Читать книгу Lockharti vandenõu: Armastus, reetmine, mõrvad ja kontrrevolutsioon Lenini Venemaal - Jonathan Schneer - Страница 3

(Käesolev lühike loetelu annab lugejale tegelaste kohta ainult kõige olulisema info.)

Aleksejev, Mihhail, 1857–1918

Vene relvajõudude kindralstaabi ülem Aleksejev oli valgete vabatahtliku armee organiseerimise peategelasi. Britid lootsid valgeid kasutada nii Saksamaa kui ka bolševike vastu.

Balfour, Arthur James (esimene Balfouri krahv), 1848–1930

Oli konservatiivide esindajana peaminister aastail 1902–1905. Lloyd George kutsus ta 1916. aasta lõpul oma valitsusse välisministriks. Lockhart kandis ette just temale.

Benckendorff, Johann von, 1882–1919

Venemaa madalama astme diplomaat sõjaeelses Berliinis, kus ta tutvus oma töökaaslase õe Maria Zakrevskajaga ja abiellus temaga 1911. aastal. Abielupaar pöördus sõja puhkedes Venemaale tagasi ja Johannist sai tsaari adjutant. Pärast 1917. aastal toimunud oktoobrirevolutsiooni jättis ta abikaasa Petrogradi ja siirdus koos kahe lapsega Eestisse Jäneda mõisa, kus ta 1919. aastal mõrvati.

Benckendorff, Mura von, 1892–1974

Jõuka ukraina advokaadi ja maaomaniku tütar, abiellus 1911. aastal Vene diplomaadi Johann von Benckendorffiga, läks temast 1918. aastal lahku ja armus Bruce Lockharti. Oli meeleheitel, kui viimane ta hülgas, aga läks peagi eluga hoogsalt edasi.

Berzin, Eduard (Eduards Bērziņš), 1894–1938

Teenis Esimese maailmasõja ajal ja ka pärast oktoobrirevolutsiooni läti küttide brigaadis kaptenina. Koos Jan Sprogisega (esines varjunime Šmidhen all) võttis ühendust Lockhartiga ja meelitas ta lõksu. Berzin oli Lockharti vandenõu nurjamise peategelane. Hiljem oli Gulagi sunnitöölaagrite süsteemi juht. Stalini käsilased tembeldasid ta läti natsionalistiks ning hukkasid ta 1938. aastal.

Briedis, Friedrich (Frīdrihs Briedis), 1888–1918

Esimese maailmasõja ajal ühe läti küttide roodukomandörina tutvus Berziniga. Erinevalt viimasest läks pärast bolševistlikku revolutsiooni erru. Osales Boriss Savinkovi korraldatud kontrrevolutsioonilises ülestõusus ja maksis selle eest eluga. Enne surma sundisid Dzeržinski ja Peters teda kirjutama soovituskirja kapten Cromiele.

Buikis, Jan (Bredis)

Feliks Dzeržinski ning Jakov Petersi juures tšekaas töötades võttis varjunime Bredis, et tungida Cromie kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni Petrogradis. Keegi tundis ta ära, misjärel ta tõmbus tagasi. 1963. aastal „avastas” KGB ohvitser V. F. Kravtšenko Moskvas pensionipõlve pidava Buikise. Pärast seda ilmus nii Kravtšenko kui ka Buikise sulest hulk artikleid Lockharti vandenõust. Nendes kirjutab Buikis enda arvele rolli, mida tegelikult täitis Jan Sprogis, kes esines varjunime Šmidhen all.

Cecil, Robert (Chelmwoodi esimene vikont Cecil), 1864–1958

Arthur Balfouri nõbu (ja konservatiivist peaministri lord Salisbury poeg) ning konservatiivist parlamendisaadik. Aastail 1915–1918 Suurbritannia välisministri abi. Pidas bolševikke Saksamaa marionettideks. Tema arvates oli idarinde taastamine ainus võimalus sõda võita. Pooldas Venemaa bolševikevastaseid jõude ja oli seetõttu vastu Lockharti esialgsele kavale luua bolševikega suhted. Kui Lockhart muutis meelt ja pöördus samuti bolševike vastu, paranes ka Cecili arvamus temast. Pärast Esimest maailmasõda oli Cecil üks suuremaid Rahvasteliidu moodustamise eestvõitlejaid.

