Читать книгу Garpi maailm - John Irving - Страница 3

Garpi ema, Jenny Fields, võeti 1942. aastal Bostonis kinni ühe meesterahva vigastamise pärast kinos. See juhtus siis, kui jaapanlased olid äsja pommitanud Pearl Harborit ja inimesed käitusid sõdurite suhtes sallivalt, sest ühtäkki olidki kõigist saanud sõdurid, aga Jenny Fields oli üsna meelekindel oma sallimatuses meeste käitumise suhtes üldiselt ja sõdurite suhtes eriti. Kinos pidi ta kolm korda kohta vahetama, aga iga korraga tuli too sõdur talle lähemale, kuni ta pidi istuma päris vastu räpast seina mingite tobedate sammaste taga, mis ei lasknud tal peaaegu üldse vaadata ringvaadet, ning ta otsustas, et enam ta püsti ei tõuse ja kohta ei vaheta. Sõdur vahetas jälle kohta ja istus tema kõrvale.

Jenny oli kahekümne kahene. Ta oli kolledži peaaegu kohe pärast sisseastumist pooleli jätnud, aga ta oli teinud esimeste seas oma klassis läbi põetajate kursuse ja talle meeldis põetajatöö. Ta oli sportliku väljanägemisega noor naine, kelle põski kattis alati tervislik jume; tal olid tumedad läikivad juuksed ja kõnnak, mida ema nimetas mehelikuks (ta pendeldas kõndides kätega), ning tema tagapool ja puusad olid nii sihvakad ja trammis, et selja tagant vaadates meenutas ta poissi. Jenny enda arvates olid ta rinnad liiga suured; talle tundus, et see esiletükkiv partii muudab ta väljanägemise „odavaks ja kättesaadavaks“.

Seda ei olnud ta hoopiski. Õigupoolest jättis ta kolledži pooleli just siis, kui tal tekkis kahtlus, et vanemad saatsid ta Wellesleysse peamiselt eesmärgiga viia ta kokku ja viimaks ka paari panna mõne heast suguvõsast mehega. Soovitus Wellesleysse astuda pärines tema vanematelt vendadelt, kes veensid vanemaid, et Wellesley naisterahvastest ei mõelda inetusi ja et neid hinnatakse kõrgelt kui potentsiaalseid pruute. Jennyl oli tunne, et tema koolitamine pole muud kui viisakas viis aega parajaks teha, nagu oleks ta lehm, keda valmistatakse ette üksnes kunstseemendusaparaadi sisseviimiseks.

Tema põhiaineks oli olnud inglise kirjandus, aga kui talle hakkas tunduma, et tema klassikaaslasi huvitab peamiselt just see, kuidas omandada kavalusi ja hakkamist meestega läbikäimises, ei valmistanud talle mingit raskust loobuda kirjandusest põetamise kasuks. Ta nägi põetajaoskustes midagi niisugust, mida on võimalik otsekohe ellu rakendada, ja nende omandamine ei paistnud põimuvat ühegi kõrvalise ajendiga (hiljem, oma kuulsas autobiograafias, ta kirjutas, et liiga paljud põetajad armastavad liiga sageli edvistada arstide ees, aga selleks ajaks olid tema enda põetaja-aastad juba minevik).

Talle meeldis lihtne ja asjalik vormiriietus; vormipluus tegi ta rinnad väiksemaks, kingad olid mugavad ja sobisid tema kiire kõnni jaoks. Öösiti valves käies jäi talle endiselt võimalus raamatuid lugeda. Ta ei tundnud mingit puudust noorte meeste järele kolledžist, kes olid torssis ja pettunud, kui neile järele ei antud, ning kõrgid ja äraolevad, kui anti. Haiglas nägi ta sõdureid ja töölispoisse rohkem kui kolledžimehi ning need olid oma ootustes otsekohesemad ja vähem pretensioonikad: kui neile õige pisutki järele anda, siis paistsid nad tänulikud kas või selle eest, et võisid sinuga teinegi kord kohtuda. Siis, ühtäkki, olid kõik sõdurid – ja kolledžipoiste moodi ennast täis – ja Jenny Fields ei tahtnud meestega enam üldse tegemist teha.

„Minu ema,“ kirjutas Garp, „oli üksik hunt.“

Fieldside suguvõsa varandus oli pärit kingatööstusest, ehkki Mrs Fields, kes põlvnes Bostoni Weeksidest, tõi abielludes perekonda ka omalt poolt üksjagu raha. Fieldside perekonnal oli läinud jalatsialal üsna hästi, nii et neil oli juba aastaid tagasi õnnestunud kingavabrikust eemale kolida. Nad elasid suures laastukatusega majas Dog’s Head Harboris New Hampshire’i rannikul. Jenny käis oma vabad päevad ja ööd kodus – eelkõige selleks, et emale meele järele olla ja veenda auväärt prouat, et ehkki ta „mängib ennast maha põetajana“, nagu ema seda kommenteeris, ei lase ta räpakusel oma kõnepruugi ega kõlblustunde üle võimust võtta.

Jenny sai Põhjavaksalis sageli kokku oma vendadega ja sõitis nendega koos rongiga koju. Nagu Fieldside pere kõikidele liikmetele kohustuslik, sõitsid nad Boston-Maine’i rongis Bostonist väljudes paremal pool ja istusid linna tagasi sõites alati vasakul. Nõnda järgisid nad Mr Fields seeniori soovi, kes küll tunnistas, et kõige inetum vaade rongiaknast avaneb just nimelt seda kätt, aga pidas oluliseks, et kõik Fieldsid kohtuksid näost näkku oma majandusliku iseseisvuse ja parema elujärje tahmase algallikaga. Bostonist väljudes raudteest paremale ja tagasi sõites vasakule poole jäid Fieldsi Vabrikute Haverhilli pealaod ja tohutu reklaamtahvel uljal sammul vaataja poole astuva hiigelsuure töökingaga. Reklaamtahvel tornis üle tagavararaudteede ja peegeldus lugematute miniatuuridena vastu kingavabriku akendelt. Selle ähvardava, läheneva jala all seisid sõnad:

FIELDS – SAMM EDASI

NII VABRIKUS

KUI PÕLLUL!

Fieldsil olid oma mudelid ka haiglapersonali jaoks ja iga kord, kui tütar koju tuli, kinkis Mr Fields talle prii paari kingi. Mrs Fields, kelle silmis tütre lahkumine Wellesleyst vaieldamatult samastus kiratseva tulevikuga, tegi Jenny koju tulles talle samuti iga kord kingituse. Mrs Fields kinkis oma tütrele soojenduskotte, vähemasti nii ta ütles – ja Jenny jäi teda uskuma; ta ei teinud pakke kunagi lahti. Ema küsis ikka: „Kallis, on sul veel alles see soojenduskott, mis ma sulle andsin?“ Ning Jenny mõtles hetke, teades, et tõenäoliselt ta unustas selle rongi või viskas minema, ja ütles: „Võimalik, et see on mul ära kadunud, aga uut pole mul igatahes vaja.“ Ja Mrs Fields, toonud paki peidupaigast välja, sundis tütre seda vastu võtma; pakk ise oli ikka veel apteegi paberis. Mrs Fields ütles: „Palun, Jennifer, ole hoolikam. Ja kasuta seda, palun sind!“

„Neid oli haaranud võõraks jäämise piinlik protsess.“

Jenny kui põetaja silmis oli soojenduskotil vähe väärtust; ta pidas seda halearmsaks ja kentsakaks riistaks, mis pakub vanamoodsat ja rohkem psühholoogilist tröösti. Aga mõned neist pakkidest jõudsid sellegipoolest tema pisikesse korterisse Boston Mercy Haigla lähedal. Ta hoidis neid seinakapis, mis oli peaaegu täis haiglakingade karpe – samuti avamata.

Ta tundis end oma perekonnast eraldununa ja pidas kummaliseks, kuidas nad olid teda tähelepanuga üle külvanud, kui ta oli veel laps, ja kuidas nad siis ühel kokkulepitud, ette kindlaksmääratud hetkel näisid olevat peatanud tunnetevoolu ja alustanud ootamist – nagu oleks sul mingi üürikese perioodi vältel ette nähtud koguda armastust (ja küllalt saada) ning seejärel, märksa pikema ja tõsisema perioodi vältel, täita mingisuguseid kohustusi. Kui Jenny selle ahela katkestas, jättes Wellesley pooleli millegi nii labase nagu põetajaameti pärast, siis ütles ta sellega lahti oma perekonnast – ja nemad, nagu ei oskaks nad teisiti, olid nüüd lahti ütelnud temast.

Fieldside pere jaoks oleks näiteks olnud sündsam, kui Jennyst oleks saanud arst või kui ta oleks jäänud kolledžisse seniks, kuni ta oleks mõne arstiga abiellunud. Iga kord, kui ta kohtus oma vendade, ema või isaga, tundsid nad end üksteise juuresolekul ikka ebamugavalt. Neid oli haaranud võõraks jäämise piinlik protsess.

Ju siis perekonnad sellised ongi, mõtles Jenny Fields. Ta uskus kindlalt, et kui tal on kunagi endal lapsed, siis ei hakka ta neid kahekümneselt sugugi vähem armastama kui kaheselt; võib-olla vajavad nad seda kahekümneselt rohkem, mõtles ta. Mida kaheaastane üldse vajab? Haiglas olid väikelapsed kõige kergemad patsiendid. Mida vanemaks nad saavad, seda suuremad on nende vajadused – ja seda vähem igatses või armastas keegi neid.

