Читать книгу Uppumiste suvi - John Burnside - Страница 3

Sain juba selsamal hetkel, kui üles ärkasin, aru, et midagi on lahti. Mind tabas tunne, mis mõnikord ärkamisega kaasneb, hirmutunne, mis saab alguse unenäost ja siis, kui öine loogika enam paika ei pea, tahkestub hetkeks mingiks tumedaks ähvardavaks kujundiks, enne kui variseb kokku ei millekski muuks kui päevavalguseks ja muinasjutuklišeeks. Fantoomseisund, virvatuluke, tüüpiline vimka, mida teadvus iseendale viskab, kui on liiga palju lugusid kuulnud. Üksik ebausulõng, ehtsam kui miski muu, ehtsam ja veenvam, kuni oled lõpuks ärkvel ja see muutub jaburaks. Ma vist olin hetke tõesti hirmul ega saanud päriselt aru, kus ma olen. Siis kuulsin allkorrusel hääli ja taipasin, et on laupäevahommik meie hallis päikesepaistelises majas aasa kohal, majas, millest on aastatega saanud teatud eluviisi metafoor – metafoor või ehk hoopis talisman –, halliks värvitud palkmajas, mida on nähtud kõikjal Oslo ja Londoni ja New Yorgi galeriiseintel harvadel ja kõrgelt auhinnatud maastikel, mille autor on oma erakluse poolest kuulus maalikunstnik Angelika Rossdal – naine, kes juhtub olema mu ema, kuid ei sarnane temaga tegelikult üldse.

Kuna otse mu voodi all asuvas söögitoas kõlasid hääled, pidi kell olema üksteist läbi, mil ema sõbrad – ema kosilased – külla tulid nagu igal nädalal, ilmale vaatamata, ilusatel päevadel Mjeldest või Kvaløyslettast kohale sõites, või kui lund sadas, siis üle maastiku suusatades, olles alati täpselt kohal ja tuues alati kingitusi. Seemnepakikesed või noored taimed Harstadilt, kellel oli ranna kaugemas otsas mägitaimekasvatus; raamatud ja ajaleheväljalõiked

Ryvoldilt, meie vaguralt õpetlaselt, kes nagu Kyrre Opdahlgi tegeles lugude kollektsioneerimisega – ehkki tookord tundus, et eri põhjustel. Rott, kes mõnes mõttes tundus selles ühepoolsete armastajate õnnelikus salgakeses ema lemmik olevat, tõi oma Tromsø poest kondiitritooteid ja maiustusi või peeneid teesid. Nad ei tulnud kunagi tühja käega ja nad ei tulnud kunagi mõne jutustamiseks kõlbliku loota, äsja möödunud nädala jooksul kogutud klatšipalukese või kohaliku uudiseta, mille üksikasjad olid hoolega meelde jäetud, et neil oleks tee ja küpsetiste kõrvale midagi rääkida. Nad kõik olid tublid mehed ja aktiivset antipaatiat polnud mul ühegi vastu, aga kui vähegi võimalik, vältisin seda seltskonda. Ükshaaval võttes olid nad kõik korralikud või isegi imetlusväärsed; aga kambakesi tegid nad mind kurvaks, mitte sellepärast, et nende elu oleks olnud hullem kui teistel, vaid sellepärast, et nad kõik olid igaüks omal moel emasse nii armunud ning ükski neist ei oodanud ilmselgelt vastutasuks mitte kui midagi.

Ajasin end istukile ja vaatasin kella öölaual; kell oli täpselt üksteist ja viiskümmend viis minutit ning see tähendas, et nad olid seal olnud ligi tunni, aga mina olin endiselt kodus, kust ma pidanuksin juba ammu läinud olema. Tavaliselt veetsin laupäevahommikud Kyrre Opdahli seltsis, uneledes tema liga-loga köögis kohvikruusi ääres, sellal kui tema ise nokitses mingi iidvana kella või päramootori kallal, mida keegi teine parandada ei osanud, istudes väljas paadikuuri ääres ja vaadates, kuidas praamid ja kaubalaevad teel Nordkappi või Venemaale mööda sõidavad, või koristades ehk järgmise majatäie üüriliste jaoks Kyrre väikest suvilat, tema hytte’t – polnudki tähtis, kus ma olin, peaasi, et mitte siin. Mul oli kombeks väljas olla, kuni kosilased läinud olid, ja kui ma siis koju jõudsin, tegin näo, nagu oleks söögituba kõik see aeg tühi olnud. Selleks ajaks polnud sissetungijatest enam märkigi: ema oli taldrikud ära koristanud ja puru laualt minema pühkinud, enne kui ta üles ateljeesse läks, et jätkata tööd selle kallal, mida ta parajasti maalis, ja maja oli jälle minu päralt. Koridor, söögituba, trepp olid täiesti vagased, ebaloomulikult vaiksed. Vaiksed ja tühjad ja pealtnäha saastamata.

Kosilased. See oli minu, mitte ema nimetus: kosilased, nagu need mehed selles kreeka müüdis, kes on tulnud Penelope pead segi ajama või teda võluma või lihtsalt seni ootama, kuni tema vastupanu raugeb, sellal kui ta kaotsiläinud abikaasa mööda veinpunast merd uitab ja koduteed leida üritab. Ema oli mulle seda lugu ette lugenud, kui ma laps olin, koos kõigi teiste klassikaliste lugudega kangelastest ja viikingitest ja seitsmendate poegade seitsmendatest poegadest, mida ta nii väga armastas – ja mulle tundub, et ta oli mõnevõrra segaduses, kui elu hakkas kunsti matkima ja need mehed oma lugude ja kingitustega tulema, kannatlikud mehed, kes olid selles lähisarktilises asulas aastaid oodanud, et saabuks keegi temasugune. Angelika Rossdal. Tunnustatud kunstnik, kes oli pööranud suurele laiale maailmale selja ning tulnud põhja, et elada erakuna sellel kaugel saarel, kuid kes juhtus ühtlasi olema see tippkaunitar, keda nad olid kogu elu oodanud, et temasse lootusetult armuda. Mõned mehed, kes aastate jooksul tihti meie majas käisid, olid abielus, mõned tulid ema laupäevahommikustele teepidudele kuu või kaks ning triivisid siis tema ilust ja reserveeritusest kohkununa eemale, kuid tuumikrühm – Harstad, Ryvold, Rott – tuli iga nädal, nui neljaks, ning istus lootusetult ja lummatult ema laua ääres, vana kooli romantikud, kelle ainus tõeline hirm oli see, et nende palvetele võidaks vastata. Tuumikrühmas olid kõik ühel või teisel viisil poissmehed ning nad kõik olid mujalt pärit, mehed, kes olid otsustanud igaüks omaenda põhjustel Kaug-Põhja elama asuda, kas siis ujedusest või mingist ülemäärasest vaikusevajadusest või seetõttu, et nad pagesid kaugemalt lõunast mingi vastatud palve eest. Ema ei teinud nende tagantõhutamiseks midagi, ehkki seda tuleb öelda, et ta ei teinud midagi ka nende eemalepeletamiseks. Vastupidi, ta ei ilmutanud eales kellelegi vähimatki märki sellest, mida ta võis või ei võinud tunda. Ta üksnes pakkus oma külalistele teed ja kooke, kuulas nende omavahelist kemplust, et tuua külakostiks lugusid, mis võiksid tema heakskiitu pälvida, põigates kõrvale nende puhutiste katsete eest teda mingil intiimsemal tasandil kaasa haarata, ja kui nad lahkusid, naasis ema oma töö juurde, just nagu poleks mingit vahelesegamist olnudki. Tolleks suveks oli see rituaal kestnud aastaid – õigupoolest nii kaua, et sellest oli kujunenud ametlik kokkulepe –, ning ma arvan, et see mitte üksnes ei üllatanud ema, vaid et ta oli nende meeste tähelepanuavaldustest segaduses, just nagu pidi olema ka Penelope, kui tema austajad jätkasid päevast päeva, aastast aastasse ootamist, sellal kui tema nii valges kui ka pimedas oma suurt gobelääni kudus ja siis jälle üles harutas.