Cromie, Francis Allen Newton, kapten, 1882–1918

Julge ja nägus allveelaeva kapten Cromie määrati Suurbritannia mereväeatašeeks Lenini Venemaal. Ta uputas oma allveelaevad Läänemerre, et need ei langeks sakslaste kätte ja kavatses uputada ka kogu Venemaa Balti laevastiku. Samuti tekkisid tal tihedad sidemed Petrogradi kontrrevolutsionääridega. 30. augustil 1918 tulid bolševikud Briti saatkonnahoonesse teda arreteerima ja puhkenud tulevahetuses sai Cromie surma.

Denikin, Anton, kindral, 1872–1947

Endise keiserliku armee kindralina oli bolševike vastu ja liitus kindral Aleksejeviga ning aitas luua valgete armeed, mille etteotsa ta hiljem asus. Britid lootsid, et see armee taastab idarinde ja kukutab ka bolševikud.

Dzeržinski, Feliks, 1877–1926

Asus sotsialistist revolutsionääri teele juba Vilniuses õppides ja tõusis Leedu sotsialistliku liikumise etteotsa, vangistati korduvalt ja põgenes korduvalt. Aitas korraldada oktoobrirevolutsiooni ja määrati Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni ehk vetšekaa (lühendatult tšekaa) juhiks. Temast suuremat ega visamat töömeest ei teata. Kavandas operatsiooni, mis nurjas Lockharti vandenõu.

Engelhardt, Aleksander (Štegelman)

Temast on teada ainult, et ta oli pärit tuntud läti suguvõsast ja et Dzeržinski valis ta juhtima kolmemehelist tšekistide rühma, mis pidi Petrogradis imbuma Cromie organisatsiooni. Kasutas varjunime Štegelman. Tungis koos teise tšekaa agendi leitnant Samiriga Briti saatkonda Petrogradis, kui Cromie seal surma sai.

Fride, Aleksander, alampolkovnik, ?–1918

Töötas bolševike sõjaväeside ülemana, aga edastas oma õe Maria vahendusel infot Briti spioonile Sidney Reillyle ja Ameerika agendile Xenophon Kalamatianole. Kui bolševikud paljastasid Lockharti vandenõu, arreteeriti ka Fride, anti kohtu alla ja hukati.

Garstin, Denis, 1890–1918

Cambridge’is Sydney Sussexi kolledži lõpetanud ja sealse kirjandusajakirja Granta toimetajana tegutsenud Garstin astus Esimese maailmasõja puhkedes vabatahtlikult sõjaväkke, sai kapteni auastme ja võitles esimestes lahingutes Prantsusmaal. Kuna ta tundis Venemaad juba sõjaeelsest ajast, saadeti ta 1916. aastal tööle Briti suursaatkonda Petrogradis. Edaspidi tegutses ta koos Lockhartiga. Ta lootis, et bolševike asemel tuleb võimule liberaaldemokraatlik režiim. Kui kindral Poole okupeeris Arhangelski, liitus Garstin temaga ja osales retkel lõuna poole. Jäi varsti lahingus teadmata kadunuks.

Grenard, Fernand, 1886–1959

Tegi Prantsuse peakonsulina Moskvas tihedat koostööd Lockhartiga ja aitas rahastada Vene kontrrevolutsionääre.

Hall, Harold Trevenen, 1884–1947

Briti SIS-i agent, töötas koos Cromiega Petrogradis. Tegi selle vea, et hakkas usaldama Engelhardt-Štegelmani ja leitnant Sabiri. Oli Briti saatkonnas, kui Cromie sai surma.

Hicks, William, ?–1930

Gaasisõja ekspert, tutvus enne revolutsiooni Moskvas töötades Muraga. Kohtus Lockhartiga detsembris 1917 Londonis ja liitus tema väikese rühmaga, kui mindi Venemaale tagasi. Elas algul Petrogradis ja hiljem Moskvas samas korteris Lockhartiga, kuhu tõi lõunale Mura, aidates nii kaasa Lockharti ja Mura romantilistele suhetele. Kui tšekaa tuli Lockharti kinni võtma, arreteeriti ka Hicks (teda aga ei arreteeritud uuesti paar päeva hiljem, nagu juhtus Lockhartiga). Jäi Lockharti sõbraks surmani, aga pole tõendeid, nagu oleks ta osalenud Lockharti vandenõus.

