Читать книгу U2: Ühe rokkbändi lugu - John Jobling - Страница 4

Pärast Mount Temple’i esinemist ütles Adam bändikaaslastele, et hangib neile esinemisi tõelistes kontserdipaikades. Ta kinnitas, et tal on kontakte. Inimesi, kes aitaksid neil saada jala ukse vahele. Teistele oli Feedback vaid hobi. Midagi, mida teha õhtuti pärast kooli ja nädalavahetustel. Pauli jaoks oli see parimal juhul teraapia, mis aitas keskenduda lõpueksamitele. Seejärel kavatses ta minna Dublini ülikooli kolledžisse (UCD) kunstikraadi omandama. Dave oli Paulist aasta tagapool ning kavatses saada kraadi loodusteadustes või meditsiinis. Richard oli juba saanud riikliku stipendiumi, et omandada inseneriteaduste bakalaureusekraad Dublini Trinity kolledžis. Larry mängis mõttega kool pooleli jätta ja leida endale töö. Sellegipoolest oli Adam veendunud, et bänd on ainus mõistlik karjäär. „Kui oled lihtsalt järjekordne sitapea eeslinnast, siis on minu meelest üsna mõistetav, et kui sulle pakutakse võimalust asuda maailma vallutama ja võita, siis haarad sellest kinni,” mõtiskles ta hiljem usutluses ajakirjale Q. „Ühelgi teisel alal ei olnud mulle suurt tulevikku määratud. Minust oleks saanud vilets maastikukujundaja või midagi säärast.”

Üritades oma primitiivset saundi uurida ja laiendada, lisas Feedback koosseisu kaks taustalauljat, kelleks olid Ivani vanem õde Stella McCormick ja tema parim sõbratar Orla Dunne, kes oli kuulunud Mount Temple’is koos Pauliga Albert Bradshaw’ laulurühma The Temple Singers. Varsti pärast seda veenis Adam kampa rivaalitseva kooli St. Fintani õpilasi laskma uuel bändil mängida eelseisval kontserdil 11. aprillil 1977 (teine ülestõusmispüha) oma kooli saalis. St. Fintan oli kohalik poistekool, kus käisid Surroni ja ümberkaudsete piirkondade lapsed, Mount Temple’it peeti sellega võrreldes peeneks ja liberaalseks kooliks, nii et nende kahe vahel valitses alati teatud vastasseis. Feedback harjutas esinemiseelsel nädalal Adami kodus Malahide’is ning lisas oma repertuaari uusi lugusid: Eaglesi „Peaceful Easy Feeling”, Neil Youngi „Heart of Gold”, David Bowie „Suffragette City”, Jimi Hendrixi versiooni „Johnny B. Goode’ist” ja The Moody Bluesi „Nights in White Satin” (kus Dunne esitas flöödisoolo). Kõik olid üsna närvis. Ühel hetkel võrdlesid tüdrukud Pauli laulmist tulekahjuga lemmikloomapoes ning soovitasid, et solistirolli võtaks üle Dave.

Esinemine ise oli farss. Feedback esines esimesena, soojendades St. Fintani hard rock’i punti Rat Salad ja peaesinejat The Arthur Phybes Bandi. Enne lavaleminemist tekkis neil esimesega äge vaidlus selle üle, kumb võib pista rinda „Johnny B. Goode’iga”. „Lava taga vaieldi pisut, kuna see oli üks nende väheseid kiireid lugusid,” meenutab endine Rat Saladi bassimängija Jack Dublin. „Asi lahendati nii, et Larry ja meie trummar Robert Campbell vahetasid mingeid trummividinaid ning Rat Salad ei pidanud seda mängima. Aga me mängisime ikkagi!”

Feedbacki esinemine oli Dublini sõnul katastroof. „Nad olid täielik katastroof,” kinnitab ta. „Ma ei usu, et nad oleksid ühtki lugu korralikult kokku mänginud.” Madalpunkt saabus siis, kui tüdrukute mikrofonid „Nights of White Satini” ajal üles ütlesid ning Paul, akustiline kitarr seljal rippumas, põlvitas Dunne’i ette ning hoidis oma mikrofoni tüdruku flöödi suunas, nagu oleks Dunne kitarrijumal, kes alustab eriti raju soolot. Tulemus oli täpselt nii koomiline, kui kõlab. Pärast etteastet puhkes Dunne puhtast piinlikkusest lava taga pisaraisse. Sealsamas otsustati, et naistaustalauljate lisamine oli olnud kohutav viga. McCormick ja Dunne löödi minema. Viis poissi otsustasid distantseeruda ka Feedbacki nimest ja nimetasid ennast ümber The Hype’iks, mis oli Bowie vana saatebändi lavanimi. (Juhtumisi sai Adamile sama kuu lõpus St. Fintanis osaks veel üks alandus, kui ta katkestas The Max Quad Bandi bassimängijat asendades oma ajastamisprobleemide tõttu järsult nende Free „All Right Now” ettekandmise.)

