Читать книгу Valge ahv - John Galsworthy - Страница 6

Käesoleva teose autor, inglise kirjanik John Galsworthy sündis 14. aug. 1867 Coombe’s Surrey krahvkonnas, Lõuna-Inglismaal, ja kuulub vanasse, jõukasse, juba ammugi Devonshires asunud perekonda. Hariduse sai ta aristokraatlikus Harrow “public school’is” ja Oxfordi ülikoolis, missuguseid õppeasutisi ta oma teostes mitmeti meelde tuletab. Olles õigusteadlase poeg hakkas ta alguses advokaadiks, aga see elukutse ei sobinud talle ja nõnda ei osanud ta oma aega nähtavasti kuidagi kasulikumalt tarvitada, kui läks reisima, nagu teeb seda tema ühe varasema romaani (The Patrician, 1911) peakangelane Miltoun. Viimane leiab pärast ilmareisi tegevuse avalikus elus, John Galsworthy’st aga saab kirjanik.

Tema kirjanduslik tegevus algab reisikirjeldustega, millele järgnevad skitsid, jutukesed, artiklid, novellid, romaanid ja näidendid. Oma kuuekümnendal sünnipäeval öelnud ta selles suhtes usutlevale ajakirjanikule, et kirjanduslikku tegevust alanud ta 29-aastaselt. Ta pole kunagi kuulunud boheemlaste hulka ega ole ka kunagi pikki juukseid kannud. Ainult päeval võivat ta kirjutada, öid tarvitavat ta magamiseks. Hommikupooliti kirjutab romaane, õhtupooliti teatritükke. Kunagi pole ta oma teoseid kellelegi ette öelnud, vaid ikka neid oma käega kirjutanud, õige palju parandades ja lehekülgede kaupa ümber kirjutades.

Kuigi John Galsworthy samale usutlevale ajakirjanikule ütleb, et nooruses pole temal vähematki tungi olnud kirjanikuks saada, ometi on ta kujunenud inglise praeguste kirjanikkude reas üheks kõige nimekamaks, seistes B. Shaw’ ja Wells’i kõrval. Pealegi on tema toodangule vajutatud kõige inglispärasem pitser. Nagu B. Shaw’d ja Wells’i, samuti iseloomustab ka teda kõigepealt ühiskondlikkus ainete valiku alal. Eelmised kaks kuuluvad enam radikaalsesse laagrisse, kus ei usuta mitte ainult evolutsiooni, vaid kus sagedasti toonitatakse ka revolutsiooni, mis pole inglise ajaloo arengut arvestades mitte üsna inglispärane ja ajab oletama eelnimetatud kahes mehes nagu võõrast verd. John Galsworthy on täieline evolutsiooni pooldaja, eriti oma hilisemas toodangus. Selleks on vististi mõjuvalt kaasa aidanud tema perekondlik põlvnemine ühes varandusliku seisukorraga.

