Читать книгу Tristani ja Isolde lugu - Joseph Bedier - Страница 3

Kuningas Marci õukonnas oli neli parunit, kõige salakavalamat inimest, kes vihkasid Tristanit tema vägiteo ja kuninga hella armastuse pärast. Ja ma tean teile öelda ka nende nimed: Andret, Guenelon, Gondo ne ja Denoalen, kusjuures hertsog Andret oli kuningas Marci õepoeg nagu Tristangi. Teada saades, et kuningas kavatseb vananeda lasteta ja jätta oma maa Tristanile, sai nende kadedus hoogu juurde ja nad hakkasid valede abil Cornouailles’ ülikuid Tristani vastu üles ässitama.

„Küll on tema elus ikka palju imesid,” rääkisid nad, „aga teie, härrased, olete targad inimesed ja küllap oskate neile seletuse anda. See, et ta Morholti üle võidu sai, on ükskord juba ime, aga mis võluväel suutis ta poolsurnuna ihuüksi üle mere sõita? Kes meiesugustest isandatest suudaks juhtida paati ilma purjede ja aerudeta? Räägitakse, et seda suudavad nõiad. Ja millisel nõiamaal leidis ta rohtu oma haavadele? Jah, ta paistab olevat nõid. Tema paat oli nõiutud ja tema mõõk oli nõiutud ja nõiutud on ka tema harf, mille abil ta iga päev kuningas Marci mürgitab! Kuidas ta küll on vallutanud kuninga südame nõiduse jõu ja võluga! Temast saab kuningas, härrased, ja teie maade lääniisandaks saab nõid.”

Suurem osa paruneid jäi neid uskuma, sest enamik inimesi ei tea, et süda saab armastuse jõu ja ennastsalgavusega korda saata sedasama, mida saadab korda võluvägi. Seepärast hakkasid parunid nõudma, et kuningas Marc abielluks mõne kuningatütrega, kes talle pärija kingiks. Vastasel korral ähvardasid nad tõmbuda oma võimsatesse lossidesse ja kuulutada talle sõja. Kuningas ei nõustunud sellega ja vandus oma südames, et seni, kuni on elus tema kallis õepoeg, ei pääse ükski kuningatütar tema voodisse. Siis aga ähvardas Tristan, kellele oli üliväga solvav, et kaheldi tema omakasupüüdmatus armastuses onu vastu, et onu keeldumise korral lahkub ta õukonnast ja astub rikka Gavoie kuninga teenistusse. Siis andis Marc oma parunitele tähtaja: neljakümne päeva pärast teatab ta, mida on otsustanud.

Määratud päeval oli ta üksi oma toas, ootas parunite saabumist ja mõtles kurvalt: „Kust küll leida nii kauge ja kättesaamatu kuningatütar, et saaks teeselda, ainult teeselda, et tahan teda omale naiseks?”

Sel hetkel lendas merele valla aknast sisse kaks pääsukest, kes parajasti pesa ehitasid ja olid tülli läinud. Ehmunult lendasid nad uuesti minema, ent ühel neist kukkus noka vahelt maha naisterahva pikk juuksekarv, peenem kui siidniit ja sädelev nagu päikesekiir.

Marc võttis selle üles, laskis kutsuda parunid ja Tristani ning teatas:

„Et teile meele järgi olla, härrased, võtan ma naise, kui te vaid nõustute üles leidma selle, kelle olen välja valinud.”

„Loomulikult oleme nõus, hea isand, aga kes see väljavalitud kaunitar on?”

„Olen välja valinud selle, kellele kuulus see kuldne juuksekarv, ja ma ei taha kedagi teist.”

„Aga kust te saite selle kuldse juuksekarva, kulla isand? Kes selle teile tõi? Milliselt maalt?”

„Sain selle kuldjuukseliselt kaunitarilt, härrased. Kaks pääsukest kandsid selle kohale, nemad teavad, milliselt maalt see pärineb.”

Parunid mõistsid, et neid on narritud ja petetud. Nad vaatasid vihaga Tristani poole, sest kahtlustasid, et tema oli sellist kavalat nõu andnud. Aga Tristan silmitses kuldset juuksekarva ja talle tuli meelde Heledapäine Isolde. Ta naeratas ja ütles:

„Kuningas Marc, te teete suure vea. Kas te ei näe, et teie härraste kahtlustused häbistavad mind? Aga asjata olete selle riuka välja mõelnud: ma lähen otsima kuldjuukselist kaunitari. Teadke, et need otsingud on ohtlikud ja mul on tema maalt tagasi pöörduda raskem kui saarelt, kus tapsin Morholti; aga mu kallis onu, ma usaldan jälle teie pärast oma keha ja elu saatuse hooleks. Aga et parunid teaksid, et armastan teid omakasupüüdmatult, vannun kogu oma au juures: ma kas suren selles ettevõtmises või toon Tintageli lossi kuldjuukselise kuninganna.”