Jenny tundis, nagu oleks ta üles kasvanud suures laevas, nägemata, ja ammugi mõistmata, selle masinaruumi. Talle meeldis see, kuidas haiglas taandus kõik söömisele, isegi kui sellega toimetulekuks läks teinekord abi vaja, ja sellele, mis pärast sai. Lapsepõlves polnud ta kunagi näinud musti nõusid; tõtt-öelda oli Jenny olnud kindel, et pärast laua ärakoristamist viskavad teenijad nõud minema (läks õige kaua aega, enne kui tal lubati oma jalga üldse kööki tõsta). Ja kui hommikuti tuli piimaauto piimapudelitega, siis mõtles Jenny üksvahe, et autoga tuuakse ka iga päev uued nõud – eks olnud see heli, see klaasi kilin ja kõlin nii sarnane sellele, mis kostis teenijate juurest suletud köögist, kui nad tegelesid oma nõudega.

Jenny Fields oli viiene, kui ta esimest korda nägi oma isa vannituba. Ta nuhkis selle ühel hommikul välja isa kölnivee lõhna järgi. Ta avastas auruse dušikabiini – üpris moodsa 1925. aasta kohta –, privaattualeti ja rivi pudeleid, mis niivõrd erinesid ema pudelitest, et Jenny arvas olevat leidnud mingisuguse salaelaniku peidupaiga, mis on märkamatuks jäädes asunud nende majas juba aastaid. Õigupoolest see just nii oligi.

Haiglas Jenny teadis, kuhu miski läheb – ja jõudis tasapisi jälile ka mitte eriti saladuslikele vastustele selle kohta, kust peaaegu kõik tuleb. Dog’s Head Harboris, kui Jenny oli väike tüdruk, olid pereliikmetel oma tualettruumid, oma toad ja oma uksed, mille tagaküljel oli oma peegel. Haiglas ei olnud omaetteolemine püha; miski ei jäänud saladuseks; kui keegi tahtis peeglit, siis ta pidi seda põetajalt küsima.

Kõige salapärasem asi, mida Jennyl lubati lapsepõlves omal käel uurida, oli olnud kelder suure savipotiga, mis igal esmaspäeval täideti merekarpidega. Hilisõhtul raputas Jenny ema karpidele maisijahu ja igal hommikul loputati neid värske mereveega pikast torust, mis ulatus keldrisse otse merest. Nädala lõpuks olid karbid prisked ja liivast puhtad, nende kojad kippusid neile väikseks jääma ja nende paksud, siivutu väljanägemisega kaelad hulpisid soolase vee peal. Reedel aitas Jenny kokal neid sortida; surnud loomad ei tõmmanud puudutamise peale kaela tagasi.

Jenny palus tuua endale raamatu merekarpidest. Ta luges nende kohta kõike: kuidas nad söövad, kuidas nad paljunevad, kuidas nad kasvavad. Merekarp oli esimene elusolend, keda ta täielikult mõistis – tema elu, tema sigimist ja surma. Inimesed Dog’s Head Harboris olid vähem ligipääsetavad. Haiglas tundus Jenny Fieldsile, et ta on kaotatud aega tasa tegemas; ta hakkas jõudma äratundmisele, et inimesed ei olegi eriti saladuslikumad – või eriti veetlevamad – kui merekarbid.

„Mu ema,“ kirjutas Garp, „ei harrastanud kuigi peeneid eritlusi.“

Üks silmatorkav erinevus, mida ta oleks võinud merekarpide ja inimeste vahel märgata, on see, et enamikul inimestel on teatav huumorimeel, aga Jenny ei olnud huumori suhtes vastuvõtlik. Sel ajal levis Bostonis põetajate hulgas üks teatav anekdoot, Jennyle aga ei tundunud see sugugi naljakas. See anekdoot oli seotud ühe teise Bostoni haiglaga. Haigla, kus töötas Jenny, kandis nime Boston Mercy Haigla ja seda kutsuti Boston Mercyks; peale selle oli veel Massachusettsi Osariigi Keskhaigla, mida kutsuti Keskhaiglaks. Ja siis oli veel üks haigla, Peter Bent Brighami nimeline, mida kutsuti Peter Bentiks.

Ühel päeval, nagu anekdoot jutustas, peatas Bostonis takso üks kõnniteel seisev mees, kes pidi takso juurde komberdades peaaegu põlvili vajuma. Mees oli valu pärast näost tumepunane; ta oli kas lämbumas või hoidis hinge kinni ning tal oli silmnähtavalt raskusi rääkimisega, nii et taksojuht avas talle ukse ja aitas ta autosse, kus mees heitis näoli tagapingi ette põrandale, põlved lõua alla kõverasse tõmmatud.

„Haiglasse! Haiglasse!“ karjus ta.

„Kas Peter Bent?“ küsis taksojuht. See oli lähim haigla.

„Veel hullem,“ oigas mees. „Molly vist hammustas ta täitsa ära.“

Jenny Fieldsi meelest olid vähesed anekdoodid naljakad, aga see igatahes mitte; noku-naljad polnud Jenny maitse, teda see teema ei tõmmanud. Jenny oli näinud, mis pahandused võivad nokudega juhtuda; tited polnud sugugi veel see kõige hullem. Loomulikult nägi ta inimesi, kes ei tahtnud lapsi saada ja olid rasedaks jäämise pärast õnnetud; neid ei peaks sundima vägisi lapsi saama, mõtles Jenny – ehkki kõige rohkem oli tal kahju niiviisi sündinud lastest. Ta nägi ka inimesi, kes tahtsid tulevasi lapsi, ja need panid temagi sama tahtma. Kunagi, mõtles Jenny Fields, oleks tore, kui ka endal oleks laps – ainult üks. Aga häda oli selles, et ta tahtis teha võimalikult vähe tegemist mõne nokuga ja ei tahtnud üleüldse tegemist teha ühegi mehega.

Enamuse nokuprotseduuride puhul, mida Jenny pealt nägi, oli tegemist sõduritega. USA armee ei hakanud penitsilliini avastamise kasulikkust kogema enne kui 1943. aastal ja leidus hulgaliselt sõdureid, kellele ei jätkunud penitsilliini veel 1945. aastani. Boston Mercys raviti nokusid 1942. aasta algupoolel sulfaniilamiidide ja arseeniga. Tripperi raviks oli sulfatiasool – soovitavalt ohtra veega. Süüfilise raviks kasutati sel penitsilliini-eelsel ajajärgul neoarsfenamiini; Jenny Fieldsi meelest kujutas see endast krestomaatilist näidet kõigest sellest, milleni seks võib viia – manustada inimorganismi arseeni, et üritada seda organismi tagantjärele puhtaks saada.

Teistlaadi nokuprotseduurid olid toimelt kohalikud ja nõudsid samuti palju vedelikku. Jenny pidi sedasorti desinfektsiooni puhul sageli abiks olema, sest patsient vajas sel ajal ohtralt tähelepanu; õigupoolest vajas ta mõnikord kinnihoidmist. See oli lihtne ravivõte, mille abil võidi pumbata peenisesse ja ehmatanud ureetrasse kuni sada kuubikut vedelikku, enne kui see kõik uuesti välja tuli, aga pärast seda oli kõigil enesetunne hellavõitu. Mehe nimi, kes leiutas selle protseduuri jaoks aparaadi, oli Valentine, ja tema aparaati ennast nimetati Valentine’i irrigaatoriks. Veel kaua aega pärast seda, kui dr Valentine’i irrigaatorit oli täiustatud ja see hiljem teistsuguse irrigatsiooniaparaadiga asendatud, kõnelesid Boston Mercy põetajad sellest ravivõttest ikka kui Valentine’i protseduurist – paslik karistus võrgutajatele, arvas Jenny Fields.

„Mu emal,“ kirjutas Garp, „puudus kalduvus romantilisteks tunneteks.“

Alguses, kui see sõdur kinos hakkas kohti vahetama – kui ta alustas Jennyle ligi tükkimist –, mõtles Jenny Fields, et mehele kuluks hästi ära üks Valentine’i protseduur. Aga tal ei olnud irrigaatorit kaasas; see oli tema ridiküli jaoks liiga suur. Samuti nõudis selle kasutamine märkimisväärset koostöövalmidust patsiendi poolt. Küll aga oli tal kaasas skalpell; seda kandis ta endaga kaasas kogu aeg. Ka polnud ta seda mitte operatsioonitoast sisse vehkinud; see oli mahakantud skalpell, millel oli tipu juures sügav täke sees (tõenäoliselt oli see põrandale või kraanikaussi pillatud) – peenema töö jaoks poleks see kõlvanud, aga Jennyl polnud seda peenema töö jaoks tarviski.

Alguses oli see tema ridiküli väikesed siidvoodriga taskud katki lõiganud. Siis leidis ta osa vanast kraadiklaasi vutlarist, millesse skalpelli tera sisse sobis nagu täitesulepea oma otsikusse. Selle otsiku ta eemaldaski, kui sõdur tema kõrvale istus ja asetas oma küünarnuki käetoele, mida neil oli (tobedal kombel) ette nähtud kasutada ühiselt. Mehe pikk käsi rippus üle käetoe otsa alla; käsi tõmbles nagu kärbseid peletava hobuse nahk. Jenny hoidis oma kätt ridikülis skalpellil; teise käega hoidis ta kõvasti ridiküli oma valges süles. Ta hakkas ette kujutama, kuidas tema põetajavorm kiirgab nagu pühitsetud kilp ning et tema helendus on see, mis on mingi kõvera juhuse läbi ligi meelitanud selle parasiidi tema kõrval.