Nagu juba eespool tähendatud, J. Galsworthy asus kirjanduslikule tegevusele alles täies meheeas, kui oli juba saanud põhjaliku hariduse ja näinud võõraid maid ning olusid. Ägedam ja püsimatum noorus oli selja taga, vaated enam-vähem lõpliku kuju omandanud. Sellepärast on juba tema esimeses silmapaistvamas teoses (The Island Pharisees, 1904) kõik need ühiskondliku elu haiged kohad ja valutavad küsimused ära tähendatud, mida tema oma loomingus üldse puudutab. Romaani peakangelane Shelton oleks nagu just selleks loodud, et ta liiguks mööda kodumaad ja puutuks kokku nende asutiste ja korraldustega, kus kõige meelsamini ulualust otsivad igasugused variserid. Aga raamatu lõpul ei pääse ühest tundmusest: ka variseride otsija ise pole muud kui ainult variser. “Meie kõik oleme variserid,” ütleb autor raamatu eessõnas. Sealsamas toonitab ta ka eluarmastust, mis püsib kõigest variserlikkusest hoolimata. See eluarmastuse tuikamine tundub läbistavat kogu kolmekümneaastase toodangu — eluarmastus, elurõõm, mitte aga rõõmuelu, sest viimane viivat inimese kivina vee põhja, nagu ütleb kusagil näidendis (The Pigeon, 1912) keegi põhjaläinud prantslane Ferrand. Sama prantslane esineb juba eelnimetatud romaanis 1904. aastal. Nagu Sheltongi on ta kirjaniku toodangus mingisugune algkuju, mis ilmub teatud teisendis enam kui üks kord. Juba oma esimesel ilmumisel puudutavad nad kõiki neid küsimusi, mis leiavad hilisemais teostes mitmekordse ja mitmekülgse käsitlemise. Ikka on meil tegemist õiguse ja õiglusega, vaesuse ja rikkusega, abielu ja armastusega, abielu ja truudusega, vooruste ja pahedega ning ikka seisavad vastastikku traditsioonid, õigus ja praktiline aru (commonsense) ühelt poolt ning elav eelarvamusteta inimene oma vaadete ja tundmustega teiselt poolt. Ja kuna enamasti ikka võitjaks jääb kivinenud kord, julm ja paindumatu õigus, ajast ja arust läinud traditsiooniline vaade, mitte aga elav eelarvamisvaba inimene oma palava südametuikega, siis hõljub kogu John Galsworthy loomingu üle mingisugune sõnulseletamatu nukrus, mida vähendab ainult tagasihoidlik iroonia. Kus aga see viimane puudub, seal saavutab kirjanik hingepõhjani haarava kujukuse ja kõige sügavama joovastuseni küündiva rõõmliku elunukruse, mis valdab lugeja täiesti. Vaevalt on ta selles kunagi kõrgemale tõusnud ja vaevalt on seda mõni teinegi meieaegne kirjanik suutnud, kui tunneme seda tema peateose (The Forsyte Saga) selles osas, millele ta nimeks annud “Indian Summer of a Forsyte“. Siin on vahekordade juhuslikkus täiesti kadunud: teatud maa seltskondlik kord, tema traditsioonid, vaated, arvamused, voorused ja pahed ei mängi siin enam mingit osa, vaid esitatud inimesed tõusevad vabalt ja loomulikult selle tasapinnani, kus tunneme üldinimlikkuse hurmavat õhku. Mida muud peaksimegi veel soovima.

Mujal segab meie lugejat nii mõnigi kord aine liiga inglispärane käsitlusviis, mis meile raskelt mõistetav, sest meile on võõrad sealsed traditsioonid, kõlblus, voorused ja pahed, vähemalt ei tunne meie neid sel valdaval määral, nagu nad esinevad kõnesoleva kirjaniku teostes. Meie, näiteks, ei armasta enam juurelda küsimuse kallal, kas naisel on jumala ja inimeste seaduste ees loomulik õigus laulatatud mehega elamisest loobuda, kui ta “hoolimata kõigist jõupingutusist ei leia oma abikaasaga mingit hingelist sugulust” ja kui see sugulus leidub kusagil mujal. Aga John Galsworthy pöördub selle küsimuse juurde mitmel korral uuesti tagasi, püüdes ikka ja jälle tõendada, et naisel peaks see õigus olema jumala ja inimeste seaduse ees, kuigi takistuseks ees seltskondlikud vaheseinad. Ta puudutab seda küsimust juba oma varajases skitside, artiklite ja jutukeste kogus “The Inn of Tranquillity“ (1906–12), harutab teda paaris, kolmes teisendis oma peateoses (The Forsyte Saga) ja sellele järgnevais raamatuis (The White monkey ja The Silver Spoon) ning pöördub sellele küsimusele mitmeti ka oma teistes romaanides (näiteks The Patrician, 1911 ja Fraternity, 1909) ja näidendites (A Family Man).

