Читать книгу Kostja ja Koba - Jorma Rotko - Страница 3

Rong tossutab pikkamisi Ida-Virumaal Peterburi poole. Konstantin vaatab põlde raudtee ääres läbi trellitatud akende,sest ta istub vangivagunis.Aasta saak paistab tulevat hea. Varsti teradest põletatakse viina pealinna alati janustele kundedele seda muidugi oletades, et kibestunud talupojad jätsid viinaköögi rahule, kui panid tule mõisa ja selle ehitiste räästaste alla. Seda ja sellega kaasnenud streigilainet kutsuti aasta 1905 revolutsiooniks. Seetõttu oli ka Konstantin nüüd teel Peterburi. Ta oli andnud Tallinnas välja ajalehte “Teataja”. Ajaleht oli jämedalt kaldu vasakule, aga ühtviisi oli niimoodi terve keisririik pärast häbistavat kaotust Vene-Jaapani sõjas. Revolutsiooni lõhkeaineks oli tsaari ja aadlikkude türannia aga süütenööriks sõda.

Konstantin võeti kinni ning toimetati Rapla sõjakohtu uuritavaks ja süüdi mõistetavaks. Kohus määras talle mässulise tegevuse eest surmanuhtluse. See oli selgelt ebaõiglaselt karm otsus. Ise juurat õppinud, arvas Konstantin, et edasi kaevates võiks see muutuda, aga parem mitte riskeerida. Viljandis lasti just maha 45 inimest ilma pikemata jututa. Ta läks väljamaale peitu. Umbes aasta pärast seda teavitasid Tartu kursusekaaslased et olukord on jahtunud ja on võimalik vahetada surmanuhtlus mingi kergema karistuse vastu. Niisiis Peterburi kohtupalati väljasõiduistung Tallinnas saatis Konstantini aastaks kindlusvangistusse; Sinna oli ta nüüd minekul.

Peterburi Balti jaamas vangid kamandati rivisse ning jaotati rühmadeks. Ühed viidi kohe istuma, teisi ootas pikk tee rongiga Siberisse. Konstantin lükati väikese pakiauto kabiini koos kurjanäolise kriminaaliga. Konstantin teadis,et ta oleks võinud lugeda ta rusikate tätoveeringutest kas mees on tavaline rahulik varas või julm mõrvar. Ülikoolis pidas keegi sandarm asjast lühikese loengu, mis ei huvitanud kedagi. Tulevased juristid olid mõelnud endale tasuvamad tööd , kui madala kohtuaste prokurör. Igatahes lurjus mainis,et väikse auto hellitusnimi on Stolõpin vene endise siseministri järgi. Ta arvas et nad sõidavad Krestõ vanglasse.

Krestõ oli Neeva rannale punastest tellistest ehitatud koloss. Selles oli kaks viiekorruselist osa ja ortodoksne sibulkuppeliga kirik nende vahel. Ristikujuliste ehitiste katustel oli veel tornid kaheksa suure aknaga. Konstantin ei osanud arvata kas neil on mingi otstarve või oli arhitekt joonistanud need välise ilme tõttu? Tornide aknad olid trellitatud nagu kõik teisedki Krestõ aknad. Allkorrusel jooksid koridorid läbi vangla nii,et risti keskel istuv valvur nägi koridorid ja nende seintel olevad kongide uksed. Vangide mässu puhul oli tal võimalus lasta püssist koridori pidi, läbi vangla. Ülematele korrustele oli pääs mööda terasest keerdtreppe. Üleval oli käimasild kongidesse, toekate rauduste taha. Uste ja trepi ees oli veel terasvõrk. Kui vang mingi ime kauba oleks muukinud kongi ukse lahti, siis puuris oleks ta olnud ikkagi. Valvur juhatas Konstantini üles,avas ühe kongi ukse ning tõukas tema sisse.

Kongi sisustus ei olnud suurem asi. Puust laua juures oli pink ja seina ääres kahekorruseline terasvoodi. Nurgas oli plekkämber väljaheidete jaoks.

Kongis oli kleenuke tumedapäine mees:

-Enne kui hakkame tutvuma,teeme ühe asja selgeks. Kas sa oled enne istunud?

-Ei,kinni peeti kui ma kohtuotsust ootasin.

-Kas sa tead mis on kongi-agent?

-Ei.

-See on ohranka nuhk, kes pannakse ühte kongi vangiga, kelle asjadest tahetakse teada rohkem. Ohranka arvab, et paari kuu jooksul lobisetakse teine teisele kõik võimalik. Õigus ka, mida muud siin annab teha? Agendile lubatakse reetmise eest enneaegsed pääsemist välja, vahel isegi raha. Kui sa oled kongi-agent, siis ütle kohe. Sellele ei järgne midagi paha, aga kui hiljem selline päevavalgele tuleb võib juhtuda et sind pekstakse vaeseomaks või isegi tapetakse!

-Ma ei ole mingi agent

-Kes sa siis oled?

-Ma olen Konstantin Päts, eestlane jurist.

-Sina saad võtta ülema koi. Mul on need haiged jalad,sul on kergem ronida üles. Teiseks, ma olen siin juba nädalaid, printsiip on et esimeseks sisse tulnud saab valida voodi.

-Siin ei palju juriste ole, ma olen Koba, grusiin. See ei loomulikult ole mu pärisnimi aga ma kuulun Venemaa Sotisaaldemokraatlikku tööliste parteisse, selle enamlaste tiiba. See tähendab,et mul on vaja olla redus ohranka ees 24 tundi ööpäevas,kui ma just türmis ei istu .Parteinime tuleb vahetada tihti. Ma ei tea kas meil on olnud ühtki koosolekut ilma ohranka nuhi osalemist. Nemad raporteerivad jälle edasi ja edasi, et nüüd Koba seda ja nüüd Koba teda.

Miks sa Kostja siis Krestõs oled?

-Ma ei leidnud Tallinnas sobivad tööd ja mul oli vaja elatada haiget naist ja kaht alaealist poega.Ajad on sellised, et inimesed tahavad hullupööra lugeda värskeid uudiseid. Nii ma asutasin ajalehe “Teataja” mis läks hästi kaubaks. Ma avaldasin reportaaže revolutsiooniaja sündmustest, mida oli palju. Tsaari ametnikud ja eriti karistussalga ülem kindral Vladimir Bezobrazov olid seda meelt et juhtumitest raporteerimine on sama kui nendele õhutamine. Niisiis tema juhitud Rapla sõjakohus mõistis mulle kõrgeima karistuse. Põgesin Šveitsi. See oli üks tee, aga kaks asja. Mu noor naine Helma oli haigestunud tiisikusse. Seal Weissensteini mõisas Davosi mäestikus on kuulus “kuurhaus”, tuberkuloosi-sanatoorium.Seal Helma on ikka veel. Mina aga sain muudetuks surmanuhtluse aastaseks vangistuseks. Nüüd hakkas Koba tegelema agitatsiooniga:

Võttes arvesse sinu kogemused, ei ole vaja selgitada kui mäda on tsaari valitsus. Aega sul on. Kui sul on ka jaksu ma selgitan sulle mida arvavad asjade nüüdsest seisust Karl Marx ja teised teoreetikud.

Konstantin polnud innustunud:

-Minu arust Marxi teooriad on rohkem tööstuse töölistele, mina aga olen tavaline maapoiss.

-Sotsialismi õpid kuuluvad samamoodi maaproletariaadile. Ma ise olen pärit väikesest Gruusia provintslinnast.

Kostja ja Koba hakkasid mäletama oma lapsepõlve ja noorust. Ootamatult olid need päris sarnased.Mõlemate kodu oli vaene ning algkool jäi ortodoksse kiriku mureks. Kostjat koolitas tema kodukogudus Tahkuranna Jumalasünnitaja Uinumise kirik ning Kobat Gori ortodoksne kogudus. Vanuse-vahet oli neil ainult viis aastat.