Ja ometi, arvestades seda, kui lummatud nad sellest salapärasest naisest olid, arvestades seda, kuidas neid huvitasid tema vaated maalimisele ja kirjandusele ja elule üldiselt, oli huvitav – vähemalt minu jaoks huvitav –, et ükski neist ei pärinud eales, milline küll minu positsioon selles asjakorralduses olla võiks. Ema oli teismelise tütrega vallasema, aga keegi ei küsinud eales, kes mu isa on või kus ta praegu olla võiks – ning see tundus mulle kummaline, ehkki teadsin, et kui nad oleksidki seda pärinud, poleks ema neile midagi rääkinud. Lõppude lõpuks polnud ta isegi mulle tühipaljast miinimumist enamat rääkinud. Kui ma väiksem olin, oli ta vastuseks mu korduvatele küsimustele öelnud, et oli tutvunud Oslos ühel peol mehega – kelle nimi, nagu ta mulle ütles, on tähtsusetu – ning nad olid lühikest aega koos olnud; siis oli mees ootamatult Argentinasse kolinud ning nad olid kontakti kaotanud. Sündmuste selle versiooni kohaselt oli mees lahkunud omaenda huve edendama ning ema oli otsustanud kõigi osapoolte heaolu nimel mu üksi üles kasvatada – ning ehkki see võib tunduda kentsakas, võtsin tema juttu sulatõena. Loomulikult vaevas mind mõnda aega, et ema keeldus mulle isegi selle mehe nime ütlemast, aga ta jäi endale kindlaks, ja kui ta on kord juba midagi otsustanud, ei suuda mitte keegi siin ilmas teda paigalt kangutada.

„See kõik jääb minevikku,” oli tal kombeks öelda. „Ja pealegi on meil niigi kõik suurepäraselt, eks?”

Ja ma pidin tunnistama, et meil oli tõesti kõik niigi suurepäraselt. Kord kuulsin pealt, kuidas kosilased minust rääkisid, ütlesid, kui raske peab olema nii märkimisväärse naise varjus üles kasvada, ning ma murdsin selle üle terve pärastlõuna pead, kuid otsustasin siis, et nende jutt oli jabur. Enda silmis ma küll ema varjus üles ei kasvanud. Elasin iseenda loodud maailmas, ruumis, mille ema oli välja mõõtnud ning jätnud siis mulle piiritleda, nagu ise tahan. Tema elas täpselt nii, nagu tahtis, ning ma teadsin, et talle on esmatähtis töö, aga see üksnes andis mulle vabaduse elada nii, nagu mina tahtsin, ning valida, mis on minu jaoks esmatähtis – ning ma ei kahelnud kordagi, et emal on õigus. Meil oli kõik tõesti suurepäraselt. Meil oli maja, meil oli õigupoolest terve saar. Meil oli piisavalt vaikust ja ruumi, et elada oma elu nii, nagu tahtsime, mitte kellegi teise ettekujutuse järgi sellest, milline elu peaks olema, ning me olime enam-vähem eneseküllased. Me olime täiesti suutelised enda eest hoolitsema ning meil polnud kellegi käest mitte midagi vaja.

Kuid asi polnud ainult selles, et ema ei vajanud teisi inimesi; võib ka öelda, et kuna ta oli oma tööst niivõrd haaratud, olid teised inimesed tema jaoks enam-vähem tähtsusetud. Ta ei palunud seltsi, ta lihtsalt talus seda – ning aastate jooksul oli välja kujunenud kindel ja ema meelest rahuldav elurütm, mis lubas minimaalset inimkontakti meestekambaga, keda ema suutis täiesti hõlpsalt valitseda. Kosilased saabusid laupäeviti kella üheteistkümnest kuni kaheni pärastlõunal ning nad kõik istusid söögitoas ja jõid üksteist tähelepanelikult üle laua uurides teed, sõid kooke, mida ema oli Straumsbukta poest tellinud – ja kogu selle aja nad rääkisid. Lõputult, väsimatult, peaaegu kunagi vait jäämata, rääkides kordamööda või üksteisest üle, et lüüa letti oma lood ja teooriad ja üldhuviteemad, samal ajal kui ema kuulas, sõeludes välja üksikasju ja kilde ja juhuslikke infolõngu ning pannes need vaikselt pärastiseks tallele. Mulle käis see närvidele. Tavaliselt lasin juba enne nende tulekut jalga ja ema sai aru, miks, nii et ta ei pannud pahaks, peaasi, et ma seda liiga demonstratiivselt ei teinud. Aga tol hommikul olin sisse maganud, kuna olin pool ööd üleval olnud ja akna all istudes tundide viisi esimest suvist koiduhämarikku vahtinud, ja nüüd, napilt enne keskpäeva, olid kosilased end kenasti sisse seadnud, teekraam oli nende ette laiali laotatud, Taani portselan, võileivad ja koogikesed, vahvlid ja šokolaadiküpsised ning aukohal suur pajumustriga taldrik, kus oli terve virn just neid napooleonikooke, mis Rottile nii väga maitsesid. Kujutasin teda vaimusilmas ette: hobusenäoga, ludus juustega, aina poolnaerukil, vananev kalamehekampsuniga koolipoiss, kes vaatas varjamatu heameelega, kuidas ema oma maiusevaru lauale ladus. Tagasi vaadates taipan, et ema tõepoolest armastas Rotti omal moel – ehkki mitte kosilasena. Muidugi hoidis ta oma armastust salajas, sest ta hoidis kõike salajas; see oli talle loomuomane. Aga ehkki koogid, mis ema laupäevahommikuti hoolikalt lauale ladus, olid kõigi jaoks, olid need tegelikult mõeldud Rottile, ning ma olen kindel, et teised teadsid seda. Olen tegelikult kindel, et ema tahtiski, et nad teaksid. Ta tahtis, et tema headus Rotti vastu oleks nakkav; ta tahtis, et ka nemad Rotti armastaksid – sest kui üldse mõni mees armastamist vajas, siis oli see Rott.

