Читать книгу Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused - John Thavis - Страница 6

Rooma lääneosas asuv Vatikani mägi on roomakatoliku kiriku alguspäevist saadik olnud kiriklike draamade ja intriigide sünnipaik. Usutakse, et just seal lasi Vana-Rooma keiser Nero püha Peetruse hukata – kohas, kus praegu asub Vatikani tollimaksuvaba kaubamaja. Kirikuajaloolaste sõnul korraldas Nero öiseid pidusid paigas, kus tänapäeval asuvad grottide ja purskkaevudega Vatikani aiad. Väidetavalt oli imperaator just selles kohas kristlasi postide külge sidudes ja neid põlema süüdates oma külalisi lõbustanud. Viimaks kristlaste tagakiusamised lõppesid ja kui püha Peetruse matmispaik populaarseks palverännakukohaks muutus, otsustas keiser Constatinus Suur 326. aastal sinna luksusliku basiilika rajada. Kohaliku legendi järgi oli keiser ettevõtmisest nii haaratud, et heitis kõrvale kuningliku rüü ja haaras labida, et oma kätega vundamendiauku kaevata.

Renessansiajastu paavstid lasid basiilika veelgi võimsamaks ehitada. Hoone meenutab arhitektuurilt teatrit ja selle seinte vahel toimuv draama jõuab haripunkti paavstide vahetumise ajal. Surnud paavst kantakse enne matuseid piduliku rongkäigu saatel basiilika võlvi alla, kus rahvas saab temaga hüvasti jätta. Kui paavst oli eluajal armastatud, nagu Johannes Paulus II, saabuvad tuhanded palverändurid kogu maailmast talle austust avaldama.

Paavstid ei ole alati nii populaarsed olnud. 1559. aastal, kui suri paavst Paulus IV, murdsid juubeldavad roomlased lahti inkvisitsiooni vangikonge; 1878. aastal ründas rahvas Pius IX matuserongkäiku ja tahtis tema säilmed Tiberi jõkke heita. Alles möödunud sajandil hakati paavste inimõiguste, rahu ja sotsiaalse õigluse eest võitlejaiks pidama ning austama. Tänapäeval põlvitavad nende matustel kuningad, kuningannad ja presidendid. Paavst maetakse tavaliselt Püha Peetri basiilika alla kabelisse. Mõni päev hiljem tõmmatakse kardinad kõrvale ja kiriku rõdule astub uus paavst, keda Püha Peetri väljakule kogunenud juubeldav rahvamass rõõmuhõisete saatel tervitab. Ring on jälle täis saanud – kurbus ja lein on muutunud elevuseks ja rõõmuks ning basiilika kellade surmakõla on asendunud õnnelike nootidega.

2005. aasta aprillis jälgis neid sündmusi televisiooni või interneti vahendusel umbes kaks miljardit inimest. Esmakordselt ajaloos oli paavstide vahetumine ülemaailmne sündmus. Püha Peetri basiilikas salvestati lugematu arv teleülekandeid, intervjueeriti palverändureid ja kommenteeriti jumalateenistust. Kui 115 kardinali hakkasid konklaaviks valmistuma, ennustasid ajakirjanikud, et uueks paavstiks valitakse Saksa kardinal Joseph Ratzinger. Traditsioonidega raamistatud ja tseremooniatega kaunistatud konklaavi otsuse „habemus papam” (meil on paavst) väljakuulutamise viimse detailini paika pandud etendus pidi tuhandeid sündmust jälgivaid inimesi veenma kiriku vaieldamatus hiilguses. See, mida maailm nägi, on üks asi, see aga, mis toimus Vatikani kaunistatud koridorides ja kabinettides, sootuks teine.

Katoliku kiriku Rooma uudistebüroo pressiesindajana teadsin, et konklaav on viimaste ja tulevate aastate parim uudissündmus, mida kajastada saan, aga isegi mitu kuud hiljem näris mind üks mõistatus. Ühel päeval, hulk aega pärast paavsti valimist, kui sõnad „paavst Benedictus” enam harjumatute ja veidratena ei tundunud, jalutasin Püha Peetri basiilikasse, et kohtuda Giuseppe-nimelise mehega. Minuni oli jõudnud kuuldus, et tal on üks huvitav lugu varuks.

*

Oli 2005. aasta 19. aprill ehk konklaavi teine päev ja hommikumissa ähmane viirukilõhn hõljus Püha Sakramendi kabelist suursuguse katedraali löövide alla, kus segunes uue ja veelgi tugevama aroomiga – väsinud ja higise inimmassi lõhnaga.

Erksinises rüüs Püha Peetri kiriku kohanäitaja Enrico oli ukse juures valveseisaku sisse võtnud ja silmitses külastajate horde. Tuttavat nägu märgates hõikas ta: „Ciao, Giuseppe. Järjekordne lõputu päev, mis? Paistab, et see ei lõpe iial.”

Giuseppe Fiorucci kehitas õlgu ja astus mööda katedraali mustrilisi põrandaplaate edasi. Enrico armastas rääkida, aga täna ei olnud Fioruccil aega temaga vestlusesse langeda. Väikest kasvu mees kõndis kindlameelselt edasi. Ta püüdis endale inimhulgas teed rajada ja oli õnnelik nagu alati, aga eriti suurt rõõmu tundis ta täna selle üle, et tema ei olnud kirikus kohanäitaja. Kellelgi teisel tuli vastata kümnes keeles sellistele küsimustele nagu „Kus on tualett?”, „Kas paavsti katakombini on veel pikk järjekord?”, „Kas võime lilled siia jätta?” jne. Täna pidi keegi teine paluma külastajatel mitte kasutada välklampi ja rahustama nutvaid lapsi ning nende emasid. Giuseppe oli õnnelik, et täna oli ta kõigest sampietrino – katedraali töömees ja tänu tema sinisest teksariidest tunkedele ei olnud ta kohustatud kõikide nende vagade ja nõudlike inimeste lõputute muredega tegelema.

Giuseppe jõudis kiriku teise otsa, kohendas prille ja vaatas tagasi. Päikesekiired küünitasid pingiridade vahelise käiguni, valgustades seda ummistavate inimeste seljakottide külge kinnitatud Poola lippude punaseid ja valgeid laike. Nii palju poolakaid. Kõigepealt tahtsid inimesed kirstu näha ja nüüd katakombi külastada. Uudistes oli öeldud, et kümne päevaga külastas katedraali neli miljonit inimest. Enrico sõnul ei olnud Püha Peetri kirikust veel kunagi nii palju inimesi läbi käinud. Enrico oli muidugi kõigest kohanäitaja, aga ta oli mõned korrad koos piiskop Lanzaniga kohvi joonud ja see mees teadis basiilika kohta absoluutselt kõike. Vähemasti nii räägiti.

„Palun tähelepanu!” Paolo, kelle ülesanne oli valvata peaaltari vasakut tiiba, hiilis Giuseppe selja taha, põimis oma suured käed talle kaela ümber ja jätkas veidi vigases inglise keeles naljatamist: „Tuletame teile meelde, et palume teil olla vaikselt.”

Paolo noogutas peaga väikese küljeukse poole ja tegi žesti, nagu tõmbaks sigaretti. Fiorucci raputas pead, aga Paolo haaras tal varrukast ja vedas ukse juurde. Ukse ette oli veetud jäme köis, mis kinnitus messingist konksude külge, ja kaks Vatikani sandarmit seisid valvel. Sigaret pidi ootama.

„Olin unustanud. Kardinalid,” pomises Paolo hingeldades.

Püha Peetri basiilika tagauks viib Domus Sanctae Marthae hoone ees asuvale parkimisplatsile. 20 miljonit dollarit maksma läinud külalistemajja olid majutatud paavsti valivad kardinalid. Külalistemaja paikneb katedraalist lõuna pool ja Sixtuse kabel, kus hääletamine toimub, asub põhja pool. Enamik kardinale soovis Sixtuse kabelisse sõita läbi Vatikani aedade bussiga, aga alati leidus ka neid, kes tahtsid sinna ilmtingimata jalutada. Eelmisel päeval oli seda teinud Saksa kardinal Walter Kasper, kes kõndis kabelisse Vatikani aedade kaudu. Sel hommikul otsustas jalutada üks Ladina-Ameerika kardinal, kes tegi tiiru ümber Peetri kiriku. Vatikani turvamehed ja kirikutöötajad pidid tagama, et uks oleks ülejäänud inimestele blokeeritud ja et mitte keegi – mitte ükski lipuga palverändur, valjuhäälne laps ega isegi piiskop isiklikult – inimestest mööduvate kardinalidega ei suhtleks. Ega keegi ei üritanudki.