Mõlemat jätkasid õppimist ortodoksses vaimulikus seminaris, Koba Tiflisis ja Kostja Riias.

-See oli see igavene vaesus, õhkas Kostja. Ortodoksne seminar oli tasuta. Tallinnas oli küll eliitkool, Aleksandri Gümnaasium.

-Mu isa Jakob oli müünud oma talu maal ja ehitanut Pärnu väikelinna kõrtsi.Selle tuludest poleks saanud gümnaasiumis kohustuslikku univormigi aastamaksudest rääkimata. Meid oli neli venda ja õde ning puudus alati majas.See kõrts oli halva kuulsusega ja mind hüüti alandavalt Kõrtsi Kostjaks. Mida ma sellele mahin et purjus voorimehed märatsesid ja kusid naabrite aeda.

-Mind oma poolest kutsuti hullu Beso pojaks. Kui juhtus, et Egnatashvili kõrtsis keelduti andmast isale veini juurde, ta peksis kõrtsi aknad sisse.

-Muide ära Kostja uhkelda oma vaesusega.Minu ema püüdis saada hakkama pestes rikaste naabrite pesu. Isa Beso oli kingsepp, kes proovis parandada täitsa lõpuni käidud jalatseid. Sellise töö eest ei või palju küsida ning isa viimistles tulupoole joomal kõik kohe kuni viimase kopikani.

-Nii siis, meid on kaks seminaristi aga kummastki ei tulnud pappi. Mind nakatas marksismi batsill umbes 15-aastaselt. Mille pärast sina katkestasid?

-Ma taipasin et ma ei taha tulla vaimulikuks. Ma hakkasin unistama töödest, mis annaksid nii palju tulu, et iial poleks vaja muretseda kas ka homme leiba saab ja selle peale vorsti. Nüüd ma olen sinu meelest vist väikekodanlane pahimat sorti.

-Mitte sugugi. Seda sotsialism tähendabki, et igaühel on õigus sille leivale.See eeldab et tehakse lõpp kapitalistidele ja mõisnikele kes piltlikult öeldes ekspluateerivad selle leiva endale!

Tasahilju sai Kostjale selgeks, et peale ametliku vangla komandanti on Krestõl teinegi juhataja, kes oli Koba.Ta kuulus enamlaste ladvikusse ja seetõttu tal oli tugev mõju poliitvangidele.Millegipärast ka kriminaalid vahel kuulasid tema sõna.Üks päev oli vangla hoovis väike ekstsess. Kaks tätoveeridud kriminaali oli Koba kallal.Kostja teadis et Koba teine käsi on sünnist saadik mandunud ja pealegi ta jalad ei töötanud parimal viisil: lõhkuma hakanud hobune oli vedanud vankri üle Koba jalgade. Kostja astus vahele.Ta polnud kunagi olnud mingisugune kakleja, aga igatahes suur ja turske poiss . Kriminaalid pöörasid minema.

Tänud sulle Kostja, aga ma oleksin saanud hakkama ka üksinda. Poiste vaheline kaklemine tänaval oli ainukene sport mu kodulinnas. Rusikavõistlusel oli oma aukood. Suurus ei tähendanud midagi. Pakku ei saanud minna, olgu vastane kui palju suurem tahes. Järele anda ei võinud. Kui olid maha löödud pidi tõusta üles ja uuesti rünnata.

-Aga need lurjused olid kriminaalid, tea mis mõrvarid.

-Ma olen palju teinud koostööd kurjategijatega, eriti kui parteil on olnud paha rahahäda. Siis oleme “eksproprieerinud” rahvalt riisutud vara tagasi. Tihti on kriminaalkurjategija ausam tüüp kui n.õ. seltsimees kes üldse vaid ootab aega et saab lüüa noa selga.Paistab et sa tahad saada jõukaks suuremini rassimata. Kui nii, sa oled varsti poliitikas kaelapidi. Siis on vaja pidada meeles astmestik: ,vaenlane, verivaenlane, parteikaaslane. Kui sa ei ole bolševik ja isegi mitte Peterburist, sa vist ei ole kuulnud nime Roman Malinovsky.Ta sokutas end parteisse ja keegi ei taibanud, et ta on ohranka agent. Ta oli süüdi röövimises ja vägistamises ning need asjad lubati unustada reeturitöö eest. Lisaks talle pakuti 50 rubla iga kinnipeetu enamlaste keskkomitee liikme peast.

Peterburis peeti suur maskiball raha kogumiseks parteile. Algul ma mõtlesin mitte minna, aga Malinovsky keelitas ja lubas laenutada riided.Ma olin seal naiseks riietatuna kui ilmusid politseinikud ja üks ütles: Lõpuks ometi saime sind Džugasvili. See on mu õige perekonnanimi. Ma väitsin olevat Ivanov aga Malinovsky oli juba reetnud mind. Kui ma saan siit välja siis lasen ta maha oma kätega, kui keegi pole seda juba teinud. Meie juhti Leninit on tihti peetud eksimatuks aga Malinovsky suhtes ta läks metsa.Malinovsky oli kõnemees ja Lenin imetles: Ehtne proletaarlane, aga nii hea oraator!

-Ma polegi küsinud mille eest sa istud ja kui kaua?

Mulle pole esitatud süüdistust millestki teatud kuriteost aga ohrankal on paks toimik mis tõestab, et ma olen professionaalne revolutsionäär. Kohtuotsust pole veel tulnud aga ma arvan et see on pikk reis Siberisse. Seekord nad ilmselt saadavad mind kaugele. Ma olen seal olnud juba viis korda ja iga kord tulnud tagasi.

-Kuidas see on võimalik?

Sealt tullakse samal viisil kui on mindud, rongiga. Vaja on umbes sada rubla raha, et saada sandarm tooma korralikud saapad. Asumiselt pagemine ei ole võrreldav vanglast või laagrist plehku panemisega. Seal võib liikuda ringi suhteliselt vabalt. Valvurid teevad tööd ainult vormitäiteks. Peterburist tuleb tellida mingisugune võltspaber.Näiteks tehase tööraamat kõlbab.Kui sandarm jaamas küsib nime on vaja näidata dokument sama nimega.Raskem osa on käimine raudteejaama.Seda võib olla sada versta, oleks hea omistada paremad jalad kui minu omad. Jaamas olin ma alati nii tülgastunud et ostsin pileti esimese klassi.

-Kui ma kunagi olen tagasi, siis partei tööstiil muutub. Sellest tuleb ülekonspiratiivne.Enne kui kedagi võetakse liikmeks tema taust uuritakse kuni lasteaiani välja.Silmaspidamine jätkugu veel edasi. Me usaldasime Malinovskyt ja andsime talle ka tähtsaid toimetamisi. Ta oli kord isegi Prahas partei delegatsiooni liikmena.Kui Malinovsky reetis meid siis keda üldse saab usaldada?

-Muidu, see Koba ning kümned teised parteinimed paistvad olevat tarbetud.Kui ohranka võttis mind kinni oli neil täitsa selge kellaga tegemist.Tundub et nad teavad mu asjadest rohkem kui ma ise. Lenin hülgas palju parteinimi,aga see ei ole mõjunud kuidagi halvasti ta julgeolekule. Peidus redutamine on ainus mis aitab. Vahest ta küll maskeerib ennast. Ühe nime kasutamine on lisanud ta tuntust ja mõjuvõimu.

-Ka mina olen mõelnud võtta uue nime ja hakata kasutama seda pidevalt. See peaks olema Lenini moodi, ainult viis tähte ja “in” lõpus. Mulle on hakanud meeldima nimi “Solin”. Mida sa Kostja sellest arvad?

