Читать книгу Kraken ärkab - John Wyndham - Страница 2

Mina olen usaldusväärne tunnistaja, sina oled usaldusväärne tunnistaja, põhimõtteliselt kõik Issanda lapsed on, enda arvates – seega on eriti naljakas, kui erinevaid jutte räägitakse samade sündmuste kohta. Mina ja Phyllis oleme minu teada peaaegu ainsad inimesed, kes on 15. juuli õhtul juhtunus ühel nõul. Ja kuna Phyllis on juhtumisi mu naine, ütlesid inimesed oma toredal moel meie selja taga, et ma «rääkisin talle augu pähe» – see mõte ja kõnekäänd võis tulla vaid kelleltki, kes Phyllist ei tunne.

Kell oli 23.15, asukoht 35. laiuskraad umbes 24 kraadi Greenwichist läänes, laeva nimi oli Guinevere ja sündmuseks meie mesinädalad. Need faktid pole kahtluse all. Kruiis viis meid läbi Madeira Kanaaridele ja Roheneemesaartele, et pöörata siis põhja ja mööduda koduteel Assooridest. Me – mina ja Phyllis – naaldusime reelingule ja tõmbasime hinge. Kõrtsist kostis jätkuva tantsupeo muusika ja ballaadilaulja ihalemine. Meri laius meie ees kuuvalgel nagu siidsile tasandik. Laev seilas sujuvalt kui jõel. Me silmitsesime vaikides lõputut merd ja taevast. Meie taga halas ballaadilaulja edasi.

«Mul on hea meel, et ma ei tunne sama, mis tema; see on kindlasti rusuv,» tähendas Phyllis. «Mis sa arvad, miks inimesed massiliselt selliseid dekadentlikke kaebelaule toodavad?»

Mul polnud sellele vastust valmis, aga mind säästeti vaevast, kui ta tähelepanu äkki mujale pöördus.

«Marss paistab täna õhtul päris vihane, eks? Loodan, et see pole halb enne,» sõnas ta.

Ma vaatasin, kuhu ta osutas, ja nägin oma üllatuseks punast täppi hulga valgete kobaras. Marss on muidugi punane, aga ma polnud seda veel kunagi nii punasena näinud – samas polnud ka tähed kodus päris nii eredad kui siin. Asi võis olla selles, et me reisisime peaaegu troopikas.

«Tõepoolest pisut ärritunud,» nõustusin.

Silmitsesime natuke aega punast täppi. Siis ütles Phyllis:

«Veider. Tundub, nagu see muutuks suuremaks.»

Seletasin, et see pidi olema hallutsinatsioon, mida tekitas ainiti põrnitsemine. Me jõllitasime edasi ja täpp muutus üsna vastuvaidlematult suuremaks. Ja edasi: «Seal on veel teine. Marsse ei saa olla kaks,» lausus Phyllis.

Nii see tõesti oligi. Väiksem punane täpp, esimesest pisut üles ja paremale. Ta lisas:

«Ja veel üks. Seal vasakul. Näed?»

Tal oli jälle õigus ja selleks ajaks säras esimene punkt juba taeva kõige märgatavama objektina.

«Need peavad olema mingi lennukid ja me näeme nende heitgaaside helendavat pilve,» pakkusin ma.

Jälgisime, kuidas kõik kolm tasapisi eredamaks muutusid ja madalamale vajusid, kuni rippusid vaevu silmapiiri kohal ja heitsid üle vee meie poole roosakaid peegeldusi.

«Juba viis,» märkis Phyllis.

Hiljem on meil mõlemal sageli palutud neid kirjeldada, aga võib-olla pole meid õnnistatud nii terase pilguga kui mõnda teist. Me ütlesime tollal ja räägime ka nüüd, et me ei näinud mingit kindlat kuju. Need olid keskelt erepunased ja hägusatest äärtest pisut tuhmimad. Kõige parem oleks kujutleda erepunast tulukest tihedas udus, tugev halo ümberringi – see annab umbkaudse pildi.

Ka teised peale meie kummardusid üle reelingu ja et päris aus olla, peaksin vist mainima, et kamba peale paistsid nad olevat näinud sigarikujulisi tulesid, silindreid, kettaid, ovaale ja vältimatult ka taldrikuid. Meie neid ei näinud. Veel enam, me ei näinud kaheksat, üheksat või tosinat. Nägime viit.

Halo võis ehk tekitada mingisugune reaktiivmootor, aga kiirus ei tundunud kuigi suur. Tuled kasvasid lähenedes üsna aeglaselt. Reisijad jõudsid kõrtsi tagasi minna ja oma sõbrad vaatama kutsuda, nii et peagi kõõlus reelingul pikk rivi, kes vahtisid ja spekuleerisid.

Kuna mõõtkavast polnud aimugi, ei võinud me teada tulede suurust ega kaugust. Kindel võis olla vaid selles, et tuled laskuvad pikal liugleval trajektooril, mis näis neid risti üle meie kursi viivat. Mees minu kõrval rääkis parajasti kõiketeadvalt Püha Elmo tuledest ja tema kaaslane, kes Pühast Elmost midagi ei teadnud, avaldas arvamust, et polnud paljust ilma jäänud, kui esimene tuli vette kukkus.

Taeva poole lahvatas võimas roosakas aurujuga. Siis tekkis kiiresti madalam ja suurem aurukardin, mis oli roosaka tooni kaotanud ja näis kuuvalgel kahvatu pilvena. See hakkas just hajuma, kui tuline sisin meieni jõudis. Vesi lõi seal mullitama, mäslema ja vahutama. Kui aur oli laiali lennanud, ei paistnud midagi peale tasapisi vaibuva lainetuse.

Siis langes teine täpselt samamoodi peaaegu samasse kohta. Üksteise järel maandusid kõik viis valju vihina ja aurusisina saatel vette. Siis aur hajus, jättes veepinnale vaid paar üksikut virvendust.