The Hype jätkas harjutamist Mount Temple’is ja astus vahel üles mõnel õpilasüritusel, peamiseks tõukejõuks Adami vankumatu usk, et nad suudavad jäädvustada oma nime Iirimaa mahajäänud muusikaareenile ning pääseda kolkunud eeslinnaelust. Lootus saabus 1977. aasta suvel, kui Niall Stokes – sõites hilinenult Londoni punkrokilahvatuse laineharjal – asutas Iirimaa esimese tõelise peavoolu-muusikaajakirja Hot Press ning roki-DJ Dave Fanning rajas piraatjaama Radio Dublin. Fanning ja Hot Pressi kaastöötaja Bill Graham (kaks vaid käputäiest mainekast Iiri ajakirjanikust, kes mõistsid punki, eriti Briti „abiraharoki” kontekstis, mille juured olid majanduslikus ja sotsiaalses ebavõrdsuses) kammisid läbi Dublini baare, arvustasid kontserte ja usutlesid ansambleid. Üleöö torkasid kesk- ja madalama keskklassi jõmpsikad, kellel jätkus raha ja soovi vanemate väärtused hüljata, endal haaknõelad läbi nina, omandasid sülitamise kunsti ning moodustasid pungi amatöörluse ja mässumeele ajel bände. See oli endise Smithsi solisti Morrissey sõnul muusikaline liikumine ilma muusikata.

Uudishimulik ja vaba hingega Adam koges punki omast käest Londonis koolivaheaegadel, imades endasse selle tarbimiskultuurivastasust ja uimasteid. Ta naasis Dublinisse portsu uute lintidega, millega oma bändikaaslasi innustada. „Ühildusin sellega otsemaid,” meenutas Adam usutluses The Observerile. „Äkki oli olemas joon inimeste vahel, kes kuulasid Led Zeppelini, ja inimeste vahel, kes kuulasid punki, ja ma teadsin, kummal poolel olen mina.”

Tõsiseltvõetava rokiajakirjanduse sünd Iirimaal sundis Briti plaadifirmasid heitma Dublini suunas uudistavaid pilke, kuid noorte bändide tulv muutis kontserdi korraldamise mõnes suuremas paigas senisest kaks korda raskemaks. Lõksus koolivõimlate ja kirikusaalide kõnnumaal, pöördus Adam paari tuntuma kohaliku muusiku poole palvega saada nõu, kuidas murda Grafton Streeti ja Lower Baggot Streeti tärkavale muusikaareenile. Steve Averill, The Radiators From Space’i solist ja kohaliku reklaamiagentuuri graafiline disainer, õpetas talle tasuta reklaami põhimõtteid nagu flaierite jätmine kaupluseakendele, visiitkaartide jagamine teiste bändide esinemistele ja raadiosse helistamine. Adam astus veel ühe sammu kaugemale, saates Hot Pressile ja NME-le ise The Hype’ile kirjutatud fännikirju, sageli pseudonüümi Brian alt.

Averill soovitas tal olla baaridega pidevas kontaktis ja püsida nähtaval. Ka seda soovitust rakendas Adam äärmuslikult. Alaealisena kasutas ta turvamehest möödapääsemiseks võltsitud ID-kaarti ning kui oli sisse pääsenud, rääkis juhtkonna ja töötajatega, nagu oleks tema see, kes neile teene osutab, lastes oma bändil seal mängida. Viimastel oli raske jääda külmaks brändit joova ja sigarit pahviva noore laitmatute kommetega nuiaja vastu, kelle hiigelsuurte uduste prillide taga läigatas pisut enam kui raas meeleheidet. Ent hoolimata kogu tema nutikusest esinemisvõimalusi ei tulnud. „Tule hiljem tagasi,” öeldi talle korduvalt.

John Leslie meenutab: „Adam oli bändi esialgses korraldustöös väga aktiivne, kulutas ehk liiga vähe aega muretsemisele, kas ta oskab mängida, ning hoopis rohkem aega, manööverdades neid sobivasse positsiooni, kust nad saaksid tõelist karjääri alustada. Hiljem sai temast muidugi üks paremaid rokkbassimängijaid.”

Paul oli astunud õppima UCD-sse, nagu ta plaanis. Ent just siis, kui ta hakkas uue keskkonnaga kohanema, selgus, et ta oli läbi kukkunud iiri keele lõpueksamil, mis tuli ülikooli astumiseks sooritada. Talle öeldi, et kui ta läheb veel aastaks tagasi Mount Temple’isse ja parandab oma iiri keele tulemusi, võtab UCD ta rõõmuga jälle vastu. Paul ja tema isa protestisid, kuid tulemusteta. Paul naasis oma vanasse kooli, saba jalge vahel. See oli pikk aasta.

Positiivse poole pealt andis tõsiasi, et ta õppis nüüd vaid üht ainet, Paulile rohkem vaba aega, et täiustada oma rolli klassi klounina. Ühel hommikul põhjustas ta kooli koridoris stseeni, ilmudes lagedale Mount Temple’i esimese punkarina, jalas lillad liibuvad teksad ja seljas samasugune jakk, lisaks mustad kõrge kontsaga saapad, juuksed pügatud ja kõrvarõngast alahuuleni ulatuv kett. Õpetajad ja õpilased ahhetasid teda nähes õudusest ja Ali tormas vihaselt minema. Ent see kõik oli vaid tähelepanu pälvimiseks: kuuekümnendate aastate liibuvad riided olid välja kaevatud Pauli venna Normani garderoobi taganurgast ning huul ei olnud tegelikult läbi torgatud.