Abielu on teinud naisest mehe pärisorja, mehe omanduse. Seda omanduslikku vahekorda abielus puudutatakse ka mujal (The Patrician, A Family Man), aga oma täiuslikuma kujutuse leiab ta The Forsyte Saga’s (The Man of Property ja In Chancery). Aga ka mehe ja naise ebaomanduslik, s. t. vaba hingelik ja kehalik vahekord leiab Galsworthy’s kujutaja. Seda näeme romaanides (muu seas The Dark Flower) ja ka näidendites (A Bit o’Love, Windows). Viimases näidendis ütleb proua March vooruseteelt kõrvale kaldunud neiu Faith’i suhtes meestele: “Näen väga hästi, teie ei saa teda muidu aidata, kui peate armastama... Tema vajab ainult armastust.” Aga just seda viimast ei ole. Teises näidendis palub vaimulik, kelle juurest naine lahkunud hingelise sobimatuse tõttu: “Kuu ja päikese, rõõmu ja ilu, üksilduse ja nukruse jumal – anna mulle rammu sinnamaale jõuda, et armastaksin iga elusat asja!” See on juba kõrge ja kauge ideaal. Veel samm ja juba puutume kokku kosmilise tundmusega, kus armastatakse sugulussidemete pärast liivaterakestki. Kes nii kaugele jõudnud, sellelt ei või enam ükski variser ega mingi variserlikkus elurõõmu võtta.

Mis puutub õigusse ja praktiliselt otsustavasse inimarusse, neisse armastuse ja elurõõmu otsekoheseisse vastandeisse, siis tundub, nagu usuks kirjanik neid noores eas imelikul viisil palju rohkem kui küpsemate päevade saabumisel. Ta usub neid lihtsalt sel põhjusel, et nähtavasti kogu inglise eluolu ja tema ajalugu on kiidulauluks praktilisele inimarule ja masendavale õigusele, milles puudub nii sagedasti õiglus, nagu näeme seda eriti draamades “The Silver Box“ (1906) ja “Justice“ (1910). “Saare variserides” (1904) toonitatakse veel praktilist inimaru ja öeldakse, et usutakse “õigust rohkem kui tundmust”. Seal arvatakse veel, et on võimalik aru ja mõistusega elu korraldada õiglaselt, et on võimalik üldse edenemine, arenemine paremusele. Vaja ainult, et kaaskodanikkude vastu ei kaotataks inimlikku tundmust, et ka kõige väetimas, armetumas ja langenumas ei nähtaks mitte paragrahvi, asja, numbrit, nagu heidab seda inglise asutistele ette prantslane Ferrand, vaid et teda koheldaks kui elusat olevust, kel oma nägu, oma mõtted, tundmused, tahted. Aga juba 1912. a. näeb kirjanik inimliku, kaastundva südame saavutuste teist külge: inimlik inimene püütakse lihtsalt “haneks” (The Pigeon). Ilmasõda on nähtavasti kirjaniku sellesuunalist tundmusala aina süvendanud. Ilmas näib valitsevat ainuke tõsine aje – omakasu ja ainuke õige abinõu seda teostada – võitlus ja sealt lahkuvad niihästi inimlikud kui ka ebainimlikud osavõtjad kurjematena ja halvematena, kui olid enne seda (The Skin Game, 1920.) Nad lahkuvad sealt nii halbadena, et poeg isalt küsima peab (Window, 1922): “Mis sa arvad, isa: on tsivilisatsiooni aluseks rüütlimeel või omakasu?” ja ütleb rahuldavat vastust saamata hiljem ise: “Ideaalide pankrott, see on...” Isa on pojaga nõus, seletades: “Sõda purustas kõik meie ideaalid.” Ainukeseks lootuseks on “usk inimese instinktesse, inimese loomusse”. Aga keegi kolmas näidenditegelane Bly läheb veel kaugemale, kui ta arvab: “Muidugi pole mingit progressi... on ainult lõputa askelduste ilm.” Inimaru võtku seda kui paratamatut tõsiasja ja ärgu kaotagu julgust. Kui siis samas näidendis teisest küljest nii väga toonitatakse armastust, nagu seda tehakse mujalgi (A Bit o’Love), siis jääb mulje, et tema ongi see ainuke tõsine lohutus siin julmas, õiglusetus, lootusetus maises elus. Tema pärast maksabki elada, sest temas on elurõõm, elutahe, eluihk. Ainult üks kurb asi on armastusega ja tundmusega üldse: elus jääb ta ikka alla. Tema kas toob surma või ajab kodukohast ja oma ümbrusest põgenema (The Dark Flower; The Forsyte Saga – noor Jolyon, Irene, Jon; Justice). Isegi “The Forsyte Saga“ peakuju Soames, see kaine aru eeskujulik kehastus ja kirjaniku lemmiktüüp, jah, isegi see peab viimaks mõneks ajaks kodust lahkuma ilmareisile, sest vanas eas on ta oma ainukest last Fleuri hakanud rohkem armastama, kui see temale seltskondlikult tulus. Avaldatud, väljendatud tundmused ajavad üksiku ümbruskonnaga vastollu, aga mitte kerge pole seista üksinda organiseeritud hulga vastu. Kaine aru ja elutarkus õpetavad sellepärast variserlikkust ja kompromissi (Strife, 1909). Need näivad olevat kuldse kesktee paratamatud saatjad. Ei ole hea, kui inimene on liiga ekspressiivne, sest tema arvamuste, veendumuste ja tundmuste avaldused võivad kaaskodanikke tülitada, ärritada, pahandada.