Guinevere'i pardal helisesid kellad, mootorimürin vahetas takti ja me hakkasime kurssi muutma. Meeskond kogunes paatide juurde ja valmistus päästeveste heitma.

Sõudsime neli korda aeglaselt edasi-tagasi üle sündmuskoha ja otsisime. Midagi polnud näha. Kui meie oma kiiluvesi välja arvata, oli ümbritsev meri kuuvalgel vagur, lage ja puutumatu…

Järgmisel hommikul saatsin kaptenile oma visiitkaardi. Tol ajal töötasin ma EBC-s ja mainisin, et nad paluvad mul kindlasti eelmise õhtu sündmustest loo teha. Ta andis tavapärase vastuse.

«Te mõtlete BBC-d?» pakkus ta.

EBC oli siis noorem ja seda tuli peaaegu iga kord seletada. Nii ma tegingi, lisades:

«Nii palju kui mina nägin, on igal reisijal juhtunust erinev versioon. Mõtlesin enda oma teie ametliku kirjeldusega võrrelda.»

«Hea mõte,» kiitis ta. «Laske käia, rääkige, mida nägite.»

Kui ma olin lõpetanud, siis kapten noogutas ja näitas logiraamatu sissekannet. Olime enamikus asjades ühel meelel, kindlasti selles osas, et tulesid oli viis ja nende kindlat kuju oli võimatu tuvastada. Tema kiiruse, suuruse ja asukoha hinnangud olid mõistagi tehnilised üksikasjad. Märkasin, et tuled ilmusid radarile ja neid peeti esialgu tundmatut sorti lennukiteks.

«Mida te ise arvate?» küsisin temalt. «Olete te varem midagi sellist näinud?»

«Ei. Mitte kunagi,» vastas ta, aga näis kõhklevat.

«Aga…?» pärisin ma.

«Olgu, mitteametlikult,» lausus kapten. «Aasta jooksul olen kuulnud kahest peaaegu täpselt samasugusest juhtumist. Ükskord ilmus neid öösel kolm, teinekord pool tosinat päevavalges – ja ikkagi nägid nad üsna samasugused välja, lihtsalt mingi punane hämu. Aga mõlemad korrad olid Vaikses ookeanis, mitte siinpool.»

«Miks mitteametlikult?» uurisin ma.

«Mõlemal juhul oli ainult kaks-kolm tunnistajat ja teate, hallutsinatsioonide nägemine ei tule meremehe mainele kasuks. Need lood levisid nii-öelda professionaalselt – omade seas pole me nii skeptilised kui maarottidega. Merel juhtub ikka veel aeg-ajalt veidraid asju.»

«Kas te ei saa pakkuda seletust, mida võiksin tsiteerida?»

«Ametlikult ma ei tahaks. Jään oma sissekande juurde. Aga seekord on uudiste levimisega teine lugu. Meil on enam kui paarsada tunnistajat.»

«Kas oleks mõtet sealt otsida? Teil on täpne koht teada.»

Ta raputas pead. «Seal on sügav. Üle kolme tuhande sülla.

Põhjani on pikk maa.»

«Ja teistel juhtudel polnud ka vrakkidest mingit märki?»

«Ei. Sellised tõendid oleksid uurimiseks põhjust andnud. Aga midagi ei leitud.»

Rääkisime veel pisut, aga ma ei suutnud temalt ühtki teooriat välja meelitada. Peagi ma lahkusin ja kirjutasin oma uudise valmis. Hiljem sain Londoniga ühendust ja dikteerisin selle EBC salvestajale. Lugu läks samal õhtul eetrisse, lihtsalt ruumitäiteks, veidrusena, mis ei pidanud pälvima enamat paarist kulmukergitusest.

Niisiis olin ma juhuse läbi üsna varase staadiumi tunnistajaks – peaaegu kõige alguses, sest ma pole leidnud ühtki viidet sarnastele juhtumitele, mis oleks varasemad kui kaks kapteni mainitud sündmust. Isegi nüüd, aastaid hiljem, pole mul tõendeid, et see fenomen oli asjaga seotud – ehkki sisimas olen kindel, et nii see kõik algas. Olgu sellele algusele viimaks järgnev lõpp milline tahes, ma ei taha sellele liiga palju mõelda ja eelistaksin ka sellest mitte und näha, kui unenäod vaid mu tahtele alluksid.

See algas nii märkamatult. Kui see oleks olnud ilmsem… Ja ikkagi on raske öelda, mida me saanuks teha, isegi kui oleksime ohtu märganud. Märkamine ja ennetamine on ikkagi kaks ise asja. Tuumaenergia potentsiaalset ohtu märkasime küllalt ruttu, aga ei suutnud ikka eriti midagi ette võtta.

Kui me oleksime kohe rünnanud… Noh, võib-olla. Aga kuni oht oli kindlalt juurdunud, ei saanudki me teada, et peaksime üldse ründama – ja siis oli juba hilja.

Aga pole mõtet oma vajakajäämiste üle halada. Minu eesmärk on anda võimalikult hea lühiülevaade sellest, kuidas praegune olukord tekkis – ja see algas tõesti väga korrapäratult…

Guinevere saabus Southamptoni sadamasse õigeaegselt ja edasiste veidrate fenomenideta. Ega me rohkem midagi oodanudki, aga see juhtum oli meeldejääv, peaaegu sama hea, kui võiks kunagi kauges tulevikus öelda: «Kui me su vanaemaga mesinädalatel käisime, nägime meremadu.» Olgu, mitte päris. Mesinädalad olid ikkagi imelised, paremad kui ma oodata oskasin, ja ka Phyllis ütles umbes nii, kui me reelingule nõjatusime ning all käivat saginat jälgisime.

«Ainult et,» lisas ta, «ma ei näe, miks me ei võiks aeg-ajalt veel paari sama head korraldada.»

Me läksime maale, sõitsime oma uhiuude koju Chelseas ja kui ma järgmise esmaspäeva hommikul EBC kontorisse läksin, sain teada, et mind oli minu äraolekul Tulekera-Watsoniks ristitud. Loomulikult minu reportaaži pärast. Nad tõid mulle paksu kausta pabereid ja ütlesid, et kuna mina selle põhjustasin, pidin nüüd midagi ette võtma.