Katedraalis tunglevad palverändurid ei ilmutanud Sixtuse kabelis toimuva vastu peaaegu mingit huvi, vaid suundusid katakombi, kuhu Johannes Paulus II oli maetud. Kui nad mitmetunnise ootamise järel lõpuks tema hauani jõudsid, tabas neid ebameeldiv üllatus: neil ei lubatud palvetamiseks peatuda. Nad olid sattunud konveierilindile, mis ei tohtinud hetkekski peatuda, ja neid sunniti kohe edasi liikuma. Isegi pildistada ei lubatud. See oli veider. Kui paavsti surnukeha katedraalis lebas, ei keelanud kirikutöötajad inimestel teda fotoaparaatide ja mobiiltelefonidega pildistada, aga nüüd pistsid nad kohe karjuma, kui keegi kaamera välja võttis. Põhjus oli logistiline: basiilikas oli peavahekäik piisavalt avar, et mahutada palverändurite järjekorda, mis möödus paavsti säilmetest piisavalt kiiresti. Katakombis olid inimesed surutud üksteise vastu ja isegi ühe inimese laiune järjekord mahtus sinna vaevu ära. Kui järjekord peatus, muutus õhkkond klaustrofoobiliseks ja rahvas sattus paanikasse. Seega keelati ära palvetamine, laulmine, pildistamine ja katakombis olevate esemete puudutamine. Mõnel üksikul õnnestus suurde punutud korvi väike palvekirjake visata.

Kohanäitajate järsk kõnepruuk oli kontrastiks külastajate härdusele, paljud tihkusid nutta. Vatikani töötajatele tundus, et paavsti surm oli liiga palju emotsioone vallandanud. Selle taga oli meedia, kes toonitas igal võimalikul hetkel Johannes Paulus II kõikehõlmavat humaansust ja tekitas inimestes tunde, et tegemist on nende isikliku kaotusega. Meedia küttis kirgi ja kümbles härduses. Suur osa neist, kes siin töötasid, paatosega kaasa ei läinud. Katedraalitöötaja Alfredo meenutas jutuajamist ühe turvamehega, kes teenis paavst Johannes Paulust kogu tema paavstiameti jooksul ja reisis koos temaga rohkem kui 130 riigis. Turvamees oli seisnud paavsti surnukeha juures ja Alfredo lähenes talle, et kaastunnet avaldada. Turvamees tõstis pilgu ja küsis muretul häälel: „Kuidas läheb, Alfredo?” Sõbramehelikust toonist veidi üllatunud Alfredo vastas: „Olen veidi kurb.”

„Miks?” ei saanud turvamees aru.

„Sest see mees töötas palehigis kakskümmend kuus aastat ja pidi oma elu lõpus palju kannatama.”

„Aga Alfredo, paavst on ju surnud!” kostis selle peale turvamees.

Teisisõnu – milleks oma tundeid raisata? Tõtt-öelda liigutas paavsti surm üllatavalt vähe Vatikani personali, isegi neid, kes Johannes Paulust tundsid ja austasid.

Giuseppe Fiorucci kõndis tagasi kiriku peaukse poole, pööras aga enne kohale jõudmist teelt kõrvale ja sisenes külglöövi väikesesse vestibüüli. Sealt pääses liftiga katusele. Ta tõukas käega kergelt seinapaneeli, see liikus paigast ja nähtavale ilmus varjatud panipaik, kus rippusid võtmed. Väikesed, suured, käiatud, sepistatud ja messingist võtmed – kõik kinnitatud suurte võtmerõngaste külge. Giuseppe valis välja ühe võtmekimbu, siis veel ühe ja sulges vaikselt paneeli.

Riccardo istus lifti kõrval toolil. „Lähed jälle üles?”

Fiorucci noogutas. Nad astusid koos lifti, Riccardo pööras võtit ja lift hakkas aeglaselt mööda kivisse raiutud šahti ülespoole liikuma. Riccardo rõõmustas Giuseppe seltskonna üle. Tavaliselt möödusid tema päevad turiste üles-alla sõidutades, aga konklaavi ajaks oli lift külastajatele suletud.

„Lase mind lumaca juures välja,” palus Fiorucci.

Lift peatus nõksatusega ja Fiorucci astus kitsasse koridori.

„Täna tuleb valget suitsu, küll sa näed,” hõikas Riccardo talle järele. Seejärel liftiuksed sulgusid. Mõni sekund hiljem valitses koridoris täielik vaikus. Nii sügav vaikus, mida kohtab vaid kuue meetri paksuste kiviseintega ruumis.

Fiorucci kõmpis mööda tolmust ja kitsast koridori. Valget suitsu? See oleks küll tore, aga täna hommikul see vaevalt juhtub. Selleks oli veel liiga vara. Tuvisulgi lendu paisates möödus ta katedraali paksudesse kivimüüridesse peidetud hämaratest ruumidest. Õhuavade ja muude aukude kaudu olid linnud leidnud tee kiriku kaitsvate seinte vahele. Tuvid valmistasid küll palju peavalu, aga sellisel ehitisel peavad avaused olema, et hoone saaks hingata. Massiivsed müürid paisusid ja kahanesid, hingates nagu ehtne kops. Vahel paisusid seinad peaaegu 13 sentimeetrit päevas. „Termiline liikumine,” oli selle nähtuse kohta öelnud piiskop Lanzani. Külastajad seda muidugi ei märganud. Püha Peetri kiriku fassaad, mida kaunistab jalgpalliväljakusuurune marmormosaiik, on soojuspaisumisega kohanenud ja venib sellega kaasa nagu nahk. Hoone sees märkab aga tähelepanelik vaatleja mööda päevinäinud krohvitud seinu veenide kombel looklevaid pragusid.

Nagu kõik teised, kes Püha Peetri fabbrica’s töötasid, tundis ka Fiorucci kiriku katusekorrust nagu oma viit sõrme. Ta oleks siin isegi kottpimedas õige tee leidnud. Mõnel korral, kui kaitsekorgid olid üles öelnud, oli tal seda ka teha tulnud. Fabbrica tähendab „hoonet”, aga siin mõeldi selle all pigem töökoda. Sada viiskümmend kirikuteenrit tegid kõiki töid alates tolmu pühkimisest karniisidelt ja simssidelt lõpetades katusekivide vahetamisega. Paljud neist täitsid mitmeid töökohustusi. Näiteks hommikupoolikul puhastasid tolmuimejaga põrandaid ja lõid vahaga läikima kõik pinnad, seejärel vahetasid rõivad ja tegelesid külastajatega ning täitsid mingil määral ka turvamehe ülesandeid. Neid kõiki võib pidada traditsioonilises mõttes käsitöölisteks ja väga paljud neist suudavad iidsel kombel julgestusköite abil katedraali kuplil turnida, kui seal peaks olema vaja midagi kõpitseda. Kõrvaltvaataja võiks neid selle võrratu arhitektuuripärli hooldusmeesteks pidada, aga ise nad nii ei arva. Nad teavad, et Püha Peetri kirik ei ole lihtsalt arhitektuurimälestis, see on elav olend, mis vajab pidevat hoolitsust ja mille ilu ning hiilguse säilimine sõltub ainuüksi nendest. Nemad parandavad krohvikihti seintel, vahetavad elektrijuhtmeid, parandavad veetorusid ega lase messingil ja pronksil tuhmuda. Elektrikuametit õppinud Fiorucci vastutas kirikukellade eest, aga suurem osa päevadest kulus parandustöödele, millel ei paistnud iialgi lõppu tulevat. Töö katedraalis meenutas vananeva sugulase eest hoolitsemist, et viimane võimalikult kaua hea tervise juures püsiks.