See iseendasse süvenemine, tagasihoidlikkus ja sõnakehvus, võiks öelda delikaatsus on John Galsworthy’ loomingu üks peatunnuseid. Oma uuemas romaanis “The Silver Spoon“ nimetab ta inglase peaomadusiks temas uinuvat visadust, kõige vastuvõtmist naeratusega ning erkude ja fantaasia puudust. Kui see tõesti nõnda peaks olema (ja kogu selle rahva ajalugu näib seda tõendavat), siis on küll kirjanik ise tõsine inglane, otsustades tema loomingu järele. Valdav enamik tema loodud kujudest liiguvad sõnakehvalt ja tagasihoidlikult, kuid järeleandmata visadusega meie silma eest mööda. Elulised kokkupõrked, murrangud ja katastroofid sünnivad vaikides, ilma vähemagi sõnavalinguta. Veel enam! On kordi, kus sel silmapilgul, kui tegelasi kõrvetavad üle jõu tõusvad tundmused, harutatakse mingisugust nähtavasti ükskõikset küsimust, mis ainult kaudselt kuidagi ühenduses peaküsimusega. Inimesed tõrguvad oma tundmusi avaldamast sõnades. Juba 1904. a. tähendab kirjanik oma “Saare variseride” peakangelase Shelton’i ja tema mõrsja Antonia isa vahekorra suhtes: “Shelton tundis äkki kindlasti, et Antonia isa kartis samuti midagi oma tundmusist avaldada ning oli selleks samuti saamatu nagu tema isegi.” Hiljem loeme sõnad: “Shelton oli nõutu; ta tahtis midagi osavõtlikku öelda, kuid, olles inglane, võis ta ainult silmad kõrvale pöörda.” Needsamad rasked, rõhuvad vaikimis-silmapilgud korduvad ka teistes romaanes (The Fraternity, The Patrician, The Dark Flower, The Man of Property jne.). “Forsyte Saga“ selles osas, millele nimeks antud “In Chancery“, öeldakse: “Nende südamed olid täis tundmust, kuid nad ei leidnud sellele väljendust, olid nad ju Forsyte’id.” Muulastele muutub niisugune hingeline seisukord raskeks välja kannatada. Seda toonitab prantslane Ferrand ja veel ägedamalt austria sakslane, professoriproua Anna Stormer, öeldes: “Neil pole verd soontes olemaski, neil inimestel! ... Nad polegi inimesed! Neil pole ju tundmust! ... Miks ei püsi nad oma kultuuri juures, kus keegi ei tea, mis on valu ja mis nälg ja kus puudub inimestel süda rinnas.” Samuti ei või see naine oma meest-inglast kannatada, sest see “polnud talle kunagi näidanud, mis tema sisemuses sündis”.