Nüüd oli keskpäev käes. Kyrre Opdahl pidi sel hommikul olema kohe meie aiavalduste ja kaasiku all hytte’s ning seadma aasta esimese külastaja jaoks asju valmis ja imestama, kuhu ma küll jäänud olen. Olin lubanud teda aidata. Aitasin teda alati, mitte sellepärast, et olin sellesse rumalasse vanamehesse kiindunud, vaid ka omaenese põhjustel, ja mõte hiljaks jäämisest ei meeldinud mulle. Ronisin voodist välja ja läksin akna juurde vaatama, kas tema kaubik on tavapärasel kohal, pargitud hytte kõrvale teeraja lõppu, mis on meie maja ülemiselt tasandilt selgesti nähtav – ja tolsamal hetkel, kui ma üle aasa kalda poole vaatasin, mõistsin, et suvi on käes. Tõeline suvi, mitte lihtsalt valged ööd – kuudepikkune lumi, siis sula, siis jälle lumi, ja lõpuks läbi. Suhkurlumi, lendlumi, määrdunud lumi, mis isegi keskööpäikese esimeste nädalateni jalge alla jääb. Kevadine lumi. On inimesi, kes ei talu selle pika talvise pimeduse pärast nii kaugel põhjas elamist, ja on teisi, kes ei suuda välja kannatada lõputuid, mõistust seiskavaid valgeid öid täis unetust ja pööraseid ettekujutusi, kuid minu jaoks on kõige hullem aeg määrdunud lume hooaeg, kui taevas on ere, aga maakamar endiselt jalge all külmunud, heleda taeva ja külma maakamaraga võltssuvi, mil mitte miski ei tundu klappivat. Meil on nimi pimeda aja jaoks ja nimi suveharja valge hämariku jaoks, aga selle hooaja jaoks nime pole, ehkki see saabub igal aastal, kerge ja ometi märkimisväärne inetus maapinnal, mis halvemal juhul küünib häbematu pilkeni nagu punane kleit matustel. Tol aastal oli meie lume ja morni valguse nimetu hooaeg liiga kauaks kestma jäänud, aga nüüd tundus see otsekui hetkega olevat läbi saanud – ja isegi kui muutus oli õhkõrn, ei olnud selles kahtlust. Avasin akna. Värskus oli peaaegu rabav. Eelmine öö oli olnud kalk ja vaikne; nüüd oli õhus mingi pehmus, rohu ja metsalillede ja aasale koguneva mägivee uudne magusus. Kuulsin ema aiast lindude hüüdeid ja tuule sõelatud uminaid, kaugeid hõikeid vana praamidoki kõrvalt aasalt ning madalat põrinat laevakanalist selle taga. Tavalised linnud, aasalinnud, kaldalinnud; mootorpaadi kauge podin; kusagil ranna kaugemas osas, Mjelde pool põrisev mootor. Suve esimestel päevadel on see alati üllatus: kogu see lärm ja tegevus hakkab pihta, aga kui lähed akna juurde ja vaatad välja, ei paista seal ometi olevat midagi peale avaruse ja valguse. See on aeg, mil külastajad hakkavad tulema Kyrre Opdahli suvilasse, ainsasse teise elupaika, mis meie majast näha on, ja tol hommikul oli esimene külastaja kohe-kohe saabumas. Nägin, et taadike oli hytte ette pargitud kaubiku juures juba ametis, ta kraamis ja küüris ja seadis valmis tervituskasti kohvi ja tee ja värske leivaga, pani väiksesse külmikusse piima ja veidi gjetost’i, kontrollis, kas pliidi jaoks on olemas gaas ning puukuuris halgude ja tulehakatise varud. Ning nüüdseks pidi ta minu pärast juba mures olema, sest mind polnud kohal ja see taat leidis alati muretsemiseks põhjust.

Tõmbasin teksased jalga ja pusa selga ning astusin siis trepimademele ja seisatasin ülemisel astmel, et kuulatada. Oma toast polnud ma suutnud hääli eristada, kuid siin, otse söögitoa lahtise ukse kohal, kuulsin kõike. Tavaliselt nende vestlus mind muidugi eriti ei huvitanud – kuid too hommik oli teistsugune ning ma passisin minuti-kaks, üritades sotti saada, mille poolest. All rääkis Harstad vastuseks millelegi äsja öeldule.

„Selles pole mitte midagi kahtlast,” lausus ta parajasti. Tema häälel oli ebatavaliselt terav kõla. Tavaliselt oli Harstad üsna maheda hääletooniga, aga teisalt olid tema tavalised vestlusteemad ka seotud tema aia või mõne uue taimega, mis ta oli ülikoolis töötava sõbra käest saanud. „Hoovused on isegi ilusa ilmaga reetlikud. Seda teavad kõik.”

„Aga mida ta küll seal keset ööd tegi?” segas ema rahu säilitamiseks leebelt vahele. „Varastatud paadis? Ihuüksinda?” Nägin oma vaimusilmas ema kogunenud seltskonna seas ringi vaatamas, täiuslik peoperenaine kella üheteistkümnest kaheni, mil nad kõik peaaegu minutipealt lahkusid. „Sa pead tunnistama, Amund, et see tundub tõepoolest kummaline.”

„Räägitakse, et ta oligi alati natuke veider,” ütles Harstad. „Väikest viisi üksiklane …”

Ema naeris selle klišee peale, aga ei hakanud torkima.

„Noh,” ütles ta, „eks meil tule oodata ja vaadata. Aga mind ei üllataks, kui asi poleks nii lihtne, nagu praegu näib.”

Järgnes pikavõitu, aga mitte ebamugav vaikus. Vahel võttis neil laupäevastel kogunemistel tõepoolest vaikus maad ning ema viivitas selle katkestamisega alati veidi, tähistades seda hetke, otsekui oleks see mingi ootamatu õnnistus. Talle meeldis vaikus ja ta umbusaldas neid, kelles vaikus ebamugavust tekitas, ning see tegi Rotti-sugustele, kes ei paistnud olevat võimelised tasakesi istuma, sellised puhud ohtlikuks. Ent paari sekundi järel katkestati vaikus – taktitundeliselt ja kogu sinna juurde käiva tseremoniaalsusega – ühe teise toas olija poolt, kellegi poolt, kes seni polnud sõnagi lausunud.

„Kust nad ta leidsid?” küsis see mees vaevukuuldaval häälel. See oli Ryvold. Suurt ta ei rääkinud, aga kui rääkis, jäi tema lausutud sõnadest või sellest, kuidas ta neid lausus, alati mulje, et ta pole teistega sammu pidanud. On omaenda rütmis liikunud. Mõelnud.

Tekkis uus vaikus ja seejärel vastas Harstad. „Straumsbuktast,” ütles ta. „Üsnagi oma kodu lähedalt. Aga arvatakse, et ta hulpis sinna kuskilt siit kandist.”

Uuesti võttis maad harjumatu vaikus ning siis tõusis keegi – küllap see oli ema – püsti ja hakkas ringi liikuma. Kostis lauanõude kolinat ja veekannu keemahakkamist, ning ehkki vestlus seiskus ainult hetkeks, ei saanud ma läbi taustamüra sotti, mida nad rääkisid. Olin kuuldust ikkagi veidi intrigeeritud – nagu näha, oli keegi uppunud, ja veel varastatud paadiga, mis Kvaløya-suguses kohas oli üllatav –, kuid siis ma veel ei teadnud, kellest nad räägivad, ja loost endast ei piisanud, et mind paigale sundida. Pealegi ei tahtnud ma Kyrre külastamisega veelgi rohkem hilineda, kui ma juba hilinesin. Oleksin võinud minna alla kööki endale kohvi ja röstsaia tegema ainult selleks, et enne pagemist natuke pealt kuulata – sest ma olin tõepoolest uudishimulik ning mingi sooja ja võise asja lõhn, mis õhku kerkis, ajas mul kõhu tühjaks –, kuid ma teadsin, et Kyrrel oleks hytte’s vähemalt pätikohvi, ning võisin olla kindel, et mis lugu see ka polnud, pidi ta juhtunust teadma sama palju kui iga teine. Nii et ma hiilisin tasakesi alla, lootes, et keegi ei kuule, ning lipsasin eesuksest välja, läksin läbi aia ja sulgesin enda järel värava. Siis tõttasin läbi kaseistandiku, mis ema oli värava ja maantee vahele istutanud, ja sealt välja päikesepaistesse, jahedale, lopsakale aasale, mis rannale viis.

