Оглавление
John Crocker. Fifi jälgedes: Minu seiklused metsikute šimpanside seas
Eessõna
Sissejuhatus
Fifi
Freud
Figan
Passion
Prof
Melissa
Gremlin
1. Saabumine Gombesse. 1973. aasta juuni, Ida-Aafrikas Tansaanias asuv Gombe Streami rahvuspark
Lavale astub Babu
Teekond algab
2. Sean end sisse
Gombe kliinik
3. Päev Fifi ja Freudi elus
Õpiaeg
Evolutsiooniline vaatevinkel
4. Šimpansidest ja inimestest
5. Madame Bee peab vastu
6. Usaldus ja turvalisus
7. Minu sõber ja mentor Hamisi Matama
8. Jane
9. Lahkumine
10. Minust saab arst
11. Mõtisklusi metsast: džungli mõjutused minu arstitöös
Kumi ja kogukond
Carl ja ATH
Sandra ning šimpanside ja inimeste eesmärgitunnetus
Frances ja Eddie: muutuvad eluperioodid
Robert: loodus leevendab ängi
Ruth, Margie, Scott, Faben ja Madame Bee: inimeste ja šimpanside loominguline kohanemine
Isiklikud lood annavad mulle jõudu
12. Gombe kutsub
13. Taaskohtumine Jane’iga
14. Tagasipöördumine Gombesse
15. Tagasi metsa
16. Jane’i Tipp
Mälestades Fifit
17. Leian oma koha
18. Mõtisklusi metsast: kuidas metsikud šimpansid aitasid mul paremaks isaks saada
19. Mööda sissetallamata rada: Bubongo küla
Taas Hamisi juures kodus
Hamisiga kahekesi
20. Veel mõtisklusi metsast: avaram pilk peremeditsiinile
Tänapäeva peremeditsiini tõusud ja mõõnad
Tormilised teismeaastad
Traditsiooniliste ravimeetodite õppetunnid
21. Taaskordne hüvastijätt
22. Kuidas Jane’il läheb?
Endiste üliõpilaste muljeid
Jane’i uus missioon
Epiloog
Tänusõnad
Отрывок из книги
John Crocker on kirjutanud tõeliselt haarava raamatu. Seda lugedes kandusin tagasi tollesse imelisse aega noil kaugeil päevil, mil elasin koos oma pisikese poja Grubiga[1.] Gombes ning kui Stanfordi ülikooli inimbioloogia programmi hoolikalt valitud, terased ja ülimalt motiveeritud tudengid käisid mul abiks andmeid kogumas. Paljud neist – nagu ka John – plaanisid edasi õppida meditsiini.
Mul oli huvitav jälgida, kuidas kõik Gombes viibimisega kaasnev – šimpansid, paavianid, mets, lähedane kokkupuude teistsuguse kultuuriga ehk meie noorte tansaanlastest välitööabilistega – uusi tudengeid saabumisel mõjutas. Ja mulle meeldis vaadata, kuidas nad muutusid. Mõnda pisut ehmatasid algelised majutustingimused, kuigi olime püüdnud neid selleks ette valmistada. Ühed olid alguses närvilised, teised paistsid kohe kõigesse häirimatult suhtuvat. John oli vaikne, pisut uje ja reserveeritud. Ta oli väga mõtlik, ma nägin, mismoodi ta kõike endasse haaras ja uut informatsiooni töötles.
.....
Kui mu Aafrikasse mineku tähtaeg juba lähenema hakkas, tuli Janet ükspäev minu juurde. Olin just Babuga jalutuskäigult naasnud ja mõte temast lahkuda tegi mind pisut kurvaks.
„John,“ ütles Janet pehmelt ja ma muutusin kohemaid murelikuks. „John, ma pean sulle midagi rääkima. Kui sa Aafrikast tagasi tuled, ei ole Babu enam siin meie juures.“ See ei üllatanud mind, kuigi mõistsin, et olin end lohutanud mõttega, kuidas me minu naastes meie ebatavalist sõprust jätkame. Janet jätkas: „Babu on juba liiga agressiivne ja me ei saa teda enam siin hoida. Ta vajab teisi šimpanse ja sobilikumat elukohta.“
.....