Maailmas on vist palju inimesi, kes janunevad pidevalt hämmelduse järele ja veel enam, tunnevad kohe hingesugulust kõigiga, kes on vähegi sarnast hämmeldust väljendanud. Ma ütlen «vähegi», sest neid kirju lugedes sai mulle selgeks, et seda saab klassifitseerida. Hämmeldusel on mitu astet. Üks mu sõber, kes pidas kõne kõhedast kogemusest, valati üle levitatsiooni, telepaatiat, materialiseerumist ja usu läbi tervenemist kirjeldavate kirjadega. Mina olin sattunud teistsugusele soonele. Enamik mu korrespondente arvasid, et tulekerade nägemine pidi äratama huvi mitte ainult lendavate taldrikute, vaid ka konnasadude, salapärase tuhavihma, igasuguste taevaste tulede ja merekoletiste vastu. Pärast kirjade läbi vaatamist jäi sõelale pool tosinat, mis võisid ehk viidata millelegi meie tulekerade sarnasele. Olin üsna kindel, et üks neist, mis viitas hiljutisele kogemusele Filipiinide lähedal, kinnitas Guinevere'i kapteni juttu. Ka teised näisid uurimist väärivat, eriti üks üsna ettevaatlik sõnum, mille autor kutsus mind La Plume d'Ori, kus tasub alati lõunat süüa.

Nädal hiljem läksin temaga kohtuma. Mu võõrustaja osutus minust kaks-kolm aastat vanemaks meheks, kes tellis neli klaasi Tio Pepet ja alustas ülestunnistusega, et kirjutas mulle valenime all ning oli tegelikult kuningliku õhuväe piloot.

«Keeruline lugu, mõistate,» seletas ta. «Praegu arvatakse, et ma nägin mingisugust hallutsinatsiooni, aga kui leitakse piisavalt tõendeid näitamaks, et see polnud hallutsinatsioon, tehakse asjast peaaegu kindlasti ametisaladus. Ebamugav, saate aru.»

Nõustusin selle hinnanguga.

«Ikkagi,» jätkas ta, «üks asi paneb mind muretsema ja kui te kogute tõendeid, tahaksin, et seda teaksite – ehkki võib-olla ei maksa seda otseselt kasutada. Tähendab, ma ei taha, et mind vaibale kutsutakse. Ei usu, et mõni määrus keelaks oma hallutsinatsioone arutada, aga ei või iial teada.»

Noogutasin mõistvalt. Ta jutustas edasi:

«See oli umbes kolme kuu eest. Lendasin tavalises patrullis, paarsada miili Formosast ida pool…»

«Ma ei teadnud, et me…» alustasin ma.

«Paljudest asjadest ei räägita avalikult, kuigi need pole iseenesest salajased,» tähendas tema. «Igatahes, seal ma siis olin. Radar märkas neid asjandusi, kui nad olid veel minu taga nägemisulatusest väljas, aga nad lähenesid kiiresti lääne poolt.»

Piloot otsustas asja uurida ja tõusis nende teed ära lõikama. Radar näitas lennukeid jätkuvalt otsekursil tema taga ja kohal. Ta üritas nendega ühendust võtta, aga ei saanud vastust. Kui ta neist kõrgemale tõusis, ilmusid nad nähtavale, kolm punast laiku, isegi päevavalguses üsna eredad – ja need lähenesid kiiresti, kuigi ta ise lendas peaaegu viiesajaga. Ta üritas veel kord raadio kaudu, aga edutult. Need lihtsalt liikusid edasi ja jõudsid visalt lähemale.

«Noh,» lausus piloot, «ma olin seal patrullis. Ütlesin baasile, et tegu on täiesti tundmatut tüüpi lennukitega – kui need üldse olid lennukid – ja kuna nad polnud nõus rääkima, pakkusin, et avan tule. Kas seda, või siis lasen neil lihtsalt minna – ja sel juhul polnud ju üldse mõtet patrullida. Baas nõustus üsna ettevaatlikult.

Üritasin veel kord ühendust võtta, aga nad ei teinud mind ega mu signaale märkamagi. Kui nad lähemale jõudsid, hakkasin kahtlema, kas nad olid üldse lennukid. Just sellised, nagu te raadios ütlesite: roosakas hämu tumepunasema keskmega, minu poolest oleks võinud olla tillukesed punased päikesed. Igatahes, mida paremini ma neid nägin, seda vähem nad mulle meeldisid, nii et ma lülitasin relvad radarijuhtimisele ja lasin nad endast ette.

Minust möödudes pidi neil küll seitsesada või rohkemgi sees olema. Paar hetke hiljem lukustas radar kõige eesmise ja relvad avasid tule.

Mingit viivitust polnud. See asjandus lendas õhku peaaegu samal hetkel, kui ma tulistasin. Ja oh sa poiss, kus alles lendas! See paisus korraga üüratuks, muutus punasest roosaks ja siis valgeks, paari punase tähniga siin-seal. Siis tabas mu lennukit lööklaine ja võib-olla ka osa rusudest. Kaotasin päris mitu sekundit ja ilmselt oli mul palju õnne, sest toibudes taipasin, et kukun kiiresti alla. Miski oli kolmveerandi tüürpoordi tiivast minema viinud ja teise tiiva otsa lõhkunud. Mõtlesin, et on aeg katapultistet proovida ja minu suureks üllatuseks see isegi töötas.»

Ta tegi mõtliku pausi. Siis lisas:

«Ma ei tea, kui palju see teile annab, peale kinnituse, aga paar asja siiski on. Esiteks, nad võivad liikuda palju kiiremini kui need, mida teie nägite. Ja veel, mis need ka poleks, nad on väga haavatavad.»