Fabbrica on üks vanimaid asutusi Vatikanis ning uhke oma iseseisvuse ja sõltumatuse üle Rooma kuuriast. Mõne Vatikani kõrgema kirikuametniku arvates on fabbrica isegi liiga iseseisev. Vatikani rahaasju korraldavad ametnikud on juba pikka aega tahtnud Püha Peetri basiilika kupli üles tõsta ja põhjalikult uurida, mis selle all õieti peitub. Basiilika organisatsioon jaguneb kaheks osakonnaks: administratsioon vastutab fabbrica ja Püha Peetri kabel jumalateenistuste eest. Kabeli personal koosneb umbes neljakümnest toomkapiitli liikmest – preestritest, kes pakuvad hingeabi, kuulavad pihtimusi, viivad läbi jumalateenistusi ja osalevad paavstlikel liturgiatel. Kabel on kogunud endale märkimisväärse varanduse ja aastaid on ringelnud kuulujutud erinevatest hämaratest tehingutest. Kabeli mainele ei tulnud kasuks ka see, kui ühte kabeli endist ametnikku süüdistati 2001. aastal selles, et ta püüdis New Yorgi kunstimuuseumile maha parseldada maale, mille autor oli tema sõnul Michelangelo. Teoste autor oli siiski keegi teine ja pettus tuli ilmsiks.

Ka fabbrica’l oli probleeme. Täielikult isemajandavana sõltus fabbrica juba sajandeid lahketest annetajatest. Hiljuti oli fabbrica kaotanud hiigelsumma, mõne allika andmeil lausa miljoneid dollareid. Nad tegid tohutu investeeringu vahetult enne dollarikursi kukkumist 2003. aastal. Paavst Johannes Paulus oli aastaid kuulnud nurinaid põhjaliku finantskontrolli puudumise üle. Ehkki paavst kontrollis paljude Vatikani ametkondade eelarveid ja juhtkondi, ei puutunud ta kordagi katedraali autonoomsusesse. Vatikanis on poliitilised sidemed alati kaalukamad kui majanduslikud argumendid ja katedraali juhtkond teadis, kuidas end kaitsta. Vastalised sunniti taganema, vastuseis murti ja fabbrica ning kabel jäid ellu. Üks monsenjöör ütles kunagi, et nad ei kaitse mitte ainult oma liivakasti, vaid sadade aastate vanuseid traditsioone.

Keerukad finantsküsimused käisid Fioruccil üle mõistuse. Kuni ta iga kuu palga kätte sai ja iga päev fabbrica kohvikus kõhu sooja toitu täis sai süüa, oli ta rahul ja õnnelik. Kuid nagu kõik kirikuteenrid, oli ka tema olnud katedraali administratsiooni ja teiste Vatikani ametiasutuste vahel aset leidnud tülide tunnistajaks. Kõige tulisemaks muutusid vaidlused ajal, mil Johannes Pauluse kirst katedraalis oli. Äkki leidis igaüks, et Püha Peetri kirik kuulub just talle: alatasa marssis mõni raccomandati ehk väljavalitute seltskond kiriku tagaukse kaudu sisse ja Rooma kuuria juhatuse liikmed viisid nad järjekorrast hoolimata otse kirstu juurde. Seni oli selliste asjade üle otsustanud katedraali juhatus ja päris mitmel korral olid eelisjärjekorda nõudnud tähtsad ninad ka eitava vastuse saanud. Enamasti tekitas see piinlikkust, eriti VIP-idele. Sellistel hetkedel tõusis fabbrica personali ja Šveitsi kaardiväelaste vahel sageli pinnale iidne vimm või mingi vana vihavaen. Katedraali juhtkonna silmis oli Šveitsi kaardivägi hakanud arvama, et nende jurisdiktsioon hõlmab Vatikanis igat ruutsentimeetrit ja ka neid tuli vahel paika panna.

Fiorucci peatus ukse juures. Kivist uksesillusele olid graveeritud sõnad Lumaca della Campana. Giuseppe otsis oma põhjatutest taskutest õige võtme, pistis pronksist lukuauku ja pööras kaks korda. Ta kummardus ja puges läbi ukseava. Seejärel sulges enda järel ukse ja hakkas mööda kitsast treppi kellatorni ronima. Trepp oli lumaca- ehk teokarbikujuline ja väga järsk. Giuseppe ei kiirustanud. Kellatornist kostus ühe kella helin, kaikudes mööda spiraalikujulise trepikäigu seinu allapoole. Veerand kümme. Kardinalid lõpetavad kohe hommikupalvuse ja seejärel algab hääletamine. Tal oli aega küll. Giuseppe jõudis platvormini ja sisenes lumaca’sse, liikudes nüüd mööda laiemat puust treppi. Kellatorni viiv tee oli nagu takistusrada. Altpoolt vaadatuna võis arvata, et tornis on üks või kaks kella. Tegelikult oli neid kokku kuus, millest igaüks täitis kindlat ülesannet, mida tänapäeval teadis kahjuks vaid mõni üksik inimene. Kõige vanem kell oli rota, mis pärines 14. sajandi keskpaigast. Algselt löödi seda kella Vatikani kõrgeima kirikukohtu kokku kutsumiseks. Neil päevil ei valmistanud rota kellatooni eristamine teistest kirikukelladest ühelegi kohtunikule raskusi. See oli haruldane nähtus: enne telefoni ja elektroonika leiutamist ja kui Rooma linna liiklus veel kõrvulukustavat müra ei tekitanud, toimus linna kommunikatsioon just kirikukellade abil. Teine kell, mida nimetati predica’ks, teatas täistunde ja kutsus rahvast palvetama. Pühapäevadel ja pidustuste ajal, paastupäevadel ja paavstlikel tähtpäevadel kostus kellatornist keerukas ja harmooniline kellamäng. See oli Rooma tseremoniaalne morsekeel. Tänapäeval, mil linna on vallutanud moodsa elu kakofoonilised ja kõrvulukustavad helid, ei kosta kaunis kellamäng Püha Peetri väljakust kuigi palju kaugemale.

Fiorucci ronis kellatorni tippu, kus seisis oma tuhmunud majesteetlikkuses pronksist campanone. Kellale hoolikalt nikerdatud madalreljeef kujutas pühakute auks korraldatud rongkäiku. Püha Peetrus ja püha Paulus, kes on Rooma linna patroonid, on reljeefil näoga Püha Peetri väljaku suunas. Nende peade kohal on raidkirju, keerubeid ja veidraid sümboleid, naeratavaid nägusid, paavstide vappe ning Püha Peetri kiriku võtmeid kujutav friis. Kogu teost kroonivad peenelt viimistletud paljad poisikesed, kes hoiavad kinni delfiinisarnastest mereelukatest. 2,4-meetrise diameetriga ja peaaegu 8-meetrise ümbermõõduga kell on rippunud siin 1786. aastast saadik ja on suuruselt üheksandal kohal maailmas. Kell valmistati paavst Pius VI korraldusel, kui eelmine campanone vaid 33 teenistusaasta järel kellalöömise ajal lõhki läks. Campanone’l on kirev ajalugu, nagu ka paljudel muudel asjadel Vatikanis. Paavst usaldas keeruka kella kujundamise ja valamistöö tuntud Rooma hõbesepale Luigi Valadierile, kes oli maailma eri paigus loonud mitmeid kirikudekoratsioone ja altarikaunistusi. Mõne aja pärast aga selgus, et Valadier ei olnud tegelikult kellameister. Kella toon sõltub paljudest pisiasjadest, muuhulgas pronksi koostisest ja kvaliteedist ning viimistlusest. Lisaks teadmistele nõuab kella valamine ka aastatepikkust kogemust. Roomas hakkasid liikuma jutud, et Valadier ei ole oma ülesannete kõrgusel. Räägiti, et tal on tööga palju probleeme, kella disain on ebaõnnestunud, kell ei hakka õige tooniga helisema ja tõenäoliselt tekivad sellesse kohe praod. Luigi Valadier lahkus 1785. aasta 1. septembril oma töökojast, jalutas sadamasse ja uputas end Tiberi jõkke. Sadamatöölised üritasid teda päästa, kuid tulutult – kui nad ta kaldale tõmbasid, oli Valadier juba surnud. Valadieri enesetapp vapustas kogu Roomat, aga sellegipoolest korraldati talle väärikad matused ja ta maeti San Luigi dei Francesi kirikusse, mis asub Rooma Panteonist kiviviske kaugusel. Kümme kuud pärast matuseid riputati tema kell kirikutorni ja kõik leidsid, et see on suurepärane.