-Ehk on sellel miski hirmutav mõju? Sool on kibeda maitsega ning haavadele panduna kirvendab hirmsasti.

-Selles mõttes “Solin” on hea, aga sool on pehme mineraal.Nüüdsel ajal otsivad kõik seltsimehed midagi kõva. Juut Rosenfeld tahab olla Kamenev. Vjatseslav Skrjabin on otsustanud olla Molotov.

-Kui sa siin valju häälega kaalutlesid nimesid ma kuulsin et vene keel pole su emakeel.

-Polegi, vaid Gruusia keel ehk Kartuli.

Kostja pakkus abi uue parteinime leidmiseks.

-Minu ema on Olga Tumanova ehk vene on mu kodune keel.Äkki leiame koos midagi vahedat Lenini moodi. Sinu peab ainult juba ette lubama andestus paarile asjale. Nüüd Koba huvi tärkas:

-Mida need sellised oleksid?

-Esiteks et sa poleks pahane, et minutaoline väikekodanlane proovib sekkuda revolutsionääri elutähtsate probleemidega.

-Aga teiseks? pinnis Koba.

-Tahaks vabandust selle eest, et imperialistliku rahva eestlasest kasvandikuna katsun tungida palju kannatanud Gruusia provintsrahva mänguväljale.

Koba žestikuleeris uhkelt nagu muinasaegne prints:

-Vabanduspalve vastu võetud ja andestus antud! Aga nüüd see nimi?

-See on Lenini moodi ja kõvast materjalist, aga ise otsustad: -”Stalin”

-Kobalt läks paar sekundit nime heakskiitmiseks: See on suurepärane, liigagi hea!

-Kuidas see liiga hea võib olla?

-Seljatagust peab valvama. Ei imestaks kui keegi auahne seltsimees organiseeriks mulle õnnetusjuhtumi et saaks võtta endale parima sõjanime sitte Lenini.

Uuesti sündimine Staliniks ei tähendanud midagi meeste ühises kongis. Tasahilju oli küll näha, et Koba oli käinud kõigis Kaukasuse suurtes vanglates ja ilmselt oma harjumuse järgi olnud nendes marxistliku rändkooli õpetaja. Ka Krestõsse toodi Lõuna-Venemaalt bolševikke kes juba oskasid uhkeldada et ise Stalin on ammu paljastanud nendele Marxi Peaoma saladusi.

Koba käitus edasi sõbralikult ja tema uni oli endiselt sügav ja Kostja imetles kui rahulikult ta magas.Koba tukkus hommikul kaua. Vahel juhtus, et vangla hoovis poodi keegi üles.Klassikaliselt see tehti hommikul päikese tõusu ajal. Kära oli kuratlik kui kõik tuhat vangi olid akende taga ja karjusid täiest kõrist. Koba und see ei häirinud. Ta oli ärritunud kui lõpuks ärkas.

-Ilma asjata mölisevad. Meil on igaühel surmanuhtlus kaelas sünnist saadik. On see muidugi väike protest tsaari vägivaldsele valitsusele, aga kisa ei palju aita seda vennikest kes juba ripub võllas.

Oli alanud veebruarikuu 1908.

-Kas sul Kostja raha on?, küsis Koba.

Raha oli küll,sest Kostja oli laenanud seda oma õemehelt, Mihkel Pungilt kelle amet oligi raha laenamine välja. Jaapani sõda oli tekitanud Tallinnas majandusbuumi. Vene armee põgenes jooksujalu Port Arthurist. Sinna jäi Mandžuuria küngastele 120 000 poissi pikali. Tsaar Nikolai pani asja pahaks ja saatis Balti laevastiku ümber Aafrika Jaapanisse kätte maksma. Jaapanlased uputasid kogu krempli Tsushima lahe põhja. Oli vaja ruttu ehitada uued laevad. Tallinn oli sobiv koht aga kui laevatehastest oli puudu otsustati ehitada koguni kolm uut tehast. Nendele oli vaja tööliste maju ja igasugust muud politseijaoskonnast haiglani. Ehitajatel oli tuline kiire. Nad olid meeleldi valmid maksma kõrget intressi, kui raha sai kohe kätte

-Väike liigkasuvõtja, pakkus Koba.

-Mitte ainult, ta on poliitikas juba hiilinut Tallinna linnasekretäriks. Kaugemale pääsemine jäi ootele sest tema ka osales “Teataja” toimetamises ja samamoodi minuga põgenes Eestist kui veel sai. Minu kaudu tutvus ta mu õde Mariannega ning nad abiellusid kaks aastat tagasi.

-Ma arvan, et sinu sünnipäev on varsti.

-Kust sa teadsid?

See on päris lihtne. Sinu nimi on Konstantin ja su kodu ortodoksne. Ortodoksses peres on tavaline, et laps saab selle pühaku nime kelle päeva ligidal ta on sündinud. 11. Veebruar on püha Konstantinus Suure tähtpäev.

-Kui sul kord on raha ja rikas õemees nii anna sott,et saame tähistada.

Kostja ei taibanud milles asi, aga andis Kobale 100 rubla. Krestõ oli uus ja uhke, Euroopa suurim vangla. Seetõttu seal oli isegi raamatukogu ja väike pood, kus müüdi kompvekke ja muud sellist.Kas Koba tahtis käia seal? Aga ei, Koba võttis plekk-kaussi milles oli nendele hommikul toodud putru ning hakkas taguma kongi ust. Varsti ukse tegi lahti vangivalvur. Koba käis temaga ukse taga. Umbes tunni aja pärast tuli valvur tagasi korviga. Ta laotas lauale valge lina ja tõstis korvist taldrikud pliinidega ja kaks kaussi.Teises oli hapukoort ja teises kaaviarit.Kaasas oli veel mõni vanglas tingimata keelatud asi nagu noad ja kahvlid ja veerandliitrine pudel valget viina koos kahe peekriga

-Kui mind siia toodi siis märgiti ära et alkohol on täielikult keelatud.

-Paljuki mis keelatud, aga siia komandant ei tule.Valvur ei ütle midagi kui ise kõige tõi.Teiseks, mis see teeb 250 grammi kahe kõva mehe peale! Koba täitis klaasid ja tõstis oma:

Palju õnne Kostja!

Kostjale polnud iial istunud slaavlaste tundelisus ja põsemusid, mitte isegi kodus. Nüüd ta kargas Kobale kaela täitsa spontaanselt ja musitas mõlemale põsele :

Tänan sind Koba! Ma arvan et see sünnipäev püsib mu meeles kuni surmani !

Sind siin tuleb tänada.Sinu sünnipäeva puhul saame vahel süüa muudagi kui seda igavest putru ja lahja suppi. Mehed määrisid hapukoort pliinidele ja musta kalamarja peale.

-Küll seda ka sööb,aga mina tellisin mtsvadit, see on eriti maitsev Gruusia sašlõk. Valvur keeldus, ütles et Kaukaasia restaurant on liiga kaugel.

Koba kolkis jälle ust. Valvur tuli kongi nagu kelner ja kogus asjad tagasi korvi.

-Sellest sünnipäevapeost ma ei räägi Eestis midagi, keegi ei usu!, arvavad et ma olen vanglas segaseks läinud .

Siin sa jälle näed,et ühiskonnas pole mingit võrdõiguslikkust.Rikas saab mida tahab. Olen kuulnud sellistki kõmujuttu,et viiesaja rubla eest oleks valvur salamahti smugeldanud kellegi kongi naise lõbumajast!

-Mina sellisesse end ei segaks. Mul on hea naine Helma, ehk Wilhelma.Ainus mure et ta saaks terveks seal Šveitsi sanatooriumis.

