kirjutajaga, mu mõistatusliku Nemesisega, ning helistasin isegi hotelli keskjaama ja palusin, et mind ühendataks Antwerpeniga, aga siis peatusin ja mõtlesin ümber – ma oleksin hakanud otsekohe tema peale karjuma –, viskasin telefonitoru käest ja roomasin voodisse, ähmase mõistusega ja pesemata, seljas ikka veel pesu, mida ma ei olnud vahetanud sellest ajast saadik, kui ma pool maailma tagasi teele olin asunud.

Ma veetsin rahutu öö; voodi, nagu juhtub nii sageli hotellivooditega, oli kaugelt liiga väike, et mahutada mind ja mu jäika jalga ning mind äratasid korduvalt väljast kostvad hääled, autopasunad ja gaasi andvad mootorrattad ning noored mehed, kes karjusid ühel tänaval teiste peale teisel tänaval. Koidu eel lärm vaibus, ma jäin tukkuma ja mind ründasid vägivaldsed unenäod. Ma ärkasin vara, higistasin alkoholi, mu aju tuksles ning ma tõusin, koperdasin akna juurde, tõmbasin kardinad eest ja kõõritasin eenduvate hoonete vahel Euroopa tihke helesinise taeva poole.

Pärast hommikusööki paigutati mind uue sekeldamise ja vabanduste saatel suurde sviiti tervislikumal kolmandal korrusel. Ruumid olid avarad ja jahedad, põrandad siidsiledast mustast marmorist. Mu tagastatud kohver seisis häbelikul ilmel voodijalutsis. Mul on nõrkus hotellitubade vastu, nende vaikiva anonüümsuse vastu, selle maailmast täielikult eraldatud tunde vastu, peaaegu kuuldava sosinate, abitus ekstaasis karjatavate naiste ja õhu ahmimise kaja vastu. Lamaskledes keskhommikul vannis, panin ma kokku preili Nemesise pildi: kuivetanud vanapiiga, siniste soontega küünised ja nööri küljes prillid, suu vuntsilisse ülahuulde sööbinud peente kortsukiirte vahel, kibedalt rahulolematu nooruse kaotatud tõotuse pärast, sest siis oli ta kandnud pükse, suitsetanud sigarette ja kirjutanud selle dissertatsiooni Wordsworthi poliitilistest veendumustest või Shelley ateismist, mis oli nii šokeerinud ema juhendajat Girtonis või sinisukki Bryn Mawris ja neile sügavat muljet avaldanud. Kindlasti on temaga võimalik kergesti hakkama saada. Kõigepealt katsetan ma sarmi, seejärel ähvardusi ning kui kõik muu nurjub, viin ma ta Antonelli Mole otsa ja lükkan sealt alla. Naerdes hakkasin ma köhima ning tundsin, kuidas mu tubakast tümitatud kopsud võbisevad oma puuris nagu rasked, poolenisti täis puhutud ja märjad õhupallid, ning vannivesi minu ümber õõtsus ja oleks peaaegu üle ääre loksunud. Mu portsigar, veel üks minevikus näpatud nipsasi, oli mu kõrval seebialusel. Süütasin sigareti, tulise tuha väikesed helbed sisisesid minu ümber vees. Miski ei vaigista hommikust köha paremini kui tubli rinnatäis sigaretisuitsu.