Kellatornist alla Püha Peetri väljakule küll ei näinud, aga Fiorucci teadis, et see on inimestest tulvil. Roomlased ise tormasid kohale viimasel minutil või siis, kui sõnad fumata bianca kulutulena üle linna levisid. Turistid rõõmustasid kõige üle, isegi selle üle, kui mõni punases rüüs monsenjöör üle väljaku jalutas. „Vaadake, seal läheb üks kardinalidest!” hõikasid nad. Eelmisel õhtul olid kostunud vaimustushüüded, kui kirikukell kaheksandat täistundi lõi. Nad arvasid, et paavst on valitud. See oli muidugi naeruväärne – aeglase täistunde lööva tocco ja vabalt helisevate a distesa-kellade helinad olid täiesti erinevad. Aga kust nemad seda teadma oleksid pidanud? Nad ei osanud ju kirikukellade keelt.

Fiorucci kuulis nõrka klõpsatust ja tõstis käed instinktiivselt kõrvadele ning astus suurest kellast eemale. Kell sai kümme ja predica sees olev väike haamer hakkas kõminal vastu kella seina täistundi lööma. Kunagi tehti seda käsitsi, aga nüüd asendas kellalööjat automaatika.

Fiorucci kõndis jalgadega tuvisulgi kahte lehte lükates nurgas oleva väikese kapi juurde, istus plasttoolile ja avas kapi. Kellade mehaanikat juhiti kapis olevate väikeste mustade lülitite abil. Vasakult esimene lülitas sisse campanone. Enne lülitile vajutamist pidi Fiorucci veenduma, et uus paavst on ikka valitud. Erilist muret ta selle pärast ei tundnud, aga ei saa ka öelda, et see oleks ta täiesti ükskõikseks jätnud. „Kui lülitit vajutan, aga suits on hoopis must, läheb minu pea pakule,” oli ta neile öelnud. Õnneks ei pidanud Fiorucci ise suitsusignaali jälgima. Kellatornist ei olnud seda nähagi – Sixtuse kabeli korsten oli teisel pool katedraali. Talle oli öeldud, et teda hoitakse sündmuste käiguga kursis. Keskpäevase suitsusignaalini pidi ta märguannet kellatornis ootama; õhtul, kui katedraal suletud oli, pidi ta istuma esimesel korrusel käärkambri kõrval asuvas väikeses ruumis täpselt samasuguse juhtimispuldi ees. Kellatornis oli ta varustatud mobiiltelefoni ja raadiosaatjaga, aga basiilika paksud kiviseinad muutsid igasuguse mobiilside ebausaldusväärseks. Fiorucci kummardus ja tõmbas raske pruuni telefoniaparaadi lähemale. Telefon oli vana ja sellel oli veel pöörlev numbrilaud. Tõenäoliselt oli aparaat siin olnud juba aastakümneid. Fiorucci tõstis telefonitoru kõrva juurde ja kuulis ühtlast tooni, mis tähendas, et liinid olid töökorras.

Kellatornis hakkas vähehaaval palavaks minema. Fiorucci võttis jaki seljast, nõjatus vastu seljatuge ja sulges hetkeks silmad. Ta kuulis ainult tuvide kudrutamist ja kauget linnasuminat.

Kell 11.52 helises telefon. „Must suits. Vähemalt tundub, et see on must.” Helistajaks oli üks Fiorucci sõber, kiriku uksehoidja, aga Fiorucci ei saanud kellatornist enne piiskop Lanzani luba lahkuda. Mõni minut hiljem see juhtuski. Fiorucci tõmbas jaki tagasi selga ja hakkas trepist alla minema. Campanone hakkas täistundi lööma, kell sai kaksteist. Väljakult kostusid lihtsameelsete vaimustunud hõisked.

*

„See võiks juba läbi olla. Ma ei talu enam seda pinget,” õhkas Prantsusmaa päevalehe Le Figaro noor reporter Sophie de Ravinel. Ta vajutas otsmiku meie uudisteagentuuri kabiini vastu ja ohkas sügavalt.

Kell oli kolm päeval. Oli teisipäev, konklaavi teine päev ja Vatikani pressikeskuses valitses ärev ja närviline õhkkond. Sixtuse kabeli korstnast oli eelmisel õhtul ja täna hommikul tulnud musta suitsu. Vatikani enesekindlusele ja suitsu värvivatele kemikaalidele vaatamata oli suits olnud pigem hall kui must. Seejärel muutus suits valgeks, siis mustaks ja siis jälle halliks.

Meie kabiini nurgas mängis televiisor, mis edastas otseülekannet Sixtuse kabeli korstnast. Kardinalid suundusid kabelisse neljandale hääletusele.

Nõjatusin vastu tooli seljatuge ja silmitsesin Sophie ängist vaevatud nägu. Viimase neljakümne kaheksa tunni jooksul olid paljud magamatusest ja ületöötamisest kurnatud ajakirjanikud ootusärevusest kärsituks muutunud. Veider küll, aga mina nautisin olukorda. Ütlesin ka Sophiele, et ma ei saa sinna midagi parata, aga naudin iga minutit. „Teame ainult seda, et võime siin praadida veel tund aega või veel ühe nädala,” ütlesin talle. „Meil pole õrna aimugi, kaua me veel ootama peame ja kas ennustame tulemust õigesti või valesti. See on põnev. See on võrratu.”

Sixtuse kabeli suletud uste taga tehti ajalugu. Toimuv oli ebademokraatlik, salastatud, läbipaistmatu ja suurepärane. Pressikabinetis valitsev ebakindlus ja kartlik ootusärevus suurendas mu joovastust veelgi. Seda kõike kroonis Sixtuse kabeli korsten. Institutsioonis, mis edastas paavsti surmateate uudisteagentuuridele e-posti teel, aga tema mantlipärija valimisest teavitas maailma suitsusignaalidega, oli midagi nii meeldivalt ja käsitamatult irreaalset.

Samas teadsin, mida Sophie tundis. Tema toimetajad jälgisid korstnat samasuguse ärevusega nagu minu kolleegid Washingtoniski. Minult oodati, et teaksin, mida suitsusignaal tähendas. Nad leidsid, et kuna olen kakskümmend viis aastat Vatikani uudiseid kajastanud, peaksin mingi ime läbi oskama suitsu erinevaid toonivarjundeid neist paremini tõlgendada.

Tegelikult olen viibinud Roomas uue paavsti valimisel kahel korral. 1978. aasta konklaavi ajal, kui paavstiks valiti Johannes Paulus, tekitas Sixtuse kabeli korstnast tulev suits lõputult probleeme. Väljakule kogunenud inimesed olid mitmel korral kindlad, et suits on valge. Kõik ootasid hinge kinni pidades, et uus paavst ilmuks rahva ette. Kui seda ei juhtunud, mindi pahasena ja pettunult laiali. Kui Johannes Paulus II lõpuks valituks osutus, oli suits tume, aga kui rahvas end minekule seadis, kostus läbi Vatikani valjuhääldite ragina üleskutse paigale jääda. Suits olevat siiski valge. Tol korral tahtis ajalehe Rome Daily American toimetaja, et esilehel oleks suur foto Sixtuse kabeli korstnast tulevast suitsust. „See on ju hall,” ei olnud ta fotot nähes rahul ja värvis suitsu markeriga ise valgemaks.

Seekord olime kõik kindlad, et olukord kujuneb teistsuguseks. Paari päeva eest külastasin koos väikese reporterite grupiga Sixtuse kabelit, et näha, kus üks või teine konklaavi liige istub. Kabeli kõige suuremasse saali oli asetatud kaksteist pikka lauda, need olid kaetud beežides ja kirsipunastes toonides linadega ning iga koha peal oli nimekaart. Toolid olid laudade ääres nii lähestikku, et nägin vaimusilmas, kuidas kardinalid ülakeha ja kätega kõrvalistujate eest hääletussedelitele kirjutatud valikuid varjavad. Kaunitele marmorist põrandaplaatidele oli ehitatud ajutine võltspõrand. Kui Michelangelo viimset kohtupäeva kujutav fresko välja arvata, sarnanes ruum igas mõttes Holiday Inni konverentsiruumiga.