Hill, George Alexander, 1892–1968

Kuningliku lennuväekorpuse ohvitserina osales nagu Sidney Reillygi Venemaal Briti salaluure tegevuses. Hill rajas agentide, salakorterite ja kullerite võrgustiku, et hankida andmeid Venemaalt. Reilly kaudu oli teadlik Lockharti vandenõust ja kui see nurjus, aitas ta Reillyl põgeneda. Bolševikud lubasid Hillil Venemaalt lahkuda koos Lockharti meestega 3. oktoobril 1918.

Kalamatiano, Xenophon, 1892–1923

Juhtis Venemaal informatsioonibürood, mis kogus Ameerika peakonsul DeWitt Clinton Poole’ile tundlikku infot. Üks tema agente oli Aleksander Fride. Kalamatiano kooskõlastas mingil määral Lockharti vandenõuga seotud Briti ja Prantsuse agentide tegevust. Kui tšekaa vandenõu paljastas, Kalamatiano arreteeriti, aga ehkki ta mõisteti surma, vabastati ta 1921. aastal.

Kannegisser, Leonid, 1896–1918

Noor sotsialismiideedest huvituv, aga bolševismivastane luuletaja Kannegisser tegi 30. augustil 1918 atentaadi Petrogradi tšekaa ülemale Moissei Uritskile. Tal võis olla sidemeid Boriss Savinkoviga, aga nähtavasti mitte Lockhartiga.

Kaplan, Fanny, 1890–1918

Naine, keda tšekaa süüdistas Lenini tulistamises 30. augustil 1918. Kuulus tõenäoliselt esseeride parteisse, mis võis olla atentaadi kavandaja. Kaplan hukati tšekaas paar päeva hiljem.

Knox, Alfred William Fortescue, kindral, 1870–1964

Briti sõjaväeatašee Moskvas veebruarirevolutsiooni ajal. Kindral Knox vihkas bolševikke ja ei pooldanud Lockharti esialgset lepitavat hoiakut. Konkureeris Lockhartiga mõjuvõimu pärast välisministeeriumis ja jäi võitjaks.

Lenin, Vladimir Iljitš, 1870–1924

Bolševike partei juht, koos Lev Trotskiga peamisi oktoobrirevolutsiooni organiseerijaid. Nõukogude Liidu rahvakomissaride nõukogu esimehena juhtis uut Venemaa valitsust, mida Lockhart üritas kukutada.

Litvinov, Maksim, 1876–1951

Bolševikud valisid Litvinovi oma esindajaks Londonis. Briti valitsus tunnustas teda mitteametlikult, kui bolševikud tegid sedasama Briti emissari Bruce Lockhartiga. Kui bolševikud arreteerisid Lockharti, arreteerisid britid Litvinovi. Edasi töötati välja vangide vahetuse protseduur.

Lloyd George, David (esimene Dwyfordi krahv), 1863–1945

Suurbritannia peaministrina (detsembrist 1916 kuni 1922) saatis Lockharti 1918. aasta alguses tagasi Venemaale ülesandega luua bolševistliku valitsusega mitteametlikud suhted ja veenda seda Saksamaaga edasi sõdima, või kui see ei õnnestu, siis sõlmima rahu tingimustel, mis ei kahjusta liitlaste huve. Aga ta ei kaitsnud Lockharti kriitikute eest Suurbritannias, kui Lockhart tagasi pöördus.

Lockhart, Robert Hamilton Bruce, 1887–1970

Suurbritannia asekonsul Moskvas 1912–1917, seejärel Briti emissar bolševike juures: esialgu pooldas koostööd nendega, seejärel tööd Venemaal nendest hoolimata ja viimaks nende kukutamist, mida püüdis ka korraldada.

Lombard, Bousfield Swan, vaimulik, 1866–1951

Oli Briti suursaatkonna ja Inglise kiriku Petrogradis kaplan ning kuningliku mereväe allveelaevastiku kaplan Esimese maailmasõja ajal. Tema andis paar nädalat enne kapten Cromie surma 30. augustil 1918 viimasele pööningukorrusel salakambris peidukoha. Jõi saatkonnas Cromiega sellel saatuslikul päeval teed ja pidi seejärel veetma mitu kuud vanglas.