Koolielu kõrvalt oli Paulist saanud Lypton Village’i, Briti komöödiasketšide sarjast „Monty Pythoni lendav tsirkus” inspiratsiooni saanud sürrealistliku tänavakamba asutajaliige. Teismelised sõbrad, keda ühendas rahulolematus Dublini eeslinnaelu üksluisuse ja ettearvatavusega, põgenesid nalja-, muusika- ja kirjandusmaailma. Paul, Derek Rowen ja Fionan Hanvey, uje androgüünne Bowie-austaja, kellega nad olid sõbrunenud kaheteistkümneaastaselt, uitasid õhtuti ümbruskonnas ringi, viskasid nalja täiskasvanute stereotüüpide üle ning värbasid mõttekaaslastest „autsaidereid”, keda leiti tavaliselt teeäärse vaimuhaigla krundil puude vahel mängimas. „Me kasvasime üles, uurides tänavanurgal inimesi, naersime selle üle, kuidas nad rääkisid ja nende väljenduste üle,” rääkis Paul hiljem NME-s. „Pilkasime täiskasvanute maailma ja otsustasime üksmeelselt, et ei kasva kunagi suureks, kuna me ei näinud midagi peale tobeduse.”

Igale Lypton Village’i liikmele anti hüüdnimi, mis peegeldas nende isiksust ja kujuteldavat muutunud teadvuse seisundit, milles nad viibisid. Paul ristis Dereki Guggiks ja Guggi omalt poolt hakkas teda kutsuma Steinhegvanhuysenolegbangbangbangbangiks. Hiljem hülgas Paul hüüdnime ja võttis selle asemele uue, milleks oli O’Connell Streeti Bono Vox, kus Bono Vox oli teisend Bonavoxist, ladina keeles „hea hääl” (kuigi ta eitas, et teadis seda) ning ülalmainitud tänava lähedal asunud kuuldeaparaatide kaupluse nimi. Hiljem lühendas ta selle lihtsalt Bonoks. Vahetevahel kambas olnud Dave Evansit kutsuti nüüdsest tema terase mõistuse ja peakuju tõttu Edge’iks. Teiste värvikate hüüdnimede seas olid Gavin Friday (Fionan Hanvey), Strongman (Trevor Rowen), Dik (Richard Evans), Pod (Anthony Murphy), Bottle of Milk (Tommy McCann), Dave-iD Busaras (David Watson) ja Cocker Spaniel (Reggie Manuel). Adam ja Larry ristiti missis Burnsiks ja Jamjariks, kuigi kumbki nimi ei jäänud neile väljaspool kampa külge.

Lypton Village oli tore meelelahutus, kuid Bono hoidis silma peal peaauhinnal: ülikoolil. Adam käskis tal selle unustada. Tulevik oli The Hype’is. Ent nagu Edge, Dik ja Larry, ei saanud ka Bono teisiti kui suhtuda bassimängija veendumusse kahtlusega. Seda seni, kuni oktoobris tuli Dublini Trinity kolledžisse esinema The Clash. Bono meenutas The Observeris: „Ma ei mäleta, mis lugusid nad mängisid, kui aus olla, siis ma ei mäleta kuigi palju muusikast. Tean lihtsalt, et tol õhtul muutus kõik ning olen kindel, et mitte ainult minu jaoks. Nullpunkt. Vapustus uuest, kus kõik muutus… Kui ma järgmisel päeval konkus (kodus) istusin ja aknast välja vahtisin, oli kõik väga selge. Maailm on vormitavam kui arvate, tegelikkuse eest on võimalik pääseda.”

Kuid tähtsamad asjad kõigepealt: The Hype pidi hakkama ise lugusid kirjutama. Seni olid nende esinemised koosnenud töötlustest, mis said seejuures halva vastuvõtu osaliseks – kui nad alustasid oma versiooni Youngi loost „Heart of Gold”, peeti pudelitega loopimist mõistlikuks reaktsiooniks. Bono oli varem proovinud kätt kantrirokklaulu „What’s Going On” kirjutamisega, aga hoolimata bändi valmisolekust seda paar korda ka elavas esituses mängida oli töö endiselt pooleli. Bändi laulukirjutamisprotsess oli kaootiline ja räpakas, nad toetusid kindla valemi asemel pigem oma vaistule ja muusikakirele, et see nad läbi loomingulise mülka juhataks. Nagu Edge hiljem ajalehele Los Angeles Times tunnistas: „Meile sai selgeks, et meil polnud laulukirjutamise tehnilisest küljest aimugi. Meie ettekujutus laulukirjutamisest oli see valmis unistada. Püüdsime kujutleda, kuidas võiksid seda laulu teha teised, The Clash või Lennon või The Jam.” Edge’i eeskuju kitarristina oli Tom Verlaine New Yorgi postpungibändist Television, ning ta veetis järgmised kaksteist kuud, jäljendades hoolikalt Verlaine’i lihtsat, kuid dramaatilist rütm/juhtkitarristi stiili, kuni komistas omaenda versioonile sellest. Ka Bono võttis üle Verlaine’i nasaalse vingumise, millele oli omakorda eeskujuks Patti Smith, Larry ja Adam aga püüdsid lihtsalt tempos püsida. Selle tulemuseks olid „Street Mission” Edge’i pooltoore kitarrisoologa, ja „The Fool”, mis mõlemad lisati peagi bändi esinemiskavva, lisaks Sex Pistolsi „Anarchy in the U.K.”, Tom Robinson Bandi „2-4-6-8 Motorway” ning Ramonesi „Gimme Gimme Shock Treatment” ja „Glad to See You Go” kaverid.