„Mu ema,“ kirjutas Garp, „oli terve elu valvel ridikülinäppajate ja kintsunäpistajate suhtes.“

Tol korral kinos polnud see sugugi mitte tema ridikül, mida too sõdur tahtis. Mees puudutas Jenny põlve. Jenny ütles oma arvamuse üpris selgesti välja. „Korista oma räpane käsi ära,“ lausus ta. Mitu inimest pöördus ümber.

„Noo, mis sa nüüd,“ õhkas sõdur ja tema käsi lipsas kiiresti Jenny vormi alla; ta avastas tugevasti kokku pigistatud reied – ta avastas, et terve ta oma käsivars õlast randmeni oli ühtäkki lõhki nagu pehme melon. Jenny oli lõiganud ühe tõmbega läbi eraldusmärgid ja särgivarruka, lõiganud läbi nahast ja lihastest ning paljastanud küünarliigese kohalt luu. („Kui ma oleksin tahtnud teda ära tappa,“ rääkis ta hiljem politseile, „siis ma oleksin tal randme läbi lõiganud. Ma olen põetaja. Ma tean, kust inimesel veri välja tuleb.“)

Sõdur kisendas. Ennast jalule ajanud ja vaarudes lahmis ta Jennyle oma vigastamata käega vastu pead, nii et Jenny pea kõrvakiiludest kumises. Jenny rapsis talle skalpelliga vastu, eemaldades mehe ülemisest huulest tüki, mis oma kuju ja paksuse poolest sarnanes pöidlaküünega. („Ma ei kippunud talle kõri kallale,“ rääkis ta hiljem politseile. „Ma püüdsin tal nina ära lõigata, aga ei saanud pihta.“)

Nuttes ja neljakäpukil lohistas sõdur ennast vahekäiku ja suundus vestibüüli turvalise valguse poole. Veel keegi kinosaalis tihkus hirmunult nutta.

Jenny pühkis skalpelli istme külge puhtaks, pani selle ridiküli tagasi ja kattis tera kraadiklaasi otsikuga. Seejärel läks ta vestibüüli, kust kostis läbilõikavat ulumist ja kust uksel seisev direktor hõikus hämarasse vaatesaali: „On siin arsti? Palun teid! Kas keegi on arst?“

Keegi juhtus olema põetaja – ja too keegi oli valmis osutama võimetekohast abi. Teda nähes langes sõdur minestusse; õigupoolest ei juhtunud see päriselt verekaotusest. Jenny teadis, kuidas näohaavad verd jooksevad, see oli petlik. Sügavam sisselõige käsivarrel vajas loomulikult kohest arstiabi, aga verest tühjaksjooksmine sõdurit ei ähvardanud. Mitte keegi peale Jenny ei tundunud seda mõistvat – verd oli niivõrd palju ja niivõrd palju sellest oli tema valgel põetajavormil. Nad said varsti aru, et see oli tema töö. Kinoteenijad ei lasknud teda minestanud sõdurile ligi ja keegi võttis ära tema ridiküli. Hull põetaja! Segane pussitaja! Jenny Fields jäi rahulikuks. Tema arvates pidi piisama sellest, kui ära oodata võimud, kes asjast aru saavad. Aga ka politsei ei käitunud temaga kuigi kenasti.

„Käid juba ammu selle selliga?“ küsis esimene politseinik temalt teel jaoskonda.

Ja hiljem küsis teine: „Aga kust te teadsite, et ta tahab teid rünnata? Ta ütleb, et ta püüdis teiega lihtsalt tuttavaks saada.“

„See pisike riist on igavesti tige relv, kullake,“ ütles kolmas. „Niisugust asja ei tasu kaasas kanda. See tõmbab pahandust ligi.“

Niiviisi pidi Jenny ootama, kuni tema vennad asja ära klaarivad. Mõlemad olid Cambridge’i õigusteaduste koolis. Üks õppis õigusteadust. Teine töötas koolis õppejõuna.

„Mõlemad,“ kirjutas Garp, „olid arvamusel, et praktiline õigus on midagi vulgaarset. Aga teooria on ülev.“

Nad ei olnudki nii lahked, kui nad kohale jõudsid.

„Emal jääb süda murest haigeks,“ ütles üks.

„Oleksid sa ometi Wellesleysse jäänud,“ ütles teine.

„Üksik tütarlaps peab ju ennast kaitsma,“ ütles Jenny. „Kas saab olla midagi veel sündsamat?“

Aga üks vendadest küsis, kas Jenny suudab tõestada, et tal pole selle mehega varasemaid suhteid.

„Omavahel öeldes,“ sosistas teine, „kas sa käid juba ammu selle selliga?“

Viimaks sai asi klaariks, kui politsei avastas, et sõduri kodu asub New Yorgis, kus tal on naine ja laps. Mees oli kavatsenud veeta oma puhkuse Bostonis ja kartis kõige rohkem, et tema naine kogu loost teada saab. Kõik näisid üksmeelsed, et see oleks juba tõeliselt kohutav – kõikide asjaosaliste jaoks –, niisiis lasti Jenny ühegi süüdistuseta vabaks. Kui ta tõstis lärmi, et politsei ei andnud talle tagasi tema skalpelli, ütles üks vendadest: „Jumal hoidku, Jennifer, sa võid ju uue sisse vehkida, eks ole?“

„Ma ei ole seda sisse vehkinud,“ ütles Jenny.

„Oleks sul mõni sõber,“ lausus üks vend.

„Wellesleys,“ kordasid mõlemad.

„Aitäh, et te tulite, kui ma kutsusin,“ ütles Jenny.

„Selleks ju perekond ongi,“ ütles üks.

„Veri on paksem kui vesi,“ ütles teine. Siis ta kahvatas, tundes piinlikkust kohatu seose üle – õe vormiriietus oli sedavõrd hukas.

„Ma olen tubli tüdruk,“ ütles Jenny.

„Jennifer,“ ütles vanem vend, oma õe esimene eeskuju – tarkuse ja kõige selle osas, mis on õige. Tema ilme oli üsna pühalik. Ta ütles: „Parem on abielus meestega mitte tegemist teha.“

„Ega me emale ei räägi,“ ütles teine.

„Ja isale ammugi mitte!“ ütles esimene. Üritades saamatult mingit tõeliselt sooja liigutust, pilgutas ta õele silma – näokrimpsutus, mis pani Jenny hetkeks arvama, et tema elu esimene eeskuju põeb näolihaste tõmblust.

Vendade kõrval seisis postkast Onu Sami plakatiga. Onu Sami suurest käest ronis alla tilluke, üleni pruuni riietatud sõdur. Sõdur kavatses maabuda Euroopa kaardil. Pildi all seisis kiri: „TOETAGE MEIE POISSE!“ Jenny vanem vend vaatas plakatit vaatavat Jennyt.

„Ja ära sõduritega tegemist tee,“ lisas ta, ehkki mõni kuu hiljem oli ta juba ise sõdur. Ta oli üks neist sõdureist, kes sõjast tagasi ei tulnud. Tema oli see, kelle pärast ema süda murest haigeks jäi – võimalus, millest ta ise oli kord kõnelnud säärase meelehärmiga.

Jenny ainus järelejäänud vend sai surma purjejahiga toimunud õnnetuses hulk aega pärast sõja lõppu. Ta uppus mõne miili kaugusel Fieldside perekonnahäärberist Dog’s Head Harboris. Tema leinava naise kohta ütles Jenny ema: „Ta on veel noor ja veetlev ja ka lapsed ei ole talumatud. Vähemasti esialgu. Sündsa aja pärast ta leiab kindlasti kellegi teise.“ Jenny oli see, kellega venna lesk viimaks rääkima tuli. Ta küsis Jennylt, kas tema meelest „sünnis aeg“ on möödas ja kas ta võib alustada vajalikke toiminguid „kellegi teise“ leidmiseks. Ta pelgas solvata Jenny ema. Ta uuris, kas Jenny arvates tohib juba leina lõpetada.

„Kui sa ei tunne, et sa peaksid leinama, milleks sa siis leinad?“ küsis Jenny. Oma autobiograafias kirjutas Jenny: „Sellele vaesele naisele pidi ette ütlema, mida tunda!“

„Mu ema jutu järgi oli see kõige rumalam naisterahvas, keda ta oli oma elus kohanud,“ kirjutas Garp. „Ja see naine oli käinud Wellesleys.“

Aga Jenny Fields oli oma väikeses üürikorteris Boston Mercy lähedal vendadega hüvasti jättes liialt omadega segi, et õieti vihastada. Peale selle oli tal paha olla – kõrv, mida sõdur oli klobinud, valutas ja abaluude vahel kiskusid lihased hullusti krampi, nii et ta ei saanud korralikult magada. Ta arvas, et küllap nikastas midagi ära, kui kinoteenijad ta seal vestibüülis kinni nabisid ja tal käed selja taha murdsid. Talle meenus, et soojenduskotid pidavat lihasevalu puhul hästi mõjuma ja ta tõusis voodist ja läks seinakapi juurde ja avas ühe ema kingitud pakkidest.