- Millised on Eesti naised?Kas nad tõesti on kõik heledapäised?

-Enamjaolt küll, aga muust ma ei oska suurt midagi rääkida.Mina neid pole jahtinud.Elus on nii palju muud, olulisemad.

-Gruusia naised on tumedad ja tulised. Mina ka pole nende järel jooksnud aga vastupidi läheb sagedasti. Eriti noorte naiste meelest on tsaari hirmuvalitsuse vastu võitlev relvastatud revolutsionäär päris romantiline tüüp kes tuleb peita sandarmite eest kas või oma teki alla. Koba algas jutustada kuidas Gruusia naised teda olid abistanud: Keset Tiflise linna oli populaarne õmblusateljee, kus töötas kolm Svanize pere ilust õde: Aleksandra, Maria ja Ekaterina. Ateljee oli hea peidupaik.Palju seinakappe ja kõik kohad täis suuri kangapakke. mannekeenide sisse sai panna peitu pabereid. Koba tutvus ateljeega sest tema bolševik-sõber Mikheil Monozelidze abiellus Aleksandraga. Ateljee oli hea koht ka klientkonna poolest. Seal käisid kindralid sobitamas uusi paraadunivorme ja politseiohvitseride naised tellimas õhtukleite.Sandarmite arust parfüümile lõhnav feministlik pesa oli viimane paik revolutsionääri redutamiseks. Nii siis ma rajasin sinna baasi. Õhkkond oli meeldiv. Kolm piltilusad naist vahti pidamas ja turvaline koht.

Siis seal algas teistest rohkem viibima noorim õde, Ekaterina ehk Kato. Varsti sain aru, et ta käis seal mind vaatamas. Ma ei olnud elu sees näinud ilusamad preilnad:Ta oli vormikas silmipimestava armas tume brünett mandlikujuliste sinakashallide silmadega. Ta oli väikest kasvu, aga see eest sääred olid pikad ja sihvakad. Tal oli kena ninanöps ja põsenukkide all lustakad naerulohukesed. Ma armusin. Kui oli mõni aeg kurameeritud ma kosisin teda naiseks ja ta soostus. Ma vist unustasin mainita et ta võiks valita ka kergema ametiga abikaasa kui professionaalse revolutsionääri.

-Tundub et sul oli hästi palju, millest valida, kadetses Kostja:

-Sa kirjeldad seda kaunitarde ateljeed nii hingeldatud,et see on selgelt avaldanud sügavad mõju!

Ega seal sinu Eestiski keegi taha et ta naine oleks nagu rehe seinast rebitud vanakurat?

-Muidugi mitte, aga viletsal järjel oleva maapoisi peab mõtlema praktiliselt,et ilust suppi ei saa.

Kostja ja Koba hakkasid vestlema väikerahvaste saatusest suurriigi rüpes.

-Nüüdne Nikolai II ei ole sama hull kui tema isa,Aleksander III kes oli suurvenestaja, rääkis Koba

-See oli tema,kes peaaegu katkestas minu niigi tagasihoidliku koolitee.Mu emakeel on gruusia keel. Papp Charkviani ütles. et kui ma ei õpi vene keelt jääb algkool sinnapaika. Olevat tsaari määrus. Mu ema hoidis kusagilt kokku mõne rubla et palgata papi poeg eraõpetajaks. Midagi ma õppisin aga sina räägid vene keelt minust paremini.

-Looomulikult, sest see on mu emakeel!

-Tiflisi seminaris oli enamik õpilastest grusiine, aga gruusia keele kasutamine põlati maha Mõni aasta enne minu sinna minemist oli seminari rektor,arhimandriit Serafim eksinud väitma, et gruusia keel on koerte keel.Keegi õpilane oli peksnud ta öösel läbi. Järgmisel aastal rektor mõrvati khanjaliga mis on traditsionaalne Gruusia pistoda ja tolleks otstarbeks rohkem kui sobiv.

-Eesti rahva probleem pole kunagi olnud venelased, vaid sakslased kes okupeerisid Baltimaad ristisõdalastena tuhat aastat tagasi ja loomulikult võtsid endale parimad põllumaad.Nad tõid katoliikliku kiriku endaga kaasa, sest kiriku abil oli hea pidada rahvas vaiksena.Pärast reformatsiooni jätkas luteri kirik sama tööd. Kui reisida Eesti maapiirkondades on igal poolel mõisa ees või taga pulksirge torn. See on luteri kirik ja sees on õpetajana mõisniku vennapoeg tai muu sugulane.

Mõisnikel on muidugi mõisnikkude privileegid. Kummaline, et need on alati jäänud pidama. Rootsi kuningriik ei nendesse puutunud, veel vähem vene keisririik. Õnnelikud aadlikud on mitusada aastat elanud nagu vanajumala selja taga.

-Mida sa Kostja elult üldse tahaksid?

-Aitaks rahulikust elamisest kus ei Vene ega Saksa keiser kamandaks kuidas meie omi asju korraldame.Korralik palk töö eest kõlbaks ka.

-Sina võiksid tulla meile juhiks sest sa oled tehtud juhimaterjalist.Kostja vaatas teist imestades ning Koba jätkas:-Kui sa järgid inimesi siis peagi paned tähele, et ühed on tehtud juhimaterjalist ja teised mitte.Need juhid võib paisata üks kõik millesse kohta sellel planeedil, nii mõne aja pärast nad juhivad seda ühiskonda kuhu on sattunud.Kas sa ei tahaks hakata juhiks uues, sotsialistlikus ühiskonnas?Meil on vajadus headest juhtidest.

-Tänan usalduse eest aga mind ei huvita.Kui teil tehakse ühiskonnalise võrdsuse puhul kõik reformid millest sa oled siin kongis rääkinud, tähendab see absoluutse vaesuse valdkonna ehitamist.Ühelgi riigil pole küllalt rikkust et ajada korda kõik see mida sa siin oled kavandanud.Juht minust kindlasti tuleb aga mitte vaesesse vaid jõukasse ühiskonda!

Ühiskondlikku filosoofiat oleks jätkunud kas või kui kaua aga siis tuli valvur sisse. Ta ütles: mul on teade vang Konstantin Pätsile ning ulatas talle kinnise ümbriku

-Kahju küll Kostja, selles on vaevalt midagi rõõmustavat. Mulle on neid ümbrikuid ka toodud ning üldse seal on kirjas näiteks mitu kuud on vaja veel istuda või midagi muud ebameeldivad.

Kostja avas ümbriku, võttis sealt kirja ning hakkas nutma:

-Helma on surnud. Siin informeeritakse et see juhtus Davosis Šveitsis 23. augustikuud 1910. Eks see olnud jumala tahtmine!

-Jumalat pole olemas. Kui oleks siis milleks ta oleks sinu naise tahtnud?

-Tunnen südamest kaasa Kostja.Ma tean mida sa tunned.Ka minu noor armas naine Ekaterina,Kato sealt Tiflisi ateljeest suri novembris 1907.

-Aga Helma oli nii noor, ta oli alles 31, tal oleks olnud veel palju ees.

-Püüa ära kannatada! Minu Kato oli ka surres alles 22aastane.

