Raamat on eesti korvpalli 1991-2015 perioodi käsitlev ja kokku võttev teos. Raamatus on intervjuud kõigi selle aja põhimeestega, treeneritega. Rohkelt on lisatud ka pildimaterjali ning raamatu lõpus eraldi osana statistika mängude ja resultatiivsemate meest kohta, mida isegi netiavarustest raske leida. Kirjutaja on Õhtulehe ajakirjanik Ville Arike. Kui pärast 1993-ndat tuli teist finaalturniirile jõudmist oodata kaheksa aastat, siis pärast seda kolmandat juba lausa neliteist aastat! Miks? Käesolevas raamatus ei meenuta sini-must-valge ajastu esimese, Liidu meistriks tulnud põlvkonna põhitegijad ja mõlema põlvkonna treenerid mitte ainult koondise paremaid ja magusamaid hetki, vaid ka analüüsivad, mis võinuks ja saaks meie korvpallis olla paremini, miks on Vana Maailma suurpidudel osalemiste vahele jäänud pikad „augud“. Nüüdseks on taasiseseisvunud Eesti riik 23-aastane. Lapsepõlv on läbi, meheiga käes. Tulemused ongi andnud vastuse, kui jätkusuutlik on meie oma korvpallisüsteem.
Оглавление
Ville Arike. Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014
Sissejuhatus
Kristjan Kangur. Pärnu poiss
Reinar Hallik. Narva poiss
Rain Veideman. Haljala poiss
Vahelugemine. Mis aitab 2011. aastast tõusule?
Gert Dorbek. Soku kooli poiss
Tanel Sokk. Vanem vend
Sten-Timmu Sokk. Noorem vend
Tiit Sokk. Isa ja treener
Siim- Sander Vene. Kellele Siim, kellele Siimas
Gregor Arbet. Pealeviskaja. Või sisseviskaja?
Janar Talts. Õigel ajal õiges kohas
Vahelugemine. Mida oodata-loota finaalturniirilt?
1992. Eesti ise Barcelonasse!
1993 kevad-suvi. Euroopa kuues!
Margus Metstak. Käsi-kullas-mees. Kahekõne
1993 sügis – 1999 kevad. Positsioonid antakse käest
1999 sügis – 2001 suvi. Türki!
Vahelugemine. Kuusmaa juhtum
2001 sügis – 2007. Olelusvõitlus
2008–2010. Väljakukkumine
2011–2014. Uus algus
Jaak Salumets. 20 aastat 15 mängija peal
Statistika. Eesti meeste rahvuskoondise tiitlivõistluste mängud 1992−2014
Отрывок из книги
Vana hea Kalevi spordihall on aastakümnete jooksul näinud palju. Naeru ja pisaraid, kirge ja käegalöömist. On omamoodi sümboolne, et just Kalevi hallis peetakse 1991. aastal NSV Liidu meistrivõistluste viimane mäng. Ja kas meistrikarika kalevlaste sõrmede vahelt kildudeks pudenemine peab omamoodi tähendama, et suurriigile lüüakse peatselt hingekella?
Igatahes vabaneb Eesti 20. augustil 1991 ja hakkab taas üles ehitama oma riiki. Uued ajad puudutavad kõiki eluvaldkondi. Mõistagi ka sporti, sealhulgas korvpalli. Algab sini-must-valge ajastu, ja kui otsime ajaloost tuge, teame, et olime enne sõda tulnud seda värvi lipu all kahel korral Euroopa meistrivõistlustel viiendaks.
.....
Tavaliselt teavad poisid juba viie-kuueaastaselt hästi, kelleks tahavad saada. Kes autojuhiks, kes tuletõrjujaks, kes kosmonaudiks. On ka neid, kes tahavad saada korvpalluriks, jalgpalluriks või mõne teise ala sportlaseks. Veidi suuremana tuleb juurde ärimeheamet. Teadliku arusaamiseni läheb muidugi aega. Kangur mõtleb korvpallile kui võimalikule elukutsele alles siis, kui tuleb Andres Sõbra juhendatava Kaleviga Eesti meistriks. Aasta on 2003.
„Võitsin Kaleviga ka varem kulla, aga olin siis pingipoisi rollis, mõnevõrra noorem, polnud kogemust ega minuteid. Uuel kevadel juba mõtlesin – oh, ehk saab see isegi mu ametiks! Noorel poisil on ju kogu aeg peas sada mõtet ja erinevaid unistusi. Siis tundsin, et see võib kujuneda täiesti reaalseks tulevikuks, et minu tee on korvpall. Olengi sellele teele jäänud.“