See ei olnud soojenduskott. See oli olnud ta ema eufemism eseme kohta, mille nime ema polnud suutnud kuidagi suhu võtta. Pakis oli voolikuga kummikott. Jenny ema teadis, mille jaoks selliseid kasutatakse, ja ka Jenny teadis. Ta oli aidanud paljudel patsientidel haiglas neid kasutada, ehkki haiglas ei kasutatud neid kuigi sageli eostumise vältimiseks pärast armuühendust; neid kasutati naiste üldise hügieenivahendina, samuti suguliste nakkuste korral. Jenny Fieldsi jaoks kujutas kummikott endast Valentine’i irrigaatori leebemat ja kogukamat varianti.

Jenny tegi kõik ema pakid lahti. Kõigis olid voolikuga kummikotid. „Palun kasuta seda, kallis!“ oli ema anunud. Jenny mõistis, et ta ema, ehkki tema kavatsused olid seejuures kõige paremad, peab tütre sugulist läbikäimist ohtraks ja valimatuks. Nagu ta kahtlemata oleks väljendunud, „pärast Wellesleyd“. Pärast Wellesleyd tegeles Jenny ema arvates ringiaelemisega (nimelt nõnda ta oleks väljendunud) „nii et seda nägu“.

Jenny Fields kobis tagasi voodisse ja sättis kuuma veega täidetud kummikoti abaluude vahele; ta lootis, et klambrid, mis vett voolikus kinni peavad, ei hakka läbi laskma, aga igaks juhuks hoidis ta voolikut peos nagu mingit kummist roosikrantsi ja pistis tillukeste aukudega otsiku tühja veeklaasi. Kogu öö kuulas Jenny kummikoti tilkumist.

Siin, räpase meelelaadiga maailmas, mõtles ta, oled sa kas kellegi laulatatud naine või kellegi hoor – või siis hoogsalt üheks neist saamas. Kui sa ei sobi kumbagi kategooriasse, siis püüavad kõik panna sind arvama, et sa oled natuke imelik. Aga mina, mõtles ta, ei ole üldsegi imelik.

Nõnda, mõistagi, sai alguse raamat, mis hulk aastaid hiljem tegi Jenny Fieldsist kuulsuse. Väidetavasti, ükskõik kui käredalt seda ka ei väljendatud, ületas tema autobiograafia selle kuristiku, mis harilikult eraldab väärtkirjandust menuraamatutest, ehkki Garp kinnitas, et ta ema teos on „sama väärtuslik kirjandus nagu Searsi ja Roebucki kataloog“.

Aga mis tegi Jenny Fieldsi robustseks? Mitte tema seadusetundjad vennad, mitte see mees kinos, kes määris ära tema vormi. Mitte ta ema kummikotid, kuigi need said lõpuks põhjuseks Jenny korterist väljatõstmisele. Tema korteriperenaine (pahur naisterahvas, kes mingitel hämaratel isiklikel asjaoludel kahtlustas, et kõiki naisi on iga hetk ähvardamas plahvatuslik tiirasusehoog) avastas Jenny tillukesest vannitoaga korterist üheksa kummikotti. Ilmselt oli tegu alateadliku süüreaktsiooniga: ärevil korteriperenaise silmis andis see leid märku saastumishirmust, mis koguni tugevam, kui perenaise enda hirmud. Või mis veel hullem, võimalusest, et see kummikottide küllus viitab tegelikule ja hirmuäratavale vajadusele loputuste järele, mille kujuteldavad põhjused ilmusid perenaisele tema kõige pöörasemates unenägudes.

Seda, milliseid järeldusi ta tegi kaheteistkümnest paarist põetajakingadest, on võimatu isegi oletada. Jenny pidas kogu lugu sedavõrd absurdseks – ja leidis omaenda suhtumise vanemate annetustesse olevat sedavõrd vastuolulise –, et ta peaaegu ei protestinudki. Ta kolis välja.

Aga see ei teinud teda robustseks. Kuivõrd tema vennad, vanemad ja korteriperenaine eeldasid tema elu olevat läbini kõlvatu – sõltumata tema enda tegelikust käitumisest –, otsustas Jenny, et kõik temapoolsed väited tema süütuse kohta oleksid asjatud ja kõlaksid nagu süüdlase enesekaitse. Ta üüris väikese korteri, mis omakorda tõi endaga kaasa uue laviini pakitud kummikotte emalt ja lasu põetajakingi isalt. Talle turgatas pähe, et nad kindlasti mõtlevad: kui ta on juba kord lits, siis olgu vähemasti puhas ja kandku korralikke kingi. Osaliselt segas sõda Jennyl haudumast asjaolu, kui valesti ta perekond teda mõistab – ja segas tal tundmast ka mingit meelekibedust või enesehaletsust. Jenny ei olnud „hauduja“ tüüpi. Ta oli hea põetaja ja ta oli üha rohkem tööga hõivatud. Paljud põetajad astusid armeesse, aga Jenny ei igatsenud vormi vahetada ega reisida; ta oli omaette hoidev tüdruk ja ei soovinud sattuda olukorda, kus ta oleks pidanud kohtuma paljude uute inimestega. Pealegi leidis ta ametiastmete süsteemi olevat piisavalt närvesööva juba Boston Mercys; sõjaväe välihospidalis oleks see kindlasti olnud veel hullem.

Eelkõige oleks ta hakanud puudust tundma laste järele. See oligi peamine põhjus, miks ta paigale jäi, kui nii paljud teised lahkusid. Kõige paremini, tundis ta, tuli ta põetajana toime emade ja väikelastega – ja järsku oli tekkinud nii palju lapsi, kelle isad olid kaugel või surnud või teadmata kadunud; kõige rohkem tahtis Jenny lohutada nende emasid. Tõtt-öelda ta kadestas neid. Tema silmis oli see ideaalne olukord: ema üksi vastsündinuga, mees Prantsusmaa kohal alla lastud. Noor naine omaenda lapsega, terve elu ees – ainult nende kahe päralt. Laps ilma igasuguste koormisteta, mõtles Jenny Fields. Peaaegu neitsilik sünnitus. Vähemasti puudub tulevikus vajadus nokuprotseduurideks.

„… ma tahtsin last, aga ma ei tahtnud jagada selleks kellegagi oma ihu ega oma elu. Ka see tegi mind seksuaalselt kahtlaseks.“

Mõistagi polnud need naised ise sugugi iga kord nii rahul oma saatusega, nagu oleks olnud Jenny. Nad ahastasid, õige paljud neist, või elasid ulaelu (paljud teised); mõned neist kandsid viha oma laste peale; paljud soovisid leida meest ja vastsündinutele isa. Aga Jenny Fields lohutas neid – ta kõneles omaetteolemise eelistest, ta rääkis neile, kuidas neil on vedanud.

„Kas sa ei ole enda arvates hea naine?“ küsis ta neilt. Enamik neist oli.

„Ja kas sul pole ilus laps?“ Enamiku meelest oli.

„Ja isa? Missugune tema oli?“ Pätt, arvasid paljud. Siga, lurjus, petis, kasutu ümberaeleja ja hoorajääger! Aga ta on surnud! – nuuksusid nii mõnedki.

„Siis sa oled ju õnnega koos, kas pole?“ küsis Jenny.

Mõned neist hakkasidki asju nägema tema pilgu läbi, aga Jenny maine haiglas sai selle ristiretke tõttu kannatada. Haigla suhtumine vallasemadesse polnud üldiselt sugugi nii lohutav.

„Meie Neitsi Maarja Jenny,“ ütlesid teised põetajad. „Tema ei taha last nii, nagu muidu saadakse. Küsigu vanajumalalt, äkki antakse.“

Oma autobiograafias Jenny kirjutas: „Ma tahtsin tööl käia ja üksi elada. See tegi mind seksuaalselt kahtlaseks. Peale selle ma tahtsin last, aga ma ei tahtnud jagada selleks kellegagi oma ihu ega oma elu. Ka see tegi mind seksuaalselt kahtlaseks.“

Ja see oligi see, mis tegi ta robustseks. (Ja siit võttiski ta oma kuulsa pealkirja: „Seksuaalselt kahtlane, Jenny Fieldsi autobiograafia“.)

Jenny Fields avastas, et inimeste austust on pigem võimalik äratada neid šokeerides kui üritades elada oma isiklikku elu pisut omaette. Jenny rääkis teistele põetajatele, et ükskord ta kavatseb leida mehe, kellest rasedaks jääda – ainult seda ja ei midagi rohkemat. Võimaluse, et mees peaks tegema katset rohkem kui ühe korra, ta välistas. Juba varsti sai Jenny hulgaliselt ettepanekuid. Tal tuli kiiresti otsustada: kas taganeda, häbenedes oma saladuse ilmsikstulekut – või käituda jultunult.

Üks noor arstiteaduse üliõpilane ütles talle, et hakkab vabatahtlikuks tingimusel, et talle antakse vähemasti kuus katset nädalavahetuse kolmel päeval. Jenny ütles, et mehel jääb nähtavasti vajaka eneseusaldusest; tema tahab last, kes oleks endas hoopis kindlam.

Üks anestesioloog rääkis, et on koguni nõus maksma lapse hariduse eest – kolledži lõpuni välja –, aga Jenny ütles talle, et ta silmad on liiga lähestikku ja hambad valesti kasvanud; tema ei kavatse oma tulevast last sääraste puudustega koormata.

Üks põetajate meessõpradest kohtles teda eriti jõhkralt; mees ehmatas Jennyt haigla toidubaaris, ulatades talle piimaklaasi, mis oli peaaegu ääreni täis mingit hägusat viskoosset ollust.

