Читать книгу Lord Jim - Joseph Conrad - Страница 13

“Oh jaa. Mina olin juurdlusel,” ütles ta harilikult “ja kuni tänase päevani ei lakka ma imestamast, milleks ma sinna läksin. Olen valmis uskuma, meil kõigil on oma kaitseingel, kui möönate, et kõigil on samuti ka oma kurat. Mina vajan teie nõusolekut, sest ma ei taha end kuidagi erandina tunda, ja ometi tean ma, et minul ta on — see kurat nimelt. Muidugi pole ma teda näinud, kuid ma toetun kaudseile tõestusile. Tema on kindlasti olemas ja et ta on kuri, siis veab ta mu sellistesse asjadesse. Millistesse, küsite teie? Noh juurdlusasjasse, kollase koera asjasse — või ega te ometi arva, et kärnasel pärismaa-karjakrantsil peaks lubatud olema inimestele jalga ette panna kuski kohtukojas, või mis? — sellisesse asjasse, mis ajab mu nii või teisiti, ootamatult, otse saatanlikult inimestele otsa jooksma, kel on pehmed muhud, kõvad muhud, salajased katkumuhud, jumala eest! ja kes päästavad oma keelepaelad mind nähes põrgulikeks südamepuistamisiks, nagu poleks minul enesel iseendale midagi puistata ja — tulgu jumal appi! — nagu poleks ma iseendale juba küllalt oma südant puistanud, et piinata hinge minule määratud päevade lõpuni. Ja mis ma olen teinud, et mind nõnda soodustatakse, seda tahaksin teada. Mina kinnitan, et olen omi asju sama täis nagu iga teinegi inimene ja et mul on sama palju mälu kui igal teisel rändajal siin hädaorus, millest näete, et mina pole kuidagi eriliselt kohane pihtimuste vastuvõtmiseks. Miks siis ometi? Ei oska öelda, ehk olgu siis, et ajaviiteks pärast lõunasööki. Charley, mu kallis poiss, teie lõuna oli haruldaselt hea ja selle tagajärjel need inimesed siin näevad rahulikus kaardimänguski mürarikast tegevust. Nad pikutavad teie mõnusail toolidel ja mõtlevad endamisi: “Kuradile pingutus! Las Marlow jutustab.”