Mul on väga vähe mälestusi, mida saan enda omaks nimetada. Mul on hetkülesvõtteid, visandeid, lugudekilde ja lõpetamata pajatusi, aga ükski neist ei klapi kokku, ning kui ma neid edasi jutustada üritan, tunduvad nad võltsid, nagu oleksid välja mõeldud või laenatud. Elasime mu kolm esimest eluaastat Oslos, aga sellest ajast ei mäleta ma mitte kui midagi. Tean vaid seda saart – Kvaløyat seitsmekümnendal põhjalaiuskraadil, kaugel põhjapolaarjoonel, paika, mille ema valis, kui ta otsustas kõike muuta ja elu otsast peale alata.

Oslos oli ta üsna edukas, ja ehkki ta polnud nii tuntud nagu praegu, oli ta sinnapoole teel. Tookord teati teda peamiselt portreede maalijana. Tal oli suur korter, huvitavad sõbrad, ametialane positsioon – kõik asjad, mida ta suureks kasvades enda meelest tahtnud oli. Siis ühel päeval otsustas ta põhjapolaarjoonele kolida. Ega tal põhjust olnudki: ta polnud kunagi Arktikas käinud ja Trondheimist põhja pool ei teadnud ta hingegi. Aga ehk eelistaski ta siis, kui ta selle otsuse juba langetanud oli, just sellepärast tulla siia, paika, millest ta polnud kuulnudki, enne kui laotas kaardi oma joonistuslauale laiali ja uuris üksikasjalikult kohti, mis tookord paistsid kindlasti kaugete ja tühjadena: pikki arhipelaage saartest, mida tihti külastasid linnud, Finnmarksvidda valget lõtku, fjorde ja rannikulinnu, mida ta teadis vanadelt maalidelt ja lasteraamatutest. Mõnda aega kaalus ema kolimist Rørosesse, kus veetis suurema osa oma elust Harald Sohlberg. Tollal oli Sohlberg ema lemmikmaalikunstnik nagu ka praegu, tema loomingu mõjutaja, kellest ta intervjuusid andes (ja seda teeb ta palju sagedamini, kui arvatava eraku jaoks normaalseks võiks pidada) iga kord räägib. Kuid lõpuks tundus see ilmselt liiga loogiline. Nii et ema valis hoopis Kvaløya, kuna see oli kõigest, mida ta teadis, parasjagu kaugel, ja kuna talle meeldis see nimi, kui tõepoolest uskuda seda, mis ema intervjuudes räägib. On ka teisi Kvaløyasid, aga ta valis just selle, ning kui ta lõpuks siia jõudis ja seda rannariba ja Malangenile avaneva vaatega kõrget halli maja nägi, mõistis ema, et ei lahku enam kunagi. Pidin temaga tol esimesel reisil meie uude koju kaasas olema, aga ma ei mäleta sellest midagi. Ma ei mäleta ka Oslos elamist ega mäleta ka lahkumist. Enda silmis ma otsekui polekski kusagil mujal elanud ning neil vähestel sõitudel, mis me oleme teinud Bergenisse ja Oslosse ja kord, kui ma kaheteistkümnene olin, Londonisse, ei tundunud need teised kohad reaalsed.

Ei: Kvaløya. Tromsø. Sommarøy. Hillesøy – need on minu jaoks reaalsed kohad, kodupaigad. Kujutlen ema tol päeval, mil ta otsustas põhja elama tulla, kuidas ta uuris oma ateljees linnasüdames kaarti, ja kujutan ette, kuidas ta neid nimesid valjult omaette luges nagu tõotust mingist paralleelmaast, kus kõik on nii, nagu alati on olnud. Aeg on siin kuidagi teistmoodi, vanad lood on jäänud paadikuuride ja praamidokkide puitu püsima, aeg hulbib teeveeres kasvava suvise heina ja põdrakanepi laikudes ning vajub seal põhja. Sul pole vaja teha muud kui valida õige päev, õige ilm, ja sa satud hommikuvalguses mõne varjatud paiga peale, kus aeg seiskus ammu enne sinu sündi. Või sa pöörad mingile läbi aasa viivale kitsale rajale ning saabud salamaale, mida need nimed kirjeldavad, kuhugi 1960. aastate päikesepaistesse. Muidugi eksisteerib aeg endiselt – seal kaugel maailmas, kus teised inimesed elavad, kuid üksnes ideena. Üksnes puhtteoreetiliselt. Seal kaugel toimekas maailmas tiksuvad kellad, aga meie oleme oma Vaalasaarel enamjaolt üksi, ning olgu valge öö või talvepimedus, kellaaja möödumist ei reeda siin eriti miski. Sellepärast valiski ema selle konkreetse halli maja sel konkreetsel maanteejupil Mjelde ja Brensholmeni vahel – ta ei tahtnud mitte niivõrd teistest inimestest eemal olla, kuivõrd olla ajast koormamata, ning ainus moodus seda teha oli teistest eraldi elamine. Ainus naabrus, mis meil siin rannajupil peale Kyrre Opdahli maja on, on tilluke hytte, selline väike suveelamu, mida inimesed vanasti jahipidamise või kalapüüdmise tarvis pidasid ning mida nüüd suvitajatele välja üüritakse, aga see pole tegelikult maja, lihtsalt hurtsik, mis kalda ääres omaette muru- ja umbrohulaigul kükitab. See on merele lähemal kui meie, peaaegu sama lähedal kui väike onn, kus Kyrre hoiab oma vana paati ning igasuguseid järelejäänud masinaosi ja võrke, ning see tundub kuuluvat pooleldi veele ja pooleldi maale täpselt nagu paadikuurgi.

Ma armastan seda paadikuuri. See on nagu tabernaakel: Kyrre paneb sinna sama palju tööd kui hytte’sse; ta varustab oma kitsa ajahambast puretud paadi igal aastal värske puna-sinikirju värvikuuega, ta võtab mootori lahti ja puhastab iga viimast kui osakest ning hoiab kuuri sisemuse laitmatult korras, aga vee peal ei näe Kyrret kunagi. Ta ütleb, et on selleks liiga vana – ehkki ta ei näe välja suurt vanem kui viiskümmend ja on tipp-topp tervisega. Küllap on asi selles, et Kyrre on kaotanud harjumuse teha midagi lihtsalt lõbu pärast. Tal on aega ainult tööle. Ta oleks võinud juba ammu pensionile jääda ja keegi ei tea, mida ta oma eri ettevõtmistega teenitud rahaga teeb, aga teisalt, nagu ta alati ütleb, ei oskaks ta endaga midagi peale hakata, kui ta end liikvel ei hoiaks. Mõnikord valdab teda talvel, kui päristööks on liiga külm, masendus, aga suvel üürib ta hytte’t ja veel paari valdust kaugemal rannikul, Brensholmeni lähedal välja. Tema enda maja on siit väikese jalutuskäigu kaugusel, siinsamas kaasiku taga varjul, aga isegi see pole suurt enamat kui ladu-töökoda, kastide ja tööriistade ja pooleldi valmis ehitatud masinate vohand, mis, loogeldes Kyrre koduse elu harilike üksikasjade vahelt läbi, kuni üht on võimatu teisest eristada, ulatub köögist, kus ta veedab suurema osa ajast, mööda koridori suurde vabasse tuppa, mis näeb välja pigem laevavarustaja töökoja kui magamistoa moodi. Kyrre nimetab end vanaks, aga on sama tegus kui alati, ning kui välja arvata need vähesed puhud, mil ta minu seltsis maha istub, et kohvi juua ja mulle lugusid jutustada, ei puhka ta iialgi.