„Sperma,“ ütles ta, noogutades peaga klaasi suunas. „See on kõik üks pauk – mina niisama nalja ei tee. Kui üle ühe katse ei anta, siis mina olen kõige õigem mees.“ Jenny tõstis hirmsa klaasitäie vastu valgust ja uuris seda külmavereliselt. Jumal teab, mis seal tegelikult oli. Põetaja sõber ütles: „See on lihtsalt näidiseks, mida ma pakkuda võin. Seemneid kui palju,“ lisas ta irvitades. Jenny kummutas klaasi sisu lillepotti.

„Ma tahan last,“ ütles ta. „Ma ei kavatse spermaladu asutada.“

Jenny teadis, et tal läheb raskeks. Ta õppis nöökamist taluma ja õppis sama mõõduga tagasi andma.

Sestap otsustatigi, et Jenny on tahumatu, et ta läheb üle igasuguste piiride. Nali naljaks, aga Jenny näis olevat selles liiga kinni. Emb-kumb, kas ta sõdib jonni pärast või – mis veel hullem – ta võtab seda kõike tõsiselt. Tema kolleegid haiglas ei suutnud teda naerma ajada ega ka teda voodisse meelitada. Nagu Garp ema dilemma kohta kirjutas: „Tema kolleegid taipasid, et ta peab ennast neist paremaks. Ükski kolleeg ei armasta midagi niisugust.“

Sestap võeti Jenny Fieldsi puhul tarvitusele karmim poliitika. See oli juhtkonna otsus – „tema enda huvides“, mõistagi. Jenny otsustati paigutada vastsündinutest ja emadest eemale. Lapsed olevat talle pähe löönud. Jenny Fields ei lähe enam sünnitusosakonna ligigi. Püsigu inkubaatoritest kaugel – tal on liiga pehme süda või pea.

Niisiis eemaldati Jenny Fields emadest ja vastsündinutest. Ta on hea põetaja, ütlesid kõik; las ta katsetab intensiivravis. Kogemuse järgi oli teada, et Boston Mercy intensiivravis kaotavad põetajad kiiresti huvi oma isiklike probleemide vastu. Jenny muidugi teadis, miks teda laste juurest ära võeti; talle tegi meelehärmi üksnes see, et tema enesekontrolli hinnati sedavõrd nõrgaks. Kuna tema soov tundus neile kummaline, siis nad järeldasid, et ta pole ka võimeline ennast valitsema. Inimestel puudub täielikult loogika, mõtles Jenny. Ta teadis, et tal on rasedaks jäämisega aega küll. Ta ei kiirustanud kusagile. See kõik kuulus tema plaani juurde.

Liiatigi oli sõjaaeg. Intensiivravis paistis see Jennyle mõnevõrra rohkem silma. Sõjaväehospidalid saatsid neile oma eriravi-vajajaid ning alati leidus lootusetuid juhtumeid. Oli tavalisi eakaid patsiente, kelle elu rippus tavaliste paelakeste otsas; oli tavalisi tööõnnetusi, autoõnnetusi ja kohutavaid õnnetusjuhtumeid lastega. Aga kõige rohkem oli sõdureid. Nende õnnetustes ei olnud midagi juhuslikku.

Jenny jaotas sõduritega toimuvad mittejuhuslikud juhtumid omaette lahtritesse; ta seadis nende tarvis sisse oma liigituse.

1. Põletushaavadega mehed; enamjaolt olid nad põlenud laeva pardal (kõige tüsilikumad juhtumid saabusid Chelsea mereväehospidalist), aga vahel ka lennukis või maa peal. Jenny nimetas neid „pindmisteks“.

2. Mehed, kes olid saanud haavata või muul moel vigastada eluliselt tähtsatest kohtadest; neil olid rasked seesmised hädad ja Jenny nimetas neid „siseorganiteks“.

3. Siia kuulusid mehed, kelle vigastused tundusid Jennyle peaaegu müstilised; need olid mehed, kes polnud enam „kohal“, kellel oli midagi juhtunud peaga või seljaajuga. Mõnikord nad olid halvatud, mõnikord nad olid lihtsalt teistmoodi. Jenny nimetas neid „unistajateks“. Vahetevahel olid mõnel „unistajatest“ ka pindmiste või siseorganite vigastused, nende jaoks oli tervel haiglal üks nimetus.

4. Nemad olid „minejad“.

„Minu isa,“ kirjutas Garp, „oli „mineja“. Mu ema silmis muutis see ta kindlasti väga veetlevaks. Ei mingeid koormisi.“

Garpi isa oli pommilennuki pardakuulipildur, kellega oli juhtunud mittejuhuslik õnnetus Prantsusmaa kohal.

„Pardakuulipildur soomuskuplis,“ kirjutas Garp, „oli üks neid liikmeid pommilennuki meeskonnas, kes oli kõige vähem kaitstud maapealse õhutõrjetule eest. Viimast nimetati flakiks; flakk paistis kuulipildurile sageli nagu järsku üles visatud tint, mis jättis taevasse laienevaid plekke, nagu oleks taevas kuivatuspaber. See pisike mees (et soomuskuplisse ära mahtuda, pidi ta eelistatavalt olema väikest kasvu) istus koos kuulipildujatega kägaras oma ahtakeses pesas – kookonis, milles ta meenutas klaaskuuli suletud putukat. Selline soomuskuppel kujutas endast metallist kera klaasist illuminaatoriga; see asetses B-17 korpuses nagu väljasopistunud naba – nagu nööp pommitaja kõhul. Selles tillukeses pallis oli kaks viiekümnese kaliibriga kuulipildujat ja lühike, väike mees, kelle ülesandeks oli püüda sihikule tema pommitajat ründavad hävituslennukid. Kui kuppel liikus, pöördus kuulipildur koos sellega. Kupli sees olid puust käepidemed, mille otstes asusid nupud kuulipildujast tulistamiseks; neid päästikupidemeid peos hoides nägi pardakuulipildur välja nagu mingi kardetav embrüo pommitaja ihust pentsikult välja pundunud lootepõies, valmis kaitsma oma ema julgeolekut. Lisaks sai nende käepidemete abil manipuleerida kupliga – kuni teatud takistuseni, et kuulipildur ei tabaks eespool olevaid propellereid.“

Enda all olevat taevast vaadates pidi kuulipilduril olema iseäranis külm olemine, kui ta seal niiviisi lennuki saba küljes rippus nagu tagantjärele tarkus. Maandumisel tõmmati soomuskuppel sisse – harilikult. Sisse tõmbamata soomuskuppel kraapis maandumisrada, nii et sõiduauto pikkuse ja võimsusega tulejutid järel.

Tehnik-seersant Garp, kadunud kuulipildur, kelle kogemusi vägivaldse surmaga seoses pole võimalik üle hinnata, teenis Kaheksanda lennuväe koosseisus – selle sama lennuväe, kes pommitas mandri-Euroopat Inglismaal asuvatest baasidest. Seersant Garp oli omandanud oma kogemuse kuulipildurina B-17C ninas ja B-17E keres, enne kui temast sai soomuskupli-kuulipildur.

Garpile ei meeldinud kerekuulipildujate paigutus B-17E-1. Selle lennuki ribide vahele oli pigistatud kaks kuulipildurit, kelle laskepesad olid teineteisega kohakuti, ja Garp sai iga kord kõrvalopsu, kui tema paarimees pööras oma kuulipildujat ühel ajal Garpiga. Hilisematel mudelitel nihutati laskepesad nimelt selleks paigast, et vältida kuulipildurite teineteisesegamist. Aga see uuendus toimus seersant Garpi jaoks juba liiga hilja.

Tema esimene lahingülesanne oli B-17E-de päevane pommituslend Prantsusmaal Roueni kohal 17. augustil 1942, mis sai teoks ilma ühegi kaotuseta. Tehnik-seersant Garp sai oma laskepositsioonil lennuki keres paarimehelt ühe lopsu vasaku ja kaks parema kõrva pihta. Osaliselt oli probleem selles, et teine kuulipildur oli Garpiga võrreldes väga suurt kasvu; teise mehe küünarnukid jäid Garpi kõrvadega ühele kõrgusele.

Soomuskuplis istus tol esimesel korral Roueni kohal üks Fowleri-nimeline mees, kes oli veel väiksemat kasvu kui Garp. Fowler oli olnud enne sõda ratsavõidusõitja. Ta oli parem laskur kui Garp, aga soomuskuppel oli koht, kuhu Garp igatses. Garp oli orb, aga küllap pidas ta üksindusest lugu, pealegi otsis ta pääsu oma paarilise tõuklemise ja küünarnukkide eest. Loomulikult unistas ka Garp nagu paljud teised pardakuulipildurid oma viiekümnendast lahingulennust, mille järel ta lootis saada suunamise Teise lennuväkke – õppekomandosse –, kust ta oleks võinud muretult erru minna laskeinstruktorina. Aga kuni Fowleri hukkumiseni kadestas Garp teda ta omaette olemise, tema ratsasõitjale harjumuspärase eraldatuse pärast.

„See on sant koht, kui sa palju peeretad,“ väitis Fowler. Viimane oli küünilise loomuga mees, keda sageli vaevas kuiv ja krõbisev köha ja kellel oli välihospidali põetajate hulgas paha maine.