Juhtumisi tuli teismelistel tänada Ramonesi nakkavat närimiskummi-punki, mis tõi neile esimese suure läbimurde riigitelevisiooni. Kuuldes, et Albert Bradshaw kohtub telekanali RTÉ produtsendiga, et arutada The Temple Singersi ülesastumist kanali tuntuimas lastesaates „Youngline”, rääkis Bono oma kunagisele muusikaõpetajale soovist teha programmile prooviesinemine ning peaaegu anus, et Bradshaw tooks oma tähtsa külalise üht The Hype’i proovi vaatama. Produtsent saabus lipsus ja ülikonnas, üliasjalikult ja ettekujutusega, et noor bänd tema ees kirjutab kõik oma esitatavad lood ise. Selleks ajaks, kui bänd alustas teist lugu, oli produtsendi suu hämmastusest peaaegu põrandani pärani. Ta naasis oma kontorisse RTÉ peakorteris veendumusega, et on üksipäini avastanud järgmise suure Iiri bändi ning tahtis sellega kolleegide ees hoobelda. Tal polnud aimugi, et teismelised olid esitanud talle enda lugude pähe ainsad kaks Ramonesi laulu, mida nad mängida oskasid. Saate salvestamisel, mis toimus 2. märtsil 1978, ent läks eetrisse alles kolm kuud hiljem, loobus The Hype (ilma Dikita) Ramonesi töötlustest varem salvestatud „Street Missioni” versiooni kasuks. Nende teledebüüt meenutas ebamugavat tundmatus kohas vettehüppamist, Edge oli kaameratest kohkunud nagu küülik autotuledest ning Larry peitis oma ärevust naeratuse taha, mis jättis mulje, nagu oleks ta rohukappi rüüstanud. Bono liikus nagu Mick Jagger, kuid nägi vaeva põhitõdedega toimetulemisel, nagu suuliigutuste sünkroniseerimine. Vaid Adam mõjus stuudiotulede kuumuses suhteliselt rahulikult. Sellegipoolest andis kogemus neile pisut maiku meelelahutusmaailmast ja kinnitas veendumust, et nad liiguvad õiges suunas.

Sama ei saanud öelda Adami hinnete kohta. Vaid mõni päev pärast Youngline’i läbimurret kutsuti basskitarristi vanemad Mount Temple’i direktori kabinetti, kus neile teatati, et nende ulakas poeg polnud kahe koolis käidud aasta jooksul – kui ta üldse käima vaevus – üldse pingutanud. Kui Adam ennast ei muuda, ei lubata teda lõpueksamitele, mille sooritamiseks on veelgi vähem lootust. See polnud see, mida Brian ja Jo oleksid tahtnud kuulda. Kui nad olid Adamile basskitarri ostnud, oli poiss neile mõlemale kinnitanud, et hakkab hoolsalt õppima. „Ta ei paista mõtlevat muule kui sellele oma pundile,” ütles härra Medlycott vanematele.

Kodus loeti Adamile sõnad peale ning paariks nädalaks näis olukord laabuvat. See tähendab, seniks, kuni Adam tabati ühel lõunavaheajal paljalt mööda koridori lippamas. Mis liig, see liig. Vastutasuks selle eest, et Claytonid oma poja Mount Temple’ist ära võtavad, lubas härra Medlycott anda poisile hea soovituse, milles väljaviskamist ei mainita. Selles seisis: „Adam Clayton, sündinud 13.03.1960, oli selle kooli õpilane 1976. aasta septembrist 1978. aasta märtsini. Motivatsiooni korral sai hästi hakkama. Ta on ilmutanud arvestatavat initsiatiivikust ja organiseerimisvõimet, eriti seoses oma muusikagrupiga, mida on saatnud märkimisväärne edu. Ta on meeldiv rõõmsameelne isik, oli populaarne ja osales koolielus. Kuna ta tuli kooli hiljem, ei ole tal koolis olnud vastutusrikast positsiooni, kuid minu hinnangul on ta aus ja usaldusväärne ning olen kindel, et sobivas olukorras on ta pühendunud ja vastutustundlik.”

Jo Clayton kartis, et poeg on teel logardielu poole ning õhutas teda tööd otsima. Ta andis pojale majapidamises ülesandeid, et Adam saaks seni pisut raha teenida: nõudepesu, tualettruumi koristamine, muru pügamine. Ema teadmata kasutas Adam raha, et osta jooke ja mõne pläru uutele tuttavatele Dublini skeenes, kus ta veetis suurema osa ajast esinemisvõimalusi kaubeldes, otsustanud kindlamini kui kunagi varem, et The Hype’ist peab asja saama.

Ühel õhtul kuulis Adam, et Thin Lizzy Phil Lynott on linnas ja peatub Clarence’i hotellis Wellington Quayl. Tal õnnestus ühe kontakti kaudu hankida Lynotti toa number, ning suutmata oma indu ohjeldada, helistas talle järgmisel hommikul vara, et saada nõu The Hype’i järgmise sammu suhtes teel maailma vallutama. Lynott oli viisakas, ent keegi pole und silmist hõõrudes oma parimas vormis. Ta soovitas Adamil teha demoplaat ja saata see Londoni plaadifirmadele. Hankida endale korralik mänedžer, kes ei karda kõvasti vaeva näha. Ja jumala eest, leida liitlasi enne vaenlaste leidmist.