Tegelik põhjus, miks ajakirjanikud Sixtuse kabelisse kutsuti, oli ruumi tagaseinas asuv ahi. Ma sain kohe aru, et midagi on teisiti. Paremal seisis must malmsilinder, mida oli 1939. aastast saadik kasutatud hääletussedelite põletamiseks. Selle külge oli aga ühendatud uus ja väiksem punase start-nupuga elektriline seadeldis. Šveitsi kaardiväelane selgitas mulle, uhkusenoot hääles, et selles põletatakse keemilisi värvipakikesi, mis toonivad korstnast tõusvat suitsu. Ühtlasi pidi see malmist põletusahju eelsoojendama, et põlemist tõhustada. Läksin ahju lähemalt uurima. Leidsin eest Reutersi korrespondendi ja kroonilise nuhkija Phil Pullella, kes ahju kõrval olevat metallkasti uuris. Ta kergitas kastikaant ja nähtavale tulid veidrad elektrilised vidinad. Hetk hiljem olid kohal valvurid, kes ajasid meid eemale ja sulgesid kaane. Oli selge, et nad jätsid meile midagi rääkimata.

Pullella astus ühe teise valvuri juurde ja küsis, miks põrandat on peaaegu meetri võrra tõstetud. Kas selleks, et liikumispuudega kardinalid paremini ruumi pääseksid? Valvur oleks pidanud keele hammaste taga hoidma, aga mõnikord on värvikat uudist raske enda teada hoida. „Kuhu me siis teie meelest segajad pidime peitma?” teatas valvur uhkusega. Ilmselt ei taibanud ta, et oli meile selleks päevaks esikaane uudisloo ette söötnud. Salatsemismaaniast vaevatud Vatikan oli palganud spetsialistid, kes paigaldasid hääletusruumi elektroonilised seadmed, mis blokeerisid mobiiltelefonide ja raadiolainete levi ning muutsid pealtkuulamisseadmete kasutamise võimatuks. Ükski konklaavi liige ei saanud siit ruumist tekstisõnumeid saata ega neid vastu võtta.

Sixtuse kabelist mööda Scala Regia’t ehk Kuningatreppi välja jalutades mõtlesin endamisi, kas tehnoahi vähendab või suurendab apsakate tekkimise võimalust. Igatahes oli see kõik veidi anakronistlik, kuna Vatikani varuplaan oli teatada uue paavsti valimisest kellahelinaga. Kui paavst oli valitud, pidid Püha Peetri kiriku kellad lööma hakkama. Mitte kõik, vaid ainul campanone, võimsaim kirikukell. Kümme tonni kaaluv hiiglane pandi tööle ainult kõige tähtsamate kiriklike sündmuste puhul. Kui paavstlikke liturgiate korraldaja piiskop Piero Marini ütles, et uue paavsti ametisse määramist kinnitab campanone helin, olid paljud konklaavi veteranid pettunud. Nende meelest rikkus see kogu korstna jälgimisega seotud elevuse ära. Milleks siis üldse suitsuga jännata?

Kui hääletamine algas, oli ajakirjanikel hea meel, et otsuse kinnitajaks määrati campanone. See andis Püha Peetri väljakul olemisele mõtte. Vastasel juhul oleks võinud ju lihtsalt televiisorist korstnat jälgida. Kui sealt hakkas suitsupahvakuid tulema, oli kaval kohe kirikutornis liikumatult rippuvat kella jälgida. Enne esimesi madalaid noote hakkas kell aeglaselt ja hääletult kõikuma. Kui kell ei löö, paavsti ei ole. Campanone oli meedia turvavõrk.

*

Sixtuse kabeli lukustatud uste taga seisis Šveitsi kaardiväelane valveseisakus ja uuris saali põranda marmormustreid. Ruum oli tühi ja kõrvaltvaatajale oleks võinud jääda mulje, et ta seisab seal asjata, aga nii valvurid kui ka konklaavi juhid teadsid, et kuigi Vatikani peeti täiesti hermeetiliseks, oli see siiski üsna poorne – vahel isegi piinlikult poorne. Mõte paistis küll absurdse ja naeruväärsena, kuid kunagi ei saanud välistada, et keegi võib proovida konklaavi rünnata või lihtsalt muuseas hääletusruumist läbi jalutada. Palverändurid või turistid seda ei teeks, kuna nad ei pääseks läbi suurte pronksuste, mis asuvad kolm korrust allpool. Ei, ohtu kujutasid endast hoopis isikud, kellel oli sidemeid Vatikani personali või monsenjööridega, kes nad uhkelt läbi ruumide eskordiks, nagu kuuluks kogu hoone neile. Aastate jooksul olid valvurid korduvalt leidnud valitsuskabinettide koridoridest üksikuid uitajaid või lausa gruppe. Mõned neist uurisid freskodega kaunistatud lagesid, mõned olid eksinud otse paavsti eluruumide akende all paiknevale siseõuele. Igasuguste hulludega on tulnud samuti tegemist teha. Ükskord tungis hoonesse üks itaallane ja väitis, et ta on Johannes Pauluse ihuarst. Kuidagi oli tal õnnestunud kõikidest valvepostidest mööda ja paavsti eluruumidesse pääseda. Mees langes paavsti jalge ette. „Viige ta siit minema!” puristas kergesti ärrituv Albino Luciani. See juhtum avalikkuse ette ei jõudnud, kuna nii vähesed teadsid sellest, aga konklaaviga olid teised lood. Kui mõni kõrvaline isik Sixtuse kabeli ukseni pääseks, kuuleksid sellest kõik ja valvurid muutuks naerualusteks.

Sixtuse kabeli uks oli loomulikult lukus, aga mitte miski, mis väljas toimus, ei jäänud seesolijatel märkamata. Selles oli valvur kindel, kuna ta kuulis läbi ukse kardinalide jutukõminat, vahel oli võimalik isegi sõnu eristada. Eriti valjuks muutusid hääled siis, kui hakati hääli kokku lugema. Valvurile valmistas ebamugavust, et tema kõrvu jõudsid saladused, millest ta kellelegi iitsatada ei tohtinud. Ta oli andnud vande, et ei avalda iialgi mingit infot selle kohta, mis hääletussaalis toimub. Vande murdmisele järgneks kirikupersonali hulgast välja heitmine.

Kõike valvur ei kuulnud, aga tundus, et häälteenamus kuulus kardinal Ratzingerile, mis ei olnud muidugi üllatus. Juba mitu kuud oli Vatikanis kardinal Ratzingeri nime sosistatud. Ta meeldis valvuritele, Rooma kuuriale ja paavsti alluvatele. Vatikani valitsuskabinetid olid veidi kõhkleval seisukohal, kuna oli teada, et Ratzinger eelistab diplomaatiale doktriini, aga see tuli Ratzingeri kandidatuurile ainult kasuks. Suurem osa Vatikani koorekihti kuuluvatest inimestest oli juba aastaid seisukohal, et Ratzinger on kõige parem paavstikandidaat. Nad olid oma arvamuse seni küll arukalt enda teada jätnud. Kui oleks selgunud, et tegemist oli Rooma kuuria valimiskampaaniaga, oleks kõik võinud vett vedama minna. Kõik sõltus hääletustulemustest. Kardinal Ratzinger vajas 77 häält, et valituks osutuda. Kahel eelmisel hääletusel oli tal hästi läinud. Tänaõhtune häältelugemine oli otsustav. Kui Ratzinger selles voorus piisavalt hääli ei saa, valiksid kardinalid pigem mõne teise kandidaadi.

Valvur oli kahel õhtul hääletamiseks kabelisse kogunevate kardinalide nägusid jälginud. Nad olid rahulolevad, mõned neist naeratasid. Valvur järeldas sellest, et hääletamine on lõpusirgel. Kurjad pilgud ja kipras otsaesised tähendasid tema meelest seda, et lõppu pole veel näha. Ka kardinalid on inimesed ja nad teadsid, et kogu maailm ootab kannatamatult hääletustulemusi. Juba neli või viis päeva kestev hääletamine viitas otsustusvõimetusele, lootusetusele ja kiriku lõhestatusele. Sellist muljet poleks keegi tahtnud jätta.