-Sul on minuga võrreldes üks lohutus olemas. Sa igatahes püüdsid teha kõige oma naise päästmiseks, viisid tema koguni välismaale arstide hoolde. Mina jõudun kuni surmani mõtlema, et ma peaaegu et tapsin oma naise.Ma olin saanud parteilt käsu minna Bakuusse organiseerima streike ja rahutusi selle pärast, et Bakuu nafta kontsessioonitulu oli üks keisri majanduslikkudest tugisammastest.Seal toimetasid suure maailma kapitalistid:Rockefelleri Standard Oil,Royal Dutch Shell ja rootslased Nobeli vennad. Sinna ma kolisin Kato ja lapsega. Iga koht oli täis jälki nafta haisu. Päeviti oli nii kõva päikese leitsak et ka öösel oli higi, kui proovisid magata.Lisaks salajased streigikoosolekud peeti öösel ja muidugi Kato ootas kartlikult kas ma üldse tulen tagasi, või lastakse mind maha? Magamata ööd kurnasid Kato täiesti ja ta kaotas ka söögiisu . Minu oleks pidanud panna tähele tema täielik väsimus. Kui tüüfus ründas linna oli Kato kerge saak. Ka selles kohas ma eksisin jämedalt.Oleks pidanud viia Kato kohe arsti juurde,aga jäin imet ootama ja hilinesin.Tema surm oli nii paha pauk et ma otsustasin lõpetada oma elu.Oleksin seda teinud ka, aga seltsimehed võtsid minult revolvri ära. Revolutsiooni tegemine võttis ära mu suure armastuse. Otsustasin jätkata seda nii kaua kui jaksu on,muide Kato surm oleks täiesti ilma asjata. Aga jumalal polnud küll sellega midagi tegemist.

-Tiflise seminaris oli keelatud raamatute nimekiri. Kindel see,et mida kõrgemal tabelis raamat oli, seda tähtsam oli selle lugemine.Number 1 oli briti loodusuurija Charles Darwini teos “Liikide tekkimine” . Seda oli raske kätte saada, aga Gori täiturul oli üks ingliskeelne. Seal see polnud kedagi huvitanud, hind oli ainult viis kopikat. Seda keelt ma ei oska.Oli suur töö lugeda see läbi õppekirja ja sõnastiku abil, aga sai tehtud.See raamat teeb täitsa selgeks inimese ja teiste liikide teke, ilma Jumala loomistööd.Soovitan soojalt hoolimata sellest,et see ei anna lohutust oma naise kaotamise puhul.

-Eesti rahva probleem pole kunagi olnud venelased, vaid sakslased.Nad okupeerisid Baltimaad ristisõdalastena tuhat aastat tagasi ja tõid katoliikliku kiriku kaasa, sest kiriku abil oli hea pidada rahvas vaiksena.Pärast reformatsiooni jätkas luteri kirik sama tööd. Kui reisida Eesti maa·piirkondades on igal poolel mõisa ees või taga pulksirge torn. See on luteri kirik ja sees on õpetajana mõisniku vennapoeg tai muu sugulane.

-Mõisnikel on muidugi mõisnikkude privileegid. Kummaline, et need on alati jäänud pidama. Rootsi kuningriik ei nendesse puutunud, veel vähem vene keisririik. Õnnelikud aadlikud on mitusada aastat elanud nagu vanajumala selja taga.

-Mida sa Kostja üldse tahaksid?

-Aitaks rahulikust elamisest kus ei Vene ega Saksa keiser kamandaks kuidas meie omi asju korraldame.Korralik palk töö eest kõlbaks ka.

-Sina võiksid tulla kas või meile juhiks sest sa oled tehtud juhimaterjalist.Kostja vaatas teist imestades ning Koba jätkas:

-Kui sa vaatad inimesi siis peagi paned tähele et teised on juhimaterjalist ja teised mitte.Need juhid võib paisata üks kõik millesse kohta planeedil, nii mõne aja pärast need juhivad seda ühiskonda kuhu on sattunud.Kas sa ei tahaks hakata juhiks uues, sotsialistlikus ühiskonnas? Meil on vajadus headest juhtidest.

-Tänan usalduse eest aga mind ei huvita.Kui teil tehakse kõik need reformid ühiskonnalise võrdsuse puhul, millest sa oled siin kongis jutlustanud, tähendab see vaesuse valdkonna ehitamist. Juht minust kindlasti tuleb aga mitte vaesesse vaid jõukasse ühiskonda.

-Kas lapsi on?

Kaks poega, Leo ja Viktor.

-Minul on vaid üks, Jakov. Kato sugulased muretsevad tema eest.Selline isa pole palju väärt,kes istub alati vangis

Järgmiseks tuli Tallinnast Pätsile teade matuste ajakohast Tallinna Aleksander Nevski kalmistul Ta saatis vangla ülemale Andres Strandmanile palvekirja matustele pääsemiseks.Vastus oli eitav aga Koba ei tahtnud jätta asja niisama. Ta anus luba kohtuda komandantiga isiklikult Pätsi asjas.

“Ma olen andnud ütelda endale et teie härra komandant olete ka eestlane. Kas teie ei saaks natuke avaldada kaastunnet leinavale Konstantin Pätsile kes istub minuga samas kongis.Ta on just kaotanud oma noore naise ja tahaks puhkust reisimiseks Tallinna tema maha sängitamisele.”

Nii kergelt see ei käi, ütles Strandman. Meil pole üldse reglementi selliste asjade puhuks ja selleta ei saa teha midagi.Ma kujutan ette, et talle oleks vaja anda kaasa relvastatud valvur.See ei ole ilus nähtus matustel ja ebamugav.Temale tuleks osta rongipilet edasi tagasi ja paigutada ta sama hotelli endaga omal kulul, sest ma ei saa panna selliseid kulutusi vangla raamatupidamisse.Need pole ametlikud väljaminekud, vaid vangi era-asi.

Ma olen ettevaatlik erandlikke korralduste suhtes. Mul on siin soe tool alla ja kena palk. Ajad on sellised nagu on.Mõnigi võib oodata, et ma teen just selle vea, mis vabastab hea töökoha taotletavaks.

Koba kordas Strandmani sõnad Kostjale.

Olgu!Muidugi mind ei üksi minema lasta. Valvuri kaasamine on inetu, ja kulukas

Helma surm muutis Kostja viisi mõtiskleda tulevikule. Tema mõtted olid olnud vormis “Siis,kui”.Ära jäid “siis kui Helma on terve ja “pärast seda kui Helma on kodus”. Veel oli jäänud “siis,kui vabaks saan”. Seda andis veel oodata sest tegelikult ta oli istunud alles kaks kuud. Kobast oli palju kasu vestluskaaslasena. Ta rääkis talle sellest:

Ma oleks saanud vahetada vangistuse aastast üheksa kuuni, kui oleksin nõustunud minema üksikvangistusse. Õnneks ma seda ei teinud .Sa oled nii huvitav kaaslane et kuu ilma su juttudeta tunduks pikalt kui pool aastat.

-Aitäh Kostja. Ma ainult kardan et see lõbu võib varsti lõppeda. tõenäoliselt mulle sajab kaela eriti ränk karistus. Selle kujundamises ilmselt osaleb Peterburi politseipealik Beletski, Stepan Petrovitš. Temal on minu suhtes mingi isiklik vaen.Ma vist olen liiga mõnda korda tõmmanud teda tillist.Muidugi ajab see vihale kui saadad kellegi Vologdasse ja kaks päeva hiljem väidab su nuhk, et on näinud sama deporteeritud lurjuse Nevski prospektil. See oli see sama Beletski kes maksis Malinovskyle pearaha reetmise eest. Kaua ei läinudki kui ka Kobale toodi ümbrik otsusega. Koba saadetakse neljaks aastaks Turuhanski.Seal ta on spetsiaalvalve all mida teevad kaks sandarmi. See oli erikomitee soovitus mille olid kirjutanud alla siseminister Nikolai Aleksejevitš Maklakov ja Peterburi politseipealilk Beletski. Koba läks tõsiseks näolt:

-Selles otsuses haiseb Beletski isiklik kättemaks.Ehk talle on auasi näidata et kui ta on mehe Siberisse saatnud, ta seal ka püsib.