Ta valis välja ilusa laeva ja laadis sellele nisu, veini, mett ja muid toiduaineid. Meeskonda võttis ta peale Gorvenali sada noort kõrgest soost rüütlit, kes olid välja valitud kõige vapramate seast, ja riietas nad jämedatesse hõlstidesse ning villastesse ürpidesse, nii et nad nägid välja nagu kaupmehed; aga laeva teki all olid varjul uhked rõivad kuldsest kalevist, siidist ja purpurkangast, mis sobisid võimsa kuninga saadikutele.

Kui laev jõudis avamerele, küsis tüürimees:

„Hea isand, millisele maale me suundume?”

„Võta kurss Iirimaa poole, otse Weiseforti sadamasse.”

Tüürimees võpatas. Kas siis Tristan ei teadnud, et pärast Morholti tapmist jälitas Iirimaa kuningas Cornouailles’ laevu? Ja kui laev on kätte saadud, siis puuakse kõik meremehed karuoda otsa. Sellele vaatamata tüürimees kuuletus ja juhtis laeva ohtlikku randa.

Tristan alustas sellest, et selgitas Weiseforti meestele, et tema seltsilised on Inglismaa kaupmehed, kes tulid siia rahus oma äri ajama. Aga kui need veidrad kaupmehed veetsid aega malet ja teisi õilsaid lauamänge mängides ja näisid olevad osavamad mängunuppude käsitsemises kui nisu kaalumises, hakkas Tristan kartma, et nad paljastatakse, ega teadnud, kust alustada otsimist.

Ühel hommikul päevatõusul kuulis ta nii jubedat heli, nagu oleks deemon röögatanud. Elu sees polnud ta kuulnud ühtki metslooma nii õudselt ja ebamaiselt kriiskamas. Ta kutsus lähemale naise, kes sadamas kõndis, ja küsis:

„Armuline emand, öelge, mis hääl see on, mida kuulen? Aga rääkige mulle tõtt.”

„Mõistagi, auline isand, ei hakka ma teile valetama. Seda teeb üks maailma kõige tigedam ja jõletum elukas. Iga päev tuleb ta oma koopast välja ja võtab koha sisse linna värava juures. Keegi ei saa ei sisse ega välja, kui pole annetanud sellele lohele noort neidu; ja hoides tütarlast küünte vahel, kugistab koletis oma saagi alla kiiremini, kui olete jõudnud lugeda Meie Isa palve.”

„Emand, ärge naerge minu üle, aga ma tahaksin teada, kas naisest sündinud mehel on mingi võimalus teda kahevõitluses tappa?”

„Seda, kõrgeauline isand, ma ei tea; aga kindel on see, et kakskümmend vilunud rüütlit on seda proovinud, sest Iirimaa kuningas on välja kuulutanud, et annab oma tütre Heledapäise Isolde sellele, kes koletise tapab; aga koletis on nad kõik ära söönud.”

Tristan jättis naisega hüvasti ja läks laeva tagasi. Ta võttis vargsi relvad – oleks olnud kena vaadata, milline uhke rüütel toredal sõjaratsul kaupmeeste laevast väljus. Aga sadamas polnud kedagi, sest vaevalt oli hakanud koitma, nii et keegi ei näinud, kuidas vapper ratsanik jõudis linnaväravani, mida naine oli näidanud. Äkki kihutas hobuseid kannustades temast mööda linna poole viis meest, ratsmed lahti lastud. Tristan haaras ühel punakatest palmitsetud juustest nii tugevasti kinni, et mees kukkus hobuse seljast ja jäi tema juurde pidama.

„Kaitsku teid Jumal, hea isand!” alustas Tristan. „Millist teed mööda koletis saabub?”

Ja kui põgeneja oli seda näidanud, laskis Tristan ta lahti.

Koletis lähenes. Tal oli pea nagu lohel, silmad punased nagu hõõguvad söed, otsaesisel kaks sarve, kõrvad pikad ja karvased; tal olid lõvi küüned, ussi saba ja soomustega kaetud kere.