Paar päeva pärast nende jutuajamist lehitsesid Adam ja Larry Evening Pressi ja sattusid artiklile eelseisva Limericki kodanikunädala konkursi „Popgrupp ’78” kohta, mille toetajaks oli peale ajalehe Harp Lager Guinness ning mille võitja sai salvestada CBS Recordsis tasuta demoplaadi ning viissada naela auhinnaraha. Adam viskas ajalehe käest, võttis telefoni ja pani The Hype’i kirja. Siis korraldas ta soojendusesinemise alternatiivteatris Project Arts Centre, mis asus East Essex Streetil endises tehasehoones, ning kus kõigi loomevaldkondade noored ja arenevad kunstnikud said katsetada ja oma oskusi arendada.

Sel hetkel hakkas Adam muretsema bändi nime pärast. The Hype näis liiga lihtne, selles puudus teatud salapära. Steve Averill oli sellega nõus. Ta palus Adamilt paar päeva, et mõni teine nimi välja mõelda, ning üks tema valitud nimedest oli U2. Seda nime kandis Ameerika luurelennuk, mille allatulistamine Nõukogude Liidu kohal 1960. aastal vallandas äärmusliku usaldamatuse perioodi, mis kulmineerus Kuuba raketikriisiga. Sama nime kandis ka Eveready populaarseim kuivpatarei. Ka võis see tähendada lihtsalt „sina ka”. Adamile nimi meeldis. Õige pea nähti Bonot ja Edge’i mööda Mount Temple’i peakoridori loivamas, rinnas omavalmistatud U2 märgid ja ootamas innukalt vältimatut küsimust: „Mis värk see veel on?”.

17. märtsil astus äsja ristitud U2 edelasse suunduvale rongile, et osaleda kahepäevasel Limericki konkursil, saatjaks suurem osa Lypton Village’ist. Adam teatas ametnikele viivitamatult bändi nimevahetusest, mida need kuulsid valesti „U2 Malahide”, ning istus siis teiste juurde võistlust vaatama. Nad olid üks kolmekümne kuuest esinejast, kes olid paigutatud laiali mitmesse kohalikku esinemispaika ning lootsid kõik eelvoorust edasi pääseda. Kuumadeks favoriitideks peeti samuti Dublinist pärit Rocksterit ja Athenryst pärit The Dovesi. Ikka veel taastumas eelmise õhtu esinemisest Project Arts Centre’is, vabandas Bono ette käheda hääle pärast ning Edge alustas kolmest laulust koosnevat kava: „Street Mission”, „The TV Song” (mis oli austusavaldus nende kangelastele, bändile Television) ja „Life on a Distant Planet”. Pealtnägijate sõnul oli saund must ning Bonol oli oma hääle suhtes õigus, ent see ei lugenud. U2 pääses sellegipoolest kaheksa hulka finaali, kus nad põhjustasid suure segaduse, napsates oma rivaalide eest võidu.

„Mitte ainult minu bändikaaslased, vaid ka teiste kontserdil osalenud bändide liikmed arvasid, et nad olid arvatavasti halvim bänd finaalis!” meenutab The Dovesi kitarrist Francis Kennedy. „Nad olid teistest nooremad ja neil puudus sügavus. Bonol oli mullet-soeng, seljas kitsas kaherealine messingnööpide ja epolettidega pintsak ning jalas põlvedeni ulatuvad nahksaapad. Mäletan vaid, et ta nägi välja upsakas, aga ei avaldanud muljet. Nii kitarrist kui ka bassimängija kõlasid nagu algajad, viletsa tooni ja tehnikaga. Meie arvates oli see viga!”

Savoy Cinema kinokompleksis toimunud finaali žüriiliikmete seas olid CBS-i Iirimaa turundusjuht Jackie Hayden ja telekanali RTÈ meelelahutusjuht Billy Wall, kellega U2 paistis pärast nende esinemist Youngline’is olevat sõbralikus vahekorras. Paljude võistlejate meelest lehkas tulemus onupojapoliitika järele. „Ma ei tea muud, kui et nägin Billy Walli tulemas vaheajal bändiruumi,” räägib Kennedy. „Ta eiras kõiki teisi peale U2, kellega ta istus terve vaheaja väikese laua ümber ja lobises. Meile oli see solvav – mitte et keegi meist oleks tahtnud härra Walliga lobiseda, kuid see näitas tema varjamatut eelistust … Meie olime vaid etturid Dublini bändi turuletoomisel.”

Auhinnatseremoonia ajal lubas Hayden isiklikult anda U2-le ohtralt stuudioaega, Guinnessi esindaja Limericki piirkonnas Colm Clarke andis neile aga üle tšeki viiesajale naelale. „See tähendab, et me saame lahendada suurejooneliselt oma rahaprobleemid, eriti mis puutub tehnikasse,” ütles Bono sajapealisele publikule, pigistades tšekki peos, nagu sõltuks sellest elu. „Loodame, et saame nüüd osta kaubiku.” Adam lisas: „Dublinis ei huvitanud me kedagi ning siis tulime viimase abinõuna siia.”