Arutasime kogu asja üksikasjalikult läbi, aga need olid enamvähem ainsad üksikasjad, mida ta mulle andis – lisaks sellele, et kerad ei lagunenud tabamusest tükkideks, vaid plahvatasid üleni, mis oleks ehk pidanud rohkem ütlema, kui tollal tundus.

Järgmised paar nädalat sain veel pisut kirju, mis eriti ei aidanud, aga siis hakkas paistma, et kogu lugu läheb Loch Nessi koletise teed. Kõik asjaga seotu saadeti mulle, sest EBC oli üldiselt otsustanud, et tulekerade värk oli minu lapsuke. Mitu observatooriumi tunnistasid hämmeldust väikeste kiiresti liikuvate punaste kehade üle, aga valisid väga hoolikalt sõnu. Ükski leht sellest ei kirjutanud, sest toimetajate arvates meenutas kogu lugu liiga palju lendavate taldrikute teemat ja lugejad tahtsid pisut uudsemat meelelahutust. Sellegipoolest hakkas tasapisi killukesi kogunema, aga kulus peaaegu kaks aastat, enne kui need avalikkuse tõsisema tähelepanu pälvisid.

Seekord lendas neid korraga kolmteist. Kõigepealt märkas neid radarijaam Põhja-Soomes, kus nende kiiruseks määrati hinnanguliselt tuhat viissada miili tunnis ja kursiks edelakaar. Nende teates öeldi lihtsalt «tundmatud lennukid». Rootslased märkasid neid üle oma riigi liikumas, ka visuaalselt, kirjeldades neid väikeste punaste täppidena. Norra kinnitas seda, aga määras kiiruseks alla tuhande kolmesaja miili tunnis. Ühe Šoti radarijaama sõnul liikusid nad tuhat miili tunnis ja olid palja silmaga vaevu märgatavad. Kaks Iiri jaama teatasid, et nad lendasid neist otse üle, edelasuunast pisut lääne poole. Lõunapoolsem jaam märkis kiiruseks kaheksasada ja väitis, et objektid on «selgelt nähtavad». 65. põhjakraadil asunud meteoroloogialaev edastas kirjelduse, mis klappis täpselt varasemate tulekeradega, ning arvutas kiiruseks peaaegu 500 miili tunnis. Pärast seda neid enam ei nähtud.

See konkreetne lend jõudis lehtede esikülgedele mitte ainult tänu paljudele vaatlejatele, kes selle suunda jälgisid, vaid pigem kursi implikatsioonide tõttu. Aga hoolimata vihjetest ja ka otsesematest väidetest valitses ida pool vaikus. Pärast kiirustatud ja mitte eriti veenvat selgitust, mis järgnes Venemaa esimesele tuumaplahvatusele, pidasid selle riigi juhid mugavaks teeselda sarnastes küsimustes vähemalt ajutist kurtust. Niisuguse poliitika eeliseks oli vähene vaimne pingutus, mis sisendas samas avalikkusele tunnet, et salapära pidi varjama mingisugust jõudu. Ja kuna need, kes olid Venemaa asjadega paremini kursis, ei kiirustanud oma seotust lähemalt selgitama, võis reserveeritud näitemäng hõlpsasti jätkuda.

Rootslased teatasid hoolikalt täpsustamata, et järgmine taoline sissetung nende õhuruumi kohtab vastupanu, olgu sissetungijaks kes tahes. Briti lehed vihjasid, et kuna üks teatud suurvõim kaitseb omaenda piire nii fanaatiliselt, peaks ta ka teistele samasuguseid meetmeid lubama. Ameerika meedia teatas, et USA kohale ilmunud Vene lennukitele tuleks tuli avada. Kreml näis uinuvat.

Korraga hakati tulekerasid rohkem märkama. Teateid tuli nii kaugelt, et olin sunnitud piirduma kõige metsikumate fantaasiate välja sorteerimisega, jättes ülejäänud põhjalikumaks kaalumiseks. Märkasin siiski, et mitmel korral mainiti tulekerade merre sukeldumist, mis klappisid mu oma kogemusega – isegi nii hästi, et ma ei saanud täiesti kindel olla, kas need polnud lihtsalt minu reportaažist inspireeritud. Ühesõnaga näis kokku kuhjuvat nii suur posu oletusi, luiskelugusid, anekdoote ja põhjalikke väljamõeldisi, et sain sellest kõigest väga vähe targemaks. Mulle jäi siiski silma üks kindel asi: mitte ainuski tunnistaja ei väitnud, nagu oleks näinud tulekerasid maale maandumas. Ja veel, mitte ühtki neist, mis laskusid vette, polnud märgatud kaldalt, ainult laevadelt või lennukitelt kaugel avamere kohal.

Paar nädalat tulvas jätkuvalt sisse teateid suurematest või väiksematest gruppidest. Skeptikud lõid kõhklema, ainult kõige kangekaelsemad väitsid veel, et tegu oli hallutsinatsioonidega. Ometi ei saanud me kerade kohta midagi uut teada. Pilte ei olnud. Väga sageli näis juhtuvat, et kui saakloom nähtavale ilmus, polnud nii-öelda relva käepärast. Aga siis kohtus üks parv tegelasega, kellel oli relv kaasas – sõna otseses mõttes.

Antud juhul oli selleks tegelaseks USA mereväe lennukikandja Tuskegee. Laev oli parajasti Puerto Ricos San Juani lähedal ankrus, kui sai Curacaost teate, et kaheksa tulekera eskaader liigub otse tema poole. Kaptenis tärkas õrn lootus, et nad tungivad loata riigi territooriumile, ja ta tegi ettevalmistusi. Tulekerad jäid endale truuks ja liikusid vankumatult sirgel kursil, mis pidi nad viima üle saare ja peaaegu täpselt üle laeva enda. Kapten jälgis nende lähenemist radarilt suure rahuloluga. Ta ootas, kuni sissetung oli tehniliselt vaieldamatu. Siis andis ta käsu tulistada kolmesekundiliste vahedega kuus juhitavat raketti ning läks tekile, et tumeda taeva taustal vaatemängu jälgida.