Sixtuse kabeli uksed suleti kell neli pärastlõunal. Pärast teist hääletusvooru (või pärast esimest, kui juba esimesel hääletusel õnnestub paavst valida) põletatakse hääletussedelid koos kardinalide märkmepaberitega ahjus ära. Sellega ilmnesid ka esimesed probleemid. Pärast esimest kahte hääletusvooru oli ahi suitsu sisse ajanud. Valvurid muutusid närviliseks: kabelis pidi olema juba märkimisväärne kogus vingugaasi. Õnneks ei olnud olukord nii hull, kui 1978. aasta konklaavi ajal, mil ventilatsiooniavast imbus hääletussaali paksu musta suitsu ning kardinalid läkastades ja köhides sealt ummisjalu välja tormasid, aga siiski piisavalt murettekitav, et Vatikani muuseumi ametnikud ärevusse ajada. Nad olid pärast viimast õnnetust pidanud kümme aastat Michelangelo freskodelt suitsukahjustusi eemaldama.

„Vedas, et ruumis ühtegi ajaloolast ei viibinud,” kommenteeris Austria kardinal Christophe Schönborn. Kõigile sellised naljad ei istunud.

Šveitsi kaardiväelase kõrvu kostusid jälle hääled. Polnud kahtlust, et hakati hääli lugema. Ta suutis kiusatusele vastu panna ega nihkunud uksele lähemale. Kell oli alles poole kuue peal. Hääletamine võttis aega keerulise sedelite kogumise rituaali tõttu. Neid pidi mitu korda kokku ja lahti voltima. Seekord olid kasutusele võetud uued pentsiku kujuga urnid, traditsioonide hindajate arvates olid need kohutavad. Meedias nimetati neid lendavateks taldrikuteks. Äkitselt kuulis valvur vihmasabinat meenutavat heli. Alles mõni sekund hiljem taipas ta, et see on ukse tagant kostuv aplaus – esialgu aeglane ja vaikne, kasvas see peagi tormiliseks. Valvuri pulss kiirenes, ta teadis. Paavstiks oli valitud Ratzinger.

*

Pressiruum oli kella viieks nii umbselt rahvast täis, et reporterid põrkasid üksteise vastu. Vajasin värsket õhku. Olin valmis kirjutanud kaks artiklit: ühe pealkiri oli „Uus paavst on kardinal Ratzinger”, ja teise, tunduvalt lühema pealkiri oli „Valituks osutus Itaalia kardinal Dionigi Tettamanzi”. Olin ettenägelikult ka Tettamanziga arvestanud, kuna uskusin, et ta võib hääletuse algfaasis olla üks võimalikest kandidaatidest. Südames aga teadsin, et kui näen valget suitsu, on uus paavst kindlasti Ratzinger. Ükski teine kardinal poleks juba teiseks päevaks nii palju poolehoidjaid jõudnud koguda. Olime kõik mõelnud ka Kolmanda Maailma paavstikandidaatidele, aga ükski neist ei oleks nii ruttu – kõigest nelja või viie hääletusvooruga – valituks osutunud.

Kolleegid Sala Stampa toimetusest jagunesid kardinal Ratzingeri võiduvõimaluste hindamisel kahte leeri. Leiti, et Saksa kardinal on liiga kitsarinnaline, liialt eakas ega ole piisavalt pastoraalne, et valimisi võita. Vaid paar kuud varem olid ajakirjanikud Ratzingeri kui Johannes Paulus II mantlipärija halastamatult välja praakinud. Üks erand siiski leidus – jaanuaris avaldas ajakirja Time Rooma korrespondent Jeff Israely lühikese kuid intrigeeriva artikli, milles tsiteeriti ühte Rooma kuuria ametnikku: „Ratzinger on kahtlemata üks võimalikest kandidaatidest.” Kolm kuud enne paavst Johannes Pauluse surma oli masinavärk juba käima pandud. Viimase kahe nädala jooksul oli Ratzinger osavalt korraldanud Johannes Pauluse matuseid ja kardinalide kogunemisi ning teda ei olnudki enam nii raske järgmise paavstina ette kujutada. Kui arvesse võtta paavsti ametisse sobivate meeste nappust, oli tema kandidatuur korraga paratamatuks muutunud ja seda taipasid ka ajakirjanikud.

Jätsin CNN-i kolleegi Cindy Woodeni meie kabiini valvesse ja kõndisin uksest välja. Möödusin intervjueerijate gruppidest ja valvuritest, kes mu dokumente kontrollisid. Püha Peetri väljak kihas elust. Vatikani peaväljakule vooris rahvast üha juurde ja väljaku ääres seisid reporterid nagu lahinguvalmis sõdurid. Jälgisin Alessio Vincit, kes väikesel redelil seistes CNN-ile kiirreportaaži tegi. Tabasin end mõttelt, et 1978. aastal oli teistmoodi. Kui valge suits Johannes Paulus II auks üle elektriliinide linna kohale tõusis, olin jätnud jalgratta Trevi purskkaevu juurde ja teate „habemus papam” saatel sündmuspaigale jalutanud. Täna ei oleks see võimalik olnud, kuna väljak oli rahvast täis ja katedraalini oli võimatu pääseda.

Märkasin monsenjöör Michael Mageed. Ta oli neljakümne ringis Philadelphiast pärit Vatikani ametnik, kes tegeles jumalateenistuste ja sakramentidega. Magee vestles väljaku nurgas ühe teise Vatikani ametnikuga. Tegelikult oli neil mõlemal veel tööaeg, aga kes oleks suutnud sellisel hetkel kantseleis istuda? Peatusin, et Mageega pisut juttu puhuda. Olime mõlemad nõus, et kui nüüd korstnast suitsu hakkab tulema, peab see hääletamise lõppu tähistama, kuna kardinalid ei oleks kuidagi jõudnud vähem kui kahe tunniga kahte hääletust läbi viia. Kirikutorni kell näitas 17.40. Nägime mõlemad korraga korstnast tõusvat esimest suitsupahvakut. Sellele järgnes teine ja kostus esimene rõõmuhõise. „Issand jumal, meil on paavst!” hüüdis Magee. Ruttasime minema, mõlemad eri suundades.

Magee ei peatunud isegi suitsu värvi vaatama. Mina ka mitte. Teadsime, et see on niikuinii valge. Tormasin tagasi pressiruumi, kus reporterid hämmeldunult teleekraane jõllitasid. Kardinalid ei olnud vist siiski üksmeelele jõudnud.

„Liiga tume,” teatas üks Hispaania ajakirjanik ja karjus midagi mobiiltelefoni.

„Ei, see on valge! Muidugi paistab see hall, eriti telekast, aga päris valget suitsu ei ole ju olemaski. Igatahes ei ole see must,” ütles Pullella. Samal hetkel muutus suits tumedamaks – või oli asi võttenurgas? Kõik asusid kirjutama „korstna- ja suitsuartikleid”. Nad kirjutasid, et suits oli valge või hall ja rahvas juubeldas. Keegi ei julgenud öelda, et paavst on valitud.

Vatikani pressiosakonna asepresident isa Ciro Benedettini trügis läbi pressiruumi, tõrjudes ajakirjanike küsimustelaviini. „Ärge küsige minu käest,” ütles ta. „Ma tean sama vähe kui teie.”

Helistasin meie reporterile Benedicta Cipollale, kes oli väljakul. Ta ütles, et inimesed on väga elevil. Kõik püüdsid end rõdule võimalikult lähedale pressida, et uue paavsti väljakuulutamist paremini näha ja kuulda, helistasid kodustele, lehvitasid lippe ja küsisid üksteiselt, kas suits oli ikka valge või mitte. Inimesi oli haaranud elevus ja segadus. Korstnast oli juba kümme minutit suitsu tulnud. Aga kirikukellad?

„Kellad ei löö.”

*

Sixtuse kabeli hääletussaali nurgas oli tekkinud probleem. Iga kord, kui ahjuuks avati, et hääletussedelid ja märkmepaberid tulle visata, köhis ahi ruumi musti suitsupahvakuid. Lisaks ei sulanud värvipakkide ümbrised piisavalt kiiresti ja korstnast väljuv suits oli liiga tume.

„Ma ei usu, et nad seda varem läbi mängisid. Nad oleks pidanud ahju ja värvi katsetama,” tähendas Los Angelese kardinal Roger Mahony.