Fowler hukkus ühel teekatteta rajale tehtud hädamaandumisel. Teliku jalad jäid mingisse auku kinni ja kogu šassii lagunes alt ära, jättes pommitaja õnnetult kõhuli libisema, kusjuures ebavõrdne raskus litsus soomuskupli puruks nagu langev puutüvi viinamarja. Fowler, kes rääkis alati, et usaldab masinaid rohkem kui inimesi või hobuseid, kükitas sissetõmbamata soomuskuplis, kui lennuk talle selga maandus. Ülemised kuulipildurid, kaasa arvatud seersant Garp, nägid, kuidas lennukil kõhu alt pilpad lendasid. Üks leitnant, kes oli maandumise lähim maapealne tunnistaja, oksendas maastikuautosse. Meeskonna komandöril polnud tarvis oodata ametlikku esildist Fowleri surma kohta, et asendada ta kasvult järgmise pardakuulipilduriga meeskonnas. Tilluke tehnik-seersant Garp oli alati tahtnud pääseda soomuskuplisse. 1942. aasta septembris ta pääseski sinna.

„Mu ema oli maias kõigi üksikasjade peale,“ kirjutas Garp. Kui toodi mõni uus haavatu, oli Jenny Fields esimene arsti käest küsima, kuidas see juhtus. Ja vaikides jagas Jenny nad lahtritesse: „pindmised“, „siseorganid“, „unistajad“ ja minejad“. Ja ta mõtles välja oma pisikesed nipid, mille abil meeles pidada nende nimesid ja vigastusi. Näiteks: lipnik Potterit tabas klopper, kapral Estes – puuduv testis, kapten Flynnil põles vorm selga kinni, major Longfellow ei saa pikalt rääkida.

Seersant Garp oli müstiline juhtum. Oma kolmekümne viiendal lennul Prantsusmaa kohal lakkas väike pardakuulipildur tulistamast. Piloot märkas tule puudumist soomuskuplist ja mõtles, et Garp on pihta saanud. Kui see nii oli, siis piloot polnud seda lennuki kerega tundnud. Ta lootis, et Garpiga pole lood kõige hullemad. Maandumise järel hoolitses piloot selle eest, et Garp toimetataks kiiresti medteenistuse mootorratta külgkorvi; kõik ambulantsiautod olid juba hõivatud. Külgkorvis koha sisse võtnud, hakkas pisike tehnik-seersant ennast näppima. Külgkorvile oli võimalik halva ilma puhuks peale tõmmata presentkabiin; piloot nööpis selle kinni. Kabiinil oli ümmargune aken, mille kaudu velsker, piloot ja lähemale kogunenud mehed võisid seersant Garpi jälgida. Nii väikese mehe kohta tundus tal olevat haruldaselt suur erektsioon, aga ta nokitses selle kallal mitte eriti asjatundlikumalt kui pisike laps – hoopis vähem asjatundlikult kui ahvid loomaaias. Sellegipoolest vaatas Garp ahvi kombel puurist välja, tunnistades tõsiselt teda jälgivate inimeste nägusid.

„Garp?“ ütles piloot. Garpi otsaesist katsid verepritsmed, mis olid enamjaolt hüübinud, aga tema lendurikiiver oli kõvasti peas kinni ja tilkus verest; tema kehal ei paistnud ühtegi kriimustust. „Garp!“ käratas piloot. Metallist keras, kus varem asusid viiekümnese kaliibriga kuulipildujad, haigutas rebend; paistis, et flakk oli tabanud kuulipilduja torusid, purustades nende kinnitused ja koguni lüües paigast päästikupidemed, ehkki Garpi kätel polnud häda midagi – need paistsid ainult natuke kohmakad onaneerimisel.

„Garp!“ röögatas piloot.

„Garp?“ ütles Garp. Ta matkis pilooti – nagu õpetatud papagoi või vares. „Garp,“ ütles Garp, nagu oleks see mingi äsjaõpitud sõna. Piloot noogutas Garpile, et julgustada teda meenutama oma nime. Garp naeratas. „Garp,“ ütles ta. Ta näis pidavat seda inimeste omavaheliseks tervituseks. Mitte tere-tere, vaid Garp-Garp!

„Jestas, Garp,“ ütles piloot. Soomuskupli illuminaatoris paistsid mõned augud ja praod. Nüüd tõmbas velsker külgkorvi katte lahti ja vaatas Garpile silma. Garpi silmadega oli midagi korrast ära, sest need liikusid teineteisest sõltumatult; velsker mõtles endamisi, et arvatavasti paistab maailm Garpile hõljuva pildina, mis ühtelugu kusagile ära vajub, et siis jälle välja ilmuda – kui Garp üldse midagi näeb. Tol hetkel aga ei teadnud veel ei piloot ega velsker seda, et mõned plahvatusel tekkinud teravad ja peened killud olid vigastanud üht silmaliigutaja-närvi Garpi ajus – ja mitmeid teisigi osi tema ajus. Silmaliigutaja-närv koosneb peamiselt motoorsetest kiududest, mis närvistavad enamikku silmamuna lihastest. Mis puutub Garpi ülejäänud ajusse, siis see oli saanud täkkeid ja haavu, mis kokkuvõttes palju ei erinenud prefrontaalsest lobotoomiast – ehkki operatsioon ise oli toimunud üpris räpakalt.

Velskril hakkas tekkima üsna suur kartus selles suhtes, kui räpakalt seersant Garpi lobotoomia tegelikult oli teostatud, seetõttu ei pidanud ta mõistlikuks ära võtta Garpi verest läbiimbunud lendurikiivrit, mis oli pähe kinni kleepunud ja otsaesisele vajunud, puudutades servaga seal nüüd kerkima hakanud kõva ja läikivat muhku. Kõik vaatasid ringi mootorratturi järele, aga too oli läinud kusagile oksendama ja velskril ei jäänud muud, kui leida keegi külgkorvi Garpi juurde istuma ja juhtida ise mootorratast.

„Garp?“ ütles Garp velskrile, harjutades oma uut sõna.

„Garp,“ kinnitas velsker. Garpil paistis olevat hea meel. Tema mõlemad väikesed käed olid ametis aukartustäratava erektsiooniga, kuni ta onaneerimisega edukalt lõpule jõudis.

„Garp!“ kraaksatas ta. Tema häälest kostis rõõmu ja samas üllatust. Ta pööritas oma publiku suunas silmi, üritades sundida maailma välja hõljuma ja paigale kinnituma. Ta polnud päris kindel, millega ta oli hakkama saanud. „Garp?“ küsis ta kõhklevalt.

Piloot patsutas teda käsivarrele ja noogutas ülejäänud lennuki- ja teenindusmeeskonnale, otsekui öeldes: Oleme, mehed, seersandile toeks. Palun teeme nii, et ta tunneks ennast nagu kodus. Ja kõik mehed, kes olid Garpi seemnepurske järel aupaklikkusest keeletud, vastasid: „Garp! Garp! Garp!“ – julgustav hülgehaugatuste-koor, mis pidi andma Garpile rahuliku enesetunde.

Garp noogutas õnnelikult pead, aga velsker haaras tal käsivarrest ja sosistas erutatult: „Ärge ainult pead liigutage, eks? Garp? Palun ärge pead liigutage.“ Garpi pilk uitas üle piloodi ja velskri, kes ootasid, kuni see uuesti pidama jäi. „Võta külmalt, Garp,“ sosistas piloot. „Peaasi, istu vaikselt, eks?“

Garpi palgelt kiirgas puhast rahu. Mõlema käega oma närbuvast erektsioonist kinni hoides oli väikesel seersandil ilme nagu inimesel, kes on toiminud täpipealt nii, nagu olukord ette nägi.

Inglismaal ei suudetud seersant Garpi heaks midagi ära teha. Tal oli õnn pääseda koju Bostonisse hulk aega enne, kui sõda lõppes. Asja korraldas keegi senaator. Ühe Bostoni ajalehe juhtkirjas süüdistati USA mereväge selles, et haavatud ajateenijad toimetatakse koju ainult juhul, kui nad on pärit ameerika jõukamatest ja tähtsamatest perekondadest. Et säärast pahatahtlikku kuulujuttu summutada, kinnitas keegi senaator, et seni kuni raskesti haavatud ajateenijatel üldse õnnestub naasta Ameerikasse, „võib sõita kas või orb – sama hästi kui iga teine“. Pärast seda tekkis agar sebimine, et leida senaatori väite tõestuseks mõni haavatud orb, leiti aga lausa ideaalne mees.

Tehnik-seersant Garpi näol polnud tegu mitte ainult orvuga; tegu oli nõdrameelsega, kelle sõnavara sisaldas üheainsa sõna, niisiis ei saanud ta hakata ajakirjanduses nurisema. Ja kõikidel temast tehtud fotodel oli pardakuulipildur Garpil naeratus näol.

Kui koolav seersant Boston Mercysse toodi, tekkis Jenny Fieldsil raskusi tema liigitamisega. Ta oli silmnähtavalt „unistaja“, kuulekam kui väike laps, aga Jenny ei saanud täpselt aru, kui palju tal muidu viga on.

„Tere. Kuidas läheb?“ küsis ta, kui Garp – naeratavana – palatisse sõidutati.

„Garp!“ kraaksatas Garp. Silmaliigutaja-närv oli osaliselt paranenud ja tema silmad ainult vilasid ega pöörelnud enam, aga tema käed olid pärast seda, kui transpordilaeva hospidalisektsioonis puhkes juhuslik tulekahju, mille ajal Garp hakkas tulega mängima, mähitud marlist käpikutesse. Ta oli leeke nähes käed nende suunas välja sirutanud ja tõmmanud sel kombel leegid ka endale näkku; tema kulmud olid ära kõrbenud. Jenny meelest sarnanes ta tublisti kiilaks pöetud öökullile.