Aga kui hõivatud Kyrre ka poleks, pole ta kunagi liiga hõivatud mu ema jaoks ning ema loodab kõikvõimaliku praktilise toetuse asjus tema peale. Kyrre varustab meid halgudega pliidi jaoks; ta abistab aias; ta parandab asju, kui need katki lähevad; ta toob ära toidukraami ja kunstitarbed, mis ema on lasknud Oslost või Bergenist laevaga kohale sõidutada. Kyrre oli see, kes mind kõik kooliaastad igal argipäeval Tromsøsse sõidutas, ning ma suudan teda endiselt ette kujutada sellisena, nagu ta tol esimesel hommikul oli, tohutu, tasakaalukas, linnulike näojoonte ja hästi lühikeseks pügatud juustega mees, kes juhiistmelt välja ronis ja auto tagaosa juurde tuli, et uks suure tseremoniaalsusega lahti teha ja mind, häbelikku koolilast, kes oli äkitselt kuninglikuks printsessiks moondunud, sisse lasta. Muidugi oli Kyrre jabur – ta meenutas mulle noort kukke ühest mu pildiraamatust –, aga oli näha, et ta oli ka uhke ja väärikas, siseeluga mees, kelle tähtsustunne ei piirdunud tema enda eksistentsinurgakesega, vaid laotus puudutama kõigi elusid, kellega ta kohtus, isegi kui nad ei mõistnud selle sündmuse tähtsust. Kyrre oli ka mu isiklik jutuvestja, keegi, kes mind kogu mu sirgumisajal enam-vähem võrdsel määral võlus ja hirmutas.

Kyrre hytte seisab all rannas, teisel pool maanteed ja selletagust aasa, aga hurtsik on selgelt näha mu toa aknast ja trepimademelt, kus mul oli kombeks tookord istuda ning väinal ja Kyrre üürnike tulekutel-minekutel silma peal hoida. Kui meri on tõusnud, on hytte veepiirist ainult mõne meetri kaugusel ning suvitaja võib seista murul ja vaadata tiire, kes madala vee kohal hõljuvad, oodates hõbedavälgatust, mis neid tillukeste välgunooltena laineloksu sisse sukelduma sunniks, nii et nad vilksatavad valgustatud lainetesse ja siis jälle sealt välja ning naasevad, kalapilbas kõvasti noka vahele pigistatud. Nimetan hytte’t peavarjuks, mitte majaks, sest ta on nii lihtsake: elutuba pliidi ja suure aknaga, millest avaneb vaade väinale, tilluke köök, kaks koikude ja kitsaste riidekappidega möbleeritud ilmetut magamistuba tagapool, kus alati, isegi kõige ilusama ilmaga päevadel, on platsis varjud ja aasade vihmahõng. Kyrre brošüüri andmeil mahub sellesse hytte’sse magama kaks täiskasvanut ja kuni kolm last, kuid tihtipeale on suvitajad üksiklased, enamjaolt mehed, kes on tulnud põhja vaikust otsima. Suuremas osas on nad norrakad, aga vahel tuleb ka mõni inglane või sakslane ning kolm aastat tagasi istus väinale avaneva akna all terve pika märja juuli üks Kanada filosoof, kes kuulas, kuidas vihm katuselt vastu põrkab, ja mõtles Kierkegaardist. Või nii vähemalt ütles ema. Ta oli seda meest kohanud ühel pärastlõunal paduvihmas, olles ise tavapäraselt üksi ringi uitamas, ning ta oli kanadalase teed jooma kutsunud, kuid too oli emale seletanud, et tal on liiga palju tegemist, ja see tegi emale tohutult nalja.

Aga emal pole kombeks Kyrre külalisi meie poole teed jooma kutsuda ja tal oli arvatavasti hea meel, kui mees tema pakkumisest keeldus. Muidugi pidi see olema ema jaoks uudne kogemus: äraütlemise osaks saada. Tavaliselt oli äraütleja tema ise. Ütles ära, keeldus, eitas, tõmbus tagasi – need sõnad iseloomustavad kõige paremini ema suhteid välismaailmaga mitte üksnes töös, vaid ka isiklikus elus. Ta keeldub saamast kunstikuulsuseks täpselt sama kindlalt, kui keeldub kosilastest, ja ikkagi, kui lõplikud need keeldumised ka poleks, toob see talle ainult veelgi soodsamat kriitikat ning tema maalidele kõrgemaid hindu. Ma usun, et algul üllatas see ema, sest ma tean, et tema tagasitõmbumine polnud kaalutletud, kuid õige pea sai ta aru, et võib seda enda heaks kasutada. Ja on ju tõsi, et keegi ei saaks eales eitada: ema kaugus – müütiline üksindusse tõmbumine, ülim ausus – on tema kui kunstniku edus kesksel kohal. Nüüd ma tean, et kosilased, kes toona meie koju tulid, olid teadlikud, et nimelt võimetus ema südant võita tõmbaski neid nädalast nädalasse, aastast aastasse tagasi. Nad imetlesid tema maalikunsti täpselt nii nagu tema ilu – aga kõige rohkem imetlesid nad tema annet keelduda. Annet, mida võiks ehk ekslikult pidada poosiks, kui poleks teada, et ennekõike keeldub ema iseendast – ning eelkõige see on alati tema saladus olnud. See on tema vägi. Tegusast maailmast ärapööramine on teatud piirini huvitav – ning ema sai selleks kunstnikuks, kes ta tänapäeval on, alles pärast seda, kui ta Oslost lahkus ning pani toime selle, mida paljud inimesed pidasid tööalaseks enesetapuks –, aga iseendast keeldumine on eeskujulik. Muutuda eimillekski, eemaldada end raamist – see on kõrgeim kunstivorm. Ema oli sellest alati teadlik ning distsiplineeritus laienes kõigele tema elus – isegi läbikäimisele Kyrre suvitajatega. Ema on alati mingit rolli mänginud, kuid roll, mida ta mängib, on tema tegelik mina. Ainult et selle mõistmiseks tuleb sul tema loomingut tunda.