Ta vaatas läbi binokli, kuidas punastest täppidest kuus üksteise järel suurtes valgetes pahvakates lõhkesid.

«Noh, sellega on siis sedapsi,» tähendas ta rahulolevalt. «Nüüd on huvitav vaadata, kes kiunuma hakkab,» lisas ta, jälgides, kuidas kaks ülejäänud punast täppi põhja suunas kaugenesid.

Aga möödus mitu päeva ja keegi ei kiununud. Ka tulekerade raportid ei vähenenud sugugi.

Paljude arvates võis selline meisterlik vaikimispoliitika tähendada vaid üht ja asja hakati pidama sama hästi kui tõestatuks.

Järgmise nädala jooksul maksid oma jultumuse eest veel kaks tulekera, mis olid olnud nii ettevaatamatud, et eksisid Woomera eksperimentaaljaama laskeulatusse. Kodiaki lähedal lasi üks laev alla kolm üle Alaska lennanud kera.

Washington saatis Moskvale protestikirja korduvate sissetungide pärast, lõpetades kinnitusega, et kahetses väga mitut drastiliste meetmetega lahendatud juhtumit, mis põhjustasid kindlasti suurt kurbust lennukimeeskondade peredele, aga rõhutades, et selle eest ei vastutanud mitte lennukite allatulistajad, vaid need, kes andsid meeskondadele rahvusvahelisi kokkuleppeid rikkuvaid käske.

Kreml seedis seda paar päeva ja lükkas siis protesti tagasi. Moskva väljendas pahameelt katse üle määrida omaenda kuriteod kellegi teise kaela ja lisas, et Vene teadlaste poolt hiljuti rahu kaitseks välja töötatud relvad olid nõukogude territooriumi kohal üle kahekümne sellise lennuki hävitanud ning kohtlevad kõhklematult samamoodi kõiki teisi, mis tabatakse Venemaa järele luuramas…

Niisiis jäi olukord jätkuvalt lahendamata. Maailm väljaspool Venemaad jagunes laias laastus kaheks: neiks, kes uskusid iga Venemaa sõna, ja neiks, kes ei uskunud ühtegi. Esimesed ei kahelnud milleski, nende usk jäi vankumatuks. Teiste tõlgendus polnud nii kindel. Kas tuli siis järeldada, et kogu lugu oli vale? Või tähendas see, et kuigi venelased kuulutasid oma saagiks kakskümmend tulekera, olid nad tegelikult lõhanud umbes viis?

Rahutu õhkkond, mida teravdas pidev nootide vahetamine, venis kuude pikkuseks. Tulekerad olid vaieldamatult arvukamad kui varem, aga oli raske hinnata, kui palju arvukamad või aktiivsemad või sagedasemad. Aeg-ajalt hävitati erinevates maailma otsades veel paar tükki ja aeg-ajalt anti teada, et hulk kapitalistlikke tulekerasid said tunda karistust, mis ootab neid, kes tegelevad luurega ainsa tõelise rahvavabariigi territooriumil.

Rahva huvi tuleb toita, et see püsiks. Värske toiduseta hakkab see peagi kustuma. Need asjandused olid olemas, lendasid kiiresti läbi õhu ja plahvatasid, kui neid tabada, aga mis siis? Näis, et need ei tee midagi, vähemalt meie teada. Nad ei õigustanud kuidagi sensatsioonilist rolli, mis oli neile algul omistatud.

Tulekerade uudsus vähenes ja algas selgituste ajastu. Õige pea jõudsime tagasi esialgse Püha Elmo tulede teooria juurde, sest kõige laiapinnalisemat toetust leidis seletus, et tegu oli lihtsalt mingi uue loodusliku elektrinähtusega. Aja möödudes lõpetasid laevad ja baasid nende tulistamise ning lasid neil oma salapärast teekonda jätkata, märkides vaid üles kiiruse, aja ja suuna. Ühesõnaga, tulekerad valmistasid pettumuse.

Sellegipoolest kogunes kogu maailma admiraliteetidesse ja õhuvägede peakorteritesse hulk märkmeid ja raporteid. Kursid kanti kaartidele. Tasapisi hakkas moodustuma omamoodi muster.

EBC-s peeti mind ikka veel kõige tulekeradega seonduva loomulikuks sanitariks ja kuigi teema näis hetkel ammendunud olevat, jätkasin märkmete uuendamist juhuks, kui peaks tekkima mingi elavnemine. Samal ajal aitasin omal väikesel moel laiema plaani mõistmisele kaasa, andes võimudele edasi neid infokilde, mille vastu nad võinuks minu meelest huvi tunda.

Ühel päeval kutsuti mind Admiraliteeti, et tulemustest osa saaksin.

Mind võttis seal vastu kapten Winters, kes seletas, et kuigi see, mida mulle näidatakse, polnud päris ametlik saladus, oleks parem, kui ma seda veel avalikkuse ette ei tooks. Kui olin nõusoleku andnud, hakkas ta kaarte ja atlaseid välja kraamima.

Kõigepealt näitas ta mulle maailma kaarti, mida katsid peened jooned, igaühe juures tillukesed numbrid ja kuupäevad. Esmapilgul meenutas see ämblikuvõrku ja siin-seal paistsid väikeste punaste täppide kobarad, mis näisid võrgu pununud õnneämblikena.

Kapten Winters võttis suurendusklaasi ja hoidis seda Assooridest pisut kagu pool.

«Teie esimene panus,» sõnas ta.

Suurendusklaasi abil nägin ma üht punast täppi, mille kõrval oli number viis ja kuupäev, mil me Phyllisega Guinevere'i reelingule nõjatusime ning aurupilve kaduvaid tulekerasid jälgisime. Ümbruses oli veel üsna palju punaseid täppe, kõik märgistatud, ning kirde suunas hargnesid veel mõned.

«Kas iga täpp tähistab tulekera maandumist?» pärisin ma.

«Ühe või mitme,» vastas tema. «Jooned märgivad mõistagi ainult neid, millest on piisavalt informatsiooni, et kurss määrata. Mida te sellest arvate?»