Oma põletushaavadega oli Garp üheaegselt nii „pindmine“ kui „unistaja“. Samuti olid paksud sidemed käte ümber võtnud temalt võimaluse onaneerida – tegevus, mida ta oma paberite järgi otsustades harrastas sageli ja edukalt ja ilma vähimagi piinlikkuseta. Need, kes olid teda pärast laeval tulega juhtunud õnnetust lähemalt jälginud, avaldasid kartust, et lapsemeelsel kuulipilduril hakkab tekkima depressioon, sest temalt on – vähemasti käte paranemiseni – võetud tema ainus täiskasvanulik meelelahutus.

Muidugi jäi ka võimalus, et Garpi vigastused võib paigutada „siseorganite“ lahtrisse. Talle oli tunginud pähe terve hulk kilde; paljud neist asusid liiga ohtlikes kohtades, et neid eemaldada. Seersant Garpi ajuvigastus ei pruukinud piirduda räpaka lobotoomiaga; sisemine kahjustus võis olla progresseeruva iseloomuga. „Meie üldine allakäik on piisavalt raskekujuline,“ kirjutas Garp, „ka ilma õhutõrjemürskude toimeta meie sisikonnale.“

Enne Garpi oli veel üks patsient, kelle pea oli samamoodi läbi puuritud. Mees oli olnud päris hea tervise juures mitu kuud, ainult omaette rääkinud ja vahetevahel voodisse pissinud. Siis hakkasid tal juuksed välja langema; tekkisid raskused lausete lõpetamisega. Vahetult enne surma hakkasid tal arenema rinnad.

Väliste tunnuste ning plekkide ja valgete nõelakeste järgi röntgenipiltidel oli kuulipildur Garp tõenäoliselt „mineja“. Aga Jenny Fieldsi meelest nägi ta kena välja. Väikesena ja korralikuna oli endine pardakuulipildur oma nõudmistes niisama süütu ja siiras nagu kaheaastane laps. Ta hüüdis „Garp!“, kui tal oli kõht tühi, ja „Garp!“, kui tal oli hea meel; ta küsis „Garp?“, kui miski oli talle arusaamatu või kui ta pöördus võõraste poole, ja ta ütles „Garp“ ilma küsimärgita, kui ta kedagi ära tundis. Tavaliselt ta tegi, mida kästud, aga teda ei saanud usaldada; ta unustas hõlpsasti ja kui ta vahel oli sõnakuulelik nagu kuueaastane, siis teinekord oli ta niisama mõtlematult uudishimulik nagu poolteisene.

Tema depressioonihood, mille kohta ta reisipaberitesse olid tehtud korralikud sissekanded, näisid tekkivat üheaegselt erektsioonidega. Neil kordadel muljus Garp oma marlist käpikutega oma vaest täiskasvanud nokut ja nuttis. Ta nuttis, sest marli ei tundunud nii hea, nagu alles hiljaaegu olid tundunud käed, ja samuti seepärast, et kätel oli valus, kui ta midagi puudutas. Sellistel puhkudel tuli Jenny Fields ja istus tema voodi juurde. Jenny masseeris abaluude vahelt tema turja, kuni Garp ajas pea selga nagu kass, ja rääkis temaga kogu aeg sõbralikul toonil, mis oli täis põnevaid tõuse ja langusi. Enamus põetajaid nurrus oma patsientidele – üksluisel muutumatul toonil, et nad paremini uinuksid –, aga Jenny teadis, et Garp on lihtsalt sülelaps ja et tal on igav – et ta vajab natuke meelelahutust. Seepärast Jenny lõbustas teda. Ta mängitas Garpile raadiot, aga mõned jaamad ärritasid Garpi; keegi ei teadnud, miks. Mõned teised jaamad tekitasid tal tohutu erektsiooni, mis tõi kaasa depressiooni, ja nii edasi. Ühel erandlikul juhul tekitas üks saade tal ootamatu orgasmi, mis teda sedavõrd üllatas ja rõõmustas, et ta läks sestsaadik alati elevile juba raadio nägemisest. Aga Jenny ei suutnud seda jaama enam leida; ta ei suutnud sama numbrit korrata. Ta teadis, et kui ta suudaks häälestada vaese Garpi orgasmi-jaamale, siis oleksid tema enda töö ja Garpi elu hoopis rõõmsamad. Aga see polnud nii lihtne.

Ta loobus katsetest õpetada oma patsiendile mõni uus sõna. Kui ta Garpi söötis ja nägi, et toit maitseb, ütles Jenny: „Hea! See on hea.“

„Garp!“ nõustus Garp.

Ja kui Garp toitu suust välja pudipõllele ajas ja koledat nägu tegi, ütles Jenny: „Paha! See on paha kraam, eks ole?“

„Garp!“ öökis Garp.

Esimene asi, mis andis Jennyle märku Garpi seisundi halvenemisest, oli G kadumine. Ühel hommikul ütles ta tervituseks „Arp“.

„Garp,“ ütles Jenny rangelt. „G-arp.“

„Arp,“ ütles Garp. Jenny mõistis, et kaotab ta.

Iga päevaga näis Garp muutuvat nooremaks. Magades sõtkus ta rusikaid ringutades õhku, huuled pruntis, põsed sisse imetud, silmalaud tõmblemas. Jenny oli veetnud palju aega imikute juures; ta teadis, et oma unenägudes võtab kuulipildur rinda. Vahepeal kaalus ta võimalust vehkida sünnitusosakonnast sisse mõni lutt, aga ta ei tahtnud enam sinna minna; sealsed naljad käisid talle närvidele („Vaadake, Neitsi Maarja tahab oma lapse jaoks kunstnisa pihta panna. Kes see õnnelik isa on, Jenny?“). Ta vaatas unes rinda imevat seersant Garpi ja püüdis kujutleda, et taandarengu lõpp tuleb rahulik, et lootestaadiumi jõudes lakkab kopsudega hingamine ja et lamaja elu hargneb õndsalt kaheks, lahustudes osalt munaraku ja osalt seemneraku unenägudes. Lõpuks Garp lihtsalt lakkab olemast.

Peaaegu nii see läkski. Garpi rinnalapse-staadium arenes sedavõrd tormiliselt, et ta hakkas ärkama iga nelja tunni tagant kindla lutigraafiku järgi; ta isegi kisendas nagu imik, nägu tumepunane, ühel hetkel pisarad silmist purskamas, järgmisel hetkel rahunedes, kuulnud raadiot või Jenny häält. Kord, kui Jenny masseeris tal selga, ta röhitas. Jenny puhkes nutma. Ta istus Garpi voodiveerel ja soovis talle kiiret, valutut teekonda tagasi emaihusse ja veel kaugemale.

Kui ainult ta käed terveks saaksid, mõtles Jenny. Siis ta saaks pöialt imeda. Kui Garp oma imiku-unedest ärkas ja rinna järele nälga tundis – või vähemasti kujutles tundvat –, pani Jenny talle sõrme suhu ja laskis seda huultega pitsitada. Ehkki Garpil olid suure inimese päris-hambad suus, oma vaimus oli ta hambutu ega hammustanud Jennyt kordagi. See tähelepanek ajendaski Jennyt pakkuma talle ühel õhtul oma rinda, mida teine väsimatult imema hakkas, hoolimata sellest, et sealt polnud midagi võtta. Jenny mõtles, et niimoodi pidevalt rinda andes võib tal piim päriselt tulema hakata, sedavõrd tugevad olid kokkutõmbed, mida ta alakõhus tundis – ühtaegu emalikud ja iharad. Need tundmused olid nii elavad – vahepeal ta oli veendunud, et võibki saada lapse ainuüksi vastsündinust kuulipildurit imetades.

Peaaegu nii see läkski. Aga kuulipildur Garp ei olnud ainult vastsündinu. Ühel õhtul talle rinda andes Jenny märkas, et Garpil on erektsioon, mis vooditeki üles kergitab; oma saamatute sidemeis kätega ennast materdades ja samal ajal aplalt rinda ahmides ta niutsus ärritusest. Ja niisiis tuli Jenny talle ühel õhtul appi; ta võttis teise oma jahedasse puuderdatud kätte. Samal hetkel katkestas Garp imemise ja ainult hõõrus ninaga rinda.

„Ar,“ ägas ta. P oli kadunud.

Endine Garp, siis Arp, nüüd ainult Ar; Jenny teadis, et Garp hakkab surema. Talle oli jäänud veel kõigest üks vokaal ja üks konsonant.

Kui tal ära tuli, oli Jenny pihk järsku kuuma ja märga täis. Lõhn teki all meenutas suvist kasvuhoonet, meeletut viljakust, ülekäte läinud taimerikkust. Kohta, kuhu võib istutada ükskõik mida ja kus kõik puhkeb õitsele. Garpi sperma tekitas Jennys tunde, et piisab, kui piserdada seda natuke kasvuhoonesse, ja mullast hakkavad tärkama lapsed.

Jenny võttis kakskümmend neli tundi mõtlemisaega.

„Garp?“ sosistas Jenny.