Aga mina tegin Kyrre suvitajatest endale kõigiks teismeliseaastateks hobi. Mõnega ma sõbrunesin ning veetsin vahel mõne pika pärastlõuna väinapoolses toas või hytte ja ranna vahele jääval tillukesel muruplatsil, kuulates kohvi või pudelitäite Solo limonaadi kõrvale nende lugusid, kuid enamikku eelistasin vaadelda vaikides, jälgides eemalt, kuidas nad nautisid arktilist maastikku või üksindust, mida nad olid siia otsima tulnud. Jälgimine – või nagu Kyrre väitis, nuhkimine, ja see oli ilmselt õigesti öeldud. Toona olin ma mitu aastat omamoodi nuhk, üks elu vaatlejaid. Jälgisin oma toa aknast suvitajaid, hoides nende käikudel silma peal binokliga, mille ema oli mulle kolmeteistkümnendaks sünnipäevaks kinkinud, ja püüdes sotti saada, mida nad mõtlevad. Vahetevahel tegin isegi fotosid, kasutades oma uhke fotoaparaadi – järjekordne sünnipäevakink – zoom-objektiivi, kuid see ei tundunud kunagi himura ega pealetükkivana, ja lõppude lõpuks oli tühipaljas jälgimine minu meelest kahjutu tegevus, kuni jälgimisalustel polnud aimu, et neid silmitsetakse. Igal aastal tulid külastajad ja igal aastal otsustasin, millised neist on piisavalt huvitavad, et minu vaatlusaluseks olla, ja milliseid tuleb ignoreerida. Ma ei viitsinud kunagi tegelda peredega, kes aeg-ajalt tulid ja nagunii eriti palju seal kandis ei viibinud, nad kasutasid hytte’t ainult baasina, pendeldades Tromsø ja põhjapoolsete punktide vahet või asutades keskhommikul piknikukorvide ja kalavõrkudega väljasõitudele Sommarøysse. Nendega ma tegelda ei viitsinud nagu ka paarikestega, kes tulid, arvates, et on leidnud mingi tühja maastiku, kus saavad kahekesi romantiliselt üksi olla. Ei: mind huvitasid üksiklased, need, kes otsisid ainsat imet, millesse nad eales suutsid uskuda – seda imet, kus aeg üheks aastaajaks seiskub või vähemalt aeglustub ning elavatele, kes on tavaliselt niivõrd kellavärgi paine all, lubatakse põgusat pilguheitu tajutavale õnnele. Need inimesed meeldisid mulle sama palju kui kõik teisedki neil päevil ning ma soovisin neile head. See oli vist peamine põhjus, miks ma nende järele nuhkisin. Sest ma tahtsin, et nad õnnelikud oleksid.

Leidsin Kyrre Opdahli hytte kõrvalt väikesest kuurist, kus ta pühkis ämblikuvõrke ja linnusitta lamamistoolidelt, millega ta oma külalisi varustas, et nood saaksid kell kolm öösel väljas istuda ja keskööpäikese valgel lugeda. See klišee jah. Muidugi ta teadis, et ma seal olen, aga ei tõstnud pilku. Nagu ikka. Talle meeldis seda mängu mängida, teeselda, et ei märka, et sa tagasi oled, nii et saate mõlemad teeselda, nagu sa polekski ära käinud. Väga peen viisakuse vorm, mis pidi inimesi, kes Kyrret ei tundnud, üsna segadusse ajama.

„Hei-hei,” ütlesin ma. Käisin ruumist pilguga üle, leidmaks mingit tegevust, aga Kyrre oli juba lõpetamas.

Siis tõstis ta pilgu. „Tere päevast,” pomises ta. Tema nägu oli tolmust ja ämblikuvõrgu härmalõngadest kriim. „Hea ajastus.”

„Tõesti?”

Kyrre naeratas. „Ma pidingi hakkama pausi tegema,” ütles ta. „Nii et sina oled saabunud täpselt õigeks ajaks, et kann tulele panna.”

Keegi ei teadnud, kui vana Kyrre Opdahl on. Ta paistis olevat sajandeid olemas olnud, niivõrd selle saare lahutamatu osa, et suutis omatahtsi selle sisse kaduda – või nii paistis see vähemalt minu silmis, kui olin väike tüdruk ja tema mu pidev seltsiline, kes mind hommikuti kooli sõidutas ja pärastlõunati naasis, et mulle järele tulla; kaljusarnane, kiretu ja ometi lootusetult viisakas atavism mingist teisest ajast, juba siis vana, juuksed lühikeseks pöetud, silmad üllatavalt hallid, peaaegu nagu puusüsi. Ning kogu mu elu oli Kyrre olnud lugude säilitaja. Mõned inimesed pidasid teda jaburaks ebausklikuks vanameheks, nukraks jäänukiks ajast, mil siinsed inimesed kogunesid täie tõsidusega lõkke ümber ning pajatasid lugusid huldra’st, talumatult kaunist punase kleidiga naisest, kes pidi enda omaks kuulutama iga ettevaatamatu mehe, kellele ta peale satub. Või nad hirmutasid lapsi lugudega, mis tundusid olevat peaaegu tõsi, lugudega kalamehest kaugel merel, kes leiab oma võrgust ja toob pardale sülelapse, kes on endiselt elus, silmis tume vilgukivihelk, hääl nii lummav, et ehkki mees teab, et see olend tahab talle halba, ei suuda ta jätta teda koju viimata. Mõne aja pärast inimesed neid lugusid enam ei pajatanud, aga päris maha suruda nad neid ka ei suutnud ning aeg-ajalt, läbi tavalisse vestlusse tekkinud lünga või kui mõni paarike unetuna voodis lebas, kandus jutt ohtlikul kombel võõrale maale – vihje siin, poolnaljatlev aimuandmine seal, ja enne kui nad arugi said, oli kuri jõudnud nii kaugele, et kõik muutus. Mehe pilk eksis võõrsile, naine hakkas külmalt käituma ja üksainus sõna või pilk viis kohutava vägivalla või hüljatuseni. Muidugi leidus alati põhjendus – ratsionaalne põhjendus –, kuid selle kõige all, närvides ja veres, kummitas neid see teine teadmine – ning Kyrresugused inimesed olid selle tarkuse säilitajad. Nemad olid need, kes keerasid lukust lahti uksed vaimude juurde, keda keegi ei uskunud; nemad olid need, kes kõndisid öötundidel läbi maja nagu mingi vana vampiirifilmi uneskõndija, avades aknaid parasjagu paokile, et öine hirm sisse lipsata saaks.

Aga mitte kõik Kyrre lood polnud vanad. Temasuguste inimeste jaoks polnud vana aega olemas – kõik oli olevik, kõik jätkus. See, mis praegu, päevavalgel juhtus, oli osa igavesest mõistatusest, loost, milles elavad ja surnud, hullud ja tervemõistuslikud, ainelised ja tontjad, võisid vabalt omavahel kohti vahetada – ning kui me tol pärastlõunal istusime ja kohvi jõime, oli lugu, mida Kyrre jutustas, ühtaegu argine ja maagiline. Lugu mulle tuttavast poisist ja kohalikust tragöödiast, mis oli sama vana kui maamuna ise, kus osaliste nimedel erilist tähtsust polnud. Tookord Kyrre veel ei teadnud, mis suuna see lugu võtab – aga kui ta rääkis, meenus mulle tunne, mis mul oli ärgates olnud, see õudustunne, mille olin liiga varmalt maha raputanud. Miski oli tõepoolest viltu, ainult ma polnud teadnud, mis. Keegi polnud.

Kyrre ei hakanud pihta enne, kui olime hytte’sse läinud, ning isegi siis jäi mulje, et ta räägib seda lihtsalt jutujätkuks. „Küllap sa oled Mats Sigfridssonist kuulnud?” ütles Kyrre käsi pestes.

Tuleb tunnistada, et siis jättis mu süda löögi vahele. Ma ei teadnud, mis oli Matsiga juhtunud, aga seda ma teadsin, et keegi oli uppunud, nii et polnud suurem kunst need kaks asja kokku viia. Panin kohvikannu käest. „Mis temaga siis on?” küsisin.

Kyrre pööras ringi. „Sa pole kuulnud või?” Tema nägu oli rahulik, aga oli näha, et ta mõtleb, peab aru, kuidas jätkata.