Dik Evans, kes ei mänginud ei kitarri ega ergutanud bändi Limericki võidu ajal ka kõrvalt, lahkus kaks päeva hiljem ametlikult ning moodustas koos Gavin Friday ja Guggiga Virgin Prunesi. Tema senised bändikaaslased korraldasid talle Howthi presbüteri kirikus hüvastijätuesinemise, kus esitati The Hype’ina lühike kava kavereid, milles Dik mängis rütmikitarri. Astunud seejärel põgusalt kõrvale, et lasta The Prunesil teha laivis debüüt, naasid nad lavale ja lõpetasid kontserdi pärjatud U2-na originaalmaterjalikavaga. Arvestades Diki harvaks jäänud kaasalöömist viimastel kuudel, ei tulnud tema ülehüppamine kellelegi üllatusena. „Nemad (U2) muutusid asja suhtes väga intensiivseks ja mina mitte, see oli peaaegu nagu lahesuurune põlvkondade vahe. Ma lihtsalt ei sobinud, rohkem suhtumise kui millegi muu poolest,” rääkis Dik hiljem. „Ma ei mõelnud ühelgi hetkel: „Jah, ma tahan olla bändis ja muud midagi”, samas kui kõik teised hakkasid just nii tundma.”

Umbes samal ajal otsustas Adam, et neil võiks kasu olla Hot Pressi ajakirjanikust Bill Grahamist, ning pommitas meest telefonikõnedega, milles kutsus teda U2 mängimist vaatama. Graham sai tööl noortelt rokkstaarihakatistelt iga päev sääraseid kõnesid, kuid keegi ei olnud veel kunagi tulnud sellele, et helistada talle koju Howthi, kus ta elas koos oma ema Eileeniga. Graham ei olnud näinud U2-d elavas esituses, aga oli lugenud nende Limericki vägitegudest ning sellest koos Adami visadusega piisas, et leppida üheks aprilli pärastlõunaks kokku kohtumine Raheny Green Dolphini restoranis. Graham oli kahekümne seitsme aastane, rõõsanäolistest teismelistest paljude kogemuste ja pettumuste võrra rikkam. Ta oli soe suure südamega mees, vastand ringkondadele, kus ta liikus. Ta oli uskumatult terane ning sügavate teadmistega rock’n’roll’ist ja Iiri juurtega muusikast. U2 meeldis talle esimesest pilgust. Nad esitasid praktilisi küsimusi Dublini skeene kohta ning neist õhkus siirast tagasihoidlikkust ja tõsidust, mis eristas neid lühinägelikest poosetajatest, kellega Grahamil oli olnud ebaõnne pidevalt suhelda.

U2 kutsus Grahami oma eelseisvale salvestusele Jackie Haydeniga Dublini Keystone’i stuudios. See polnud just kõige viljakam õhtu, sest bändi stuudiokogenematus oli ilmselge, pealegi tiris Larry isa poisi varakult minema, sest järgmisel päeval oli vaja kooli minna. Sellest hoolimata pakkus nende toores potentsiaal Haydenile huvi ning ta pakkus neile lepingut CBS-i Iiri harukontoris. Kuid U2 ütles viisakalt ära. Leping meenutas jaapanikeelset instruktsiooni ja nad ei olnud valmis võtma kohustusi seoses millegagi, millest nad midagi ei teadnud. Ka Graham oli nähtust ja kuuldust elevil ning istus õhtul koju jõudes laua taha ja kirjutas Hot Pressile bändi kohta esimese olemusloo, mille pealkiri oli lihtsalt „Jep! See on U2”. (Varase märgina Bono kinnismõttelisest kalduvusest analüüsida iga detaili iga mõeldava nurga alt võttis ta pärast loo ilmumist enda peale passida Grafton Streeti ajaleheputka juures ja uurida välja, mis tüüpi inimesed bändist huvituvad.)

Grahamist sai algusaegadel U2-le omamoodi isakuju. Ta lasi neil endalt infot õngitseda, hoiatas neid rock’n’roll’i liialduste eest ja andis neile oma plaadikogu võtmed. Lypton Village ristis ta tema veinipunaste huulte tõttu Burgundyks. Ja nagu Phil Lynott, rõhutas temagi, kui oluline on leida täiskohaga mänedžer, eriti kui nad tahavad murda kohalikule skeenele ja kaugemalegi. Kui Adam küsis, kas Graham teab kedagi, vastas see: „Paul McGuinness.”

Paul McGuinness sündis 1951. aasta juunis armeehaiglas Saksamaal Rispenis, kus teenis tema kuninglike õhujõudude kaptenist isa Philip. Ema Sheila oli õpetaja ja pärit Kerryst. Suurema osa lapsepõlvest oli McGuinness veetnud Inglismaal ja Maltal, kui isa siirdus ühest baasist teise. Ema õpetas teda kodus ning kümneaastaselt saadeti ta Iirimaale jätkama haridusteed Kildare’i internaatkoolis, mida juhtisid jesuiidid ning kus ta omandas The Irish Timesi kadunud majandustoimetaja Paul Tansey sõnul loomupärase ülbuse, mida Clongowes Woodi (kolledži) õpilastesse sisendati. Prisket poissi kiusati koolis ning üks sõber meenutab usutluses samale Iiri ajalehele teda tujuka ja ühisüritustel endassetõmbununa. See aga ei pärssinud poisi akadeemilist arengut: ta oli kahe võrdlemisi hea vastuvõtu osaliseks saanud näidendi lavastaja, toimetas koolilehte ja võitis parima väitleja kuldmedali.