«Noh,» ütlesin ausalt, «kõigepealt näen nüüd, et neid pidi olema pagana palju rohkem, kui ma ette kujutasin. Ja teiseks ma mõtlen, miks kirevase päralt nad niimoodi gruppidesse kogunevad.»

«Ah!» lausus ta. «Nüüd astuge pisut eemale. Kissitage silmi, jälgige valgust ja varju.»

Tegin nagu kästud ja sain temast aru.

«Tulipunktid,» laususin ma.

Ta noogutas. «Viis suuremat ja veel mitu väiksemat. Kõige tihedam grupp jääb Kuubast loodesse, teine Kookosesaartest kuussada miili lõuna poole ja ka Filipiinide, Jaapani ja Aleuutide lähedal on üsna tihedad grupeeringud. Ma ei hakkagi väitma, et tiheduse proportsioonid on õiged – tegelikult olen vastupidises päris kindel. Näiteks on näha, et päris paljud kursid ristuvad Falklandi saartest kirdes, aga sinna jääb ainult kolm punast täppi. Tõenäoliselt tähendab see lihtsalt, et sealkandis on väga vähe inimesi, kes võiksid kerasid näha. Kas jäi veel midagi silma?»

Raputasin pead, mõistmata, kuhu ta tüüris. Ta tõi välja batümeetrilise kaardi ja laotas selle esimese kõrvale. Jäin seda silmitsema.

«Kõik kogumid on sügavates kohtades?» pakkusin.

«Täpselt. Meil on vähe teateid laskumistest seal, kus vee sügavus jääb alla nelja tuhande sülla, ja vähem kui kahe tuhande sügavusel pole ühtegi.»

Mõtlesin järele, aga ei jõudnud kuhugi.

«Noh, ja siis?» pärisin.

«Täpselt,» lausus ta jälle. «Mis siis?»

Mõtisklesime selle üle pisut.

«Kõik on laskumised,» tähendas ta. «Pole ühtki teadet pinnale tõusmisest.»

Ta tõi tähtsamatest piirkondadest suurema mõõtkavaga kaardid. Kui olime neid natuke aega vaadelnud, küsisin: «Kas te oskate arvata, mida see kõik tähendab… Või ei saaks te mulle öelda?»

«Vastuseks esimesele küsimusele, meil on ainult hulk teooriaid, millest ükski pole erinevatel põhjustel rahuldav. Seega pole teiseks küsimuseks põhjust.»

«Aga venelased?»

«Nad pole asjaga seotud. Tegelikult on nad palju rohkem mures kui meie. Kahtlustavad, et kapitalistid mürgitavad nende emapiima. Nad ei saa lahti kinnisideest, et me oleme kuidagi selle taga ja nad ei suuda aru saada, mida me plaanitseme. Aga nii meie kui nemad oleme täiesti kindlad, et need asjad pole looduslikud ega ka juhuslikud.»

«Ja te teaksite, kui seda teeks mõni teine riik?»

«Kindlasti, selles pole kahtlustki.»

Silmitsesime jälle vaikides kaarte.

«Mulle tsiteeritakse pidevalt,» rääkisin talle, «mida kuulus Holmes mu nimekaimule ütles, aga nüüd on siis minu kord: «Kui võimatu on kõrvale jäetud, siis see, mis üle jääb, olgu see kuitahes ebatõenäoline, peab olema tõsi.» Tähendab, kui seda ei tee ükski maine riik, siis…?»

«Sellised seletused ei meeldi mulle,» lausus ta.

«Sellised seletused ei meeldiks kellelegi,» nõustusin. «Aga ikkagi,» jätkasin siis, «tundub kuidagi pingutatud väita, et miski on meresügavuses hoopis omaette evolutsiooni läbi teinud ja ühtäkki arenenud tehnoloogiaga lagedale tulnud. See tundub ainsa järelejäänud võimalusena.»

«Ja isegi pisut väheusutavamana kui see teine,» märkis ta.

«Sel juhul peame mõne võimaluse võimatu pähe maha kandma. Merepõhi oleks hea peidukoht, kui tehnilised raskused ületada,» sõnasin ma.

«Kahtlemata,» oli ta nõus, «aga üks neist tehnilistest raskustest on neis paigus juhtumisi nelja- või viietonnine rõhk ruuttolli kohta.»

«Hm. Võib-olla peaksime veel järele mõtlema,» tunnistasin ma. «Ja teine ilmselge küsimus on, mida nad teevad.»

«Jah,» lausus tema.

«Tähendab, teil pole aimugi?»

«Nad tulevad,» ütles Winters. «Võib-olla lähevad. Aga peaasjalikult tulevad. See on enam-vähem kõik.»

Langetasin pilgu kaartidele, joonte rägastikule ja punaste punktide kogumitele.

«Kas te võtate midagi ette? Või ei tohiks küsida?»

«Oh, sellepärast te siin oletegi. Tahtsin just selleni jõuda,» kinnitas ta mulle. «Me proovime lähemalt uurida. Praegu ei taheta sellest otseülekannet teha ega seda üldse avalikustada, aga see tuleks salvestada, ka meie jaoks. Kui teie omad oleksid piisavalt huvitatud, et saata teid koos varustusega…»

«Kus see toimuks?» uurisin ma.

Ta joonistas kaardile sõrmega ringi.

«Ee… Mu naine armastab kirglikult troopilist päikesepaistet, eriti Lääne-India oma,» sõnasin ma.

«Mulle nagu meenuks, et teie naine on päris häid dokumentaalfilmide stsenaariume kirjutanud,» märkis tema.

«Ja EBC kahetseks kibedalt, kui nad selle maha magaksid,» mõtisklesin ma.