Malkov, Pavel, 1887–1965

Vana bolševikuna osales Talvepalee ründamisel, sai Petrogradis bolševike peakorteriks kujunenud Smolnõi komandandiks, edaspidi aga Kremli komandandiks, kui bolševikud viisid valitsuse üle Moskvasse. Juhtis rühma, mis arreteeris Bruce Lockharti.

Marchand, René, 1888–?

Suursaadik Noulens pidas teda ekslikult Prantsuse salatalituse agendiks ja kutsus ta 25. augustil koosolekule, kus tõelised agendid arutasid üksikasjalikult sabotaažiplaane Venemaal. Marchand, kes oli ajakirjanik ja tundis kaasa bolševikele, kandis koosolekust otsekohe tšekaale ette.

Milner, Alfred (esimene vikont Milner), 1854–1925

Lloyd George’i sõjakabineti mõjuvõimsa liikmena kohtus 1917. aastal Venemaal esimest korda Lockhartiga, kes jättis talle sügava mulje, ning tal oli oluline osa, et Lockhart saadeti jaanuaris 1918 tagasi Venemaale.

Noulens, Joseph, 1864–1944 Prantsusmaa suursaadik Venemaal, aitas bolševismivastasena rahastada kontrrevolutsionääre, teiste hulgas ka esseere ja Boriss Savinkovi. Veenis neid, et Inglise-Prantsuse jõud maabuvad Venemaa põhjaosas, ehkki teadis, et seda ei juhtu.

Peters, Jakov (Jēkabs Peterss), 1886–1938

Läti revolutsionäär, kes põgenes pärast 1905. aasta revolutsiooni Londonisse. Oli tõenäoliselt seotud kurikuulsa röövi ja mõrvaga, millele järgnes nn Sydney Streeti piiramine, aga vandekohus ei mõistnud teda süüdi. Oli tšekaas Feliks Dzeržinski järel teine mees ja võttis tema koha lühikeseks ajaks üle, kui Dzeržinski 1918. aasta suvel tagasi astus. Oli peamisi tegelasi Lockharti vandenõu nurjamisel. Käitus sõbralikult Mura Benckendorffiga, kui viimane vahistati, võib-olla lootis teda värvata tšekaasse tööle. 1938. aastal andsid stalinistid ta läti natsionalistina kohtu alla ja ta hukati.

Poole, DeWitt Clinton, 1885–1952

Oli aastail 1917–1918 Ameerika asekonsul Moskvas, võttis tööle Xenophon Kalamatiano ja tegi koostööd Prantsuse peakonsuli Grenardi ja Lockhartiga ka siis, kui viimane käivitas oma vandenõu. Juhatas 25. augustil koosolekut, kus René Marchand sai vandenõust teada ja teavitas sellest bolševikke.

Poole, Frederick Cuthbert, kindral, 1869–1936

Juhtis aastail 1918–1919 Briti ekspeditsioonijõudusid Põhja-Venemaal. Tema missiooni esialgne ülesanne oli tagada, et Murmanski ja Arhangelski sadam ei langeks sakslaste kätte, marssida seejärel lõunasse ja liituda sõdida soovivate venelastega, et taastada idarinne, ning kui see toob kaasa bolševismi kokkuvarisemise, siis seda parem.

Ransome, Arthur, 1884–1967

Ajakirjanik, kirjanik ja salatalituse agent Ransome armastas Venemaad. Oli seal enne sõja algust ja tuli hiljem tagasi ning tutvus paljude juhtivate bolševikega. Kui bolševikud olid võimule tõusnud, olid tal eriti head võimalused nendega suhelda. Ta kirjutas nendest pooldavalt ajalehtedes ja välisministeeriumile. Arvatavasti rääkis Suurbritanniast ausalt ka bolševikele. Toetas Lockharti esialgset lepitavat suunda. Nad jäid sõpradeks ka siis, kui Lockharti seisukoht muutus.

Reilly, Sidney George (end Shlomo ben Hersh Rozenbluim), 1874–1925

Tema päritolu ja suur osa tegevusestki on jäänud ebaselgeks. Meid huvitaval ajajärgul töötas koos Lockhartiga eesmärgiga kukutada bolševikud. Ta võib olla Ian Flemingi välja mõeldud James Bondi prototüüp. Teda on nimetatud ka spioonide kuningaks.