Lõpetanud kiitusega inglise, prantsuse ja ladina keeles, astus McGuinness 1968. aastal Dublini Trinity kolledžisse õppima filosoofiat ja psühholoogiat. Trinity oli õppimiseks üsna lahe paik. Hoolimata selle kõige ebaseaduslikkusest ja amoraalsusest oli alati varuks kanepit, mida suitsetada, ning üllatav hulk kohustustevaba seksi; sageli visati nalja, et vähemalt pooled Trinity neljasaja viiekümnest tudengist olid meditsiinilistel põhjustel rohtude peal. McGuinnessi lähimate sõprade seas Trinitys olid säärased tulevased suurused nagu Dublini Gate Theatre’i direktor Michael Colgan, kes võitis teda konkursil draamarühma Trinity Players esimehe kohale, kunagine Põhja-Iirimaa kunstinõukogu liige Donnell Deeny ja keegi Bill Graham. Paul kohtus ka Kathy Gilfillaniga, kelle viljatut kampaaniat Trinity Tudengiliidu presidendi kohale ta isiklikult juhtis. Nad abiellusid 1977. aastal.

Kõige põhjal otsustades oli McGuinness võrdlemisi vilets näitleja. Ometi tõusis ta oma tähesäras kaaslaste seas esile, ning selle põhjuseks peetakse tema vankumatut tööeetikat ja halastamatut ambitsioonikust. Paul tunnistas sõpradele sageli, et ei saa kunagi tõeliselt õnnelikuks, enne kui on rikas.

Oma kolmandal Trinity-aastal oli McGuinness kolledži ajakirja TCD Miscellany toimetaja ning kasutas seda vahendina maksta kätte neile, kes olid teda tema arvates kuidagi põlastanud. Ühe tudengi, popballaadidega kuulsaks saanud Chris de Burghi sõnul joonistas Paul alatasa kentsakaid pilte siruli poistest, keel suust rippumas ja naelad läbi keele torgatud, mis oli üsna kummaline. Üks pidevatest ohvritest oli dekaani asetäitja Brendan Kennelly, kelle avameelsus ja osavõtlikkus põrkasid kokku McGuinnessi sarkastilise huumorisoonega, mis oli veel üks näide tema loomuse ülbetest ja agressiivsetest tahkudest, millega puutusid aja jooksul kokku ka paljud teised (talle lähedaste inimeste sõnul võis säärane käitumine olla katse häbelikkusest üle saada). Ent Kennelly skooris ka väikese võidu. Aasta lõpus sai McGuinness oma peamiselt vaenlaselt kirja, mis teatas kahetsusega, et ta polnud osalenud piisavalt loengutes, et pääseda lõpueksamile. McGuinness saadeti asju pakkima.

Kuigi McGuinness teenis piisavalt Londoni taksojuhina ja seejärel Lourdes’ giidina, et naasta Trinitysse ja teha kolmas õppeaasta uuesti, ei jäänud ta pidama piisavalt kauaks, et kraad ära teha. Pärast seda, kui talle oli pakutud ainulaadset võimalust töötada võttepaikade mänedžerina John Boomani 1974. aasta filmi „Zardoz” juures, mille peaosaline Sean Connery kandis sugugi mitte ahvatlevat punast rihma ja sama värvi trakse, otsustas ta jäädagi sellele alale, peamiselt telereklaamide režissööri assistendina.

1976. aastaks oli McGuinness püsikunde The Baileys, populaarses pubis Dublini Duke Streetil, kus ta kohtus mitme oma vana Trinity semuga, kelle seas oli ka üks Don Knoxi nimeline. Knox kuulus tollal folkrokigruppi Spud, kelle esimest kaht albumit, „A Silk Purse” ja „The Happy Handful”, oli saatnud teatud edu nii Iirimaal kui ka Rootsis, samuti oli neil tekkimas tugev live-esineja maine üle kogu Euroopa. Ühel õhtul klaasi taga rääkis Knox McGuinnessile, et Spudi kolmeaastane plaadileping Polydoriga oli lõppenud ning neil oli hakanud tekkima kahtlus oma mänedžeri visiooni suhtes. Kuigi McGuinness polnud eriline muusikaasjatundja, oli ta sageli ilmutanud huvi rock’n’roll’i mänedžeri ameti vastu. Ta seostas The Beatlesi ja The Rolling Stonesi edu nende mänedžeride Brian Epsteini ja Andrew Oldhamiga ning oli kadedusega jälginud, kuidas Donnell Deeny vanem vend Michael aitas muuta Horslipsi suhteliselt edukaks keldi roki ekspordiartikliks. Rohkem kui kunagi varem tundus McGuinnessile, et bändimänedžeri töö võiks olla tee ihaldatud rikkusele, ning ta pakkus Knoxile ja Spudile oma teeneid.

Kuid see polnud just taevas sõlmitud liit. Knox meenutab: „Kui meie eelmine mänedžer oli korraldanud kõik esinemised ning tegutses ka agendina, siis Paul ei olnud selles nii kõva ning uuriti võimalust sõlmida sidemed Louis Walshiga, kes oli tollal noor bändiagent. See ei saanud teoks, seepärast pidime võtma sõltumatu agendi ning meie kulud kerkisid otsemaid. Meie tundsime, et bändil on õigus viiekümnele protsendile käibest, aga pärast kulude ja komisjonitasude mahaarvamist oli see keeruline. Paul on öelnud, et me ei seadnud piisavalt kõrgeid sihte, kuid meie ei tahtnud muud kui teha muusikat ning teenida sellega elatist, ilma et keegi oleks staariks pürginud. Ma tahan öelda, et meid temaga eristab sügav lõhe; tema näeb muusikas tööstust, mina kingitust.”