Igal kardinalil, kes toimunut hiljem kommenteeris, oli hulganisti tagantjärele tarkust varuks. Osad leidsid, et värvipakid oleks pidanud varem tulle viskama, teised arvasid, et põleti õhutusava oli liiga lahti, kolmandad, et korraga visati ahju vale kogus hääletussedeleid. Mõned arutlesid, kuidas oleks olnud õige kahe ahju suitsulõõrid korstnaga ühendada. Cindy Wooden tegi väga tabava märkuse: „Nad olid nagu grilli ümber kogunenud kamp mehi, kes vaidlesid selle üle, millal on süsi piisavalt valmis, et liha peale visata.”

Suits oli vaid üks paljudest probleemidest, mis peapiiskop Piero Marinile muret valmistas. Liturgiliste tseremooniate korraldajana oli tal luba kohe pärast häälte kokkulugemist hääletussaali minna. Ta oli õigel ajal kabelis, et kuulda, kuidas kardinal Ratzingerilt küsitakse: „Quo nomine vis vicari?”

Paavsti nime valimine oli omaette väike draama. Ideaalis pidi paavst edasi kandma mõne endise paavsti nime, aga kelle? Kui Ratzinger nimetaks end Johannes Paulus III, jääks ta igaveseks eelkäija varju. Pius XIII viitaks II Vatikani kirikukogu-eelsetele paavstidele ja oleks justkui tagasiminek, Johannes XXIV ei tulnud kõne allagi.

„Vocabor Benedictus,” ütles uus paavst. Saalist kostus järjekordne aplaus. Benedictus XVI. Piiskop Marinit see valik ei üllatanud, kuna Benedictus on üks Euroopas enim au sees olevaid pühakuid. Euroopa pidi jälle maailma nabaks saama ja küll Ratzinger juba selle eest hoolt kannab. Üks, mis kindel – Aafrikasse ja Aasiasse tehakse järgmistel aastatel oluliselt vähem visiite.

Hääletuse vaatlejad kogusid kokku 115 valimissedelit ja kardinalide märkmed, neid polnud just palju. Paberihunnik sai üsna väike ja oli selge, et see põleb liiga ruttu ära. Tulle pidi veel paberit lisama ja kohe hakkas ahi kabelisse suitsu sisse ajama.

Piiskop Marini seisis veidi eemal ja jälgis sündmuste käiku. Ta ei olnud mees, kes tühjast tüli teeks või kergesti ärrituks. 62-aastane hõbejuukseline vaimulik oli viimased kümme aastat aidanud ja toetanud üha põduramaks jäävat Johannes Paulus II avalikel esinemistel. Kui paavst altarile astudes komistama juhtus, oli Marini see, kes temast kinni haaras. Kui paavst kaotas kõnet pidades järje, näitas Martini sõrm talle tekstis õige koha kätte. Marini oli see, kes kombetalitused Parkinsoni tõbe põdeva paavsti jaoks sobivaks kohandas ja aitas talle hüdraulilise mehhanismi abil üles-alla liikuva ratastooli välja mõelda, et paavst saaks istudes jutlusi pidada. Marini teadis, et on vähetõenäoline, et teleülekannet jälgivad inimesed seda tähele panevad. Paavstirüü ohtrad voldid varjasid rihmasid, mis paavsti tooli küljes hoidsid. Kuigi paavsti viimastel eluaastatel oldi maailma erinevatel altaritel jutlusi pidades mitu korda peaaegu katastroofi äärel oldud, ei sattunud Marini kordagi paanikasse. 1999. aastal arvasid paljud, et oli hullumeelne temp lasta paavstil ise püha uks avada. Johannes Paulus oli pikas kirevas rüüs trepist vaevaliselt üles vaarunud, aga ta sai sellega tänu tohutule tahtejõule siiski hakkama. Marini selgitas hiljem, et see oli paavsti hetk ja ta ei oleks saanud lasta tseremooniameistril end trepist üles aidata või toetada. Nii tol korral kui ka lugematutel teistel kordadel oli Marini koos kõigi teistega muretsenud ja hinge kinni hoidnud, aga tema näost ei olnud seda kunagi näha. Ta oli alati vana rahu ise ja paistis, et tema enesevalitsus oligi see, mis kõike koos hoidis. Kui paavst suri, avas Marini lukustatud lauasahtli ja võttis välja kaks kausta liturgilisi palveid ja tseremooniaid, mille kallal ta üle kümne aasta püüdlikult töötanud oli. Teosed kajastasid praktiliselt igat hetke alates eelmise paavsti surmast ja uue valimisest kuni Johannes Paulus II surmani. Marini korraldatud matusemissa oli nii hoolikalt läbi mõeldud ja ellu viidud, et kui õrn tuuleiil paavsti kirstul oleva lauluraamatu lehti keeras, ütles üks Vatikani ametnik, et isegi selles on Marini käsi mängus.

Marini tuli paavsti haiguse ja matustega nii hästi toime, et tema vaenlastelgi ei jäänud muud üle, kui sellega nõustuda ja talle au anda. Ja vaenlasi tal tõepoolest oli. Rooma kuuria oli paavsti missade suhtes jagunenud kahte leeri. Traditsioonide austajad suhtusid sügava põlgusega paavsti missade meelelahutuslikesse viguritesse – Kolmanda Maailma põlisrahvaste tantsutruppidesse, eksootilistesse rütmidesse, multikultuursetesse kingitustesse, kujukeste ja muu pudi-padi demonstreerimisse kiriku vitriinkappides. Nad ei sallinud lilli, mis paigutati altari kohale, ümber ja alla. Nende meelest oli see Vatikani korra avalik rikkumine. Nad süüdistasid selles kõiges Marinit ja olid veendunud, et tema karjäär on läbi. Eriti nüüd, kui uueks paavstiks oli valitud igasuguse liturgilise innovatsiooni vastane kardinal Ratzinger.

Hetkel ei olnud Marinil aega selle üle pead murda, kuidas Ratzingeri ametisse määramine tema vaimulikukarjääri mõjutab. Ta pidi koos abilistega ahju kuidagi korda saama, et see enam suitsu sisse ei ajaks, aga keegi torkas talle pihku pärgamendi. See oli paavsti ministeeriumi ametisse määramise korraldus ja Marini ülesanne oli see vormistada ning notariaalselt kinnitada. Marini tegutses kiiresti, kuna kohe-kohe pidi ta esitlema uut paavsti. Kõigepealt tuli paavstile sobiva suurusega rüü valida. Riietusruumis rippus kolm erineva suurusega missarüüd. Marini oletas, et Ratzingerile sobib keskmine suurus.

Kardinalid astusid üksteise järel paavsti juurde, et tema kätt suudelda. Uus paavst ise oli ülevoolavalt õnneliku olemisega. Alles siis meenusid kellelegi kirikukellad. Peapiiskop Marini või keegi tema tseremooniameistritest oleks pidanud helistama fabbrica’sse, piiskop Lanzani pidi omakorda kellalööjat teavitama. Keegi ei olnud veel fabbrica’ssegi helistanud. Kuna mobiililevi puudus, pidi teate edastama lauatelefoniga. Marini, kes koos uue paavstiga riietusruumi poole liikus, sosistas möödaminnes assistendile midagi kõrva, mille peale viimane ukse juurde jooksis, selle avas ja ukse taga valves oleva Šveitsi kaardiväelase poole pöördus.

„Otsi ruttu kuskilt telefon! Ütle neile, et nad campanone’t helistaks! Habemus papam!” kamandas ta valvurit.

Vaid mõni üksik kohalviibija pani tähele, kuidas piiskop Vittorio Lanzani ruttas üle Püha Peetri väljaku. Ehkki Lanzani oli fabbrica’s tähtsuselt teine mees, tundsid vähesed turistid teda nägupidi. Ta kuulus Vatikani nähtamatusse hierarhiasse ja see meeldis talle. Õbluke ja silmatorkamatu välimusega paksude klaasidega prille kandev mees ei janunenud kuulsuse ning tähelepanu järele. Ta oli 53-aastasena saavutanud positsiooni, mis pidi talle varem või hiljem kardinalikuue tagama, aga hetkel paistis talle kõige paremini just kulissidetagune töö passivat. Tähtis oli seda tööd teha hästi ja eriti nüüd, mil oli saabunud otsustav hetk, mida kogu maailm jälgis, ei saanud ta endale lubada ainsatki eksimust.