Tristan juhtis hirmust väriseva ratsu suure hooga vastu koletist. Tristani oda põrkas vastu soomuseid ja purunes. Kohe haaras sangar mõõga, tõstis selle üles ja andis lohele hoobi pähe, aga see isegi ei kriimustanud koletise nahka. Ometi koletis tundis, et teda rünnatakse, ajas oma küüned välja, surus need Tristani kilbi sisse ja lömastas selle. Rind kaitseta, ründas Tristan teda veel kord mõõgaga, andes talle külje peale nii tugeva hoobi, et seda oli kaugele kuulda. Kõik asjata – ta ei suutnud koletist haavata. Siis purskasid lohe ninasõõrmetest välja mürgised leegid. Tristani soomusrüü muutus mustaks nagu kustunud süsi ja ratsu kukkus surnult maha. Aga Tristan tõusis kähku ja surus oma mõõga koletisele lõugade vahele. See kadus üleni eluka kehasse ja lõi ta südame pooleks. Lohe tõi viimast korda kuuldavale hirmsa möirge ja suri.

Tristan lõikas ära koletise keele ja peitis selle taskusse. Seejärel, mürgistest aurudest täiesti uimane, sammus ta eemal sillerdava lauka poole, et juua. Aga koletise keelest eralduv mürk soojenes tema keha vastas ja sangar vajus elutult sood ümbritseva kõrge rohu sisse.

Tuleb teile tunnistada, et punakate palmitsetud juustega ratsanik oli Ruuge Aguynguerran, Iirimaa kuninga asehaldur, kes tahtis endale naiseks Heledapäist Isoldet. Ta oli argpüks, aga armastuse jõud on nii suur, et igal hommikul võttis ta relvad ja läks koletist tapma; aga niipea kui kaugusest kostis lohe möiratus, uljaspea põgenes. Sellel hommikul oli ta julgenud nelja mehe saatel tagasi tulla. Ta leidis tapetud lohe, surnud hobuse ja lömastatud kilbi ning arvas, et lohe tapja vaagub kusagil hinge. Siis lõikas ta maha koletise pea, viis selle kuningale ja nõudis lubatud tasu.

Kuningas ei uskunud tema vaprusse; aga soovides õiglane olla, käskis ta kolme päeva pärast oma läänimeestel õukonda ilmuda: asehaldur Aguynguerran pidi kõigi parunite ees esitama tõendi oma võidu kohta.

Kui Heledapäine Isolde sai teada, et peab saama selle argpüksi naiseks, pahvatas ta esialgu südamest naerma, aga siis muutus nukraks. Ta kahtlustas pettust ja ratsutas järgmisel päeval salaja koos oma valgepäise truu teenri Perinisi ja noore teenijanna ja seltsilise Brangieniga koletise koopa juurde. Teel pani ta tähele imelikke märke. Kõigepealt ei olnud seda teed mööda kapanud ratsu olnud rautatud tema kodumaal. Siis leidis ta peata koletise ja surnud hobuse, kes polnud saduldatud Iirimaa kommete järgi. Oli selge, et lohe oli tapnud välismaalane. Aga kas ta oli veel elus?

Kaua otsisid Isolde, Perinis ja Brangien kadunud sangarit. Lõpuks nägi Brangien sootaimede vahel helkimas kiivrit. Kangelane hingas alles. Perinis tõstis ta oma hobusele ja viis salaja naiste ruumidesse. Seal rääkis Isolde juhtunust emale ja usaldas võõramaalase tema hooleks. Kui kuninganna mehe lahti riietas, kukkus selle taskust välja lohe mürgine keel. Toonud haavatu mingi ravimtaime abil teadvusele, ütles Iirimaa kuninganna talle:

„Võõramaalane, ma tean, et sina tapsid koletise. Aga meie asehaldur, kes on tegelikult reetur ja argpüks, on tema pea maha lõiganud ja nõuab selle eest minu tütart Heledapäist Isoldet. Kas sa suudad kahe päeva pärast kahevõitlusel tõestada, et ta valetab?”

„Kuninganna,” vastas Tristan, „see on küll õige pea, aga kindlasti oskate teie mind kahe päevaga terveks ravida. Ma võitsin endale Isolde, tappes lohe; võib-olla võidan ta endale ka asehaldurilt.”

Kuninganna hoolitses tema eest usinalt ja segas talle kõige tõhusamaid ravimeid. Järgmisel päeval aitas Heledapäine Isolde tal kümmelda ja määris õrnalt ta keha sisse ema segatud salviga. Ta silmitses haavatu nägu ja leidis, et mees on kena. See viis ta järgmisele mõttele: „Kui ta on niisama vapper kui ilus, tuleb sellest tore võitlus.” Aga sooja vee ja lõhnavate rohtudega turgutatud Tristan vaatas teda, meenutas, et on saanud võidu tasuks kuldjuukselise kuninganna, ja naeratas. Isolde pani seda tähele ja mõtles: „Miks see võõramaalane naerab? Kas ma olen teinud midagi sobimatut? Kas ma olen jätnud tegemata midagi, mida noor neiu oma külalise heaks peab tegema? Ja-jaa, ta vist naerab seepärast, et unustasin tema sõjariistad mürgist puhastamata.”