Niisugused on need “Saare variserid”, keda kirjanik meile oma kolmekümneaastases loomingus kujutab. Aga olgu nad ükskõik kui sõnakehvad, endassesüvenenud, salalikud ja “variserlikud”, ometi omavad nad midagi niisugust, mis äratab meis huvi, kaastundmust, kaaskannatust, kaasrõõmu, esinegu nad romaanides, novellides või draamades. Ja mida rohkem peaksimegi nõudma. Nende teod, väiksemadki liigutused on ajuti väljendusrikkamad kui küllaldasemadki sõnavalangud, karjatused.

Tänini puudutatud teostele lisaks võiks ehk veel nimetada romaanidest: The Country House (1907), The Freelands (1915) ja Beyond (1917); näidenditest: Joy (1907), The Eldest Son (1912), The Forest, The Show, Escape, The Foundations (1917), Loyalties (1922); novellide kogudest: Captures ja Caravan; esseedest: A. Motley (1910) ja artikleist: A Sheaf (1916). Nii eelmisis kui ka neis valitseb selge ja elutruu kujutusviis, tagasihoidlik pilge ja pisut nagu nukker meeleolu, mis muutub ajuti meelivaldavaks kurbuseks või igatsuseks. Selle tõttu jääb nii mõnegi väikese jutukese kuju tahes või tahtmata alatiseks meelde. Oma esseedes ja artikleis tundub kirjanik rahuarmastava demokraatliku idealistina. Tegelikust politikast seisab ta eemal ja ei kuulu ühtegi parteisse.

Kirjaniku käesolev raamat, kuigi olemuselt täiesti iseseisev teos, jätkab teatud määral ometi tema suurt elutööd, The Forsyte Saga’t, mille avaldamist ta algas juba 1906 aastal “The Man of Property“ nime all. Aja jooksul on ilmunud järgnevad osad erinimedega: väikesem novell “Indian Summer of a Forsyte“, pikem teos “In Chancery“, jälle lühem novell “Awakening“ ja lõpuks kolmas suurem teos “To Let“. Kõigis kolmes suuremas romaanis esineb peategelasena sama kõrgema keskklassi liige Soames, keda kohtame käesolevas raamatuski. Siin hakkab ta oma väimehe kaudu juba keskklassist üle kalduma kõrgemasse klassi. Kogu “The Forsyte Saga“ ongi inglise kõrgema keskklassi suur lugulaul, mis voolab enamasti rahuliku, haruneva, laia, paiguti voogava vooluna, võttes enda alla ümmarguselt sada aastat. Tõsiseid kärestikke pole selles voolus peaaegu olemaski.

Sama iseloom on ka käesoleval romaanil, ainult pilget oleks nagu rohkem ja kibedamat kui tema eelkäijais. Vana Soamesi suhtes tundub aga, et kirjanik on tema vastu muutunud soojemaks ja nagu kaasatundvamaks. Kainest omanikust, omandusmehest saab pikkamisi inimene, kes elab südame verega. See vahekorra soojenemine jätkub ka praeguse raamatu järeltulijas “The Silver Spoon’is”.

