Оглавление
John Thavis. Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused
SISSEJUHATUS
ESIMENE PEATÜKK. Kirikukellad
TEINE PEATÜKK. Volo papale
KOLMAS PEATÜKK. Nuestro padre
NELJAS PEATÜKK. Kondid
VIIES PEATÜKK. Kass ja hiir
KUUES PEATÜKK. Latinist
SEITSMES PEATÜKK. Paavsti õndsaks kuulutamine
KAHEKSAS PEATÜKK. Paavstirüü ja banaanikoored
ÜHEKSAS PEATÜKK. Seks
KÜMNES PEATÜKK. Tõeline Benedictus
TÄNUSÕNAD
Отрывок из книги
Ajalehtedes ilmunud pealkirjadest võis järeldada, et enam pole pääsu – Vatikani saladused hakkavad tulema päevavalgele. 2012. aasta keskpaigas avalikkuse ette jõudnud dokumendid sundisid paavst Benedictust algatama Vatikanis sisejuurdluse. Paljastused olid piinlikud, et mitte öelda süüdistavad: mitmed käsitlesid Vatikani hägusat finantsmaailma, teised paljastasid salaoperatsioonide üksikasju, leiti märkmeid paavsti eravisiitide kohta ja kirju Itaalia mõjukatelt isikutelt, kes soovisid paavstiga kohtuda – paljud ümbrikud sisaldasid ka kopsakat pangatšekki. Vatikani tippametnike arvates ei olnud skandaalne materjali sisu, vaid hoopis see, et salajased dokumendid üldse avalikkuse ette jõudsid.
Üle kolmekümne aasta Vatikanis toimuvat kajastanud ajakirjanikuna tean väga hästi, et „Vatikani saladusemüür” on suurel määral müüt. Vatikani masinavärgis töötab üle kolme tuhande inimese ja väga paljud neist on valmis jagama igasugust infot, kui neile selleks vaid võimalus anda, aga enamasti toimub see lihtsalt vestluse käigus ning dokumentide vargus on harvaesinev nähtus. Just seetõttu oligi skandaal nii harukordne ja viis põhjaliku juurdluseni, et süüdlane kindlaks teha. Jälgi ajades jõuti üsna kiiresti Paolo Gabrieleni, kes kuulus nende väheste hulka, kel oli ligipääs paavsti kabineti dokumentidele. Tundus ebatõenäoline, et süüdlane on kolme lapse isa ja pühendunud katoliiklane, kes oli Vatikanis töötanud juba 1998. aastast saadik ning teeninud kahte paavsti. Arvati, et temaga oli manipuleerinud mõni kõrgemal seisev ametnik. Igatahes viitas kogu see lugu, mida on üksikasjalikumalt kirjeldatud raamatu viimases peatükis, Rooma kuurias puhkenud avalikule võimuvõitlusele.
.....
Kõike valvur ei kuulnud, aga tundus, et häälteenamus kuulus kardinal Ratzingerile, mis ei olnud muidugi üllatus. Juba mitu kuud oli Vatikanis kardinal Ratzingeri nime sosistatud. Ta meeldis valvuritele, Rooma kuuriale ja paavsti alluvatele. Vatikani valitsuskabinetid olid veidi kõhkleval seisukohal, kuna oli teada, et Ratzinger eelistab diplomaatiale doktriini, aga see tuli Ratzingeri kandidatuurile ainult kasuks. Suurem osa Vatikani koorekihti kuuluvatest inimestest oli juba aastaid seisukohal, et Ratzinger on kõige parem paavstikandidaat. Nad olid oma arvamuse seni küll arukalt enda teada jätnud. Kui oleks selgunud, et tegemist oli Rooma kuuria valimiskampaaniaga, oleks kõik võinud vett vedama minna. Kõik sõltus hääletustulemustest. Kardinal Ratzinger vajas 77 häält, et valituks osutuda. Kahel eelmisel hääletusel oli tal hästi läinud. Tänaõhtune häältelugemine oli otsustav. Kui Ratzinger selles voorus piisavalt hääli ei saa, valiksid kardinalid pigem mõne teise kandidaadi.
Valvur oli kahel õhtul hääletamiseks kabelisse kogunevate kardinalide nägusid jälginud. Nad olid rahulolevad, mõned neist naeratasid. Valvur järeldas sellest, et hääletamine on lõpusirgel. Kurjad pilgud ja kipras otsaesised tähendasid tema meelest seda, et lõppu pole veel näha. Ka kardinalid on inimesed ja nad teadsid, et kogu maailm ootab kannatamatult hääletustulemusi. Juba neli või viis päeva kestev hääletamine viitas otsustusvõimetusele, lootusetusele ja kiriku lõhestatusele. Sellist muljet poleks keegi tahtnud jätta.
.....