Kostja lohutas:

Sina oled põgenemisteaduste magister, küll sa sealt ära tuled!

Koba ütles, et see pole kindlasti sama kerge kui varem. Ma olen kuulnud seltsimeeste lugusid. Turuhanskiga võrreldes on mu varemad asumiskohad olnud nagu paradiisid. Peterburist on sinna 2300 kilomeetrid. Esimeseks sõidetakse rongiga neli nädalat Krasnojarski. Sealt läheb mõõda Jenisei jõge aeglane aurupaat Turuhanski. Vahemaa on 1500 kilomeetrit. Turuhanski on sama suur kui Britannia,Prantsusmaa ja Saksamaa kokku. Sealt leidub kolkakülasid millest keegi pole iial kuulnudki. Aga pahim on ilmastik.Kui talvel on -20 on kohalikud rõõmsad sellise palavuse eest.Alla-50 kraadi on täitsa tavaline.Kujutad sa ette 1500 kilti jalutamist Krasnojarski jaama poolmeetrises lumes ja sellises pakases?

Kostja oli nukker:

- Kurb, et nii läks, meil kahel leskmehel oleks olnud veel palju jutuajamist.

Koba hakati viima ja ta jättis hüvasti.

-Fraas ütleb: hoiame ühendust.Selles annab kahelda, post käib Turuhanskis kord kahe kuu jooksul. Nelja aasta pärast sa oled menukas publitsist Tallinnas. Võib olla üks kord saad kirja kus ma selgitan kuidas olen saanud hakkama põhjapõtrade karjasena, muidugi kui ei ole enne jäätunud surnuks.

Kui vestluspartner oli ära viidud läks Pätsil aeg igavaks. Ta otsis vangla raamatukogust lugemist. Kui ta oli olnud kaks kuud kongis üksinda, palus ta luba saada komandanti jutule:

- Kui mulle andi aastane vanglakaristus seda oleks saanud vähendada üheksale kuule, kui ma oleksin nõustunud istuma üksinda Ma olen tegelikult kaua olnud nagu üksikvangistuses. Kaks kuud olin samas kongis Džugasviliga. Ta on sotsialist kõige kurjemad sorti ega ei rääkinud mulle mitte midagi.Ta koguni kartis, et ma olen kongi-agent. Nüüd ta on olnud kaks kuud ära, siis ma olen neli kuud olnud üksinda.See on peaaegu pooled üheksast kuust.

-Küll teil juristidel on too aritmeetika hästi käpas!, naeris Strandman. Kirjutage Peterburi kohtupalatile armupalve ning ma pooldan seda.Pange sinna et teil oleks tahtmine minna Tallinna Aleksanteri Nevski ortodoksisele surnuaiale korrastama oma noorelt surnud naise viimane puhkepaik.Minu kogemuse järgi selline usklik-perekondlik põhjendus võib minna läbi. Päts saigi otsuse, et tema karistus loetakse kantuks ja ta vabanes märtsis 1911. Vabadus ei olnud täielik. Osalemine poliitikas oli keelatud. Konstantin sai uuesti alustada ajalehe toimetajana. Teataja oli veel olemas.Peatoimetaja tooli oli soojana pidanud õemees Mihkel Pung kes oli üldsegi proovinud hoida ajalehe pead vee pinnal. Teataja majanduslik olukord polnud kiita. Nagu tihti sellistes ettevõtetes oli suurim võlausaldaja trükikoda, Teataja puhul Eesti Kirjastuse Osaühing “Ühiselu”. Päts tuli olukorrast välja andes lehe avaldamise õigused trükikojale.

Uudistest ei ajalehe toimetajal olnud puudust. Oli alanud haista sõjale. Saksamaa varustas ennast kuidas jõudis.Ebakindlust tekitas seegi, et noor ja tulipäine keiser Wilhelm II oli andnud sule sappa vanale ja targale kantslerile Otto von Bismarckile, kes oli alati olnud valmis lahendama probleemid diplomaatia abil.

Saksamaad kartes liitusid kokku Inglismaa, Prantsusmaa ja Venemaa. Sõda saadi algama juulikuus 1914 kasutades ettekäändeks Austria keisrikonna troonipärija mõrvamist Sarajevos.

Sõja vananedes käis ilmseks et vene meeskaotused on hirmsad.Põhiviga oli selles, et Venemaal polnud õiget, koolitatut armeed aga nende vastas oli hästi organiseeritud preislased, kes on sõjardit juba sünnist saadik. Vene sõjavägi koosnes enamasti relvastatud talupoegadest. Sakslaste lisaks neid niitsid haigused, enne muud tüüfus.

Venelased kaotasid viis ja pool miljonit meest langenuteina, kolm miljonit sõjavangideks, ja pool miljonit kadus teadmata. Ilmselt viskasid püssi põõsasse ja läksid koju.Keiser Nikolai II kuulutas end vägede ülemjuhatajaks. Sellest polnud abi. Kaotatud sõda ja majanduslik kaos sünnitasid veebruari revolutsiooni ja keiser Nikolai loobus troonist. Võimule tuli ajutine valitsus. See määras valitavaks Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu. Maanõukogusse valiti peaaegu kõik Eesti tuntud poliitikategelased, kaasa arvatud Konstantin Päts, kes nimetati Maavalitsuse esimeheks.

Oktoobris haarasid bolševikud võimu Venemaal. 1917. aasta sügisel Eesti punakaartlased tungisid Maavalitsuse hoonesse Toompeal ja Päts võeti kinni süüdistatavaks. Enamlased oli asutanud isegi sõjatribunali õiguse mõistmiseks sest taheti et kõik paistaks võimalikult legaalne välja. Süüdistaja oli eestlasest bolševik Viktor Kingissepp,kes tahtis karistada Pätsi uue võimu saboteerimise eest. Pätsile mõisteti kuu aeg vangistust.Teda oldi just viimas Toompea arestimajja kui ta nägi Kingissepa:

-Hoia üks minut! Kas sa tunned sellise revolutsionääri, kelle parteinimi on Koba?

-Tunnen küll, aga täna teda tuntakse rohkem nimega Stalin.

-Kust sina Koba tunned?,päris Kingissepp

-Meie istusime mitu kuud Krestõs samas kongis.Nägin teda viimase korra,kui teda hakati viima Turuhanski.Ta arvas et sealt ta ilmastiku tõttu enam ei põgene vaid jääb põhjapõtrade karjaseks.

-Ta on Petrogradis ja võib hästi. Aga tema lugu on uskumatu. Ta tuli Siberist ära tsaari kulul. Ta hakkas Turuhanskist saatma kirju igale poolele, enim Gruusiasse ja sai kirju ka vastu.Teda valvavad sandarmid arvasid kohe,et nüüd ta kogub vähehaaval posti teel saabasraha. Nad raporteerisid asjast politseipealik Beletskile.Too määras Koba saadetavaks veel kaugemale, polaarjoone põhjapoolele. Seal on pakast suvelgi. Sõda läks nagu läks ning keisrilt algasid mehed otsa saama. Ta saatis Siberi kuberneridele määruse et kõik mehed kes jaksavad vintovkat kanda peab laskma lahti tingimusel, et lähevad rindele. Koba pani end kohe vabatahtlikuna kirja.Sandarmitele ei jäänud muud üle kui otsida koerarakend ja sille juht. Koba magas põdranaha all ja suitsetas rahulikult kuna rakend liikus tasapisi Krasnojarski poole.Seal oli sõjaväe velsker, kes vaatas vabatahtlikud üle. Velsker praakis Koba välja tema käe ja jalgade pärast nagu ta oli arvanudki. Võid minna kus kurat, ütles velsker. Koba ostis saabasrahadega rongipileti Petrogradisse.