Viimased kaks ja pool nädalat olid Lanzani maailma pahupidi pööranud. Lihtsate kohustuste täitmine, nagu Püha Peetri basiilika uste avamine ja sulgemine, jälgimine, et hoone oleks korras ja puhas, oli miljonite palverändurite saabumisega võimatuks muutunud ja kõikjal valitses kaos. Alluvate kuuldes nimetas ta võimuvahetuse perioodi „kauniks hädaolukorraks”, aga sisimas kahtles sügavalt, kas basiilika ja fabbrica personal olukorraga toime tuleb. Katedraal mahutas korraga kuni kaheksa tuhat inimest, aga neil päevil lasti basiilikasse iga tunni aja tagant kakskümmend üks tuhat külastajat. Peavalu valmistasid ka kirikukellad. Enamik inimesi pidas kellalöömist lihtsaks ülesandeks, millega võiks hakkama saada iga inimene. Lanzani teadis, et see on palju keerulisem kui pealtnäha paistab. Püha Peetri kiriku kellalööja pidi põhjalikult tundma elektrilist kellade juhtimise pulti. Hetkel täitis seda kohustust Giuseppe Fiorucci, kes oli oma töös väga osav, aga õnnetuseks läks ta igal õhtul pärast tööpäeva lõppu koju. Õhtu, mil Johannes Paulus II suri, oleks seetõttu äärepealt lõppenud katastroofiga. Lanzani aitas parasjagu Püha Peetri väljakul kümnete tuhandete palverändurite rongkäiku juhtida, kui talle kõrva sosistati, et paavst on surnud. Lanzani taipas, et neil ei ole kellalööjat. „Helista Fioruccile!” ütles ta abilisele, lootes, et kellalööja ei ole veel magama heitnud. Äsja koju jõudnud Fiorucci tormas tagasi Vatikani. Kui Johannes Pauluse surm viimaks teatavaks tehti, oli Fiorucci juhtimispuldi juures ja üle väljaku hakkas kostuma aeglane, madal ja ühtlane kellahelin. Traditsioonide kohaselt pidid kellad lööma paavsti surmahetkel, aga sel korral, nagu Lanzani hiljem meenutas, oli paavst juba hulk aega varem teise ilma läinud.

Taas kord oli kogu maailma tähelepanu koondunud kirikukelladele. Õnneks seekord oli Fiorucci tööpostil. Lanzani oli just oma kabinetti astunud, kui telefon helisema hakkas. Fiorucci haaras toru, aga helistajaks ei olnudki peapiiskop Marini, vaid hoopis itaalia keelt tugeva aktsendiga rääkiv Šveitsi kaardiväelane.

„Te peate campanone’t helistama! Paavst on valitud!”

Fiorucci pani kõne ootele ja valis Lanzani numbri. „Šveitsi kaardiväelane helistab ja käsib mul kella lüüa.”

Lanzani kortsutas kulmu. Selline korraldus pidi tulema otse peapiiskop Marini kabinetist. „Mis selle kaardiväelase nimi on?” küsis ta kellalööjalt. Fiorucci ei teadnud. „Ta oli väga kategooriline ja ütles, et helistab Sixtuse kabeli juurest.”

Ootele pandud kaardiväelast haaras paanika ja ta anus, et Fiorucci viivitamatult kella lööks.

Lanzani oli oma otsuse juba teinud. Niimoodi ikkagi asju ei aeta. Kuidas ta võis üldse kindel olla, et helistaja on see, kelle ta väitis end olevat? Kust ta võis teada, et mees Sixtuse kabeli juurest helistab?

„Me ei saa ühe anonüümse Šveitsi kaardiväelase telefonikõne peale kella helistada. Ütle talle edasi, et selle korralduse saab anda keegi, kellel on vastavad volitused, näiteks tseremooniameister,” ütles ta Fioruccile.

Šveitsi kaardiväelane tutvustas end nimepidi ja kinnitas veel kord, et ta helistab Sixtuse kabeli ukse juurest ning tal oli kästud edasi öelda, et kelli tuleb kohe lüüa.

*

CNN katkestas kavajärgse programmi kohe, kui Sixtuse kabelist hakkas suitsu tulema. Püha Peetri väljaku ääres olevalt terrassilt tegid otseülekande korrespondendid Jim Bittermann ja John Allen. Midagi konkreetset nad veel ei öelnud ja oli näha, et nad on äraootaval seisukohal.

Bittermannile meenus 1978. aasta fiasko, kui ta oli CNN-i Rooma korrespondent ja kanal edastas valeteate. Vaatajatele öeldi ennatlikult, et suits on valge. NBC ootas asjatult pool tundi, aga keegi ei ilmunud rõdule uue paavsti valimisest teatama. Selleks ajaks, kui viga taibati, oli Püha Peetri väljak juba peaaegu inimtühi. Bittermannile meeldis seda lugu ikka ja jälle jutustada, aga ta ei tahtnud mingil juhul seda viga korrata. Seda ohtu seekord õnneks ei olnudki, kuna kirikukellade helin pidi igasuguse kahtluse hajutama.

Keegi ulatas Bittermannile paberilehe. Itaalia uudisteagentuur ANSA oli äsja teatanud, et suits on valge. See ei veennud Bittermanni. Nad olid ka eile kinnitanud, et suits on valge. Itaalia ajakirjanikud jälgisid toimuvat nagu teatrietendust, mitte kui ajaloolise tähtsusega sündmust. Kui valge suits hoopis mustaks värvus, lisas see nende meelest etendusele ainult vürtsi juurde.

Bittermann jälgis, kuidas rahvas iga minutiga rohkem elevile läks. Kui selguks, et suits on siiski must, oleks see kõikide valehäirete ema.

„Paistab, et rahva meelest on suits valge,” teatas Bittermann.

Samal hetkel täitis väljaku kirikukellade helin.

„Kellad hakkasid lööma, Jim,” ütles John Allen.

„Tõsi, kellad löövad, aga kell sai kuus.”

„Seda küll,” nõustus Allen.

Bittermann vaatas kaamerasse, mis campanone’t filmis. Kell oli paigal. Möödunud oli kaksteist minutit ja korsten suitses endiselt. Mis kurat nüüd siis lahti on?

*

Fabbrica’s ootasid kaks meest telefonikõnet.

Giuseppe Fiorucci istus kannatlikult puldi ees ja kuulas kirikust kostuvaid erutunud hääli. Valge suits, must suits, peaksime kella lööma – igaühel oli mingi arvamus. Sellest kirikutiivast, kus Fiorucci istus, ei olnud näha suitsu, väljakut ega midagi muud.

Inimesed rääkisid kella helistamise „aust”, aga Fiorucci ei olnud nendega nõus. Ta istus puldi taga sellepärast, et oli nelikümmend aastat basiilikas töötanud, mitte sellepärast, et oleks kriisihetkedega teistest paremini toime tulnud või oskuslikumalt nuppu vajutanud. Fiorucci ei pidanud end tähtsamaks, kui ta tegelikult oli. Inimesed, kes arvasid, et uue paavsti auks kella helistamine võib teda närveerima panna või temas erutust tekitada, eksisid. Igatahes ei närveerinud ta praegu rohkem, kui eelmise paavsti surmakella helistades. See oli tema töö ja selles ei olnud midagi erilist. Nüüd oli kõige tähtsam mitte midagi tuksi keerata ja mitte mingil juhul enne õiget aega nupule vajutada. Kui kell juba lööma hakkab, ei saa enam ümber mõelda. Peab olema täiesti kindel. Need mõtted rahustasid teda.

Mõni korrus allpool istuv piiskop Lanzani nii filosoofilisi mõtteid ei mõlgutanud. Ta vahtis üksisilmi telefoniaparaati. Miks see juba ei helise? Keegi pistis pea ukse vahelt sisse: „Nad ütlesid, et suits on valge.”

Lanzanile tuli pähe kohutav mõte: mis siis, kui keegi ei märganudki helistada? Mis siis, kui uus paavst astus rahva ette enne campanone löömist? Lanzani teadis hästi, et sellist apsakat ei unustataks iial.