Vinnasin ennast vahupiiskade joas üles ja põrkasin otsekohe küünarnukiga vastu klaasriiuli serva. See uus valu kajas vastu põlves, millele ma olin teinud viga eelmisel päeval sillal taksos. Ma seisin hetke, hoidsin käsivarrest kinni ja vandusin. Ma ei sobi hästi maailma, sobin sinna kohmakalt, ma olen liiga kõrge, liiga lai, liiga raske asjade tavalise mõõtkava jaoks. Ma ei kiitle, lausa vastupidi – olen alati pidanud oma liiga suurt mina koormavaks ja piinlikuks. Vannitoa maast laeni ulatuvas uduses peeglis kõrgus minu ees mu peegeldus, kahkjas ja pineva pilguga. Ma läksin magamistuppa ning seisatasin akna kõrval, vaadates ikka veel oma valusat küünarnukki masseerides alla tänava varjulise puuderea poole. Möödusid üks buss, autod, lühiperspektiivis inimesed. Nurgal, mille vastu naaldus võise päikesevalguse moonutatud klots, vaatas lilli müüv naine üles ning tundus, et ta näeb mind – kas see oli nii kaugelt võimalik? Küll võisin ma alles vaatepilti pakkuda siin klaasi taga: groteskne seerav, tohutu suur, paljas ja igivana. Tõstsin käe, peopesa lapiti ettepoole, pühalikuks tervituseks, aga lillemüüja ei reageerinud.

Peaaegu enne, kui ma teadsin, mida teen, olin ma haaranud telefoni ja küsinud Antwerpeni telefoninumbrit. Oodates kuulsin ma oma hingamist telefonitorusse, nagu seisaksin ma iseenda õla taga. Ikka veel vannist märg, tilkusin ma marmorpõrandale, mille tumedal läikival pinnal nägin ma enda teist, tuhmi peegeldust, seekord küll alumise otsa perspektiivist nagu selle mis-ta-nimi-oligi loodud surnud Kristuse pronksportree, kõigepealt jalad, siis sääremarjad, põlved ja kõlkuvad suguelundid, kõht ja kummis rind ning kõige tipus sassis juustest ümbritsetud ja ilmetu allavaatav nägu.

Ta vastas telefonile esimese helina peale. Ma ei teadnudki õieti, mida öelda, ma ei olnud arvanud, et jõuan niimoodi kohe temani, olin oodanud viivitusi, takistusi, põiklemist. Jah, ütles ta, jah, ta kuuleb. Ma ei osanud ta aktsenti määratleda, ta ei olnud inglane, kuid rääkis ometi inglise keelt emakeelena. Millegi põhjal tema hääles mõistsin ma, et ta ei olnud teinud midagi, mitte kui midagi, ainult oodanud minu kõnet. Ma kujutlesin seda stseeni, viletsat tuba odavas hotellis, põhjamaise kevadhommiku häilitud tina karva valgus langemas mansardaknast, ja teda istumas voodi kõrval, pea longus ja artriiti põdevad vanad käed süles koos, ootamas pikki tunde ja kuulamas vaikust, tahtes, et selle lõhuks telefoni plärisev kutsung. Ta rääkis kaalutletud ettevaatusega, kitsilt, jaopärast eraldatud sõnadega – kas seal oli keegi veel, kes kuulis tema juttu pealt? Ei, ta oleks üksi, selles olin ma kindel. Ma ütlesin, et ta peab tulema minu juurde, sest mina tema juurde ei lähe, ning tekkis pikk paus. Siis ütles ta, et tekib sõiduraha küsimus, rongisõit on kallis ja tee on pikk. Nüüd olin mina see, kes laskis vaikusel paisuda. Kas ta arvas, et ma maksan selle eest, et ta tuleks ja mind hävitaks? Ma ei hakanud ikka veel rääkima. Hüva, ütles ta lõpuks, ta tuleb öise kiirrongiga ja on hommikul kohal, ning pani ainsatki sõna lisamata, aga mitte kiirustades toru hargile. Ma judistasin end, kuivav vannivesi oli jätnud mu vana naha pingule ja jahedaks. Käed värisesid ka natuke, aga mitte niiskusest ega külmast.