-Kui näed Koba siis tervita teda minu poolt!

-Ta on nüüd rahvakomissar ehk minister kapitalistlikus keele-pruugis.Ma ei tea kas teda rõõmustab väikekodanliku poliitiku tervitus?

-Ära nüüd, Krestõs meie olime tähtsad seltsilised teine teisele.

Veebruaris 1918 asutas Maanõukogu Päästekomitee, millele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms. Päästmist oleks olnud paljugi, aga komiteel polnud reaalseid vahendeid, isegi üht politseinikku mitte.24. veebruaril 1918 avaldas Maanõukogu igatahes manifesti “kõigile Eestimaa rahvastele”. Selles kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik. Samal päeval hakkas päästekomitee jagama võimu mida,veel ei olnudki. See nimetas ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas Pätsiga.

Rõõm “peaministri” kohast jäi lühikeseks,sest neli päeva hiljem marssisid Tallinna Saksa väeüksused. Kõrgem võim kuulus nüüd nendele.Sellega ei mured lõppenud sest 28. novembril algas vabadussõda, kuna venelased püüdsid tungida Narva ja sealt edasi.

Petrogradi bolševikud olid küll teinud õnnega koos riigipöörde aga nende valitsus seisis äärmiselt kõikuval pinnasel.Käimas oli kodusõda ja riigi majandus oli kokku varisenud. Kõigest kaubast oli puudu, palku ei enam makstud ja paberrublal ei olnud väärtust mingisugust. Leninile oli tehtud atentaat ja oli selge, et teda püstolist lasknud vanamutt Fanny Kaplan ei töötanud üksinda, vaid tema taga oli kontrrevolutsiooniline vandenõu.

Koba, kes nüüd tundi laiemalt nimega Jossif Stalin oli kutsunud kriiskoosoleku mõisa, mille NikoI II oli andnud ehitada Peterburi oma armukesele,keisrilise baleti primaballeriin Matilde Kseshinskajale. See oli elegantsem kui kole Smolnõi tütarlaste kool, kust revolutsiooni oli algul juhitud. Tegelikult koosoleku kutsumine oleks olnud valitsuse eesistuja ehk Lenini asi, aga vanamees , kellest kuuliaugud oli juba lapitud, lamas edasi haiglas. Keskkomitee liikmena Stalin oli kutsunud kokku olulisi poliitbüroo ja valitsuse tegelasi. Ärevust tundev Stalin avas keskustelu:

-Minu arust meid ähvardab kontrrevolutsioon. Katse tappa kogu maailma töölisklassi juht Lenin tõendab, et vastased on äärmiselt agressiivsed, ega nad ei karta midagi.Petrogradi Tšekaa juhi Uritski tapmine ei jäänud proovimiseks. Ma olen kuulnud ka sotsiaalrevolutsionääridelt ühe äärmiselt ohtliku hüüdlause:

-Jah sotsialismile, aga ilma kommuniste! Need SR:n tüübid ei ole peamine probleem.Alati saab hulga neid lasta maha või viia Siberisse. Aga, mis juhtub siis, kui kümmetuhat naist Petrogradis kolistab tänaval tühje kastrulle ja nõuab toitu lastele? Kui neid tervitaks kuulipritsiga nagu tsaaridel oli kombeks olekski kontrrevolutsioon valmis.Toitu on vaid see mida punakaartlased maalt röövivad, aga kõik importkaup on otsas ja keegi meile ei midagi müü.Isegi tuletikke ei ole et saaks samovarisse tuld. Sellel pole küll suurt vahet kui pole teed ega suhkrut. Minu arust meil peaks raha olema?

-On küll ja palju, ütles rahanduse rahvakomissar Issidor Gukovski. Nikolai oli pururikas mees. Keisrilise keskpanga võlvides on kulda rohkem kui kõigis Euroopa riigipankades kokku. Uskuge või mitte, seda on 1250 tonni! Kaubanduse ja tööstuse rahvakomissar Vladimir Smirnov kordas seda mille kõik teadsid: Lääne suurriigid on kuulutanud boikoti keisrilt varastatud “ verisele kullale” ja kaubavahetusele üldse ning tahavad lämmatada nõukogude võimu majanduskaose alla.

Rääkida tahtis Leonid Krassin, kelle Koba, oli kutsunud sellepärast et ta oli bolševikkude parim “rahapesija”

-Oleks vist olnud targem jätta tsaaripere mõrvamata. Inglismaa kuningakoja on kibestunud sest seal on palju nende sugulasi. Sellepärast on ka bisnismehed hakanud meid ja meie kulda võõrastama, kuigi neil pole kunagi olnud kulla vastu midagi.

Lev Trotskil oli kaksikroll, ta oli nii välisminister kui sõjaminister :

-See oli puuduliku luuretöö viga. Mõõda Siberi rada lähenes salk, kes selgelt oli teel keisriperet vabastama.See oleks olnud ülivõimas propagandarelv valgetele ning Lenin ja Sverdlov andsid määruse likvideerida Romanovid. Teisest küljest oli kõrge aeg:

-Rahvusvaheline töölisklass juba imestas, et kas tõepoolest bolševikud pidavad püsti kodanlikku operettdemokraatiat?Näitasime kogu maailmale ,et meil on verine tõsi taga.Krassin hakkas jälle rääkima:

-Kui väliskaubanduse ettevõttel on probleeme ekspordi või impordiga see palkab vahemeheks kaubandusagenti. Meil tuleb leida selline, kes ostab meile kauba meie rahaga ja toimetab salaja meile edasi.Loomulikult agent peab olema riigis kus valitsuse määrused või muud olusuhted ei takista ta tööd. Peab olema hea sadam ja sealt raudteeühendus Venemaale.Soomel ja Poolal oleks sadamad ja raudtee,aga mõlemad vihkavad venelasi ega ei tõsta sõrmegi meie abistamiseks.Läti ei käi sellepärast et seal peremehetsevad Balti-sakslased kes võivad rekvireerida meie kauba oma Balti hertsogkonna tarbeks. Jääb ainult Eesti.

-Aga meie oleme sõjas sellega, tuletas Trotski meelde

-Iga sõda lõpeb üks kord rahuga,ütles Stalin.

-Me võime pakkuda Eestile häid tingimusi. Üks ahvatlev tegur on juba ette olemas. Eestlased tahavad kõvasti rahvusvahelist tunnustamist. Nendele on tehtud selgeks, et see on võimalik alles pärast seda kui Nõukogude Venemaa nad tunnustab.

Krassinil oli juba plaan sündimas: Meil peab olema Eestis agent, Aga tema kattevarjuks tuleb Eestil olla nö. legaalset raha.Lääne imperialistid teavad hästi et meie oleme plindris.Kui kaubad hakkavad liikuma Venemaa poole nad proovivad peatada kaubavoo ja väitavad, et see ikkagi on makstud “verise kullaga”.Kuidas oleks kui teeksime rahulepingu, kus meie anname nendele rahulepingus näiteks suure sõjareparatsiooni kuldrublades ? Eestlastel oleks dokument ja seletus, kust kuld on pärit.

Trotski oli täiesti vastu:

-Igal pool maailmas reparatsioone maksab sõja kaotanud riik.Eestlastel on olnud natuke edu aga me pole veel kaotanud. Narva all käivad lahingud kus me hingame eestlastele kuklasse.Meil on Minski kandis pool miljoni puna-armeelast selle varalt, et peame ajama poolakad ära Ukrainast. Sealt on vaid 500 kilomeetrit Pihkvasse. Trotski meelest on puna-armee moraalile halb kui seletataks kaotatuks sõda mis pole veel õieti alanudki. Trotskist ei saanud üle astuda.