Robins, Raymond, 1873–1954

Ajas Alaska kullapalaviku ajal kokku suure varanduse, pöördus kristlusse ja üritas ühiskonda ümber kujundada, ehkki oli sotsialismivastane. Kandideeris progressiivse partei esindajana Illinois’ osariigis edutult USA senatisse. Venemaal juhtis Ameerika päästearmee toiduainete hanke projekti. Temagi sai USA presidendilt Wilsonilt samasuguse ülesande nagu Lockhart: otsida bolševikega ühendust ja püüda neid keelitada sõda jätkama. Robins pooldas mittesekkumist ja uue režiimi tunnustamist. Pöördus tagasi USAsse, et teha selle nimel lobitööd.

Leitnant Sabir

Püüdis kontrrevolutsionäärina esinedes saada kontakti kapten Cromiega, aga tõrjuti tagasi. Siis aga kostis Engelhardt-Štegelman tema eest ja nemad viisidki Cromie ja Harold Trevenen Halli aeda ja olid Cromie surma tunnistajaks.

Savinkov, Boriss, 1879–1925

Terroristina oli sõjaeelsetel aastatel seotud sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) parteiga, oli Kerenski valitsuses sõjaministri abi ja valis pärast bolševike võimupööret kontrrevolutsionääri tee. Ehkki Prantsusmaa ja Suurbritannia teda toetasid, ei andnud kumbki talle sõjalist abi ning tema juulis 1918 alanud ülestõusukatse nurjus. Savinkov jäi siiski üheks ägedamaks bolševike vastaseks, kuni ta 1925. aastal tagasi Venemaale peibutati ja kinni võeti ning kas tapeti või sooritas enesetapu.

Spiridonova, Maria, 1884–1941

Tsaarivalitsus saatis ta terrorismi eest eluks ajaks Siberisse, aga kui ta tänu veebruarirevolutsioonile üksteist aastat hiljem vabanes, sai temast vasakesseeride juht. Tema kavandas atentaadi Saksamaa suursaadikule Wilhelm von Mirbachile, lootes asjatult, et see sunnib Venemaa astuma uuesti sõtta Saksamaa vastu. Bolševikud arreteerisid Spiridonova, vabastasid ta küll peagi, aga tegid tema elu kibedaks, kuni arreteerisid uuesti 1937. aastal ja lasid ta 1941. aastal maha.

Sprogis, Jan (Šmidhen)

Dzeržinski ja Petersi juhtimisel toimunud tšekaa operatsiooni käigus imbus Šmidheni nime all koos Buikise (Bredis) ja Engelhardtiga (Štegelman) kapten Cromie kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni Petrogradis. Seejärel võttis ta koos kapten Eduard Berziniga kontakti Lockhartiga Moskvas ja veenis teda, et suudab tuua lätlased vandenõus osalema. Sprogise edaspidine saatus on teadmata.

Trotski, Lev, 1879–1940

Lenini valitsuse välisasjade komissarina juhtis ta Brest-Litovskis bolševike esindajana hiilgavalt rahuläbirääkimisi Saksamaaga. Esialgu võimaldas ta Lockhartil uskuda, et Suurbritannia ja bolševistlik Venemaa võivadki koostööd teha, aga kui Saksamaa ei kujutanud bolševikele enam ohtu, kadus ka Trotski huvi Suurbritannia vastu. Kui välisasjade rahvakomissariks määrati tema asemele Tšitšerin, asus Trotski rajama ja juhtima Punaarmeed, mis lõpuks saigi jagu kõikidest välis- ja kontrrevolutsioonijõududest. Hiljem lasi Stalin tema nagu palju teisigi vanu bolševikke mõrvata.

Tšitšerin, Georgi, 1872–1936

Vahetas välisasjade rahvakomissari kohal välja Trotski ja suhtles seetõttu sageli Bruce Lockhartiga.

Uritski, Moissei, 1873–1918

Oli Petrogradi tšekaa juht. Luuletaja Leonid Kannegisser mõrvas Uritski 1918. aasta 30. augusti hommikul, mille järel otsustasid bolševikud teha Lockharti vandenõule kiire lõpu.