Ta läks sinna, kus asus Tristani varustus. „See kiiver on heast terasest ja kaitseb teda vajaduse korral hästi,” mõtles ta. „Ja see rõngassärk on tugev, kerge ja kangelasele täiesti sobiv.” Ta võttis mõõga käepidemest: „See on hea mõõk, mis sobib tublile parunile.”

Ta tõmbab verise mõõga rikkalikult kaunistatud tupest ja näeb, et see on sälke täis. Ta uurib ühe sälgu kuju: kas see pole mitte mõõk, mis purustas Morholti kolba? Ta kõhkleb, vaatab veel kord, et oma kahtlusi kinnitada. Ta jookseb tuppa, kus hoiab Morholti kolbast välja tõmmatud terasetükki. Ta sobitab tüki sälgu sisse; murdekohta on vaevu näha.

Ta tormas Tristani juurde, keerutas selle pea kohal mõõka ja karjus:

„Sa oled Loonnois’ Tristan, minu kalli onu Morholti mõrtsukas. Sure nüüd omakorda!”

Tristan püüdis asjata tema kätt kinni hoida; tema keha oli kurnatud, aga vaim virge. Nii rääkis ta osavasti:

„Olgu, ma suren; aga kuula mu jutt ära, et sa ei peaks kaua kahetsema. Tea, kuningatütar, et sul on mitte ainult võimalus, vaid lausa õigus mind tappa. Jah, sul on õigus minu elu üle otsustada, sest kahel korral oled seda hoidnud ja selle mulle tagasi andnud. Esimene kord päästsid mu elu siis, kui olin haavatud rändmuusik ja sa ajasid mu soontest välja Morholti oda mürgi. Ära punasta, neiu, sellepärast, et sa nood haavad tookord ravisid. Kas ma ei saanud neid ausas võitluses? Kas ma tapsin Morholti reeturlikult? Kas mitte tema ei kutsunud mind välja? Kas ma ei pidanud oma keha kaitsma? Teine kord päästsid sa mu elu, kui läksid mind soosse otsima. Oh, mu neid, selle lohega võitlesin sinu pärast… Aga jätame need asjad: ma tahtsin vaid sulle tõestada, et pärast minu päästmist kaks korda surmast on sul õigus otsustada minu elu üle. Tapa mind, kui arvad, et selle eest au ja kuulsuse pälvid. Kui sa oled ükskord vahva asehalduri embuses, on sul kahtlemata mõnus mõelda oma haavatud külalisele, kes oli kaalule pannud elu, et sind endale võita, ja kelle sa tapsid, kui ta kaitsetus olekus kümbles.”

Isolde hüüatas:

„Mis veidrat juttu ma kuulen! Miks tahtis Morholti mõrvar mind endale võita? Ahaa, eks ikka sellepärast, et kui vanasti nõudis Morholt oma laevale Cornouailles’ noori tütarlapsi, siis nüüd tahtsid sa kättemaksuks kiidelda sellega, et teed orjatariks neiu, kes oli Morholtile kallis…”

„Ei, kuningatütar,” vastas Tristan. „Ühel päeval lendas kaks pääsukest Tintageli ja tõi sinna karva sinu kuldseist kiharaist. Ma arvasin, et linnud tulid mulle teada andma armastusest ja rahust. Seepärast hakkasin sind otsima mere tagant. Seepärast trotsisin koletist ja tema mürki. Vaata seda juuksekarva, mis on põimitud minu vesti kuldtikanditesse; kulla värv on tuhmunud, aga juuksekarv särab endiselt.”

Isolde silmitses suurt mõõka ja võttis kätte Tristani vesti. Ta nägi seal kuldset juuksekarva ja vaikis kaua. Siis suudles ta oma külalist rahu märgiks huultele ja aitas talle selga uhked rõivad.

Päeval, mil parunid pidid kogunema, saatis Tristan salaja Perinisi, Isolde teenri, oma laevale, et anda kaaslastele korraldus riietuda nii, nagu sobib kuninga saadikutele, ja ilmuda õukonda, sest ta lootis veel samal päeval oma üritusega eesmärgile jõuda. Gorvenal ja sada rüütlit olid neli päeva Tristani kadumise pärast mures olnud; uudis rõõmustas neid.