Gukovski esitas et annaks Eestile mingi kujuteldava summa mille nad olid võid Inglismaale müües just kui teeninud keisrikonna kassasse, näiteks 15 miljonid kuldrubla. Plaan hakkas kuju võtma, aga enne oli vaja müüa see eestlastele ja veel sõjaolukorras! Keegi ei osanud õelda kuidas see käib? Stalin väitis et ta oli kunagi tundnud Eesti nüüdse peaministri.Ta võiks minna Tallinna ja püüda sondeerida pinda. Kui lootust ei ole siis midagi pole kaotatud.

-Järgmiseks võiksime katsuda kas Leonid Krassin leiab väljapääsu? Kui Venemaa sotsiaaldemokraatliku töölispartei Londoni kongress lähenes palus Lenin Koba eksproprieerima suure summa enamlaste matkadeks ja majutamiseks Londonis. Stalin organiseeris Tiflisis Keiserliku Keskpanga rahakonvoi röövimise. Saak oli koguni 3,4 miljooni Usa dollarid,aga tsaari kuldrublades.Nendega ei saanud hotelliarveid Londonis maksta, eriti kuna The Times oli kirjutanud röövist esileheküljel. Tookord Krassin reisis Prantsusmaale ja vahetas rublad sobivaks valuutaks seal. Kellelgi polnud vastu,et Stalin proovib. Enne peab leidma vahend reisimiseks sest Petrograd -Tallinn raudtee oli kindral Judenitši loodearmee kontrollis. Stalin kamandas oma kabinetti eestlase bolševiku Jaan Anvelti. Kui Narva rajati nukuvalitsus Eesti töörahva kommuun, pandi Anvelt selle esimeheks. Anvelt oli kirvenägu mees, kelle kolmeliitrises peas oli viieliitrine nokaga vormimüts.Koba pani tähele, et Anvelt polnud eriti innukas teda abistama.

-Võtad kuskilt talust sealt Narva kandist hobuse ja koormaree ning tuled mulle järele.

-Võib olla raske neid laenutada.

-Kes see on laenutamisest rääkinud. Rekvireerid need kommuunile. Võid anda isegi kviitungi ja valetada et pärast kommuuni lõpliku võidu saab talupoeg samaväärse looma tagasi. Kobal oli tsaariaegne sisepass näidata vajadusel loodearmee kontrollile.Eesti vägede jaoks nad leppisid kokku legendi, et Anvelt on viinakoorma vedaja ja Koba ta abimees. Pärast ilmasõja algamist oli seesuguseid tegelasi teedel palju. Keiser Nikolai arvates tema soldatid ei olnud ka kaine peaga võrdsed vastased sakslastele , veel vähem joobnult. Seetõttu ta kuulutas kuiva seaduse, millest eestlased kontrabandistid hiilisid mööda kuidas jõudsid.

Lund oli sobivalt ree jalaste alla, aga tee oli pikk ning ühe vana kronu kistud regi polnud vene troika. Ajaviiteks küsitles Koba Anvelti käest Kommuuni asju.

-See ettevõtmine on nüüd küll lõpp. Eesti valitsuse väed on Narvast kiviviske kaugusel. Meil kõigil on minek ruttu, kui tahame elus püsida.

-Kas te ei jätka seal enam isegi propaganda tegemist? Koba päris .

-Vist on turvalisem siirduda kaugemale sõjatandrist, küllap Venemaal ruumi on.

Anvelti vastus ei Kobale meeldinud:

-Jälle üks lontrus. Kohe kui natuke kere peale saab, jätab tapluse sinna paika.

Eesti ajutine valitsus asus Eesti panka majas keset linna. Sinna ei niisama mindud, ukse ees seisis relvastatud vaht. Koba andis talle paberipala mille ta oli kritseldanud oma nime:

-Kui julgete informeerida härra peaministrid, et sellenimeline mees ootab väljas ma usun et ta ei tunne end häirituks, võib olla on vastupidi tänulik.Tunnimees läks aga mitte enne kui oli vilistanud teise samasuguse kohale.Varsti naasis vahimees tagasi:

-Härra peaminister võtab teie vastu. Tulge minu järele! Kui Päts oli sulgenud oma kabineti ukse mehed embasid teine teist:

Tere Kostja!, tere Koba!

-See on küll veidi kohatu. Siin me kaelustame nagu vennad, vaenlasriikide esindajad

-Sellepärast ma siin olengi. Meil on plaan kuidas lõpetada sõda ja sõlmida rahu millest oleks suur kasu mõlemale.Pätsil oli ettepanek:

-See sinu plaan ei vist vaja ametikabinetti

-Mitte veel, aga siis võib vajata kui hakkame kaarte joonistama.

-Jalutame siis natuke maad. Harju tänaval on restoran ja Hotell Kuld-Lövi. Seal pakutakse linna parimat pliinid.Lisaks seal on rahulikud kabinetid omavahelise vestlemise jaoks.

Pliinide ja kaaviariga mehed meenutasid ühtseid aegu Krestõs.Koba hakkas selgitama probleemi:

-Sinu tuleb rajata pank koos mõne prominentse äripartneriga.Meie kaubandusasjurid tellivad välismaalt kõike vajalikku ja seda on palju. Meie raha ei kõlba aga sinu pank maksab meie arved. Vahelt saad võtta neli protsenti komisjonitasuks,nii et võid ütelda hüvasti selle vaesusele, mida Krestõs alati kirusid. Brittide ja prantslaste petmiseks annab Venemaa Eestile rahulepingu põhjusel küllalt kulda näiteks sõjareparatsiooniks tai muu ettekäände abil.

-Selle kullaga võib Eesti valitsus teha mida tahab,peaasi et see on näidata juhul,kui näiteks brittide esindaja hakkab väitama,et ikkagi bolševikud kasutavad tsaari kulda.Peale selle tuleb Eesti Panka teisi saadetisi. Nendest sinu pank saab arvete järgi kogu aeg raha juurde. Turvalisus on tähtis, sest enam ei rääkida untsidest või kilodest vaid tonnidest kulda.

-See Eesti panga hoone ehitati keisrilise keskpanga joonistuste järgi ning selle võlvid on graniidist tehtud sokli sees. Sealt kulda on võimatu varastada!

-Miski pole võimatu kui tegemist on ebaausate inimestega,väitis Koba

-Juhusikult ma tean et keisrilise panga suurröövi Tiflisis aitas korraldada ametnik, kes altkäemaksu vastu kavaldas rahasaadetise marsruudi ja ajagraafiku.

-Sinu valitsuse tuleb panna panka juhatajaks äärmiselt usaldusväärne mees, kes oleks juba loomu poolest konspiratiivne ja kahtleks igas ametnikus. Raamatupidamise tuleb olla täpne ja audiitorid tulevad meie poolt. Hiinlastel on hea vanasõna: Kui käsitleb kulda iga päev jääb seda alati ka küünte alla.

Pätsil oli kohe pakkuda hea variant panga juhiks:

See minu õemees, Mihkel Pung, kellest ma juba Krestõs rääkisin.

Päts tuletas meelde, et rahulepingus on palju muudki kui raha jagamine, näiteks riikide vaheline piir. Koba püüdis hoiatada:

-Ma ütlen ausalt,et meie oleme hetkel omadega puntras ja vajame tõsiselt teie abi majandusraskustest välja tulemiseks. Teil on nüüd kõigi aegade parim võimalus pressida Venemaalt välja mida süda himustab.Ma soovitaks kasutama seda šanssi ettevaatlikult. Kui Venemaal mõeldakse, et meie ajutise nõrkuse tõttu sai Eesti liiga palju on järgmine mõte kohe:

-Võtame tagasi!