Ta nööpis oma vormikleidi eest lahti ja vabastas rinnad, mida ta oli alati pidanud liiga suureks. „Garp?“ sosistas ta lamajale kõrva; Garpi silmalaud võpatasid, huuled tõmbusid otsivalt prunti. Nende ümber oli valge eesriie, ettetõmmatav kardin, mis eraldas neid kogu ülejäänud palatist. Garpi kõrvalvoodis lamas üks „pindmine“ – leegiheitja ohver, kelle keha oli salvist libe ja üleni marlisidemeis. Mehel puudusid silmalaud, seetõttu tundus, et ta vaatab alati kõike pealt, aga ta oli pime. Jenny võttis oma asjalikud põetajakingad jalast, tegi valged sukad trippidest lahti ja astus kleidist välja. Ta puudutas sõrmega Garpi huuli.

Teisel pool Garpi valge eesriidega ümbritsetud voodit lamas siseorganitega sisse toodud patsient, kellest hakkas saama „unistaja“. Ta oli ilma jäänud suuremast osast jämesoolest ja pärasoolest; nüüd andis üks neer ennast tunda ja maks tegi talle pöörast piina.

Ta nägi õudseid luupainajaid sellest, kuidas teda vaevab urineerimis- või roojamisvajadus, ehkki kõik see oli tema jaoks ammune minevik. Tegelikult ei tundnud mees ei ühe ega teise toimingu puhul ise mitte kui midagi ja õiendas neid voolikute kaudu kummist kottidesse. Sageli ta oigas ja erinevalt Garpist tarvitas ta seejuures sõnu.

„Sitale,“ oigas ta.

„Garp?“ sosistas Jenny. Ta astus välja oma pihikust ja aluspükstest; ta võttis ära rinnahoidja ja tõmbas teki kõrvale.

„Jumal,“ ütles „pindmine“ tasakesi; tema huuled olid põletusville täis.

„Sitt, raisk!“ karjatas siseorganite-mees.

„Garp,“ ütles Jenny Fields. Ta võttis Garpi kõvaksläinud liikme kätte ja seadis end kaksiratsa istuma.

„Aaa,“ ütles Garp. Ka r oli kadunud. Talle oli jäänud üksainus vokaal, millega väljendada oma rõõmu ja kurvastust. „Aaa,“ ütles ta, kui Jenny ta endasse juhtis ja kogu raskusega talle kõhule istus.

„Garp?“ küsis Jenny. „Kuidas on? Kas on hea, Garp?“

„Hea,“ kinnitas Garp täiesti arusaadavalt. Aga see oli lihtsalt üks sõna tema purustatud mälust, kus sel ainsal hetkel, kui ta Jenny embuses lahti paiskus, korraks lahvatas selgus. See oli esimene ja viimane päris-sõna, mis Jenny Fields temalt kuulis – „hea“. Kui ta lõtvus ja tema mahl Jennyst välja voolama hakkas, oli talle jäänud ainult „Aaa“; ta sulges silmad ja uinus. Kui Jenny talle rinda pakkus, polnud ta enam näljane.

„Issand!“ hüüdis „pindmine“, hääldades d-d väga tagasihoidlikult; tema keel oli samuti põletushaavades.

„Kusi, raisk!“ uratas siseorganite-mees.

Jenny Fields pesi Garpi ja enda seebiga ja haigla valgesse emailkaussi kallatud sooja veega puhtaks. Loomulikult ei kavatsenudki ta tarvitada kummikotti ja ta ei kahelnud sugugi selles, et tema arvutused olid õiged. Ta tundis end sigimisvõimelisemana kui küntud muld – nagu väetatud maa – ja ta oli tundnud Garpi purset endas külluslikuna nagu kastmisvooliku juga suvisel ajal (mis suudaks märjaks kasta terve muru).

Ta ei korranud seda enam kunagi. Polnud põhjust. See polnud mingi nauding. Aeg-ajalt ta aitas Garpi käega ja kui Garp nuttis, siis andis Jenny talle rinda, aga mõne nädala pärast olid erektsioonid lakanud. Kui Garpil sidemed käte ümbert lahti võeti, võis tähele panna, et isegi paranemisprotsess on kulgenud otsekui vastupidises suunas; ta mähiti uuesti sidemeisse. Ta kaotas igasuguse huvi rinna vastu. Tema unenägude kohta võis Jenny oletada, et need sarnanevad kala unenägudega. Garp oli tagasi üsas, Jenny teadis; keset voodit, väikesena ja tekkimähituna, võttis kuulipildur sisse looteasendi. Ta ei häälitsenud enam. Ühel hommikul nägi Jenny teda oma väikeste nõrkade jalgadega põtkimas; Jennyle näis, et ta tunneb seda oma kõhus. Ehkki millegi olulise jaoks oli veel liiga vara, teadis ta, et midagi olulist on tulekul.

Varsti lakkas Garp põtkimast. Hapnikku sai ta ikka veel kopsudega õhku hingates, aga Jenny teadis, et see on lihtsalt tunnistus inimese liigiomasest kohastumisvõimest. Ta ei võtnud toitu, seetõttu tuli teda toita intravenoossel teel, niisiis sõltus ta jälle omamoodi nabanöörist. Jenny ootas tema viimast staadiumi üpris suure ärevusega. Kas lõpp saabub heitlusega, mis meenutab seemneraku raplevat heitlust? Kas jääb katmata, kõrvale heidetud seemnetõkkega munarakk igatsevalt surma ootele? Kuidas kavatseb pisi-Garpi hing sellel tagasiteel algusse kahestuda? Aga see staadium jäi Jennyl nägemata. Ühel Jenny vabal päeval tehnik-seersant Garp suri.

„Millal ta veel oleks pidanud surema?“ kirjutas Garp. „Mu ema vaba päev oli ainus aeg, kus ta sai põgeneda.“

„Loomulikult ma tundsin midagi, kui ta suri,“ kirjutas Jenny Fields oma kuulsas autobiograafias. „Aga parim osa temast oli minus. See oli kõige parem võimalus meile mõlemale, ainus viis, kuidas tema võis edasi elada, ainus viis, kuidas mina tahtsin last. Et ülejäänud maailm leiab selle olevat kõlvatu, näitab minu jaoks ainult seda, et maailm ei austa üksikisiku õigusi.“

Oli aasta 1943. Kui Jenny rasedus muutus silmnähtavaks, kaotas ta oma töökoha. Muidugi olid ta vanemad vennad just seda oodanudki; see ei üllatanud neid sugugi. Jenny oli juba ammu loobunud katsetest veenda neid oma karskuses. Ta liikus mööda isamaja avaraid koridore Dog’s Head Harboris nagu rahulolev kummitus. Säärane enesevalitsus ajas tema perekonna ärevile ja nad ei puudutanud teda. Endamisi oli Jenny üsna õnnelik, aga kui arvestada, kui palju ta oma tulevasest lapsest mõtteid heietas, siis on päris ime, et ta ei mõelnud kordagi lapse nimele.

Sest kui Jenny sünnitas üheksa naela kaaluva poisslapse, ei olnud tal ühtegi nime käepärast. Jenny ema küsis, mis nime ta kavatseb poisile panna, aga Jenny oli äsja sünnituslaualt tulnud ja saanud rahusteid; ta ei olnud eriti koostöövalmis.

„Garp,“ ütles ta.

Jenny isa, kingakröösus, arvas, et see oli röhatus, aga ema sosistas talle: „Nimi on Garp.“

„Garp?“ kordas isa. Nad teadsid, et sel kombel võivad nad välja selgitada vastsündinu isa. Jenny polnud loomulikult midagi üles tunnistanud.

„Küsi järele, kas see on selle koerapoja ees- või perekonnanimi,“ sosistas Jenny isa Jenny emale.

„Kas see on eesnimi või perekonnanimi, kallis?“ küsis Jenny ema tütrelt.

Jenny oli väga unine. „Garp,“ ütles ta. „Lihtsalt Garp. Rohkem mitte midagi.“

„Vist on perekonnanimi,“ ütles Jenny ema Jenny isale.

„Mis ta eesnimi on?“ küsis Jenny isa ärritatult.

„Ma ei teagi,“ pomises Jenny. See oli tõsi. Ta ei olnudki teada saanud.

„Ta ei teagi, mis mehe eesnimi oli!“ möirgas isa.

„Kallis, palun,“ ütles ema. „Kindlasti tal on ka eesnimi.“

„Tehnik-seersant Garp,“ ütles Jenny Fields.

„Sõdur, kurat, ma teadsin ette!“ ütles isa.

„Tehnik-seersant?“ küsis ema tütrelt.

„T. S.,“ ütles Jenny Fields. „T. S. Garp. Nii on minu lapse nimi.“ Ta uinus.

Jenny isa oli maruvihane. „T. S. Garp!“ lõugas ta. „Mis lapse nimi see niisugune on?“

„Päris tema oma nimi,“ vastas Jenny talle hiljem. „See on ta oma nimi, kurat võtaks, tema ja mitte kellegi teise.“

„Väga lõbus oli sellise nimega koolis käia,“ kirjutas Garp. „Õpetajad küsisid alati, mida need initsiaalid tähendavad. Alguses ma ütlesin, et need on lihtsalt initsiaalid, aga nad ei uskunud kunagi. Siis ma pidin ütlema: „Küsige mu ema käest. Tema räägib teile.“ Ja nad küsisidki. Ja vana armas Jenny ütles neile kogu tõe suu sisse.“

Nii anti maailmale T. S. Garp: sündinuna heast põetajast, kellel oli tugev iseloom, ja seemnest, mille külvas keegi pardakuulipildur – tema viimsest valangust.