Raputasin pead. „Ei,” ütlesin nii neutraalse häälega kui võimalik. „Mis juhtus?” Võtsin kohvikannu ja hakkasin valama. Lõppude lõpuks polnud Mats Sigfridsson mulle ju keegi. Ta oli lihtsalt üks mu klassi poiss. Ta polnud sõber ega peika; tegelikult olin teda alati natuke kentsakaks pidanud. Mind ajas ärevusse, kuidas ta langes oma vennast lahus olles iga kord mingisse imelikku apaatsesse seisundisse, olles hingevaevas, ülejäänud maailmast kaugel ja peaaegu hirmuäratavalt üksi. Mind häiris, kui ma tunnis ümber pöörasin ja tabasin teda vahtimas mind või võib-olla minust läbi, just nagu oleksin tühipaljas õhk. Ma ei tahtnud sellest numbrit teha, aga oli ette tulnud juhtumeid, mil olin märganud teda klassi taganurgas kauge, veidi hämmelduses olekuga õue vahtimast ning tabanud end mõtlemas temast kui sugulashingest, sest vähemalt talle meeldis vaikus ja ta eelistas omaenda seltskonda. On tõsi, et mul oli temaga haruharva pistmist, aga ometi juhtusime vahel teineteisest mööduma ettevaatlikult ja kentsaka, veidi kimbatuses uudishimuga – nagu, ütleme, metsloomad, kes juhuslikult raiesmikul kohtuvad ja valvsalt, uudishimulikult ja samal ajal veidi aupaklikult teineteisest mööda laveerivad. Ma ei tea, mis mind Matsi juures huvitas, ja mul polnud põhjust uskuda, et ta minu vastu samasugust enam-vähem sõbralikku huvi tundis. Ma lihtsalt kahtlustasin, et ta on poiss, kes võinuks mõista seda, kuidas ma maailma näen, kui oleksin eales suutnud talle küllalt lähedale pääseda, et seda seletada.

Ma ei räägi siin muidugi mingist romantikast. Mats ei tundnud minu vastu tõmmet ja päris kindlasti ei tundnud mina tema vastu tõmmet. Õigupoolest ei olnud see tõmbevärk mulle tookord kuigi tähtis ja ka kõik muud tavalised asjad, mille pärast minuvanused inimesed pidanuksid aru kaotama. Viieteist-kuueteistaastaselt oli mul paar napikat, aga tol suvel polnud sellest juttugi, nagu pole sellest juttugi ka praegu: ei mingit romantikat, ei mingeid väikesi saladusi ega hilisõhtusi südamepuistamisi telefoni otsas, ja ei mingit seksi. Tegelikult jätab kogu romantilise armastuse idee mind lihtsalt külmaks. Ma pole rõhutud ega üksildane ega frigiidne, mind lihtsalt ei huvita. Tookord ei saanud ma peast heidetud mõtet, et see kõik on mingi trikk – et armastus on üks neist asjust, mida ma peaksin tahtma nagu puhtaid kohevile aetud juukseid või uut makki. Tõmme tundus lihtsalt järjekordse tootena, mida mulle müüa üritati – ja tundub endiselt. Ma pole teda veel kohanud, ütlen ma alati, kui inimesed küsivad, kas mul on kedagi erilist või kas ma käin kellegagi, ehkki tegelikult on mul kiusatus vastata, et muidugi mõista pole see nende asi. Säärastel puhkudel tekib mul küsimus: kuidas küll juhtus, et inimesed tunnevad endal olevat luba pärida teise inimese elu sügavaimate saladuste järele? On sul mõni eriline sõber? On sul praegu oma poissi? Mida ma peaksin ütlema? Mida keegi üldse ütleb? Jah, aga ma pole kindel, kas ma teda armastan, või kui armastaksingi, olen üsnagi kindel, et see ei jää kestma. Või: Ei, see on puhtalt seksisuhe, me saame kaks korda nädalas kokku, et teineteise keha kallal igasuguseid asju toime panna sel kummalisel viisil, mis inimestel kombeks on, kui nad ei suuda teineteist rahule jätta. Juhtumisi olen ma millestki mõlema stsenaariumi sarnasest mõnevõrra skeptiliselt osa võtnud, aga väga veendunud pole ma kunagi olnud. Nii et võib julgelt öelda, et ma ei tundnud Matsi vastu tõmmet, ning ma ei saanud öelda isegi seda, et ma teda tundnud oleksin – aga kurb oli kuulda, et ta on surnud, ja ühe veidra, veidi segaduses hetke jooksul tundsin, nagu oleks minult midagi ära võetud.

Muidugi polnud Kyrre Opdahl rumal ning ta pidi nägema, et see uudis mõjus mulle, aga ta oli ka elupõline jutuvestja ning pidi selle, mida alustanud oli, lõpule viima. Lõppude lõpuks oli see ju hea lugu, mitmes mõttes korralik müsteerium – ning tagasi vaadates on mul hea meel, et just Kyrre mulle juhtunust rääkis. Eriti palju rohkem kui Rott või Harstad ta muidugi ei teadnud – ning selles staadiumis polnud ta veel hakanud nende sündmuste kohta oma sünget seletust formuleerima. Mats Sigfridsson oli üksinda paadiga merele sõitnud, paat polnud tema oma, öö oli tuulevaikne, nii et sellel, et ta üle parda kukkus või mida iganes ta tegi, polnud ilmselget põhjust. Nii palju Kyrre teadis; aga tegelikult polnud see midagi. Need olid üksnes faktid. Aga juba siis – ehk seetõttu, et rääkija oli Kyrre – tõotas see lugu miskipärast enamat, kui tühipaljad faktid aimu andsid. See oli nagu selline lugu, millest inimesed vanasti legende lõid, lood viirastustest ja inimhüljestest ja näkineitsitest, kõik need sünged hoiatused, mida mets või meri või mäed teha võivad, kui sa neile piisavalt lugupidamist ei avalda. Kumbki meist ei tunnistanud seda tol päeval, aga ma usun, et see oli meil mõlemal mõtteis: uppunud poiss, aimus, et midagi on veel rääkimata, väike kohalik mõistatus, mis peidab endas laiema müsteeriumi tuuma – me ei öelnud seda välja, kuid me mõlemad teadsime, et asi sellega ei piirdu.

Ehkki tuleb tunnistada, et see olin mina, mitte Kyrre, kes esimesena Maia peale mõtles – mõtlesin tema peale õigupoolest juba tol pärastlõunal, vedades ta grunnlovsdag’i rahvamassi seast välja päevavalgele – tumedasilmne, lodeva poisiliku kõnnakuga pilkav tüdruk, kes oli alati olnud autsaider, see, kes tuli ja läks, nagu heaks arvas, ega hoolinud kellestki karvavõrdki, see üks kõigi nende põhimõtteliselt korralike, kuid sügavalt mures koolilaste seas, kes nii demonstratiivselt mitte kui millegi pärast ei muretsenud, plikanähvits, kes kuidagiviisi oli lipsanud Sigfridssoni vellede kinnisesse maailma ja seadnud end paika seal, kuhu kedagi teist polnud eales lubatud. Just mina mõtlesin Maia peale esimesena, ning kui mul ka oli tema suhtes kõhklusi, isegi kui ma üritasin oma kahtlused kõrvale heita, olin mina see, kes Maia sellesse loosse sisse tõi, rääkides Kyrrele, mida ma grunnlovsdag’il näinud olin – ning ehkki see ei pidanud meid kaua kinni, peatus Kyrre hetke tol üksikasjal, uue loo idu juba kuju võtmas aju tagasopis, kus kõik lood varjulaadsena ja ebamäärasena alguse saavad, esimene samm loogikas, millel polnud mõistusega mingit pistmist.