McGuinnessi auks tuleb öelda, et ta korraldas Spudi enda rahastatud Iiri singli „Kitty” väljaandmise, veenis oma ajakirjanikust sõpra Bill Grahamit kirjutama bändist ajakirjas Scene ning kindlustas punkrevolutsiooni trotsides albumilepingu Rootsi plaadifirmaga Sonet Records. See leping osutus aga kahe teraga mõõgaks, sest Spud langes Briti plaadifirmapoliitika ohvriks. „Võiks öelda, et Rootsi kompanii määris meid Sonet UK-le pähe ja Rod Buckle (Soneti tegevdirektor) polnud sugugi rõõmus, et me tema kaela peale jäime,” räägib Knox. „Võiks öelda, et ta mattis meid sama hästi kui maha.”

McGuinness ja Spud lahkusid kompanii juurest – nende teed läksid vaid kaksteist kuud kestnud töösuhte järel lahku, kui McGuinness üritas läbi suruda plaani, mille järgi oleks bändi uueks suundumuseks olnud kommertsile orienteeritud pop, mis tekitas lepitamatud loomingulised erimeelsused algse koosseisuga.

„Paar poissi, kes kirjutasid lugusid, nägid tema nägemust võibolla suunana, kuhu tüürida, saada popstaarideks ja nii edasi,” meenutab Knox, kes oli kogu hingest idee vastu. „Olime juba teinud Sonetiga ühe albumi ja hakkasime salvestama teist, aga see lõppes karidel. Kirjutajad lahkusid ja mina rühkisin edasi ilma mänedžerita, sest bänd oli ta sisuliselt kõrvale lükanud. Tegelikult oli see tema suhtes ebaõiglane. Ilmselt olin ma tema suhtes ebalojaalne, sest mina püüdsin klammerduda oma elatise külge. Olin pannud sellesse bändi aastaid.” „McGuinnessi lahkumine ei olnud just sõbralik, kuid mitte ka selle vastand,” lisab Knox. „Jõudsin Pauliga kokkuleppele ja olen endiselt teretulnud tema aastavahetuspidudele.”

McGuinness naasis filmitööstusse, ent uskus kusagil kuklas endiselt, et õige bändiga, kes oleks noor, näljane ja väiksemate rahaliste kohustustega, suudaks ta teha teoks oma unistuse ja rikkaks saada. Spudi mänedžeriamet oli toonud rohkem vaeva kui asi väärt, ütles ta ühel õhtul pudeli veini juures Bill Grahamile. Ta selgitas, et tema filosoofia järgi on populaarsus Iirimaal ebaoluline ning rõhutas, et iganädalane esinemine Grafton Streetil ei tee sinust edukat punti. Jah, raha oli korralik, kuid võimalus, et sellest kunagi mõnusalt ära elada, oli piiratud. Graftoni seltskond tüdib peagi sinu nägemisest iga Jumala nädal. McGuinness rõhutas, kui tähtis on leida rahvusvaheline kuulajaskond ja seda hoida. See võtab aega ja raha. Kõik, mida teenid, tuleb pumbata kohe tagasi bändi, et katta ringreisidele, tehnikale ja muule tehtavad kulutused. Ent publik oli olemas, kui olid valmis pühenduma selle otsimisele. Ta lihtsalt ei olnud veel seda „bändilapsukest” leidnud.

Graham oli McGuinnessiga sajaprotsendiliselt nõus ning seega polnud üllatav, et ta teda Adamile soovitas. U2 bassimees helistas kohe McGuinnessile, leppis kokku kohtumise 1978. aasta aprilli lõpus tema korteris Dublini Waterloo Roadil ning tõi kaasa lingi U2 proovist, mida McGuinness mängis telefoni automaatvastajal (makki tal ei olnud). McGuinness ei olnud kuuldust just ülearu õhevil, kuid lugupidamisest Grahami vastu nõustus kuulama bändi ka elavas esituses. Siiski lükkas ta seda edasi nii kaua, kui sai, kuni 25. maini, kui U2 soojendas Project Arts Centre’is The Gamblersit. Sellega lõi ta kaks kärbest ühe hoobiga. McGuinnessi viieteistkümneaastane õde Katy oli The Gamblersi mänedžer ja suur vend oli seal kandmaks hoolt, et talle makstakse.

Mis puutub lihast ja luust U2-sse, siis üllatas McGuinnessi nende lavaline esinemine, eriti Bono, kes luusis ringi nagu noor Iggy Pop, randmete lõikumine ja veri välja arvatud. Tollal oli punkrokis tavaks peituda oma soengu taha või keerata publikule selg, ent Bono tundus vaatavat igaühele otse silma sisse, julgelt ja rumalalt, nõudes nende täit tähelepanu. Ta oli ülimal määral ekshibitsionist. Muusikas, mis vajas kahtlemata teatud lihvimist, oli olemas pungilik energia, kuid samas oli selle õhustik vaieldamatult positiivsem. „Nad olid säravad, aga väga tahumatud,” ütles McGuinness 2004. aastal Vanity Fairile. „Mõnes mõttes tegid nad täpselt sedasama, mida teevad praegu. Ainult halvasti.”