Nad sisenesid ükshaaval saali, kus juba oli kogunenud suur hulk Iirimaa paruneid, võtsid istet ühes reas, ja nende sarlakpunasest brokaadist, siidist ja purpurkangast riietel särasid kalliskivid. Iirlased arutasid omavahel: „Kes küll on need suursugused härrased? Kes neid tunneb? Vaadake nende toredaid sooblinahkade ja kuldtikanditega mantleid! Vaadake nende mõõgakäepidemeid ja karusnahakinniseid, kus sädelevad rubiinid, berüllid, smaragdid ja paljud teised kalliskivid, mida me ei tunnegi! Kas on kunagi nähtud sellist hiilgust? Kust need härrased pärit on? Millisele isandale nad kuuluvad?” Aga sada rüütlit vaikisid ega tõusnud oma istmetelt, ükskõik kes sisenes.

Kui Iirimaa kuningas võttis varikatuse all istet, teatas asehaldur Ruuge Aguynguerran, et tõestab tunnistajate abil ja võib kinnitada kahevõitluses, et on tapnud koletise ja et talle tuleks anda Isolde. Seepeale tegi Isolde oma isale kummarduse ja ütles:

„Kuningas, siin on üks mees, kes tahab paljastada asehalduri vale ja pettuse. See mees on valmis tõestama, et just tema vabastas maa nuhtlusest, mistõttu teie tütar ei tohiks saada argpüksi omaks, aga te peate lubama, et andestate talle tema vanad süüteod, ükskõik kui suured need ka poleks, ja võtate ta vastu rahus ja armuandmises.”

Kuningas jäi mõttesse ega kiirustanud vastama. Aga parunid hüüdsid kooris:

„Tõotage seda, isand, tõotage!”

Kuningas ütles:

„Jah, ma tõotan seda!”

Aga Isolde laskus kuninga ette põlvili:

„Isa, suudelge mind kõigepealt selle kinnituseks, et suudlete samamoodi rahu ja armuandmise märgiks seda meest!”

Kuningalt suudluse saanud, läks Isolde Tristani järele ja juhatas ta kättpidi saali. Teda nähes tõusid sada rüütlit jalamaid püsti, tervitasid teda käsi risti rinnale asetades ja rivistusid tema kõrvale; nüüd nägid ka iirlased, kes oli rüütlite isand. Aga paljud tundsid ta ära ja saalis kajas kisa: „See on Loonnois’ Tristan, Morholti mõrtsukas!” Välkusid paljastatud mõõgad ja raevunud hääled nõudsid: „Ta peab surema!”

Aga Isolde hüüatas:

„Kuningas, suudle seda meest huultele, nii nagu sa mulle lubasid.”

Kuningas tegi seda ja lärm vaibus.

Siis näitas Tristan lohe keelt ja kutsus võitlema asehalduri, kes ei julgenud väljakutset vastu võtta ja tunnistas oma pettuse üles. Seejärel kõneles Tristan nii:

„Härrased, ma tapsin Morholti, aga ma tulin üle mere, et pakkuda teile ilusat hüvitist. Et oma süüd lunastada, panin ohtu oma keha ja vabastasin teid koletisest; nüüd on kaunis Heledapäine Isolde minu oma. Ma viin ta oma laevale. Aga et Iirimaa ja Cornouailles’ vahel ei valitseks enam vihavaen, vaid armastus, siis teadke, et kuningas Marc, minu armas isand, abiellub temaga. Siin on sada kõrgest soost rüütlit valmis vanduma kõigi pühakute reliikviate juures, et kuningas Marc saadab teile rahu ja armastust, et tema soov on austada Isoldet kui oma kallist abikaasat ja et kõik Cornouailles’ mehed teenivad teda kui oma emandat ja kuningannat.”

Toodi kohale pühakute säilmed ja sada rüütlit vandusid, et ta oli tõtt rääkinud.

Kuningas võttis Isolde käekõrvale ja palus Tristanit, et see toimetaks tema tütre ustavalt oma isanda juurde. Tristan tõotas seda saja rüütli ja Iirimaa parunite ees.

Heledapäine Isolde värises häbist ja kurvastusest. Niisiis, Tristan, kes ta endale oli võitnud, põlgas teda; ilus jutt kuldsest juuksekarvast oli vale ja Isolde antakse teisele… Aga kuningas asetas tema parema käe Tristani paremasse kätte ja Tristan hoidis seda märgiks, et esindab Cornouailles’ kuningat.

Niimoodi õnnestus Tristanil suurest armastusest kuningas Marci vastu jõu ja kavalusega üles leida kuldjuukseline kuninganna.