Отрывок из книги
Mind paneb imestama, et kõik talvel ühistransporti kasutavad inimesed ei ole pikali kukkunud ja pisikute ülekülluse tõttu surnud. Viimase kümne minuti jooksul on minu peale köhitud ja aevastatud ning kui minu ees istuv naine veel korra oma kõõmaseid juukseid minu suunas raputab, võin oma jahtunud kohvipõhja talle pähe kallata, kuna ma ei saa seda nagunii enam juua, sest see on tema pea surnud naharakke täis.
Olen nii väsinud, et võiksin siinsamas, selle kõikuva, inimesi täis bussi ülemisel korrusel magama jääda. Jumal tänatud, et enne jõule sai töö viimaks tehtud, sest mu aju ega keha poleks välja kannatanud enam ühtegi vahetust selle jubeda hotelli vastuvõtulauas. Külastajate poolelt võis see ju olla kaunistatud vanikute ja ilusate tulukestega, aga eesriide taga on see hingetu põrguauk. Ma peaaegu magan isegi siis, kui olen ärkvel. Kavatsen magada talveund kuni järgmise aastani, kui homme oma vanemate nostalgilisse tuttavasse majja, lapsepõlvekoju jõuan. See on nagu mingi lohutav ajarännak, kui minna Londonist vahepeal rahulikku Midlandsi külakesse oma lapsepõlve magamistuppa, isegi kui kõik mu lapsepõlvemälestused ei ole õnnelikud. Ka kõige lähedasemates peredes on tragöödiaid ja võib väita, et meie oma juhtus vara ja oli valus. Ma ei jää siiski selle peale pikalt mõtlema, sest jõulud peaksid olema lootuse, armastuse ja, antud hetkel kõige ahvatlevama, magamise aeg. Magamine, vahepeal võidusöömine venna Daryli ja tema sõbratari Annaga ning terve hulk imalaid jõulufilme, sest kuidas on võimalik tüdineda vaatamast üht õnnetut tüüpi seismas külma käes, käes silt, mis kuulutab vaikides oma parima sõbra naisele, et tema närbunud süda armastab naist igavesti? Ehkki – kas see on romantika? Ma pole selles päris kindel. Natuke nagu on ka, sellisel kurval moel, aga samas on ta ka maailma kõige viletsam sõber.
.....
Naeran, meenutades seda komöödiat, kuidas me rullikeeratud vaipa trepist alla tassisime. Kui alla jõudsime, higistasime nagu kaevurid ja vandusime nagu meremehed, mõlemad täis lahtise vahtkummist aluskihi tükke. Kui olime selle naabri prügikonteinerisse vinnanud, lõime käsi kokku – see konteiner on siin olnud terve igaviku ja ma ei usu, et nad seda tähelegi panevad.
Ilusad vanad tammepuust põrandalauad on imeilusad – ilmselgelt vaevus keegi neid kunagi korda tegema, enne kui praegune majaomanik need mustrilise jõledusega kinni kattis. Meie pingutused laudu lihvida on vilja kandnud, tänu valgeks värvitud seintele ja suurtele vanadele liugakendele seisame mahedalt valgusküllases toas. See on väsinud hoone, mille karkass on glamuurne, kui kipslaed välja arvata. Oleme ostnud odava vaiba ja pannud kokkusobimatutele mööblitükkidele magamistubadest toodud pleedid peale ning ma leian, et oleme odava rahaga korda saatnud ime.
.....