Alles siis, kui viimane vile oli antud ja maa ammu silmist kadunud, lubati meil näha suurt eset, mis seisis ahtris just selle jaoks ehitatud spetsiaalsel alusel. Kui tehniliste operatsioonide eest vastutav kaptenmajor andis käsu katteriide maha võtta, algas tõeline esitlustseremoonia. Aga saladuse paljastumine jättis soovida: see oli lihtsalt umbes kümnejalase läbimõõduga metallkera. Mitmel pool paistsid ümmargused illuminaatorisarnased aknad, kõige peal aga kerkis väljaulatuv osa, mis moodustas tohutu sanga. Kui kaptenmajor oli seadeldist mõnda aega uhke emana silmitsenud, pöördus ta meie poole, nagu peaks loengut.

«Instrumenti, mida te enda ees näete,» seletas ta dramaatiliselt, «nimetatakse batüskoobiks.» Ta jättis meile aega seda hinnata.

«Kas mitte Beebe…?» sosistasin ma Phyllisele.

«Ei,» ütles tema. «See oli batüsfäär.»

«Aa,» tegin mina.

«See on valmistatud selliselt,» jätkas kaptenmajor, «et panna vastu kuni kahetonnisele survele ruuttolli kohta, mis teeb teoreetiliseks maksimumsügavuseks tuhat viissada sülda. Praktikas ei kavatse me laskuda sügavamale kui tuhat kakssada sülda, jättes ohutuse huvides varuks 720 naela ruuttolli kohta. Isegi sellega arvestades ületame märkimisväärselt dr Beebe’i saavutuse, kes laskus pisut üle viiesaja sülla sügavusele, ning Bartoni, kes jõudis seitsmesaja viiekümne sülla peale…» Ta jätkas mõnda aega samas vaimus, nii et mul järg käest kadus. Kui ta oli tükk aega seletanud, kaebasin Phyllisele:

«Ma ei suuda süldades mõelda. Kui palju see jalgades teeb?»

Ta uuris oma märkmeid.

«Nad kavatsevad laskuda seitsme tuhande kahesaja jala sügavusele, aga võiksid minna üheksa tuhande jalani.»

«Mõlemal juhul pagana palju jalgu,» tähendasin ma.

Phyllis on mitmes mõttes minust täpsem ja praktilisem.

«Seitse tuhat kakssada jalga on natuke üle ühe ja kolmandiku miili,» teatas ta mulle. «Rõhk oleks pisut enam kui tonn ja kolmandik.»

«Minu nutikas tüdruk,» laususin. «Ma ei tea, kus ma ilma sinuta oleksin.» Vaatasin batüskoopi. «Ja ikkagi…» lisasin kahtlevalt.

«Mida?» küsis tema.

«Noh, see sell Admiraliteedist, Winters, rääkis nelja-viie tonnilisest rõhust, mis tähendab eeldatavasti nelja-viie miili sügavust kohta.» Pöördusin kaptenmajori poole. «Kui sügav meie sihtkohas on?» uurisin temalt.

«Seda kutsutakse Caymani süvikuks ja see jääb Jamaica ja Kuuba vahele,» vastas tema. «Mõnes kohas on sügavam kui viis tuhat.»

«Aga…» alustasin ma, kulm kortsus.

«Sülda, kallis,» täpsustas Phyllis. «Kolmkümmend tuhat jalga.»

«Ahaa,» sõnasin ma. «See teeb siis, ee, umbes viis ja pool miili?»«Jah,»kinnitaskaptenmajor.

«Ahaa,» ütlesin ma jälle.

Ohvitser jätkas oma kõnepidaja toonil.

«See,» selgitas ta kokku kogunenud kuulajatele, «on praegu meie visuaalse vaatluse piir. Kuid…» Ta peatus, et viibata üsna mustkunstniku kombel madruste salgale, ja jälgis, kuidas nad tõmbasid katte teiselt sarnaselt, kuid väiksemalt keralt.

«..siin,» jätkas ta, «on uus seadeldis, millega loodame vaatlusi läbi viia kaks korda sügavamal kui batüskoobiga võimalik, võibolla isegi veel sügavamal. See on täiesti automaatne. Lisaks rõhu, temperatuuri, hoovuste ja muu sellise mõõtmisele ning andmete pinnale saatmisele on see varustatud viie väikese telekaameraga, millest neli salvestavad kogu horisontaalset vaatevälja ning üks vaatab vertikaalselt kera alla.»

«Seda instrumenti,» jätkas teine hääl, mis esimest väga usutavalt matkis, «kutsume me teletoobiks.»

Pilkamine kaptenmajori sugust meest ei heidutanud. Ta jätkas loenguga. Aga instrument oli juba ristitud ja pidi jääma teletoobiks.

Kolm saabumisele järgnevat päeva kulusid mõlema instrumendi katsetamiseks ja seadistamiseks. Ühel katsel lubati meil Phyllisega kitsas batüskoobis kolmesaja jala sügavusele sukelduda, «et kogeda, kuidas tundub». Me tegime proovi ega kadestanud sugugi neid, kes pidid sügavamale minema. Kui kogu varustus oli põhjalikult üle vaadatud, määrati tõelise sukeldumise ajaks neljanda päeva hommik.

Peagi pärast päikesetõusu kogunesime oma alusel puhkava batüskoobi ümber. Wiseman ja Trant, kaks mereväe tehnikut, kes pidid alla minema, pugesid läbi kitsa avause sisse. Sügavikuks tarvilikud soojad riided ulatati neile järele, sest neid kandes poleks nad iial läbi mahtunud. Riietele järgnesid toidupakid ja vaakumpudelid kuuma joogiga. Nad tegid läbi viimase kontrolli, teatasid valmisolekust. Ümmargune korgitaoline katteluuk tõsteti kraanaga lähemale, keerati aeglaselt oma pesasse ja neediti kõvasti kinni. Batüskoop vinnati üle parda ja jäi sinna kergelt kõikudes rippuma. Üks pilootidest lülitas oma käsikaamera sisse ja ekraanile ilmusime meie, seadeldise seest nähtuna.

«Hästi,» ütles hääl kõlarist, «laske nad alla.»

Vints hakkas keerlema. Batüskoop laskus ja lained riivasid seda. Peagi oli see merepinna alla kadunud.

