Отрывок из книги
Kirjutada seda raamatut oli üks minu elu põnevamaid ja kosutavamaid kogemusi ning tundus huvitava seiklusena isegi mehele, kes on juba veerand sajandit töötanud ajalooliste materjalidega. Ma ei osanud tööd alustades arvatagi, et arhiivides võib leiduda nii palju värsket materjali naise kohta, kelle elu üle on vaieldud neli sajandit. Mida rohkem ma nende materjalidega tutvusin, seda rohkem see elevust tekitas. Ma lihtsalt ei saanud tööd raamatu kallal katkestada enne, kui olin kaevanud põhjani ja kogu lugu jõudis lõpule.
Olen äärmiselt tänulik abi ja toetuse eest, mida sain arhiivitöötajatelt ja kuraatoritelt, kelle hoidlates ja raamatukogudes sain nii palju nädalaid ja kuid töötada. Monique Cohen ja tema alluvad Prantsusmaa rahvusraamatukogu käsikirjade osakonnas näitasid mulle, kuidas leida vajalikku raamatukogus, mida ma polnud kunagi varem kasutanud. Doktor Sarah Tyacke ja tema kolleegid riiklikus arhiivis Londonis ja Cambridge’i ülikooli raamatukogu töötajad olid sama abivalmid ja vastutulelikud nagu alati. Doktor Andrea Clarke ja tema kaastöötajad Briti raamatukogu käsikirjade osakonnast olid alati valmis mind aitama ja varustasid mind mikrofilmidega Cottoni ja muude käsikirjade tähtsamatest osadest, nii et neid oli võimalik lugeda kodus. Samuti tahan tänada haruldaste raamatute osakonna töötajaid, kes tegid mulle koopiad teatud materjalidest. Doktor Richard Palmer ja tema töötajad Lambeth Palace’i raamatukogust võimaldasid mul lugeda äsja saadud dokumente Mary kohtuprotsessi ja hukkamise üle, mis polnud aastakümneid olnud avalikkuse kasutada. Olen äärmiselt tänulik, et mulle võimaldati juurdepääs neile materjalidele.
.....
Mary suudles oma kammerneitseid, kes ei suutnud end talitseda ja nuuksusid valjusti. „Ne criez vouz,” lausus kuninganna, „j’ai promis pour vous.” Või nagu ühe inglasest pealtnägija kirjelduses on öeldud: „Rahu, rahu, ärge nutke, lubasin, et ei nuteta, ärge nutke minu pärast, vaid olge rõõmsad.”
Mary tõstis käed ja õnnistas neid ning pöördus siis oma ülejäänud teenrite, eriti aga Melville’i poole, kes nutsid valjusti ja lõid endale risti ette, ta luges ladinakeelse palve ja õnnistas ka neid, jättis nendega hüvasti ja palus neid ennast oma palvetes meeles pidada.
.....