Nagu Soamesi ennast, samuti kiusab ka tema ainukest last Fleuri kuri saatus taga. Poolprantslasena võtab tema süda kergesti tuld ja ta hakkab armastama oma isa esimese naise Irene ainukest poega Joni. Kuigi ka see Fleurisse armub, ometi arvab tema, asjaolusid arvesse võttes, paremaks oma leseks jäänud emaga välja rännata Ameerikasse, jättes Fleuri sinna paika, kes ei mõista meeleheitel muud peale hakata kui oma truule austajale Michael Montile mehele minna. Ei puudu palju, siis saaks temast harilik abielurikkuja naine, kuid päästjaks ilmub talle vististi tema esimene ja võib olla tema ainuke tõsine armastus, mille kohta kirjanik kusagil varasemas teoses (The Dark Flower) lausub kellestki mehest: “Ainult kord võib armastust tunda, mis kõik üle elab, armastust, millele kogu maailm rohkem pole kui ainult säde tuuleiilis; armastust, milles ainuüksi peitub rahu, rõõm ja au, toogu ta endaga kaasa ükskõik kui palju autust, kannatust ja rahutust.” Kui Fleuril laps sünnib, mõistab vana Soames, et tütrel on mitte ainult seks korraks, vaid vististi alatiseks möödas meeletu elupõletuse õhin, mis pärast ilmasõda ikka enam maad võtab ja millest järgmises romaanis (The Silver Spoon) veel rohkem juttu.

Elutempo muutumise kohaselt on ka käesoleva raamatu stiil järsum, lõikavam, rabedam kui tema eelkäijais. Olud ja ümbruskond on vististi silmile liiga lähedal seisnud ja sellepärast ei ole ei nemad ega ka neisse raamitud tegelased nii plastilised ega usutavad, nagu nad tunduvad läinud aegade tagaseinale muljutuina. Siiski väga võimalik, et igakord ei mõjusta niipalju olude lähedus, kui juba eespool mainitud inglise avalik arvamine ja traditsiooniline vaade teatud asjus. Näiteks kujuneb mudelite saatus, eriti ilusate oma, väga sagedasti hoopis teisiti, kui näeme seda Victorine’is. Ometi haarab ka see teos paratamatult lugeja hinge ja viib ta endaga kaasa, kuni ta temast lõpul lahkub pisut iroonilise, pisut nukra naeratusega huulil. Selles naeratuses tunduks nagu filosoofilist elutarkust, müstilist süvenemist ja ilmamure vimma, mis päris loomulik, on ju tegemist kirjanikuga, kes arvab, et kirjutama peaksid ainult need, kel on arusaamist inimsoo ja ühiskonna suurtest probleemidest.

Ühiskondlik aluspind, millel tegelased liiguvad, oleks nagu kõikuma löönud. Eriti väljendub see Soamesi tegevuses. Tema piinlik korralikkus, ausus ja seadusepärasus ei kanna enam vilja – ei leia tunnustust ega mõistmist. Ta vabastab ettevõtte kelmi küüsist, kes kaob teenitud rahaga väljamaale, aga tasuks kahtlustatakse teda ennast kelmiga ühenduses seismises ja hävitatakse tema tänini nii hea kuulsusega puhas nimi. On algamas logardite ja petiste ajajärk, kus süüakse võimalikult palju eluvilja ja pillutakse koored laiali igatsevalt ihkav helk silmis nagu valgel ahvilgi. Kui Soames kogub pilte ja ajab nendega äri, sest et neil on turul teatud väärtus, siis katsub Michael Mont inimestele kaela määrida raamatuid, mille hulgas on kahekümne kohta ehk üks väärtuslik ja tarvilik. Pilt ja raamat kaotavad kultuurväärtuse, nad muutuvad äriesemeks – spekulatsiooni-aineks. Küsimus polegi enam väärtuses, vaid teenitavas kasus. Kultuur kipuks nagu taganema tsivilisatsiooni ees. Aga armastust ja elurõõmu jätkub, sellepärast pole erilist põhjust nukrustamiseks. Armastus annab usu ellu ja tulevikku.