Laskumine kestis kaua ja ma ei hakka seda põhjalikult kirjeldama. Laeval ekraanilt nähtuna oli see võhiku jaoks ausalt öeldes üsna igav. Näib, et meres jaotub elu hästi defineeritud kihtidesse. Tihedamalt asustatud tasanditel kubiseb vesi planktonist, mis meenutab pidevat tolmukeerist ja varjab kõike peale eriti lähedale tulnud mereelukate. Mujal, kus planktonit söögiks ei leidu, on seetõttu ka vähe kalu. Lisaks väga piiratud ja üksluisele pildile pimedast tühjusest paneb kergelt kõikuva ja pöörleva kaamera pidev tähelepanelik jälgimine pea ringi käima. Nii mina kui Phyllis hoidsime suure osa laskumise ajast silmad kinni, kuulates kõlarist kostvat telefoniühendust, et midagi põnevat märkamata ei jääks. Aeg-ajalt lipsasime tekile suitsu tegema.

Selleks tööks poleks saanud valida paremat päeva. Palav päike kõrvetas laevatekki, mida vahetevahel jahutava veega üle uhuti. Lipp rippus lõdvalt ja lõi harva lehvima. Tasane meri ulatus taevakuplini, kus sõudis ainult üks madal pilv: põhja pool, võib-olla Kuuba kohal. Ainsateks häälteks olid laevasöökla kõlarite summutatud pomin, vintsi vaikne sumin ja tekimadruse harvad hüüud, mis kuulutasid süldade hulka.

Sööklas istujad rääkisid vähe – nad jätsid sõna sukeldujatele sügaval laeva all.

Komandör küsis aeg-ajalt:

«Teie seal all, kõik korras?»

Ja kaks häält vastasid korraga:

«Just nii, sir!»

Korra küsis keegi:

«Kas Beebe'il oli elektrilise soojendusega ülikond?»

Keegi ei osanud vastata.

«Müts maha tema ees, kui ei olnud,» lausus kõneleja.

Komandör hoidis mõõdikutel ja ekraanil teraselt silma peal.

«Läheneme poolele miilile. Kontroll,» lausus ta.

Hääl sügavikust hakkas lugema:

«Nelisada kolmkümmend kaheksa… Nelisada kolmkümmend üheksa… Nüüd! Pool miili, sir.»

Vints keerles edasi. Seal polnud kuigi palju näha. Vahetevahel vilksatasid läbi kalaparved, mis kiirustasid hämusse kaduma. Hääl kurtis:

«Kohe, kui kaamera ühe akna alla viin, tuleb mõni neetult tore kala teise akna taha sisse vaatama.»

«Viissada sülda. Te möödute Beebe'ist,» lausus komandör.

«Hüvasti, Beebe,» vastas hääl. «Aga kõik on endiselt üsna samasugune.»

Sama hääl jätkas peagi:

«Siin on rohkem elu. Palju kalmaare, suuri ja väikeseid. Te ilmselt näete neid. Ja siinpool veel midagi, mis luusib valguse serval. Midagi suurt. Ma ei saa täpselt… Võib-olla hiidkalmaar… Ei! Jumal! See ei saa olla vaal! Mitte nii sügaval!»

«Ebatõenäoline, aga mitte võimatu,» tähendas komandör.

«Noh, sel juhul… oh, pööras niikuinii minekule. Jessas! Küll me, imetajad, jõuame ikka igale poole, mis?»

Nagu ette nähtud, saabus hetk, kui komandör teatas:

«Te möödute Bartonist.» Ja ta lisas ootamatult tooni muutes: «Edasi sõltub kõik teist, poisid. Kindel, et olete seal rahul? Kui teid miski häirib, siis öelge vaid.»

«Pole midagi, sir. Kõik töötab korralikult. Läheme edasi.»

Ülevalt tekilt kostis vintsi ühtlast undamist.

«Läheneme ühele miilile,» teatas komandör. Kui see oli vastu võetud, uuris ta: «Kuidas te end nüüd tunnete?»

«Peame kenasti vastu. Meri on rahulik. Lainetust pole.»

Kaks meest pidasid allpool nõu.

«Me läheme edasi, sir. Järgmiseid selliseid olusid tuleks mitu nädalat oodata.»

«Hästi – kui te olete kindlad.»

«Oleme, sir.»

«Väga hea. Oma kolmsada sülda veel.»

Tekkis paus. Ja siis:

«Surnud,» märkis hääl sügavikust. «Nüüd on kõik must ja surnud. Midagi pole näha. Veider, et need kihid on nii hästi eraldatud. Ahaa, nüüd näeme midagi allpool… Jälle kalmaarid… Helendavad kalad… Väike parv, seal, näed? Ja seal on… Heldus!»

Ta jutt katkes ja samal hetkel maigutas ekraanil suud luupainajalik kalapeletis.

«Üks looduse hooletumaid hetki,» tähendas hääl.

Ta rääkis edasi ja kaamera pakkus meile pilguheite uskumatutele monstrumitele, nii suurtele kui väikestele.

Peagi kuulutas komandör:

«Nüüd tuleb teid peatada. Kaks tuhat sülda.» Ta võttis telefonitoru ja andis tekile korraldused. Vints aeglustus ja jäi siis seisma.

«Ongi kõik, poisid,» ütles ta.

«Hm,» vastas hääl sügavikust pärast pausi. «Noh, mida me siia ka otsima ei tulnud, see jäi igatahes leidmata.»

Komandöri nägu oli ilmetu. Ma ei saanud aru, kas ta oli oodanud käegakatsutavaid tulemusi. Arvasin, et mitte. Tegelikult mõtlesin, kas üldse keegi meist seda ootas. Lõppude lõpuks olid kõik need tulipunktid süvikud. Seega tundus loogiline, et põhjus peitub päris põhjas. Sonogrammi järgi aga jäi põhi ikka veel oma kolme miili kaugusele sealt, kus kaks meest parajasti rippusid…