Ma riietusin kärsitult nagu nüüd ikka. Aastate edenedes lähevad need tarvilikud hommikused rituaalid minu jaoks üha tüütumaks. Kelle jaoks panen ma selga selle särgi, selle linase ülikonna, kaela selle lipsu, mis on liiga lühike ja otsast liiga lai ning jätab peeglist nähtu põhjal mulje, nagu ripuks mul keel suust välja? Vanainimestel peaksid olema mingid erirõivad, midagi mungarüü sarnast, lihtsat ja funktsionaalset ning sobivalt surilina ennustavat. Ma tõmbasin ilma erilist tulemust saavutamata sõrmedega läbi oma tõrksate juuste pragisevate kahlude – ma ei tahtnud sugugi lasta juustel niiviisi metsikuks kasvada, eriti mitte siis, kui need hakkasid halliks minema, aga ma tundsin, et seda oodatakse minult, kuulsalt Mijnheer de Professorilt sealt tudisevast, hägusest Vanast Maailmast. Äkitselt tabas mind nagu pehme hoop mälestus lapsepõlvest, kui ema tegi sõrmeotsa märjaks ja silus traatjat juuksekoma mu pealael, mis kargas alati hetk hiljem uuesti püsti. Mulle meenus ka see kummaliselt meelas vastikusvärin, mida ma kogesin, kui ta aitas mul selga panna mõnda uut rõivaeset, pluusi, põlvpükse või siis uut ja jäika sinivalget madruseülikonda, mille nööpaugus kõlkus ikka veel papist hinnalipik. Mis oli selle sisemise tagasipõrkamise põhjus? Liigne lähedus emaga, kelle näopuudri krüsanteemilõhna all tabasin ma intiimsemate ja erutavamate lõhnade segu? Ei, minu meelest pole asi selles, kindlasti pani mind võpatama liigne teadlikkus oma minast, see äkiline ja jube teadmine, et ma olen lõksus seal lihast ja luust turvises nagu oma kookoni üleni kõvastunud mastiksisse kiilunud krüüsalis. Otsekohe tuli jälle nõue: Missugusest minast? Mida ma siis kujutlesin, mida ma ikka veel kujutlen – milline kleepuv kujutis see on minu sees, mis igatseb välja paiskuda ja oma uhked, silmadega tiivad laiali laotada?

Lift oli vanamoodne ja logisev ning selle nägemine plõnnis veel üht ähmaselt nostalgilist keelt mu mälu taganurgas. Ma kuulsin, kuidas see ülevalt laskus, peatus igal korrusel ja paiskas ukse lahti lömastatava metalli heliga, otsekui oleks mitu sületäit traadist riidepuid üksteise järel hiiglaslike terasküünte vahel puruks muljutud. Kui lift minuni jõudis, polnud selles kedagi. Ka vestibüül oli tühi ja vastuvõtulaud oli mahajäetud. Irvakil ukse vahelt nägin ma laua taga eelmise õhtu administraatorit, kes sõi võileiba ja istus kühmutõmbunult laua nurga juures, millel oli kirjutusmasin ja lohakad paberivirnad. Täna tal lipsu ei olnud, valge särgi käised olid üles kääritud ja lahtisest kaelusest paistis karvatuttidega kaetud kummis rinna kolmnurk. Kas ta oli nõnda, ilma oma kostüümita ja pisut korratuna rohkem või vähem tema ise? Ta järas võileiba koera keskendunud raevukusega, keda pole mitu päeva toidetud. Kui ta nägi, et ma teda vaatan, ei andnud ta äratundmisest märku, vaid põrnitses üksnes edasi mugides, kallutas end küljele ja lükkas ukse jalaga kinni. Ma pidin juba edasi kõndima, kui mu vaimusilma ette kerkis kutsumata pilt kohvikruusist, sellest kruusist, mille ma olin jätnud salongi lauale, kui takso tuli mind lennujaama viima. Ma nägin seda kõike nüüd seal kaugel, seal, mis oli nüüd maailma pime pool, kruusiserva, mida märgistas nüüd mu hommikuse suu igemetest jäänud kuivanud poolkuu, kohvijääk kuivamas säbrulise pruuni pulbri sõõriks kruusi põhjas, nii et kruus lihtsalt seisis seal pimeduses ja vaikuses ühena keset kõiki teisi tummi liikumatuid esemeid, mille ma olin endast lukustatud majja maha jätnud, ning mulle jõudis seletamatu, kuid täieliku kindlusega kohale, et ma ei pöördu sinna kunagi tagasi. Rabatuna lõin ma vankuma ning asetasin käe tuge otsides lauale. Kabinetist tuli hotelliteenistuja ja vaatas mind. Et oma hetkelist jõuetust varjata, küsisin talt linna kaarti ning ta lõi kaardi sunnitud ja demonstratiivse kohusetundlikkusega meie vahel laual lahti – mispärast vaatavad temasugused alati vahetult enne rääkima hakkamist niisuguse tühja ja tüdinud näoga kõrvale? – ja hakkas mulle sellel hotelli asukohta näitama. Jah, jah, ütlesin ma, ma tean, kus ma olen! Ma kahmasin kaardi kätte, toppisin selle kokku voltimata taskusse, läksin klaasuksest välja ning vingerdasin kepile toetudes trepist alla kõrgele kitsale tänavale.