„Mis selles siis kummalist oli?” küsis Kyrre. „Kaks poissi ja üks tüdruk – ega see pole esimene kord, kui kaks venda ühesse ja samasse tüdrukusse armunud on …”

Raputasin pead. „Ei-ei,” ütlesin ma. „Ma ei usu, et see nii on.”

„Mismoodi see siis on?”

„Ma ei tea.” Vaatasin enda ümber, just nagu võiksin vastuse leida sellest kaldaäärsest väikesest puust toast, mille aknad on valla esimesele suveõhule ning tiirude ja meriskite kriisetele ranna kaugemas osas. „Mind üllatas, et ma teda nende seltsis nägin, aga teisalt on sellele nagunii mingi täiesti lihtne seletus ja ma olen kindel, et sellel pole mingit pistmist …” Mõtlesin hetke. Mida ma tahtsin öelda? Seksiga? Romantikaga? Sellise armukolmnurgaga, mis filmides on?

Kyrre naeratas ja patsutas mu kätt. „Noh,” ütles ta, „igatahes on see poiss nüüd rahus.” Ta tõusis. „Pealegi,” ütles ta, „mitte surnuid ei tuleks haletseda.”

Noogutasin. „Vaene Harald,” ütlesin. „Mina küll ei tea, mida ta ilma Matsita peale hakkab.”

Kyrre ei öelnud midagi. Ta võttis meie tassid ja viis need kraanikaussi, seejärel tuli tagasi kohvikannu järele. „Vähemalt on tal sõber,” ütles ta – ja see ajas mind segadusse. Kas ta mõtles Maiat? Või rääkis minust? Kyrre vaatas kella poole köögiseinal. „Nõndaks,” ütles ta, „huvitav, kus mu külaline on? Ta jääb kogu suveks, tead sa.”

„Tõesti?” See oli üllatus. Tavaliselt tulid nad paariks nädalaks, kõige rohkem kuuks. „Mis ajani?”

„Septembri lõpuni,” ütles Kyrre. „Ta maksis kogu raha ette ära. Ütleb, et tal on vaja kohta, kuhu tulla ja kus tööd teha, et rahu ja vaikust saada.”

„Mis tööd?”

„Ta ei öelnud.”

„Aa,” ütlesin ma. Minus tärkas uudishimu. Nii palju kui mina teadsin, polnud mitte keegi hytte’t varem nii kauaks üürinud. „Nojah. See on ju hea, eks?”

Kyrre noogutas. „Ma loodan küll,” ütles ta. Ilmselt ei tahtnud ta saatust kiusata. Olin teda piisavalt kaua tundnud, et seda mõista. Kyrre polnud mees, keda oleks saanud tabada millegi endastmõistetavaks pidamiselt. Ta muretses selleks, et hädasid eemal hoida, ja kui häda tuli, oli see lihtsalt kinnitus, mida ta vajas, et ta polnud piisavalt palju muretsenud. Kyrre heitis mulle oma tavapärase hukatust ennustava pilgu. „Kõik sõltub sellest, mis mees ta on,” ütles ta. Hakkasin naerma ning Kyrre tegi solvunud näo. „Noh,” ütles ta, „ei või iial teada. Ta võib olla koletis.”

Kui ma umbes kella nelja paiku koju jõudsin, olid kosilased ammu läinud. Ema oli ateljees ja majas valitses õhkkond, mille see vahel omandas, õhkkond, et maja on kui mitte päris mahajäetud, siis vähemalt ainuüksi fantoomidest asustatud. Mulle tundub, et selle õhkkonna on ema meelega sepitsenud; sellest hetkest peale, kui mõni külaline meie väravale saabub, on tunne, et kõik pole nii, nagu paistab, tunne, et siin põhineb kõik illusioonil. Mis on ka õigustatud, sest enamjaolt see ta ongi: illusioon, ebatõenäoline maja ja aed, mille keegi on siin põhja kõnnumaal eimillestki esile mananud. Kõik, mida ema loob, on kunstiteos, nii et definitsiooni järgi on kõik illusioon. Näiteks aed. Igal aastal äratab ta selle pärast kuut kuud külma ja pimedust surnuist üles, täites tühikud, kus midagi on ära mädanenud, puhmaste ja moonide ja erksate üheaastaste taimedega, sundides neid tuhandete kilomeetrite kaugusel lammitasandikest ja päikesepaistestest terrassidest, kus nende õige koht on, elavnema ja külma maamulda juurduma, nii et nad kirendavad punaste ja oranžide ja kuldsetena aiapostide ja nikerdatud kivide taustal, mis meie maa-ala sisemist, haritud sektorit sealsamas väljaspool asuvast kaalutletud metsikust tsoonist eraldavad. Nii on see ikka veel, ehkki tänapäeval käib meil haruharva külalisi, ja nii oli see toona. See, mida ema aias tegi, oli alati ime, alati illusioon: Harstad tõi pottidega juureka maguna ja kivirikuseemikuid, ütles emale, et need sobivad sellesse kliimasse palju-palju paremini kui ema eelistatud eksootilised taimed, aga ema naeris ta välja ja jätkas seda, mis tal parajasti käsil oli. Polnud tähtis, kui palju raha või jõupingutusi selleks kulus. Ema tahtis suurejoonelisi värve, ta tahtis tohutuid, korratuid õiekroone ja hapraid magusa lõhnaga kribalaid, millega keegi siin kandis poleks isegi katsetama nõustunud – ning ta tegi selle usinuse ja puhta tahtejõu abil teoks. Mõnel aastal hävitas suur tuul või tihe vihm üleöö kõik tema plaanid, kuid siis lõi ta lihtsalt platsi puhtaks ja hakkas jälle otsast pihta. Harstad ütles talle ikka, et meie kohalik magun on täpselt sama habras ja täpselt sama kaunis kui ema eksootilised lilled, aga Harstad ei mõistnud, mille poole ema püüdles, kui ta aastast aastasse triiphoones seemikuid kärpis ja pistikuid lõikas, iialgi rahule jäämata, alati otsides õit, mis tooks ellu sellise sügava märja värvitooni, mida ta vaimusilmas nägi, mõnelt Sohlbergi maalilt või Itaalia altaripildilt pärit värvi. Ema ei tahtnud lilli, mis oleksid selle kliimaga loomult kohanenud – oleks ta elanud Vahemere ääres, oleks ta täpselt sama palju vaeva näinud, et kivirikke ja emajuuri kasvatada – ta tahtis seda, mis oli äärmiselt ebatõenäoline. Ta tahtis imetabast. Ja ometi, nagu Harstadil oli ükskord jagunud hulljulgust märkida, oli selles aias, nii kaunis kui see ka oli, midagi, mis ei paistnud päris tõsi olevat. See aed oli, nagu Harstad ütles, põhjalik ja hirmuäratav illusioon. Olen üsna kindel, et emal oli hea meel, kui ta kuulis Harstadi seda ütlemas, ehkki ta teadis vähimagi kahtluseta, et Harstad ei mõelnud seda komplimendina.