Mida see tähendab, et ma ei lähe tagasi? Kas ma pean surema siin, selles linnas? Ma ei ole ebausklik, ma ei usu hoiatavaid eelaimusi, ometi siin see oli, see veendumus – ei, see teadmine –, et ma ei pöördu enam kunagi tagasi koju. Siis aga mõtlesin ma: Koju? Ma kõndisin imestades ja segast ärevust tundes edasi mööda tänavat võõras õhus, tundes linna võõraid lõhnu. Päikeselisel nurgas sattusin ma ühe lillemüüja peale. Ta istus oma leti kõrval presendist klapptoolil. Ta oli välismaalane, ma oletasin, et järjekordne pagulane, aga seekord mitte venelane, vaid ühe sellise riigikese päriselanik, mis on kiilutud nagu nüüd juba kiiresti murenema hakkavad basalditükid Ida ja Lääne pinge all mandriplaatide vahele. Ta nahk oli tuhmi khakikarva ning seljas oli tal midagi, mis paistis mulle mustlasekostüümina, käevõrud, ohtralt odavaid sõrmuseid ja kirju pearäti otsad kõvasti lõua all sõlme seotud. Ta oli noor, minu meelest mitte üle kolmekümne, aga tema nägu oli vana naise nägu, kurnatud ja terav. Ta rääkis kiiresti ja vaikselt, rütmiliselt ja laulvalt iseendaga, see oli nagu mingi atrofeerunud paluv ja kaeblev halin. Kui ma nägin tema silmade kirmega kaetud tühjusest, et ta on pime, võpatasin ma järsult nagu siis, kui asetad pimedas jala trepi olematule ülemisele astmele. Ta tajus otsekohe, et ma tema juures viivitlesin, võttis letilt kobamisi ühe maikellukese oksa ja pakkus seda mulle, halin valjenes haledaks, kuid kummaliselt loiuks, peaaegu ükskõikseks anumiseks. Ma võtsin välja rahatähe, absurdselt suure nimiväärtusega, ning ta sirutas kõhna lehepruuni käe eksimatult välja, võttis raha ja pistis selle kiiresti varjule oma helmestega kaetud pihiku sisemusse. Ma ootasin midagi tagasi. Aga seda ei pakutud. Ta istus ja halises kaeblevalt ja vaikselt nagu ennegi, kiigutas end taburetil edasi-tagasi ning näis, et nüüd ta ei märkagi mind enam. Alles siis panin ma tähele, et ta oli raseduse lõppjärgus. Minu taga sõitis mööda kollane-must tramm, sülitades oma kohal kulgevast elektriühendusest suuri pehmeid lõtvu sädemeid ning pannes kõnnitee värisema. Kogu selle jõu ja lärmi leis kühmu tõmbudes pöördusin ma ja tõttasin edasi.